Tõde ja õigus I/XXXIX

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare

XXXIX

Suvi enne noore Andrese kroonusseminekut oli Vargamäe Eesperes imelik suvi, milletaolist siin enne keegi polnud näinud. Mitte et ta oleks olnud ilmade poolest hoopis iseäralik või et oleksid andnud heinamaad ja põllud erilist saaki, ei, seda mitte. Ristikhein oli küll haruldaselt hea ja kartulid tõotasid lopsakate pealsetega rikkalikku saaki, aga see ei mõjutanud ühegi vargamäelase meeleolu kuigi palju. Seda ei pandud suurt tähelegi, sellest ei tehtud juttu ega tuntud erilist rõõmu, vana Andres isegi ei tundnud seda.

Üldse ei huvitanud vargamäelasi tänavu nii palju looduseasjad kui teadmine, et sügisel läheb kroonusse noor Andres, see Vargamäe kandev tugi ning tema au ja uhkus. Esiteks rääkis sellest ainult vana Andres igal parajal juhul, siis hakkas sellest juttu tegema ka noor Andres ise ning lõpuks teisedki perekonnaliikmed, sest kõik pidid tahes või tahtmata aimama, et sellel sündmusel on Vargamäe kohta eriline tähtsus. Viimaks ütlesid võõradki ümberkaudu, kui noor Andres mõne karutükiga kuskil toime sai:

„Kroonumineja tembud! Hullab veel tänavu, ega tuleval suvel änam saa, siis juba püss õlal ja sinel seljas.“

Oru Pearugi sai tunda, mis tähendab, et Mäe noor Andres sügisel peab minema kroonusse. Pearul tuli nimelt tuju Jõessaare all hakata vett paisutama. Seda oli ta ette valmistanud juba mineval aastal ja oli selleks suure tüki uut kraavigi kaevanud, mullaga ühel pool kaldal veetammiks ja otsapidi vastu Jõessaart, et ta hoiaks selle vee kinni, mis voolab piirikraavist üle kallaste, kui sellele tamm ette teha.

Pearu seletas igal pool laia suuga, et ta teeb Jõessaare all uut loodheinamaad. Selle vastu polnud muidugi kellelgi midagi öelda, sest kõik teadsid, et rohumaa on seal hea. Kahjuks oli aga lugu nõnda, et kui Pearu paisutas piirikraavist vee oma uuele heinamaale, siis täitus ka Andrese karjamaa Jõessaare all veega, nii et loomad paiguti poolest säärest saadik sees solistasid ja ainult rohulatvu võisid näksida. Sellest kõigest tõid sõna Tiiu ja Kadri, kes kahekesi karjas käisid.

„No mis sa tahad rojuga teha,“ siunas vana Andres, „nüüd hakkab ta sellega peale, millest sauna-Madis juba ükskord ammu rääkis. Sestsaadik kui ma oma kraavi jõkke tõmbasin, ei ole tal enam võimalik lepikualust karjasmaad vett täis paisutada, nüüd läheb teine Jõessaare alla. Seal on kurjategemine kergem. Tee saartevahe kõrgemale kohale tamm ette, siis seisab kogu kraav vett täis ning pealegi ujutab vesi Jõessaare all kõik parema rohumaa üle. Saarte vahelt on ju maa sedavõrd kõrge, et ta vee kinni hoiab. Ei jää muud nõu üle, kui peame minema ja saarte vahelt oma maa seest uue kraavi veelaskmiseks läbi tõmbama, las ta siis tammitab piirikraavi, niipalju kui süda kutsub. Vähemalt lausvee alla ei saa ta siis meie karjasmaad mitte änam.“

„Ei mina küll seda kraavi sinna saarte vahele kaevama lähe,“ ütles noor Andres.

„Aga mis siis teha?“ küsis vana Andres. „Ega me siis paremat karjasmaa-lappi või lasta vee all seista. Ja kui kohtusse kaevata, millal sellest siis asja saab või kas üleüldse saab; on ju temaga varemalt jännatud küll.“

„Milleks kohtusse, isa?“ küsis noor Andres vastu.

„Aga mis siis üle jääb? Pearuga rääkima minna?“

„Kõigepealt tamm maha ja siis alles räägime,“ vastas noor Andres.

„Siis hakkab jällegi see igavene vaen ja riid, nüüd on ta mõni aasta vähemalt lees tuha all hingitsenud, nõnda on ikkagi kergem,“ ütles Mari vahele.

„Hakkab,“ osatas noor Andres. „Mis ta veel hakkab; kui karjasmaa juba vett täis mis soliseb, siis ta ongi juba hakanud.“

Ja kui noor Andres pisut sai mõelnud, ütles ta:

„Isa, jäta see asi minu mureks. Sina oled Pearuga küllalt oma hammast katsund, las mina katsun ka.“

„Ää sa aga midagi hullu tee,“ manitses ema.

„Jah, sa ehk lähed liiale,“ arvas ka isa.

„Mis te nüüd tühja,“ vastas poeg. „Pearuga põle osand veel keegi liiale minna, või siis minagi…“

Aga kui noor Andres labida ja kirve võttis, et metsa minna Pearu veetammitamist vaatama, jooksis Ants talle tänavasse järele ja küsis:

„Kas lähed Jõessaare alla tammi lõhkuma?“

„Lähen torkan ta eest ära,“ vastas Andres.

„Võta mind kaasa,“ palus Ants, „ma tahan näha, kudas vesi õige lõikab, kui tammi änam ees põle.“

„Sa pidid ju minema isaga aeda tegema,“ vastas Andres.

„Mis sest,“ ütles Ants, „eks isa lähe siis üksi.“

„Aga mis pärast saab?“

„Saagu mis tahes,“ vastas Ants, „aga ma tahaks näha, kudas sina seda tammi lõhud ja kudas vesi lõikama pistab.“

„Siis lähme ruttu,“ ütles Andres ja andis kirve Antsu kätte.

Poisid ladusid mööda tänavat alla, niipalju kui jalad võtsid. Aga Mari oli juba söögilaua ääres tähele pannud, kui väga Pearu tammi asi Antsu südamesse kinni hakkas. Sellepärast läks ta välja vaatama, kuhu poiss söögilaua juurest nii ruttu kadus. Antsu otsides sai ta parajasti sel silmapilgul toa otsa, kui poisid kõrvu joostes tänavast koplisse jõudsid, ühel labidas, teisel kirves käes.

Mari hakkas Antsu hüüdma, hüüdis teda mitu korda.

„Ema hüüab,“ ütles Andres jooksul Antsule.

„Las hüüab,“ vastas Ants. „Teeme, nagu ei kuuleks.“

Ja nõnda ladusidki poisid mööda koplit edasi, nagu oleksid nad kurdiks muutunud ema häälele. Aga ema hüüdis toa otsast veel siiski, kui poisid juba lepikusse kadusid.

„Soo, nüüd on ükskõik, ütles Ants lõõtsutades, kui lepik neid juba ema silmade eest varjas. „Nüüd võime käia ja hinge tagasi tõmmata.“

„Jah, ega me ühe jooksuga ikka Jõessaare alla jõua minna,“ arvas ka Andres ning jättis jooksmise. Tõepoolest oli aga poistel Pearu tammi lõhkumisega niisugune tuli taga, et heameelega oleksid nad kogu tee parajat sörki lasknud, et aga võimalikult ruttu kohale jõuda.

Jõessaare all parandas Pearu parajasti oma uue kraavi kaldavalli, sest mõnest kohast kippus ta vett läbi laskma. Ta oli saare äärde augu kaevanud, kust ta labidaga savi võttis ja seda kraavivalli kitiks kaugemale kandis. Mäe poisse nähes jäi ta seisma ja toetus labidavarrele.

„Teisepere isa, ae!“ hüüdis Andres kohe, nagu oleks tal päris selge, mis ta tegema peab. „Me tulime nüüd te tammi lõhkuma.“

Pearu ei vastanud, sest Andrese sõnad kõlasid nii avameelselt, et raske oli aru saada, kas neid pidi võtma naljana või tõena.

„Tulete ehk lähemale, ma tahaks teiega rääkida,“ ütles Andres, kui Pearult vastust ei tulnud.

„Laps noorem, jalg kergem,“ vastas Pearu.

„Hea küll,“ vastas Andres ja läks mööda tammi teisele poole kraavi ning mööda saartevahelist põndakut Pearu juurde. See toetus rinnaga endiselt labidavarre kargule.

„Kuulge, teisepere isa, teie ajate kõik me saarealuse vett täis,“ ütles Andres Pearule.

„Eks tehke oma poole kruavile vall ette, nii et vesi teie mua peale ei pease,“ õpetas Pearu.

„Isa tahtis saarte vahelt uue kraavi läbi tõmmata, kust vesi ära jookseks, aga mina põlnd nõus,“ seletas Andres. „Sest miks uut kraavi kaevama hakata, kui vana olemas. Pealegi on see ka meie kraav, sest isa ütles, tema maksnud saunaonule poole tööraha.“

„Aga kruav on minu mua sees ja mina võin temaga teha, mis tahan,“ ütles Pearu.

„Teie võite poole kraaviga teha mis tahes, aga teist poolt ei tohi te puutuda, sest see on meie, meie rahaga kaevatud. Tehke poolele kraavile tamm ette, kui tahate, aga pool peab lahti jääma,“ ütles Andres.

„Kelle mua, selle kruav,“ vastas Pearu. „Seda olen kohtus mitu korda välja prosessind.“

„On see teie viimane sõna, teisepere isa?“ küsis Andres.

„Mis minu, see minu, ega ma siis omast või lahti öelda,“ seletas Pearu vastu.

„Head päeva siis, teisepere isa,“ ütles Andres viisakalt mütsi kergitades ja tegi minekut, lausudes Antsule: „Lähme siis torkame ta eest ära, laseme vee jooksma.“

„Kui te minu tammi puudute, siis lähete mõlemad prosessi alla,“ ähvardas Pearu, viskas labida õlale ja sammus üleaiapoistele järele.

„Me teeme ainult oma kraavipoole lahti,“ vastas Andres üle õla tagasi, „teie poolele jätame tammi kõvasti ette.“

Nagu öeldud, nõnda ka Andres tegi: lõhkus kraavil poolest saadik tammi eest ära. Aga nüüd ei andnud vesi, kurivaim, armu ka teisele poolele, vaid pühkis varsti ka selle eest. Andres vaatles üsna vaikselt vetemängu, aga kaks teist pealtvaatajat ei saanud muidu, kui pidid aina häälitsema: Ants suure rõõmu pärast, joostes veevooluga mööda kraavikallast võitu, nii et nahk tolmas seljas, Pearu suurest südametäiest, kuigi ta täna ei teinud niisugust põrgukisa nagu varemal ajal lepiku all, lüües tammi pärast hundiratast Andrese karjapoisiga või tema sulasega. Tuli see muutus Pearu vanadusest või noore Andrese jõust ja viisakusest, mõni seda teab, igatahes ei tekitanud Jõessaare tammi lõhkumine kuigi suurt mürglit, nii et Andres kohase leidis öelda:

„Teisepere isa, astuge lähemale, siis näete ka teie, kui ilusti vesi jookseb, tammi mättad löövad aina lipsu jõe poole pistes.“

Aga Pearu ei tulnud ilusat veejooksu vaatama, sest tema ei tahtnud tammimätaste lipsulöömist näha. Tema jäi endiselt aupaklikku kaugusse ja ütles:

„Enne õpetas vana Andres ikka võerad karjapoisid niisukesi rumalaid tempa tegema, aga nüüd ajab ta iseomad lapsed kurja peale. Küsige talt kodus, kas see on ka pühakirja järele, nagu minu koera peksmine jõuluõhtul või oma lapse kihutamine sauna?“

See vihastas noort Andrest ja nüüd vastas ta Pearule päris tõsiselt ja peaaegu südamlikult:

„Teisepere isa, kui sa tahad mehejuttu ajada, siis kuula, mis mina sulle ütlen: Mina põle ei sinu ega oma isa tegude üle kohtumõistja, sest mina olen alles liig noor. Aga ühte pead sa teadma: sinu tammi lõhkusin ma täna maha oma isa tahtmise vastu, ja kui sa mu sellepärast tahad kohtusse kaevata, siis kaeba, mina oma tegu ei salga ja tunnistajaid ei ole sul vaja. Aga pea meeles, kui sa selle tammi veel kord üles teed ja meie karjamaa vett täis ajad, siis ei mõista ma nalja. Sügisel lähen ma kroonu, ja kui ma olen paigale pandud, siis pead sa teada saama, kes ma olen ja mis ma teen. See on minu tõsine mehesõna ja oma sõna põle ma veel söönd ega söö ka seda sinu vastu. Rohkem põle mul midagi öelda. Head päeva!“

Nende sõnadega viskas Andres labida selga ja läks minema. Ants sörkis tal nagu truu kutsikas kannul. Tema arvates oli Andres nii hästi rääkinud, et nõnda ei oska keegi rääkida, võib-olla ainult kirikuõpetaja ise, tema ehk paneb küll teisele niisugused punktid ette.

Pearu seisis endisel paigal ja vahtis poistele järele, kuni nad roheliste põõsaste vahele kadusid; alles siis läks ta veejooksu vaatama, mida üleaedse poeg Andres nii väga oli kiitnud. Aga veejooks polnud kuigi ilus, seda nägi Pearu kohe ja selgesti, Andres oli asjata kiitnud. Kui Pearu siiski kraavikaldale tükiks ajaks norus peaga seisma jäi, siis mitte veejooksu imetlema, vaid asja üle järele mõtlema. Ja ta tuli kindlale otsusele: isa Andresega oli palju huvitavam asju ajada kui poeg Andresega. Õigem, pojaga ei saanudki õieti asju ajada, sest enne oli kõik lõpetatud. Oleks vana Andres ise siin olnud, siis oleks Pearu temale vähemalt öelnud, et tema teda ei karda ja et ükski ei või teda takistada oma loodheinamaale vett paisutamast, ei kohus ega miravoi. Aga noor Andres läks ajades minema, ilma et Pearu oleks saanud oma südant sõnadega tühjendada, meelt kergendada. Nõnda on veetammitamisel hirmus vähe mõtet. Ja Pearu pidi lõpuks iseendale tunnistama, nagu tegid seda Andrese lapsed üksteise järel karjas käies: Vargamäel olid ilusamad ja huvitavamad päevad möödas. Oli nagu olnud elu ise, nüüd aga tuleb veel ainult see, mida on vaja hingeõnnistuseks.

Pearu seisis hulk aega kraavikaldal, esiteks silmadega, pärast seljaga voolava vee poole. Ta vaatas oma uut kraavi, mis tüki maa pealt Vargamäe poolt piirikraavist algas ja otsaga vastu Jõessaart jooksis, kaldavall tükati saviga juba veekindlaks tehtud. Uue kraavi ja piirikraavi vahel seisis nõndanimetatud loodheinamaa, mida Pearu ise oma käega oli laastanud ja silunud. Üksikud laasitud kased seisid nagu õunapuud keset rohuaeda.

Suur kahju hakkas Pearul oma tühisest tööst ja vaevast. Sest mis mõte on sel kõigel, kui ei saa üleaedse karjamaale vett paisutada, nii et see ujuks ja et loomade jalad solistaksid. Tal oli tundmus, nagu peaks ta oma südames etteheitega pöörduma jumala poole, miks annab ta oma sulase kätetööle nii vähese õnnistuse. Miks annab ta Andresele niisukese poja, nagu on noor Andres, keda kardab ja austab kogu kõrvenurk tema suure rammu pärast, ja miks ei ole temal, Pearul, ühtegi nii tugevat poega ega ka nii ilusat tütart, kes suudaks hakata selle noore meremõrtsuka kaela, nagu Pearu noort Andrest ikka nimetas? Miks peab Pearu isegi noort Andrest kartma, nagu oleks sellel Oru krundi kohta midagi ütlemist?

Aga ei, Pearu ei karda. Pearu pole isa kartnud ega karda ka poega, seda vannub ta oma uuel loodheinamaal. Ta teeb Jõessaare tammi tingimata üles ja paisutab vett, niipalju kui süda kutsub. Nõnda otsustas Pearu ja hakkas rahustatud südamega koju minema.

Ometi sündis nõnda, et kogu suve jooksul ei tekkinud Jõessaares piirikraavile enam tammi ette. See oli Vargamäe viiside ja kommete seisukohalt vaadates nii imelik, et vana Andres muidu ei saanud, kui pidi pojale ütlema:

„Vanaks jääb teine juba, veel kümmekond aastat tagasi oli ta hoopis teine mees.“

„Kümmekond aastat tagasi olid ka Mäel teised mehed,“ vastas poeg iseteadvalt.

„Sa siis ikka arvad, et ta sind kardab?“ küsis vana Andres.

„Ega tea ka,“ muigas poeg.

„Siis sa pidid teda ikka ähvardama,“ arvas isa, kes juba mitu korda asjast juttu oli teinud, et õieti teada saada, mis Jõessaare tammi lõhkumisel oli sündinud. Aga poisid olid eneste vahel kokku leppinud, et nad vähemalt Andrese viimaseist Pearule öeldud sõnadest kodus midagi ei lausu. Rääkigu Pearu ise, kui tahab, nemad vaikivad või teevad asjast rumala nalja, mille kallal võib naerda ja lõõpida.

„Muidu vist nõnda,“ kohmas nüüd noor Andres isale vastu. „Ütlesin, et oodaku, kui sügisel olen paigale pandud, siis…“

„Nojah, siis on see muidugi see,“ ütles isa. Aga poja sõnad viisid ta mõtted kohe Jõessaare tammilt ja Pearult teisale ning ta ütles:

„Aga ehk pääsed sügisel kudagi.“

„Kudas?“ küsis poeg vastu. „Mehi tänavu vähe, nii et värisevad üksikudki pojad, mis siis veel mina.“

„See’p see häda on, et mehi vähe,“ arvas nüüd ka isa, „muidu võiks numbri õnnekombel kaugele võtta, nagu tegi seda Oru Joosep.“

„Põle mul enne õnne olnd, kust ta siis nüüdki tuleks,“ vastas poeg. „Mis oma rammuga jõuad, see on, muud ei ühti ja ega seal ometi ramm aita.“

„Jah, ei minul ka põle elus õnne olnd,“ rääkis vana Andres noorele. „Kõik, mis mul siin Vargamäel on, on saadud palja töö ja vaevaga. Kui palju loomi on mul õnnetult otsa saand, kui palju lambaid hangele läind! Mäletad isegi, kui ilus sälg see kõrb oli, mis hunt murdis jaaniööl. Põlnd enne siin huntidest kuulda ega põlnd ka pärast, aga minu kõrvi ajas teiste juurest ära tümasse ning tõmbas tal seal kõri maha, nagu oleks mõni ta noaga maha lõigand. Ja oleks kusagil mujal miskit vistart, ainult kõri maas! Oleks need raiskuläind loomad mul kõik alles, ma oleks päris rikas mees kohe, seda olen ma mitu korda öelnd… Nüüd oled sinagi nagu need raiskuläind loomad: hakkaks sust juba tuge ja abi saama, aga ei, mine mitmeks aastaks kroonu. Mis sa siis ise õige sest asjast arvad, või põlegi veel selle peale mõelnd, et kui su kroonuaeg kord täis saab, kas tuled siis Vargamäele tagasi või lähed samuti oma teed nagu Hundipalu Tiidu pojadki?“

„Kes seda nüüd teab,“ vastas noor Andres. „Ma põle ju veel kroonu läindki, mis ma siis sest väljatulekust oskan öelda. Seni on ehk kümme tuult jala all.“

Vana Andres oli sellega näilikult nõus, aga endal puges mingisugune valus eelaimdus ja noomiv etteheide südamesse, miks poeg talle nõnda vastab, nagu poleks tal oma isatalust sooja ega külma, nagu ei paneks ta Vargamäed mikski. Temal, vanal Andresel, oli ja on oma sünnikohaga teistsugune vahekord. Veel täna paneks ta oma hõlmad vaheliti ja läheks lauldes Vargamäelt alla, kui oleks võimalik uuesti isatallu elama asuda, nõnda tundub vanale Andresele. Aga tema poja soontes voolaks nagu oma sünnikoha suhtes mingisugune võõras veri.

Mitmel-setmel korral pöördus Vargamäe Andres suve jooksul sama kõneaine juurde tagasi, nagu loodaks ta, et poeg ehk kogematagi laseks välja paista oma seotust ja armastust kodukoha suhtes. Ta tahaks kas või kõige tühisemat põhjust, paljast ettekäänetki eelduseks, et tema esimene poeg tuleb kroonust vabanedes Vargamäele tagasi: künnab sama põldu, niidab sama heinamaad ja kõnnib mail, mida tema on kraavitanud, laastanud, harinud. Aga poeg jääb isa katsetele tummaks, nagu ei seoks teda Vargamäega tõepoolest mitte mingisugused tõsised elamused.


Vargamäe Andresel pole küsimus ainult vanemas pojas, vaid ka Indrek erutab tema meeli. Juba rukkilõikuse ajal sai ta teada, et see mõtleb sügisel kirjutaja juurest ära minna – linna edasi õppima. Kirjutaja püüdvat küll poissi kinni hoida, aga ei midagi, see kibeleb ikkagi minema.

Muidugi selles kõiges pole midagi iseäralikku, sest Indrek on niikuinii Vargamäele kadunud. Ometi tahaks Andres millegipärast, et poeg kirjutaja juurde edasi jääks, kas või senikski, kui vanem vend kroonust välja tuleb.

Mari kaldub sinnapoole, et Indrek peaks linna minema, kui ta aga minna saab, sest temal on linnast hoopis teistsugune ettekujutus kui isal. Tema on ainult üks kord suuremas linnas käinud, ja kui ta tema peale tagasi mõtleb, tunneb ta ikka pisut hirmu, mida saadab mingisugune suuruseaimdus. Mõtelda, et Indrek elaks seal, kus Marile endale tuli hirm peale, on kiusatuslikult veetlev. Tol ainumal korral, kui Mari linnas käis, seisis nende hobune kuskil suure ja kõrge maja ees, millel oli mitu rida aknaid. Mari istus tükk aega maja ees vankril ja vahtis pärani silmil vahetpidamata, ometi ei jäänud tal meelde, kui palju oli majal kordi ja aknaid. See on talle tänapäevani tõenduseks, et neid pidi olema hirmus palju, sest muidu oleks pidanud nende arv talle meelde jääma. Ja kui ta nüüd mõtleb, et tema Indrek võiks mõne niisuguse maja uksest sisse ja välja käia, ilma et tal põrmugi hirmu oleks, siis ei ole Maril muud tahtmist, kui et las ta läheb ja käib ja las kõik näevad ja teavad, kuidas tema Indrek käib ja kuidas tal pole põrmugi hirmu seal käies.

Sellepärast siis, kui Indrek sügise poole ühel pühapäeval tuli ja isale otseteed ütles, et tema läheb nüüd kirjutaja juurest ära, läheb linna, nagu ta juba varemalt oli kavatsenud, tuli Mari südamesse suur rõõm, kuna Andres millegipärast kurvaks sai. Aga imestada polnud selles midagi, sest Vargamäel oli ikka nõnda olnud, et kui rõõm tuli kellegi südamesse, siis lahkus ta mõne teise südamest, sest Vargamäel ei jätkunud rõõmu korraga kõigi südamete tarvis, nii vähe oli teda jumalast jagatud siia soode ja rabade keskele. Kui rõõmutsesid vanad, siis nutsid noored, aga kui naersid noored, siis pühkisid silmi vanad, nagu leinaksid nad oma laste nuttu. Kui kilkasid naised, siis kannatasid mehed, aga kui maitsesid mehed õnnejoovastust, siis ägasid naised, nagu oleksid nad kadedad oma laste isade õnne peale. Andres oli Vargamäel vähemalt üks kord südamest rõõmustanud – kui Krõõdal sündis poeg, aga siis oli Krõõt kohe surnud ja ise surmale naeratanud, mida nähes Andres kivi äärde läks ja nuttis, nagu oleks tal kahju, et Krõõt korragi siin Vargamäel sai südamest naeratada. Niisugune imelik asi oli Vargamäe inimestega ja nende rõõmudega ning kurbusega.

Mis Andrest praegusel silmapilgul eriti valusalt puudutas, oli see, et Indrek ei tule isalt küsima minemiseks luba, arvamist ega nõu, vaid teatab lihtsalt: tema läheb, nagu poleks enam kellelgi tema kohta midagi ütlemist. Isa tahaks pojale mõista anda, kui väga ta alles vanema inimese juhtimist vajab, ja ütleb sellepärast:

„Kirjutaja on sulle ju palka juurde pand.“

„Ükskõik, see ei aita,“ vastab Indrek, nagu räägiks isa tühiseid sõnu: isa ise tunneb, nagu oleks ta poja meelest tühiseid sõnu rääkinud. Ometi küsib ta pojalt:

„Mis see siis aitab? On sul linnas parem koht teada?“

„Ei ole,“ vastab poeg endisel toonil. „Ma ei otsigi kohta, tahan kooli minna või muidu edasi õppida.“

„On sul siis nii palju raha?“ pärib isa ikka suurema imestusega. „Ega ilma rahata kooli võeta.“

„Ega mul suurt ole ühtigi,“ vastab poeg. „Ainult pisut. Mõtlesin küsida, et ehk sina saaksid mind natuke aidata. Pärast, kui palka hakkan saama, maksaksin ära.“

Isa on peaaegu jahmatanud. Kunagi pole võinud ta arvata, et tema enese poeg temaga nii asjalikult-võõralt võiks rääkida. Indrekust on mõne aastaga uus inimene saanud, nagu polekski ta Vargamäel sündinud ja kasvanud.

Mari kuulab isa ja poja kõnelust vaikides pealt ja tema ei saa Indreku sõnu kuulates muidu, kui peab mitmel korral oma silmi pühkima. Issand jumal! Iseoma laps, iseoma valulaps tuleb neilt raha laenama!

„Kuidas meil tänavu on?“ küsib ta viimaks Andreselt.

„Mis meil on,“ vastab Andres. „Midagi ei ole. Isegi näed, kes kaela hakkab kandma, see läheb – kes mehele, kes kroonu, kes linna. Oleme varsti kaks vanainimest Vargamäel ja võõrad teenijad, muud ei kedagi.“

„Kas siis sugugi ei saaks?“ küsib Mari.

„Neli-viiskümmend ehk kuidagi, ei rohkem,“ vastab Andres, „seegi suure vaevaga.“

„Hea oleks seegi,“ ütleb Indrek nüüd nagu liigutatult.

„Aga selle annan ma niisama, tagasi ei taha,“ lausub Andres.

„Ei noh, kus siis seda nüüd,“ arvab Mari.

„Eks teine aasta näe, kuis siis on,“ räägib Andres nagu poega lohutades.

„Ma näen ka linnas, kuis seal on,“ vastab Indrek ja arutab siis edasi: „Nõnda saan ma hakkama. Omal natuke, siit mõnikümmend ja laenata saan ehk ka pisut, kui just häda.“

„Kes sulle laenab?“ küsib isa. „Kes võeras laenab lapsele raha?“

„Küllap leidub ka neid, kes võõrale lapsele laenavad,“ vastab Indrek ja see ajab Mari jällegi silmi pühkima, sest temal tuleb meelde, et tema isegi on laenanud: on laenanud Krõõda lastele ema hoolt ja armastust, mis ime siis, kui mõni teine tema lapsele raha laenaks.

Ometi pühiks Mari täna oma silmi veel palju rohkem, kui ta teaks, kellelt loodab Indrek raha laenata. Ja nagu himustaks ta seda silmade pühkimist, pärib ta pojalt temaga üksi jäädes ääri-veeri, kes see on, kes talle raha laenaks. Aga Indrek ei vasta emale, ta räägib ainult ebamääraseid sõnu, nii et ka ema omakorda tunneb nagu isagi: iseoma laps on võõrastega elades võõraks muutunud.

Indreku rahalaenamisega on aga niisugune imelik lugu. Juba enne Indrekut teenis kirjutajat keegi vanatüdruk, nimega Mai, keda aga kirjutaja kauaaegse truu teenistuse eest hüüdis Maie. Tal olid pruunid silmad ja ruuged juuksed. Pahem käsi oli tal millegipärast nõrgake ja raskemaks tööks vähe kõlvuline. Aga kartulit koorida temaga ikka sai ja riista hoidis ta pesemisel ja kuivatamisel ka. Muidu oli kirjutaja Maie tüse ja tugev inimene, ainult hinge poolest õrnake, nagu oleksid tema pahem käsi ja hing lähemad sugulased.

Maie suuremaks kireks oli romaanide lugemine ja pärast nende jutustamine igaühele, kes aga kuulata tahtis. Ümberjutustamises oli ta suure osavuse omandanud, nii et paljud Maie jutustust paremaks pidasid kui raamatu enda lugemist. Raamatul oli ikka pisut võõras maik, aga kui ta Maie suust oli läbi käinud, siis oli ta igapidi päris oma.

Muude seas oli Maie jutustamisest võlutud köstri sulane – hallisilmaline ja vähesõnaline, valgete sorakil vuntsidega mees, Maiest paar aastat noorem. Tükid ajad võisid kirjutaja Maie ja köstri Juhan istuda ja ep olnud muud kuulda kui aga Maie lahkesuulist sõnademulinat igavesest truudusest ning palavast armastusest kuni surmani.

Aga see sündis, et Juhan läks köstrilt ära – läks teise kihelkonda väikese talu peremeheks, sest tema vanemal vennal oli kasulikumat teha, kui väikest kodukohta pidada, andes nõnda oma eesõiguse Juhanile. Alles nüüd, kus köstri Juhan oli läinud ja seega ainuke tõsine kuulaja kadunud, märkas Maie, et jutustused igavesest truudusest ja armastusest kuni surmani oli ta rääkinud otse iseenda palavast südamest, et nad köstri Juhani külma südant soendaksid. Maie jutustustes leegitses tema enese kuumav süda.

Ja et see magus lõõm ei kustuks, sõlmis Maie Juhaniga kirjavahetuse. Aga kirjade kirjutamine polnud Maiel sugugi nii kerge kui jutustamine, kus aitasid kaasa toon, liigutused, pisarad, nõretavad pilgud. Maie kirjutas ja kirjutas, aga kui ta kirjutust hakkas läbi lugema, kiskus ta selle puruks: kirjutusel ei tundunud Maie põleva südame ja kurduva hinge pitserit. Aga ainult selle pitseri pärast Maie ju kirjutaski.

Maie oli lõpuks peaaegu meeleheitel ja langes kurvameelsusse. Kõik panid tähele, kuidas kirjutaja truu Maie kurvameelsusse langes. Isegi vana õpetajaproua kõrvu puutus see jutt. Aga siis leidis Maie ühe romaani eeskujul oma asjale lahenduse: ta jutustas kogu oma kurva loo Indrekule ja palus teda endale kirjade kirjutamises abimeheks. Selleks arvas ta endal isegi teatud õiguse olevat, sest kõik need aastad oli ta Indreku kui oma lapse eest muretsenud, temale pesnud, tema pesu ja riideid lappinud ja tema sokke nõelunud, oli see siis nüüd liig, kui Indrek ka teda pisut vastu aitab.

Maiel oli oma hädaga õnne, sest kuigi Indrek oli alles noor, ometi olid tal juba omad väikesed kogemused ja mälestused, mis Maie kurva loo ja palve tõttu ärkvele tõusid. Nagu vaimust vaevatuna läks Indrek oma kasti kallale ja soris seal kaua raamatute ja paberite kallal, kuni ta leidis kaardikese luitunud roosade käekestega, mis hoidsid teineteisest kinni. Kaardikese teisel küljel oli vene keeli kirjutatud: „mälestuseks“, mille all seisis täht M.

Nõnda siis algas Maie kirjavahetus Juhaniga Indreku käe ja südame läbi. Maie jutustas, mis ta tahaks Juhanile öelda, ja Indrek pani selle kirja. Kord-korralt vabanes ta ikka enam Maie jutustuse mõjust ja viimaks kirjutas ta Juhanile, nagu Maie seda kunagi polnud jutustanud, vaid ainult tundnud ja vahel unes näinud – nii ilusad olid Maie arvates Indreku kirjutatud kirjad.

Poolteise-aastase kirjavahetuse tulemuseks oli see, et Juhan unustas Maie küpsed aastad ja tema nõrga pahema käe ning sõitis talle kosja nagu kord ja kohus: viinadega, kelladega, isamehe ja kõigega. Kosjad olid nii toredad ja lõbusad, et laulu laskis peigmees ja pisut pruutki, laulu laskis ka isamees, ja vait ei võinud olla kirjutajagi. Ainult Indrek ei laulnud. Temal oli seletamatu valu südames, peas segane ja silmis ähmane. Sellepärast see ehk nõnda sündiski, nagu see sündis. Sest kui Indrek ja Maie pimedas kojas vastastikku sattusid, haaras tüdruk poisi ümbert kinni ja suudles teda mitu korda kõvasti suule – nii kõvasti, et Maiel endal pahemasse kätte nagu jõudu juurde tuksatas, kuna Indrekul silmist tuli surtsatas, mille valgusel ta nagu sõna „mälestuseks“ luges. Kas selle sõna all ka täht M seisis, seda ei näinud ta, sest enne kustus silmatuli.

Kui Maie Indreku viimaks sinnapaika jättis ja välja läks, et kaevul janu raudkülma vett juua, seisis noormees pooluimaselt seina najal edasi, nagu oleks ta täis magusat kosjaviina. Õuest tagasi tulles leidis Maie poisi endiselt paigalt ja küsis temalt erutatult:

„Mis teil on?“

„Ei ole midagi,“ vastas Indrek.

„Kas olete haige või?“ päris Maie edasi.

„Ei,“ vastas poiss oma pead katsudes, nagu oleks seal midagi viga.

„Või ehk sellepärast, et mina?…“ küsis tüdruk.

„Ma ei tea, võib-olla sellepärast,“ lausus Indrek.

„Ma palun väga andeks, kui sellepärast,“ ütles Maie nüüd ja pisarad purskasid tal silmist. „Ma ei tea isegi, mis kuri mu peale tuli, et ma nõnda,“ luksus ta. „Ma olin nii õnnelik, õnnelik ja teadsin, et see on ainult teie kirjade pärast, nõnda see siis tuligi. Aga teate, mul on üle kahesaja rubla korjatud, Juhanile põle ma sellest sõnagi lausund. Te rääkisite ikka, et läheksite linna kooli, aga põle raha. Tahate, ma annan oma rahast poole teile ega hinga sellest kellelegi, Juhanile ka mitte. Kui millalgi saate, siis makske ära, kui ei, las olla. Tahate? Võtke vastu ja sõitke linna, minge siit ära, nii et kui põle siin änam mind, siis põle ka teid. Olete nõus? Eks! Jah! Andke oma käsi.“

Indrek andis oma käe, mida Maie kõvasti pigistas. Aga see käesurumine ajas Maiele nähtavasti uuesti kosjaviina pähe ja puudus vähe, et ta jällegi oleks tormanud Indrekut suudlema.

Nõnda oli Indrekul lugu selle rahalaenamisega, millest ta ei rääkinud emalegi. Ta ei võinud sellest rääkida, sest muidu kippusid tal silmad ikka tuld lööma, mille valgusel helendas mingisugune tuntud venekeelne sõna.

Maie täitis, mis ta Indrekule oli lubanud. Ta oleks ehk veel rohkemgi teinud, kui Indrek oleks nõudnud. Aga Indrek ei nõudnud midagi, ta pidas paljuks pakutavatki summat. Maie tungival pealekäimisel võttis ta selle viimaks vastu, aga raske oli otsustada, kumb sellest suuremat rõõmu tundis, kas andja või vastuvõtja.


Imelik meeleolu valitses Vargamäel Indreku lahkumisel. Selles oli nagu rõõmu, aga oli ka seletamatut kurbust. Vana Andres liikus sõnakehvana, ema nähti siin-seal silmi pühkivat. Miks? Sellest ei saanud ükski aru, Mari isegi õieti mitte. Tema ise oli Indreku linnaminekut tahtnud ja oli Andresele ühes Hundipalu Tiiduga korranud, et las ta läheb, kui ta tahab, ega ta enam mõni tita ole, et ta minna ei või. Aga nüüd liikus ta ometi nukra näoga Vargamäe eluhoonetes oma laste silmade all.

Muidugi, imeks ei pannud seda Vargamäel keegi, sest ununenud olid need ajad, kus Vargamäe praegune perenaine veel naerdes ja lauldes aida ja lauda vahet käis ning vokiratast tallas. Noorematel lastel oli oma emast niisugune mälestus, et kui nad selle järgi ema üle üldse oleksid pidanud otsustama, siis oleksid nad aru pidamata öelnud: emad ei rõõmutse ega naera kunagi; emad on nagu viletsad veoloomad, kes vaevalt suudavad oma koormale vastu saada – ägades ja ohkides, mis ei köida kellegi tähelepanu, nii väga ollakse sellega harjunud. Oli nagu jumalast seatud püha kord Vargamäel, et ema kõnnib ikka nukra, isa tõsise ja tusase näoga, kuna aga laste suust kostab aina naerukisa ja muretu vada, niipea kui nad kuskil silmapilgukski ninad kokku pistavad.

Ümberkaudu ei tehtud Vargamäe Indreku sõidust suurt väljagi. Ainult Hundipalu Tiit, Indreku ristiisa, kuulnud asjast, tuli otseteed selleks Vargamäele, et oma ristipojaga rääkida ja tema sõiduks oma õnnistust anda. Tiit kõneles Indrekuga vanemate juuresolekul ja ta rääkis temaga kui täie mehega: niisugune lugupidamine oli Tiidul hariduse vastu.

„Ega see palju põleks olnd, kui Vargamäe oma sugurahvale ühegi suurkooli haridusega mehe oleks and,“ ütles Tiit Andresele, korrates seega oma armast ja kulunud mõtet, mis tal juba mõnikümmend aastat vana oli. Aga Tiit kordas oma mõtet ikka veel, nagu oleks see mõni haruldane, suur ja julge mõte.

„Ega see Hundipalulegi liiga põleks olnd,“ vastas Andres nagu vabandades ja vastu vaieldes.

„Muidugi, ega see põleks olnd,“ oli ka Tiit ise nõus ja silitas oma laia halli, peaaegu juba valget habet. „Seda ma mõtlesingi, kui Hundipalu ostsin, et ühe poja saadan ikka suurkooli, aga…“

„Aga põle saat ühti,“ ütles nüüd Mari.

„Põle saat ühtigi,“ kordas Tiit ja laskis käe üle oma suure palja pealae ning silmade käia. „Põle saat ühtigi,“ kordas ta siis ja ohkas. „Põle saat mina ega keegi teine, ka sina, Andres, mitte, aga mina uskusin, et sina saadad.“

„Ma ju nüüd saadan,“ ütles Andres.

„See põle ju see,“ vaidles Tiit vastu. „Indrek on nüüd liiga vana, kuhu ta veel pääseb.“

„Küllap pääsen, ristiisa,“ ütles Indrek.

„Usud sa siis tõesti, et pääsed?“ küsis Tiit.

„Küll näete, et pääsen,“ kinnitas Indrek.

„Kas või suurkooli?“ küsis Tiit nagu õnnenaeratusel.

„Kas või sinna, kui aga tahan,“ arvas Indrek.

Indreku vastused mõjusid Tiidusse nõnda, et tal tõepoolest mõned pisarad habemesse langesid. Andres ja Marigi nägid, et see nõnda oli. Ja liigutatud meelil ning värisevail käsil võttis ta rahakoti taskust, otsis sealt kaks kümnelist paberraha ja ulatas need Indrekule, öeldes:

„Minu poolt teerahaks, ristiisalt ristipojale.“

Ja kui Indrek vastuvõtmisega viivitas, ütles Tiit:

„Võta nüüd võta, küllap see sul tarvis läheb.“

Raha nähes läks ka Mari süda härdaks ja nõnda pidi ta mõlemad käed põllega silmile tõstma.

Jumalaga jättes hoidis Tiit ristipoja kätt tükk aega pihus ja ütles:

„Mine ja saa meheks. Aga ära tee nõnda nagu minu pojad. Õpi rohkem kui nemad, siis jääd ehk kodumaale, nii et sust ka sugurahvale kasu oleks. Seda soovib sinu ristiisa… Oled küll õppimisega pisut hiljaks jäänd, aga anna pihta, küllap jõuad. Näe, meie sinu isaga põle küllalt pihta and ja sellepärast põle ka seda saand, mida tahtsime.“

Viimastest sõnadest ei saanud Indrek hästi aru, sest kuidas pidid siis tema isa ja ema ning ristiisa veel pihta andma, kui nad juba nüüdki on tööga kõik enneaegu vanad ja hädised. Seda enam aga mõistis Andres, mida mõtles Hundipalu Tiit oma sõnadega. Tema mõistis, et Tiidu sõnad olid nukrad sõnad Andresele, Marile ja Tiidule endale.

Kui Tiit oleks tahtnud lausa avameelselt rääkida, nii et Indrek teda oleks mõistnud, siis oleks ta öelnud:

„Armas ristipoeg! Anna pihta ja saa õnnelikuks. Näe, meie sinu isa ja emaga oleme küll pihta and, aga õnnelikuks põle me saand. Ja nüüd oleme vanad.“

Aga Tiit ei öelnud nõnda, sest tema nägi tänast päeva rõõmupäevana, mida mured ei pea tumestama. Rõõmsana ta Vargamäelt Hundipalu poolegi läks, sest tal oli tundmus, nagu poleks ta mitte päris asjata elanud.

Pisut seda tundmust oli Vargamäe Andreselgi, sest temale torkas äkki pähe, et mis oleks, kui Indrekust saaks ükskord õpetaja, kes ütleks rahvale kantslist jutlust – kes ütleks jutlust kodukiriku kantslistki, nii et seda kuuleksid vargamäelasedki, kuidas ütleb jutlust nende Indrek.

Maril olid omad mured ja mõtted: kas poeg linnas küllalt süüa saab? kas seal veel kodukootud riided kõlbavad? kas sünnivad veel selga panna ema kootud pleegitud linased särgid või peab tegema peenemast riidest? Ja ta tegi ning toimetas, keetis ja küpsetas ning pidas üksinda ja Indrekuga üheskoos aru, kuhu ja kuidas kõik panna ning mahutada.

Indrek ise ei muretsenud millegi pärast, tema süda ujus aina minekurõõmus. Suu vaikis, aga süda helises. Isegi Vargamäelt alla sõites ei tundnud ta muud kui hüplevat kergust hinges. Aga kui nad vend Andresega Võlla väljamäele jõudsid, kust Indrek nagu loomusunnil tagasi vaatas Vargamäe kõrgemal tipul kasvavate vanade pedakate poole, siis oli rinnas äkki midagi kuuma ja valusat, nagu oleks seal midagi lõhki kärisenud. Seda kuumust ja valu polnud Indrek kunagi varem tundnud; sest see oli Vargamäe vanade mändide kuumus ja valu, kui nad jäid ilma Indrekuta sinna kõrgele tuule kätte ühes kõige muuga, mis oli Vargamäel ilusat ja armast.

Vendadel polnud teel teineteisele midagi iseäralikku öelda, nagu polnud neil seda varemaltki. Ja kuigi nad oleksid katsunud öelda, siis vaevalt oleksid nad teineteist õieti mõistnud, sest nende sisemus oli samuti erinev nagu nende välimuski. Üks suur ja tugev, kes murrab läbi oma laia ja kõrge rinna ning võimsate käsivartega, teine pikavõitu, kõhn ja peaaegu nääpsuke, kel raske oma peadki kanda. Silmad mõlemal sinakashallid, Andresel heledamad ja avameelsemad, Indrekul tumedamad ja pisut nagu liiga pealuu sees, raskete kulmude ja laugude all, mis kipuvad silmi ülearu katma, andes neile nõnda endassesüvenenu, mõtlikkuse, tagasihoidlikkuse ning unistava ilme. Ühel pea püsti, isegi seljas, teisel piht juba praegu pisut nagu vimmas, rind nõgus, õlanukid ettepoole, pea longus. Naermisel moonduvad Indreku suure suu jooned peaaegu nutuliselt, kuna aga Andrese naeruilmes leidub ainult võltsimatut ja tagasihoidmatut rõõmu. Kehaliselt on Andres suurendatud isa, hingeliselt aga ei kuulugi ta nagu oma vanemate kilda, sest rõõmus avameelsus puudub niihästi isal, kui puudus ka õndsal emal. Indrek oleks nagu välimuselt ja ka sisemuselt läinud Andrese emasse, sest tema nõrgavõitu keha ja tema hingelist nukrust pole ei isal ega ka emal, ehk olgu siis, et arvesse võtta Mari meeleolu just Indreku kandmisel.

Nõnda sõitsid kaks venda kas vaikides vaksali poole või rääkisid üsna ükskõikseist asjust. Kui Indrekul oli sõidupilet juba käes, ütles Andres:

„Mina lähen kuu poolteise pärast kroonu, nii et…“

„Nojah, ega siis tea, millal jälle…“ vastas Indrek.

See oligi nende lahkumiskõne enne jumalagajätmist.

Kui kodus küsiti, kuidas Indrek minema saanud, vastas Andres:

„Mis siis ikka – istus peale ja läks, rongist põlnd varsti haisugi järel.“

Nõnda oli Vargamäel üks võsu jällegi vähem ja kellelgi ei tulnud mõttesse, et tema veel kunagi siia kui oma eluasemele võiks tagasi tulla.


Andrese minekuga oli hoopis teine lugu. See pidi olema ainult ajutine. Nõnda said sellest kõik aru. Ja ometi oli tema lahkumine palju raskem kui Indreku oma, sest viimane oli juba enne sõitu isakodule teatud määral võõras ja kadunud.

Liisuvõtmisega polnud väga vigagi, aga niipea kui Andres teatega koju tuli, et ta on paigale pandud, asus Vargamäe hooneisse, nurmile ja soile tundmus, nagu oleks neil surnu valvata. Vana Andres ei osanud seda tundmust millegagi seletada, ta teadis ainult, et siis, kui Krõõt puhkas aidas puusärgis, oli ta näinud Vargamäe hooneid, välju ja metsi samas valguses nagu nüüd. Töödki oli ta siis samuti teinud: mõtteta, nagu harjumuse ajel, ilma et ta selle vajaduses päris kindel oleks olnud.

Nekrutit viimaseil päevil enam tööle ei sunnitud, nagu ei kõnniks isatalus enam ta ise, vaid ainult tema vari või vaim, mis pole kõlvuline maiseks askelduseks. Nõnda oleks võinud noor Andres paar-kolm nädalat päriselt ulada. Seda katsuski ta mõned päevad teha, aga siis läks ise tööle ja murdis seda hullemini kui kunagi enne.

„Nõnda on parem,“ seletas ta. „Muidu viskle öösel asemel, nii et luud-kondid hommikul valutavad, ei ole und.“

„Jah, ega tööst paremat rohtu ole, kui head und tahad,“ arvas ka vana Andres.

Laupäeva-õhtuti ja pühapäeviti kolas noor Andres ajatapmiseks Luistel, Urvakülas ning üksikuis tuttavais taludes. Pidudel, kui hoogu sattus, tantsis ta rohkem kui kunagi varem, aga ennem poistega kui tüdrukutega. Urvakülas oli paar teist nekrutit, nendega vihtus ta polkat ja labajalga või kiiret kaloppi, sest see andis kõige paremat nahasooja.

Tüdrukud arvasid, et Vargamäe Andres on liisuvõtmisest saadik uhkemaks läinud, sest miks muidu hoidub ta nendega tantsimast ja laaberdab teiste poistega. Ometi polnud Andresele põrmugi uhkust juurde tulnud, ennemini oli ta suure hulga oma endisestki uhkusest kaotanud. Aga seda teadis õieti ainult Kassiaru Maali, kes omandatud teadmised ainult iseendale pidas. Tema ütles kord Andresele:

„Suvel lubasite minu mehe maha lüüa, kui kroonust välja tulete, ning siis Siberisse minna. Kui tahate, ma teen nõnda, et teil põle vaja minu pärast Siberisse minna.“

„Ega ma ei löö ju teie meest maha,“ vastas Andres Maalile. „Suvel lõõpisin ja suurustasin muidu niisama.“

Sellest vastusest nägi Maali, kui väga palju Vargamäe Andres oma endisest uhkusest oli kaotanud. Siitnurga rikkamal ja peenemal peretütrel oli sellest väga kahju, ja kui ta õhtul pimedas üksinda – meelega läks ta täna õhtul pimedas üksinda – koju läks, võis ta segamatult peaaegu suure häälega nutta, sest nägemas teda polnud keegi. Kui aga mõni pimedas tema nuttu oleks kuulnud, siis poleks ta ometi kunagi aimanud, et nõnda võiks nutta Kassiaru Maali Vargamäe Andrese kadunud uhkuse pärast. Ükski ei teadnud, et Maali nii väga tahtis oma mehe mahalöömist Andrese poolt, kui ta kroonuteenistusest välja tuleb.

Aga kui Maali sügisepimeduses küllalt oli nutnud, tegi ta endamisi kaljukindla otsuse: seada asjad tingimata nõnda, et Vargamäe Andres kroonust tulles tema mehe maha lööb ja Siberisse läheb, küll ta siis teab, kes on Kassiaru Maali. Siberis mäletab ta teda.

Praegu ei teadnud Vargamäe Andres sellest veel midagi, kui ta läks nagu Maaligi üksinda pimedas kodu poole. Ka tema mõtles midagi, aga temal ei olnud Kassiaru Maali mõtted. Seni kui tal nahk tantsust seljas tolmas, taandusid peaaju tühised urgitsemised, aga niipea kui kehasoojus sügisevilus hakkas langema, võtsid arutused uut hoogu. Polnud parata, südamesse ja pähe puges kord-korralt ikka suurem tühjus, aga selles tühjuses sündis midagi, mis tõi rahutuse ja tegi haiget. Niisuguse valusa tühjusega südames läks Vargamäe noor Andres üksinda pimedas kodu poole.

Poja lahkumise päevaks oli Vargamäe Andres õlut teinud ja paar lammast veristanud. Mari keetis sülti, küpsetas saia ja pani värsket lamba- ning soolatud sealiha kerisele, nagu oleksid tulemas suured pühad. Aga ep olnud pühi tulemas, vaid Vargamäe Andres saatis oma esimest poega kroonusse. Selleks oli poest toodud häid heeringaidki ja laenuks võetud nuge, kahvleid ning taldrikuid, et oleks söögilaud kui pidulaud.

Võõrad saabusid lahkumispäeva eelõhtul ja terve öö söödi ning joodi üheskoos. Ainult koidu eel visati silmapilguks õlgedele pikali ning lasti silmad kinni. Oli palju ümberkaudseid inimesi koos, aga enamasti mehed, sest naistel polnud ju kroonusseminekuga tegemist.

Oli tulnud Vargamäele Hundipalu Tiit, sest tänavu polnud temal endal kroonusse minevat poega. Olid tulnud Aaseme omad, aga mitte enam vanad, sest neil olid juba suud mulda täis, vaid noored, needki juba aastais inimesed. Oli tulnud Aiu Jüri oma üksiku pojaga, kes tänavu oli liisus käinud ja vabanenud. Oli ka Kukessaare Jaan oma eidega, kes olid oma poja mineval aastal ära saatnud. Rava Kustas puudus, tema pidi tulema alles hommikul, sest ka tema poeg oli mineja. Polnud ilmunud vanapoiss Kingu Priidu, sest tema oli talu jätnud ning linna läinud lihapoodi pidama, kus ta mängis endiselt simlil: „Mo elu Kristus ise“. Tema asemele oli Kingule küll kohe uus peremees asunud, aga sellega polnud Vargamäel lähemaid suhteid. Kingu üleaedne Vihukse Anton, see kõrvenurga kuulsaim magaja, oli kohal ning noogutas peaga juba enne sööki soojamüüri ääres, sest ta oli juba mõne janu õllekannust rüübanud. Kassiarult polnud keegi tulnud, nagu oleks tema ja Vargamäe vahel vaen. Ometi polnud mingit vaenu, sest noor Andres oli ju loobunud isegi Jaska ainsa tütre Maali tulevase mehe mahalöömisest, et poleks kahe talu vahel vähematki vistart. Jalutu sauna-Madise oli vana-Andres alt üles toonud, sest ta tahtis, et ka tema ta vanemat poega kroonusse saadaks.

„Oled lasnud Vargamäe veed jõkke, saada siis ka tema pojad kroonu,“ nõnda oli vana Andres Madisele öelnud, millele see vastu oli rögisenud:

„Sinu vete laskmisel olin ikka alles mees, aga nüüd olen sant.“

„Ega nekruti saatmiseks põlegi tervist tarvis, kui aga nekrut ise tugev ja terve oleks, ja seda minu Andres on,“ rääkis vana Andres.

„No on,“ kiitis Madis, „võid oma poja peale uhke olla.“

„Tuled siis mu au ja uhkust saatma,“ lausus Andres nukralt.

Oru Pearust polnud Eespere piduliste keskel midagi näha, sest kahe üleaedse vahelt oli nagu alatiseks must kass läbi jooksnud. Niigi palju polnud kahe naabri vahel praegusel ajal sidemeid, et mõnigi Tagapere inimestest oleks kas või vargsi teada saanud, mis maik on Eespere õllel, süldil või saial. Varemalt oli vähemalt sedagivõrd tutvust ja sõprust. Praegune Vargamäe noorpõlv oli teistsugune, kui olid Pearu ja Andrese esimesed lapsed. Tema oli juba nähtavasti sigitatud ja imetatud vihast ja vaenust mürgitatud vere ning piimaga ja sellepärast hoidus ta naabri noorpõlvest kui võhivõõrast eemale, nagu oleksid mõlemad pooled vaenulist elektrit pinevil täis.

Siiski, päris ilma ei jäänud Tagaperes Eespere pidustusest mitte, sest tuul puhus neil päevil Eesperelt Tagaperele ja kandis sinna hooti magusaid lõhnu, mis jutustasid peade ja jalgade kõrvetamisest, maonaha hautamisest kuuma kiviga, süldikeetmisest, vorstitegemisest, saiade väljavõtmisest ahjust. Nii palju halastas vanajumal kahe vaenuliku naabri peale, et nende vahel ei katkeks ometi viimane side siin ajalikus elus, sest missuguse näoga peaksid nad muidu paradiisis teineteisele otsa vaatama, kuhu nad ükskord pääsevad lunastaja armust.

Armuna võtsid siis Tagapere inimesed neid lõhnugi, mis tulid jumala tuules Eespere poolt. Lapsed seisatasid kuskil nurga ääres, nagu oleksid nad varesed või harakad, kes istusid aiateibas ja pidasid nokad Eespere poole. Vanad inimesed peatusid keset õue ja tõmbasid sügavalt hinge, kui midagi värsket ninasse torkas.

„Ei tea, kas teisepere rahvas keedavad õige Andrese minekuks sülti,“ lausus Tagapere perenaine nagu endamisi, „või on see muidu värskelihasupi hais, sest vana Andres ei või ju seda muidu kannatada, kui ikka olgu virtsi ja pipart peal.“

Nõnda ütles Tagapere pere-eit ja nõnda see jäigi, sest ükski ei vastanud temale, nagu oleks sellega naabri Andrese saatmiseks kõik tehtud.

Aga Eesperes kestis pidulik söömine ja joomine läbi öö hommikuni, kuni tuli Rava Kustas oma Antsuga. Siis tehti minekut, et õigeks ajaks vallamaja juurde jõuda, kus oli kogumispaik. Kui minekuks oli kõik valmis, tõi vana Andres palveraamatu. Alles nüüd mõisteti õieti, kui tähtsaks pidas Vargamäe peremees oma esimese poja kroonussesaatmist.

Palveraamat oli seesama, millest Andres luges millalgi oma Krõõdale ja lastele ning Jussigi haual. Seega sai tema ühendavaks lüliks kõigile neile raskeile silmapilkudele. Sellepärast oli äkki kõigil tundmus, nagu seistaks mingisuguse nägematu puusärgi ees, lõõpur Rava Kustaski tundis seda, kui ta oma pojale otsa vaatas ja Vargamäe Andrese öeldud sõnade järgi laulis.

Palvet lugema hakates ei võinud Andres kuidagi muidu, kui pidi meelde tuletama kõik need korrad, kus ta siin tuttavate ees samuti oli seisnud, raamat käes. Ja vististi pidi tema lugemises, hääles ja näos midagi hella olema, sest lugemine pani nutma esiteks eided ja lapsed, siis silmi pühkima mõned taadid ja lõpuks nina nuuskama noori mehigi ja tüdrukuid. Keegi ei teadnud õieti, miks see nõnda sündis, aga kõik tundsid ainult, et see nõnda sündis. Võimalik ka, et see sündis viisakusest pühakirja vastu, väga võimalik.

Vargamäe Mari, kes viimased aastad oma kasupojast imelikult eemale oli jäänud, ei saanud midagi parata, et ta jumalaga jättes pidi pisarsilmil tema ligi tikkuma. Ja kui siis Andres Marile, kes oma kasupoja kõrval nüüd nii väike tundus, oma käe ümber piha pani ja lohutavalt ütles: „Ema, ära nuta, ega ma surma lähe,“ siis oli Maril nii ütlemata hea olla, et ta oleks tahtnud veel kauaks nõnda oma kasupoja juurde jääda. Nii imeline oli mõelda, et kuigi tema Andrest oma ihus pole ilmale kandnud, siis vähemalt on ta teda imetanud, ja nõnda on ehk Andrese luude-kontide jõus pisut ka tema rinnapiima rammu.

Vargamäe Andres tahtis poja küütida maakonnalinna, aga poeg oli vastu, osalt sellepärast, et ta ei tahtnud isale seda vaeva, osalt, et – võõrastega oli praegu kergem kui omastega. Kergem oli minna vallaküüdiga kui oma isaga. Nõnda siis viimaks jäigi, et Andres viis poja ainult vallamaja juurde.

Vargamäelt alla sõites ütles noor Andres vanale:

„Nüüd pead jällegi võõra sulase võtma, isa.“

„Olen mõelnd muidu läbi ajada,“ vastas vana Andres.

„Ants on ju alles liiga noor ja nõrk.“

„Enne saadi Vargamäel ikka poisikesega hakkama,“ arvas isa.

„Siis oli Vargamäe teine ja olid ka sina ise teine,“ ütles poeg.

Vana Andres istus natukese aega vaikides, piht vimmas, ja ütles siis:

„Mina tahan siiski nõnda läbi ajada, kuni sina tagasi tuled.“

„Kas ma üleüldse tulen,“ tähendas nüüd poeg.

Isa vaatas pojale otsa sõna tõsises mõttes hirmunud pilgul.

„Mis jutt see siis nüüd on?“ sai ta alles natukese aja pärast suust. „Kellele ma siis olen teind ja vaeva näind? Kas sa siis Vargamäed sugugi ei armasta?“

„Isa, sina isegi ei armasta õieti Vargamäed, sul on ainult kahju oma töövaeva võõrastele jätta, see on kõik,“ rääkis poeg.

„Kust sa selle ometi täna võtad?“ küsis vana Andres valusalt.

„Veel tänavu suvel ütlesid sa kord, et sel päeval, kui sul võimalik oleks isakoju tagasi minna, paneks sa kas südaööl hõlmad vaheliti ja läheks lauldes Vargamäelt alla. Eks ole nõnda?“

Muidugi, nõnda see oli, seda teadis vana Andres, aga et see nii raskel silmapilgul talle kätte pidi tulema, seda ei teadnud ta mitte. Nüüd teadis ta seda, teadis oma esimese poja suu läbi, keda ta sõidutab Vargamäelt alla. Võib-olla oleks pidanud poeg täna isa peale halastama ja seda talle mitte meelde tuletama, aga poeg ei halastanud, sest pojad ei halasta kunagi isade peale. Hulk aega pidi vana Andres vaikima, enne kui oskas öelda:

„Mis sest siis on, et mina oma isakoju tagasi läheks, Vargamäe on ju sinu isakodu ja sina pead seia tagasi tulema.“

„Nii ta on küll,“ arvas poeg vastu. „Aga kas sinu isa oma laste sünnikohta armastas?“

„Meie kõik armastasime – isa, ema, lapsed.“

„No näed, aga sina ei armasta oma laste sünnikohta ja minu ema põle ka Vargamäed armastand, sest temale põle meeldind need sood ja rabad, sa ise rääkisid,“ seletas poeg isale.

„Ega tema nüüd õndsake küll…“ lausus isa. „Aga sood võib ju ära kuivatada, soode asemele tuleb mets, nõnda peab see olema.“

„Aga miks siis just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab?“ küsis poeg, ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde: „Kui jüst oleks armastus, siis muidugi…“

„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,“ ütles isa.

„Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.“

Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks ja vimmakamaks, nii et kui poeg silmad temale heitis, tal isast kahju hakkas. Sellepärast ütles ta:

„Aga kes seda siiski teab, inimene mõtleb, jumal juhib.“

„Nojah, ega jumala vastu saa,“ oli ka isa nõus, sest see oli see põhjatu tõrs, kuhu võis kallata kogu maailma mure ja kurbuse, ilma et ta kunagi täis saaks. Oli suur meistritöö see murede ja nukruse suurtõrs ja Vargamäe vana Andres aina imetles teda. Selles imetluses ta poja kõrval vankrilgi istus, kui sõitis vallamaja poole.


Peale nekrutite lahkumist ei tahtnud Vargamäe Andres koju minna, vaid astus korraks kõrtsi sisse vaatama, sest täna pidi siin leiduma võõraid ja tuttavaid.

Tõeliselt polnudki kõrts enam endine kõrts, mis millalgi hiilgavaid päevi oli näinud, vaid ainult õllepood. Aga polnud kõrtsilisedki enam endised mehed. Ülekaalus olid peremeeste asemel sulased, puulõikajad, turbavõtjad, mõisapoisid. Endised mürgeldajad olid vanaks või vaeseks jäänud, neis oli endine õnnis aeg nagu alatiseks surnud. Kogu aeg ja olu oli teiseks saanud, ilma et keegi õieti oleks teadnud, millal, miks või kuidas.

Oru Pearugi oli täna kõrtsis, aga ta ei istunud saksatoas, nagu tal varemalt oli viisiks. Isegi Kassiaru Jaska ei armastanud enam kõrtsi saksatoas istuda, nagu ei armastanud ta ka enam mööda laatu ümber ajada ja hobuseid paristada, kas vanaduse või vaesuse pärast, seda ei teadnud keegi. Saksatoas istusid, õllekorvid laua all, nüüd mingisugused noormehed, kel polnud endisest ajast aimugi. Ka nemad ärplesid isekeskis, aga nende ärplemine oli hoopis poisikese laadi: kas keegi saab enne pudeli õlut joodud või teine timpsaia söödud; kes võib kõige rohkem õllepudeleid kurgust alla kallata, ilma et vaja oleks üle saksatoa ukse välja astuda, ja muud selletaolist. Nagu nende ärplemine, nõnda olid ka selle tagajärjed: saksatoa haisust võis seda sagedasti tunda, ja vähe oli neid, kes seda haisu armastasid.

Ei olnud enam mehi, kes oleksid kõrtsiletile raha välja pannud, sest kõik kaebasid rahapuudust. Ei olnud ka kedagi kuulda, kes katsuks Laulu-Lullule järele teha: laulda ilusaid meestelaule ning süüa peale klaasi ja aruheina, nagu mõni mäletseja, ja seda ainult kortli viina eest. Riieldagi ei osatud enam meeste moodi. Ei osatud enam õieti karvust kiskuda ega pöidlaid silma ajada, sest silmad olid meestel küll jäänud, aga õiged karvad olid kadunud. Rusikastki polnud enam suurt asja ja sellepärast peksti pudeliga, täie või tühjaga, täkiti pussiga, tümitati teiba või kaikaga.

Nõnda siis istusid taadikesed täna nagu mõnesugused varemed endises kõrtsis, millest ka nagu ainult varemed olid järele jäänud – paljas mälestus endisest ajast.

Kaua pidid mehed seda va õllelaket rüüpama, enne kui kurk õieti kuivama hakkas ja keelepaelad nõrkuma lõid. Pearugi pidi enne tükk aega hoogu võtma, kui sinnamaale jõudis, et söandas üleaedsega juttu teha. Viinaklaasist oli ta omal ajal palju rutemini julgust rüübanud.

„Suatsid oma meremõrtsuka minema,“ ütles Pearu viimaks Andresele.

Aga see ei võtnud öeldud sõnu kuuldavakski. Sellepärast nihkus Pearu naabrile lähemale ja ütles valjemini:

„Va üleaedne õige kurdiks jäänd või, et ei vasta?“

„Kas mul siis põle õigus vaikida või?“ küsis Andres vastu.

„Sina ikka kohe oma õigusega,“ ütles Pearu. „Kaugele sa oma õigusega oled suand?“

„Oled siis sina oma kõverusega kaugemale jõund?“

„No ikka kaugemale. Minul esimene poeg kroonust päästetud, aga sinul pandi paigale ja teise saatsid hobusevargaks õppima.“

„Kes on läind hobusevargaks õppima?“ küsis Andres.

„Aga mis see Indrek sinna linna siis otsis?“ küsis Pearu vastu.

„Indrek läks linna, et Vargamäele kord tõde ja õigust õpetada,“ ütles Andres tõsiselt.

„Vargamäel võib ilma selleta paremini elada,“ arvas Pearu. „Ega sa muidu oma meremõrtsukat kevadel mulle Jõessaarde kallale suat.“

„Kas ajas hirmu nahka?“ küsis Andres muiates.

„Mis sa siis arvad,“ vastas Pearu. „Arvad, et küsis minu õigusest, mis ma välja prosessind? Lubas maha lüüa, kui ma oma kruavile tammi ette teen, muud midagi.“

„Ega see mahalöömine sulle liiga põleks teind,“ lausus Andres.

„Ega see kroonuleib meremõrtsukalegi liiga tee,“ nöökas Pearu. „Kulub teisele marjaks ära, teised inimesed suavad ka aega elada.“

„Saavad aega elada ja teise maa peale vett paisutada,“ pilkas Andres.

„No ega ma siis sind ega sinu põngerjaid karda,“ ütles Pearu.

„Hoia iseend ja oma põngerjaid minu põngerjate eest,“ ütles Andres ähvardavalt, tõusis pingilt ja lõpetas jutu, sest kaua sa selle va õllelakke juures ikka Oru Pearuga juttu ajad, liiatigi kui sul endal kodus parem õlu ankrus.

Koduteel oli Andresel aega kõige üle järele mõelda ja Pearu sõnadegi juures peatuda. Polnud kahtlust, Pearu oli kevadel noort Andrest nõnda kartnud, et ta veepaisutamise seks suveks jättis. Võib-olla unustas ta ka oma teised krutskid just noore Andrese pärast. Aga siis hakkab ta nüüd tingimata uuesti peale. Muidugi vana Andres ei karda tema tempe, aga ta on neist tüdinud, surmani väsinud. Tal on täna tundmus, nagu vajaks ta juba abi ja tuge. Aga kust seda võtta? Ants kasvab küll, kuid tema pole Andrese taoline ja pealegi läheb ka tema varsti kroonusse. Selle aja peale tuleks ju küll Andres tagasi, aga kas ta tuleb, et jääda? Nii imelikult rääkis ta armastusest, mis puudub Vargamäel.

Mitu päeva oli vihma udutanud, aga nüüd pöördus tuul ja taevas tõmbus selgeks. Kui Andres Võlla väljamäest hobusega üles ronis, paistis päike samuti, nagu ta oli paistnud millalgi ammu varemalt. Ainult siis oli kevadine, täna sügisene päike. Aiste vahel oli samasugune kõrb mära, aga ometi polnud ta enam endine, vaid selle poeg. Siis olid vankril puuteljed, nüüd raudassid. Kevadel istus vankril nukrasilmaline Krõõt ja Andres ise kõndis kõrval, sundides hobust, et jõuaks enne päikeseveeru koju. Nüüd istus Andres ainuüksi oma vimmas seljaga kössis vankril ja tal oli üsna ükskõik, kas ta päikeseveeruks Vargamäele jõuab või mitte.

Ta vaatas Vargamäe mände ja talle tuli meelde, et neil Krõõdaga tol korral neist juttu oli olnud. Krõõt oli ammugi kadunud, vaevalt mäletati teda veel Vargamäel, Andres ise vana, aga männid seisid endistena. Ainult oksad olid teistel nagu harvemaks muutunud. Kuid võimalik, et asi polnud männiokstes, vaid Andrese enda silmis, mis aasta-aastalt töntsimaks läksid.

Vargamäe soosillal tuli Andresele meelde, mis nad Krõõdaga temast olid rääkinud. Ja otse uskumata valusalt pidi Andres tunnistama, et soosillaga oli sündinud Krõõda, mitte Andrese sõnade järgi. See oli seda valusam, et Krõõt ise oli nii varakult läinud, aga oma sõnad jättis ta Vargamäe soosilla üle valitsema kuni tänapäevani.

Kodus ei rääkinud Andres sõnagi. Ta jõi ainult mitu head janu õlut, jõi, kuni peas lõi kihama, sest ta kartis, et täna muidu und ei leia, ja puges siis magama. Aga öösel, kas õlle mõju vähenemise tõttu või mõnel muul põhjusel, ärkas ta asemel ja ronis sealt tasakesi välja. Esiteks mõtles ta uuesti õlleankru kallale minna, aga siis tegi ta kapiukse lahti, võttis sealt piibli, istus laua äärde ja hakkas Hiiobi lugu lugema, sest Hiiobi suu läbi tahtis ta kõnelda oma Issandaga. Aga siis sündis nõnda, et kuna Andrese silmad käisid Hiiobi sõnade kannul, mõtles ta ise oma mõtteid, sest need seisid nagu igal pool pühakirja ridade vahel. Ja viimaks tundus Andresele, et loetud Hiiobi sõnad muutuvad kuidagi tema enese tundmusteks ja mõteteks, tema enese muredeks ja vaevadeks, tema enese pettumuseks ja meeleheiteks. Silmad jätavad viimaks pühakirja lugemise ja suu kordab poja räägitud sõnu, nagu oleks neis koos kõik käsud ja prohvetid töö ja vaeva kohta: „Sina oled seda teind ja minu ema tegi, ega ta muidu nii vara surnd, aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.“ Aga mis siis siin on? küsib Andres endalt ega tea vastust. Ning kui ta viimaks arvab vastuse leidvat, siis ei saa ta enam muud teha, kui kummuli piiblile langeda, kuhu ta jääb tükiks ajaks.

Nõnda räägib Vargamäe Andres oma südamlikumad sõnad Issandaga südaööl ja neist saab Marigi sängis vaiba all aru. Küll tahaks tema tõusta ja Andrese kõrvale kummuli lauale langeda, aga ta ei tee seda, sest ta teab, et siis langeb Andrese süda lukku Issanda ja Mari ees, nagu ta läks kõvaks siiski, kui Mari läks kord seisma sängisamba najale, et aidata mehel nutta. Sellepärast jääb Mari vaikselt vaiba alla, nagu ei paneks ta Andrest laua ääres mikski. Aga kui see pärast sängi tagasi poeb, et magama heita, leiab ta, et peapadi on märjaks läinud. Nüüd alles mõistab ta, et Mari oma jumalaga on kõnelnud, nii alandlikult, et ta oma peadki ei söandanud vaiba alt välja pista.