Tõde ja õigus II/VIII
VIII.
Timusk lahkunud, tuli varsti kaks uut õppejõudu juurde, üks venelane, teine poolakas. Ka need asusid siiasamasse elama ja pidid õpilastega ühes lauas sööma. Venelane Slopašev oli suur ning tugev ja rääkis põrisevalt nagu tõrre põhjast. Jalad olid tüseda kehaga võrreldes lühikesed ning peened ja liikusid käies tippamisi, nagu ei suudaks nad pikemaid samme välja kannatada. Kübarat kandis härra Slopašev ikka pisut viltu ja kaunisti silmadele surutult või vastupidi — pisut kuklasse lükatult, aga mitte parajasti. Härra Slopašev nimelt ei armastanud kuldset keskteed ei kübara kandmises ega ka muus — söögis ja joogis ka mitte. Niisugune oli tema armastus.
Aga tema kaaslane ja pärastine lahutamatu sõber Voitinski armastas parajust, vähemalt mis puutus peakatte kandmisse. Igakord, kui ta oma sametise randiga õpetajamütsi pähe pani, mõõtis ta otsa eest kuidagi kämblaga, et müts oleks täpselt õieti ja määratud viisil pähe surutud. Ei mingit liialdust paremale ega pahemale, ette ega taha. Ka tema sammud olid lühikesed, aga mitte raske keha pärast, sest Voitinski keha oli ju nagu sukavarras, vaid nõtrade jalgade tõttu, mis seisid aina põlved koos, nagu kipuksid nad laiades pükstes lõdisema hakkama. Nägu kortsus ja kitsas nagu kitsejälg, suu vanainimeslikult kahvatu ja lõtv, paar nukrat töntsi silma prillide taga. Nagu oma isiku soovituseks alguses seljas sametkraega õpetajakuub, mida ehtis ülikoolimärk, aga selle asendas peagi paks pruun palitu, sest härra Voitinski kartis hirmsasti külma. Keskmise kasvuga, aga suure kõhnuse tõttu pikana näiv, tuletas ta ettepoole köökus seistes kangesti harakat meelde missuguse nimetusegi ta endale päris algusest kuni lõpuni. Tema kädisev ja piiksuv häälgi tuletas meelde ennem lindu kui inimest. Härra Slopaševile pandi mitu nime, aga miski ei sobinud temale paremini kui Mesikäpp. Selleks ta siis lõpuks jäigi. Tema ise oli Mesikäpp, aga tema tuba oli karukoobas. Tema sai nimelt Ollino toa, kes asus Koovi asemele, kuna see läks üles Timuski tuppa. Voitinski asukoht pidi olema all suures toas, kust küüditi üks õpilane üles Siberisse, et saada uuele õpetajale säng vabaks.
Sellel kahe muulasest õpetaja paigutamisel otseteed õpilaste keskele pidi olema direktori arvates kasvatuslik tähtsus. Oli nimelt käsk, et õpilased räägiksid isekeskis alati vene keelt, sest nõnda oli ülemuse nõue ja ka härra Maurus ise ütles, et mis esimese järgu õppeasutis see siis on, kui õpilased ei räägi isekeskis võõrast keelt. Võis ju ka saksa keelt kõnelda, mitte küll ametlikult, vaid muidu niisama, sest direktor ise rääkis võimalikult ikka saksa keelt. Aga nagu hiljem selgus, ei huvitanud juurdetulnukaid põrmugi see, mis keelt õpilased rääkisid isekeskis. Neil olid oma erihuvid. Nemad armastasid üheskoos jalutamas käia ja nii kenasti läksid nad kahekesi kõrvuti, ühel kõht õieli ees, teisel vimmas selg tahapoole. Ja koju tulid nad ikka parimas tujus, mis aina paranes, kui nad olid mõni aeg peale seda vestelnud Slopaševi toas. Kui härra Voitinski ühel päeval Slopaševi juurest välja tuli, oli tema tuju sedavõrt ülev, et aina kippusid laulud peale. „Lalallallaa, lalallallaa!“ hüüdis ta iga natukese aja pärast mööda suurt tuba kõndides, nagu annaks ta mingisugusele nägematule laulukoorile tooni kätte. Varsti sattus ta poistele rääkima iseendast ja poolakatest, kinnitas, et ka Slopaševi soontes voolab poola verd ning et pooled venelased polegi venelased, vaid poolakad.
„Need on ülejooksikud, äraandjad, sest meie oleme võidetud rahvas, orjastatud rahvas,“ seletas ta ja matsutas nõutult suud, vahtides kartlikult ringi. „Sellest ei tohi rääkida,“ ütles ta. „Teie, eestlased, ei tohi ka sellest rääkida, et olete orjastatud. Aga teil on kergem kui meil poolakatel. Teil pole õieti midagi viga, sest teil pole keelt ega kultuuri, aga kus meie keel ja kultuur! Esimene Euroopas, esimene ilmas!“ Jälle matsutas ta suud, nagu maitseks ta nõnda seda esimest kultuuri. „Teil polnud midagi, aga nüüd saate midagi, sest vene keel ja kultuur on ikkagi midagi. Teie oma keelega — see pole keel! Kuulan teid ja uskuge või mitte, aga just kui juudi sünagoogis. Mõnekümne aasta eest käisin ma seal, noor neiu viis, ilusam kui kõik naised ilmas. Nüüd pole enam niisuguseid tüdrukuid olemas, kusagil ei ole. Aga siis oli ja siis läksin sünagoogi, sest mis ma muidu sinna oleksin pidanud minema. Tema oli ülal, mina all, nõnda seisime vastastikku. Sünagoogis on ikka naised ülal ja mehed all, naised on Jehoovale lähemal. Ja kui ta nõnda ülalt minule otsa vaatas, siis kordasin tema nime — Lea, Lea, Lea… See on kõige ilusam nimi. Kuulake, missugune muusika: L-e-a!“
Pikkamisi hääldas ta seda nime, venitades iga tähte ja matsutades oma peaaegu hambutut suud.
„Härra Voitinski, kas olete poissmees?“ küsis v. Elbe, Riiast pärit sakslane, kel väikesed valged käed ja nii pikad sõrmed, et teda hakati hüüdma pikanäpumeheks, mis oli haavav niihästi temale kui ka härra Mauruse asutisele, sest siin anti ulualust küll igasugustele logarditele, mitte aga pikanäpumeestele.
„Kuidas nii?“ hüüdis Voitinski nagu haavunult. „Kes teile ütles, et mina olen poissmees?“
„Aga miks te siis selle juuditüdrukuga sünagoogi läksite?“ küsis v. Elbe.
„Seep see ongi, seep see ongi,“ kordas Voitinski ja matsutas suud, nagu oleks seal mingi halb maik. „Least see hakkaski, ainult temast. Peale seda jättiski naine mu maha. Armastas, sellepärast jättis. Aga kui ta teaks, et ma siin olen, viiks ta mu silmapilk ära. Sest see koht ei kõlba minule, see alandab mind. Kas teate, kes mina olen? Pan!… Pa…an!“ Ta venitas seda sõna ja pani n’ile nagu terava tipu peale. „Pan! Panna! Kuis see kõlab! Aga teie ei mõista seda, sest teil pole kultuuri.“
„Kas minul ka ei ole?“ küsis v. Elbe ja pani oma väikese valge käe vanamehe ette lauale, nagu oleks see mingisugune tõendus.
„Teie olete sakslane, eks?“ küsis Voitinski. „Oo, teil on! Olen Viinis käinud. Strauss ja Offenbach! Kui ta ise tuli, Strauss nimelt, viiul käes, nõnda, näete…“
Härra Voitinski tõusis toolilt, kergitas oma luisi, koltunud käsi ja liigutas oma nõtru jalgu, püüdes näidata, kuidas Strauss ilmunud estraadile ja kuidas ta siis mänginud. Tema nõrk hääl laulis mingisugust valssi. Poisid seisid poolringis tema ümber, vaatasid, kuulasid ja naersid.
„Teie naerate,“ ütles Voitinski ja istus uuesti. „Aga kui oleksite teda ennast kuulnud, siis poleks te naernud. Te oleksite ainult tantsinud, sest kõik tantsisid. Mine katsu naerda, kui kõik tantsivad. Ei, naer ei tule, ainult jalad hakkavad liikuma. Mina ajan teile muidugi naeru peale, sest mis olen mina! Mis on mees, kes armastab naist. Sest ühte ütlen ma teile, armsad lapsed… ja et ma lapsi armastan, on tõsi, kuigi mul omal lapsi ei ole. Aga see pole minu süü, vaid minu naine ei tahtnud, sest tema oli noor ja armastas tantsida. Aga kuis sa tantsid, kui laps on tulemas, sellepärast. Nii siis, armsad lapsed, pidage meeles, mis ma teile ütlen; armastage, keda armastate, aga ärge armastage juuti, sest juudil on kange veri. Temal on Jehoova ja selle prohvetite veri, kas kuulete? Jehoova ja prohvetid! Sest kui Leas poleks olnud Jehoova verd, kas oleksin mina siis siin. Ah, mäletan nii selgesti seda viimast suve Kaukasuses. Teate teie, mis on Kaukasus? Mäed, mäed otse taevani ja taevas igavene lumi, niisugune on Kaukasus. Elbrus ja Kasbek! Ja sealsamas inimene, see pisitilluke ritsikas, kuski orus, kuski mäeveerul või jõe kaldal. Vahutab, vuliseb, müriseb! Seal meie naisega suvitasime siis, kui oli viimane kord. Järve kaldal, puhtüksi, ainult kahekesi, mees ja naine. Ja tema võttis enese riidest lahti, mõistate, alasti, naine nimelt. Võttis alasti ja tahtis minna suplema. Päike kuumendas, aga vesi oli külm, külm, tuli otseteed jääst ja lumest, mis taevas. Naine armastas seda külma, kui kuumendas päike. Mina mitte, mina istusin ja vaatasin. Karastab, ütles naine, jahutab, ütles ta. Pistis ühe jala sisse, pistis ainult suure varba otsa ja kiljatas. Pistis teise varbaotsa ja kiljatas uuesti. Olete teie, lapsed, kunagi kuulnud, kui noor naine kiljatab nõnda ja päike kuumendab? Ja kaugel on mäed, mäed! Kustki karjatas talle lind vastu. „Kuuled, lindki häälitseb, aga sina vaikid!“ ütles naine, nagu oleks tal mulle midagi ette heita. Ometi polnud tal mulle midagi ette heita, sest ma ju ainult istusin ja mõtlesin. Aga minu mõtet heitiski naine mulle ette, sest naise juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda — seda ei anna ükski naine mehele andeks. Ei anna! Minu naine ka ei annud, sest sellest silmapilgust peale hakkas ta end ehtima, aina ehtima, seni kui läks ja tänapäevani. Kui viimast korda teda nägin, küsis ta minult: „Kas nüüd oled õnnelik? Kas nüüd saad mõelda? ja nohiseda?“ Aga sel ajal ma veel ei nohisenud, see tuli hiljem. Muidugi, ma oleksin võinud ta politseiga tagasi tuua, kohtuga, aga naist politseiga tuua on sama hea kui rebast raudadega püüda: jala närib otsast ja läheb, ise oma jala, jumala eest! Nii on naisega lugu, armsad lapsed.“
„Aga Lea? Kuhu jäi tema?“ küsis v. Elbe.
„Missugune Lea?“ küsis Voitinski arusaamatult vastu.
„Just praegu ise rääkisite.“
„Ih, ih, ih, ih, ih,“ naeris Voitinski ja hakkas läkastama. „Olete teie aga alles roheline! Lea see mu naine oligi. Või arvate, et oli mõni teine? Minul, neljakümnesel, kui naine oli parajasti kakskümmend? Aga teie olete alles lapsed, mis teate teie naistest või armastusest! Naine, teate,“ matsutas Voitinski oma hambutut suud, nii et harvad hallid karvad lõuaotsas tudisesid, „armastus, mõistate, neid taipate alles siis. kui neid enam ei olegi. Ainult siis! Muidu inimene ei taipa. Aga kui tal enam ei ole, siis küll, siis just. Aga seda ütlen ma teile, lapsed, et uskuge keda usute, jah, uskuge ükskõik keda…“
Voitinski peatus ja matsutas suud, nagu oleks seal äkki lääge maik.
„Aga parem ei ütle ma teile midagi, sest mis ma ikka teile ütlen.“
„Rääkige, härra Voitinski, jutustage!“ mangusid poisid.
„Ei, ei, lapsi ei tohi enneaegu targaks teha,“ vastas Voitinski, „tarkusega pole veel keegi õnnelikuks saanud. Mina olin tark, mina olin parim matemaatik, kuldauraha gümnaasiumis, teine ülikoolis, pakuti professuuri, taheti komandeerida välismaale. Kiitusekirjad, aurahad, lindid — krahvidelt, vürstidelt, suurvürstidelt. Sõitsin ühega Berliini, Pariisi, Viini. Noh, ja nüüd! Kus ma nüüd olen? Kuhu ma jõudsin? Maale, kus pole keelt ega kultuuri! Nagu juudi sünagoogis!…“
Niisugune oli härra Voitinski elulugu tema oma sõnade järgi, kui ta oli „parajas tujus“. Aga oli tuju parajast ülevam, siis oli sõnu vähem ja suumatsutamist rohkem. Ütleb „Lea“ ja matsutab, nagu maiustaks väike laps; ütleb „naine“ ja matsutab jällegi, ütleb „Pariis“ ja matsutab; ütleb „Viin“: ikka matsutab; ütleb „Strauss“, aina matsutab ja katsub lõtvade kondiste kätega mingisuguseid liigutusi teha.
Seda kõike pidi Indrek lugematu hulk kordi kuulma ja nägema, sest muutunud olukorra tõttu asus ta ülalt siberist alla suurde tuppa härra Voitinski lähedusse. Muutus tuli sellest, et sissemakstud rahast jätkus ainult jõuludeni ja uueks sissemaksuks puudus võimalus. Muidugi, üks võimalus oli endise seisukorra alalhoidmiseks: direktorile valetada, et raha tuleb, ja küllap ta juba siis järgmise poolaasta lõpuni kannatab. Aga seda ainukest võimalust Indrek ei kasutanud, sest ka järgmise poolaasta lõpul ega hiljemgi polnud tal mingisugust lootust rahasaamiseks. Kirjutaja Maie oli talle teatava summa lubanud, aga nüüd ei andnud ta, põhjendades seda mehega, kes saanud kuidagi Indreku heaks jäetud summast teada. Kuipalju selles seletuses oli tõtt, kuipalju valet, seda ei saanud Indrek kunagi teada, aga üks oli kindel: raha polnud tal loota. Ainult viis rubla saatis Maie ja sedagi verise südamega, nagu ta kirjutas, sest kui mees sellest teada saab — ja ta saab tingimata teada — siis lööb ta tema, Maie, vaese omaks.
Nõnda siis kutsus direktor ühel ilusal päeval Indreku oma juurde ja ütles:
„Uus semester on ammugi käes, aga teie ei too mulle raha. Kuhu jääb raha?“
„Mul ei ole,“ ütles Indrek.
„Millal saate?“
„Keegi lubas anda, aga nüüd ei anna,“ seletas Indrek.
„Kui ta lubas, siis võtnud temalt kohe ja toonud härra Mauruse kätte, tema oleks kirjutanud raamatusse. Raha ikka kohe, muuga on aega. Kes see keegi oli — sugulane või tuttav, mees või naine?“
„Naine,“ vastas Indrek.
„Mis?!“ hüüdis direktor. „Naine lubas teile raha ja selle lubadusega tulete teie härra Mauruse juure kooli? No ütelge nüüd ise, mis teeb härra Maurus naise lubadusega? Millal on naise lubadus midagi maksnud? Naiste käest peab ikka kõik kohe välja võtma, muidu ei saa neilt midagi, sest naised mõtlevad ikka ümber. Naine lubab ainult seks korraks, ainult seks, sest järgmine kord tahab ta ju jällegi midagi lubada. Aga mis me kaks vana lolli nüüd selle naise lubadusega teeme, kui meil pole raha? Kas siis sugugi ei saa?“
„Viis rubla ta saatis,“ ütles Indrek viimaks, kuna ta alguses mõtles sellegi maha salata.
„Mis?! Teil on viis rubla taskus ja teie ütlete, et teil pole raha!“ hüüdis viimaks direktor, ja Indrek ei saanud kuidagi aru, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta nalja. Ja kui Indrek oma viiese paberi temale ulatas, surus ta selle kägarasse pihku ning pistis käe püksitasku. Ise pöördus ta akna poole, piilus üle prillide välja ja lausus nagu endamisi: „warten Sie, warten Sie. Jah, pidage meeles, naisi ei või usaldada. Neilt peab kohe võtma, muidu oled ilma… Eks ole nõnda?“ pöördus ta Indreku poole.
„Jah, oleks ma kohe,“ kohmas Indrek vastu.
„Ikka kohe,“ kinnitas direktor ja lisas: „Aga mis nõu me siis nüüd leiame, mis te arvate?“
Indrek ei osanud midagi arvata.
„Kas härra Maurus peab naiste pärast oma kooli kinni panema või peate teie oma õppimise pooleli jätma? Pooleli selle naise pärast? Aga ega te ei valeta, räägite tõtt? Teil ikka on naine, kes lubas? Härra Maurus tahab tõtt teada, sest peaasi on tõde. On ta vana või noor?“
Indrek nimetas Maie aastad.
„Siis on ta ju vana!“ hüüdis direktor. „Ja meie kaks lolli uskusime vana naist! Vana naist ei tohi kunagi uskuda, mitte kunagi. Oleks ta veel mõni aasta vanem, siis poleks ta meile seda viitki rubla saatnud. Nüüd saime vähemalt sellegi kätte. Ja et oleks kindel, siis kirjutame ta kohe raamatusse. Raamat pole naine, tema ei valeta. Pane sinna tõde sisse ja võta pärast nagu kulda. Iseasi, kui valetad raamatusse, siis valetab ka raamat. Ja kuis on selle naise nimi? Mai? Noh, siis kirjutamegi raamatusse: Maielt saadud viis rubla, et oleks täieline tõde.“
Nõnda rääkis direktor kirjutades. Ja kui ta oli Indrekule näidanud, et Maie viis rubla tõepoolest sisse kirjutatud, jätkas ta:
„Ja nüüd siis mõtleme, kas härra Maurus paneb oma kooli kinni või astute teie koolist välja. Sest härra Maurus peaks oma kooli kinni panema, kui iga õpilane tooks talle ainult viis rubla. Maurusel ei ole raha, temal ei ole midagi. See majagi pole tema oma, vaid tütre-ema pärandus. Ja härra Maurus pole tema hooldajagi. Mõistate? Pole oma ainukese lapse hooldajagi. Nõnda! Niisuke on see naiste Wirtschaft. Tütar on rikas, aga isa on vaene, maksab temale üüri. Seegi võlgu! Muidugi, tütar ei jätaks oma isa ja tema poissa hädasse, sest tema on noor, noore südamega, aga tädi on vana. Nõnda siis elame oma naistega: härra Maurus omadega, teie omadega. Aga miks isa ei anna?“ küsis direktor äkki.
„Isal ei ole,“ vastas Indrek.
„Kuis ei ole?“ küsis direktor vastu. „Raamatus seisab: isal suur talu.“
„Aga see ei tee midagi sisse,“ seletas Indrek.
„Mis jutt see on, et suur talu ei tee midagi sisse.“
„Halvad aastad,“ kurtis Indrek ning lisas juurde: „Ja vanemad õed läksid mehele…“
„Jällegi need naised,“ ütles direktor vahele. „Nemad on igal pool.“
„Vanem vend võeti kroonu, mina tulin siia, kodus on ainult vana isa ja ema ning väiksed õed-vennad,“ rääkis Indrek edasi.
„See on teine asi,“ oli direktor nõus, avas raamatu uuesti ja lausus: „Warten, warten Sie.“
Ja raamatusse tähendas ta: „Tütred mehele, poeg kroonu, väiksed õed-vennad.“
„Mitu õde läks mehele?“ küsis ta.
„Kaks,“ vastas Indrek.
„Muidugi, kui kaks tütart mehele, siis muidugi,“ oli direktor nõus. „Tütred veavad talust välja, pojad sisse, sest kes naist muidu tahab, kui anna ikka midagi kaasa. Maksa peale. Nõnda et kodust siis loota ei ole?“
„Praegu mitte,“ ütles Indrek. „Aga kui suveni kuidagi läbi saaks, siis ma läheks ja teeniks,“ lisas ta juurde; omal lõi süda värisema, nagu oleks kogu eluõnn kaalul.
„Kuidas te teeniks?“ küsis direktor.
„Läheksin jällegi kirjutaja juure, tema kutsub mind tagasi.“
„Nii, nii, kirjutaja juure,“ lausus direktor, nagu ei lohutaks see teade teda põrmugi. „Suvi on alles kaugel ja seni kulub palju raha, väga palju raha. Aga mis oleks, kui te natuke mind aitaksite, nagu Kopfschneider või mõni teine? Kui astuksite pisut Kopfschneideri asemele, mõistate? Aga teil peavad siis kerged jalad ja kerge uni olema, sest muidu te öösel ei kuule, kui kell kõliseb. Härra Mauruse maja uksel pole niipalju võtmeid, et kõik poisid ja koolmeistrid ise sisse pääseksid, kes öösel tulevad. Kuhu need võtmed kõik panna ja kuipalju neid siis ära kaoks! Terve linn oleks varsti härra Mauruse maja võtmeid täis. Tuhvleid teil ei ole? Muidugi, mis nendega maal teha. Kõige parem: ööseks jätke omale sokid jalga, siis on pisut soem, kui lähete ust avama, sest kojas on ju külm: kannavad jalgega lund sisse, ja kui ukse olete lukku keeranud, siis ikka järele katsuda, kas on tõesti lukus. Ikka järele katsuda! Ja siis uuesti asemele ning kohe magama, sest muidu võib mõni teine tulla ja teie ei saagi vahepeal magada, peate kohe jälle minema avama, sest et kell kõliseb uuesti. Nõnda et seda lätlast, seda Kopfschneideri poleks meil siis enam vaja, saame temast lahti. Ta ongi juba kolm aastat siin olnud, aga edasi ei jõua, parem las ta läheb sinna, kus ta edasi jõuab. Ja katsume oma jõuga läbi saada, ilma lätlaseta, see on parem. Ikka oma jõuga! Neid jääb veel niikuinii siia küllalt, ainult Kopfschneideri saadame minema.“
„Kas ma klassi ikka veel saan?“ küsis Indrek.
„Aga muidugi, klassi ikka, kuis siis ilma klassita,“ vastas direktor. „Ainult mõnikord, kui väga hädasti tarvis, kui kibedasti midagi vaja, kas kuhugi joosta või, siis, jah, siis ehk ei saa, muidu ikka. Ja mõnikord peab all suures toas olema, kui kedagi teist ei ole, sest ega tuba või tühjaks jääda: keegi võib tulla. Tuleb ja küsib härra Maurust ja, kui mind ei ole, siis olete teie minu asemel, võtate vastu, räägite temaga. Aga kui tuleb see ühesilmaga või see rõugearmidega, siis ei ole härra Maurus kunagi kodus, mõistate. Lihtsalt — pole kodus ja muud midagi. Läks välja ja pole veel tulnud. Kui küsivad, millal tuleb, siis: ei tea, sest härra Maurusel on palju tegemist, hirmus palju. See ühesilmaga tahab ainult raha, muud midagi. See on niisuke inemine, et tahab ainult raha. Ja see rõugearmiline — niisuke paks, ähib teine, jämeda ninaotsaga, pilusilmadega, teda tunnete kohe, niipea kui näete — see tahab ka ainult raha. Need mõlemad on niisukesed hullud, et tahavad härra Mauruselt ainult raha. Härra Maurus ütleb küll, et temal ei ole, sest poisid ei too, kui nende õed lähvad mehele, aga nemad tahavad ikka. Teie ei too, Kopfschneider ei too, Schneider ei too, ükski ei too, aga süüa tahavad igapäev ja tunnis käia ka. Need kaks — see ühesilmaga ja rõugearmiline — ei hooli sellest, neil pole muud kui anna aga; härra Maurus andku, võtku kust tahes. Pane või kool kinni, jäta koolmeistrid palgata, tee eesti rahvas õnnetuks, seda nad oleksidki juba teinud, sest nemad ei hooli armsast eesti rahvast; aga nad ei saa: maja pole ju minu ja kuis sa hakkad härra Mauruse võlgade pärast võõrast maja müüma. Seda nad teavad ja sellepärast nad kiusavadki vana härra Maurust. Ja teie peate tänasest peale teda kaitsma. Ning kui see ühesilmaga hakkab oma naisest ja lastest rääkima, siis ärge uskuge, sest tema on vanapoiss ja raha pole tal sugugi tarvis. Vanapoiss ja kolme maja omanik, niisuke on ta. Ja vaadake, misuke lott tal lõua all. Kas härra Maurusel on ka lott lõua all või on tema poistel? Miks siis peame meie sellele lotimehele raha andma? Ja kui tuleb see rõugearmiline, siis tema on ikka närus — see on tema kavalus. Kodus pidutseb ja müüb silku ning soola, heeringaid ja nahka, aga raha tahtma tuleb närus. Niisuke on tema. Nii et nüüd teate, mis nende kahega teha: pole kodus, muud midagi. Tahavad nad oodata, andke tool alla ja andke mulle salaja teada, sest muidu ei või, härra Maurus peab ikka teadma, kes tema majas ootab. Muidu oleme meie mõlemad valelikud, aga härra Maurus ei valeta ja tema majas ei valetata, mõistate. Ja kui samal ajal, kus see või teine ootab, tuleb keegi, kes tahab härra Maurusele raha tuua — see on ju kohe näha, kui keegi tuleb rahaga — jah, kui tullakse rahaga — muidugi harva, aga ikkagi võib juhtuda, selleks räägingi ma — nojah, kui tuleb keegi raha moodi inemine, siis saatke ta kohe üles või, kui ei saa, sest ühesilmaga näeb — ja pidage meeles, sest pole ühti, et üks silm, sellega näeb ta paremini kui mõni oma kahega — nii et, kui see näeb, siis paluge see rahatooja oodata: istuge, olge lahked! Ja jällegi salaja minu juure, et — vist rahaga, vist tahab tuua, ja küll juba härra Maurus siis teab, mis teha. Aga võib nõnda, et saadate üles ja ütlete selle ühesilmalisele: läks proua Malmbergi juure, te teate ju. Või: sel oli preili juure asja, kübarad või kleidid, ei tea. Nõnda võite öelda. Nüüd te teate: need kaks on kõige hädaohtlikumad. Kui vaja, küsige härra Ollinolt, aga küsige ikka nõnda, et see ühesilmaga ise kuuleb. Küsige nõnda: „Kas härra Maurus on kodus?“ ja küll juba Ollino siis teab, mis vastata, kui ta näeb seda rõugearmilist või ühte silma. Tähendab, ülalt tulete alla, Kopfschneideri asemele. Selle peab härra Maurus enne minema saatma. Aga ta ei taha minna, mitte ei taha, oo, lätlane ei taha!“
„Kui Kopfschneider peab minu pärast minema, las siis parem lähen mina,“ ütles Indrek.
„Ei, ei, mitte teie!“ hüüdis direktor. „Lätlane peab minema, sest tema ei oska nende kahega rääkida, mitte ei oska. Aga nendega peab oskama. Teil on nii aus nägu ja ausad silmad, teid nad usuvad, usuvad mitu korda ja nõnda oleme nendest kohe lahti: nad lähvad ära, kui ütlete, et härra Maurust ei ole. Aga lätlast nad ei usu, enam ei usu, lätlane on enda valelikuks teinud. Aga teie tehke nõnda: kui teie ütlete, et härra Maurust pole kodus, ja kui ta siis kogemata ometi on, siis seletage: proua Malmberg ütles, et ei ole. Või veel parem: preili ütles. Nõnda olete teie süüst lahti. Nõnda usuvad nad teid edasi ja, kui nad usuvad, siis nad lähevad, sest inemine läheb ikka, kui ta usub: võtab oma voodi ja kõnnib ja meie oleme temast lahti. Mõnikord, kui nad lähevad hoopis hulluks ning tulevad ühekorraga ja istuvad, siis võiks joosta vastu sillale ja seal oodata, sest härra Maurus tuleb ikka üle silla. Aga mitte üle serva alla vaadata, sest siis ajab kardavoi minema, arvab, et võib-olla tahate ennast uputada, otsite kohta. Muidugi, paar korda võib, sest iga korralik ja aus inemine võib paar korda vette vaadata, seda ei või keegi keelata. Nõnda et ikka edasi-tagasi, mitte seista, sest siis hakkab külm ja, mis inemine see on, kes seisab sillal või silla juures! Ja kui siis härra Maurus tuleb, siis kohe öelda, mitte mööda lasta, ning küll tema juba siis teab, kust ja mis uksest. Nüüd on teil kõik selge… Warten Sie, warten Sie! Jah, lätlane peab minema, nüüd peab ta minema. Sest mis tast hoida, kui ta raha ei maksa. Härra Maurusel pole ometi läti kool, vaid puht eesti kool, eesti keel ja meel. Sellepärast ei võigi sakslased ja venelased härra Maurust kannatada, paneksid ta poeukse kohe kinni. Sakslased tingimata kohe! Ja venelased ka, sest nemad ei kannata eestlast, ei armasta. Ükski ei armasta eestlast, eestlane isegi ei armasta. Venelane armastab venelast, sakslane sakslast, lätlanegi armastab pisut lätlast, aga eestlane eestlast ei armasta, tema armastab venelast ja sakslast — niisuke on eestlane. Aga eestlane peab eestlast armastama, nagu armastab teda härra Maurus. Muulane toob küll raha, aga teda härra Maurus ei armasta, teda mitte. Muulane on raha pärast. Sest muulane on laisk või muidu koolist välja visatud, ja kuhu ta siis läheb? Tuleb härra Mauruse juure ja toob kaugelt maalt raha. Aga mitte teda armastada, sest muulane on petis ja valelik, õpetab ka meie poisid härra Maurust petma ja temale valetama, sest eestlane armastab õppida. Oo, eestlane õpib!… Nõnda jah, lätlane läheb ja asja võtavad eestlased oma kätte. Ja kui meie kaks eesti meest selle asja oma kätte võtame, siis peab ta minema. Aga täna lähete veel üles magama, täna veel…“