Tõde ja õigus I/XXXVIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare

XXXVIII

Sellest hoolimata, et Indrek tööpoisina Vargamäel marjaks oleks ära kulunud, tegi Andres siiski Hundipalu Tiidu sõnade järgi ja laskis tal minna. Samasugune oli ka Mari arvamine, aga seda Andres suuremat arvesse ei võtnud: tema pärast oleks võinud Indrek ilusasti koju jääda.

„Meestetöö põle sinu asi,“ ütles Andres Marile Indreku küsimuse otsustamisel, „ja sellepärast seisa sina rahu. See jäta minu mureks ja vaata, kuidas sa oma tüdrukuga hakkama saad.“

Mitte et Andres nõnda just tõeliselt oleks arvanud, aga teda ärritas see, et Mari arvamised käisid kokku Hundipalu Tiidu omadega, mille vastu tema, Andres, polnud võinud seista. Nõnda paistis, nagu ei võiks Andres ka Mari arvamiste vastu seista, mis oleks võimatu asi. Sest kes on siis Vargamäe Eesperes õieti peremeheks, Mari või Andres? Ei puudunud palju, et Indrek oleks pidanud ainult selleks koju jääma, et tõendust saada: Andres on peremees. Ometi viimaks lasti tal heaga minna ja nõnda hakkas tema nagu pisut saksaks saama.

Tööd murdma koju jäid vana Andres ise ja samanimeline poeg, kes juba kevadest saadik käis üheksateistkümnendat. Lisaks võõras tüdruk, sest Mari oma paariaastase lapsega vajas abi. Kevadel põllutöö ajal tarvitati kolmeteistkümnelist Antsu äestajana ja rullijana ning heinamaal pisteti talle suvel reha pihku. Poiss oli küll väikese kasvuga, aga hästi visa ja hakkaja. Karja hoidsid üheteistkümnene Liine ja kaheksane Tiiu. Kuueaastane Kadri jooksis väikese Sassi sabas. Oli veel lootus, et Maret heinaajal ja lõikuseks appi tuleb, kas või mehega kahekesi, kui see ehk oma tööst mahti saab. Maretil oli küll väike laps, aga seda ei peetud kuigi suureks takistuseks. Peale kõige selle taheti kibedal ajal päevilisi pidada. Nõnda pidi Andrese arvates tööle vastu saama.

Antsu töölevõtmise pärast oli isal ja emal kaunis tõsine sõnasagin, sest Mari oli selle vastu, et poissi nii noorelt orjama panna, kuigi see sünniks ainult vahetevahel ja kergemail töil. Samal arvamisel oli ta olnud Andresest poja töölepanemisel. Nagu siis, samuti ütles ta ka nüüd vanamehele, et looma oskab ta hoida, aga oma last mitte. Loomal laseb enne konti kasvatada ja paneb ta alles siis aiste vahele, aga oma lapsega pole küsimist, on tal ikke tarvis kaelakünnapuid või ei, ainult kui tarvis, siis hakaku peale.

Aga Mari rääkimine ei mõjunud ei Andresest poja ajal ega ka nüüd. Isa arvas endist viisi, et loom pole inimene. Looma eest peab inimene hoolitsema ja mõtlema, aga loom inimese eest ei mõtle, mille peale Mari vastas:

„Ega see halba teeks ühti, kui inimene ka inimese eest hoolitseks ja kui mõni loom vahel ka inimese eest mõtleks.“

Kui Ants oli noorest nõrguke ja vana Andres ise pisut nagu vanast väetike juba, siis oli noor Andres see-eest päris mehemürakas ja rammu tuli tal aasta-aastalt juurde nagu noorel karul. Rammust rääkisid tema piht ja õlad, rammust tema kõnnak ja kaelgi. Leeris oli tema ajal ainult üks poiss, kel maksis püksivärvlist või rinnust kinni võtta, teised olid kõik ühe käega tuuseldada. Samuti oli lugu vägikaika ja sõrmkooguga. Peale ühe olid kõik Andrese kõrval könnid, nagu ta neid harilikult nimetas.

Aga see nimetus ei meeldinud Tõrvakülast Mätliku Eedile, kes tänavu oli juba kolmat aastat leeris. Esimesel aastal oli õpetaja ta kinni jätnud peatükkide pärast. Järgmisel aastal kinkis ta temale need ja nõudis ainult issameiet, aga et Eedi ka seda ei jõudnud pähe õppida, siis pidi ta kolmandaks aastaks jääma. Kas ta tänavugi oskas, seda ei teadnud keegi, aga nii palju oli kõigil teada, et Eedi oli mõisasepa juures poisiks – suurehaamri-meheks. Kui Vargamäe Andres kord jälle könnidest kõneles, tõusis Eedi lavalt, puges kastide vahelt läbi keset põrandat Andrese ette, sest tema oli ainuke, kes tohtis ja julges seal kõndida, ning küsis väljakutsuvalt:

„Kes on könn?“

„Sina ja terve poiste kihelkond,“ vastas Andres.

„Ma tahan sulle näidata, kes könn on,“ ütles Mätliku Eedi ja viskas kuue seljast lavale.

„Käi nii kaua leeris, kui mu poolvend Ants tuleb, küll sa sellele ehk siis näitad,“ muigas Andres. „Minuga ära tule mängima, muidu löön sul tunamullused kapsad välja.“

Kogu ruumikas leerituba lagistas naerda.

„Näe, vaata, siin on su pealae-ase nagu Kolgatal,“ ütles Eedi ja lõi jalaga teatud paika, sest eelmisel tunnil oli õpetaja just Kolgata pealae-asemest rääkinud.

„Mis?!“ hüüdis Vargamäe Andres. „Sina näitad minule pealae-aset? Kolmekordne könn niisuke! Tee oma vana katekismuse-näru issameie kohalt lahti ja pane su enda näidatud paika põrandale, ma tahan katsuda, kas ma kõlksatan su oinakolu issameie sisse, nii et see sul viimaks ometi kord pähe hakkab, muidu jääd tänavu jälle kinni ja lähed vene usku.“

Jälle olid naerjad Andrese pool.

„Tule lagedale!“ hüüdis Eedi.

„Hea küll, kui sul issameie muidu pähe ei hakka,“ vastas Andres. „Aga tee katekismus enne õigest kohast lahti, muidu ei maksa jännata.“

Keegi tõi katekismuse ja pani ta püha issameie kohalt lahti põrandale.

„Kas on Eedi enda raamat?“ küsis Andres.

„Ei, minu oma,“ vastas katekismuse panija.

„Too Eedi enda raamat, muidu ei maksa,“ ütles Andres.

„Eedil põlegi katekismust!“ hüüdis keegi.

„Eedi katekismus kulus ära!“ hüüdis teine.

„Siis las olla seesama seal,“ ütles Andres nüüd.

Poisid pistsid rinnad kokku. Aga Eedi oli kõvem, kui Andres oli arvanud, sest temal oli juba nii-öelda täiskasvanud mehe jõud. Esimene kord kukkusid poisid kõrvu põrandale, nagu oleksid nad ühekõvadused. Kui nad maast tõusid, välkus Andrese silmis peaaegu viha ja ta asus niisuguse jõu ja ägedusega vastase kallale, et kui see püüdis talle jalga taha panna, lendas ta ise peaga kuhugi vastu kasti, nii et terve nägu verd täis viskus.

Eedi oli hoobist pisut uimane, aga ajas enda varsti jalule, katsus oma verist pead ja ütles Andresele:

„Aga näe, issameiele ikka ei saand.“

„Paranda oma kolu enne ära, siis panen,“ vastas Andres.

„Ei pane, eluilmas ei pane,“ vaidles Eedi vastu.

„Panen,“ kinnitas Andres.

„Võta pea otsast ää, siis paned ta issameiele, muidu mitte,“ suurustas Eedi ja see meeldis Andresele nõnda, et ta oma rätiku Eedile ümber pea andis, mis oli suureks lugupidamismärgiks, võib-olla sõpruse-avaldusekski. Ning sest saadik ei nimetanud ta oinapealist Mätliku Eedit enam kunagi könniks, ja kui õpetaja tahtis issameie pärast Eedit kolmat korda kinni jätta, oli Andres esimene, kes ühes teiste poistega õpetajat läks paluma, et see Eedi tänavu leerist lahti teeks. Pea võis Eedil lõhki lüüa, ilma et pisar tal seetõttu silma niisutaks, issameie pärast nuttis ta aga õpetaja ees nagu korralik leerilaps kunagi. See härdameelne nutt ja teiste poiste palumine nõrgutasid viimaks vana õpetaja vaga südant sedavõrd, et ta ütles:

„Armsad lapsed, see on patt Issanda ees, et ma Eedi leerist lahti lasen, kui ta ei mõista püha issameie palvetki. Aga et te nii väga teda armastate ja tema eest palute, siis võtan ma selle patu Issanda ees oma hinge peale.“

Ja nõnda said kõik leerilapsed, eriti aga Mätliku Eedi ise, oma vana õpetaja patu pärast üpris väga rõõmsaks ja Eedi ning Andres läksid esimese paarina pühapäeval kõrvu altari ette, et esimest korda Issanda õnnistust vastu võtta.

Pärast leeri tüsenes Vargamäe noor Andres endise hooga ja kroonuteenistuse eel polnud enam kuskil ümberkaudu meest, kes talle vägipulgaga oleks tuule alla teinud. Suvel laupäeva- ja pühapäeva-õhtuti käis ta Luiste küla vahel härjana möirgamas või täkuna hirnumas ja ep olnud külas ainustki poissi, kes oleks julgenud läheda maa pealt talle niisamuti vastata. Kogu suvi polnud rammu katsuda enam kellegagi, sest juba kevadel varakult, kui tuli kuhugi uus sulane, olid selle hambad vastu taevast pööratud või oli talle vägipulgaga tuul alla tehtud. Rammu sai näidata ainult heinakaare laiusega, seljatäie suurusega, heinahangumisega või sõnnikutõstmisega. Viimaste tööde ajal pidi vana Andres nii sagedasti noorele manitsevalt ütlema:

„Ää sa aga jälle lõõpima hakka, tõstad hargivarre katki, raiskad kallist tööaega.“

Aga noor Andres armastas oma rammuga lõõpida ja sellepärast murdusid tema käes sagedasti reha-, hargi- ja hanguvarred. Nad murdusid ilma lõõpimata, kui töö oli kiire ja kui noor Andres surus tööle täie jõuga peale. Isal oli aina rõõm ja lust näha, kuidas esimese poja käes töö lendas.

„Vaat nii peab mees tegema, see on mehetöö,“ ütles ta vahel. „Aga kudas tegid mul sulased? Liikusid, nagu ujuks täi. Seljatäis kui kirbukoorem, aga seavad ja seavad teist vitsale, nii et hallitad oodates. Andres võtab rehaga üksi rohkem selga kui nemad vitsaväädiga teiste abil. Niisuke on mehe ja mehe vahe.“

Andres oli millalgi Luistel Otsa talus pühapäeva õhtupoolikut kulutamas ja peremees hakkas seal noort hobust rautama, kes jalga hoidis. Niipea kui vasaraga kopsu lööd, kohe siputab ja jalahoidja lendab uperkuuti eemale. Küll pandi sedelgarihm kabjaliikmesse, et parem oleks hoida, aga ei ühti: nii omad kui ka võõrad mehed, kes katsuma läksid, lendasid üksteise järel „sõpsikusse“ või langesid lömitava looma raskuse all lössi.

„Kui õige sina, Vargamäe noor peremees, katsuksid,“ ütles Otsa Tõnu viimaks Andresele, kes asja pealt vaatas.

„Mul kirikuriided täna seljas,“ ajas Andres vastu.

„Viska oma uus kuub seljast ära ja pane minu vana,“ ütles peremees. „Ja ma annan sulle veel põlle ette.“

Andres tegi, nagu peremees soovis, ja võttis hobuse jala pihku. Aga imelikul viisil ei jännanud hobune nüüd üldse mitte: ei siputanud jalga ega lömitanud Andrese turjale, nagu poleks tal neid tempe sees olnudki.

„Vaata raibet,“ imestas Otsa vanamees, „ära tunneb, mis mehega tegemist.“

„Loom, mädand, on ju tark,“ arvas keegi pealtvaatajaist.

Ja nõnda rautatigi Otsa noor kõrb täna nagu kord ja kohus ning hiljemgi ei teinud ta enam midagi korravastast, ükskõik, kes ta jalga peos hoidis. Oli see Vargamäe noore Andrese suure rammu pärast või mõnel muul põhjusel, seda ei püüdnud keegi seletada, ainult au ja kuulsus langes Andrese nimele.

„Vargamäe Andres oleks teisele nagu sõnad peale pand,“ kordas Otsa vanamees igal rautamisel uuesti.

Tüdrukud olid igal pool nagu mesilased Andrese ümber ja kõik mõistsid, et tema võib neid nii palju solgutada, kui süda kutsub, sest vaevalt paneb ükski seda temale pahaks, olgu ta peretütar või palgaline. Aga Andres ei hoolinud neist suuremat. Pidudel ikka tantsis nendega, kuid see oli niisama muu seas. Isegi teiste poiste õrritamine ei tõstnud tema silmis noore naispere väärtust. Ütles keegi Andresele, et see või teine poiss temalt tüdruku üle löönud, siis vastas ta harilikult:

„Las võtta, mul neid närusid küll, käte ja jalgadega segada. Kust temagi vilets saab.“

Ainuke, kes talle just ajuti pisut tuska tegi, oli Kassiaru Jaska üksik tütar Maali – suurest lastesuremisest ülejäänud võsuke. See oli oma nurga kõige peenem ja rikkam tüdruk ja tema kuulsus ulatus mõnest kohast isegi üle kodukihelkonna piiride. Tema oli linnas õmbluskoolis käinud, vuristas tagakambris masinat ja purssis isegi mõne sõna saksa keelt. Teda ei hüütudki ei tüdrukuks, piigaks ega neiuks, vaid Kassiaru „mampsliks“. Ja et ta iseend väga peeneks ning uhkeks pidas, siis oli talle tema saksa keele pärast nimeks pandud „komm essen, koerajalg, vas vilkstu, vasikajalg“. Nimi oli igapäevaseks tarvitamiseks liiga pikk ja sellepärast sai temast lühendatult „koeravasikas“. Ilus see nimi niisugusele peenele mamslile just ei olnud, sest ta käis mõnikord kirikus saksa jutluselgi, aga kes sellest hoolis, kui kadedus ja viha Kassiaru Maali vastu olid nii suured. Maali isegi teadis, et poisid ja tüdrukud teda nõnda nimetavad, ja millalgi oli tal sellest Vargamäe Andresegagi juttu.

„Tahate, ma keelan selle ära,“ ütles Andres Maalile.

„Nemad nüüd keeldu kuulavad,“ vastas Maali uskumatult.

„Kui mina ütlen, siis peavad nad kuulama,“ kinnitas Andres.

„Mul ükskõik,“ vastas Maali nüüd nipsakalt ja pöördus kõrvale, sest temale ei meeldinud Andres, kel polnud maniskit ees ega kamasse jalas. Oleks Andres palja maniskigi kaela pannud või rinnapealsegi ette seadnud, kuigi ilma lipsuta, ikkagi oleks see peenem ja moodsam olnud kui lihtne rätik. Aga Andres ilmus Maali ette, nagu oleks ta mõni viimane sulaspoiss või nagu oleks Maali mõni karjatüdruk.

„Siis olgu Kassiarul koeravasikas edasi,“ ütles Andres haavunult.

„Ja Vargamäel karuköhmis,“ vastas Maali väga peenelt, sest nõnda hüüti külas Andrest.

Sest saadik tundus nende vahel vaenu, nagu oleksid nad päris vihased kohe. Aga tõepoolest polnud Andres Maali peale kuigi vihane, ta tegi ainult, nagu oleks ta, kuna oma südames mõtles ta hoopis teisiti. Maali ei teadnud muidugi sellest midagi, aga sel suvel sai ta sellest pisut aimu. Sest kui nad ühelt tantsupeolt koju läksid ja silmapilguks kahekesi jäid, ütles talle Andres:

„Teie mullu suvel ei taht, et ma neil selle koeravasika ära keelan, aga seda ma ütlen, et kui teie minu kroonuteenistuse ajal mehele lähete, tulen ma koju ja löön teie mehe maha, ükskõik, kes ta on. Mind saadetakse siis Siberi, aga las saata, maha löön teie mehe siiski, see on kindel.“

Nõnda ütles Vargamäe noor Andres Kassiaru Maalile jumalagajätmisel ja läks minema, ehk küll Maali täna veel heameelega oleks Andrese juttu kuulanud, sest talle meeldis, et see tema mehe lubas maha lüüa ja siis Siberisse minna. Manisk ja kamassid ei tulnud Maalil nüüd põrmugi meelde, sest jumalaga jättes oli ju päris pime. Pealegi mõistis Maali väga hästi, et neid ehteid pole mehe mahalöömisel kuigi hädasti tarvis, võib ka muidu.

Vargamäe vanale Andresele ei meeldinud, et tema esimene poeg käib küla vahel ja lausa teel nõnda möirgamas ja hirnumas, aga tema ei võinud sinna parata, sest poeg ei hoolinud isa arvamistest kuigi palju. Pojal olid omad arvamised ja tõekspidamised ning nende järgi pidi ta nõnda küla vahel häälitsema. Poeg arvas nimelt, et iga loom võib oma häält tõsta ja tervele ilmale kuulutada, miks ei peaks võima seda teha siis inimene, liiatigi veel Vargamäe noor peremees, kelle vastu ei saa ümberkaudu keegi.

Niisugused arvamised tekkisid noorel Andresel juba varakult, veel Liisi ja Mareti kodus olles. Õed ehk olidki need, kes vennas niisugused arvamised tekitasid, sest nemad teadsid ja mäletasid, et kui Vargamäel teenisid alles võõrad sulased ja tüdrukud, siis kolasid need alati öösel mööda küla ringi. On siis nüüd omad lapsed halvemad, et nemad seda teha ei või? Miks peab oma last rohkem kinni hoidma, kui ta minna tahab?

Noor Andres jõudis otsusele, et tema pole kuidagi halvem, kui olid palgalised, ja sellepärast peab võima käia, nagu käisid needki. Tema peab võima rohkem käia, sest isa ju ise ütleb alati, et poeg teeb tööd kolme mehe eest: nõnda peaks võima siis poeg ka kolme sulase eest külas käia ja teel ning vainul möirata.

Isa noomimised, olgu kas või pühakirjaga, olid Andresele nagu hane selga vesi. Oma pojaga oli Vargamäe Andresel esimene kord elus, kus ta lausa päeva ajal nägi, kui hirmus vähe hakkab pühakiri noore ja tugeva mehe peale, nagu polekski teine pühakiri, vaid muidu niisama ainult aga kiri. Võta poiss käsile uue või vana seaduse põhjal, ikka on tal nägu, nagu lõõbiks isa temaga muidu niisama.

Vargamäel oli viisiks arvata ja uskuda, et kui kellegi peale enam inimese ega jumala sõna ei hakka, siis hakkab ometi tema peale vemmal, nagu oleksid selles koos need õiged käsud ja prohvetid. Aga kes pidi noorele Andresele neid käske ja prohveteid õpetama? Mõni aasta tagasi oli isa temaga jõuluks mustlast võidelnud ja võitnud, aga kui nad nüüd sedasama teeksid, kas või kallil jõululaupäeva õhtul, siis oleksid tulemused kindlasti otse vastupidised. Vana Andres oli viimaste aastate vaevade ja murede käes ruttu kokku vajunud, noor Andres aga aina sirgunud, sest muresid temal ei olnud ja vaevad mõjusid temasse nähtavasti nagu väetis. Nõnda siis võis ta oma isakodus kas või hukka minna, aga ei olnud ühtki hinge, kes oleks õpetanud temale Vargamäe õigeid käske ja prohveteid, sest isa kui nõrgem pidas õiguse- ja korravastaseks katsetki teha poja löömiseks, kuigi ehk see poleks vastu löönud.


Nagu Andres meeste seas, samuti hakkas Ants kuulsaks saama karjapoiste keskel. Tema polnud küll kasvult suur ega rammult tugev, aga ta oli rässaka kehaga, hakkaja loomuga, leidliku vaimuga ja alla ei vandunud ta kellelegi. Rässaka keha ja rõõmsa meele oli ta nähtavasti saanud emalt, kanguse isalt. Isegi kõige halvemad silmapilgud ei pannud teda kuigi kauaks norutama.

Kord oli ta enne sõnnikuvedu loomadega kesal, kus ta sooja päikese kätte magama jäi. Mitte et ta seda just oleks tahtnud või seda meelega teinud, vaid ta heitis muidu niisama naljapärast keset ohakaid ja karikakraid pikali, et pärani silmi vahtida pilvi kevadises taevas ja kuulata kaskede kohinat välja ääres. Seal ep see tema peale tuligi. Tuli suure kavalusega, sest muidu poleks ta Antsust kunagi võitu saanud.

Esiteks hakkas Ants mingisugust imelikku pilve vahtima. See oli niisugune pilv, et tuletas väga vana mära varssa meelde, kui see jookseb, lühike lai saba püsti, nina ees õieli ja kõrvad kui tikud peas. Aga niipea kui Ants teda katsus hoolsamalt silmitseda, sai pilvevarsast kohe pilvevasikas, kel nagu varsalgi saba seljas. Vasikast sai varsti uuesti varss, kes muutus jällegi vasikaks. Ants vahtis ja vahtis, et mis hull pilv see on, vahtis, kuni varsa ja vasika vaheldumine muutus nii kiireks, et paistsid mõlemad nagu korraga. Ants ajas nüüd silmad kõigest jõust pärani lahti, et seda imelooma õieti näha, aga siin oligi see paras paik, kus uni kahe jalaga ta silmile kargas ja laud kinni tallas. Nõnda ei näinud Ants enam midagi, kostis ainult kauge-kauge karjakellade kõlin ja taevas lendava varss-vasika püstiseisva sabatuti kahin.

„See on kask seal põllu ääres,“ tuikas kuskil ja siis kadus kõik: varss-vasikas taevast, kask põllu äärest, hälliv rukis, ohakad, karikakrad, kellad. Ants ärkas alles siis, kui isa andis kibeda vitsaga mööda paljaid jalgu.

„Kus su loomad on?“ küsis isa kurjalt.

Aga loomad polnud kuskil mujal kui noores ristikheinas ja hällivas rukkis. Nende tagasiajamine kesale oli silmapilgu töö. Alles nüüd ütles isa pojale:

„Lase püksid maha!“

Peale seda sündis kõik, mis sündima pidi. Aga kui isa oma kohused vihaleaetud südametunnistuse järgi poja vastu oli täitnud ja põllult koju läks, sõid loomad kesal edasi, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Ka kased kohisesid põllu ääres ja noor rukis hällis tuules, nagu oleks ta pikkade-pikkade madudega üleni kaetud, kes aina vingerdavad ja võnklevad. Ainult taevas polnud enam varssa ega vasikat. Küll otsis teda Ants, otsis niisuguse hoolega, et ei pannud tähele ohakate torkimistki paljasse säärde, aga mis läinud, see läinud. Taevas liikusid päris harilikud pilved, mida Ants ammust aega oli näinud. Alles nüüd mõistis poiss, et pilvevarss-vasikas polnud midagi muud kui ainult une nüke, ja sellepärast ei heitnud ta enam kunagi sooja päikesega ohakate ja karikakarde keskele pilvi vahtima kevadises taevas. Aga kui Ants tahtis kivile istuda, tundis ta, et iste on valus ja et püksid hakkavad ihu külge kibedasti kinni. Sellepärast oli palju parem püsti seista ohakate ja karikakarde keskel, kui hällis noor rukis ja kahises välja ääres õrn ja pehme lehestik.

Õhtul küsis ema pojalt karjaaias:

„Kas isa lõi veriseks?“

„Muidu vist nii valus,“ vastas poeg.

„Näita seia,“ ütles ema. „Lase püksid maha.“

Ema toonitas ja hääldas neid sõnu hoopis teisiti kui isa esiteks väljas, aga ometi ei teinud poiss püksinööpe lahti, nagu oleks ema halvemini toonitanud ja hääldanud kui isa. See oli nii imelik. Ema käsku tahtis Ants täita, aga ei täitnud, isa käsku ei tahtnud, aga ometi täitis.

„Mis ma neist maha lasen, valus on ikkagi,“ ütles Ants emale ja jättiski püksinööbid lahti tegemata, sest temal oli ema vastu nii kange süda.

„Kudas sa siis magama jäid?“ küsis ema.

„Ega ma jäändki,“ vastas Ants, „tuli muidu niisuke leitsak.“

Nii paljuke oli Antsul emaga sellest uneleitsakust juttu, aga tema oleks tahtnud, et sedagi poleks olnud, sest mis sest kasu oli: istuda oli valus kolmandalgi päeval.

Siiski, nii väga valus ei olnud see ometi mitte. Palju hullem oli paljaid varbaid vastu kive või kände taguda või mõne varba kurgualusega terava orgi otsa astuda. Samuti oli ka valusam, kui kuskilt umbes mädanema lõi, kui varvas või sõrm mädanedes küüne pealt ära ajas. Jalad olid vahel kümnest kohast korraga katki, nii et ei teadnud, missugust kohta maha toetada. Ometi pidi niisuguste jalgadega jooksmagi, kui veised või lambad olid kadunud või kui mullikad enne müristamist tõmbasid sabad selga ja pistsid kiini jooksma, sest nemad ei pannud Antsu muhke, katkisi varbaid ja veriseid varbaaluseid mikski. Neil oli niisugune maailmavaade, et kui kiinid kõrva ääres inisesid ja parmud karjakaupa pilli ajasid ning kõuepilv kaugelt tõusis, pidi tingimata saba selga tõmbama ja jooksma. Ants ei mõistnud neid sellepärast hukka, sest mis võisid mullikad, kui neil oli niisugune maailmavaade. Aga ühest oli ometi kahju: miks oli isa nii palju kraave kaevanud ja soo nõnda ära kuivatanud, et loomad üldse joosta võisid. Kui mätaste vahed alles soliseksid ning mullikadki kõhust saadik sees rübeleksid, küllap siis vaataks, kuidas nad kiini jooksevad. Aga niisugune õnneaeg oli praegu möödas, Ants oli oma karjapõlvega pisut hiljaks jäänud. Liisi ja Mareti päevil olnud veel palju parem karjas käia. Siis polnud Vargamäe loomadel veel kiinijooksmist ega seente otsimist, anna või malakaga takka.

Aga suuremat muret see ilus ja õnnelik minevik Antsule ei teinud, sest tema ei armastanud pead murda ega südant vaevata asjade pärast, mis olid kättesaamatud või tühised. Tühise mänguna tundus talle pasunapuhumine ja ussidega mängiminegi. Temal polnud vähematki huvi harjutamiseks, et võiks ussil kukla tagant kinni võtta ja siis lasta külma painduvat keha endal ümber palja käsivarre lüüa, nagu tegi seda Andres karjas käies ja teeb seda veel praegugi heinamaal, kui uss tal heinakaarel või riisumisel ette juhtub. Aga kui uss kord karjas Antsu jalga hammustas, lõikas ta parajasti ihutava pussiga ussi hambajälje välja ning pigistas haavast nii palju verd, kui sealt vähegi tuli. Peale seda tõmbas ta hea tüki katkist kuuevoodrit ja sidus sellega haava kinni. Samal ajal pidi Liine ussi järele valvama, ja kui Ants jalaga oli valmis, purustas ta mätta, kuhu kurjategija oli peitu pugenud, ja lömastas tema pea kasejuurikal.

„Nõela teinekord veel,“ ütles Ants talle õpetuseks.

Jalg tegi küll kaua haiget ja mädanes, aga paistetus jäi tulemata.

See pussiga iseenda lõikamine meeldis Andreselegi. Aga temale meeldisid Antsu mõned teisedki tembud. Ants oli õigupoolest esimene Vargamäe Eesperes, kes hakkas vitstest kahvu valmistama vähkide püüdmiseks ja mõrdu kraavidesse ning jõevoogudessegi sissepanemiseks, kuhu ta selleks tõkked tegi, et ainuski kalapoeg mõrrasuust mööda ei saanud. Need olid asjad, mis andsid tööd nii suurele kui väikesele. Polnud ju sellest küll, et olid kahvad, – paljaste kahvadega ei saanud ju keegi vähki püüda. Pidi korjama konni selleks kaevatud aukudesse, kust nad laupäeval kotti loeti, igamehele oma osa, ja siis konnakottidega jõele – ruttu, ruttu, et saaks kahvad pimedikuks sisse.

Vaesed konnad! Häda hakkas neil juba korjamise ajal, sest igakord polnud korjajal kotti kaasas ja siis hoiti nad peos – jalgupidi. Hoidis neid nõnda Andres, hoidis ka Liine, ainult Indrek ei teinud seda mitte. Aga kui Tiiu ja Kadri kasvavad, siis hakkavad ka nemad nõnda konni korjama, sest juba praegu harjutavad nad end selles. Kui Sass kasvab, siis õpetavad nad ka sellele ameti selgeks – tingimata.

Kõige suurem meister konnade hoidmises oli ometi Ants, sest tema hakkas neid jalgupidi seadma mitte ainult oma pihku, vaid ka sõrmede vahele, nii et pahem käsi oli tal konni korjates nagu punnsilmaline konnapärg. Ants oli esimene Vargamäel, kes nii ilusasti konni korjas, kõik teised, kes seda pärast samuti tegid, olid tühipaljad jäljendajad, nii-öelda epigoonid konnakorjamises. Selle peale oli Ants väga uhke ja suureline.

Veel suurelisemaks ja uhkemaks läks ta konnanülgimisega: vähk armastab ainult nülitud konna, seda teadis Vargamäel igaüks. Ants oli nimelt esimene, kes võis ka elaval konnal naha maha tõmmata ja ta siis kahvale siduda. See oli temale nii tühine asi, et ei pannud õieti köhatamagi. Rava Kustas, see alaline lõõpija, kes arvas, et solk pole see, mis eest sisse läheb, vaid mis sealt välja tuleb, sõi elavat vähki ja vaatas ise pealt, kuidas see tagurlik loom siputas, aga Vargamäe Ants nülgis elusaid konni!

Muidugi, Kustase vastu Ants ei saanud, sest kõik mõistsid, et elava konna nülgimine pole elava vähi söömise kõrval midagi. Aga samuti pidid ka kõik Antsu kohta õigusega ütlema, et las aga see poiss kasvab, küllap siis näeme, kas ta viimaks Rava Kustast üle ei löö. Ainult Antsu emal oli asja kohta pisut teine arvamine, sest tema ütles pojale mõnikord nagu möödaminnes, kui see august konni võttis:

„Ää sa täna jälle seda hullu tükki tee, et sa neil elavalt naha seljast maha tõmbad, löö nad ikka enne surnuks. Sa tead ju küll, kudas: võta jalust kinni ja…“

„Ema, ää mind tule õpetama,“ vastas Ants, „ma ju Vargamäel esimene ja kõige vanem konnatapja.“

Nõnda ei saanud ka Mari konnade eest kosta.


Igal suvel kord või kaks tuli kirjutajagi ühes Indrekuga Vargamäele vähile. Oli suur sündmus, kui kirjutaja köstri kõrge loogaga, missugust polnud kogu kõrvenurgas, üles Vargamäele sõitis – köstri loogaga sellepärast, et kirjutajal endal polnud ei looka ega hobust. Mitte ainult Eespere ei sattunud sel tähtsal päeval ärevusse, vaid ka Orul ja isegi saunas oli tunda kerget erutust. Siin-seal nurkade taga ja aia ääres seisid inimesed, uudishimulikud silmad pärani lahti. Vana sauna-Madis needis oma jooksvahaigeid jalgu, sest muidu oleks ka tema jõele läinud ja alles näidanud, kust ja kuidas õieti vähki peab püüdma.

Kirjutaja arvas, et viin on vähi püüdmisel vähemalt niisama tähtis kui kahvale seotav konn, ja sellepärast ei tulnud ta kunagi ilma viinata. Aga iga kord kahetses ta, et Vargamäe poisid armastasid enam vähki püüda konnaga kui viinaga. Nõnda pidi kirjutaja ikka üksi viinaga vähki püüdma ja üksi ka sohu, saartesse ning jõeuttu hõiskama. Isegi kahva läks ta enamasti niisuguse laulu ja solinaga vaatama, et vähid pidid kurdid või purjus olema, kui nad õigel ajal kõik plehku ei pistnud. Tõepoolest oligi ikka nõnda, et kirjutaja kahvad olid aina tühjad, nagu oleksid neil halvad konnad peal või nagu oleksid nad kellegi poolt ära tehtud. Laulu ja solinat ei võinud kirjutaja ometi kuidagi vähendada, sest siis poleks mõtet üldse öösel jõe äärde tulla, arvas ta.

Viimaks oli kirjutaja keerulisest seisukorrast lihtsa pääsetee leidnud: ta muretses endale laulu- ja solinakohased kahvad. Need olid niisugused imeasjad, milletaolisi Vargamäel enne keegi polnud näinud ega neist kuulnudki. Kirjutaja oli oma uute püügiriistade peale väga uhke ja oli nende auks isegi köstri Vargamäele kaasa toonud. Juba varem oli ta teda kutsunud iga kord, kui ta käis temalt vähipüügiks hobust küsimas, aga ikka oli köster eitava vastuse andnud, sest niisugune lõbu kui öösine vähipüüdmine ei hakanud tema vaga elukutsega hästi kokku. Aga nüüd, kus kirjutajal uued kahvad olid, ei andnud ta köstrile enne rahu, kui ka tema pidi Vargamäe jõele vaatama tulema, kuidas kirjutaja õige oma uute kahvadega hakkab vähki välja tirima. Nimelt just tirima, sest kahv oli pika nööri otsas ja visati sügavasse vette, kust ta nööripidi välja kisti.

Püüdmisel selgus, et uued kahvad olid kirjutajal samuti ära tehtud kui vanadki: vähki ei saanud nendega. Aga muidu olid nad väga kenad. Seda kinnitasid Vargamäel kõik, kes neid nägid, kinnitasid isegi need, kes neid kunagi polnud näinud, vaid ainult teisest-kolmandast suust neist olid kuulnud – nii ütlemata kenad olid need kirjutaja uued kahvad.

Aga nendega oli üks imelik asi: viskad nad nööri otsas keset lagedat ja sügavat vett, aga mine välja tõmbama – kinni, ei tule, nagu oleks nii ropult vähki peal. Ja kui kirjutaja südametäiega tõmbas, katkes nöör ja kahv jäi jõe põhja. Nõnda sündis kolmel korral. See ajas kirjutaja hinge täis ja ta ütles:

„Seda ma ei kingi.“

Ükski ei saanud õieti aru, mis ta sellega mõtles, köstergi ei taibanud saladuslikkude sõnade tõsist mõtet, aga kui kirjutaja end tule ääres hakkas riidest lahti võtma, siis mõistsid kõik korraga, mis ta mõtles: ta tahtis kahvadele jõe põhja järele minna.

„Ega te ometi aru pole kaotanud, härra Luts,“ ütles talle köster. „Südaööl jõe põhja.“

„Mis mul jõe põhjas päevast on,“ vastas kirjutaja.

„Kirjutajahärra, minge hommiku valges,“ andis ka Andres nõu.

„Aga millega ma siis öö otsa püüan,“ vastas kirjutaja ning kooris enda tule ääres paljaks.

„Võtke minu kahvad,“ pakkus Indrek.

„Millega siis teie püüate,“ vastas kirjutaja abilisele. „Minu isa on vana meremees ja mina peaksin oma kahvad siia tiresse jätma.“

„Palju siin vett on?“ küsis köster.

„Sülda kolm ehk kahva kohalt,“ arvas Andres.

„Kas kuulete,“ ütles köster, „kolm sülda vett. Ärge minge end südaööl uputama.“

„Uputama, selles kitseojas?“ imestas kirjutaja ning tegi sügavaid hingamisi.

„Kuulake nüüd, mis ma teile ütlen,“ rääkis köster kirjutajale, „ja ärge pange oma elu hädaohtu paari kahva pärast. Las nad jääda, kus nad on.“

„Ma tahan ju teisel aastal ka nende kahvadega püüda,“ vaidles kirjutaja vastu. „Aga mis peaasi: kiuste ei jäta ma neid jõe põhja, lähen ja toon nad välja.“

Ütles ja hakkas jõele minema. Teised läksid talle järele.

„Las minna,“ sosistas Ants Andresele. „Saaks näha, kas toob välja.“

Kaugel üle jõekäärude vilkus kuskil põõsaste vahelt tuli. Kirjutaja vaatas seda tuld ja hüüdis siis kõigest kõrist:

„Säuka!“

Aga sealt ei tulnud mingit vastust, ainult tuluke vilkus auruses õhus.

„Kui olen natuke aega põhjas olnd, siis hüüdke, et kuuleks, kuhu üles tulla,“ õpetas kirjutaja ning hüppas vette. Kõik jäi vaikseks, ainult vesi virvendas pisut vastu eha ja mõned vullid tõusid jõe põhjast. Silmapilgud venisid ootajail minuteiks, peaaegu tundideks. Kõige enne kadus kannatus köstril. Aga niipea kui tema suu hüüdmiseks avas, karjusid ka teised temaga kaasa, nagu oleks kõigil ühine häda. Vesi jäi endiselt vaikseks. Ootajad hüüdsid teist korda ja oleksid seda teinud peagi kolmat korda, kui kirjutaja poleks enne vee peale tõusnud.

„Te karjute, nagu oleks ma juba uppund,“ ütles ta kaldale ronides ja lisas juurde: „Tooge viinapudel tule äärest kuuetaskust siia, ma võtan karastuseks lonksu.“

„Noh, mis oli?“ küsis Andres kirjutajalt uudishimulikult.

„Mis oli,“ kordas kirjutaja. „Jõe põhjas on suur känd ja kahvad on nähtavasti selle juurikate all. Küll ma nad üles otsin.“

„Suur känd,“ imestasid Andres ja Ants. „Kust on seia känd saand?“

„Siin on millalgi mets kasvand, mis muud,“ arvas kirjutaja.

„Mets kasvand,“ imestasid poisid.

„Miks mitte,“ arvas kirjutaja, võttis Indrekult viinapudeli ja tõstis suule. Siis ütles ta: „Soo, nüüd on süda kõva, võib uuesti minna. Aga ärge nii ruttu hüüdke, andke pisutki aega põhjas olla, ega ma nii pea upu.“

Nüüd andsid ootajad talle rohkem aega, aga kui ta nende hüüde peale veele tõusis, oli tal kahv käes.

„Jumala ime!“ hüüdis köster.

„Inimese kätetöö,“ vastas kirjutaja, ja kui ta oli pisut hinge tagasi tõmmanud, hüppas uuesti sisse. Varsti ilmus ta jõe põhjast teise kahvaga. See oli esimesest natuke maad eemal, aga ka tema oli kuhugi jämeda kännu juurikate alla kinni jäänud. Kolmat kahva ei leidnud kirjutaja mitte, kuigi ta valmis oli kas või kogu jõepõhja läbi kõndima. Oma otsimist viimaks lõpetades ütles ta:

„Siin on millalgi puht-laas olnud.“ Ja endist vilkuvat tuld märgates hüüdis ta jällegi kõigest kõrist, nagu oleks Vargamäe jõe ääres praegugi veel laas:

„Säuka!“

Ka nüüd ei tulnud mingit vastust, ainult põder solistas ja ragistas üle jõekääru, pilliroopadrikus.

„Tehke hea lõõm, ma tahan ennast soendada,“ ütles kirjutaja, ja kui poisid tema soovi olid täitnud ning tema end paljalt tule ääres eest ja takka paistis, lisas ta mõnulevalt juurde: „See on nüüd see õige elu, aga mitte see seal laua taga.“

„Aga kui paari kahva pärast oleksite põhja jäänud, mis siis?“ küsis köster.

„Miks siis põhja?“ küsis kirjutaja vastu ja lisas lõõpivalt juurde: „Nädala aja pärast oleksin peale tõusnud ja hoopis priskemalt.“

Poisid naersid.

„Niisugune on õige elu ja õige luule,“ kiitis kirjutaja uuesti, kui keha juba soe ja kuiv oli, nii et võis särgi selga ajada.

Aga köster ei leidnud kirjutaja tembus kuigi palju luulet.

„Mis siis luule on?“ küsis kirjutaja. „Ainult see tuli, mis kaugel vilgub?“

„Miks siis ainult tuli,“ vastas köster. „Mina teile ütlen, härra Luts, mis mina luuleks pean. Kui praegu pimedas, kus meie siin tule ümber seisame, ehk kui üleüldse, olgu öösel või päeval, kostaks siin soode ja rabade keskel äkki kuskilt ilus nelja häälega isamaalaul – jõelt, padrikust, tule äärest, soosaarelt või ükskõik kust…“

„Või jõe põhjast,“ naljatas kirjutaja.

„Kas või jõe põhjast, kust leidsite need suured kännud,“ kinnitas köster. „Nii siis, kui korraga kõlaks siin soode ja rabade keskel ilus isamaalaul, vaat see oleks minu arvates õige luule. Selle luule ees võtaksin minagi mütsi maha.“

Kirjutaja ei saanud kuidagi aru, miks oleks isamaaliste laulude laulmine keset soid ja rabu luulelisem kui tema jõepõhjas käimine südaööl ja pärast seda enese kuivatamine leegitseva tule ääres. Veel koduteel vaidlesid kirjutaja ja köster selle küsimuse üle, aga kumbki ei jõudnud teist oma arvamises veenda. Kirjutaja tuli ainult otsusele, et praegune köster on niisama paratamatu romantik kui tema õnnis eelkäijagi, ja köster ei leidnud kirjutaja arvamisele muud seletust, kui et ta on egoist ja mõtleb ainult iseenda peale: mis tema maise isikuga ühenduses, see on luulelik, kõik muu tühipaljas mõttetus ja illusioon.


Vargamäel mõjus see kirjutaja kahvade lugu ja tema ning köstri vaadete kokkupõrge sügavasti nii noortesse kui ka vanadesse. Ükski eelmistest vähipüükidest ei jätnud osavõtjaisse nii põrutavaid jälgi.

Noortel seisis küsimus lahendada: mis on raskem, kas elava vähi söömine või südaööl jõepõhjas käimine, et seal kännujuurikate alt kahvu otsida? Küll ootas Ants, et ehk tuletab keegi tema elavate konnade nülgimist meelde, aga ükski ei niitsatanudki sellest. Nõnda sai ta juba lapsepõlves oma nahal tunda, et prohvet pole kuulus omal maal. Aga ta ei hinnanud seda tõesõna õieti ning sellepärast tuli ta otsusele: tema vägitöö on üsna tühine asi. Seetõttu ei nülginud ta enam kunagi elavaid konni, vaid lõi nad ikka enne surnuks, nagu ema seda talle varemalt asjata oli meelde tuletanud. Elavate konnade nülgimine muutus talle vastikuks asjaks ja ta ei võinud kannatada, kui mõni teinegi seda tegi. Samal ajal küpses tal aga otsus: kui ta saab täismeheks, siis hakkab ta kas elavaid vähke sööma või südaööl jõepõhjas käima, teist hakkab ta tingimata tegema, muidu ei või. Esiotsa oli Antsule see paljas mõtegi suureks lohutuseks.

Vanu huvitas noorte küsimus ja Antsu mehine otsus üsna vähe, aga neil oli oma pähkel pureda, nimelt: suured kännud jõe põhjas, mis kirjutaja sealt kahva otsides oli leidnud. Kust võisid küll niisugused kännud jõe põhja saada? Oli keegi nad mingil põhjusel siia toonud? Või oli millalgi siin jõe kaldal või selle läheduses tõepoolest suur mets kasvanud? Aga millal siis? Keegi ei teadnud sellest midagi.

Siiski leidus ometi üks inimene, kes asja kohta midagi võis kõnelda, kui Vargamäe Andres temaga sellest juttu tegi. See inimene oli vana sauna-Madis, kes oli praegu oma paiga külge needitud nagu kirjutaja leitud kännudki jõe põhja. Tema tuletas kõigepealt meelde, kuidas tema ise samasuguseid kände oli leidnud Vargamäe mailt, muidugi mitte jõe põhjast, vaid kraavikaevamisel sügavalt turba alt. Veel enam: tema oli paar korda leidnud kraavisihilt maapõhjast isegi jämedaid puid, milletaolisi kuskil ligilähedalgi tänapäev ei kasva. Juba siis oli tema arvanud, et kännud ja puud pole ometi siia veetud, vaid et nad on millalgi siin loomulikult kasvanud: siin, kus tema, sauna-Madis, kaevab kraavi, on millalgi olnud päris laas. Aga kui võis raba ja soo asemel millalgi kasvada mets, miks ei võinud siis samal ajal Vargamäe all jõe ääres suured puud kasvada. See on seda tõenäolisem, et Madisel nagu läbi udu meelde tuleb: tema kuulnud lapsepõlves juttu sanglepalaanest Soovälja-alusel jõekaldal, mis on Vargamäe alt nii mõnigi hea verst ülespoole. Seda juttu kuulnud ta vist noormehenagi, aga siis polevat see tema südamesse kinni hakanud, sest siis olid tal teised huvid, mis tema meeli köitsid. Kuid lapsena, siis polevat ta kaua-kaua sellest jõeäärsest lepalaanest oma mõttes lahti saanud, see tuleb Madisele ikka selgemini meelde. Kuivõrd selgesti Madise isa sellest Soovälja-alusest lepametsast teadis, seda Madis enam ei mäleta, võib-olla oli ka temal sellest ainult mälestus nagu läbi udu.

Sauna-Madise mälestused panid Mäe Andrese kauaks mõtlema, nagu oleks ta oma meeltega praegu alles niisama kaugel, kui oli sauna-Madis lapsepõlves. Ikka pidi ta oma südames jõe põhja laskuma ja seal nagu kännule istuma, mille oli leidnud kirjutaja. Ja ta imestas väga, miks ei hakanud tema meeltesse kinni sauna-Madise kirumised kraavikaevamisel, kui talle ette juhtus mõni vana jäme känd, mille kõrvaldamine raiskas palju aega ja vaeva ja mille kohta Madis harilikult ütles: „Vanad pedakasaadanad!“ Alles nüüd tagantjärele teadis Andres, et Madis nii mõnigi kord nõnda oli kirunud, kui ta Andresele kraavi kaevas. Tol ajal ei mõelnud ei Madis ega Andres midagi muud, kui et kännud olid tüliks. Aga nüüd, kus kraavitöö on Vargamäe mail ammugi soikus, jõuab vaevalt vanugi puhastada, nüüd hakkavad mõtlema niihästi Andres kui ka Madis.

Aga kui oletada, et millalgi on siin kasvanud mets, kas ei või siis oletada, et ta siin ükskord jällegi kasvab? Eks ole maapind metsakasvule tõepoolest soodne, ainult kui jõuaks ära kuivatada. On ainult üks häda: kraavid ei kuku küllalt, jõgi seisab liiga täis. Mis sellega teha? Andres teab, et jõgi hakkab allpool ikka rohkem kukkuma ja sünnitab paiguti otse kärestikke. Ta teab ka seda, et ülespoole minnes jõevoolu loidus kaob ja et soostunud maapind valitseb jõe ümber ainult vahest mõnekümne versta pikkuselt. Mis oleks, kui saaks nõnda teha, et jõgi hakkaks ka Vargamäe mail kiiremini voolama ja et veepind temas langeks selle tõttu paar jalga? Et veepind jões langeks kolm-neli jalga, söandab Andres mõelda, kuna ta ise tunneb, kuidas tal süda rinnas otse värisema lööb. Mis sünniks siis Vargamäe karjamaa ja niitudega? Mis sünniks kõigi ümberkaudsete karjamaade ja niitudega? Ja jõeäärse endaga? Ning rabadega, kui neile kraavid sisse tõmmata? Kõik oleks varsti kuiv ja mets hakkaks mühama, nagu mühas ta siin ehk millalgi varem! Siis ehk hakataks jällegi põldu harima Jõessaares ning kõigil teistel soosaartel, kus veel tänapäev on tunda vanad põlluasemed! Hakataks ehk põldu harima sois ja rabadeski!

Muidugi, siis ehk!… Aga Andres teab, et see on ainult tema mõte, nagu tal neid ennegi on olnud, muud ei midagi. See on üks niisuguseid mõtteid, mida praegu Vargamäel ei peaks mõtlemagi, nagu Hundipalu Tiit kord oli öelnud. Nõnda ei tohtinud sellepärast mõelda, et Hundipalu Tiit ise omal väljamäel kord nõnda oli mõelnud, kuni ta otsusele oli tulnud, et nõnda on halb mõelda. Inimene unustab kõige tarvilikuma elus, kui ta harjutab endas niisugust hullu mõtlemist, selles oli Hundipalu Tiit kaljukindel. Aga see va Tiit seal Hundipalul, tema ehk ei teagi veel, et kirjutaja leidis Vargamäe alt jõe põhjast suured-suured puukännud. Mis ütleks Tiit, kui ta seda kuuleks ja kui ta teaks, mis sel puhul rääkisid niihästi kirjutaja kui ka köster? Andres tahaks peaaegu ainult selleks Hundipalule minna, et Tiiduga nende kändude lugu arutada. Aga millegipärast kõheleb ta minnes, nagu kardaks ta, et Tiit oma tooli temale lähemale nihutaks ja siis talle põlvele patsutaks, öeldes:

„Vaata, kulla mees, nõndasama sünnib ükskord suurte kividega jõesilla otsas. Ükskord ehk mädanevad neil haod alt ja siis hakkavad nad vajuma, ikka sügavamale ja sügavamale, kuni jõuavad üsna põhja. Kui siis keegi millalgi uuesti hakkab siia teed või silda tegema, leiab ta nad poolkogemata, nagu leidis kirjutaja need kännud jõe põhjast.“

Hirmus imelik on Andresel mõelda, et Hundipalu jõesilla otsas ehk ükskord neid suuri kive enam ei ole. Aga ehk kaob sild ise veel varem kui need kivid? Ehk tuleb aeg, kus mööda kive kõnnitakse veel jõe äärde, aga sellest ei saada enam muidu üle kui lootsikuga? Andresel on raske seda mõelda, ja kui ta ometi seda peab mõtlema, siis lohutab ta end uue mõttega: kui see kord peaks sündima, siis pole enam Tiitu ega tema lapsi Hundipalul, seda mitte. Pole Tiitu Hundipalul ega Andrest Vargamäel. Nende sugu on siit kadunud, sest nende rikutud veri ei lasknud neid siia peatuma jääda, nagu seletas Tiit millalgi. Tulevad uued inimesed, kes elavad siin väljamägedel sauna-Madise sõna mööda nagu kärbsed sitahunniku otsas, ilma et nad mõtleksid minevikku või aimaksid tulevikku.

Aga mis sünniks kividega siis, kui jõe vesi langeks mõne jala ja kui jõeäärne muutuks kõvaks ning kuivaks? Eks istuksid kivid siis kuival maal ja eks peaksid siis inimesed kord küsima: milleks küll need kivid siia tee äärde on ritta laotud? Ja on see siis nii võimatu? On siis nii võimata jõge voogudelt sügavamaks teha ja puhastada pilliroo- ning kõrkjapadrikust? Kui võib kraavi puhastada, miks siis ei võiks jõega sedasama teha? Peaasi: kui võiks voogudest välja kiskuda vanad tõkked, mis on veele kõige suuremaks takistuseks. Igal pool on vähemalt üks tõkkerisu, paiguti aga kaks ja kolm. Andrese omadki pojad on neid kaks-kolm tükki oma heinamaa kohta juurde teinud. Sauna-Madis on neid oma eluajal vähemalt kümmekond valmis vorpinud. Paljud neist on nõnda vanad, et nende iga keegi ei tea ja nende tegijat ükski hing ei mäleta, nagu oleks jumal ise Vargamäe jõe ühes nende vanade tõketega loonud, nii et siin oleks tegemist jumaliku jõe ja jumalikkude tõketega.

Aga kust võtta see jõud, kust võtta need käed, mis suudaksid jõe põhjast kiskuda need jumalikud vaiad ja jumaliku risu, mis on seisnud siin maailma loomisest saadik? Andresel hakkab silmis virvendama, kui ta nõnda küsib, nii hirmus palju on Vargamäe jões vanu tõkkeid ja nende vaiu. Tema on omad päevad siin Vargamäel ängelnud, aga paljuke on ta jõudnud korda saata? Ainult nii palju, et kevadel ja sügisel pole vaja iga päev käia soos lehmi aitamas, nagu oli alguses. Siiski, mis oleks, kui tema läheks oma poegadega, Pearu omadega, Hundipalu Tiit omadega, Ämmasoo omadega, Soovälja mehed omadega, ja kui mõnel pole poegi, siis läheks ta oma sulastega; kui tuleksid mehed ka välimaa poolt – Metsakandist, Luistelt, Kassiarult, Urvakülast ja peale selle kõik need, kes käivad kümnete verstade tagant siin jõe ääres heinamaal; ja kui hakkaksid kõik need mehed, isad ja pojad, peremehed ja sulased, kantnikud ja vabadikud – muidugi igaüks oma või oma pere heinamaa kohalt – jõge puhastama, tõkkevaiu ja -risu välja kiskuma, kas saaks siis sellele vastu, mis on siin seisnud maailma loomisest saadik ja mis on arvatavasti jumala enda kätetöö? Kas pääseks siis vesi kiiremini jooksma, kas või jumala seadmiste vastu?

Ja Andres arvab, et kui tuleksid kõik, kel on siin heinamaad, ja kui hakataks puhastamisega mõlemalt kaldalt korraga peale – muidugi suvel soojaga, kui on lust vees solistada; kui tuleks vald, kui tuleks kihelkond, isegi kas või maakond ja hakkaks Vargamäe jõge puhastama, siis saaks tema igavesele risule tingimata vastu, nii et vesi pääseks vabalt jooksma ja langeks juba esimesel suvel paar jalga. Aga see tähendaks, et ka Vargamäe kraavid võivad sedavõrd sügavamad olla. Jah, seda tähendaks see, kui jões vesi langeb.

Mõeldes muutub Andres pikkamisi kainemaks, nagu kaoks tal peast omasugune viina-aur. Ja nüüd mõistab ta, et kõik oleks nõnda, kui ta oleks. Jajah, kui põrssal oleksid küüned, siis roniks ta puu otsa, ja kui eidel oleks… ning needsinatsed teised sõnad. Aga ometi ei ole seda ja Andres ei usu, et see kunagi tuleb: põrssale ei kasva küüned. Ta teab seda omast käest, omast elust, et see nõnda ei ole. Kihelkonnast ja vallast rääkimata, omad ümberkaudsedki mehed jääksid välja tulemata, kui tahaks minna jõge vanast tõkkerisust puhastama. Andres kahtleb, kas Hundipalu Tiitki selleks oma poegadega jõe äärde ilmuks. Paarkümmend aastat tagasi oleks ta seda kahtlemata teinud, aga nüüd mitte enam. Nüüd kuulab ta ennem, kuidas pojad pasunat puhuvad, või kuigi läheb jõele, siis kalapüügiriistadega. Jah, ennem läheb ta õnge ja unnaga, landi või noodaga kui labida ja kirvega.

Ja Andres ise, mis teeks tema? Kümmekond aastat tagasi oleks ta tingimata võtnud sulase, võib-olla ka sauna-Madise, ja läinud, aga nüüd rögiseb Madis jalutuna sängis ja sulase asemel on Andresel poeg, kes peab sügisel kroonusse minema. Aga kas on pojal mõtet minna jõevoogudelt vanu tõkkeid lõhkuma, kui ta sügisel läheb kroonusse? Ja kui pole mõtet tema minekul, on siis vana Andrese enda minekul suurem mõte? Ehk mis aitakski tema minemine, kui ei lähe teised, sest ega tema üksi suuda ometi neile tõketele midagi teha. Tema on juba vana ja sureb, enne kui näeb oma töö tulemusi, nõnda teeks ta tühja tööd. Teised aga ei tule, see on kindel. Ei tule Oru Pearu, ei tule Soovälja mehed, ei tule Ämmasoo omad, ei Rava Kustas, ei Kukessaare Jaan, ei Aaseme Aadu, Võlla Juhan ega Aiu Jüri, ei Kassiaru Jaska, ei Luiste ega Urvaküla peremehed. Sellepärast oleks päris loomulik, et koju jääb ka Vargamäe Andres, kui peaks minema jõevooge puhastama ja süvendama.