Tõde ja õigus I/XXV

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XXIV
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare
XXVI

XXV

Mariga esimese lapse saanud, tundus Andresele, nagu algaks ta oma elu uuesti. Ometi oli Vargamäel alles kõik vana. Uued kambridki polnud enam kuigi uued ja neid ei tulnud enam keegi uudishimus vaatama, sest leidus ju ümbruskonnas talusid, kus juba uuemad, suuremad ja valgemad eluruumid olid kui Vargamäe Andresel – nii ruttu veeres aeg ja muutus elu.

Talus sibas nüüd seitsmehingeline lapsekari: Krõõdalt kolm tütart – Liisi, Maret, Anna – ja poeg Andres; Marilt poeg Indrek ja peale selle veel Jussi lapsed – Juku ja Kata. Nõnda siis võis selle poolest Andrese süda üsna rahul olla: Vargamäele tulles oli ta lapsi tahtnud, ja neist polnud, jumal tänatud, puudu.

Andrese ja Krõõda ning Jussi ja Mari lapsed, olgu pojad või tütred, olid kõik tublid ja terved. Tulid küll vahetevahel haigused – sest kus siis lastelises peres ilma selleta saab –, aga need raputati nagu halb uni ihuliikmeist. Ainult köhast, kurjast, ei saadud igakord nii kergesti lahti ja siis oli kuulda, nagu raiutaks Vargamäe Eesperes aina puid. Peamureks oli – et jätkuks, mis lastele hamba alla panna, sest suud jahvatasid neil hommikust õhtuni. Mõni ajas isegi südaööl silmad asemel lahti ja painas emalt süüa.

Ainuke, kes oleks nagu teisiti loodud, on väike Indrek kiigus. Aga küllap hakkab ehk temagi viimaks kaela kandma, las aga Mari turgutab teda. Et see väike kõige nääpsukesem on, siis paistab vahel, nagu ei näekski Mari teisi lapsi, aina hoolitseb aga Indreku eest. Ongi temaga suurem häda, kui teistega nii vanalt on olnud. Ikka on teine pirin, nagu oleks tal midagi viga või puudu, ei anna teine õieti rahu ei ööl ega päeval.

Liisi, kes peab teda kiigutama ja hoidma, ning Maret, tema abiline, on poisist surmani tüdinud, sest ta ei rahuldu ju millegagi, sea teda nii või teisiti. Ehk kui ta veel otseteed karjuks, siis oleks teine asi, sest siis tuleks ema. Aga ei, ta on ainult rahutu, kögiseb ja piriseb. Ja et lapsest silmapilgukski vabaneda, ei jää Liisil ja Maretil nii mõnigi kord muud pääseteed, kui peavad teda vahetevahel näpistama – mitte väga kõvasti, sest siis jäävad märgid järele, aga ikkagi peab, muidu ei saa kuidagi. Näpistamist kannatab aga Indrek naeruväärt vähe, nagu arvavad Liisi ja Maret, kes ainuüksi on pühendatud lapsehoidmise ametisaladustesse. Kussuta ja äiuta teda niipalju kui tahad või lase kiigu vibu otsal kas või vastu lage käia, nii et laps aina hüppab, see midagi ei aita, ikka lõugab teine, kui pisutki teda näppudega puudutada.

Iga kord, kui laps nõnda lõugama hakkab, ilmub ema, võtab lapse väheks ajaks oma sülle ja vabastab hoidja, kes pistab silmapilk minema, nagu oleksid tal kurjad vaimud kannul.

„Ää sa kaugele jookse, mul on sind varsti tarvis!“ hüüab Mari hoidjale järele, aga vaevalt paneb see neid sõnu tähele. Kaua peab ta pärast hoidjat hõikama, enne kui see tuleb.

Hoidjal on vaheajal hirmus palju tähtsat toimetada. Eelkõige peab ta tulist ja tuhat mööda tänavat alla koplisse kupatama, sest seal on laste ühine majapidamine, millest osa võtab ka karja-Atu. Seal on murul kogu Vargamäe oma põldude, niitude, saarte, soode ja rabadega, jõgigi jookseb kuskil vinta-vänta, aga see on sügav ja pehmete, kõikuvate kallastega, nii et temast peab eemale tõrjuma loomad ja lapsed.

Koplid ja tänavadki on seal laste Vargamäel. Ei puudu ka piirid, kupitsad, ristikivid, kraavid ja soosillad. Elab seal kaks perekonda, meie- ja teisepere, kes alatasa riius ja vihavaenus. Häda sellele sarve- või kabjakandjale, kes julgeb üle piiri minna teisepere krundile, kohe on kinnivõtmine, kohtukäimine, trahvimaksmine – kasetohust valmistatud rahadega, ümmarguste ja nurgelistega, millel numbrid peal ja kõik.

Loomi on aga mõlemas peres päratu hulk ning nii mõnedki neist ajavad aedu maha või kargavad kraavi. Aiaajamiseks on kõige maiam suur kirju sõnn, muudkui möirgab teine aga Atu, Liisi või Mareti suu läbi, ammub, vajutab rinnaga aiale ja see langeb kokku, nagu oleks ta tõepoolest ainult lepapilbastest tehtud. Sauna küüt, see sinder, on kange üle kraavide hüppama, nagu polekski teine õige kariloom, vaid elus kits. Isegi jõgi ei pea teda, ujub läbi, nina aga teisel vee peal ja puhutab.

Sellest teab karja-Atu otse imeasju jutustada. Tema’p see meistergi on, kes on asutanud kopli suure kivi äärde murule kogu selle tibatillukese Vargamäe meie- ja teiseperega. Tema tehtud on hooned (suvise keedukoja moodi), karjaaiad, tänavad, mets karjamaal, kased heinamaal. Tema meistriteosed on ka kõik need pudulojused, sõra- ja kabjakandjad, kes ammuvad, möirgavad, määgivad ja hirnuvad laudas, karjaaias, tallis, tänaval ja metsas, aga ikka Atu enda, Mareti või Liisi suu läbi. Ühel hobusel ja suurel härjal on isegi jalad all ning linased sabad taga. Need on kopli-Vargamäe au ja uhkus. Aga need ei taha muidu hästi püsti seista, kui peab jalad maa sisse vajutama. Seda peab aga parajasti tegema, muidu tulevad loomadel jalad alt ära, kui neid hakatakse maa seest välja tõmbama. Õiget mõõtu tunneb ainult Atu, pisut ka Liisi, aga Maret paneb loomad ikka nõnda seisma, et jalad kõik otseti maa sisse jäävad, kui looma tahad liigutada.

Peaaegu iga päev, kui Atu karjaga metsast tuleb, koliseb tal uusi loomi taskuis ja leivakotis – kõik aina suursugused mõisapullid ja peened sõiduhobused, kes elavad toredates tallides. Neid viimaseid ehitab Atu lõuna ajal, kui kari kodus. Küll käsib perenaine temal natukeseks magama heita, sest muidu ei saa teda hommikul kuidagi lakast maha, aga pole parata, poisil ei jätku aega magamiseks: kogu kopli-Vargamäe ootab korraldajat, ehitajat, kavatsejat. Liisist, Maretist või Annist kui tütarlastest pole suurt asja, sest neil puudub arusaamine tõsisest „rehnutipidamisest“, Juku on aga selleks liiga väike. Nõnda lasub karja-Atu õlgadel kogu suur mure, mis on seda suurem, et mõnikord nagu laastav keerdtorm Vargamäest üle käib, olgu Liisi ja Mareti kurja vallatuse või mõne rõngasnina näol. Siis tuleb kõik uuesti ehitada ja ainult Atu teab, kui suurt vaeva see nõuab.

Niisugune on see tähtis paik, kuhu lapsehoidja nii tulist ja tuhat lippab. Peab järele vaatama, mis on uut kavatsetud, uut tehtud. Issand jumal! Kui ometi aega oleks koplis istuda, Atu meisterdatud loomi karjatada, lehmi lüpsta, sõnne sarvipidi kokku lasta, hobuseid jooksutada ja talveks neile heina teha! Aga enne kui veel õieti saad tööle hakatagi, kostab juba hüüdmine, kord-korralt ikka kõvemini, ikka käskivamalt ja kurjemalt. Ei aita muu, kui jäta kogu töö ja toimetus jumala hooleks ja katsu, et jällegi saad lapse juurde.

See on hirmus, kui vähe on kõigil arusaamist kopli-Vargamäe rõõmudest ja muredest. Ükski ei pane neid mikski. Kõik arvavad, et nende asjad on hoopis tähtsamad – et nende asjad on ainukesed tõsised ja tähtsad asjad. Aga Liisi ja Maret lohutavad end sellega, et ükskord saavad ka nemad suureks ja siis teevad nad, mis süda kutsub: mängivad kas või päevad otsa, kogu suve koplis Vargamäed ega lase endid kellestki segada, mingu päris-Vargamäe kas või tükkideks. Nad teevad siis koplisse suure-suure Vargamäe, võtavad poole koplit tema alla, teevad talle tugeva aia ümber – muidugi ühes karja-Atuga –, nii et sead, lambad ega veised enam sinna tallama ei pääse, ja istutavad siis sinna päris juurtega puud, ainult väiksemad kui harilikud puud.

Aga nüüd pole parata, peab minema, kui ema hüüab, ehk küll süda sees aina valutab. Ööselgi vahel on Liisil ja Maretil rind täis kuuma tuska oma kopli-Vargamäe pärast, nagu oleks see neil tõeliselt olemas. Sellepärast on nii raske jännata tüütavalt piriseva Innuga.

Mari isegi tundis, et Indrekuga oli raskem kui teiste lastega. Andres ja Kata väsisid õhtuks sedavõrd, et nad jäid magama, nagu oleks neile rondiga pähe löödud, suuremaist lastest rääkimata. Nõnda lamasid nad hommikuni, kus silmaluugid uuteks askeldusteks avanesid.

Indrekul oleks nagu linnu-uni. Öö jooksul ärkab ta mitu korda ja äratab ka Mari, sest temalgi oleks nagu linnu-uni. Vaevalt saab laps ennast liigutada, ilma et ema seda kohe ei kuuleks. Ometi peab hommikul õigel ajal jalul olema, sest kari ootab väljalaskmist, majatöö tegemist. Ja kui oleks veel endine töö! Aga Vargamäel töö aina kasvab. Krõõdal oli kolm last kaelas, neljas juba tappis ta. Maril on neid seitse karjatada ja kasida. Ainuke õnn, et kahest vanemast hakkab juba abi saama, lühendavad emal nii mõnegi jalatäie.

Õhtuti tunneb Mari mõnikord, et luud-liikmed polekski nagu tema luud-liikmed. Ainult hommikul peab nad tahes või tahtmata omaks tunnistama, nad asemelt kokku korjama ja uuesti ikkesse panema – käima aida ja lauda, keldri ja kaevu, kartuli- ja kapsaaia vahet.

Töö on kasvanud ka Andresel, kuigi ligi kümneaastane rähklemine jõudu pole kasvatanud, ennem kahandanud. Peremehe piht oleks nagu pisut juba vimma tõmbunud. Kui Krõõt hauast võiks tõusta ja vaadata, siis ütleks ta vististi, et Vargamäele tulles Andresel niisugust pihta ei olnud.

On kasvanud suude hulk nii toas kui ka laudas, nõudes aina pea- ja kõhuvarju. Pole muud, kui roogi uut põldu ja puhasta rägust uut niitu, muidu pole varsti ei toas ega laudas enam midagi suhu ega silma pista. Andres teebki nii ühte kui teist, on seda teinud kogu aja Vargamäel.

Alguses tegi ta seda nagu mingisuguse eesmärgiga või unistuse teostuseks, nüüd teeb ta seda juba nagu mõnd harjumust või paratamatut tarvidust – ta ei või teisiti. Ta on sattunud nagu mingisugusesse nõiakeerdu ja siin tallab ta ringi nagu orav rattal puuris.

Kasvab põllu- ja heinasaak, peab loomi juurde muretsema, muretseb ta aga neid juurde, siis tekib varsti vajadus suurema saagi järele, olgu põllul või heinamaal. Nõnda vahetpidamata ja lõpmata. Kasvata kõik kas või kümne- ja sajakordseks, ikka keerled endises nõiaringis. Niipea kui puudutad käega maamulda, avanevad arvamatud võimalused, ainult tööd, tööd – muidu ei sünni midagi.

Andres ei suuda kõike teha, mis Vargamäe temalt loomulikult nõuab, seda mõistab ta ligi kümneaastase rähklemise järel. Vaevalt suudaks seda noor Andreski, kui ta astuks vana Andrese jälgedesse. Ühte tahaks ta ometi: muuta sood loomakandvaks. Tänini pole ta veel sinnamaalegi saanud, sest ikka alles ronivad lehmad tümas ja kisuvad oma jalgu mudast, nagu hoiaks mõni soovaim neil kümne küünega sõrgadest kinni.

Andres usub alles oma jõudu ja tulevikku, sest elatakse suurel majandusliku tõusu ajajärgul. Põllusaaduste hinnad kerkivad ja nõudmine nende järele kasvab. Viinavabrikud nõuavad aasta-aastalt ikka suurema hooga kartuleid ja need kasvavad head. Mehed, kes ei karda kartulikasvatamisega oma põldusid liiga kurnata, saavad oma kohtadest nii palju raha, et kaotavad ise aru ja ajavad selle ka teistel segi.

Andres on tänini kartuliga ettevaatlik olnud. Tema arvab, et kartul aina võtab põllult, aga ei anna midagi tagasi. Aga pikkamisi saab üldine rahahimu ka temast võitu.

„Kui katsuks õige mõne aasta kartulitega,“ ütleb ta Marile, „saaks hulga raha, maksaks mõisavõla kinni, siis alles oleks omas talus pärismees.“

Aga need, kel taskud olid krabisevat paberit pungil täis, unustasid sagedasti kohavõlad ja elasid nagu mingisuguses muinasilmas. Raha pidi ju igavesti voolama, sest ikka ajas mõisnik viina ja ikka pidi põld niisama hästi kartuleid kasvatama, pole muud, kui vea viinakeldrisse ja võta ülalt häärberist raha.

Meestel oleksid äkki nagu tiivad külge kasvanud, ei saanud ega saanud kuidagi kodus püsida ja tööd teha või tööväsimusest puhata. Sõideti mööda laatu ümber, sest need olid ainukesed suured pidupäevad. Vedeldi päevade ja nädalate kaupa mööda kõrtse, sest need olid ainukesed lõbupaigad. Löödi raha peale kaarte, ärbeldi rahaga.

Pühapäeviti seisis kiriku juures kõrtsiesine hilja ööni hobuseid täis. Mõnel oli heinavõrk ees, mõni könutas niisama, närides ajaviiteks lasilapuud. Aga peaaegu igal vankril kössitas eideke, olgu noor või vana, ja ootas meest, kes ajas kõrtsis ühiskondlikke asju: lällas leti ääres või seisis keset põrandat, viinaklaas käes.

Kogu kõrts kõmas üldisest vaidlemisest, ärplemisest ja lõõpimisest. Suitsu tõttu, mis oli kibe ja vänge nagu viingi klaasis, ei küündinud silm ühest toa otsast teise. Talvel külmaga katsusid ka eided kõrtsi pugeda, aga nii mõnegi rinnad ei pidanud meeste piibusuitsule kuigi kaua vastu: eided hakkasid läkastama ja vesiste silmadega ruttasid nad õue tagasi.

Kõige suuremad pidupäevad kõrtsis olid kevadtalvel, kui mõisast kartulite eest raha kätte saadi. Hoidku jumal siis mõnd sulasmeest, saunataati või vaest peremeest kõrtsileti ääres mõne rikkaga kõrvu sattumast!

„Mis sa ka reagid, sul põle ju raha,“ öeldi talle silmapilk, ja varsti tõmmati rahapung taskust ning virutati letile.

Oru Pearugi oli üks neist, kes palju kartuleid maha tegi ja mõisast palju raha sai. Parajate „semlakkidega“ kokku juhtudes sõitis ta vahel päevade kaupa mööda ümberkaudseid kõrtse ümber, jõi, ärples ja riidles, kui vastasest muidu võitu ei saanud. Tema suurus ja mõju aina kasvas ja tema kuulus pisut nagu kõrgemasse ringkondagi. Andres ei olnud tema kõrval „seltskondlikult“ midagi, sest tema käis harva kõrtsis ja joomisega ei teinud ta suurt tegemist. See aga oli paratamatu vaesuse märk, sest iga mees pidi jooma, kui tal jätkus selleks raha.

Kui nad Andresega kõrtsileti ees kokku sattusid, läks nende vahel kohe vastastikune nöökimine ja vedamine lahti. Sõnakad mehed olid nad mõlemad ja sellepärast saadi neist palju nalja. Et Pearu kurss viimasel ajal sedavõrd oli tõusnud, siis hakkas ta Andresega samuti rääkima, nagu ta seda oli teinud nende naabruse algul.

„Tahad, ma maksan su, sandi, kinni, mine Vargamäelt ära,“ ütles Pearu kord Andresele.

„On sul siis nii kole palju raha?“ küsis Andres.

„Ikka rohkem kui sinul, könnil,“ vastas Pearu uhkelt. „Tule, paneme välja, kui mees oled.“

„Sinusuguse mehega ei maksa mul hakatagi,“ lõõpis Andres vastu.

„Sina, könn!“ hüüdis Pearu põlglikult. „Või minuga ei maksa hakatagi? Tule lagedale! Tule jaanipäisele jääle! Sa arvad, et kui sul rammu rohkem, et siis ka raha.“

„Ütlesin juba, et ei maksa sinusugusega jännata, kui paremaid mehi ei ole,“ kordas Andres üsna rahulikult, nagu oleks tal tõepoolest jumal teab kui raske rahapung taskus. Ometi oli tema suurustamine ainult sõjakavalus, sest juba alguses oli ta Hundipalu Tiidule märku andnud, et see tuttavailt raha kokku ajaks ja salaja tema kätte toimetaks. Niipea kui Tiit oma ülesande oli täitnud, muutis Andres kohe tooni.

„Kui su paberikrossid taskus nii väga kihelevad, eks tule siis välja, katsume, kes on vägevam, Mäe või Oru,“ ütles Andres viimaks nagu pahaselt.

„Krossid!“ hüüdis Pearu ja virutas katariina[1] letile. „Pane kõrvale!“ käskis ta Andrest.

See võttis oma rahakoti ja otsis sealt sajalise välja. Silmapilk virutas Pearu esimesele katariinale teise peale. Andres tegi sedasama ja nüüd oli tema oma sajaliste tagavara läbi. Pearu mürtsatas kolmanda sajalise letile, ja kui Andresel kohe polnud panna, ütles Pearu:

„Oled könn mehe kõrval, tunnistajaks terve kõrts.“

„Pea ikka, pea,“ vastas Andres rahulikult, „mul peab kusagil veel tagavaraväge olema.“

„Tule välja, kui mees oled!“ karjus Pearu.

Andres pusis ja otsis ning mehed ümberkaudu naersid, sest suurem hulk arvas, et Andres teeb Pearuga muidu nalja. Lõpuks aga võttis Andres ometi taskust rahakoti, tegi selle lahti, otsis sealt sajalise ja pani ta kolmandaks teiste sajaliste juurde letile. Pearu tõmbas rahakotist neljanda sajalise: sedasama tegi ka Andres. Nüüd läks asi juba põnevaks niihästi ärplejail enestel kui ka pealtvaatajail. Pearu silmad välkusid juba valgelt: temal oli veel üksainus sajaline tagavaraks. Andres aga ei teadnudki, kui palju tema kotis veel raha on, sest kott polnud ju oma.

„Tule aga lagedale, mis sa kõmmeldad seal!“ hüüdis ta Pearule, kui see oma viimase sajalise letile-virutamisega viivitas. „Püksid sõeluvad juba tusti? Kevadel lähed magasiaita?“

Pearu pani viienda katariina virna otsa. Viienda virutas ka Andres ja ütles:

„Tule veel, kui mees oled!“

Nüüd pani Pearu juba kahekümne viielise.

„Könn!“ karjus Andres ja virutas kuuenda sajalise teiste peale.

Pearu pani veel kaks kahekümne viielist.

„Könn!“ karjus Andres veel kord ja pani seitsmenda sajalise.

Pearu otsis kümnelisi.

„Könn!“ karjus Andres kolmat korda ja pani kaheksanda sajalise.

Kogu kõrts aina rõkkas imestusest, ainult Hundipalu Tiit ja mõned teised naersid heasüdamlikult.

Pearu oli löödud. Ta hakkas oma raha letilt korjama. Andres suurustas. Aga sel silmapilgul avanesid saksakambri uksed ja lävele ilmus Kassiaru Jaska – kahe koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ja vilja ostja –, kes laskis oma naist emandaks hüüda ja kunagi perega ühes lauas ei söönud. Ta oli Pearuga suur sõber ja alles täna hiljuti istusid nad üheskoos saksakambris.

Kõik pöördusid Kassiaru poole. Ta ei lausunud sõnagi, seisis saksakambri lävel – palja jalu, igas varbavahes krabisev tuliuus katariina. Peale selle olid tal ka sõrmede vahed sajaliste ja väiksemate rahadega täis topitud.

Kui kõik olid küllalt Kassiaru imetlenud, astus see pikkamisi ja pühalikult saksakambri lävelt letikambrisse. Mehed andsid talle aupaklikult teed. Valitses surmlik vaikus. Mõned olid endal piibunosudki suust võtnud, nagu mõtleksid nad kirikusse astuda või nagu tahaks kirik korraks ka kõrtsi tulla vaatama, et mis siin tehakse.

Kassiaru Jaska astus pikkamisi suure toa läveni, nagu tahaks ta ka sinna minna ennast näitama, aga ometi ei läinud ta sinna, kas suure pori pärast põrandal või mõnel muul põhjusel, kes seda teab. Suure toa lävel pöördus Jaska ümber ja läks saksakambri poole tagasi – särgiväel, jalgu mööda põrandat vedades ja kätega imelikult vehkides, et uusi paberrahasid võimalikult kuuldavalt krabisema panna.

Veel tükk aega peale seda, kui Kassiaru Jaska saksakambrisse kadus, valitses kõrtsi suures toas ja letikambris vaikus. Keegi ei pannud enam Vargamäe mehi tähele. Nemad olid mõlemad löödud ja seisid nagu kaks könni leti ees.

Pearu pistis oma raha kotti, jättis välja ainult kümnerublase paberi, süütas selle lambil põlema ning pani siis piibule tuld, popsides teist seni, kuni kõik raha oli põlenud. Siis läks ta Jaska järel saksakambrisse ja tegi seda niisuguse näoga, nagu oleks ta üksipäini kõrtsis: kõik muu on tuhk ja tolm, mille peale ei maksa aevastadagi.

Ka Andres pani oma raha kotti ja pistis selle tasku. Võõra raha toppis ta teise kotti ja hüüdis siis valjusti:

„Hundipalu, säh, võta oma raha, anna meestele tagasi, sa tead, kelle see on!“

Alles nüüd mõistsid kõik, et Vargamäe Andres oli lõõpinud, kuna aga Pearu tõeliselt oli ärbelnud. Ja ei teatud, kellest rohkem pidada, kas Pearust, kes kümnerublasega piipu süütab, või Andresest, kes oskab nii rumalat nalja heita. Aga vist olid kõik kõrtsilised kõrtsmikuga ühes nõus, kui see üle leti sülitada lirtsas ja läbi hammaste kiskus:

„Litsid mehed need Vargamäe omad!“

Kassiaru Jaska nime ei tihanud keegi suhu võtta. Kõrtsmik vaikis temast, nagu oleks ta mõni puutumatu pühadus, mis pühitseb kõrtsigi jumala meelepäraseks asutiseks.

Äkki avanes saksakambri uks ja lävele ilmus Oru Pearu. Ka tema oli nüüd vestiväel ja kapukates.

„Kõrtsmik!“ hüüdis ta.

Viivitamata kuulas kõrtsmik käsku ja läks saksakambri uksele.

„Anna kõrtsile toop viina!“ kostis saksakambrist Kassiaru Jaska hääl.

„Minu poolt pool!“ hüüdis Pearu.

Kõrtsmik läks leti taha tagasi ja teatas pühaliku näoga:

„Kassiaru isand laseb kõrtsile toop viina anda ja Oru Pearu poole.“

Nagu nõiaväel võtsid mehed piibud hambust ja pühkisid suud.

Kõrtsmik kallas viina klaasidesse ja mehed hakkasid rüüpama. Vähe oli neid, kes leti äärde ei läinud. Nende väheste seas olid ka kõrvenurga mehed – Vargamäe Andres ja Hundipalu Tiit.

Aga veel polnud viin otsas, kui Pearu uuesti ukselävele ilmus kõrtsmikku kutsuma. Ja kui see leti tagant jällegi saksakambri uksele ilmus, kostis seest:

„Kõrtsile toop viina!“

„Minu poolt pool!“

Veel suurema hooga hakkas kõrtsmik klaase täitma, mehed veel suurema hooga rüüpama.

Aga natukese aja pärast kordus endine mäng, jällegi kostis saksakambrist:

„Kõrtsile toop viina!“

„Minu poolt pool!“

Viina voolas ojana ja kisa kasvas kõrtsis iga silmapilguga.

Natukese aja pärast avanes saksatoa uks ja sealt astusid letikambrisse Kassiaru Jaska ja Oru Pearu, mõlemad vestiväel, käed püksitaskuis, särgirinnad lahti, kust paistis Jaskal lihav ja roosa ihu, Pearul kõhnavõitu ja karvane. Nõnda ilmusid saksakambri-isandad eeskõrtsi end pisut „luhtitama“, kõndides kõrvu, silmad maas ja kõrvad kurdid ümbrusele, nagu oleksid nad ihuüksi rahvaga täidetud kõrtsis. Ainult isekeskis vahetasid nad mõne tähtsa ja tarviliku sõna, aga see puudutas aina peeneid asju – hobuseparistamist, härgade ostmist, võiduajamist ja muud niisugust „rehnutipidamist“.

„Kuradi vänged mehed!“ kiitsid kõik nagu ühest suust, kui Jaska ja Pearu uuesti saksakambrisse kadusid, kus istusid ainult suured ja peened mehed: mõisa antvärgid ja teised, nagu vallatalitaja ja peakohtumees, kelle käes on võim ja õigus.

Võis olla kella poole kaheteistkümne paiku, kui kõrtsmik jällegi saksakambrisse nõuti. Kui ta sealt välja tuli, hüüdis ta tüdrukut, aga tuli sulane.

„Kus on Maali?“ küsis kõrtsmik. „Toogu õled sisse, saksad soovivad puhkama heita.“

Neid sõnu võis kogu kõrts kuulda, nii valjusti öeldi nad.

„Kas mina ei võiks tuua?“ küsis sulane.

„Kui on öeldud, et õled toogu Maali, siis toob ka Maali,“ vastas kõrtsmik kurjalt. „Sina mine tee sakste hobused rakkest lahti ja anna neile härjapeaheinad ette ning kaeru nii palju, kui nad söövad.“

Muidugi ei mõelnud keegi saksatoas veel magamisele, õled lasti ainult peenuse pärast sisse tuua. Peenusena mõistis seda ka kogu kisatsev ja käratsev kõrts. Eriti saadi sellest aga alles siis aru, kui kõrtsmik käskis meestel eestoas vagusi olla, sest sakstel ei tule muidu uni peale. Nüüd algas kogu kõrtsis salajutt üksteise kõrva sisse, olgugi nii valjusti, et ruum aina kõmas, aga sest polnud ühti, sest saksad salajuttu ei võinud ju kuulda.

Oru Pearu tuli koju alles esmaspäeva õhtuks ja siis oli seal suur kisa ja kära, nagu oleks ta terve kõrtsi ühes rahvaga Vargamäele toonud. Aga polnud seal muud rahvast kui ta oma eit lastega, kes puges lõpuks lakka pelgu, ja sulane, kes tuli Eesperesse, et siin oodata, kuni peremees magama jääb.

Järgmisel hommikul hüüdis Pearu, kui ta nii mõnedki head lonksud oli peaparandust võtnud:

„Vanamoor, mu kapukad!“

Naine otsis kapukad soojamüüri august ja viis nad mehele. Aga see viskas nad eidele vastu vahtimist ja karjus uuesti:

„Minu kapukad!“

Eit korjas uuesti kapukad üles ja andis mehele kätte. Nüüd sai Pearu hirmus vihaseks. Ta viskas tagakambri uksest välja niihästi eide kui ka kapukad, ise aga karjus endiselt:

„Minu kapukad, lambasihver!?“

Eit arvas, et vanamees on hulluks läinud. Aga sulane tundis „rehnutti“, tema teadis, kuidas kõrtsitüdruk Kassiaru Jaskale peab kapukad kätte viima. Sellepärast küsis ta perenaiselt valge taldriku, pani kapukad sinna peale, andis taldriku perenaise kätte ja ütles:

„Anna nõnda!“

See meeldis Pearule: ta võttis kapukad vastu ja ütles eidele:

„Minu kallis vanamoor, õnnistatud olgu sinu ihusugu, sest sina austad ja armastad oma vanameest, et sinu käsi hästi käib ja sina kaua elad maa peal.“

Aga juba natukese aja pärast pidi tagakambris uus häda olema, sest Pearu möirgas sängis metsalisena ja pildus lõpuks oma kalli vanamoori ühes kapukatega välja, sest see ei osanud ju vanamehele kapukaid õieti jalga tõmmata.

Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma, sest Kassiaru Jaska kaudu teadis ta, kuidas peened peremehed elavad ja kuidas neid peab teenima.

„Perenaine, pane kirikukindad kätte, mine siis,“ õpetas sulane.

Ei aidanud eidel muu, kui pidi aita jooksma, sealt punasekirjud kirikukindad võtma ja need kätte ajama. Nüüd võis ta oma kallile vanamehele jalga tõmmata kapukad, mis haisesid magusalt vene saabaste määrdetökatist ja rasvast. Ainult punasest pudelist pidi ta veel rüüpama, siis sai ta niisama peeneks, nagu oli tema vanameeski. Varsti hakkavad nad nüüd oma lastega ise-lauas sööma, et vaja poleks enam sulase ja tüdrukuga ühel pannil või ühes silgukausis sõrmitseda ega supilusikaga ühes ning samas vaagnas solistada.

Aga Oru perenaisele teeb vanamehe peenus muret, tema ei saa sellest hästi aru, sest tema on ju sauniku tütar ja temal on orja hing, nagu vanamees talle vahel ütleb. Ka ei tea ta, mida peaks ta sulasele ja tüdrukule muud lauale panema kui iseendale, oma vanamehele ja lastele. Võiks ehk ainult nõnda teha, et „perele“ annaks kolmanda, iseendale võtaks teise nädala leiba, sest värsket ei raatsiks ka ise süüa, kulub palju. Aga silku peaks samuti sööma nagu peregi ja silgusoolvesi peaks ikkagi kartulitorkeks jääma, sest ega ometi selle asemel või hakata rasvaga jahukastet tegema. Samuti pole ka ühtepuhku seapekki pannil säristada, muidu ei jätku ehk perele üheks korrakski nädalas. Piimaga on talvel muidugi suur pikk vahe, aina lõrbi haput kalja suutäiele peale rüübata.


  1. Sajarublane tsaariraha. – Toim.