Tõde ja õigus II/X

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
IX
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
XI

X.

Imelikul viisil ei pannud Ollino öösi tähele ei luige ega ka Goethe ja Schilleri kadu, nagu poleks need esemed siin kuigi tähtsad. Kahe viimase puudumist poleks ta vististi ka hommikul kohe märganud, aga tühi konks laes hakkas talle silma. See oli temale väga iseloomulik, sest tema oli asjalik inimene, ja asjalikule inimesele on tühipaljas konkski tähelepanuväärsem kui ükskõik kui tähtsa, ent kadunud asja asemele asunud tühjus.

Õpilaste seas oli hulk teissuguse iseloomuga inimesi. Nemad tõttasid hommikul suurde tuppa vaatama, kas tõesti ikka laealune ja kapipealne on tühjad. Ja kui nad nägid, et see on tõepoolest nõnda, muigasid nad nagu parastades, et lõpuks ometi pidid need kaks sakslast siit lahkuma. Aga õieti öelda polnud selle kahe sakslase vastu kellelgi midagi. Kui aga ometi naeratus huulile tikkus, siis kujutlusest, et kuis see küll võis olla, kui need kaks sealt alla kargasid, teine veel Slopaševile otseteed pähe, nii et sakslane rabas venelase jalust — surnud sakslane elava venelase! Oi! seda oleks tahtnud igamees näha!

Kui siis, nagu öeldud, Ollino nägi hommikul laes tühja konksu, ei tulnud tal esimeseks meelde mitte kadunud luik, vaid ta küsis endamisi: miks on see konks laes tühi? ja alles siis tärkas küsimus: kuhu on saanud luik? Seda tahtis ta kõige esmalt teada Vutilt. Aga see tegi kavala näo ja vastas omalt poolt küsimusega:

„Kas ainult luik, härra Ollino?“

See laskis silmad toas ümber käia.

„Ja kus on Goethe ja Schiller?“ küsis Ollino siis. „Mis see tähendab? Kuhu nad pandi?“

„Prügikasti,“ naeris poiss ja tal oli sedavõrt hea meel, et isegi keeleots kippus alumise huule ja hammaste vahele, nagu näpiks ta kellegi väikese sõrme küünt.

„Kuis nii? Kes nad sinna viis? Kes käskis viia?“

„Tigapuu,“ vastas poiss, kes püüdis asja võimalikult keeruliseks teha.

„Tigapuu?‘‘ imestas Ollino. „Kuidas võis Tigapuu lasta Goethe ja Schilleri prügikasti viia?“

„Tõi lihtsalt Jürka siia ja ütles: võta need siit ja toimeta välja, ning Jürka toimetaski,“ seletas Vutt.

„Tõsijutt,“ kinnitas ka Sikk, kes seni oli eesriide taga kahe tooli vahel „pumbanud“.

„Paas, kuidas sellega oli, teie peate teadma?“ pöördus Ollino Indreku poole.

„Mina kuulen ja näen seda asja esimest korda,“ vastas Indrek.

„Kus te siis olite, kui seda tehti? Käisite ehk õhtul väljas?“

„Ei, olin kõik aeg kodu ja siin toas.“

„Kuidas on see siis võimalik, et te midagi ei tea?“ küsis Ollino pisut kõrgendatud toonil, sest tema kannatus hakkas juba kaduma.

„Mina heitsin varem magama, pärast seda vist,“ arvas Indrek.

„Kutsuge Jürka,“ käsutas Ollino. Aga kui ta sellelt küsis, kuhu ta pani Goethe ja Schilleri, küsis see vastu:

„Mis asjad?“

„Need kujud sealt kapi otsast,“ seletas Ollino.

„Mina pole neid kuhugi pannud,“ vastas Jürka.

„Taga targemaks!“ hüüdis Ollino nõutult. See asi kippus tal tõesti rahu kallale. „Vutt ju ütleb, et sina viisid nad prügikasti.“

„Mina pole ühtegi kuju prügikasti viind,“ ajas Jürka vastu.

Sel silmapilgul saabus Tigapuu.

„Teie käskisite Goethe ja Schilleri prügikasti viia?“ küsis Ollino temalt.

„Mina,“ vastas Tigapuu tähtsalt.

„Aga Jürka ütleb, et tema pole viind,“ rääkis Ollino.

„Muidugi viis ta, lollpea,“ ütles Tigapuu. „Pühkis luuaga kokku, ajas prügiämbrisse ja viis.“

„Nad olid siis purud?“ küsis Ollino.

„Paljas sodi,“ vastas Tigapuu ja teeskles jälkust, nagu oleks kõne elavatest kehadest.

„Kes seda tegi?“ päris Ollino.

„Tss!“ vastas Tigapuu saladuslikult, tõstes sõrme põiki huulile. „See seal,“ lõi ta peaga Slopaševi toa poole.

„Mis? Tema? Oli ta jälle täis?“

„Mitte väga,“ arvas Tigapuu.

„Kuis tuli ta sellele hullule mõttele, Goethe ja Schiller puruks peksta?“

„Mina ei tea,“ vastas Tigapuu. „Minule toodi sõna…“

„Kes tõi?“ küsis Ollino vahele.

„Vutt,“ vastas Tigapuu. „Jah, tema tõi ja, kui ma siia jõudsin, oli juba kõik sündinud. See seal seisis oma toa lävel, kõva kuklas ja ütles mulle: kui küsitakse, siis teatage, et mina. Ütles ja läks. Siis ma kutsusingi Jürka ja lasksin toa puhtaks teha — Goethe ja Schiller ning luik. Tolmu mis hirmus! Kõik kohad täis!“

„Aga luik, kuis siis sellega?“

„Kõik ühekorraga nähtavasti,“ arvas Tigapuu.

„Kuulge, Vutt, teie peate ju teadma, kui teie kutsusite Tigapuu,“ rääkis Ollino.

„Mina ei tea midagi,“ vastas poiss. „Minu äratas Roosi, ütles, et Goethe ja Schiller on juba põrandal, mine õige kutsu Tigapuu, härra Ollinot pole vist kodu.“

„Sikk, kuidas see oli?“ küsis Ollino.

„Mina ei tea ka midagi,“ vastas poiss ja tahtis edasi rääkida, aga Ollino hüüdis talle vahele:

„Tohoo tont! Luik on prügikastis, Goethe ja Schiller on prügikastis, aga ükski ei tea midagi!“

„Mina magasin, sellepärast,“ seletas Sikk ja pani käsivarred rammumehelikult rinnale kokku. „Kuulsin äkki hirmsat mürinat, ajasin silmad lahti, näen: need sealt kapiotsast juba maas ja purud. Siis ma ütlesingi Vutile, et ta kutsuks Tigapuu.“

„Aga miks siis Vutile, tema magab ju teises toas?“ küsis Ollino.

„Ta oli siis minu juures,“ vastas Sikk süüdlaselt.

„Kuidas!“ hüüdis Ollino. „Teie magasite ühes sängis? Aga härra Maurus on selle kõvasti ära keelanud.“

„Külm oli, härra Ollino,“ kaebas Vutt, „ja siis ma pugesingi vähekeseks Roosi juurde, jäin aga seal kogemata magama.“

„Jätke oma rumalad naljad,“ ütles Ollino tõsiselt. „Muidugi, nõnda see ei olnud, nagu teie räägite, aga ma teatan härra Maurusele, las tema selgitab.“

„Palun, mitte seda, et olin Roosi juures,“ ütles Vutt.

„Ainult siis, kui tõotate, et see oli viimne kord,“ vastas Ollino.

„Viimne,“ kinnitas poiss.

„Hea küll,“ vastas Ollino ja jättis asja seks. Ta läks üles direktori juurde. Nüüd oli poistel aega uueks ülekuulamiseks ette valmistuda ja kokku rääkida. Vandeseltsi tõmmati ka Voitinski, vürst, krahv ja pan, ühesõnaga kõik, kellelt võidi midagi küsida. Aga kogu see ettevalmistus näis minevat tühja, sest härra Maurus talitas sootuks teisiti kui oletati. Ta teeskles alla tulles peaaegu ükskõiksust kogu asja vastu. Esiotsa kuulas ta ainult Tigapuu üle ja kiitis tema teguviisi heaks. Ja nagu teiste eest varjavalt, aga ometi nõnda, et paljud pidid seda kuulma, ütles ta:

„Härra Maurus andis juba ammugi käsu nad siit ära koristada, aga te ju teate härra Ollinot: temast ei saa kuhugi. Nagu eile õhtulgi: niipea kui läheb härra Maurus välja, pole ka teda kodus. Aga kuidas võib see inemine kodust ära minna, kui härra Maurus on väljas? Kas teie läheks kodust ära, kui härra Maurus on väljas?“

„Mina olin kodus, pidasin korda,“ ütles Tigapuu tõsiselt ja tähtsalt.

„Näete, teie olite kodus ja pidasite kõrda. Iga aus inemine on kodus ja peab kõrda, kui härra Maurus on väljas. Aga härra Ollino ei pea kõrda ja nüüd on Goethe ja Schiller prügikastis. Mõistate? Goethe ja Schiller! Jürka pühkis välja, meie oma Jürka, tema on kange pühkima. Läksid ilma luigelauluta, sest meie luik ei laulnud enam. Tegi ainult hirmsasti tolmu. Muidugi, Goethe ja Schiller tegid ka tolmu, juba eluajal tegid. Hea, et polnud Heinet, see oleks veel hullemini tolmanud. Heine on juut, sellepärast sakslased ei armasta teda. Juut mis juut, aga laulis, nii et tolm aga taga. Juut oskab laulda, oo, juut oskab! Sellepärast teda ükski ei armasta. Venelane ei oska, teda armastavad kõik. Meie ka armastame, sest venelaste keiser on ka meie keiser. Jumal keisrit kaitse sa! Eile lauldi seda suure vaimustusega. Venelasel on vaimustust. Eestlasel ka, kui on venelasel. Härra Maurus armastab vene vaimustust ja sellepärast käib ta vene seltsis. Härra Maurus peab käima, aga kus on härra Ollinol käimist? On tema koolidirektor? Ajab tema eesti asju venelaste juures? Ei, vaid härra Maurus ajab vene seltsis eesti asju. Sellepärast pole tal aega vaadata, kas sakslased on kapiotsast juba maha võetud või on nad alles seal…“

Direktori jutu katkestas Slopašev, kes ilmus oma toa ukse vahele — nägu pesemata, juuksed sasis, püksid rebadel, kandmed peaaegu maani ripakil, pintsak palja särgi peal, krae üleval, et katta paljast kaela ja karvast rinda.

„Härra Maurus, vabandage mind,“ ütles ta käriseva häälega. „Julgen negližees, sest kuulsin teie häält ja tahtsin paar sõna nelja silma all rääkida, et hoiduda teatavaist eksiarvamustest.“

„Härra Slopašev,“ vastas direktor külmalt ja vormiliselt, „minul ei ole saladusi, kui teil ei ole. Mina ajan oma asju avalikult. Palun siinsamas, kui soovite.“

„Hea küll siis,“ vastas Slopašev. „Te muidugi teate, millest ma tahan rääkida — neist kujudest, mida enam ei ole seal kapi otsas.“

Direktor ainult kummardus aupaklikult.

„See on minu töö,“ ütles Slopašev, „ja palun selles aru nõuda ainult minult.“

„Ma pole seda mõelnudki,“ vastas direktor, „sest mina ise olin juba ammugi korralduse teinud, et nad kõrvaldataks ja nende asemele midagi ajakohasemat pandaks. Ainult minu käsu mittetäitmise tõttu püsisid nad omal paigal. Aga nähtavasti ei teinud nad kellelegi kurja, sest nendega oldi sedavõrt harjunud, et neid ei pandud enam tähelegi. Isegi nende kadu ei märgatud, nagu poleks need kaks sakslast kunagi elanud.“

„Aga mind kui venelast riivasid nad alati seal kapi otsas,“ seletas Slopašev sisemise haavumusega. „Minu puhast vene hinge riivasid nad ja kas te mõistate, härra Maurus, mis tähendab, kui riivatakse kellegi puhast isamaalikku hinge igapäev? Liiatigi, kui see sünnib asutises, kus peaks minu arvates juba ammugi valitsema hoopis teine õhkkond.“

„Siin valitseb ka, härra Slopašev, valitses juba ammu enne teid ja valitseb ka siis, kui teid võib-olla enam siin ei ole,“ hüüdis direktor vahele, osalt aga samal ajal, kui härra Slopašev jätkas:

„Aga milleks siis need välimised teise vaimu märgid, mis viivad iga ausa Vene riigi alama eksiteele? Milleks need mingisugused sakslased, need dioskuurid? Hea küll, nad on millegi pärast kuulsad, aga ma küsin, mis puutub see meisse venelastesse. Mis on meil tegemist mõne „Kellalauluga“ või „Faustiga“? Mis ütlevad nad puhtvene hingele ja südamele? On seal juttu Volgast või stepist? On seal üldse juttu tõelikkusest, nagu „Surnud hingedes“ või „Vaskses ratsanikus“? Aga meie nõuame tõelikkust, tõsist vene tõelikkust, sest see on meie tõelikkus, mis soojendab meie südant, paneb meie hinge värisema. Puškin ja Gogol ütlevad meile ometi palju rohkem kui Goethe ja Schiller. Või pole see nii? Räägin ma tõtt, härra Maurus?”

„Sula tõtt, härra Slopašev, just minu arvamus. Te ju kuulsite: nende kujude koristamiseks siit silmnähtavalt kohalt olid juba korraldused tehtud, ainult meie hooletuse tõttu jõudsite teie ette ja tegite tänuväärt töö. Muidugi, seda oleks võinud ilma tolmuta ja mürata. Jürka kaebas, et olnud hirmus palju tolmu ja sulgi, sest see vana vaene luik ei tahtnud ju nähtavasti Goethest ja Schillerist maha jääda. Poisid ehmunud ka väga, mõelnud, et lagi sisse langenud. Kui teinekord veel midagi niisugust märkate, mis teie silma riivab, palun, öelge minule või härra Ollinole, meie korraldame kõik ilma mürata, tolmuta ja sulgedeta.“

„Pole minu süü, et sakslased nõnda tolmavad ja mürisevad, kui neid puudutada,“ ütles Slopašev ja raske oli mõista, mõtles ta seda tõsiselt või tegi ta nalja.

„Teie ei oska sakslastega õieti ümber käia, sellepärast tolmavad ja mürisevad nad,“ vastas härra Maurus. „Nii et kui nendega veel midagi peaks juhtuma, siis öelge aga minule, mina toimetan kõik mürata ja tolmuta. Aga mis te arvate, härra Slopašev, mis me paneme nende mürisevate sakslaste asemele? Oleks nii kena, kui nende asemel midagi oleks.“

„Teate, härra Maurus,“ ütles Slopašev, „mina koristasin sakslased; lubage, et ka mina asemikud neile muretsen.“

„Olen väga tänulik teile,“ vastas direktor kummardudes, „ainult paluksin mulle õigel ajal teatada, mida olete otsustanud ja kuipalju see maksab.“

„Väga hea,“ oli Slopašev nõus. „Teatan tingimata ja kuulan ka teie arvmuse ära, sest see on ikkagi teie kapp.“

„Aga ärge unustage, härra Slopašev, et kuigi minu asutis, siis ometi armulise vene kotka varju all,“ rääkis direktor.

„Väga õige!“ kinnitas Slopašev. „See on teist väga ilus, härra Maurus.“

„Mina ja eesti rahvas teame, mis me kellelegi võlgneme,“ seletas direktor. „Suure ja vägeva Venemaa auks ja väikese eesti rahva kasuks, see on minu lipukiri, minu elu eesmärk.“

„Selle tähega te võidate,“ ütles Slopašev pühalikult, nagu oleksid direktori sõnad teda liigutanud ja nagu oleks ta kõneldes peaaegu täiesti unustanud, mis seisis kogu asja taga. Nõnda lõppes see suur möll ja arvatav ilmavaadete kokkupõrge leplikus vaimus täielikus üksmeeles.

Aga neid, kes kogu asja tundsid, ei rahuldanud Slopaševi võte, millega ta likvideeris seks korraks ummiku. Kõige enne avaldas oma arvamust vürst.

„Seltsimehed,“ ütles ta, „kuidas teile see Slopaševi temp meeldib, see purjus isamaalus?“

„Nõnda teevad ainult venelased,“ arvas pan, nagu oleks tal see arvamus juba ammugi tagavaraks.

„Ja kas kuulsite, mis ta rääkis Goethest ja Schillerist?“ tähendas Elbe.

„Jah, neid võrrelda mõne Gogoli või Puškiniga,“ arvas ka pan, „iseasi, kui võtta Mickievicz või Sienkievicz.“

Krahv ei lausunud midagi, ta võttis ainult balalaika ja mängis endale kaasa, kui ta hakkas laulu: „Ükskord popil oli peni.“ Varsti laulsid ka teised. Aga härra Ollino ei laulnud mitte, vaid kiskus läbi hammaste, kui ta käis toas edasi-tagasi, käed püksitaskuis, kustunud paberossijupp suus:

„Niisugune tõbras! Võtad ulualla ja veab su viimaks sisse, purjus peaga veab sisse.“

Aga härra Maurus ei kirunud, vähemalt esiotsa mitte, sest tema oma pöörase kahtluse ja võimatute oletustega arvas esimesel silmapilgul tõesti, et Slopašev purjus isamaaluses purustas Goethe ja Schilleri. Härra Maurus kirus hiljem, kui teised naersid, sest siin esimese järgu asutises naerdi ikka, kui härra Maurus vihastus. Niisugune asutis oli see. Nüüd aga ütles härra Maurus võidurõõmsalt:

„Oo, mina oma sõpru tunnen! Härra Maurus tunneb oma häid sõpru, sest tema on vana ja kaval. Las nüüd läheb ja räägib, las kaebab, kui tahab, et pole Puškini üles pandud. Minu käed on Goethe ja Schilleri tolmust puhtad.“

Härra Voitinski järgmisel õhtul oma sõbra seltsis pead parandades matsutas kaua suud, enne kui ütles naerdes:

„Sigadus! Jumala eest sigadus, ütlen ma teile sõbramehe poolest. Olgu kuis on, aga ikkagi on sigadus!“

„Mis nimelt, kallis Ivan Vassiljevitš?“ küsis Slopašev.

„Aga ikka selle Goethe ja Schilleriga,“ vastas Voitinski krägisedes. „Igavene inimene ja siis äkki need sakslased, Gogol ja Puškin ning tõsine vene hing. On ju sigadus, mis? Teie kui aus inimene saate sellest isegi aru.“

„Saan aru, kallis sõber,“ oli Slopašev nõus, „purjus peagagi saan aru. Aga inimene on siga, igavene inimene. Uskugu ta jumalat või ärgu uskugu, ikkagi on siga. Igavene siga.“

„Jumala eest, igavene siga,“ piiksus Voitinski ja hakkas naerdes läkastama.

„Inimene on ikka siga, kui ta läheb iseennast ja teisi hädas aitama,“ filosofeeris Slopašev. „Kui ma poleks tahtnud kedagi aidata, kas ma siis oleksin olnud siga? Ei oleks ju! Sest milleks seaks saada, kui sa kedagi ei taha aidata. Aga teate, kallis sõber, ma teen uue sigaduse, sigaduse vene vaimu vastu, ja see on juba sama hea kui sigadus Püha vaimu enda vastu. Pange tähele: mina ei muretse mingit Gogolit ega Puškinit,“ rääkis Slopašev iga sõna eriti rõhutades. „Sest milleks seda? Või milleks just mina?“

„Aga te ju lubasite, Aleksander Matvejitš,“ ütles Voitinski.

„Ükskõik, et lubasin, mis sest.“

„Aga mis siis panna Goethe ja Schilleri asemele, mõni Shakespeare või Cervantes?“

„Mis kuradi Cervantes?“ karjus Slopašev. „Pangu mõni oma.“

„Neil omal pole ju midagi, sest neil pole keelt ega kultuuri,“ kögises Voitinski vastu.

„Neil on ju mingisugune Kreutzvald või Kalevipoeg, pangu see. Mis sest, et keegi seda ei tunne, nemad ise tunnevad. Nemad juba tunnevad ja nõnda siis pangugi.“

„Teate mis, Aleksander Matvejitš,“ hakkas Voitinski äkki läkastades naerma, „teie muretsege neile Puškini asemel see Kreutzvald või Kalevipoeg, nõnda on kõige parem.“

„Ei, kallis Ivan Vassiljevitš,“ rääkis Slopašev. „Mina võin ju küll siga olla, aga mitte nii suur kui teie arvate. Isamaa äraandjat minust ei saa, tsaari tapjat ka mitte. Olen küll vabamõtleja, hirmus vabamõtleja, aga ma ei salga rahvust ega usku. Aga see, mis teie soovitate, oleks juba kurat teab mis. Las teised salgavad vene vaimu, las nemad annavad isamaa ära ja tapavad tsaari, mul ükskõik, mina ei tee seda mitte. Milleks siis just mina? Olen mina siis see suurim siga suurel Venemaal? Goethe ja Schiller on sigadusega läinud ja aitab minule sellestki. Nemad ise tehku oma Kreutzvaldiga mis tahes. Kel janu, sel jalad.“

„Muidugi, teil on täiesti õigus, Aleksander Matvejitš,“ oli ka Voitinski nõus, „aga ma mõtlesin muidu naljaks, et kas tunnevad, et pole Puškin.“

„Tunnevad!“ hüüdis Slopašev. „Oma tunnevad!“ kinnitas ta. „Põlvepikkune, aga juba tunneb. See pole see, mis meil. Meie sureme ära, aga ikkagi ei tunne oma, nemad tunnevad juba sündides, nagu oleks neil koera nina ja kassi silm.“

„See on ikka seal, kus puudub kultuur,“ seletas Voitinski. „Loomalik instinkt! Barbaritel on loomainstinkt tugev.“

„Väga tugev!“ kinnitas Slopašev. „Vahi kultuurilise inimese silmaga, prill ees, ja ei näe õieti, kas koer või hunt, aga koer tunneb koera kohe. Olime kord hundijahil, mitte siin, sest siin pole midagi…“

„Jumala eest, mitte midagi,“ kiitis Voitinski kaasa ja matsutas suud, nagu katsudes, kas tõesti ei ole midagi.

„No siis — ajasime, ajasime, ajasime — seal ta ongi, tuleb otse minu pihta. Esiti lõi silmis nagu virvendama, sest ikkagi hunt, mõistate, aga siis surusin püssi palge ja, niipea kui võserikus välgatas — põmm! Pihta! Maas! Jooksen juurde ja kas võite arvata, mis oli?“

„Jänes,“ naeris Voitinski.

„Ei, vaid koer, oma koer. Tähendab, ei suutnud koera hundist eraldada, niisugune on kultuurilise inimese silm. Aga mis te arvate, kui koer oleks minu asemel seal seisnud, püss käes, ja kui mina oleksin võserikus roomanud, kas ta oleks tundnud, et see olen mina, mitte hunt. Või oleks ta ka minu maha põmmutanud, nagu mina koera?“

„Jumala eest, ei oleks,“ arvas Voitinski.

„Koer oleks mu kas või versta maa tagant tundnud.“

„Jumala eest, versta maa tagant!“ kinnitas Voitinski.

„Näete siis, milline vahe on kultuurilise inimese ja koera vahel,“ lõpetas Slopašev oma seletuse.

„Väga suur vahe, jumala eest,“ oli Voitinski nõus.

„Issand jumal, miks siis ei ole suur!“ hüüdis Slopašev, nagu peaks ta vastu vaidlema. Tõepoolest tahtis ta aga oma väidet aina käegakatsutavamaks teha. „Vaadake meie ajalugu: Seni kui olime harimata, tundsime ikkagi veel oma, aga niipea kui hakkas haridus, enam iseendid ei tunne, ei taha tunda. No öelge nüüd ise, Ivan Vassiljevitš, sest teie olete ju haritud inimene, olete ülikooli lõpetanud, olete noorsugu õpetanud ja selle kasuliku tegevuse eest aumärke saanud; öelge nüüd, kui küsib teilt minusugune kasutu tõbras: kas koer võiks heast paremast äkki unustada, et tema on koer, kui tema oleks haritud, nii et lõpetaks ülikooli?“

„Kuis nii koer lõpetaks ülikooli?“ küsis Voitinski arusaamatuses vastu.

„Noh, ütleme, et oleks niisugune koerte ülikool,“ vastas Slopašev ja jõllitas sõbrale üle laua vastu.

Voitinski hakkas naerma, naerust köhima ja alles natukese aja pärast sai ta läbi häda vastatud:

„Aleksander Matvejitš, teie olete mu sõber, mu ainuke õige sõber ja haritud inimene, aga ometi olete inimesepõlgaja, ärge pange pahaks, suur inimesepõlgaja.“

„Kuis nii inimesepõlgaja!“ hüüdis Slopašev imestanult. „Mina armastan inimest. Te kuulake enne ja otsustage siis. Hea küll, koertel ei ole ülikooli, esiotsa ei ole, ütlen ma; mis pärast meid tuleb, seda me ei tea, sest meie pole kaardimoorid Issanda palge ees. Jääme tõsiasjade juurde: koertel ei ole! Hobustel, öeldakse, olla juba kuski Saksamaal midagi selletaolist, sest sakslasel on ikka midagi selletaolist nagu hobuse ülikool: ei millestki midagi, mina ja mittemina, kategooriline imperatiiv jne. jne. Nii siis: koertel veel ei ole, pange tähele — veel! Aga ma küsin teilt kui haritud inimeselt ja kasulikult ühiskonnaliikmelt: Kas üks koer on rohkem haritud kui teine? On või ei ole, mis te arvate?“

„On, jumala eest on,“ arvas Voitinski, mis ajas talle köha peale.

„Õige!“ hüüdis Slopašev. „Üks on rohkem haritud kui teine. Üsna loomulik, et üks on ikka rohkem kui teine. Võtke või meid kahekesi: teie olete rohkem kui mina, sest teie olete poolakas, mina venelane. Poolakas on rohkem kui venelane. See on siis selge: olgu ülikooliga või ilma, ikka on üks koer rohkem kui teine. Aga kas see haritud koer salgab sellepärast teise koera ära, et ta on rohkem haritud? Ei, parem nõnda: kas haritud lambakoer hakkab sellepärast linnukoeraks, hagijaks või hurdaks, et ta on haritud? Pidage! Pidage! Ärge vastake, sest küsimus pole veel täielik. Kunagi ei pea vastama, kui küsimus pole täielik, sest kuis sa vastad täielikult, kui küsimus pole täielik. Nii et kuulake õieti: kas haritud koer hakkab haukumise asemel määgima või kuke viisil laulma? Või olete kuulnud koera, kes ammub või hirnub?“

„Ei ole,“ vastas Voitinski naerdes. „Jumala eest, ei ole!“ piiksus ta.

„No näete!“ hüüdis Slopašev võidurõõmsalt. „Kas mul pole õigus? Aga mis teeb inimene, kui ta on haritud? Ma küsin teilt: mis teeb haritud inimene? Haritud inimene hakkab ammuma, hakkab kuke viisil laulma, seda hakkab ta. Meie kõik hakkasime ammuma, kui saime haritud. Sprechen sie deutsch? Parlez vous français? On see õige inimese keel? Räägib õige vene inimene nõnda? Govoriite po-russki — sellest saadakse Volgal aru ja seda keelt tarvitasid Puškin ja Gogol. Aga mis tegid meie nõndanimetatud haritud inimesed aastasadu? Mis teevad nad ikka veel, kui Gogol ja Puškin on juba surnud? Nad määgivad ja ammuvad! Rääkimise asemel ammuvad! On need õiged inimesed? Hakkab õige koer kunagi ammuma, unustab ta haukumise? Ütelge mulle puhtast südamest, sest teie olete poolakas, olete aumees, Ivan Vassiljevitš.“

„Ei unusta, jumala eest ei unusta,“ ütles Voitinski.

„Näete siis, mis tähendab, kui pole ülikooli, kui pole haridust,“ seletas Slopašev.

„Teie olete suur kõrgema hariduse vastane, Aleksander Matvejitš.“

„Kui pole haridust ja jumalat,“ jätkas Slopašev, ilma et oleks võtnud sõbra sõnu kuuldavaks. „Sest koertel ei ole jumalat, ainult inimesel on. Niipea kui venelane õppis jumalat tundma, hakkas ta õige haukumise asemel kohe ammuma — hakkas isamaad ära andma. Ja teate, mis mina arvan: inglasel jumalat ei ole, inglane ei usu jumalat, sellepärast ei määgi ega ammu ta. Inglane usub ainult inimest, igavest inimest, jumalat ei usu, sellepärast räägib ta aina inimese moodi, inglase moodi. Inglane usub ainult inglast, sellepärast. Kõik usuvad inglast, sakslane ja prantslane ka, meie muidugi samuti. Ja mina arvan, et kui jumal kunagi hakkaks igavest inimest uskuma, siis usub ka tema ainult inglast; niisugune tõbras on ta, see inglane muidugi. Mõistate.“

„Jumala eest, usub inglast, ja valmis!“ kinnitas Voitinski.

„Aga meid ei usu keegi, mitte keegi,“ kaebas Slopašev nukralt. „Meie isegi ei usu.“

„Jumala eest, ei usu,“ oli Voitinski nõus.

„Või arvate, et härra Maurus usub? Usu, kallis sõber, ei usu! Ta teeb ainult näo, et usub, aga ikkagi ei usu. Tema usub ennem sakslast kui venelast, niisugune on tema vene usk. Aga ise koolidirektor! Mõistate, koolidirektorgi ei usu venelast! Ja ometi võib iga vene inspektor ja direktor ta poekese kinni naelutada. Minagi võin, kui tahan, Goethe ja Schilleriga võin, mis prügikastis. Tahate kätt lüüa, et võin? Kahe kuuga — mis peale lepime?“

„Ei või,“ vaidles Voitinski vastu. „Goethe ja Schilleriga ei või.“

„Võin!“ kinnitas Slopašev.

„Ei või. Ja teate miks?“

„Noh?“

„Teil on selleks liiga hea süda, kallis sõber. Mina tunnen teid,“ rääkis Voitinski. „Kui pakuksin teile täna-homme kas või miljoni ja ütleksin: siin on raha, pange see kool kinni, mõistate, — ja kui ütleksin siis poistele: minge paluge härra Slopaševi, sest tema on hea inimene, aga tema tahab miljoni eest teie kooli kinni panna, — ning kui siis tuleksid kõik need poisid — mis ma ütlen: poisid! — kõik need poisid ja vanad, kel pole enam kuhugi mujale minna, tuleksid teised karjas siia ukse taha, kui meie nõnda istume, klaasid ja suupisted ees, tuleksid ja ütleksid: Härra Slopašev, meie kuulsime, et teie tahate meie kooli kinni panna, sest et Goethe ja Schiller kukkusid kapi otsast maha ja läksid puruks, aga kuidas te siis seda teete, teie olete ju venelane ja olete hea inimene? Kas võib hea inimene niisugune siga olla, et ta paneb kooli kinni? Ütelge nüüd ise, kas teil ei hakka neist hale meel, neist suurtest ja väikestest, kes seisavad karjas teie ukse lävel? Pange käsi südamele ja ütelge otsekoheselt ja avalikult, Aleksander Matvejitš.“

Aga Slopašev ei vastanud otsekoheselt. Ta vaatas nagu häbenedes kõrvale ja ütles:

„Seep see ongi, et olen hea inimene, aga muidu…“

„Näete, hea inimene jääb miljonist ilma,“ ütles Voitinski võidurõõmsalt.

„Arvasite tõesti, et ma miljoni eest…?“ küsis Slopašev.

„Jumala eest, arvasin,“ vastas Voitinski.

„Miljoni eest panen kooli kinni?! Kas teate, mis ma teile ütlen, Ivan Vassiljevitš: teie olete suurem siga kui mina, muidu te oma parimast sõbrast seda ei usuks. Teie olete suurim siga, keda ma kunagi näinud.“

„Jumala eest, suurim, keda te näinud,“ naeris Voitinski kõõksuvalt.

„Igavene siga!“

„Igavene!“ piiksus Voitinski.