Tõde ja õigus II/III

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
IV

III.

Järgmisel hommikul Indrek ärkas kellahelinal. Helises päris harilik aisakell, nagu ta seda oli kuulnud pulmas peiupoistel või jõuluõhtul suure rõõmu pärast, kui kihutatakse pimedas teistest mööda — ikka kodu poole, sest seal on siis heinad või õled nurgas maas ja toad nii tulvil täis magusaid toidulõhnu, et nende ots ulatub kaugele õuegi. Tänagi Indrek tundis endas unesuikel midagi üsna kodust ja omast, aga juba järgmisel silmapilgul paukus kell tal otse kõrva ääres ja nõnda valusasti, et kadus igasugune magus suige. Ta kargas istukile: tahmane laelamp põles ja lätlane, kes tal eile oli aidanud kasti kanda, seisis kellaga otse tema voodi ees. Peale Indreku ei liigahtanud ükski. Aga kui Kopfschneider helistamist ei jätnud, karjuti talle mitmelt poolt:

„Aitab juba! Käi kuradile! Tola! Katsu, et minema saad!“

Mõnedele valmistas helistamine nalja. Need hüüdsid:

„Tule ligemale! Ei kuule hästi! Homme tule kahega! Võiksid läbi öö kõlistada, saaks mõnus magamine!“

Kui lätlane nägi, et eestlased ja venelased — teised rahvused polnud Siberis esindatud — hakkasid end liigutama, võttis ta kellakõra pihku ja kobis läbi luugi alla. Nüüd kargas keegi kohe voodist ja kustutas tule ning kõik asetusid uuesti magama — koiduunele, nagu öeldi. Ka Indrek puges uuesti vaiba alla, aga uni ei tulnud enam, olgugi et ümberringi hakkas kostma sügav magajate hingamine, isegi norskamine. Nõnda ei kestnud see kaua, sest trepilt kostis uuesti kobin ja läbi luugiprao vilkus valgusekiir.

„Poisid, valge!“ hüüdis keegi ärksam.

Järgmisel hetkel kerkis luuk ja nähtavale tuli härra Ollino valge pea. Värisev küünlatuli heitis vooditele ja nende vahele pelglikku helki.

„Mis see siis peab tähendama?“ küsis Ollino. „Kas siin ei kõlistatud?“

„Pole meie midagi kuulnud,“ vastati mitmelt poolt korraga.

„Homme, tähendab, peab kõvemini kõlistama,“ arvas Ollino.

„Kõvemini ja kauem,“ arvas keegi vastu.

„Just nii,“ kinnitas Ollino. „Aga nüüd maast lahti, maast lahti!“ kordas ta käskivalt ja hakkas magajatelt vaipu kiskuma.

„Härra Ollino, üks silmapilk veel,“ palus keegi väike poiss, hoides vaipa kõvasti kurgu all kinni. „Ma ainult sirutan natuke.“

„Ei ole aega,“ vastas Ollino. „Välja ja pesema!“

„Külm on, ei või, lõdisen teki allgi,“ ajas poiss vastu.

„All on külm vesi, see annab sooja,“ lohutas Ollino ja ta ei andnud enne rahu, kui poisid olid viimseni voodist väljas. Üksteise järele kadusid nad läbi luugi, et minna alumisele korrale, kus asus pesemisruum. Kogu maja näis värisevat uniste ja hoolimatult kolistavate jalge all.

„Tasa seal!“ hüüdis härra Ollino luugiaugust poistele järele. „Nagu oleksid teil rautatud kabjad jalge otsas!“

Aga kolistavate sammude oja voolas ikka madalamale ja täitis kogu maja häiriva eluga.

„Võiks ju üleval pesta, siis poleks vaja nõnda kolistada,“ lausus Indrek oma eelminejale.

„Vesi raske kanda, pealegi külmetab ta talvel Siberis ära,“ vastas see.

„Ah nii külm!“ imestas Indrek.

„Külm!“ vastas teine. „Vana pakane ise.“

„Kuidas seal siis magada?“ küsis Indrek ebalevalt.

„Kui elad, küllap siis näed,“ vastati rahulikult. „Tuleb vaim peale nagu teistelgi.“

Viimaseid sõnu Indrek täna ei mõistnud, aga juba mõne nädala pärast oli nende tähendus talle sula: siis kraaples ta ühes teistega, et keha palavaks ajada ja palava kehaga külmale asemele pugeda. See oli omataoline igaõhtune võimlemisharjutus, milles rebenes nii mõnigi särk või püks. Leidus ka niisuguseid, kes sattusid sedavõrt „vaimustusse“, et heitsid särgid seljast hoopis, nii et helendasid paljad pihad ja käsivarred. See „vaimu-väljavalamine“ oli teada ka järelevalvele, aga sellele vaadati enamasti läbi viie, ehk olgu siis et vaimuvalangust osa võtma tuldi ka alumistelt kordadelt, mille tagajärjel müra võis tõusta otse põrgulikuks. Vaimukeeru võisid sattuda siis ka toolid, lauad ja voodid, üldse kõik, mis ette juhtus, ja nii mõnigi neist pidi kaotama jala või mõne muu kehaosa. Tiritammitati toolil, balansseeriti sängiotsal, hüpati reas üle laudade, katsuti sülipätsi, hullati ilma igasuguse korrata ja süsteemita. Indrek polnud kunagi olnud suur hullaja, aga siin õppis ta seda ühes teistega. Üldine meeleolu hakkas ka temasse. Tuli tõepoolest nagu vaim peale.

Oli veel teine abinõu soojasaamiseks: näpati alt puid ja kanti üles Siberisse või meelitati millegagi Jürkat, et see kannaks ja halud kuhugi ära peidaks, näiteks igasse peatsisse paar halgu. Kui siis õhtul kõik vaikseks jäi, roniti asemelt välja ja pandi suur raudahi küdema, mis asus keset katusealust. Köeti mõnikord nõnda, et ahi lõi helendama, ja siis nihutati voodid otsapidi soojuseallikale lähemale. Hommikuks ahi oli muidugi jahtunud ja Siber endiselt külm. Sellepärast pooldasid mõned rohkem „vaimu“ kui raudahju sooja.

„Ahjusoe ajab lutikale vaimu peale“, ütlesid nad elutargalt. „Aga inimesel pole hea magada, kui lutikal tuleb vaim peale.“

„Jah, ei ole inimesel hea, kui tuleb lutikal vaim peale,“ kinnitasid teised.

„Parem tulgu inimesel endal vaim peale,“ seletati, ja nõnda tõusis Siberis iga õhtu, mõnikord ka hommikuti põrgumüra, mille tulemuseks oli tolmu, nagu laotataks kütist või peksetaks rehte.

Peale pesemist voolas jalgade kolin üles tagasi ja siis uuesti alla — klassidesse õppima. Viimasega Indrek ei osanud veel maast ega taevast peale hakata. Ometi läks ta ühes teistega, õigem ühes väikese Liblega, kes pidi ka kuuluma neljandasse klassi. Liblelt ta oma esialgse pühenduse õpi- ja asjaoludessegi sai. Tema käes nägi ta esimest korda mingisugust kaanteta, üksikuist lehist koosseisvat raamatut (raamatud olid Lible keeles kapsad), kust luges amo, amas, amat ja mensa, mensarum. Eriti hakkas millegi pärast just selle tundmatu sõna viimane kääne tema meeltesse kinni.

„Mensarum,“ kordas Indrek Liblele. „Mensarum,“ kinnitas ta veel kord.

„Tahad, ma müün selle kapsa sulle?“ ütles Lible.

Ja ilma et Indrek endale aru oleks andnud, kas tal seda vana „kapsast“ üldse vaja, otsis ta taskust raha ja maksis nõutud summa. Nagu hiljem selgus, oli see peaaegu uue raamatu hind. Aga sest polnud midagi, Indrek ei pannud seda Liblele kunagi pahaks, sest tal oli ütlemata hea meel, et oli ostnud esimese kättepuutuva raamatu, kus oli seisnud mensa, mensarum.

Veel ühe teise „vana kapsa“ Indrek ostis Liblelt, nimelt selle, kus leidus see haruldane sõna, mis aastate eest nii väga oli tema meeli võlunud. Küll oli sõnalt ja kogu raamatult vaheajal endine võluvus hajunud, aga Indrek ostis ta siiski kohe, nii väga rippus ta mineviku mälestuste küljes.

Lible heitis veel rohkemgi „kapsaid“ turule, kõik oma „kapsad“ oleks ta nähtavasti turule heitnud, kui aga Indrek oleks ostnud. Aga ei, Indrek ostis ainult need kaks.

„Miks sa oma raamatud ära müüd?“ küsis Indrek.

„Et toitu osta,“ vastas Lible.

„Kas siis siin nii vähe süüa antakse?“ küsis Indrek.

„Süüa saab siin küll, aga toitu ei ole,“ seletas Lible, ilma et Indrek teda õieti oleks mõistnud. Alles söögilaua ääres ta õppis tundma, mis need sõnad tähendavad, sest Lible ilmus sinna „oma leivaga“ — sepikuga, võiga ja kildudeks lõigatud teevorstiga, kuna aga „vana“ ja tema „tädi“ andsid ainult rukkileiba, millel või juba peal, ja sepikut ei kunagi, ainult saia pisut hommikuti. Lible asus oma toidu kallale mingisuguse erilise suure käeliigutusega ja võidurõõmsa näoilmega, nagu oleks ta äkki ja ootamata ning kõigile arusaamatul kombel tõusnud kõrgemasse seisusesse, mis võimaldas istumise ülemises lauaotsas, kus asetusid härrad Koovi, Timusk ja Ollino ning õpilasist nimekamad ja rahakamad.

„Ei tea, mis see väike Loll õgib, kas oma kapsaid või ihusooja?“ küsis keegi teiselt üle laua.

„Kapsaid, ikka kapsaid,“ vastas teine.

„Siis pidi ta küll mõne suure Lolliga kokku saama, kes nad temalt ära ostis,“ arvas esimene.

„See suur istub väikese kõrval,“ ütles keegi kolmas.

Ümberringi levis nägudel kadestav irvitus.

Sellest taipas Indrek, et väikest Liblet hüüti väikeseks Lolliks ja et teda vististi suureks, sest ta oli Lible „kapsad“ kalli raha eest ära ostnud ja temal nõnda võimaldanud teiste silme ees paremaid suutäisi süüa. Uus nimi hakkas Indrekule kohe külge, eriti vist sellepärast, et ta klassis ja ka söögilauas istus väikese Lolli kõrval. Et aga viimane kandis oma nime ükskõikse rahuga, siis Indrek talitas tema eeskujul ja laskis end suureks Lolliks hüüda veel siiski, kui ta oli klassis teadmuste poolest üks esimesi. Oli kordi, kus ükski ei osanud õpetaja küsimust vastata; siis hüüdis Lible oma piiksuva häälega: „Härra õpetaja, suur Loll teab!“ Ja naerdes vastas õpetaja: „Ah väike Loll teab, et suur Loll teab? Noh, palun vastake siis.“ Ning Indrek tõusis ja vastaski, nagu oleks tema nimi kirikuraamatuski juba suur Loll. Härra Slopašew aga, vene keele õpetaja, naljatas purjus peaga: „Õpetaja ise teab viie miinuse, suur Loll aga viie plussi peale.“

Niisugused imelikud tagajärjed olid sel asjaolul, et Indrek ostis Lible käest kaks vana raamatut. Aga teist ostu pidi ta hiljem ometi kahetsema, nimelt seda, mis sündis sõna „paavsti“ pärast. Nende klassis oli usuõpetaja, keda hüüti Paavstiks, ja see muutis oma isikuga Indreku lapsepõlve unistuse ja igatsuse otse selle vastandiks. Mees oli tüse, suure, kuidagi neljakandilise peaga, jämeda, punase kaelaga; lõuapärad tugevad, palenukid laiad, hambad alati kokku litsutud, nii et häälgi rääkides hästi välja ei pääsenud, huuled paksud, pikad, punased ja nagu üleolevas või põlglikus muiges pahemale pisut viltu kistud; otsaesine ülalt nagu kitsam, alt silmakoobaste juurest laiem, juuksed harjastena püsti, silmad ainult kitsas kriips, milles kilas ja sädeles midagi peaaegu valusat. Nõnda oli see mees, kellele oli pandud nimeks Indreku lapsepõlve unistuste unistus. Ja selle unistuse tõttu oli Indrek ostnud Lible „kapsa‘‘ ning maksnud temast pööraselt kõrget hinda.

Aga ühe pidi härra Vihalepale ometi jätma: oma hüüdnime oli ta vististi õigusega teeninud ja sellepärast pani ta seda vaevalt pahaks. Tema oli häbematu kõva usumees ja jumalasõna oli tema silmis see igavene ja muutumatu varandus, millest ei tohi pudeneda ega mureneda vähematki raasukest. Raidkujuna, silmad pilukil, istus ta ülal kateedril, pliiats püsti peos, kui laskis jutustada piiblilugu või võristada piiblisalme, aga iga natukese aja tagant pidi ta pliiatsiotsaga kateedrile koputama ja vaikse, ebaloomulikult õrna, peaaegu naiseliku häälega ütlema:

„Pidage! Veel kord! Te jätsite seal ühe „ja“ vahelt ära.“

Ja õpilane hakkas uuesti otsast peale. Kuid varsti järgnes uus pliiatsi koputus ja õrn hääl ütles:

„Raamatus seisab selle koha peal: ja see sündis, et… Sellepärast veel kord see koht.“

Jõudis vastaja ka selle vea parandada, siis tabas teda varsti uus häda, sest „paavst“ ütles talle varsti maheda häälega:

„Armas laps, mis te ometi segate ja võltsite! Seal seisab ju „ning“, mitte „ja“. Veel kord see koht!“

Eriti raske oli vastates õiget tooni leida. Seda sai Indrek omal nahal küllaldaselt tunda. Isegi Liblet seati talle selles eeskujuks, nii et teised õpilased naljatasid: „Suur Loll läheb väikese juurde kooli.“

„Piiblilugu ja katekismus pole ometi muinaslugu ega mõni eesti vanaviisi jutt, mis on üks ropp asi Issanda ees, vaid püha jumalasõna“, õpetas härra Vihalepp. „Ja püha jumalasõna on nõnda püha, et meie patused inimesed teda oma roojasesse suhu ei tohiks võttagi, aga kui me seda siiski teeme oma kalli hingeõnnistuse pärast, siis peame seda tegema käed ristis ja võimalikult vaikse, õrna ja maheda häälega, nagu teeb üks inimene, kes tunneb oma süüd ja kel on sellepärast palumist. Sellepärast siis mitte nõnda, vaid nõnda…“

Ja härra Vihalepp ise näitas, kuidas peab inimene püha jumalasõna oma roojasesse suhu võtma.

Pisut teissuguse käsituse Indrek sai pühast jumalasõnast hommikupalvel, milleks koguneti enne tunde söögituppa, kus lauad ja pingid aeti seks ajaks nurka hunnikusse, et ruumi juurde võita, sest niikuinii oli raske kõiki palvelisi siia mahutada, iseasi, kui neid oleks võinud laduda nagu heeringaid tünni. Sellest üldisest palvest soovitati osa võtta kõigil — luterlastel, õigeusklikkudel, katoliiklastel, — sest direktor, kes ise saksa keeles palvet luges, jagas peale seda ka muid õpetusi ja juhatusi ning neid juba vene keeles, et oleksid kõigile arusaadavad. Need viimased meeldisid paljudele sedavõrt, et neid ei tulnud kuulama mitte ainult õpilased, vaid sagedasti ka õpetajad, et saaks naerda.

Palveraamat oli vana ja auväärt. Aastad olid temalt röövinud kaaned ja esimesed ning viimased lehed. Oma vabal ajal vedeles ta siinsamas söögitoas aknalaual. Lible nimetas teda palvekapsaks. „Palvekapsast ei saa müüa, teda ei osta keegi,“ arvas ta Indreku vastu. „Tema eest toitu ei anta,“ lisas ta juurde.

Kui härra Maurus sellest auväärt raamatust hommikul lugema hakkas, seadis ta endal prilli otse ninaotsa, nagu näeks ta ainult nõnda seda püha jumalasõna. Aga juba teisel päeval taipas Indrek, miks seadis direktor priilid palvet lugedes nii ebaloomulikku paika. Indrek taipas seda sellest, et äkki katkestas härra Maurus palvelugemise, viskas raamatu aknalauale ja kargas kui vihane härg poiste sekka, kus haaras Lible kraest kinni, kes oli ühes teisega maha kükitanud ja ajas nõnda mingisuguseid äriasju. Härra Maurus tõmbas poisid akna alla ja sagis nad mõlemad kõrva äärest läbi ja läbi.

„Šinder niisugune,“ ütles ta Liblele, „tema rikub kõik minu poisid ära, tema ajab terve mu kooli hukka. Ja juuksed teisel ka nii lühikesed, et kinni ei saa võtta. No mis peab härra Maurus niisuguse kiilaspeaga tegema? Miks on su juuksed nii lühikesed, et härra Maurus kinni ei saa võtta? Vasta!“

„Härra direktor, te ju ise käskisite juuksed lühikeseks lõigata,“ vastas poiss nutuse häälega.

„Nii lühikeseks pole ma käskinud!“ vastas direktor. „Ikka peab võima kinni võtta, kuis siis muidu sinuga saab. Järgmine kord pea meeles: mitte nii lühikeseks, mitte nii lühikeseks. Ja nüüd seisa siin minu kõrval, et sa enam ei saa mu poisse rikkuda.“

Härra Maurus võttis uuesti palveraamatu ja hakkas lugema, aga tema silmad vaatasid harva pühakirja, enamasti luurasid nad üle prillide poistekarja järele. Indrek kahtles, kas direktor üldse seda luges, mis raamatus seisis, või olgu siis et tal aastate jooksul raamat juba pähe oli kulunud.

Venekeelist õpetust jagades ütles ta:

„Härra Maurus ütleb: palve ajal ei tohi mängida, ei tohi vallatada, aga mis teeb Lible ja see teine: nemad loevad laua all raha. Mõistate? Nemad loevad raha, nagu oleksid nad variserid. Härra Maurus loeb palvet, aga nemad loevad raha. Kus on su raha, šinder?“ pöördus ta Lible poole, kes pidi tema kõrval seisma ja kes oli ometi ammugi juba sealt plehku pannud. „Kus on Lible?!“ hüüdis direktor. „Lible! Ruttu siia!“ Ja kui poiss teiste selja tagant ilmus, kärgatas härra Maurus: „Šinder, kus sa oled? Miks ei seisnud sa siin minu kõrval? Kus on su raha?“

Poiss sirutas mõned vaskkopikad.

„Näete nüüd,“ hüüdis direktor hulgale: „Tal on palveajal raha peos. Šinder niisugune!“ Ja jällegi tahtis ta poisil kõrva äärest kinni võtta, ütles aga siis: „Ah, su juuksed on ju lühikesed! Sa lasid nad meelega nii lühikeseks lõigata, et härra Maurus ei saaks sind karistada! Šinder! Aga kust sa said selle raha?“ tuli tal äkki meelde. „Kes andis? Kes? Vasta!“

„Suur Loll andis!“ hüüdis kellegi võrukaelne hääl.

„Kes see on?“ küsis direktor. „Kes on suur Loll? Sina oled väike, aga kes on suur?“

„Paas, see pikk, läks Siberi; paar päeva tagasi,“ seletas härra Ollino.

„Paas! Paas!“ hüüdis direktor. „Kus te olete?“

„Siin,“ vastas Indrek, kes seisis oma pikkuse tõttu teiste selja taga seina ääres.

„Tulge siia!“ käsutas direktor. „Miks te ei tule, kui härra Maurus kutsub. Peab kohe tulema, ikka kohe. Kärmesti! Ma ootan, kõik ootavad. Venite, nagu oleksite moonaka poeg. Kas teie isa on moonamees?“

„Ei, isal on talu,“ vastas Indrek poiste vahelt läbi trügides, kes talle mingi hinna eest ei tahtnud ruumi anda.

„Miks te siis ei tule, kui härra Maurus kutsub?“

„Ma ei pääse ju teiste vahelt läbi,“ ütles Indrek.

„Mitte vastu rääkida, kui härra Maurus käseb,“ hüüdis direktor. „Subordinatsioon — allaheitmine, see on perepoja paleus; ainult moonamees ootab keppi. Ja teie seal, laske see pikk läbi, aidake pisut tagant, kui ta muidu edasi ei saa, läkitage ta siia.“ Aga kui poisid tõepoolest hakkasid Indrekule müksusid jagama, käsutas direktor: „Mitte hullata! palvel mitte vallatust teha! kas kuulete!“ Ja kui Indrek viimaks jõudis direktori ette, ütles see:

„Miks te andsite sellele lühikesele raha? Te olete ju pikk. Mis ütleb härra Maurus? Tema ütleb: ei kellegile tohi raha anda, kui aga härra Maurusele üksnes. Temale küll! Aga miks andsite sellele lühikesele, kui ise olete pikk? Vastake! Ruttu! Härra Maurusel pole aega. Miks?“

„Ma ostsin temalt raamatu,“ vastas Indrek.

„Kuidas julgete teie, koer, minu poiste käest raamatuid osta? Kas ma selleks teile rubla raha andsin, et teie hakkate oma pikkusega minu poistelt raamatuid üles ostma. Mis raamat see oli?“

„Ladina keele õpiraamat.“

„Lible, miks sa müüsid selle raamatu?“ küsis direktor.

„See oli vana näru, mul põlnd temaga enam midagi teha,“ vastas Lible.

„Kuidas põlnd teha?! Sina, šinder, tuled härra Maurusele palvel valetama. Ise istud juba kolmat aastat samas klassis ja sul põlnd ladina keele raamatuga midagi teha. Härra Maurusel on häbi sinu ausalt isalt raha vastu võtta, sest poeg ei õppind mullu, ei õppind tunamullu ega õpi ka tänavugi. Tänavu ta müüb oma raamatudki teistele. Või arvate teie, et ta hakkab ehk õppima tuleval aastal? Ei, niisugune ei hakka kunagi õppima, kes müüb oma raamatud teistele. Härra Maurus on vanaks jäänud, tema ei jäksa enam laiska poissi õppima panna. Aga mis peab ta niisukeste poistega tegema, keda ta ei jõua õppima panna? On tal neid tarvis? Ei ole! Ka nende raha pole härra Maurusel tarvis. Härra Maurusel pole teid üldse tarvis, tema saab muidugi läbi. Aga kellel on teid siin tarvis? Eesti rahval on teid tarvis, eesti rahval ja meie armulisel keisrihärral, neil on tarvis. Aga ütelge nüüd ise, mis teeb eesti rahvas või armuline keisrihärra niisuguste poistega, kes müüvad oma ladinakeele raamatud teistele, poevad palve ajal laua alla ja loevad seal raha! Ka eesti rahval ja keisri-majesteedil pole niisukesi tarvis. Ja teie pikk, mis on teil teie pikkusest kasu, kui lähete ja ostate selle lühikese käest raamatud ära! Mis kasu on sellest, et isa teid puhta pereleivaga on söötnud ja kasvatanud! Ikka teete, nagu oleks teil moonamehe või vabadiku aganakannikas kotis. Vaadake nüüd kõik seda pikka, vaadake tema pikka nägu; tema on see, kes…“

Jumal teab, kui kaua direktori kõne oleks kestnud ja kuhu ta viimaks oleks välja viinud, aga härra Ollino astus tema juurde ja sosistas mõned saksakeelsed sõnad talle kõrva. Nõnda siis lõpetas ta poolel sõnal ja tähendas ainult: „Pärast, pärast! Härra Ollino tuletab mulle pärast meele.“

Ta tegi pahema käega mingisuguse liigutuse ja poisid hakkasid mürinal välja minema. Nüüd turgatas direktoril nähtavasti midagi uut meelde ja ta tahtis uuesti kõnelema hakata, aga ükski ei kuulanud teda enam, nii et see palvetund oleks nagu pooleli jäänud.

„Millega see nüüd lõpeb?” küsis Indrek Liblelt klassis.

„Mis asi?“ küsis Lible nagu arusaamatuses vastu.

„Raamatutega ikka,“ ütles Indrek.

„Ä’ä ole loll!“ hüüdis Lible. „Mis vanal sellega asja, kuhu ma oma vanad raamatud panen!“

Aga ometi oli direktoril nähtavasti sellega pisut asja, sest pärast lõunat nõudis ta Indreku ühes ostetud raamatutega oma juurde.

„Mis te neist maksite?“ küsis ta raamatuid nähes, ja kui Indrek oli hinna nimetanud, ütles direktor: „Seal ta nüüd on: pikk kont ja lühike aru. Väike Lible on ju see vana rebane. Küll ma ta käsile võtan. Milleks te niisukese näru ostsite?“ näitas direktor ladina keele õpiraamatule.

„Mulle meeldis ta,“ vastas Indrek lihtsameelselt.

„Meeldis,“ imestas direktor ja vahtis poisile otsagi nagu kahtleks ta pisut tema mõistuses. Siis pöördus ta ümber, vaatas aknast välja ja ütles endamisi — Indrek kuulis, kui direktor ütles endamisi:

„So ein grosser Narr!“