Tõde ja õigus II/VII

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
VI
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
VIII

VII.

Sekeldused Tigapuu ja direktoriga mõjustasid Indrekut kahtepidi — teda ennast isiklikult ja tema vahekordi teistega. Tahes või tahtmata ta oli pidanud heitma pilgukese neisse oludesse ja inimestesse, kus keskel tal tuli elada ja teotseda. Ta hakkas aimama, et kui ta ei tahtnud sattuda igasugusesse tühjatähja ega raisata oma viimseid väheseid nii hädatarvilikke kopikaid, siis ta pidi hakkama talitama teisiti. Ta pidi õppima teisiti elama, kui oli elanud kodu või kirjutaja juures, kus oli tegemist ainult vana Maiega või paari poepoisiga, kes otsisid tema tutvust.

Varsti märkas ta, et tema kipub üksi jääma. See olenes temast endast, aga ka teistest. Tema ise eemaldus neist, keda Tigapuu oli tembeldanud keelekandjaiks ja äraandjaiks, kuigi ta täies ulatuses ei taibanud, mis peitus tõeliselt nende sõnade taga. Aga igakord, kui tal meelde tuli see raha, mis direktor talle tol korral pihku surus ja mille ta pärast andis Tigapuule, tundis ta, et ükskõik mis ka siin peituks, tema seda ei tee. Ometi näisid paljud arvamisel püsivat, nagu kuuluks tema Lible ja mõne muu selletaolise kilda, sest igakord, kui kusagil ninapidi koos saladuslikult vadistati, jäädi kohe vait või mindi lihtsalt laiali, kui Indrek tahtis sinna läheneda. See mõjus temasse nõnda, et ta lahkus klassis Lible naabrusest ja otsis endale mingil ettekäändel uue paiga. Ja kui ka see ei aidanud, vilistas ta kõigele, tõmbus iseendasse ja hakkas seltsi otsima ainult tööst. Seda oligi niipalju, et ta õieti veel ei mõistnudki, kuipalju teda oli. Nõnda kadusid päevad. Ja kui ükskord arvamusele jõuti, et Indreku eest pole vaja midagi varjata, ja kui hakati otsima tema tutvust, siis oli tema omale juba paremad seltsimehed leidnud raamatute näol.

Selles oli talle ehk kõige rohkem abiks olnud härra Koovi, kelle juurde ta kauase kõhklemise järele lõpuks ometi läks abi otsima ladina keele õppimises. Indreku süda värises, kui ta uksele koputas.

„Kes seal on?“ küsis seest nagu unine ja tusane hääl, ja kui Indrek selle peale oma nime oli öelnud ning seletanud, mida ta soovib, vastati endiselt:

„Ma magasin parajasti.“

„Palun siis vabandust, ma tulen mõni teine kord,“ ütles Indrek.

„Milleks teine kord,“ rääkis tõre hääl seest, „niikuinii on mu lõunauinak segatud. Tulge sisse, mis te seal ukse taga karjute! Uks on ju lahti.“

Indreku sisse astudes lamas Koovi alles oma triibulise vaibaga kaetud vanas puuvoodis, mis krägises lamaja liigutades haledasti. Jalad ühes saabastega olid tõstetud jalutsi otslauale.

Umbes pool tundi istus Indrek siin väikeses toas, kus valitses peaaegu ainult raamat, sest tema asus laeni ulatuval riiulil, laual, aknal, toolidel, põrandal. Igal pool! Ja kui ta tõusis, et minna, ütles Koovi:

„Peab rohkem tööd tegema! Meie vanad ei jõua muidu kuhugi. Tehke, nagu ütleb direktor: õppige vaimustusega, õppige nagu hull, sest selles on temal õigus. Ja kui tuupimisest tülpite, siis sähke, võtke see siin ja lugege. Vene keelt te ju niipalju oskate, et aru saate.“

Ta ulatas Indrekule mingisuguse paksu raamatu.

„Ja pange raamatule paber ümber, muidu määrite ära, sest raamatut peab hoidma,“ õpetas ta ning, kui Indrek juba ukse avas minekuks, kordas ta:

„Lugege, lugege, lugege ja jätke need jandid selle Tigapuuga ja ka vana endaga. Ka temaga,“ kinnitas ta.

„Ma olengi juba jätnud,“ ütles Indrek.

„Seda parem,“ vastas Koovi.

Oli ka teisi vanu, kes käisid vahete-vahel Koovilt ühes või teises asjas abi või nõu otsimas. Nendelt kuulis ta temast endast lähemalt. Sauniku poeg, kihelkonnakooli kaudu vallakooliõpetajaks, kuidagi linna asunud, seal soodsamais oludes edasi töötanud, kuni sooritanud küpsuseksami. Praegu alles ülikoolis, ise juba neljakümnene. Selle kõrval annab siin tunde, esineb seltsides teaduslikkude kõnedega, käib mingisugustel koosolekutel, ajab mingisuguseid asju, mis ehk temasse kuidagi ei puutu ja mis teda võib-olla põrmugi ei huvita, aga ajab, ajab muidugi maksuta, nagu annab juhatust Indrekule ja mõnele teiselegi. Ajab sellepärast, et on kuidagi sattunud asjade keerdu, et teised veavad ja tema ei saa vastu panna. Kirub mõnikord maapõhja igasuguse kõrvalise tühjatähja, mis ei lase elulisemat ja tarvilisemat teha, aga tallab tuult edasi, nagu oleks see tema saatusevanne, millest vabanemiseks pole lootust. Rähkleb nõnda varasest hommikust hilise õhtuni ja teenib vaevalt niipalju, et jätkub ulualuseks, viletsaks kehakatteks ja vahete-vahel mõne raamatu ostmiseks, mida armastab ehk ilmas üle kõige. Tema sagedamaks kaaslaseks on Timusk, kellega istub einestades kõrvuti õpilaste lauas, süües nendega ühist „lõrpi“. Ka Timusk kuulub ülikooli ja tallab samuti tuult nagu Koovigi, aga tema tuuletallamine sünnib enam varjatud kujul — kuski põranda all. Timusk on nimelt väga vaikse loomuga inimene ja sellepärast tahaks ta teisi, maksku, mis maksab, varem või hiljem mässama ajada. Mässama igal tingimusel ja ükskõik mis alal. Timuski arvates ei olegi seda eluala, kus ei võiks mässata.

Kui Indrek Koovi soovitusel saksa keele asjus tema poole pöördus — tuli minna mööda pimedaid treppe peaaegu katuse alla, Siberi valdkonda — leidis ta tema toas samasuguse lihtsuse ja vaesuse, nagu Koovigi juures. Ka temal vedeles raamatuid igal pool. Aga tema toas oli kaks lauda, üks suurem, teine väiksem. Esimene neist oli kuhjatud kuivatatud taimedega. Timusk kogus nende eestikeelseid nimesid ja sellepärast proovis ta iga sisseastuja sellekohaseid teadmusi. Ka Indrekule esitas ta mõned taimed ja küsis:

„Seda tunnete? Aga seda? Ja seda? Aga nimi teie pool? Olete ehk kuulnud? Kus ta kasvab? Millal?…“

Muidugi, Indreku teadmused ei ulatunud loodusevallas kuigi kaugele, sest milleks seda nii väga teada, mille otsas tallad jalgega hommikust õhtuni. Enamasti pidi Timusk oma küsimused ise vastama ja vene-, saksa- ning ladinakeelsed nimetused lisaks andma, nagu kordaks ta neid alatasa meeldetuletuseks.

„Ka meil peab olema igal asjal oma nimi,“ seletas Timusk, „sest teaduses on peaasi nimi. Igas teaduses! Alguses oli sõna, see on teaduse mõte. Ainult kahju, et meie keel on alles elav, sest elav keel pole kunagi nii täpne kui surnud. Ladina keel on surnud, sellepärast on tema täpne. Üldse, teate, täpne on ainult see, mis surnud; elav ei saa kunagi täpne olla, tema muutub. Võtkem kas või need taimed! Praegu on nad täpsed, sest nad on kuivatatud. Aga oleks lastud neil kasvada, mis oleks sündinud? Õilmed oleksid pudenenud, lehed oleksid pudenenud, varski oleks närtsinud. ja kellel oleks sellest olnud kasu? Aga nõnda, kuivatatult, on neist teadusel kasu, sest nõnda on nad täpsemad kui toorelt. Samuti: mis saaks teadusest, kui poleks surnud inimesi. Kui inimene elaks igavesti! Te teate ju seda muinaslugu piiblist, muinaslugu surmast ja patulangemisest? Et see on muinaslugu, selles meie, teadlased, ei kahtle.“ Nende sõnade juures pöördus Timusk Indreku poole ja vaatas talle tungivalt silma, nagu tahaks ta teada, kas see ehk selles kahtleb. Aga vististi ei näinud ta midagi pahaendelist, sest ta jätkas rahulikult, nagu tõsine teadusemees kunagi, näppides ise oma vuntsi:

„Nojah kui oletada, et inimene poleks patu sisse langenud, s. t. et Eeva poleks edevuses seda punast õuna võtnud ega Aadamale andnud. Seda võime ometi oletada, eks? Ja tõenäolik on ka, et Eeva tegi seda tingimata edevuses, sest see oligi tema madu ja kõik kuradid kokku. Nägi päikese paistel punast õuna ja tuli himu punaste palete järele. Nõnda lõigi hambad otse loomusunniliselt punasesse õuna. Sest niisugune on inimese primitiivne loogika: kui sööd punase õuna, lähed ka ise punaseks. Sellepärast pole see põrmugi tõenäolik, nagu jutustab seda piibel. Eeva pidi juba ammugi punaseid õunu sööma, salaja sööma, sest ta tahtis Aadamat üllatada oma punaste paletega. Naine tahtis meest üllatada. Seda tingimata, sest seda tahab ta veel tänapäevgi. Aina üllatada! Eeva primitiivne loogika maksab veel praegu kõigi metsrahvaste juures ja, et kõik rahvad, mis elavad maa peal, en masse kuuluvad metslaste kilda, siis maksab Eedeni Eeva loogika igal pool. See ongi tõsine patulangemine. Ainult väikese vahega: meie lihtsalt võtame punase värvi ja võõpame sellega oma palgeid ja muid paiku. Ning polsterdame! Ja miks? Meie tahame panna iseendid ja teisi, eriti just teisi uskuma, nagu oleks meil rohkem jõudu ja ilu kui meil tõeliselt on. Sinnapoole sihib ilmas kõik: jõud ja ilu! Aga ütelge nüüd, mis jõud ja ilu see on, kui sa aina polsterdad ja võõpad? Ja ometi aitab see, jumala eest! Uskuge või ei, aga aitab. Isegi meie, teadlased, lähme selle õnge otsa. Hakkame loomusunniliselt uskuma jõudu ja ilu, kus on ainult polster ja võõp. Saate teie sellest aru? Meeldib rohkem hästi mukitud halb naine kui halvasti mukitud hea. See ongi inimsoo hukatus, sest nõnda jäävad terved ja vooruslikud vanatüdrukuks ja nemad ei kanna oma head tõugu mitte edasi. See ongi inimsoo halvenemise põhjus võitluses elu eest, nagu ütleb Darwin. Sellesse pahesse surevad kõik meie rahvad ja kultuurid, nagu suri Eedenigi kultuur, s. t. kui seal ülepea kultuuri ja patulangemist oli, milles meie, teadlased, kahtleme, sest meie teame, et see on muinaslugu…“

Timuskil kadus jutulõng käest. Ta oli lähtekohta tagasi tulnud, mõte oli iseenda ümber virru löönud. Sellepärast pöördus ta nagu abi otsides Indreku poole ja küsis:

„Aga millest ma tahtsin rääkida? Kuhu me tahtsime välja jõuda? Mis asjast ma hakkasin, ehk panite tähele?“

„Surmast ja patulangemisest,“ ütles Indrek, sest see oli teda kõige rohkem vapustanud.

„Õige, õige, ma tahtsin surmast ja surnutest rääkida, sest neist on teadusel kasu. Nii siis, kui poleks olnud patulangemist, siis poleks olnud surma ja, kus pole surma, seal pole ka surnuid. Lihtne ja selge. Eks? Kuid mis oleks siis saanud meie inimlikust teadusest? Mis oleks saanud meie ülikoolidest? Täiesti võimatu seisukord, kui poleks surnuid. Siit teie näete, miks võis ülepea tekkida muinasjutt patulangusest: inimene otsis teaduse tekitajat, teaduse põhjust, inimene otsis surma. Võite isegi arvata, milleks peaksime õppima, kui oleksime niikuinii surematud. Kas jumalad või inglid on kunagi õppinud? Ei, ainult inimene õpib, sest tema kardab surma. Siin ongi põhjus, miks papid hinge surematusest nii kramplikult kinni peavad: et poleks vaja õppida, kui oled surematu niikuinii. Ela igavesti ja orja rumaluses neid, et nende käsi hästi käiks. See on surematu hinge igavene põhi. Aga kas olete juba kuulnud, kuis on lugu jumalaga ja tema olemisega? Muidugi, seda pole te veel kuulnud, sest maal seda ei teata, ja kes teab, see teisele ei räägi. Aga linnas räägitakse. Õppige saksa keel paremini selgeks, siis ma annan teile ühe raamatu lugeda. See on küll keelatud, aga teile ma annan siiski. Seniks võtke aga see siin,“ ja ta andis Indrekule midagi eestikeelset. „Kui te muud ei taha lugeda, siis vähemalt seda siin: „Meie maakera minevik“. Ka siin on pisut maailma-loomisest, surmast ja patulangemisest. Siin on isegi sellest võõbast ja polstrist, millest rääkisin, muidugi, kui õieti oskate lugeda, nii ridade vahelt pisut. Peab õppima ridade vahelt lugema, sest meie juures on seal see kõige tähtsam, mitte nõnda, nagu haritud ilmas, kus võib kõik ridadesse panna. Sellest polstrist ja võõbast pole ka meil keelatud, aga teadlased ei võta teda veel kosmiliselt. Darvin paljastas küll looma- ja taimeriigi võõba ja polstri, aga kosmiline võõp ja polster on alles paljastamata. Kas olete kuulnud raamatust: „Reis kuu peale“? Kord lähme ka sinna ja siis muutub kohe teravaks kosmilise võõba ja polstri küsimus. Mõistate? Silmakirjalikkuse, pettuse ja vale küsimus ilmariigis. Sellest on teil muidugi raske aru saada. Aga lihtne küsimus: miks on maakeral paiguti nii ahvatlev, lopsakas, tore ja kirev taimestik või üldse pinnakate, mille sekka kuuluvad ka mäed ja orud, jääliustikud, korallid, sädelevad mered? Kas pole see kosmiline võõp ja polster, millega maakera edvistab teiste ilmakehade keskel? Kas kasvab kogu linnuteel kusagil lill või laulab seal lind? Ei, vaid lill ja lind on ainult sellepärast, et siin oli ilusam võõp ja pehmem polster kui mujal. Maakera on ilmakehade keskel see halb naine, kes on osanud end hästi mukkida. Maakera on vististi kõige halvem kõigi ilmakehade seas, sest muidu poleks ta ennast nõnda võõbanud ja polsterdanud. Siit selgub, kui suur tähtsus on pettusel, valel ja silmakirjalikkusel, olgu ühiskondlikult või kosmiliselt, ning kui laiad alused on patulangemisel Eedenis. Inimene peab paratamata edev olema, inimene pidi paratamata iseoma nõrkustele komistama, sest isegi maakera, kus asume, on valelik, petis, silmakirjalik ja edev. Nõnda peab iga mõtte lõpuni mõtlema iga järelduse kas või absurdini viima, ainult siis hakkad maailma ja inimesi pisut taipama. Nii et lugege ja mõtelge, lugege ridade vahelt, siis räägime asjast lähemalt. Aga millal te koju sõidate? Jõuluks ei? Ma oleks teile mõned taimed kaasa annud, et oleksite võinud seal nende nimesid küsida. Hea siis küll. Kui see teil läbi, siis räägime, siis paneme õiged sihtjooned…“

Kui Indrek Timuski juurest välja tuli, käis tema pea sõna tõsises mõttes ringi, nii hirmus palju oli ta korraga kuulnud suurtest ja tähtsatest asjadest. Isegi jalad kippusid nõtkuma kantava koorma all. Kunagi polnud ta end nii rumalana tundnud kui täna. Ta pidi vist küll kõige rumalam olema mitte ainult selles esimese järgu õppeasutises, vaid ka kogu linnas, kui mitte kogu maailmas. Kõik taipavad pisut ilmaasjust, aga tema ei taipa mitte kui midagi. Peaaegu nutta oleks ta tahtnud oma suure rumaluse pärast, eriti kui mõtles, et samas majas, kus elab tema, asub ka keegi teine Siberi läheduses väikeses toas ja see rabab sulle suurte ja raskete küsimustega otse mängides nagu malakaga pähe.

Veel üks teine asi üllatas Indrekut. Kuis küll elab inimene, kes räägib nii suurist asjust, nii väikeses toas? Ja nii lihtsas, võiks öelda viletsas? Kuis võib ta nõnda riietuda ja selliseid saapaid kanda? Indrek oli juba ammugi tähele pannud, et Timuski üliõpilasepalitu narmendas voodrilt ja ka pealisriidelt, aga alles täna pani see ta mõtlema. Tema saapad olid sootuks kulunud ja lapitud ning lapi kõrvalt uuesti rebenenud, nii et sokk paistis. Kuipalju neil põhju all oli, seda Indrek muidugi ei näinud, aga kontsad olid viimase võimaluseni läbi tallatud ja viltu vajunud. Seda kõike mõeldes tuli Indrekul äkki meelde, kui palju ta Tigapuuga janditades raha jumalamuidu raisanud, ja tal hakkas sellest rahast hirmus kahju. Mis mõte on anda raha mõnele Tigapuule, kui on olemas Timuski taoline inimene, kes kannab selliseid saapaid ja palitut? Mis mõte on elul üldse, kui on niisugused mõtted, palju niisuguseid mõtteid ja kui neid mõtteid ümbritsevad niisugused närused asjad?

Aga kui ta järgmisel korral jällegi Timuski poole läks, omandas äkki kõik nagu mõtte. Mitte et Timusk nõnda oleks osanud rääkida, seda mitte. Vaid kui Indrek mööda treppi parajasti läks, kuulis ta korraga helisid — nii ilusaid, nagu ei kunagi varem. Ta peatus trepil, peatus tükiks ajaks. Kui ta viimaks söandas edasi minna ja Timuski ukse taha jõudis, siis leidis ta, et helid kostavad tema toast. Ta ei tihanud enne uksele koputada kui mäng vaikis, alles siis. Ja leides Timuski üksinda toast, sai ta aru, et tema pidigi mängima. Samal hetkel, kus ta seda taipas, selgus talle ka nagu elumõte. Jumala eest! Miks mitte arutada nii näruste saabastega nii suuri küsimusi, kui võib nõnda mängida! Kuidas just või miks need suured küsimused ja see mäng kokku kuuluvad, seda ei osanud ta endale seletada, ta ainult tundis, et nad kuuluvad kuidagi kokku. Kindlasti! Oo, temagi ehk võiks nõnda elada, kui ta oskaks nõnda mängida!

„Kas kuulsite, kui ma mängisin?“ küsis Timusk Indrekult selle sisse astudes.

„Mul pani lihtsalt hinge kinni,“ vastas Indrek millegi pärast punastudes.

„See on mul sest ajast saadik, kus meil oli siin oma orkester ja peod,“ seletas Timusk, ilma et oleks võtnud kuuldavakski Indreku vaimustust.

Need lihtsad sõnad panid Indreku otse võpatama. Tähendab ka siin on ilusamad ajad enne teda möödas. Nagu Vargamäelgi! Seal vibutavate kaskedega, millega võidi alla lasta, nii et külm tuul käib südamest läbi, siin pidude ja helidega, mis nöörivad sul hinge ja panevad südame peksma. Imelik on ilmaelu, ikka jääd sa nagu hiljaks! Aastate kestel pidi Indrek veel nii mõnigi kord seda nukrat tundmust maitsma, aga täna ei saanud ta temas kauemaks püsida, sest Timusk rääkis edasi:

„See on kõige suurem meeltepettus ilmas, heli nimelt. Sest mis te arvate, on midagi selletaolist tõepoolest olemas? Lollus! Siis peaksid ka hobused Beethoveni ja Bachi maitsma, sest ka neil on kõrvad. Aga maitseb ainult inimene, mõni ainus inimene. Tähendab — mis on tõeliselt olemas? Kõrv, isik, tema peaaju, see on kõik. Nii et hobune näiteks võiks, kui ta oskaks mõtelda, meie muusikat küll uskuda, mitte aga maitsta ja tunda. Just nagu inimene jumalat. Seda võib ainult uskuda, mitte tunda. Kas teie usute jumalat?“

„Vist usun,“ vastas Indrek viivitades.

„Kuis nii vist?“ küsis Timusk. „Kuidas saab jumalat vist uskuda?“

„Ma arvan, et usun,“ parandas Indrek.

„Kuis te siis veel arvate, kui te usute?“ küsis Timusk jällegi.

Nüüd ei osanud Indrek enam midagi öelda.

„Muidugi,“ ütles Timusk üleolevalt, „sellest ei võigi te veel aru saada. Asi on nimelt nii, et kui usud, siis ei arva ja, kui arvad, siis ei usu. Ütleme nõnda: teil on mingisugune puutükk taskus, sest teie usute, see on jumal, kes on loonud taeva ja maa ning ka inimese. Seda uskuda on üsna tühine asi, sest inimene usub veel palju suuremaid totrusi. Ilmas polegi seda totrust, mida inimene poleks uskunud. Aga kui te tahaksite arvata, mõistusega oletada, et kannate taeva ja maa loojat puutükina taskus, mis te arvate, kas seda võib?“

„Ei või,“ vastas Indrek.

„Noh, näete: uskuda võib, arvata ei või. Tähendab, uskuda võib rohkem kui arvata, usk on suurem kui arvamus, kui mõistus, sellepärast ei või rääkida usust ja arvamusest korraga. Usk ei pruugi tõsi olla, sest tõsist usku ei olegi, aga arvamus peab tõsi olema, muidu ei või arvata. Nõnda siis: kas usute või arvate, et usute jumalat, mis te arvate?“

„Mina arvan, et usun,“ ütles Indrek.

„Jälle seesama!“ hüüdis Timusk. „Teie kas arvate või usute, aga need kaks kokku ei hakka.“

„Mina arvan,“ ütles Indrek.

„Tähendab, teie arvate, et jumal on olemas,“ rääkis Timusk. „Aga millega võite oma arvamust põhjendada? Sest arvamusi peab ikka põhjendama.“

Kuid Indrek ei julgenud millegagi oma arvamust põhjendada.

„Kui põhjendada ei saa, siis ärge arvake, vaid uskuge,“ õpetas Timusk. „Usku pole vaja põhjendada. Loogiliselt rääkides peate ütlema: mina usun, et ma usun. Saate aru?“

„Saan aru,“ vastas Indrek ja oli üpris rõõmus, kui pääses lõpuks minema, sest see esimene õpetus usust ja arvamusest ajas talle peaaegu hirmu peale. Trepist alla minnes arutas ta: „Hea küll! Ütleme, et jumalat ei ole ja et see kõik on muinasjutt, maailma loomine ja kõik; aga mis saab siis, kui jumal ometi äkki on, meie teadmata ja uskumata on, näeb ja kuuleb kõik, kuuleb sedagi, mis meie temast räägime? Mis meie siis teeme?“

Need olid õnnelikud päevad, täis meelte ärevust ja mõtte puurimist. Aga segamatult ei saanud nad kuigi kaua kesta, sest direktor kutsus Indreku varsti oma juurde ja küsis:

„Miks käite Herr Timuskit segamas? Miks te ei lase teda tudeerida?“

„Ma käisin saksa keele pärast,“ vastas Indrek.

„Saksa keelt oskavad ka teised, mitte ainult Herr Timusk, kes tahab tudeerida,“ seletas direktor. „Aga miks räägite jumalast, kui õpite saksa keelt? Mis on teil ja sel Timuskil jumalaga tegemist? Härra Maurus teab kõik, härra Maurus kuuleb kõik, sest tema on selle maja jumal. Ja nagu härra Maurus näeb ja kuuleb siin majas, nõnda näeb ja kuuleb jumal terves ilmas. Mis salanõu te peate selle Timuskiga tema vastu?“

„Meil ei ole miskit salanõu,“ ütles Indrek.

„Aga see Timusk, see tudeng rääkis teile ju jumalast,“ ajas direktor peale.

„Ta pole midagi halba rääkind. Ja kui rääkis, siis mitte jumalast, vaid maailma loomisest.“

„Soo, või ka maailma loomisest! Mis ta rääkis maailma loomisest?“

„Ütles, et alguses lõi jumal taeva ja maa…“

„Kas ta ei öelnud, et jumal pole maailma loonud?“ päris direktor.

„Ei seda ta küll ei öelnd,“ ajas Indrek vastu.

„Aga ta ju küsis, kas usute jumalat.“

„Seda ta küsis küll,“ oli Indrek nõus, kui nägi, et vanal asjast aimu.

„Noh, näete nüüd,“ ütles direktor. „Mis on inimesel, kel täis aru peas, teiselt küsimist, usub ta jumalat või ei. On teilt seda keegi enne küsinud? On härra Maurus teilt seda küsinud?“

„Ei ole,“ vastas Indrek.

„Härra Maurus on vana ja tema ei küsi, aga miks küsib siis see noor seal ülal? Miks ta küsib? Kas võib seda täie aruga inimene teha? Vastake puhtast südamest.“

Indrek kõheles vastusega.

„Kas teie olete kellegilt küsind, usub ta jumalat või ei?“ päris direktor.

„Ei ole,“ vastas Indrek.

„Miks te ei ole?“ päris direktor ja vastas ise: „Sellepärast, et teie tulete maalt ja teil on alles täis aru peas. Mis te arvate, on teil täis aru peas?“

„Ei tea,“ vastas Indrek.

„Kuidas?!“ hüüdis direktor. „Teie ei tea, kas teil täis aru peas? Aga kas härra Maurusel on täis aru peas, mis te arvate? Ruttu! On või ei ole?“

„On küll,“ kinnitas Indrek.

„Ja kas härra Maurus on teilt küsinud midagi jumala kohta?“

„Ei ole.“

„On ta ehk teistelt küsinud?“

„Ei ole küsind.“

„Aga miks ta ei küsi, mis te arvate?“

Ja kui Indrek kohe ei vastanud, ütles direktor ise:

„Sellepärast, et härra Maurusel on täis aru peas nagu teilgi ja teie ka ei küsi. Ükski ei küsi, kui tal on täis aru. Aga kui keegi seda teeb, kuis on siis lugu tema aruga?“

Indrek vaikis.

„Aa!“ hüüdis direktor. „Teie ei vasta! Härra Maurus küsib ükskord selgesti ja lihtsalt, aga teie ei vasta ikkagi! Tähendab, olete sellega seal ülal ühes nõus. Teie tikute jumalale kallale, tikute minu ausas majas jumalale kallale! Aga nüüd ütelge mulle, mis te vastasite, kui teilt küsiti, kas usute jumalat.”

„Vastasin, et usun.“

„Kas tõesti vastasite: usun, mitte aga kuidagi teisiti? Kas te ehk ei öelnud: vist usun?“ päris direktor.

„Just nõnda,“ kinnitas Indrek imestunult, et direktoril nii täpsed andmed.

„Kas kuulete, kas kuulete!“ karjus direktor. „See pikk inimene siin vist usub! Kes on teist enne niisukest inimest kuulnud või näinud?“ pöördus ta ümberseisjate poole, kellele õpetuseks ja manitsuseks oli ju kogu kõnelus. „Härra Maurus näeb ja kuuleb esimest korda. Tema on vana ja tal on hall habe, aga tema kuuleb esimest korda niisukest inimest. Aga mis on teie isa nimi?“ pöördus direktor Indreku poole.

„Andres,“ vastas Indrek, ilma et oleks taibanud, milleks see.

„Ja teie isa talu nimi?“ päris direktor edasi.

„Vargamäe.“

„Soo, või Vargamäe,“ kordas direktor, ja muigega teiste poole pöördudes lisas ta juurde: „Kena nimi see Vargamäe, mis?“ Aga kui poisid selle peale naerma hakkasid, ütles ta: „Mitte naerda! Mitte naerda, kui härra Maurus räägib selle pikaga jumalast, sest muidu võib jumal arvata, et meie naerame teda.“ Ja uuesti Indreku poole pöördudes küsis ta: „Ütelge mulle siis nüüd, kas teie isa Andres oma Vargamäel ka vist usub jumalat või usub ta kindlasti.“

„Usub kindlasti,“ vastas Indrek ja äkki tundis ta, et ka tema ise usub alles kindlasti.

„Ja teie ema seal Vargamäel, kuis usub tema?“

„Ka kindlasti,“ ütles Indrek.

„Ja teie õed-vennad — on teil ju õdesid-vendi — kuidas nemad usuvad?“

„Niisamuti.“

„Aga teie sugulased, naabrid ja tuttavad, usuvad nemad ehk vist?“

„Ei, ka nemad usuvad kindlasti.“

„Tähendab: ainult teie siis usute vist, teised kõik usuvad kindlasti,“ järeldas direktor võidurõõmsalt. „Aga kas teie Vargamäel uskusite kindlasti või ei uskunud?“

„Uskusin.“

„Kas kuulete!“ hüüdis direktor. „Vargamäel ta uskus, aga niipea kui tuli vana härra Mauruse ausasse majja, nüüd enam ei usu! Linnas ei usu, sest isa andis talle natuke raha ja saatis ta härra Mauruse juure ladina keelt õppima!“ Ja ta astus Indrekule otseteed nina alla, vahtis talle oma segaste silmadega üle prillide ainiti otsa, raputas oma halli pead ja ütles: „Kas teil ei ole häbi oma ausate vanemate, oma vendade-õdede ja terve oma sugukonna ees mitte uskuda, kui nemad kõik usuvad?“

Ja Indrek tundis, et temal hakkas tõepoolest nagu häbi.

„Ja ütelge nüüd ise, kas sel noorel inimesel on täis aru peas, kes võtab teid meelitada teie vanemate ja õdede-vendade usust ning jumalast ja teeb teid seega vaesekslapseks! On või ei ole?“

„Ega ei ole,“ vastas Indrek, et ometi kord pääseda.

„Viimaks ometi!“ hüüdis direktor kergendatult. „Sellepärast hoidke end inimeste eest, kel pole täit aru, sest nemad viivad teid hullumajja, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine. See härra seal ülal tudeerib juba ammugi, aga kuhugi ei jõua ta, sest tal pole aru. Tema jändab maailma loomisega ja jumalaga, nagu tahaks ta ise hakata maailma looma või nagu mõtleks ta jumala juure pääseda tohtriks või advokaadiks. Aga jumalal pole niisukest advokaati vaja, tema ajab omad asjad ise või nende läbi, kes usuvad kindlasti.“

Ka Timusk pidi oma jao saama, sest kui Indrek läks temalt lugeda võetud raamatut direktori käsul ära viima, põhjendades seda ajapuudusega, tähendas Timusk:

„Mina pidasin teid küllalt vanaks, et taibata — need on salajased asjad. Mõistate? Need on asjad, mida peab kuulma sõnade ja lugema ridade vahelt. Siiski, teie süü see ju ei ole,“ lisas ta juurde.

Ometi tundis Indrek end Timuski ees süüdlasena ja tal oli piinlik ning häbi tema vaikseisse silmi vaadata. Õnneks sõitis Timusk pärast jõuluvaheaega ära — Piiteri, nagu öeldi — ja nõnda vabanes Indrek oma süütundmusest ja häbist. Ühes sellega katkesid tal ka maailma ja jumala probleemid seks korraks. Kulus aastaid, enne kui nad muutusid uuesti elavaiks. Nüüd aga tulid uued asjad, uued olud.

„Nii on õige,“ ütles direktor, kui uks langes Timuski järel kinni. „Kui inemine tahab teisi rikkuda, milleks peab ta seda siis just härra Mauruse ausas majas tegema! Mingu ja tehku seda mujal. Rikkugu venelasi, kui ta tahab, mina ja minu maja aga tahame Jehoovat teenida.“