Tõde ja õigus I/XXVII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XXVI
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare

XXVII

Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg, kellele nimeks pandi Ants.

„Ongi hea, et see asi tänavu kätte tuli,“ ütles isa poja sündimisel, „sest kui kartulid niisama head kasvavad, kui pealsed on, siis peab tuleval kevadel uued aidad ehitama.“

„Ma mõtlesin ikka, et karjalautade kord tuleb enne kätte,“ ütles Mari. „Saaks ometi kord kindlad uksed ette, loomad oleksid varjatud.“

„Ega neid keegi sealt võtma tule,“ arvas Andres.

„Võtma mitte, aga…“

Mari ei lõpetanud, sest ta teadis, et Andres teda nõndagi mõistab.

„Sa mõtled ikka seda asja,“ lausus Andres.

„Näh, jällegi leidsin niisukese rasvatüki ja karvatordi laudast,“ ütles Mari.

„Ää ole nii ebausklik,“ manitses Andres. „Las nad kannavad ja teevad, mis loomadel sellest on.“

„Aga miks see õhviti tulnud mullikas ära suri? Tuulest või? Misuke lehm tast oleks saand, aga põle muud, kui aja auku. Närbib, närbib, kuni sirutab sõrad välja.“

„Kes teab, mis haigus tal oli,“ arvas Andres.

„Haigus…“ kordas Mari. „Küllap see haigus oli tal suust sisse läind. Kes kurja teab, mis nad loomale kurku ajasid, ei muidu. Näe, Punik seisis terve minevase talve hernesveel, iga karva otsas tilk, kui hommikul lauta lähed. Õhtuks taheneb ära, teisel hommikul seesama. Nõnda vaevavad looma. Eks mine katsu Oru lauta pääseda, vaata, mihukesed lukud ja latid seal ees. Perenaine ise käib terve öö laternaga lauda vahet, aina valvab, nagu oleks ei tea kes tulemas. Ja nende loomad on ka terved. Meil on laudad lahti ja sellepärast põle muud, kui mata ja mata, iga aasta mõni suur või väike.“

„Jah, aga aitadega on ka häda, põle änam vilja kuhugi panna, saak põle ju änam endine. Mõni aasta müüme nüüd rohkem vilja ära, kui alguses kõigega kokku saime,“ rääkis Andres.

„Nojah, aga loomi on meil nüüd ka rohkem, ei leia teistele kuhugi ruumi, pead-jalad teistel igal pool koos… Ja mina neid Oru rahvaid kohe ei usalda, mina kardan neid, nemad käivad laudas loomade kallal,“ lisas Mari saladuslikult juurde.

„Ää aa hullu juttu,“ ütles Andres peaaegu pahaselt. „Vaata, et lapsed ja teenija sind ei kuule: kus selle kõla ots, kui niisuke asi haisema hakkab.“

„Ei hinga mina sellest kellelegi, aga mina tean, mis ma tean. Aaseme eit ütleb ka, et teeb loomad ää. Õpetas, kuis ohutada, aga ma põle ilma sinuta taht, sellepärast räägingi, et kord jutuks.“

„Ei mina usu ega karda kedagi,“ ütles Andres.

„Ära usu,“ vastas Mari, „aga üks on kindel, meie loomadega põle änam õige asi. Meil ei ole looma õnne. Kui mina alles siin tüdrukuks olin, siis oli teisiti. Ja oleks veel, et teised neid söödavad ja joodavad, igal pool olen ise. Aga mis ei lähe, see ei lähe. Lammastel kisuvad aga kaelad rõngasse, kuni aja taha, loomad ei võta kevadel jalgu alla, sööjad sabas…“

„Aga mina tahaks ikka aidad enne ehitada ja siis alles laudad,“ ütles Andres.

„Hull on ta küll!“ ohkas Mari ja lisas siis juurde: „Mineval talvel mõtlesin mitu korda, et läheks õige lauta varitsema, saaks teise kurja kätte. Aga ikka jäi seks. Hommikuti käisin vahel jälgi ajamas: aina Oru poolt tulnd ja sinna ka läind. Ainult tulnd on õigetpidi, läind tagurpidi, ikka jalg-jalalt, jälg-jäljelt. Vaevalt saab mõnes kohas aru, et iga jälg kaks korda astutud.“

Nõnda sattusid rääkima Vargamäe Andres ja Mari, kui nad mõtlesid aru pidada oma teise poja varrudest: karjalaudad ja aidad tulid põiki ette. Aga lõpuks jõudsid nad ka oma pärisasjas otsusele, nimelt et varrud on kõige parem pidada nelipühiks, mil on aega endal ja ka külalistel. Siis oleks ka ühine ettevalmistamine niihästi pühadeks kui ka varrudeks. Õllest, kui hea suur tegu teha, jätkuks ehk isegi kolmeks tähtpäevaks – nelipühiks, varrudeks ja sõnnikuveoks.

Juba talvel oli ette näha, et tänavu kulub pisut rohkem linnaseid kui harilikult. Sellepärast viidi odrad varakult kottidega likku: lasti köie otsas jääaugust alla. Kui leotatud odrad viimaks koju toodi ja uues avaras rehetoas, mis soojaks oli köetud, kasvama pandi, kuni odralade ühtseks mättaks muutus, siis oli omasugune pidulik talitus neid segada ja kuivatada. Linnastes käperdamine hommikuti oli Andresele peaaegu nagu käte ristipanemine ja palvelugemine söögi alla. Isegi piibu võttis ta siis harilikult suust ära ja pistis tasku.

Terve tuba oli magusat jumalavilja lõhna täis, mis ulatus otsaga kambritessegi. Peremehe nägu omandas pehmema ilme ja silmi tikkus naeratav helk, kui ta askeldas linnastega, neile ahju küttes ja kätt katsumiseks üles tõstes, kas soojus on paras. Käis ise linnaseid nuusutamas ja kutsus ka teisi seda tegema, sest linnaste lõhnast võis eeldada õlle maiku. Isegi kevadel veel, kui ta viimased linnased veskil oli ära jahvatanud, võttis ta koju jõudes linnasejahu-koti lahti, et lõhna nuusutada ja Maril nuusutada lasta. Samuti otsustati ka humalate väärtust lõhna järgi, olgu need omast tapuaiast saadud või poest ostetud.

Need kõik olid tähtsad küsimused, sest õlu taheti ju teha niisugune, et kes mehejanu joob, see laulu jörisema hakkab, – et kuluks vähem viina. Mõned armastasid õllele lõhnaks panna kadakaid, aga Vargamäe Andres armastas ennem humalaviha. Ka toorest rukkijahu ei tarvitanud ta õlletegemisel, kuigi see oli piduperemehele kasulik kaup, sest kes niisugust märjukest janu jõi, see peagi kõhtu kinni hoidis ja mõneks ajaks oli tal söögiisu nagu pihuga võetud. Selletaolist õlut tegi mõnikord Oru Pearu, aga selle suurmeister oli rikas Kassiaru Jaska. Tema õlle kohta teati igal pool öelda, et kes janu joob, see nurga taha jookseb.

Andres arvas, et õlu peab panema laulma suu, mitte kõhu. Selleks oli vaja, et õlu seisaks enne joomist mõne aja tammeankruis hinge all. Aga pulgad ehk prundid tehti sealepast, millest ülearune hing võis läbi „viriseda“. Vahetevahel käis Andres oma õlleankruid vaatamas. Ja kui ta märkas, et mõnel ankrul suure hinge pärast viimne häda käes oli, s. t. et lepapulkade läbi hingamine oli napp ja seetõttu põhjalauad juba kõmmeldunud, siis avas ta natukeseks „vissipulga“. Pidi mõnikord täit mehejõudu tarvitama, et ankruhing pulka käest vastu taevast ei virutaks ja siis ise kõik ankrust plehku ei pistaks, mis võiks kaasa tuua õlle kolkumise.

Kui siis ükskord see pidulik silmapilk kätte jõudis, et esimesest ankrust mindi õlut laskma, siis ei usaldatud seda talitust kellegi teise kätte, ikka läks Andres ise. See oli raske ja hädaohtlik töö, sest pidi hoidma, et pulk käest ei lipsaks, muidu lendab hingeline õlu suure hooga ankrust kõik välja. Ainult pisut võis pulka paotada, nii pisut, et kannu tuli palju rohkem valget vahtu kui õlut ennast ning ninasse lõhna, lõhna, lõhna. Pidulik õllelaskmine oli ikka nagu külma duši võtmine – said oma jao käed, aga ei jäänud ilma ka silmad.

Seekord tegi Andres esimese ankruga katset juba mõni päev enne pühi. Põhjuseks oli vasika tapmine, keda puhtrõõsa piimaga suureks ja vanaks oli joodetud, et jätkuks temast süldiks ja ka praeks. Lihunikutööd ei teinud Andres kunagi hea meelega, sellepärast avaski ta õlleankru, et enne tubli janu juua, kui hakkab pussi kõhutama.

Selles talituses oli ikka midagi õudset. Peaosa tunti temast sügisel, kui tehti liigsed lambad lihaks. Lapsed käisid siis kartlikult ühest kohast teise ja vahtisid suuril tummil silmil üksteise otsa. Väiksemad, kes veel midagi ei aimanud, tahtsid kisatseda nagu harilikult, aga suuremad sundisid ja meelitasid neid vaikimisele, kuni ka need viimaks loomusunniliselt aimasid, et täna oleks Vargamäel nagu midagi kardetavat ja kohutavat.

Ei läinudki palju aega, kui tuppa ilmusid pead-jalad kartulikorvis ja ema hakkas keeva veega karva võtma ning sõrgu otsast murdma. Lapsed kükitasid korvi ümber, püüdes ühte või teist pead ja jalga ära tunda. Nimepidi tähendasid nad oinaid ja uttesid, kellest nad rääkisid nagu oma headest tuttavatest ja sõpradest. Alguses püüdis ema neid korvist eemale tõrjuda, aga kord-korralt omandasid nad ikka suuremad õigused vaatamiseks ja arutamiseks.

Lammaste tapmine oligi ehk kõige raskem ja õudsem silmapilk, sest siis sündis kõik nii saladuslikult ja vaikselt. Pealegi oli lammas nii-öelda vaga loom. Tema sisse polnud keski kunagi ühtegi kurjavaimu ajanud ja temast lauldi kirikulauluraamatuski. Ämmasoo vanataat, kes kange kohitsejameister oli (ainult täkkusid ei ruunanud ta), ei pannud kunagi nuga muidu jäära külge, oli see vana või noor, kui paljastas ikka oma pea, kus polnud enam karva-udetki näha. Isegi siis, kui ta poole kortlit piiritust enne ära viskas, nii et silmist tuli välkus, ei unustanud ta kunagi jäära kohitsemisel mütsi pähe. Nii püha loom oli lammas.

Sigadega oli teine lugu. Need karjusid, olgu kohitsemisel, rõnga ninassepanemisel või tapmisel, ja karjumine oleks nagu pisutki laste meeli kergendanud. Ometi kuulatasid nad ka sea hädakisa kuskil akna all või paotatud uksel ja nii mõnegi kuulaja ihuliikmed tõmbusid kangeks ja jäätunuks. Harilikult algas sea kisa hommikul vara, kui lapsed alles magasid. Aga kui keegi seda läbi une juhtus kuulma, siis äratas ta kohe oma kaaslased, hüüdes: „Kuule, kuule, siga tapetakse, siga tapetakse! Karjub, karjub! Kuulge!“ Veel siis, kui seale prill ninale saadi ja tal suu kinni keerutati, nii et ta enam kõvasti karjuda ei saanud, ainult pisut inises, kuni seegi vaibus, veel siiski kuulatasid lapsed hinge kinni pidades, nagu puutuks asi neisse enestesse – nagu karjuks keegi neist ühes seaga.

Lapsed aimasid, et nad seisavad mingi suure elusaladuse ees, mis on varjatud paksu looriga. Tahaks minna asja lähemalt vaatama, aga ei tohi uksest välja astuda. Pärast näed ainult, et ema tuleb verepütiga, millel pulk sees, ja mehed kannavad oimetunud siga, kel suur haav kurgu all. Vanemadki inimesed liiguvad ja räägivad suuril verevalamispäevil nagu ebaharilikult, seda on lapsed ammugi tähele pannud. Sellepärast tahtis Vargamäe Andreski enne varruankrust janu juua, kui läks puhtrõõsa piimaga joodetud vasikat tapma, kes polnudki enam õieti vasikas, vaid peaaegu juba mullikas, paras kas või eluloomaks jätta.

Varrude tõttu pidid tänavused nelipühad Vargamäe Eesperes eriti pidulikud saama. Küpsetati saia omadest ja poejahudest, sõtkuti sepikut ja jännati magushapuleivaga. Vorsti tehti ning tehti ja nende tegemisel ei tahtnudki lõppu tulla, sest ikka veel jätkus soolikaid pütis ja putru toobris. Vorstitikke kulus nii hirmus palju, et neid ei jõudnud keegi tarbeks teha. Tegid neid Liisi ja Maret, tegi noor Andres, tegi sulane ja tegi vana Andres, aga ikka tuli puudus kätte, nii et perenaine ja tüdruk pidid ise vahepeal pussid puusse panema.

Liisil ja Maretil oli varrudega suur mure, sest nemad käisid tänavu kahekesi karjas. Juba paar nädalat enne pühi küsisid nad emalt:

„Aga kas meie peame ikka siis karja minema, kui kodus on varrud?“

„Kuis siis,“ vastas Mari, „loomad tahavad ikka süüa, ega muidu.“

Aga Mari ise ei uskunud oma sõnu, sest tema arvas, et vähemalt esimeseks pühaks võivad lapsed koju jääda, sest ühe päeva kõhutäie korjavad loomad ka lepiku alt. Ometi ei tahtnud ta lastele tõtt öelda, sest valega arvas ta Liisi ja Mareti rõõmu suurendada. Tõepoolest aga sai laste rõõm suurem, kui Mari seda oskas ette arvata, sest esimesel pühal läks sauna-Madis karja, nii et lepikualuse võis teiseks pühaks hoida.

Varrulisi oli suur hulk kutsutud, sest viimased aastad olid põllumehele soodsad olnud, nii et jaksas võõraid sööta ja joota. Kõrvenurga meestest oli kutsutud Kingu Priidu Sooväljalt, see tüse vanapoiss, kes ennem tüdrukuile simlit plõnnitas, kui meestega sõrmkooku vedas. Soojast ilmast hoolimata oli tal ehteks kaelas all lihtne valge rätik, selle peal siidirätik ja kõige peal roosa villane sall, mille otsad pintsaku hõlmade alt välja ripnesid. Olgu kõndides või istudes, ikka ähkis ja puhkis ta, nagu lamaks ta saunalaval või nagu oleks ta mõni vana mesikäpp.

Teistest Soovälja meestest oli kutsutud veel Vihukse Anton oma eidega, sest tema oli hea mehe poolest Andresel abiks käinud ehitusmaterjali vedamas. Oli vaikne mehike, ja niipea kui ta paar janu õllekannust juua sai, magas ta kas või söögilaua ääres, poolpuretud suutäis suus, ilma et märkaks seda alla neelata. Tema sai omal ajal kuulsaks kirikus norskamisega, mis nii vali oli, et õpetaja kantslist naabritele käsu andis teda üles äratada. Sest saadik ei läinud Anton kunagi enam nii kantsli lähedale, vaid istus ikka tahaotsa, kust tema norskamine õpetaja kõrvu ei kostnud. Sellele nii-öelda pühalikule ja pidulikule unele tasakaaluks võis aga Vihukse Anton kibedal töö ajal kas või nädalate kaupa peaaegu ilma magamata elada.

Olid peale nende veel kõrve poolt Ämmasoo Villem oma eidega, Võõsiku Mihkel omaga, samuti ka Hundipalu Tiit ja Rava Kustas. Kukessaare Jaani ja teisi kaugemaid mehi Andres enam ei kutsunud, liiga kauged ja võõrad olid nad.

Välimaa poolt olid kohal Metsakandi meestest Aaseme, Võlla ja Aiu oma naisega, siis veel paar peremeest ja perenaist Luistelt. Kutsuti ka Kassiaru Jaskat, aga see jäi tulemata, sest tema naine oli mõisa aidamehe tütar, oskas mõne sõna saksa keeltki, nii et ta seeläbi kuulus pisut kõrgemasse ringkonda, kui oli seda Vargamäe Andres oma Mariga.

Oru Pearuga oli paar viimast aastat rahulikult läbi saadud, sellepärast kutsuti tema kui üleaedne kogu oma perekonnaga, sulane ja tüdruk kaasa arvatud. Muidugi ei puudunud ka saunarahvas, sest need olid ju peaaegu omad inimesed, aitasid kogu aeg peres kaasa.

Et seltskond täielik oleks, siis ei puudunud ka oma nurga rätsep – suur laulja, isamaalane, kõrgete mõtete ja aadetega idealist, kel juba mõnisada rubla oli linnas intressi peal ja kes enne ei tahtnud jätta, kui tuhat rubla täis on. Siis tahtis ta rätsepa-ameti maha panna ja enese täielikult isamaale pühendada: laulda, pasunat puhuda, äratavaid kõnesid pidada, eeskujuks olla kõigile isamaad teenides. Rätsep Taar oli nimelt arvamisel, et seni kui inimene pole varanduslikult kindlustatud, ei või temal tõsist arusaamist isamaa-armastusest ega õiget lugupidamistki isamaa vastu olla. Nõnda oli siis tema tuhanderublane ideaal ühtlasi ka isamaaline ideaal. Sest tuhat rubla linnas intressil oli tema isamaa-armastuse eluküsimus.

Välimuselt oli Taar lüheldane ja matsakas, värske näovärviga, elavate ja lapselikult heledate ning süütute siniste silmadega, mis aina nagu naeratasid. Laulda võis ta hommikust õhtuni, ja kui kõrvenurga poisid, eriti aga tüdrukud ja noorikud, isamaalisi laule oskasid, siis võlgnesid nad selle eest tänu ainuüksi Taarile. Karjapoistele oli aga lõbus rätsep hoopis teises asjas kättesaamatuks eeskujuks: ta oskas vilistada, ilma et ta huuli torusse ajas. See oleks otse uskumatuna kõlanud, kui kõik karjapoisid oma silmaga poleks näinud: rätsep vilistab ja ometi ei saa silmaga põrmugi aru, et ta vilistab. Küll katsusid kõik karjapoisid seda järele teha, tegid proovi sulaspoisidki, aga rätsep vilistas nende kõrval nagu mõni noor jumal, kes kiidab vilega oma kallist isamaad.

Lapse ristijaks pidi tulema köster, sest et ei tahetud halva teega kiriku juurde logistada, mis väikese lapsega on väga tüütu. Et aga köster alles peale lõunat võis Vargamäele sõita, siis kutsuti ka teised külalised samaks ajaks.

Nelipühade esimese püha õhtupoolikul sumises siis kogu Vargamäe Eespere jutukõminast, mis kostis kambrist, toast, rehealuselt ja rohuaiast. Püha talitusegi ajal ei saadud kõiki kambrisse kokku, vaid nii mõnedki seisid kojas, ukse ees väljas ja lahtiste akende tagagi. Sellest laulminegi nii viisipärane sai, päriselt nagu lauldaks kirikus, kus köster ühes oreli ja kooriga kihutab ees ja kiriku keskpaik laseb silmnäos järel, kuna altariesine laulusõnu alles siis algab, kui köster oreliga lõpetab. Siin, Vargamäel, oleks võinud öelda, et köster jäi lauldes ikka köstriks, aga et rätsepast sai orel, Andresest ja Hundipalu Tiidust kooripealne, kojast kiriku keskpaik ja aknatagusest altariesine. Ning kui veel arvesse võtta, nii et mõnedki mehed juba tublisti varruõlut olid rüübanud, siis võib ilma pikema seletusetagi mõista, kuidas köster Vargamäel oreliga ees kihutas ja kui pikaks venis järelajajate saba, mille tipp altari ette, s. t. akna taha ulatus. Vihukse Anton sai vist kõige ennem laulu tõsisest mõnust aru, sest peagi magas ta niisuguse norinaga, et eit teda pidi raputama, öeldes:

„Mis sa, pime, siis kohe norinal.“

„Ei anna muidu õiget vahmiili välja,“ sosistas eidele Rava Kustas, kes Antoni kõrval istus.

Ometi õnnestus kogu püha talitus väga ilusasti, nii et rahule jäid köster ise, lapse vanemad ja ka kõik kutsutud külalised. Nõnda siis võis pühitsetud suu ja südamega lauda asuda, sest kui köster issameiet luges, posises terve kogudus seda kaasa.

Lauda istuti nõnda, et köster asus laua otsa, tema paremal käel oli Andres ise, pahemal Hundipalu Tiit, kes pidi köstriga ajama viisipärast ja tarka juttu, et oleks seadsam.

Pikk pidulaud, valge kui kriit, ägas kausside ja taldrikute raskuse all, sest need olid kuhjaga täis sealiha – ahjus hautatult, pajas keedetult ja kerisel küpsetatult, et oleks igaühel võtta, nagu kellelegi rohkem maitseb. Võtku igaüks kausist oma käega, niipalju kui kõhtu mahub, ja söögu, kuni süda läikima või kurgus kõditama hakkab. Lihaliudadega kõrvu süldikausid, heeringataldrikud, võitassid. Ning vorstid kui võmmid, aina nuusuta ja nuusuta ja nilpa keelt, ujuvad teised lausa sulas rasvas. Kõike on küll, kõigest jätkub. Aga ühte peaksid sööjad meeles pidama – lõpuks tulevad koogid ja kohv suhkruga kui kalju.

Enne kui julgeti näppu söögi või söögialuse külge pista, oodati, mis köster teeb, sest kõik arvasid, et ega tema niisama muidu sööma hakka. Ja ei hakanudki, vaid ütles oma salmikese laulmiseks ette ning tegi siis kena palve. Ühe sõnaga – kõik nagu kord ja kohus. Aga kui juba natuke aega oli söödud, tõusis köster lauas püsti ja pidas pikema ilmaliku kõne. Kuna tema nagu rätsepki suur isamaaline tegelane oli, siis jutlustas ta ikka ja igal pool oma kõrgeid aateid: soovitas „Linda“ aktsiaid, Aleksandri-kooli, Eesti Kirjameeste Seltsi, „Postimeest“ ja muud sel ajal pakutavat isamaalist kaupa. Samas vaimus kõneles ta ka täna kõrvenurga rikastele kohaomanikkudele.

Rätsep sattus köstri kõnest vaimustusse, sest räägitud sõnad olid nagu tema südamest tulnud. Suurem hulk ei teadnud midagi arvata, tema ainult kuulas. Eriti hoolega tegi seda Vihukse Anton, nii et kui köster veel viis minutit oleks kõnelnud, siis poleks ta enam suutnud silmi söögilauas lahti hoida.

Ainuke mees, kes köstri kõne kohta midagi oleks võinud arvata, oli Hundipalu Tiit. Aga see ei olnud nähtavasti kõnest kuigi vaimustatud, ennem oleks tahtnud ta nagu vastu rääkida juba kõnelemise ajalgi. Seda panid tähele mitte ainult teised, vaid ka Oru Pearu, kes istus rätsepa vastas teisel pool lauda, kiheldes nagu selle vaimustuse pärast. Pearu ei sallinud ei köstrit ega rätsepat, sest temale oli kahtlane iga inimene, kes rääkis isamaast ja isamaalisist asjust, millest temal polnud vähematki aimu. Kui tal pisutki rohkem teadmisi oleks olnud, siis oleks tahtnud ta isamaalastele öelda:

„Ega me saksad või linna untsakad ole, et te meile isamuast reagite, meie oleme puht-muarahvas, reagime muakeelt ja teame isegi, mis mua on, olgu ta isa ehk ema mua.“

Et aga Pearul enesel teadmised puudusid, siis otsustas ta Hundipalu Tiiduga kaasa lüüa, kui see peaks köstri-isandale vastu astuma. Ja Tiit hakkaski köstrile vastu vaidlema, sest tema oli köstri kõnes haistnud Jannseni ja Hurda pooldamist ning Jakobsoni mahategemist. Aga seda ei võinud tema kannatada, oli ta ju ustav „Sakala“ lugeja ning suur Kalja Pärdi ja Nalja Märdi austaja.

Siiski, köstri kõnega oleks Hundipalu Tiit ikkagi veel leppinud, sest tema oskas parajal paigal piiri pidada ja isamaaliste kaljude vahelt targu läbi loovida. Rätsepal aga, kes köstrile hakkas kaasa aitama, puudus see oskus ja tema tormas ummisjalu küsimustele ning nimedele, millest köster ettevaatlikult oli kõrvale hoidunud. Õigupoolest siis rätsepale hakkaski Tiit vastu vaidlema, mitte köstrile endale, kes oli asja algataja. Tema jäi vaidlusest esiotsa nagu välja, etendas ainult lepitaja ja vaigistaja osa, nagu see kirikusulasele on kohane. Aga siis sündis väga imelik asi, mis sünnib väga sagedasti ilmalikkude asjadega, kui jumalamehed oma käe nende külge pistavad: mida rohkem köster lepitas, seda rohkem mehed marru läksid, nagu oleksid isamaalised asjad omakasulised äriasjad või nagu oleksid nad ainult selleks jumalast maailma loodud, et üksteist isiklikult tõrvata ja haavata.

„Et vaimulik rahvas „Postimehe“ poolt on, sellest saan ma aru, aga et rätsep nendega kaasa sörgib, selle kohta ei mõista ma midagi öelda,“ ütles Tiit Taarile.

„Kas rätsep ei tohi oma isamaad õieti armastada ja kas tema ei või tõe ja õiguse eest seista?“ küsis Taar, endal põsed lõkendasid ja sinised silmad täis lapselikku tõsidust.

Siinkohal arvas joobnud Pearu, et ka tema oskab isamaalikkudele asjadele pisut kaasa rääkida, ja sellepärast ütles ta üle laua vastas-istuvale rätsepale:

„Kuule sina, kõrvenurga rätsep Taar, mis on kirjas ära seletatud hapu kali, sinu tõde on kasukas ja sinu õigus pükstes. Aga kas sul oli õigus minule, Oru Pearule, rikkale kohaomanikule, sihukesi püksa teha – p…etagune ripub põlvekõverduses ja jalad on käies nagu kukel kammitsas? Vasta mulle seda meie saksa isamaa ees, kui sa prosessid tõe ja õiguse nimel, nagu minu kallis nuabrimees, Eespere Andres, kes peab täna oma poja varrusid. Ja meie kõik oleme tema varrulised, ainult sina, kallis rätsep, oled kontvõõras, sellepärast siis vasta mulle, sest õpetaja ütleb ikka: sina pead, sina pead, köster aga: sina ei pea mitte, sina ei pea mitte…“

Pearu oleks vististi edasi rääkinud, aga köster tahtis juttu isamaalisilt asjult kõrvale juhtida, sellepärast küsis ta:

„Aga kumma käsku siis Pearu peab, õpetaja või köstri?“

„Targa peaga pean köstri käsku, purjus peaga õpetaja käsku, sest siis pean ma rätsepale oma punktid kõik viimane ette panema,“ vastas Pearu.

„Nüüd on ju armuaeg, mitte hirmuaeg, sest meie oleme vene kotka tiibade all,“ seletas Hundipalu Tiit, „aga „Postimees“ tahab, et oleks aina põrguvalu ja sakste malakas.“

„Armas peremees,“ ütles köster, „seda ei taha „Postimees“ mitte, tema just hoiatab meid selle eest, on ikka hoiatanud. Ikka tasa ja targu, ainult nõnda jääb roosk tulemata, see on tema arvamine. Jakobson kogub tuliseid süsa iseenda ja oma laste pea peale. Kes tuult külvab, lõikab tormi, ütleb vanasõna. Aga mina ütlen, et kes vaenu külvab, see lõikab vaeva, ja kes sõda kuulutab, see lõikab verd.“

„Õige, köstri-isand, väga õige!“ hüüdis Taar.

„Kuule sina, va hapu Taar,“ ütles Pearu üle laua, „kui sa nii väga seal karjud, siis mina sind änam omale õmblema ei võta. Sest vuata, sinul ei ole õigus nõnda karjuda, kui minu püksip…etagune ripub põlvekõverduses.“

Neid sõnu ei pannud teised ega rätsep ise tähele, sest tema arvestas praegu rohkem köstrit kui Pearut. Selleks olid tal oma erilised põhjused. Nimelt oli ta juba ammugi hammast ihunud köstri õmblustöö peale, mida tänini oli ikka keegi teine teinud, mitte tema. Aga rätsep oleks esimene kord köstri-isandale kas või jumalamuidu õmmelnud, ainult kui aga saaks kord sinna, sest siis oleksid kõik paremad kohad tema käes, mõisaantvärgid ja untsakad, vallakirjutaja ja talitaja ning peakohtumees. Ainult parun, opmann ja õpetaja seisaksid tema riigist väljas, aga need ei tee temale peavalu, sest nende juures käib ikka saksa rätsep.

Just täna oli paras silmapilk, kus rätsep lootis köstri-isanda lõnga vedada. Selleks oli ta tahtnud erilise käigu Ämmasoole ette võtta, kuhu tal oli nagu pisut asja, aga sattus Vargamäel peatuma, sest ta sai kuulda, et Ämmasoo rahvas siin on. Nõnda palutigi ta varrusid kaasa pühitsema.

„Oru peremees ähvardab mind mammonaga,“ ütles rätsep Pearule, kui see aina kordas, et ta Taari enam õmblema ei võta, „aga minu jalga ega mõtet põle veel kunagi mammon juhtinud, vaid ikka aated ja tõde ning õigus.“

„Mis teeb vaene mees tõe ja õigusega,“ arvas Rava Kustas lõõpivalt, „seda on rikastele vaja.“

„Õige, Kustas!“ hüüdis Pearu. „No ütelgu või köstri-isand ise, mis teen ma selle tõe ja õigusega, kui ma prosessin oma kalli nuabrimehega või kui tema mind kõrtsis …dest nii valusasti pigistab, et mul silmis mustaks läheb? No ütelge, mis ma teen, tema on ju minust üle?“

Kogu ruum kõmises laiast naerust, mis kostis läbi akna kaugele õuegi. Andres isegi naeris kaasa, kuigi ta istus köstri kõrval, kes jäi ühes Hundipalu Tiiduga tõsiseks, nagu poleks ta Pearu rumalaid sõnu kuulnudki.

„Rätsep on ju rikas, sellepärast,“ ütles Vihukse Anton, kes vaidlemisel peaaegu magama pidi jääma, suure naeru tõttu aga ärksamaks muutus. „Temal saab kümne aasta pärast tuhat rubla linnas intressi peal täis.“

„Kas see põle õigusega teenitud või?“ küsis rätsep naerjailt.

„Õigusega, ikka õigusega, kuidas siis muidu,“ kiitis Rava Kustas. „Aga kui see nõnda edasi läheb, siis saad sa varsti saksaks oma õigusega, ajad sakste asju, õmbled sakstele püksa.“

„Kuule sina, va kalja-rätsep, mis on ära seletatud Taar, sina oled sakste sabarakk,“ ütles Oru Pearu, kui ta oli oma klaasi tühjaks rüübanud. „Mina sind änam õmblema ei võta, mina sinu riideid änam selga ei pane.“

„Sul praegugi minu õmmeldud püksid jalas,“ ütles rätsep.

Need sõnad ajasid Pearu marru. Juba ammugi andis Hundipalu Tiit Andresele märku, et see rätsepat ja Pearut katsuks taltsutada, sest nemad tegid mõnusast jutust rumala lõõpimise, ja Andres ootas parajat silmapilku, et meestele vahele astuda. Aga nüüd sündis kõik nii äkki ja ruttu, et ükski polnud sellele ette valmistatud. Nimelt kiskus Pearu laua taga endal püksid jalast ja pani need üle laua rätsepale pähe, kuna ta ise karjus:

„Säh, võta oma püksid, aja uadetele jalga, las kõnnivad tões ja õiguses, minul põle neid tarvis, minul põle nii suurt p…etagust, sest minul põle uateid!“

Kogu maja oli möirgamist täis. Kõige heledamalt karjus rätsep, kel Pearu püksid peas olid. Suurem hulk hirnus naerda, sest nii halenaljakat asja polnud nad kogu oma eluajal kuulnud ega näinud: püksid rätsepa peas, sääreotsad lihaliuas ja sülditaldrikus. Naerdi, nii et pisarad jooksid. Andreski ei saanud muidu, kui pidi kaasa naerma, ehk küll tema kui piduperemehe kohus oleks olnud pahandada. Nii köster kui ka Tiit, vaidluses vastased, olid mõlemad südame põhjas haavatud, sest nende arvates polnud rumalamat asja, kui et aatemehe pea on majandusmehe pükstes, liiatigi veel ristseil, keset pidulauda, mida alles hiljuti oli jumalasõnaga pühitsetud.

„Armas piduperemees, sa peaksid oma võõraid pisut talitsema,“ pöördus köster Andrese poole. Aga Andres ei teadnud, mis vastata, nii et Hundipalu Tiit tarvilikuks arvas tema asemel seletada:

„Köstri-isand ei tunne nähtavasti Oru Pearut. Andres oleks võinud tema kutsumata jätta, muud ei saa temaga midagi teha. Aga et ta on üleaiamees, siis…“

Sellega oleks võinudki vahejuhtum lõppeda, aga Pearu istus ju alles püksata ja särgiväel pidulauas. Midagi pidi ometi tegema.

„Vanamoor!“ hüüdis Pearu oma eite, kes laua otsas istus, „mine too mulle kodunt omatehtud takused püksid jalga, kaua ma siis nõnda palja reisi köstri-isandaga ühes lauas istun. Toast varnast võta teine pintsak, see põle selle hapu kalja tehtud.“

Oru eit läkski koju, et oma vanamehele teisi riideid tuua. Aga et Pearu seni ööülikonnas või reherabajana lauas tahtis istuda, siis tehti söömingule pisut enneaegne lõpp – tõusti lauast ja mindi laiali. Köstril jäi seekord lõpupalvegi pidamata, sest inimeste meeled rippusid rohkem Pearu pükste kui jumalasõna küljes – nii halvasti mõjus asjaolu, et rätsep unustas tõe ja õiguse eest võideldes kohaomaniku püksitagumiku peale erilist rõhku panna.

Ühes teistega tõusis lauast ka Pearu, ja et tal pükse jalas polnud, siis pidi ta paratamata palja reisi varruliste keskel kõndima. Kõlblusvastast polnud selles küll midagi, sest tal oli seljas ilus valge linane särk, mis ulatus põlvini, ja kaelas kirju sitsirätik, sõlm lõua all. Aga niisugune kõndimine haavas kasinate ja neitsilikkude perenaiste viisakustundeid ja nemad arvasid, et neil on võimata ainult pealtvaatajaiks jääda. Kui siis Pearu välja päikese paistele astus, ilmusid naised vitste, tikerpuu-okste ja värskete nõgestega ning siis algas üleannetu karistamine – aina mööda paljaid sääri, mis särgi alt välja paistsid. Esiteks kannatas Pearu, aga siis pistis ta naiste eest jooksu, need suure kisaga järele. Pearu jooksis õueväravast välja ja siis mööda peenart edasi, mis seisis kesa ja rukki vahel. Aga purjus pea tõttu komistas ta ja kukkus rukki äärde maha. Et naised tal kannul olid, siis ei saanud ta enam üles tõusta ega uuesti jooksu pista, vaid ajas enda kükakile ja pistis jalad ning sääred särgisaba sisse. Aga naised ei hoolinud sellest. Silmapilk kisti Pearul särk üle piha kukla peale kokku ja vitsad, tikerpuu-raod ja nõgesed töötasid roosal seljal, pihal ja tagumikul, kuni hakkasid paistma siin-seal verepiisad. Pearu karjus.

„Palu andeks!“ käskis Hundipalu perenaine.

„Palun andeks, et eided mu t…i tahtsid näha,“ vastas Pearu.

Särk kisti Pearul uuesti üle piha. Mõnes kohas lõi juba veri roosal ihul nirisema. Mehed seisid natukese maad eemal ja ässitasid naisi. Lapsed piilusid rukki ääres ja aianurkade taga.

„Andke!“ kõlas igast küljest.

„Kas palud?“ küsisid naised Pearult.

„Palun,“ vastas see juba üsna taltsalt.

„Palu!“ kõlas käsk.

Ja nüüd palus Pearu üsna tõsiselt naisi. Nõnda lõpetati peksmine. Naised läksid minema ja jätsid Pearu sinnapaika. See kükitas esiteks natukese aega üksinda rukki ääres ja tõusis siis püsti. Aga kui ta mõtles õuevärava poole minema hakata, nägi ta, et naabri teine poeg Indrek istub rukkiserval, vahib temale otsa ja nutab. See tegi Pearu südame kohe härdaks ja meele haledaks. Ta astus lapse juurde, võttis selle sülle, ja kui poiss siis peaaegu suure häälega karjuma pistis, ilma et ta Pearu sülest maha oleks kippunud, hakkas ka Pearu peaaegu väikese lapsena tönnima, ja nõnda läksid nad kahekesi õueväravast sisse. Keset õue tuli neile Mari vastu.

„Tema üksi haletseb mind,“ nuttis Pearu naabri perenaise ees seistes, „ja nemad tahavad ta hobusevargaks teha… nemad kõik… Andres, Tiit, rätsep ja köster… kõik nad ihkavad poisi hinge. Sest kirjutud on: oh jumala tall ja needsinatsed teised sõnad, mis ep ole mitte kirjutud.“

Sel silmapilgul jõudis Oru eit takuste pükste ja pihtkasukaga pärale. Teda nähes andis Pearu kohe lapse Mari sülle ja hüüdis:

„Minu kallis vanamoor, minu armas lambasihver, ometi tuled mulle appi! Külalised murravad mu ära, sest et pole mitte kirjutud, et sina ei pea himustama oma ligemese meest, vaid – naist!“

„Pane püksid jalga!“ hüüdsid võõrad naised Pearule. Aga see ei teinud sellest väljagi, vaid ütles oma eidele:

„Kallis vanamoor, vuata, mis nad muga tegid.“ Nende sõnadega tõstis ta oma särgi kaenla alla ja pööras selja naiste poole.

„Anname veel!“ hüüdsid eided, kui nad nägid Pearu punaseks pekstud selga. „Või tema kisub särgi kaela!“

„Kui külanaised võivad mu särgi kaela kiskuda, miks ma siis ise ei või,“ vastas Pearu.

Ja selle asemel, et püksid nüüd kohe jalga tõmmata, pani Pearu nad pahemale käele, võttis siis eide kaela ümbert kinni ja kõndis nõnda päikese paistel mööda õue.

„Vanamees, pane püksid jalga,“ palus eit.

„Las veri kuivab enne ära,“ vastas Pearu.

„Veri ongi kuivand,“ ütles eit.

Viimaks ometi tõmbas Pearu püksid jalga ja pani pihtkasuka selga. Aga nüüd tuli tal kohe uus mõte.

„Kus on rätsep?“ hüüdis ta. „Tema pärast sain ma naiste käest peksa. Kus on pressraud ja hapu kali?“

Aga rätsep oli ühes köstriga minekut teinud. Köster vabandas ajapuudusega nii rutulist lahkumist, aga vististi oli see ainult ettekääne, põhjuseks oli Pearu oma tempudega. Seesama oli ka rätsepa lahkumise põhjus, sest tema tundis Pearut ja teadis, et ega asi ainult sellega lõpe. Ometi oli rätsepal selle kõrval veel teine põhjus, mis samuti oli tähtis: köstriga kahekesi jäädes lootis ta õmblusest võivat juttu teha. Oli küll esimene püha, mil on kohatu rääkida argipäeva tööst ja toimetusest, aga päike vajus juba õhtu poole ja Pearu oma tempudega oli niikuinii juba seda kallist päeva sedavõrd „retsinud“, et polegi ehk nii väga hull, kui rätsep katset teeb köstriga pisut ilmalikku juttu ajada. Sest köster pole ju õpetaja, tema ei seisa kirikule nii lähedal. Õpetajaga räägi kas või kündmisest ja sõnnikuveost, ikka oleks nagu pisut issameie ja peatükkide maiku.

Köstrile hobuseohje kätte andes vabandas Vargamäe Andres üleaedse tegu nii hästi, kui oskas, aga polnud parata, temp jäi ikkagi tembuks. Rätsep oli veel Vargamäelt alla minnes Pearu pükstest heidutatud ja juba mitmendat korda kinnitas ta köstrile:

„Jah, kurb, väga kurb, Oru Pearu ei pea vaimuvalgusest lugu, tema ei salli aateid.“

„Aga naised,“ kihistas köstri-isand naerda, „need olid vaprad! Küllap nemad Pearulegi viimaks vaimuvalgust ja aateid õpetavad.“

Rätsep kui kasinate elukommetega vanapoiss ei saanud köstri-isanda naerust kuidagi aru. Veel siis, kui nad üle soosilla, Aaseme välja äärde jõudsid, kinnitas ta:

„Ei, ei, köstri-isand, rahvas ei armasta vaimuvalgust.“

„Soo, nüüd on õhk puhas,“ ütles Andres, kui ta köstri oli õueväravast välja saatnud.

„Pearu, sinder, peletas köstri-isanda minema,“ ütles Aaseme vanamees, kel oli piinlik, et tema kui kirikuvöörmündri ringkonnas niisugused hullud asjad pidid sündima.

„Köstrist põle nii väga lugugi, aga rätsepast on kahju,“ ütles Hundipalu Tiit, „see oleks meile laulnud. Kirikus põle köstri häält kuuldagi, aga kui Taar oma toru koori äärel lahti teeb, siis tead, et käib üle kiriku, nii et õpetajagi kuuleb altari ees.“

Piduliku tundmuse tõstmiseks katsusid mehed omasoodu laulu jõriseda, aga sellest ei tahtnud midagi välja tulla, sest ikka laskis Pearu oma toruga sekka, ja et tema toru ajas sootuks oma joru, siis läksid ka teiste hääled segi.

„Las naised parem laulavad,“ arvas Hundipalu Tiit.

„Eided ja vanamoorid, naised ja noorikud!“ hüüdis Pearu ja tuigerdas nende poole. „Laske oma armast jaalt kuulda, sest te peksite mu reied küllalt veriseks, mu oma eit vuatas kõik viimane ilusti läbi. Ma istun te ette murule ja kuulan ning ei tõsta oma kisa ega silmi teps.“

Pearu läks ja jäigi naistega vaterdama, sest nendega oli tal lõbusam kui meeste seltsis. Mehed istusid ja lamasklesid rohuaias värskel rohul põõsaste vahel. Pearust vabanedes püüti juttu uuesti isamaalistele asjadele juhtida. Kõnelejaks võis siin olla ainult Hundipalu Tiit, sest teised ei teadnud mitte kui midagi, välja arvatud ehk Vargamäe Andres, sest temal oli kapis peale vaimulikkude raamatute ka mõni ilmalik, üks isegi peaaegu piibli suurune, aga ilma kaanteta ja esimeste lehtedeta, nii et keegi ei teadnud, mis raamat see õieti on. Hundipalu Tiitki oli seda raamatut lugenud, aga ka tema ei saanud temast aru ega otsa.

Hundipalu Tiit oskas ja armastas rääkida. Tema kõne algas ikka sellega, et ta kõige harilikumale lausele juurde lisas: nagu ütles see ja see või nagu tegi see ja see. Ja et ükski ei teadnud, kes nõnda ütles või tegi, siis pidi Tiit seletama. Seega oligi päris jutuots käes. Ja oli see juba kord käes, siis voolas vaheldumisi Aleksandri-koolist ja „Kolmest isamaa kõnest“, „Linda“ aktsiatest ja „Isamaa sündinud asjust“, Joosep Haideni elukäigust ja Eesti Kirjameeste Seltsist, Nalja Märdist ja Kalja Pärdist ning Oja möldrist, Vagast Jenoveevast ja Jakobsonist, eriti just viimasest. Sest see asunud elama samuti soode ja rabade taha nagu temagi, Hundipalu Tiit, ainult mõni aasta pärast teda, nii et võiks täie õigusega öelda: mitte Jakobson polnud eeskujuks Hundipalu Tiidule, vaid Hundipalu Tiit Jakobsonile. Aga oli Tiit eeskujuks juba Jakobsonilegi, siis ammugi oma nurga meestele, olgu teetegemisel, põlluharimisel, kraavikaevamisel, rohuaia asutamisel, mesilastepidamisel või ükskõik milles. Vähemalt arvas Tiit ise nõnda.

Hundipalu Tiidu juttu tuli kuulama Oru Pearugi, sest naistega ei tahtnud ta asjad pärast tänaseid tempe hästi sobida. Tema katsus esiteks Tiidu jutule vahele lõõpida, aga kui Tiit ise ega teised temast välja ei teinud, vaid kuulasid, nagu räägiks mitte köster, vaid õpetaja ise põrguvalust, siis jäi ka Pearu oma hallide jõllis silmadega kõnelejale otsa vahtima, nagu püüaks ta iga sõna elavalt alla neelata. Tiit sattus ikka paremasse hoogu.

„Oh, kui nüüd köster kuuleks!“ ohkas Pearu ja vahtis Tiidule otseteed suhu.

Aga nõnda ei kestnud see kuigi kaua, sest varsti vajusid Pearu silmad väsinult kinni. Veel kord käristas ta nad lahti, aga siis langesid rasked laud jäädavalt. Juba enne teda oli rohul lamav Vihukse Anton norskama hakanud ja Aaseme vanamehel käsipõsekil olles piip suust maha kukkunud. Neile järgnesid peagi teised, kuni norskas peaaegu terve kogudus, kellele Hundipalu Tiit ilmalikku jutlust pidas. Ärkvel oli veel Vargamäe Andres, kes istus Tiidu kõrval, ja Kingu Priidu, kel kahe rätiku ja villase salliga olid higitilgad pärlitena otsaees.

„Lähme ära, las nad magavad,“ ütles Andres tasa.

Seda tahtis ka Hundipalu Tiit teha, aga kuna kõne paremas hoos ja hääl vali ning hele oli, siis ärkas Pearu silmapilk, niipea kui Tiidu kõne vaikis.

„Ole reod,“ siunas Pearu silmi pärani ajades, „kisub ja kisub silmad kinni, nagu loeks eit piibliruamatut või kuulaks kirikus õpetaja jutlust. Tiit, sa peaks oma poja õige õpetajaks koolitama, sul head lõuad ja jaal, pojal ehk tuleb niisama… Hei! Vihukse! Mis sa norised! Ja sina, Vuaseme Vuadu, kus su piip on? Ajad noore rohu põlema. Mis te, põrgulised, magate, Tiit reagib ju. Muast lahti, muidu tulevad naised nõgestega!“

Virgusid kõik, aga enam ei saanud Hundipalu Tiit kõnega hakkama, sest vaevalt sai ta lausuda: „nagu ütles“ või „nagu tegi“, kui juba mõni mees tõepoolest midagi ütles või midagi tegi, mis sulges Tiidu suu. Kõigil olid varsti nii tähtsad asjad jutustada, et pidi maksku mis maksab üksteisest üle karjuma.

Õhtusöögil valitses laua ääres üldine kisa ja kära. Kostsid juba naistegi hääled, sest mõned olid rüübanud punasest pudelist ja maitsenud meeste kannu märjukest. Üsna tummad olid Vargamäe perenaised ja Andresegi häält polnud suuremat kuulda, selle tasuks aga karjus Pearu kõigi kolme eest, karjus isegi siis, kui tahtis naabrile kõrva sisse rääkida salajuttu. Aga naabri kõrvatrummid pidasid vastu, see ei raputanud pead ega midagi. Kui niisugust salajuttu oleks räägitud koera kõrva, siis oleks see tingimata kõrvu laksutanud, nina vastu taevast tõstnud ja ulguma pistnud.

Ka pärast lauast tõusmist kestis endine kära kaugele üle poolöö. Alles hommiku poole hakkasid mehed üksteise järel reast välja langema. Päike oli juba ammu tõusnud, kui viimasena õllekannu juures laua ääres istus Oru Pearu. Tema kõrval, laual rõõtsakil, norises Vihukse Anton, keda Pearu katsus äratada, ilma et sel tagajärgi oleks olnud. Nõnda siis rüüpas Pearu üksinda kannust ja sonis:

„Magab… magavad… Mina üksi… Issanda pale ees. Hallelooja! Uamen!… Kas on linnukesel muret… ja needsinatsed teised sõnad… Uamen!“

„Vanamees, hakkame koju minema, kõik magavad juba,“ ütles teisepere eit juba kümnendat korda.

„Armas vanamoor,“ ütles Pearu oma halle silmi lahti käristades, „meie üksi seisame Issanda ees, sest kirjutud on… nojah… kirjutud on… oh inimene usinast… Ja need teised sõnad. Säh, joo, vanamoor, mu kallis lambasihver.“

Aga eit ei tahtnud juua, tema tahtis ainult oma vanamehe koju viia. Ta võttis tal ümbert kinni ja katsus vanameest laua tagant üles tõsta. Ometi viimaks võttis see jalad alla. Algas kojuminek. Aga tee oli hirmus kitsas, kõver ja kallak, õnneks, et viis allamäge.

Kui Oru eit oma vanamehega koju õueväravasse jõudis, hakkasid kirikukellad lööma.

„Veart kellad,“ sonis Pearu eide najal väravast sisse tuigerdades. „Väga veart kellad… üle raba… üle soo… üle heinamaa… veart kellad… pim-pam, piu-pau, pim-pam, piu-pau…“

Nõnda lõppes varrude esimene päev teise päeva hommikul, kui päike oli juba kõrgel taevas.

Lõokesed lõõritasid Vargamäe kohal.