Tõde ja õigus I/XXVI

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XXV
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare

XXVI

Jälle kulus Vargamäe Andresel üks talv, kus polnud öö ega päeva vahet: ta vedas materjali, et uut rehetuba ja rehealust ehitada. Vara-vara hommikul mindi kodunt välja, ilma et oleks pakasest või sajust hoolitud. Valgehakul jõuti metsa, pandi seal koormad peale ja alles hilja õhtul jõuti koju tagasi. Järgmisel päeval algas sama tegevus, ehk olgu siis, et heinad kodunt otsa lõppesid ja neid pidi vedama. Hobuste kõrvad kippusid lonti langema, kaelad nõkku vajuma, nagu oleksid neil kurjad vereimejad ja lihaõgijad laka all. Tehti katset ka veotalgutega, aga need ei õnnestunud, sest ilm juhtus olema tuisune ja hobustele võis ainult pooled koormad peale panna.

Kambrite ehitamise ajal olid Oru mehed ja hobused kutsumata appi tulnud, nüüd ei tulnud nad kutsudeski – sedavõrd oli üleaedsete vahekord aastate jooksul muutunud. Polnud küll vahetpidamata lausa tüli, aga vaen hõõgus ometi nagu tuli lees tuha all. Oli vastamisi nii palju vingerpusse mängitud ja teineteist tögatud, et andeksandmisest ja unustamisest ei võinud enam juttugi olla. Kodumail hoiti teineteisest eemale, juttu julgeti sõlmida ainult väljas, teiste keskel, kus polnud karta, et sõnadest võiks nii pea tüli tõusta.

Seni kui Krõõt veel elas, vahetasid perenaisedki kokku puutudes teineteisega mõne sõna, kui mitte just sõbralikult, siis vähemalt leplikult ja vaenuta. Nüüd oli ka see kadunud. Oru perenaine kui vanem ja pealegi veel jõuka sauniku tütar pidas endast palju rohkem lugu kui uuest Eespere perenaisest, kelle ema oli olnud vaene vabadik. On ometi vaks vahet, kas oled kasvanud oma toanurgas, kuigi saunas, või oled könutanud teise ulu all, kus oled kõigi lükata ja tõmmata. Seda vaksapikkust seisusvahet ei võinudki Oru perenaine unustada.

Ainukesed, kes vargsi kokku said, olid lapsed, need armastasid vargsi üheskoos mängida. Pearu kaks vanemat poega, Joosep ja Karla, olid Andrese Liisist ja Maretist küll mõne aasta vanemad, ometi sobisid nad üksteisega väga hästi.

Kevadel, kui Eesperes ehitus algas, põlesid Oru poisid kustumatus uudishimus, kõlas ju hommikust õhtuni mäelt raiumine ja meeste jutt ja naer. Paistsid ka laualõikamise pukid ja ülal kõrgel mees, kes vahetpidamata kätega üles ja alla kõigutas. Joosep ja Karla teadsid, mis see kõik tähendab. Valgeid laaste pidi ju olema terved virnad ning pukkide all sõredat saepuru rohkem kui jahu nende suures kirstus. Ning vaiku ja tema lõhna!

Poisid oleksid heameelega seda kõike oma silmaga vaatama läinud, aga ei tohtinud isa keelu pärast ega julgenudki kartusest Andrese ees. Nõnda pidid Liisi ja Maret poistele appi asuma, neile kuuesabas saepuru ning laaste piiriaia äärde kandma ning seal roigaste vahelt teisele poole aeda läbi toppima. Muidugi pidi seda tegema söögi ajal, kui mehi nägemas polnud, ja kandamiga pidi nõnda minema, et haopinu, mis toa ees oli, seisaks vahetpidamata akna kohal varjuks, sest kui isa nende tegu näeks, saaksid nad tingimata triibulised.

Emaga saab ikkagi veel kuidagi hakkama, sest tema ise tütreisse ei puutu, ütleb, pole tema omad; kardab kui võõras neile liiga teha ja sellepärast kaebab ta isale, kui tütarde kuriteod liiga suureks lähevad. Aga Maril on hale ja pehme süda, nii et kui teda ilusasti paluda, pisut nutta ja teda emaks nimetada, siis annab ta ikka andeks, ei ütlegi isale, aitab pealegi veel laste tempe varjata.

Andres ei mõista lastega nalja, tema roogib nad läbi, kui asi tõsiseks läheb. Sellepärast on saepuru kandmine Oru poistele, kes niiske külma maa peal piiriaia taga kõhuli, üsna hädaohtlik töö, sest tüdrukud panevad oma nahad mängu. Kõige hullem on see, et Oru poisid on väga nõudlikud, neile ei ole kunagi küll.

„Kui meie isa hakkab uusi kambreid ehitama, küll siis toome kätte,“ seletab vanem poiss Joosep.

„Millal ta hakkab?“ küsib Eespere Liisi.

„Millal just, seda ei tea, aga ta hakkab,“ kinnitab Joosep.

„Aga kas toote meile niisama head puru?“ küsib Maret. „Niisukest valget ja kuiva? Me korjame päeva paistelt, soe kohe teine võttes. Paremat ei ole.“

„Meie toome teile ka kõige paremat, see on kindel,“ ütleb Karla.

„Kuda siis muidu, ikka kõige paremat,“ kinnitab ka Joosep.

„On teil laastu ka vaja?“ küsib Liisi.

„Oleks küll,“ vastavad poisid nagu ühest suust.

Nüüd peavad tüdrukud ka laaste piiriaia äärde kandma ja nad roigaste vahelt läbi toppima, kõik ükshaaval. Kahekesi nõnda kõrvu käies küsib Liisi äkki õelt:

„Mis sa arvad, kas nad toovad meile saepuru ja laastud kätte?“

„Ah siis, kui nende isa hakkab uusi kambreid ehitama?“ küsib Maret vastu.

„Siis näh,“ vastab Liisi.

„Miks nad ei too,“ arvab Maret. „Kus nad siis pääsevad, nad ju lubasid.“

„Aga kas mäletad, mineval suvel viisime neile rukkitalgute ajal nisuleiba. Eks nad siis luband ka kätte tuua, kui neil rukkitalgud on, aga ei toond ühti,“ seletas Liisi.

„See oli nisuleib, aga nüüd on ju saepuru ja laastud,“ arvab Maret poiste kaitseks.

„Olgu,“ ütleb Liisi, „aga mina ei usu, et nad toovad. Nad muidu ütlevad, et meie nii rumalad oleks ja neile kannaks. Mina änam ei vii.“

„Aga sa ju lubasid,“ ütles Maret.

„Mis sest, aga näe, ei vii.“

Maret ei saa ega saagi aru, kuidas küll Liisi võib lubada ja siiski mitte teha. Tema on lubanud ja tema kannab.

„Miks Liisi änam ei kanna?“ küsib Joosep.

„Liisi ei taha,“ vastab Maret.

„Miks? Ta ju lubas,“ ütleb Joosep.

„Liisi ütleb, et teie ei too meile saepuru ja laastu kätte, kui isa hakkab uusi kambreid ehitama, sellepärast,“ seletab Maret.

„Meie toome tingimata,“ ütleb Karla. „Kuda siis muidu saab.“

„Aga mineval suvel varastasime rukkitalgute ajal ema järelt nisuleiba ja tõime teile, aga te kätte ei toond, lubasite muidu,“ seletab Maret edasi.

„Ah sellepärast siis Liisi ei kannagi?“ küsib Joosep.

„Just sellepärast,“ ütleb Maret.

Poisid peavad tasakesi aru ja Maret vahib neid läbi roigaste. Viimaks ütleb Joosep:

„Meie ema tegi odrakaraskit, puht-hapupiimaga, ise sõtkus. Kas tahad, me lähme toome seda teile ema järelt?“

See on tähtis teade. Maret peab sellest Liisile sõna viima.

„Oodake!“ hüüab ta läbi roigaste poistele ja jookseb ise koju Liisi juurde, kes laastude ja saepuruga on kibedasti ametis.

„Joosep pakub nisuleiva eest odrakaraskit,“ räägib Maret lõõtsutades Liisile, sest hing kipub kurku kinni jääma. „Puht-hapupiimaga tehtud, ema ise sõtkund.“

Liisi ja Maret jooksevad kahekesi aia äärde. Seal lepitakse odrakaraskis lõplikult kokku.

„Kas siis tood meile veel saepuru?“ küsib Joosep Liisilt.

„Siis toon,“ ütleb Liisi.

„Ja usud, et me kanname kätte, kui isa hakkab uusi kambreid ehitama?“ pärib Joosep edasi.

„Jah, siis usun,“ kinnitab Liisi.

Nüüd jooksevad Oru poisid omakorda koju: nad lähevad vaatama, kas saaks ema järelt odrakaraskit võtta.

Ka Liisi ja Maret lähevad toa juurde ja nad on üpris õnnelikud, sest kõik nende hingelised kahtlused on kõrvaldatud. Nad istuvad haopinu taha päikese paistele, sest siit on hea näha, millal Oru poisid odrakaraskiga tulevad.

„Kui aga teised enne söönd ei saaks!“ ohkab Maret.

„Ei nad saa,“ lohutab Liisi. „Pea’s nad jooksevad.“

Pikisilmi ootavad tütarlapsed, aga poistest pole kippu ega kõppu. Lõunaaeg jõuab mööda, Liisi ja Maret peavad tuppa minema, et süüa ja siis oma harilikku töösse asuda – Indrekut karjatama, kes juba igale poole ronib ja kõik endale kaela kisub, nii et asjad aina kolisevad. Muidugi, Maret võiks ju vahetevahel aiaaugule joosta, aga kui isa on seinal, siis on see võimatu.

Nõnda kulub aeg õhtuni. Liisi arvab, et Oru Joosep ja Karla neid jällegi on petnud, nagu nad seda tegid juba mullu suvel. Aga õhtul, kui mehed tuppa on läinud ja kui Liisi ja Maret uusi laastu- ja saepuruhunnikuid tõttavad üle vaatama, kostab piiriaia poolt vile. Nagu elus jumalavälk pistavad tütarlapsed aia äärde. Teisel pool aeda kohmetanud mullal kükitab Karla.

„Säh, siin on karask,“ pistab poiss käe läbi aiaaugu. „Joosep ei saanud tulla, mina pean kohe minema.“

Ütles ja pistis kodu poole, niipalju kui jalad võtsid.

„Näed nüüd,“ ütles Maret, nagu tahaks ta Liisile tema kahtlust ette heita.

„Ikka tõid,“ vastab Liisi ja murrab karaskitüki pooleks.

„Katsu, kui hea,“ kiidab Maret ja mugib kõigest jõust.

„Meie nisuleib oli mullu ka hea,“ vastab Liisi.

Nõnda mugivad nad ruttu ja ruttu, kuna karask paiguti hammaste all ragiseb, sest tooja käed olid mullased ja mulda puutus karask ka läbi aiaaugu tulles.

„Kas hoiame teistele ka?“ küsib Maret, mõeldes Annit, Annut, Jukut ja Katat, sest Indrekut ei loe nad veel eneste hulka.

„Ütlevad pärast emale,“ vaidleb Liisi vastu ja lisab juurde:

„Ega nemad saepuru ja laastu kanna.“

Selle põhjendusega on ka Maret nõus. Peaasi: peab ise sööma, siis ei saa keegi teada. Nõnda on kõige parem.

Aga kui karask söödud, hakkavad Liisi ja Maret veel täna õhtul saepuru aia äärde kandma, tahavad paargi korda kumbki rüpes viia. Kõrrepõld on õhtuvilus juba kohmetanud ja kõrs ise torkavalt kõvaks tõmbunud, nii et laste jalad käies kibedat valu tunnevad.

„Sest põle midagi, kannatame aga välja,“ manitseb Liisi Maretit.

Ja Maret kannatabki välja, nagu teeb seda Liisigi.

Samal ajal ilmub Mari õue ja küsib tüdrukult, kes loomi toimetab:

„Madli, kas oled lapsi näind? Liisi ja Maret on vajaka.“

„Näe, kus teised!“ näitab Madli käega.

Mari astub mõne sammu edasi, et haopinu enam ees poleks, ja nüüd näeb ta Liisit ja Maretit, kes põlvili maas aia ääres midagi toimetavad. On juba pisut videvik ja sellepärast ei seleta Mari silm hästi, mis need lapsed seal aia ääres teevad.

„Liisit-Maretit!“ hõikab Mari.

Lapsed kargavad püsti ja peksavad kätega oma kuubi.

„Tulge ära koju!“ hüüab Mari. „Külm võtab teid ju ära, väljas on üsna viluks läind.“

Lapsed tulevad nagu suured kurjategijad, sest nad arvavad, et võõrasema on juba kõik näinud.

„Mis te seal tegite?“ küsib Mari, kes laste kohmetust märkab.

„Ei midagi,“ vastab Maret.

„Me muidu,“ lausub Liisi.

„Mis teil seal on, et te salgate, nagu oleks teil mõni teab mis saladus?“ pärib Mari.

„Ei ole midagi, ainult aja sees roigaste vahel auk,“ seletab Liisi.

„Mis selle auguga siis on?“

„Ei ole midagi, muidu on auk,“ ütleb Liisi, kuna Maret vaikib, silmad maas.

„Te räägite sellest ajaaugust, nii et minagi tahaks seda auku vaatama minna,“ ütleb Mari.

Lapsed vaikivad.

„Noh, kas ütlete, mis teil seal on,“ räägib Mari, „muidu lähen ma ise vaatama.“

Lapsed hakkavad nutma, esiteks Maret, siis Liisi.

„Mis hull auk teil seal aja sees siis õige on?“ ütleb Mari juba päris uudishimuga, astub lastele ligi, puudutab neid kätega, silitab, meelitab, julgustab.

Nõnda hakkavad lapsed rääkima ja jutustavad kõik: saepurust, laastudest, odrakaraskist ja isegi mullusest rukkitalgute nisuleivast, mille nad Oru poistele viinud.

„Miks te siis minu salaja võtsite?“ küsib Mari nisuleiva puhul.

„Kartsime,“ vastab Liisi.

„Olete ikka ka rumalad,“ ütleb Mari ja lisab juurde: „Et sinagi, Liisi, targem ei ole, ise juba suur tüdruk. Ega ma põleks keeland.“

„Sina ei ole meie ema, sellepärast,“ seletab Maret ja mõlemad hakkavad uuesti nutma.

„Kes seda ütleb?“ küsis Mari.

„Oru Joosep,“ vastas Maret. „Nende ema on rääkind, et sina ei ole meie päris-ema.“

Mari on nõutu. Nüüd on tema käes kord nutta, sest nüüd oleksid nagu lapsed juba arunõudjad ja tema vastuse-andja. Ta oli varemalt selle silmapilgu peale mõelnud, aga et ta nii lähedal seisab, seda ei oletanud ta mitte. Ta arvas ikka, et sellega aega küll on, aga nüüd on ta nii tühisel juhtumusel käes.

Esiteks ei oska Mari muud teha, kui tõmbab lapsed enda juurde ja silitab sõna lausumata nende sasipäid. Kõigil neil jooksevad silmist pisarad. Nõnda seisavad nad kolmekesi tüki aega haopinu taga, kust nad ei paista silma ei kambris olijaile ega õues käijaile. Ainult tüdruk Madli, kes alles lauda ja toa vahet tallab, imestab, mis see perenaine ometi nende lastega nõnda õhtuvidevikus seal haopinu taga seisab.

„Tead mis, Liisi,“ ütleb Mari viimaks ja tema hääl on tõsine ning emalik. „Sina oled suurem ja targem, sellepärast räägin sinuga. Oru Joosepil on õigus, mina olen teie võõrasema, aga ega te siis sellepärast pea niisukesi asju salaja tegema. Nagu tänagi. Mõtelge ometi, mis oleks, kui isa teid seal oleks näind või kui mina isale ütleks.“

„Ema, ää isale ütle,“ paluvad lapsed.

„Hea küll,“ ütleb Mari, „aga siis ei tohi teie ühtigi minu salaja teha, kas lubate seda?“

„Lubame,“ vastavad lapsed.

„Talgute ajal nisuleiba ka ei võta?“

„Ei, me küsime sinu käest.“

„Ja kui teisepere poisid teile odrakaraskit toovad, siis ütlete?“

„Siis ütleme,“ lubab Liisi.

„Toome sulle ka,“ lubab Maret.

„Teate, lapsed, mis siis on, kui te nõnda teete?“ küsis Mari, ja kui lapsed ootama jäid, et mis nüüd tuleb, ütles ta: „Siis olen ma teie vastu nõnda hea, nagu oleks ma teie päris-ema. Mina tahan teid ikka isa kurjuse eest kaitsta, nagu oleks te minu omad lapsed, ja Jukut ning Katat ei tahaks ma sugugi rohkem armastada kui teid, Annit ja Annut. Olete nõus?“

Lapsed ei saanud räägitud sõnadest mitte väga palju aru, aga toon mõjus neisse nõnda, et nad pugesid Marile lähemale.

„Siis me võime nüüd saepuru ja laastu edasi kanda?“ küsis Liisi.

„Muidugi,“ vastas Mari, „aga ärge liiga palju kandke, ütelge Oru Joosepile ja Karlale, et väga palju ei või, meil läheb omal ka saepuru ja laastu tarvis.“

„Aga, ema,“ küsis Maret, „kas nad toovad meile saepuru kätte, kui nende isa uusi kambreid hakkab ehitama?“

„Kas nad lubasid?“ küsis Mari.

„Lubasid.“

„Siis nad toovad,“ vastas Mari. „Aga lähme nüüd tuppa, väljas on külm, tunnete, näe, maa pealt kõik kahutand.“

„Isale sa ei ütle?“ küsib Maret.

„Ei, mu laps,“ vastab Mari.

„Mitte ilmaski?“ pärib Liisi.

„Mitte ilmaski, kui olete head lapsed ja änam ühtigi minu salaja ei tee,“ seletab Mari.

„Meie oleme head lapsed,“ kinnitavad mõlemad.

Tuppa minnes olid kõik kolm ühesuguselt õnnelikud, et nad olid isekeskis suure ja saladusliku lepingu kinnitanud, mis oli sihitud peaaegu isa vastu. Nõnda oleks võinud tänane õhtu olla Liisi ja Mareti elus üks ilusamaid. Aga Mari rikkus selle sedavõrd, et lapsed peaaegu kippusid uskuma – neil pole emaga mingit saladuslikku lepingut. Põhjus niisuguseks arvamiseks oli küllalt kaaluv: ema tahtis nimelt nende jalad enne magamaminemist sooja vee ja seebiga puhtaks pesta.

„Kured teevad muidu nairid peale,“ kinnitas Mari lastele.

Aga jalgade pesemine oli hirmus tüütu ja piinav talitus, nii piinav, et Maret sängis teki all Liisilt küsis:

„Kas päris-ema oleks me jalgu pesnud, kui nii valus on?“

Liisi kindlasti seda ei teadnud, aga ta kaldus arvamisele, et ei oleks, kui nii valus on.

Muidugi õhtune jalgade pesemine polnud naljaasi. Varasemast kevadest saadik tõmbasid suuremad ja väiksemad põngerjad alatasa palja jalu ümber, esiteks ainult õues, niipea kui seal hakkas maapinda nägema, hiljem ka põldudel, mis varem lumest vabanesid, päterdades kas või poolest säärest lumevees ja külmas poris. Hakkasid jalad seal külmetama, siis lõigati kevadise tuule ja päikese käes tahedal põllul ümber, kuni sääred olid kuivad ja päkad palavad. Nüüd võis uuesti vette ja porri minna, sest seal oli palju huvitavam kui tahedal maal. Nõnda aina vaheldumisi, kuni mitte ainult labajalad, vaid ka pahkluud ja sääremarjad lõhkenud kuusekoore taoliseks muutusid. Siin ja seal ilmusid kärisenud naha pragudesse verepisarad. Aga kes võis neist hoolida, kui lõõtsus kevadine tuul üle Vargamäe, kui helendas päike sinitaevas lumivalgete pilvede keskel, kui karjusid kured ja lõõritas lõoke. Keegi ei näinud neid verepisaraid jalul enne kui õhtul pestes ja ploomirasvaga sisse määrides. Rasvatükki paisteti aeg-ajalt tule ääres, ja kui ta pealt sulama tõmbus, siis võiti jalale ja hõõruti seal sisse: tehti kure naerimaa ära, et seal midagi ei kasvaks. Aga kurg oskas ikka nõnda külvata, et naerid kasvasid, sest temal olid abimeheks kevadine tuul, päike, veeojad ja lauljad linnud. Nõnda pidi laste jalgu igal õhtul pesema ja määrima, ja nagu päeval olid kõik õue- ja põllunurgad naeru ja kilkamist täis, nii kostis õhtuti igal pool tubades laste nutt, olgu Vargamäel, Hundipalul, Kingul, Raval või isegi peenel Kassiarul, sest ka sealsed lapsed armastasid kevadist tuult ja pori, päikest ja lindude laulu.

Järgmise päeva lõunal olid Liisi ja Maret jällegi oma aiaaugul. Täna oli juba asi julgem, sest kartma pidi ainult isa, mitte ema. Ja isagi polnud enam nii väga kardetav, sest ema lubas neid ju isa vastu kaitsta.

Oru poistest ilmus ainult Karla, kes teatas, et Joosep ei tule, pole võimalik. Karlale siis ütlesidki Liisi ja Maret, et kui nad veel mõne korra toovad, siis enam mitte, sest neil enestel läheb ju ka saepuru tarvis.

„Mis te temaga teete?“ küsis Karla uudishimulikult.

„Ema ütles, et läheb tarvis,“ vastas Liisi.

„Siis ema teab juba?“ küsis Karla.

„Juba teab ja ei ütle midagi,“ seletas Maret.

„Kas isa ka teab?“

„Isa ei tea.“

„Aga kui ema ütleb.“

„Ema ei ütle,“ kinnitasid Liisi ja Maret nagu ühest suust. „Aga meie ütleme temale kõik,“ seletas Liisi üksinda edasi, „ja tema on meie vastu hea, nagu meie päris-ema kohe. Seda ütle ka Joosepile, et ta teaks, ja kui ema veel ütleb, et meie ema põle päris-ema, siis võid ka temale öelda, et temagi teaks. Nüüd on ema päriselt meie ema ja armastab meid niisama nagu Jukut ja Katat, kui oleme head lapsed ja räägime temale kõik ilusti ära.“

„Ja meie räägime kõik,“ kinnitas Maret. „Rääkisimegi juba teie odrakaraskist ja rukkitalgute nisuleivast ja kõik.“

„Aga meie ei räägi kõik,“ ütles Karla.

„Miks teie ei räägi kõik?“ küsis Liisi.

„Meie oleme ju poisid, ega me tüdrukud ole,“ vastas Karla.

„Miks siis poisid ei räägi?“ küsis Liisi.

„Seda mina ei tea,“ vastas Karla, „Joosep, tema teab ja ütleb nõnda.“

Nõnda seisid nad kolmekesi suure elusaladuse ees ja nad ei osanud muud teha, kui vahtisid vastastikku läbi aiaroigaste: kaks paari siniseid silmi ühel pool ja üks paar teisel pool aeda.

„Kas te meile änam sugugi saepuru ei too?“ küsis Karla viimaks.

„Ei, änam ei too, meil läheb omal ka tarvis,“ vastas Liisi asjalikult, „aga kui sa tahad, siis toome kuusekoori, päeva poolt tulevad teised nagu kasukad pealt ära, libedad ja siledad. Tahad, me toome neid?“

Oh jaa! Miks ei! Karla oli nõus. Küllap neil kuusekoorigi tarvis läheb, mis nagu kasukad pealt ära tulevad.

„Ja tead,“ rääkis Liisi edasi, „meie vana tuba, mis nüüd ära lõhuti, on puht kervega tehtud, ilma saeta. Isa rääkis ja teised rääkisid ka, kõik imestasid. Niisukest tuba põle nüüd änam kuskilgi, ainult meil oli. Ükski ei tea, kui vana ta oli ja kes ta nõnda teind, mõistad, ainult kervega. Tahad, me toome teile sellest vanast toast mõne tüki, paar pakuotsa ehk kedagi muud. Tead, kõik on must, nii et kiiskab, seest pruun, läbi mis läbi, suitsu töö, kõva, nii et kõliseb, põle tänini mädand ega mädane eluilmaski.“

Ka neid vana toa tükke oli Karlal vaja, pealegi veel, mida rohkem, seda parem, sest küll nemad juba Joosepiga teavad, mis nad neist teevad. Liisi ja Maret kandku aga kõik siia, mis nad kätte saavad, andku läbi augu neile, küll nemad nad paigale panevad, kui aga nimelt läbi aiaaugu kätte antakse, sest nõnda peab see olema, mitte teisiti.

Nõnda kandsid Liisi ja Maret aina edasi, aga kõigist asjust teatud määral, rohkem ei võinud, sest neil endil läheb ju ka tarvis. Materjalivirn kasvas teisel pool aeda ja virna asemele tekkisid peagi mingisugused ehitised. Aga need olid ikka nii keerulised, et Liisi ega Maret seal taevast ega maast aru ei saanud, vahtisid nad läbi aia niipalju kui vahtisid, ninad lössis vastu roikaid.

Iseasi, kui võimalik oleks olnud üle aia ronida ja siis vaadata, aga see oli vitsahirmuga keelatud. Nõnda tuli leppida aia vahelt piilumisega ja Joosepi ning Karla seletustega. Nemad mängisid nimelt Türki ja Venet, pidasid sõda. Priidu-onu käinud seal sõjas ja tema teab, kuidas seal kõik olnud. Tema sõnade järgi on poisid ehitanud kindlused, teinud mäed ja kõik. See laastu-osm seal ning kuusekoore-osm teisal pole muud midagi kui puhtkindlused, kus mürtsuvad mustad pakuotsad kahuritena poiste eneste suu läbi.

Ainult ühest on kahju: materjalist tuleb puudus kätte, nagu sõjas kunagi. Laaste ja kuusekoori on vähe kindlusteks, saepuru vähe lumemägedeks, pakuotsi vähe „suurtükkideks“. Sest mis sa paraku mürtsutad, kui Türgil on ainult üks ja Venel kaks suurtükki. Oleks saepuru ja kõike muud materjali tarbeks, küllap siis Joosep ja Karla Liisile ja Maretile näitaksid, mis nad mõistavad ja kuidas õieti sõditakse. Nad ehitaksid niisugused kindlused, et hakka kas või ise neid kividega vinnima, ikkagi ei lähe nad puruks. Nad ehitaksid niisugused lumemäed, et ei jõuaks kepigagi neist üle hüpata, hea, kui käpuli maas suudad otsagi ronida.

Aga polnud parata: Liisi ja Maret ei võinud nii palju kanda, kui Oru Joosep ja Karla teisel pool aeda nõudsid, sest neil endil läks seda kallist materjali ka tarvis. Pealegi oleks liiga suur kandmine isa tähelepanu äratanud ja selle eest pidi maksku mis maksab hoiduma. Sest ema noomis lapsi alatasa:

„Ärge nüüd isa pahandage ja tüüdake, tal põle aega ja sellepärast on ta kuri. Isa teeb uut tuba ja reiaalust, näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järel läheb nagu kerisele. Lihatünnil käiks nagu vargad kallal. Sellepärast olge head lapsed, muidu saan mina ja saate ka teie.“

Ja Maril oli õigus. Seda võis juba sellest näha, et tänavu oli esimene kevad, kus Vargamäe Eesperes peale hariliku sulase kaubeldi ka suviline. Pealegi oli veel sauna-Madis vahetpidamata pere rakkes, sest tema oskas kirvega niisama hästi raiuda kui labidaga kaevata. Tema peretöö oli seda loomulikum, et ta peale Jussi surma hakkas jällegi Eespere saunikuks, saates lehma siia karja, tehes siin endale kartulid maha ja kõõpides siin niitude servi ning raba ääri.

Saunatädi, kes Andresele kuidagi ei võinud andeks anda, et ta Mari oli perenaiseks teinud, pidi viimaks leppima nii ühe kui teisega. Isegi nahatäis, mis ta Mari ja Andrese pärast vanamehelt oli saanud, ununes pikkamisi. Lullu lorilaul oli küll väga ilus, nii et ilusam üks laul enam ei sünnigi, aga Mari ja Andrese peale ei hakanud nähtavasti ka Laulu-Lullu hammas mitte. Polnud ühtki mürki, mis oleks neile küllalt kange. Tahes või tahtmata peab saunatädi uskuma, et tema vanamehel on õigus, öeldes:

„Ei hakka Mäe Andrese peale ühegi hammas. Vaata, ostab teine ehk veel Lullule kõrtsis poolt kortlit ja ütleb, et söö parem heinu ja krõbista klaasi, sinu laulust põle niikuinii suurt asja.“

Mariga oleks ehk muidu hakkama saadud, seda usub saunatädi, aga nüüd on ta ju Andrese tiiva all, kasvatab seal oma Jukut ja Katat ning muretseb uusi lapsi majja juurde. Käib ja talitab teine nagu perenaine kunagi, pole liiga kitsi ega midagi, annab ikka ennem peotäie rohkem kui vähem. Seda kõike teab saunatädi ja sellepärast vuristas ta kogu minevase talve Marile kedrata või lõgistas sukavardaid.

Nõnda olid Andrese ja Mari asjad ja keegi ei arvanud, et nad oleksid halvad. Tööd jätkus siin paljudele kätele, eriti aga Andresele ja Marile. Teised võisid ikka veel vahetevahel hinge tagasi tõmmata, nemad ei kunagi. Kirikuteelgi mõtle aina koduste asjade peale; vaevalt saad argipäevamured peletada ühe korra aastas altari ees, kui õpetaja ütleb: „Võtke ja sööge, see on minu ihu ja veri…“ Aga ikkagi veel ei suudeta kõike, mis vaja.

Juba mineval sügisel oleks pidanud aias marjapõõsad ümber kaevama ja neile rammu peale panema, aga jäi tegemata, sest polnud mahti, külm ja lumi tulid enne. Kevadel ei võinud muidugi selle peale mõteldagi, siis olid teised, suuremad mured, mis aja röövisid. Aia puhastamisekski ei leidunud vaba silmapilku. Viimaks võttis Andres pühapäeva õhtupoolikul reha kätte, arvates, et aiaharimine pole ju päris argipäevatöö, vaid umbes nagu ligimese aitamine või lamba august välja tõmbamine, mis vanas seaduseski on lubatud.

Samuti on lugu põllul, heinamaal ja karjamaal. Igal pool kipub ajast nappus kätte. Ei jõua seda teostada, mis on kavatsetud ja mis oleks tarvis.

Põllul algas Andres salakividega – need kõige enne välja. Aga mõne aasta pärast pani ta imelikku asja tähele: põllulapil, mille ta enese teada salakividest oli puhastanud, nii et sahatera pärast pidi võima mureta olla, raksati äkki sellel tükk otsast ära. Mis see siis on? Kust see nüüd tuli? Käis sahk tänavu sügavamalt maa sees? Ei, sahk on endises hambas. Ajavad ehk kivid maapõuest pinnale, nagu oleksid nad kalad sogases vees, kes tulevad üles hingama, lõuad laiali peas? Või on Vargamägi mõne koletise lõualuu, kuhu tekivad aina uued ja uued hambad? Näib, nagu oleks see ja teine. Puhastad ja puhastad põldu, aga väljavõetute asemele ilmuvad uued ja suuremad. Kui mõelda, et kogu selle kõrge Vargamäe sisemus kubiseb suuremaist ja väiksemaist raudkividest ja et kõik need kivid kipuvad maapinnale päikesevalgusele, nagu oleks neil ühist Vargamäe lastega, siis läheb ta meel raskeks ja süda langeb ära. Kui maapõhjast kerkivad aina uued salakivid, millal pääseb siis nende kallale, mis seisavad halli hundikarjana lausa maa peal ja ootavad, Andres tunneb, et ootavad. Ta ei mõtlegi sagedasti enam lagedast põllust, vaid aina kividest, mis kuuluksid nagu Vargamäe karja hulka ja mis sigivad ja kasvavad nagu loomadki laudas, ainult et pole vaja nende eest hoolitseda. Nemad sigivad ja kasvavad puht jumala armust. Hooba ja purusta neid, niipalju kui tahad, ikka seisab hall kari endiselt keset põldu, nagu tipiks keegi kiusupunn iga äraveetu asemele uue.

Paremat pauku pole ka karjamaal ja heinamaal. Kaevad ja kaevad sinna kraave, aga enne kui järgmine valmis saab, hakkab eelmine juba ummistuma, nagu käiksid põllukivid öösel salaja kraavikallastel kõndimas, neid sisse tallamas. On mingisugune salaside nende hallide kivide ja musta soomuda vahel; mõlemad töötavad üheskoos ühise eesmärgi poole – Andresele vastu. Nii põllul kui ka soos hakka aina uuesti otsast peale. Nõnda hommikust õhtuni, kevadest sügiseni, hällist hauani, põlvest põlve. Aga sellest ei tohi mõtelda, seda arutada, sest mõtlemine teeb nukraks ja enneaegu vanaks. Seda tunneb Vargamäe Andres. Parem juba rühmeldada. Nõnda kasvab küll kühm selga, aga seda on kergem kanda kui nukraid mõtteid.