Tõde ja õigus I/XIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XII
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare
XIV

XIII

Nähti vaeva mis nähti, aga sügiseks olid uued kambrid aegsasti valmis, nii et võis sisse kolida. Helevalged laudpõrandadki olid all. Külma tulekul taheti õled ümber panna, vähemalt tagakambrile, et ei pääseks liiga tegema pakane ega mingisugused tuisud ja tormid, mis vinguvad talvel Vargamäel.

Eeskambril oli alles põrand alt ära, kui sündis Krõõdal teine laps, – nagu kurjast – jällegi tütar. Isa ja ema ootasid pikisilmi poissi, kellest saaks kohapärija, peremees, aga ometi tuli tüdruk, kelle viib ükskord mees jumal teab kuhu ja annab talle mõni teab mis nime.

Juhtus veel nõnda, et polnud kodus kedagi peale poolteiseaastase magava lapse ja perenaise enda, kui hakkasid käima sünnitusvalud. Ei perenaine ise ega keegi teine olnud ette valmistatud, et asi võiks nii ruttu areneda. Tema arvas, et kordub umbes see, mis oli esimesel mahasaamisel: valud kestavad mõne tunni ja seks ajaks tulevad teised koju.

Aga kui perenaine tagakambrisse sängi heitis, kus nüüd ilus valge, lahe ja soe oli, siis tuli tema teine laps nii kergesti ja ruttu ilmale, et nurganaine aina imestas. Nõutult lamas ta esiteks ühes lapsukesega, aga siis ajas ta enda üles, et karjujat aidata.

Nõrkus oli küll suur, kuid mis parata, pidi tegema, mis teha vaja. Kõige raskem oli tuppa saada ja sealt tagasi, sest uks oli madal ja ukselävi kõrge. Ometi pidi tuppa saama, sest seal oli pajas soe vesi, mida lapse pesemiseks hädasti oli vaja.

Peaaegu neljakäpukil ronis Krõõt tuppa, võttis sealt väikese puuvanni ja pani selle läbi ukse varemalt valmis seatud järile. Nüüd tõstis ta kapaga vanni vett, ronis neljakäpukil üle kõrge ukseläve kambrisse tagasi, otsis kapist varemalt varutud pesu ning mähkmed ja hakkas last pesema. Kisa peale ärkas vanem tütar magamast, ronis sängist välja ja vaatas, kuidas ema talitas.

Enne lapse pesemist katsus Krõõt järgi ühes veevanniga uksest eemale nihutada, aga tundis, et ei jaksa. Nõnda pesigi ta lapse rehetoa ukse kõrval eeskambris, kus polnud veel õiget põrandatki all.

Kui ta viimaks sinnamaale jõudis, et võis uuesti asemele heita ja lapse rinna otsa panna, tundis ta, nagu oleks ta nüüd alles tõeliselt oma teise lapse sünnitanud. Aga kui ta mõtles, et ka see teine on tüdruk ja et mis silmad küll Andres teeb, kui ta sellest teada saab, siis tulid tal silmad vett täis ja ta nuttis kõigest südamest, nagu oleks ta kõige mahajäetum inimene mitte ainult Vargamäel, vaid kogu maailmas.

Imelikul viisil ei tulnud Krõõdale enam kunagi isakodu meelde, kui tal rasked päevad olid, ehk kui tuligi, siis ainult tumedalt ja ähmaselt. Selge oli siin ilmas veel üks paik, ja see oli Vargamäe. Siin oli ta käinud soos lehmi rükkimas, siin oli ta tööd rühmanud, nagu oleks see tema eluihk, siin oli ta need kaks last ilmale kandnud, nähes raskeid ja kurje päevi.

Vargamäel oli mees temaga esimest korda kurjustanudki. Praegu torkas see temale nii selgesti pähe ja südamesse. Nurganaisele näis, nagu mõistaks ta alles täna seda sündmust õieti. See oli esimesel suvel ja siis kandis ta oma esimest last rinna all. Tõusis vihmahoog ja nemad kahekesi läksid rukkeid sisse tooma. Tõtati viimse võimaluseni, sest vihm ähvardas vihud märjaks teha. Andres andis vihke kätte, Krõõt tegi koormat. Aga juhtus nõnda, et ta suure ähmiga unustas hobust ja vankri taga koormapuud tähele panna, mis olid märgiks, kas koorem on otse või viltu. Uisapäisa vihke ladudes kaldusidki need sedavõrd teisele küljele, et pidi peaaegu poole koormat uuesti tegema. See poetas maha hulga rukkeid ja raiskas aega.

„Mis su isa ja ema sulle on õpetand, kui sa rukkikoormatki ei oska teha,“ ütles Andres etteheitvalt. „Milleks ma selle koormapuu sulle vankri taha panin või hobuse otse ette keerasin. Nüüd läheb kõik lörri, vihm tuleb enne kaela, kui rukki sisse saame, ja seda sinu lohakuse pärast.“

Krõõt ei vastanud tol korral musta ega valget, sest mehel oli ju õigus. Aga kui vihm aega andis, nii et nad ikkagi rukki kuivalt sisse said, siis hakkas tal endast hale meel. Peaasi: miks kurjustas mees enne, kui ta ei teadnud, mis teeb vihm? Ja miks sai ta kohe nii käredaks? Eks võinud ta ometi mõelda, et temal, Krõõdal, on nende esimene laps rinna all.

Kodus läks ta aita ja seal nuttis ta kibedasti oma suure valge kirstu najal. Andres tuli talle sinna järele, ja leides ta nutmast, seisis natukese aega vaikides. Siis astus ta ligi, ilma et naist oleks puudutanud, ja ütles:

„Krõõt, ära nuta. Ma mõtlesin ju, et vihm tuleb kaela, kastab rukki märjaks, ega ma siis muidu.“

See oli tol korral naise mehega lepitanud. Aga esimesele pahandusele järgnesid teised, ja kui nüüd Krõõt kuskil seisis ja nuttis, siis ei tulnud Andres enam temaga rääkima. Ka ei läinud Krõõt enam aita emalt saadud kirstu najale pisaraid valama, nagu esimesel korral, kus ta oli valgelt kirjatud kirstult nagu emalikku õrnust ja troosti lootnud. Peale selle kirstu olid tal veel vana Maasik ja kaasavarana saadud mära, aga ka nende juurde ei läinud ta oma kurbusega, või olgu siis, et juhtus nutt peale tulema just lehma lüpstes.

Üldse nuttis aga Krõõt nüüd, kus juhtus. Nuttis heinamaal rehavarre või vikatilöe najal, nuttis last kiigutades või imetades, nuttis sigu söötes ja kapsaid rohides, nuttis isegi söögilaua ääres, kus nägid seda sulane ja tüdruk.

Täna esimest korda oma teist last imetades näis Vargamäe perenaisele, et ikka oli ta nutnud ainult sellepärast, et ta oli pidanud tol korral nõnda ema kirstu najal seisma. Poleks olnud seda esimest korda, siis oleksid jäänud tulemata ka pärastised nutud. Tänagi, jah, tänagi nutab ta vististi selle esimese korra pärast, just tema pärast võtavad pisarad nii hoogu.

Aga pikkamisi vaibusid nurganaise meeled last imetades, sest kui peremees umbes tunni pärast koju tuli, leidis ta, et söök on alles lauale panemata, ja tagakambrisse astudes nägi ta naist ühes lapsega rahulikult magavat. Andres puudutas naise kätt, ja kui see silmad avas ning mehe küsivat pilku nägi, ütles ta nagu andeks paludes:

„Jällegi tütar.“

Endal õnnetul kiskusid huuled viltu ja pea pöördus seina poole.

„Ära sellepärast nuta,“ manitses Andres. „Mis sinna parata, peame leppima.“

Aga Krõõt ei vastanud, ta ei saanud pisaraist võitu.

„Kus saunatädi on?“ küsis Andres.

„Teda ei olegi,“ vastas nurganaine.

„Kes sul siis abiks oli?“

„Ei olnd kedagi, ise pesin lapse.“

„Teed omale liiga,“ lausus mees.

„Tuli ju kõik nii äkki, ma ei saand kuhugi,“ seletas naine. „Oli küll raske.“

„Või veel!“ venitas Andres. „Koduloomgi tahab abi, siis veel inimene…“

„Minu ema oli ka niisuke,“ lausus Krõõt.

Mari jooksis kui värten sauna poole, leidis tädi kodunt ja tõi selle üles. Siis otsis ta, mis lauale panna, ja kolmekesi asusid nad lauda.

Ei lausutud ainustki sõna. Peremees oli raskes mõttes, nii raskes mõttes oli peremees, et kippus söömistki unustama. Istus vahel tükk aega, noa otsas leivapala, mida ta unustas silgusoolveesse kastmast ja suhu pistmast, et jahukördisegast piima peale rüübata.

Oligi, mille üle pead murda. Orul on kaks esimest pojad, alles kolmas tütar, miks ei võinud tema Krõõdal vähemalt teinegi poeg olla. Aga kes teab, ehk on ka kolmas tütar.

Muidugi, kui see on jumala tahtmine, siis sündigu, tema vastu ei vaidle. Sündigu kõik ainult tütred, nagu see on Aasemel, kus on viis tütart ja ainult üks poeg. Aga õige ei ole see mitte. Sest miks peab just tema Krõõt tütreid ilmale kandma, kuna Pearu eidel on kõigepealt pojad? Milles on tema halvem kui Pearu? Eks väeta ta kõigest hingest oma põldu, kas ei laasta ta oma heinamaid ja kuivata karjamaid? On ta varastanud või petnud, või on ta kellegi vastu kurje mõtteidki haudunud? Aga miks on siis temal tütred ja üleaedsel pojad?

Andresel kaoks pool tööhimu, kui ta teaks, et tema järeltulijaks Vargamäel pole poeg, vaid on mõni võhivõõras mees koduväina. Selleks ei maksaks ometi kive rükkida, mättaid raiuda ega põõsaid juurida. Ainult iseenda pärast ei maksaks nõnda nahast välja pugeda.

Ta käis mõisas vanahärra juures viljapuid kuulamas kambri otsa asutatava rohuaia tarvis ja härra lubas viljapuud jumalamuidu – peremehele rõõmuks, härrale mälestuseks, nõnda oli ta öelnud. Aga seegi käik sündis Andrese poolt ikkagi eeldusega, et temal on poeg ja et koht ühes rohuaiaga jääb nimelt just pojale.

Andrese mustad mõtted ei kestnud kaua, sest neil oli vähe olulist pinda. Tema ise ja ka Krõõt, mõlemad olid ju alles noored ning tõeliselt algajad, neil võis sündida veel hulk lapsi, poegi ja tütreid. Nõnda ta talitaski, nagu oleks tal hulk poegi tagavaraks tulemas. Sügisel rabeles ta põllul kividega, ajas nad maa seest välja ja seadis puutükkidele, et võimalik oleks neid esimese lumega kätte saada: regi oli kivide vedamiseks soodsam kui vanker. Viljapuudki tõi ta mõisast ära ja istutas nad nõnda, nagu aednik oli õpetanud. Aga et neid rohkem sai, kui Andres tuua mõtles, siis venis ka rohuaed kavatsetust suuremaks, ulatudes kambrite otsast hulk maad nende tahagi. Akende kõrvale ja aianurkadesse pistis ta sirelid, et oleks kevadel õisi. Metsast tõi pihlakaid ja toomingaid ning ka neile leidis ta paraja paiga õuevärava kõrval ja mujal toa ümbruses.

Ühte paneb Andres tähele: kunagi ei ole tehtust küllalt, kunagi ei saa himu täis. Üks kavatsus sünnitab teise, üks töö kisub endale teise järele.

Hakkad põldu, heinamaad ja karjamaad parandama, siis on loomulik, et suurendad ka karja, sest muidu on eelmisel tööl vähe mõtet. Aga suurem kari nõuab avaramaid karjalautu, vanad ei kõlba enam.

Paremini haritud ja väetatud põllud annavad rohkem vilja, aga seda ei jõua enam kuivatada vanas väikeses rehetoas, sussitad aina jõuluni. Teed sa aga rehetoa suuremaks, siis ei kõlba ka reiaalune enam, sest ahe ei mahu sinna pahmana põrandale. Lõpuks aga korjub teri sedavõrd palju, et need ei mahu vanasse aita, sest juba tänavugi on kõik salved laeni, kõik kirstud kaaneni ja kõik kotid pakatamiseni täis. Hakka kas või ainult selleks müüma, et ruumi saada.

Nõnda peaks maha kiskuma kõik vana ja ehitama asemele uue ja suurema, alates eluhoonetega ja lõpetades kõlguse ja aganikuga. Peaks tegema uue Vargamäe, oma Vargamäe. Aga kust võtta see jõud, millega katta kulud?

Andres mõistis, et kui tõsiselt mõtlema hakata, siis ajab Vargamäe nagu hirmu peale, sest tema on nii suur ja vägev ning tema nõudmised oleksid nagu tõepoolest mõne jumala nõudmised. Neid ei jõua ükski surelik täita. Sellepärast katsus ta võimalikult vähe mõelda ja aina teha, et poleks suuri mõtlemisi.

Aga ometi pidi ta sagedasti imestlema, et kust see küll tuleb, et temal kipub töö otse üle pea kasvama, kuna naaber elab ja kõlksib nagu mureta linnuke. Ajuti veedab ta kas või kõige kibedamal tööajal pooled nädalad kõrtsis, aga ometi elab ta oma Tagaperega priskesti edasi, nagu teeksid ja toimetaksid seal vaimud. Tema kätetööl oleks nagu teine õnnistus, nagu on tal teine õnnistus lastegagi. Sellest süttib Andrese rinnas kadedus, peaaegu viha.

Aga Krõõt ei tunne teisepere rahva vastu ei kadedust ega viha, tema on ainult nukker. Temale näib, nagu oleks üleaial mõnigi valgem silmapilk, mõnigi väike pidupäev, aga neil oleksid nagu pühadki ainult selleks, et uutele töödele ja vaevadele, uutele muredele hoogu võtta. Aga kui Krõõt selle kohta millalgi oma suu paotab, vastab Andres:

„Ega sa ometi taha, et ka mina pean kõrtsi vedelema minema?“

„Ei noh, kes nüüd seda,“ vastab Krõõt.

„Mis siis?“ küsib Andres.

Perenaine ei tea, mis siis, ja nõnda jääb ta vastuse võlgu ning tema silmad muutuvad veel nukramaks.

Ainuke, kes Eesperes kunagi muremõtteid ei veereta, on tüdruk Mari. Ikka on ta rõõmus ja lõbus ning kädistab nagu harakas aiateibas. Peremehelegi toob ta mõnikord naljasõnad suhu ja perenaise ajab ta naeratama. Tütardegi pärast oskab ta perenaist lohutada.

„Olete ju alles noored rahvad,“ ütleb ta, „jõuate saada tütreid ja poegi. Minu tädil oli neli esimest tütred, aga näe, kui siis hakkasid poisid tulema, üksikud ja kaksikud, sai teisi viimaks liigagi, pane või käsi ette, et änam ei tuleks. Kuus poega järjestikku, kõik elus. Aga kõik riburada mööda, nii et anna teised otsast kõik kroonule. Saab meheks, oleks teisest juba abi, aga näe, võetakse ära, ei jää sulle muud kui aina pisarad. Tädi tahtis enda pimedaks nutta, nii oli kahju. Aga tütred jäid, neid ei võtnud keegi, neist sai rohkem naeru kui nuttu.“

„Vanamees tahab ju kohapärijat, tema tahab omale abi, tütardest ei saa ju kuhugi,“ vastas Krõõt. „Tema ütleb ikka, et las hakkavad omad pojad tööle, siis teeme uue Vargamäe.“

„Mina elaks hea meelega Vargamäe saunaski,“ ütles Mari, ja kui perenaine need sõnad kõrvust mööda laskis, lisas ta juurde: „Kui mina võiks Vargamäe saunas elada ja seal tütreidki saada, rohkem ma ei tahakski. Minu eaks jätkuks sellestki.“

„Kas Mari tõejuttu räägib või?“ küsis perenaine nüüd.

„Küll räägiks, perenaine, kui tohiks. Olen sauna vaatamaski käind, kammer seisab seal ju üsna jõude,“ vastas Mari.

„Ega sa siis ometi üksi lähe?“ küsitles perenaine edasi.

„Ega seda küll,“ ütles Mari. „Eks ikka Jussiga.“

„Või ikka Jussiga!“ imestas perenaine.

„Ikka Jussiga, ei muu kellegiga,“ kinnitas tüdruk ja endal ilmusid silma pisarad, kui ta perenaisele otsa vaatas. Ka Krõõda silmad tulid vett täis ja nõnda vahtisid nad vastastikku märgade silmadega, nagu mõistaksid nad teineteist sõna lausumata.

„Ja siis tahate Vargamäe sauna minna?“ küsis perenaine.

„Oleme seda mõelnd ja arutand… Ehk saaks ka lehmamullika ja lambatalle, Vargamäel ju seda va sood karja tallata küllalt. Siis oleks omast käest supivalgus ja ka sukalõng. Teeksime teile tööd ja tasuksime nõnda kartulivagude ja lehma karjamaa eest. Lubate vahel ehk pisut linugi maha teha, saab särgi- ja püksiriiet. Ja iga kord, kui ma seda mõtlen, hakkavad mul kohe silmad vett jooksma. Juss on üksik poeg, teda kroonu ei võta. Noorevõitu ta ju minule on, aga eks ta kasva, küllap tast mees saab.“

„Hea süda on tal,“ ütles perenaine. „Kui ilusti ta lapsega vahel mängib, laps kohe armastab teda.“

Mari silmad tõusid uuesti vett täis: perenaise sõnad liigutasid teda südame põhjani. Ja nüüd ei saanud ta muidu, kui pidi jutustama, kuidas kõik heinamaal oli tulnud ja mis seal oli sündinud. Tuletas meelde Jussi sõnu: peremees tapab tööga, Mari naeruga.

„Eks ta vaeseke vaeva ole siin küll näind minu vanamehe kõrval,“ lausus Krõõt, „sest see lõhub ju tööd teha, nagu teeks ta viimast päeva. Aga Jussi kont oli ju meile tulles nõrk. Vaevast ja tööst ta jaladki kõveraks on läind, mis muud.“

„Olen mõelnd, et kui lapsed…“ tahtis Mari öelda.

„Ega siis sellepärast lastel kohe,“ lohutas perenaine.

Naised olid oma jutust sedavõrd huvitatud, et vokirattad seisma jäid. Ja tasakesi küsis Krõõt:

„Ega te asjad siis veel sedasi ole?“

„Ei, perenaine,“ tõrjus tüdruk küsimuse tagasi. „Ei seda, muidu poeb teine vahel minu juurde. Ta on ju nagu laps vahel.“

„Hoia oma nahka, Mari,“ kinnitas noor perenaine elutargalt.

„Küll hoian, perenaine võib mureta olla,“ vastas tüdruk.

Naiste magusat juttu oli Andreski läbi lahtise ukse eeskambrist tähele pannud ja ta ütles naljatades Jussile, kes tagakambri uksele lähemal istus ja pastlaid lappis:

„Juss, kuula, mis salajuttu need naised seal tagakambris ajavad, näe, vokidki löövad teistel lorbatsit.“

„Jussist endast me jutt ongi,“ vastas perenaine Andresele.

„Soo, või aina meie enda Jussist,“ imestas peremees. „Mis selle Jussiga siis õige on?“

„Juss hakkab pulmi tegema,“ ütles perenaine.

„Mari!“ hüüdis Juss.

„Mina põle midagi teind, Jussike, see ju perenaine,“ ütles tüdruk poisile.

„Või pulmi? Meie Juss hakkab pulmi tegema,“ imestas peremees ikka veel.

„Ja Mari tahab ka teha,“ kiitis perenaine.

„Teevad nad siis õige üheskoos või?“ küsis peremees.

„Ikka vist üheskoos näh, nõnda see kuulukse,“ seletas perenaine.

„Tohoo hullu!“ hüüdis peremees, nagu imestaks ta kord-korralt ikka rohkem, ja lisas siis asjalikult juurde: „Lõõbite muidu või on selle taga ka midagi?“

„Tõejutt ikka, peremees,“ kinnitas nüüd Mari.

„Mis siis sina sellest arvad?“ küsis Andres Jussilt.

Aga Juss ei saanud kuidagi nõela paksust pastlalapist läbi, kiskus ja kiskus, ise näost punane nagu keedetud vähk, kas raske töö või teiste jutu pärast, mõni seda teab.

Polnud parata, peremees pidi oma küsimust kordama ja tüdruk pidi poissi sundima, alles siis sai ta vastata:

„Ega siis Mari tühja.“

Andres peatus pisut saagimises, nagu oleks nõnda parem mõtelda, ja ütles siis:

„Marit-Jussi, kui teie tõesti paari lähete, siis teen mina teile pulmad, mis pulmad on. Aga Juss ise toogu viinad, mina teen õlle, ja küll perenaine leiab, mis lauale panna, et oleks võtta.“

„Ega see liig olekski, peremees,“ ütles nüüd Juss oma väärtust mõistes, „tööd on siin saand seamoodi teha.“

„Sellepärast minagi, ega muidu,“ oli ka peremees nõus.

„Nüüd saunast, perenaine, ruttu, ruttu,“ palus Mari.

„Mis see Mari seal kädistab?“ küsis Andres, kes tüdruku häält kuulis.

„Mari tahab, et ma nüüd saunast räägiks,“ ütles Krõõt.

„Mis saunast?“ küsis peremees, kes veel ei taibanud, kuhu sihitakse.

„Eks ikka meie saunast, meie saunakambrist, mis tühi seisab,“ seletas perenaine.

„Marit-Jussi tahaks siis Vargamäele jääda,“ hüüdis peremees.

„Siia jääda, siin elada ja siin surra,“ vastas Mari.

„Eks ta oleks hea küll, peremees, kui nõnda saaks,“ ütles nüüd ka Juss.

See hakkas Andresele südamesse kinni: leidub peale tema ka teisi inimesi, kes tahaksid Vargamäel elada! Ja tõsiselt ütles ta:

„Nali naljaks, tõsi tõeks, aga minul põleks selle vastu midagi, kui aga muidu hakkama saab.“

„Küllap saab, kui aga peremees nõus oleks,“ arvas Mari.

„Miks ei saa, ainult kui perenaine ja peremees…“ lausus ka Juss.

„Vargamäele on inimesi tarvis, ei muidu läbi saa,“ ütles Andres. „Hea, kui omast käest tööjõud võtta, kui tarvis tuleb. Ja tööinimesed olete mõlemad, selle peale on teil käed otsast lahti.“

Kui pererahvas õhtul tagakambrisse magama puges, oli eeskambris nii palju õnne, et pidi lausa imestama, kuidas küll Vargamäe eeskambrisse nii palju õnne mahtus. Kamber oli ju küll suur, aga Jussi ja Mari õnn oli veel hulga suurem. Kahekesi õlgisel asemel ühe ning sama vaiba all lamades sonisid nad oma õnnest peaaegu hommikuni ja uinusid viimaks nõnda raskesti, et perenaine nad hommikul ühe vaiba alt leidis.

„Juss, mädand, kuhu sina oled pugend?“ tõreles perenaine. „Kas Mari juures on soem? Hoia, et peremees sind siit ei leia!“

Aga peremees ei leidnud kunagi Jussi Mari vaiba alt.