Tõde ja õigus II/IX

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
VIII
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
X

IX.

Viimaks ometi pääses Indrek peale mitmekordset tagasikutsumist, küll lävelt, küll isegi poolelt trepilt, sest ikka tuli direktoril midagi tähtsat meelde, mida pidi kohe ütlema.

Nõnda sai Indrekust täieõigusliku õpilase asemel midagi ebamäärast, mis oli nagu õpilane, aga samal ajal ka teener, jooksupoiss, kokapoiss, uksehoidja. Ülalt Siberist asus ta alla suurde tuppa ühes oma puukastiga, mille paigutas eesriide taha seina äärde. Kopfschneider pidi temale ruumi andma ja jäädavalt lahkuma. Kas ta seda Indrekule süüks pani, seda ei saanud see kunagi teada, aga nagu Kopfschneider oli kord aidanud tema kasti sisse kanda, nõnda aitas tema nüüd Kopfschneideri oma voorimehele viia. Sinnasamasse asus ka Kopfschneider ise ja, nagu Indrekule paistis, väga kurva südamega, peaaegu pisarad silmas. Suu tegi tal mingisuguseid tummi liigutusi, mida Indrek polnud seal kunagi enne näinud.

Indreku voodi oli härra Voitinski omaga otsapidi vastastikku, mõlemad alumisel korral ehk, nagu siin öeldi, beletaažis. Nende peal, sängid jalgupidi alumiste voodite sammaste aukudes, asusid Vainukägu ja Sikk.

Vainukägu oli kena pikk poiss — valge, rõõsa näoga, lauk pahemal silmal, mis oli õieti kui uhkus ja toredus keelatud, sest „ausal ja korralikul“ koolipoisil pidi olema kas üsna nudi pea või tema juuksed pidid seisma harjasena püsti. Pluus sinakas-mustast kodukalevist, samasugused püksid, mida ta käis öösiti pesukojas triikimas — triipe sisse löömas. Aga sellega oli niisugune imelik lugu. et tema ei seisnud kuidagi jala peal, vaid andis seal ikka ruumi küljeõmblusele, nagu oleks see tähtsam kui tema. Sellepärast pidi Vainukägu käed alatasa püksitaskuis hoidma, et triibu ja õmbluse vahelisi asju õiendada. Niisugused imelikud püksid olid need. Muidugi, igapäevases elus saadi nõnda ilusasti läbi, aga hoopis keerulisemaks muutus asi pidulikkudel ja pühalikkudel silmapilkudel. Sest kuis sa seisad, näiteks, käed taskuis, kui tahad teistele uut testamenti ette lugeda või lauluraamatust ette laulda! Ja seda Vainukägu tahtis, eriti laupäevaõhtuti, sest tema vanemate ja ka tema enda palavam soov oli saada kord pastoriks, vähemalt köstrikski. Viimase elukutse unistus ta õieti siia oli toonudki. Isa oli nimelt kodu ajalehest lugenud härra Mauruse kuulutust, et tema esimese järgu õppeasutises valmistatakse ette kõigile ametitele, nõnda siis muidugi ka köstriametile, ja sellepärast tõigi ta poja siia, et tast saaks inimene, kes laulab ja mängib kogudusele. Seda laulmist see Vainukägu nüüd laupäevaõhtuti siin harjutaski.

Härra Voitinski peal asuv Sikk oli pisut teist tõugu mees. Temal olid pehmed, valged juuksed ja oma tüseda kogu kohta haruldaselt peenike hääl, sellepärast hakati teda Roosiks hüüdma. Tema pani rohkem rõhku saabastele kui pükstele. Eriti lihvis ta saapakandu, et need läigiksid, isegi tundide vahel käis ta neid alltoas riide taga harjamas. Selle kohta öeldi: „Roosi poleerib siku sõrgu“ ja püüti neid, maksku, mis maksab, määrida, et tuleks uus poleerimine, mis sünnitas nalja. Aga Siku „sõrgade“ määrimine võis kalliks maksma minna, sest Roosi austas peale läikivate kontsade ainult jõudu ja seda, mis jõuga tehakse. Võimlemisel huvitas teda peaasjalikult pommidetõstmine käte ja jalgadega, püsti, kükakil ja selili. Ikka harjutas ta oma lihaseid, olgu klassis, magamistoas, koridoris või väljas: tõstis toole, laudu ja inimesi, tegi kehalisi harjutusi põrandal, toolidel, laudadel, vooditel, redelipulkadel, ühesõnaga igal pool, kus võis tõsta, rippuda, balansseerida. Sagedasti võis teda näha mööda tuba käimas, üks käsi kangelt kõverasse tõmmatud, kuna teise käe rusikas kõverdatud käe muskleid tagus. Või ta ajas endal rinna ette õieli ja trummeldas kahe rusikaga oma rinnalihaseid, neid lootes nõnda teha tugevamaks ja vastupanevamaks. „Sikk pinnib“, ütlesid teised. Ikka seadis ta kusagil kahte tooli või teisi asju kõrvuti parajasse kaugusse, et nende vahel „pumbata“ — kätele toetudes end üles tõsta ja alla lasta. Sikk aina „sikutas“, nagu mõned naljatasid, isegi siis, kui Vainukägu suure häälega luges uut testamenti või laulis lauluraamatust.

Niisugused olid Indreku lähemad naabrid. Kõrvaltubades siinsamas, asus nii-öelda kogu asutise au ja uhkus — kõige jõukamad ja nimekamad õpilased. Siin oli saksa kolonist Bessaraabiast, nimega Müller — väike, kõhetu, kahvatu, pruunide silmadega, ruugete juustega, halli pluusiga. Temas polnud pealt näha midagi erilist, aga ta võis hobusena hirnuda, ja seda nii valjusti, et kogu asutis imestas tema oskust ja võimist. Nii kõhetu keha ja nii suur ning loomalik hääl!

Mülleri all magas eestlane Vutt, vallatu logard, aastat viisteist, kuusteist vana, mitmest koolist juba läbi käinud. Teda poleks ehk keegi eriliselt tähele pannud, sest temasuguseid logardeid oli ju siin küllalt, aga temal oli imelik harjumus ja see oli ainult temal. Ikka asutas ta enda seisma või istuma mõne suurema ja tugevama poisi kõrvale, võttis ettevaatlikult selle pahema käe, varsti tema pahema käe pisikese sõrme — nimelt just pahema — ja nokitses selle küüne kallal, kuna ta samal ajal omi keeleotsa pani alumise huule ja hammaste vahele, et teda seal tasapisi liigutada.

Samas toas magas veel Laane, tugev härja peaga, madala otsaesisega maapoiss, kel lühike, jäme kael, mis kõrgete õlgade vahele peaaegu ära kadus. Teda võis igaüks tonkida, ilma et ta vastu hakkas, sest tema ütles teise kohta ikka: „Mis tühjast ka lüüa saab“ ja laskis tal karistamatult minna, liigutas ainult oma pikki kõveraid käsi, nagu oleksid need võetud mõnelt gorillalt ja tema laia vimmas piha külge pandud. Samuti võõrana tundusid ka tema lühidavõitu jalad, mis hoidsid põlved ettepoole könksus ja varbad otstega sissepoole. Samm tippiv, sibav ja ikka kipub üks jalg astudes nagu teise varbaid tallama. Aga kunagi ei sünni see, sest tema peaaegu linaõiesinised pilusilmad seisavad korratute kulmude all käies alati maateral ja kogu tema laias, nurgelises tugevalõuapäralises ja suuresuulises näos püsib nagu süvenenud või keskendunud tähelepanu. Ainult harva vilksatab pilk kõrvale ja siis on ta ikka põiklev, häbelik või salalik. Enamasti on Laanel ikka mõni raamat käes, mõni selline, mille sisust ta veel jagu ei saa. Ja et ta on alles kolmandas klassis, siis armastab ta eriliselt algebra ülesannete kogu, sest see õppeaine algab alles neljandas. Teda võlub kõik, mis on arusaamatu, sest arusaamatusest teeb ta saladuslikkuse, mis tekitab aukartuse, peaaegu hirmu. Keeltest võlub teda kõige rohkem ladina keel. Juba esimesel parajal juhul küsis ta Indrekult:

„Tead sa, kuis on varas ladinakeeli?“

„Kuis nii?“ küsis Indrek arusaamatuses vastu.

„Tähendab, seda sa veel ei tea,“ naeratas Laane häbelikult või kavalalt.

„Ei tea,“ kinnitas Indrek. „Aga mis siis sest?“ küsis ta.

„Kas siis ladina keeles varast ei olegi?“ küsis Laane vastu.

„Aga mis siis sest?“ küsis Indrek uuesti.

„Ei midagi!“ ütles Laane. „Näe, mina tean seda,“ lisas ta uhkustavalt juurde ja tahtis veel midagi öelda, aga teda segas Vutt, kes üsna süütult küsis:

„Aga kuidas on täi ladinakeeli?“

„Mis?!“ hüüdis Laane nagu ehmunult vastu ja katkestas jutu.

„Tähendab, seda sa ei tea,“ ütles Vutt. „Aga seda peaksid sa teadma, sest selle sõna õpetab vana Gorilla oma poegadele kõigis keeltes kõige enne kätte.“

„Ära sõima,“ ütles Laane.

„Kuis ma siis sõiman,“ vaidles Vutt vastu, „täitand gorilla sa ju oledki. Iseasi, kui ma oleks öelnd spiritist, see on sinu sõimunimi.“

„Kuule, ma annan sulle ühe,“ ähvardas Laane.

„Ära anna, ronivad isegi teistele peale,“ vastas Vutt, kes peale Laane lahkumist seletas Indrekule: „Pane sa tähele: kui leiad mõne hallivatimehe, siis tea, see on sellelt. Tappa neid ei tohi, sest need on nagu prussakad; niipea kui hakkad tapma või põletama, ronivad hullemini kallale. Tulevad karjas! Aga pane ilusasti õrnalt ja elavalt peremehe juure tagasi, siis enam ei tule, ei roni.“

Aga hiljem õppis Indrek omal kehal tundma, et tee, mis tahad, ikka ronivad ja mitte ainult Gorillalt, vaid ka Harakalt, sest ka tema kasvatas neid. Ühel olid ainult suuremad ja tumedamad, teisel väiksemad ja valgemad, midagi linaluu taolist.

„Suurest mustusest,“ öeldi esimese kohta.

„Suurest vaevast,“ arvati teisest.

Laane peal magas venelane-tatarlane Kaasanist — väike, kollase nahaga, juuksed kui nõgi. Suur suitsetaja ja suitsuallaneelaja, mille tõttu rinnad rõgisesid tal hullemini kui vanahärra Voitinskil. Tarvitas morfiumi ja jutustas, kus vähegi võimalik, kodulinna ööurgastest, mille rõvedaid lugusid oli tal lõpmatult, nagu mõtleks ta neid ise igapäev uuesti välja. Seisis või istus kuski pimedas nurgas, silmis rasvane läige, poisid summas ümber, sest kuulajatest polnud Bažkirtsevil kunagi puudu.

Järgmises lahedas toas asusid v. Elbe Riiast, nagu juba tähendatud, krahv Mannheim Piiterist, vürst Bebutov Tifliisist, pan Hodkevitš Warssavist ja inglane King Moskvast, vabrikandi poeg. Need kõik olid tähtsad mehed, nii tähtsad, et magasid ainult beletaažis. Sest kuis sa paned krahvi vürsti või vürsti krahvi peale. Ka pan ei sobinud ühelegi teisele alla ega peale. Kõige leplikum oleks ehk olnud inglane, sest tema oli ikka nii viisakas ja tagasihoidlik, et temast võis oodata vastutulelikkuses kõike. Samuti oleks ehk ka krahviga hakkama saadud, sest tema elas siin esimese järgu õppeasutises nagu mõni lind võhivõõras ümbruses. Kuipalju või mida ta enne oli õppinud, seda ei saanud temalt vististi keegi teada; siin aga ei huvitanud teda nähtavasti miski muu peale tema balalaika. Ikka istus ta kuski kõveras, jalg põlvel, ja plõnnitas. „Mängib kui kurat“, ütlesid poisid ja kogunesid tema ümber; tulid isegi Baškirtsevi nigelate lugude juurest ära, et balalaikat kuulata. Indrekut valdas ikka millegi pärast nukrus, kui ta kuulis krahvi mängu või nägi tema pruune silmi, millesse nii hea vaadata. Temale jäigi kauaks ajaks kujutlusse, et krahvil on ikka niisugused ilusad silmad ja ta mängib nii hästi balalaikat, et kõik tulevad teda kuulama. Aga see kõik poleks suutnud krahvi nime ja mälestust unustusest päästa peale tema lahkumist (sest tema ei jäänud kauaks siia), kui ta poleks toonud asutisele oma ainukest laulu, mille viis oli soolole määratud esimesel poolel kurb ja unistav, teisel poolel aga, kus laulis koor kaasa, otse pühalikult kaebav. Sõnad kõlasid nõnda:



Koor:

„Ükskord popil oli peni,
Keda armastas.
Peni õgis rasvatüki,
Popp ta uinutas.
Ja maha mattis ta,
Haud kirjatähega,
Et — ükskord popil oli peni jne. jne.

See laul hakkas esimesest korrast kohe kõigile külge ja seda rahvuse peale vaatamata. Isegi härra Slopaševit kuuldi teda mõnikord kaasa örisevat. Voitinski aga matsutas seda laulu kuuldes oma koltunud suud ja kordas:

„Oi neid lollpäid! Oi neid ogaraid! Oi neid idioote!“

Need olid tema sõnad ja nende sõnade pärast ei saanud ta mitte kaasa laulda. Aga naerda ta võis lauljaid kuulates, naerda küll. Naerda ja sõimata! Tema sõimu ei pannud keegi aga tähele, sest lõpmatut laulukest lauldi veel siiski, kui Voitinski kõrvad olid juba ammu igaveseks kurdid ja tema suu mulda täis. Võimalik, et see laul eluea poolest mattis isegi krahvi, oma tooja, sest kunst on ju pikk, inimese elu lühike. Aga selle kohta polnud teateid, sest krahvist kuuldi peale tema lahkumist sama vähe kui enne tema tulekutki.

Voitinski kõrval oli veel inglane King, kes ei laulnud kunagi popi armsast koerast! Aga temast polnud seda imeks panna, sest tema ei laulnud üldse mitte. Emake loodus oli temale andnud saleda ja painduva, peaaegu neitsiliku keha ja nii õrna ja sulava hääle, et iga tema sõna kostis peaaegu muusikana. Aga kuis siis veel laulda, kui sa rääkides teed niikuinii kogu päeva muusikat! Ehk olgu siis, et oleks võinud laulda üksinda. Aga seda polnud üldse võimalik, kui lauldi popi armsamast, sest temast pidi tingimata igamees kaasa laulma. Kuid krahvi balalaika hakkas inglase meeltesse kinni. Hea meelega sidus ta selle mängides midagi värvikat omale pähe, võttis midagi laia ja lehvivat ümber ja hakkas tantsima.

„Ilus Helena tantsib,“ ütles Elbe siis. Aga pan Hodkevitš surus oma valge lõua vastu rinda ja ütles põriseva häälega midagi, mis pidi Elbe sõnade mõju vähendama. See oli tema harilik võte. Ükskõik millest keegi kiitvalt rääkima hakkas, ikka oli temal näoilme, mis pidi tähendama: pole viga, aga tuleksite meie juure Warssavi, küllap seal alles näeksite. Ikka käis ta käed püksitaskuis ja ei võtnud neid sealt klassis lauaski istudes. Kogu teenijaskond oli tema keeles „inimesed“, teised aga „härrased“. Inimeseks nimetas ta ka Indrekut juba teisel, kolmandal päeval, kui ta tahtis, et see läheks talle poest midagi tooma. Aga kui Indrek tema käsust väljagi ei teinud, siis kordas ta seda tal otse silma all, nii et enam kahtlust polnud, keda „inimesega“ tähendati.

„Kes on teie inimene?“ küsis Indrek vihast väriseval häälel.

„Mis te siis olete?“ vastas poolakas kõrgilt. „Olete ju sedasama, mis oli lätlane — jooksupoiss, käskjalg, teener.“

Õieti ei saanud ta veel viimast sõna lõpetadagi, kui juba Indrek talle rusikaga lõua alla andis, mis polnud seekord vastu rindu surutud. Sellele järgnes rusikavõitlus, mis jäi otsustamata, sest teised lahutasid neid enneaegu. Poolakas tahtis direktorile kaebama minna, aga teised ei lasknud.

„Seltsimeeste asi, seltsimehed ise ka õiendavad,“ ütles vürst.

„Tema pole minu seltsimees,“ ütles Hodkevitš Indreku kohta.

„Kuidas ei ole,“ vastas talle vürst. „Ise peate temaga rusikavõitlust ja ikka veel pole seltsimees.“

„Õige,“ arvas ka krahv, „kui võtsite tema väljakutse vastu, siis on seltsimees; vastasel korral oleksite pidanud kohe direktori juurde minema. Nii on kord ja kohus.“

Nõudis aega, enne kui pan selle loogika omaks võttis ja Indrekule käe andis.

„Kui tahate, nüüd lähen toon teile, mis vaja“ ütles Indrek siis.

„Ä’ä ole loll!“ hüüdis Sikk eesti keeli vahele ja katsus oma lihaseid käsivarrel.

Aga Indrek oli ometi loll ja läks. Ainult ühte kahetses ta minnes: et tal polnud oma venna Andrese jõudu ja rusikaid. Aga sest ajast peale hakkas ta ühes nii mõnegi teisega ka oma rusikate ja lihaste eest hoolitsema, kuna ta tänini oli seda pidanud tühiseks asjaks.

Ometi oli direktorile sellest kaklusest teatatud ja ta ütles Indrekule:

„See oli hea, et te talle andsite. Ärge jätke, teie olete siin minu asemik. Meil on puhteesti kool, mis on poolakal siin ütlemist. Aga ärge kõiki nõnda peksma hakake, peksate mul viimaks kooli tühjaks. Läheb kõla välja, et härra Maurusel on seal alltoas üks niisuke pikk ja kange, kes muud ei teegi kui peksab. Maal külas õppinud teine kaklema ja nüüd kakleb ka härra Mauruse esimese järgu koolis edasi. Kakles Tigapuuga, kakles Hodkevitšiga ja nüüd ei teagi, kelle käes kord.“

„Ma pole külas kunagi kakelnud,“ püüdis Indrek end kaitsta.

„Härra Maurus teab, teab,“ oli direktor nõus, „aga ma ütlen, et nõnda võidakse rääkida. Ja mis võib härra Maurus sinna parata, kui inemised nõnda räägivad, kui tõuseb kõla, et seal on üks pikk, kes kakleb. Öeldakse: on küll esimese järgu õppeasutus, aga üks pikk aina vehkleb seal rusikatega. Ja oleksid veel mõne sakslasega, aga äkki poolakaga. Mis on teil poolakaga tegemist? Sakslane, see on teine asi, temaga oleme juba seitsesada aastat nokkapidi koos. No ütelge nüüd ise, mis on teil poolakaga asja?“

„Ta sõimas mind,“ ütles Indrek.

„Las poolakas sõimab, mis sa tast sellepärast peksma hakkad. Venelane peksab teda muidugi. Sakslane peksab meid, venelane poolakat ja kui meie ise ka üksteist peksma hakkame, mis siis sakslane ja venelane hakkavad tegema! Ja venelast ei pea teie ka peksma, sest venelane paneb siis mu kooli kinni. Venelane paneb kohe härra Mauruse kooli kinni, kui me hakkame teda peksma.“

Niisugune oli direktori arvamus Ja niisugused olid need inimesed, kelle naabruses Indrek nüüd pidi elama. Need olid suurel määral eesõigustatud inimesed, kui mitte just vormiliselt, siis vähemalt tegelikult, ja sellepärast oli nendega sekeldamist päeval kui ka öösi.

Esimesed paar nädalat kulusid Indrekul uues ametis peaaegu uneta. Kartes, et ta ehk magades kella ei kuule, ei julgenud ta õieti uinudagi. Ehk kuigi uinus, helises kuulmeis ka siis, kui uksekell seisis päris vakka ja kui ukse taga polnud muud kui raksuv külm ja jalge all karjuv lumi.

Magamist takistas siin ka veel üks teine põhjus. Härrade Slopaševi ja Voitinski lõbus elu võttis aina hoogu. Seltsimehelikust jutungist ja naerust sai sagedasti laul: Slopašev mõmises kui karu ja Voitinski piiksus linnukesena. Poisid tegid neil ukse taga kassikontserti: krahv mängis balalaikat, Vainukägu laulis „Võta nüüd Issandat“, Hodkevitš surus lõua vastu rinda ja mörises, Sikk tegi luuavarreotsaga kriiditatud põrandal trummipõrinat, Müller hirnus, teised karjusid kooris midagi vahele. See kõik oli võimalik sellepärast, et direktorit polnud õhtuti peaaegu kunagi kodu ja Ollino puudus väga sagedasti. Kord, kui Slopašev sellest mürast tüdines, tuli ta poisse vaigistama. Aga enne ukseavamist põgenesid kõik, laua äärde jäid ainult Indrek ja Elbe.

„Kes siin karjus? Mis kisa see oli?“ päris Slopašev.

„Kus? Millal?“ küsis Elbe üllatatult vastu.

„Aga siinsamas, minu toa ukse taga,“ seletas Slopašev.

„Meie olime kogu aeg siin ja lugesime, aga pole midagi kuulnud,“ ütles Elbe. „Teil kumisevad ehk kõrvad, härra õpetaja.“

„Ivan Vassiljevitš, Ivan Vassiljevitš!“ hüüdis Slopašev oma kaaslast ja, kui see uksele ilmus, ütles ta temale: „Kuulake, mis nad räägivad. Nemad ütlevad, et siin pole keegi karjunud. Aga te ju kuulsite ometi selgesti, mis?“

„Üsna selgesti, päris selgesti, Issand halasta!“ kädistas Voitinski. „Luiskate, mu härrad, luiskate, jumala eest!“ lisas ta viisakalt juurde, sest alkohol tegi ta ikka viisakaks.

„Luiskate, jumala eest, mu härrad!“ kinnitas ka Slopašev.

„Jumala eest, ei luiska,“ ajas Elbe vastu. „Kui tahate, löön risti ette, et ei luiska. Olen küll luterlane, aga löön siiski risti ette, kui härrad muidu ei usu.“

Ja ta hakkaski omale risti ette laduma.

„Ükskõik, usume, usume!“ karjusid Voitinski ja Slopašev korraga, „ainult jätke see püha ristike vastu ööd rahule.“

Õpetajad läksid oma tuppa ja poisid tõttasid ukse taha kuulama.

„Kas teil on seda juhtunud, et kuulete, kui midagi kuulda ei ole?“ küsis Slopašev Voitinskilt.

„Ei, veel mitte,“ vastas see.

„Aga minul on, jumala eest on. Ja täna jälle,“ seletas Slopašev.

„Ärge uskuge, luiskavad, Aleksander Matvejevitš,“ lohutas Voitinski.

„Arvate teie tõesti?“ kahtles Slopašev.

„Kindlasti luiskavad!“ kinnitas Voitinski.

„Noh, siis minge tooge veel,“ käskis Slopašev. „Sorust aitab?“

Poisid põgenesid ukse tagant ja, kui Voitinski välja tuli, palituhõlmad kinni pani, krae üles tõstis ja varnast mütsi võttis, pöördus Elbe kõige viisakamal toonil tema poole:

„Kuhu nii hilja, härra õpetaja?“

„Pisut jalutama, värske õhu kätte kõndima, pea nagu uimane, terve päeva toas olnud,“ vastas Voitinski tõsise, peaaegu pühaliku näoga ja läks, kuna Elbe ta viisakalt läbi koja saatis.

„Katsusin järele: soru pahemal pool taskus,“ ütles Elbe tuppa tagasi tulles. Ja ruttu muretses ta samasuguse pudeli ning täitis selle veega. Siis jäi ta Voitinskit ootama, kellele ta juba välisuksele vastu läks, kus algas kohe lai jutt tehtud jalutuskäigust, ilmast, külmast, taevatähtedest ja kes teab millest. Jutt oli nii huvitav ja kaasakiskuv, et peatas mehi kauemaks külma ja pimedasse kotta ning hämarasse eestuppa kui see ehk harilikult tarvilik. Pealegi juhtus nõnda et kui seisab üks, siis seisab ka teine, aga kui hakkab üks läbi ukse minema, siis tahab ka teine sedasama teha, nii et tuleb tahes või tahtmata kokkupõrge ja trügimine. Lihtsalt naljakas inimestega, kuis nad mõnikord tahavad sama asja samal silmapilgul teha! Ajab südaöösi naerma, ajab vanahärra Voitinskigi naerma, kel oli alguses nii tõsine ja peaaegu pühalik nägu. Aga lõpuks ometi saadi sisse ja Voitinski läks Slopaševi tuppa.

„Käes, näete,“ ütles Elbe. „Veepudeliga läks sisse! Oodake! Kuulake!“

Ei võtnud kuigi kaua aega, kui midagi lendas kõlinal vastu ust ja härra Slopašev hakkas hirmsasti puristama.

„Issand halasta!“ piiksus Voitinski. „Mis on, Aleksander Matvejitš?“

„See on ju puhas vesi!“ möirgas Slopašev täiest kõrist. „Teie teete minuga kurja nalja!“

„Kuidas nii?“ piiksus Voitinski. „Kuidas nalja?! Mina teiega nalja, Aleksander Matvejitš?!“

„Maitske ise!“ karjus Slopašev.

„Vesi mis vesi,“ kinnitas ka Voitinski natukese aja pärast. „Jumala eest vesi! Mis see ometi tähendab, püha jumalaema? Trahteris petavad!“

„Kas te ikka saite trahterisse?“ küsis Slopašev pilkavalt.

„Kuis siis muidu, Issand halasta!“ vastas Voitinski. „Tuttavaidki nägin, teretasime.“

„Aga mis see siis lõppude lõpuks on?“ ütles Slopašev mõtlikult. „Esiti kuulsime kisa ja kära ning teised ütlevad, et nemad ei tea sellest midagi; nüüd ostad trahterist viina, aga kui jooma hakkame, siis on vesi.“

„Issand, mina ka ei tea, mis see on; jumala eest ei tea,“ kinnitas Voitinski ja võttis pudeli, et temaga uuesti trahterisse minna. Kögises ja krägises teine suurest toast läbi minnes ja Elbe tegi kõik, mis tema võimuses, et vanainimese seisukorda kergendada, käis isegi tüki maad tänaval teda saatmas, sest seal oli hirmus sügav lumi. Ja kui ta tuppa tagasi tuli, oli tal uuesti oma endine veepudel käes.

Varsti ilmus ka Voitinski, nägu naerul, ise nagu ärevil.

„Mis on? Mis on juhtunud?“ tormas Elbe talle vastu. „Teil pole ju nägu ees olemaski, härra Voitinski! Jumala pärast, rääkige ometi!“

„Imed sünnivad avasilmi!“ vastas Voitinski.

„Mis?!“ hüüdis Elbe. „Mis imed? Milles on asi?“

„Nagu Kaana pulmas,“ vastas Voitinski. „Kristus on sündinud, Valekristus!“

„Issand halasta!“ rääkis Elbe heidutatult. „Patujuttu räägite vastu ööd, härra Voitinski.“

Teistest tubadestki tuli poisse ja kõik surusid härra Voitinski ümber.

„Jumala eest, tõsi jutt,“ kinnitas see. „Viin muutub veeks ja vesi viinaks.“

„Kus? Millal? Kuidas?!“ imestasid poisid.

„Minu oma taskus, pudelis, Aleksander Matvejitši käes,“ piiksus Voitinski.

„Püha jumalaema, niisugune jutt vastu ööd!“ imestasid poisid. „Aga siis olete teie ise ju Valekristus, härra Voitinski. Kuis me siis teiega veel ühe katuse all elame. Peame tingimata sellest härra Maurusele teatama. Ütleme: vabandage, härra Maurus, aga härra Voitinski on Valekristus.“

„Mis, mis?!“ kiilus vanamees. „Mina Valekristus? Hihihi! Hihihi!“

„Kui mitte teie, siis tingimata härra Slopašev,“ vastati tõsiselt. „Sest kui on ime, siis on ka Kristus.“

„Ivan Vassiljevitš!“ hüüdis Slopašev oma toast.

„Kutsub,“ läks Voitinski ärevaks. „Lubage läbi, lubage läbi, härrad.“

Seekord pääses vanamees õige pudeliga sisse, sest Elbe pikad näpud ei küündinud kuidagi teda vahetama.

„Lollpea oled sa, Ivan Vassiljevitš, seda ütlen sulle südamlikuks sõpruseks,“ karjus Slopašev sõbrale vastu, niipea kui see ukse avas. „Valekristused on need seal, mitte meie! Kogu see kool on Valekristus, mõistate, Ivan Vassiljevitš.“

Aga Voitinski mõistis väga vähe sellest, mis talle räägiti või mis tema ümber sündis, niipea kui ta oli tarvitanud alkoholi. Sellepärast võisidki temaga sündida kõige imelikumad asjad.

Oli õhtuid, kus tuldi kaugematest tubadest, isegi ülalt Siberist alla tuppa janditama, kui Slopaševil ja Voitinskil kestis lõbus oleng hilja ööni. Suures toas kustutatakse tuli ja poisid poevad magama. Aga pimedas hiilib keegi Slopaševi toa ukse juurde ja koputab.

„Sisse!“ möirgab Slopašev.

Aga sisse ei astu keegi, ainult koputatakse natukese aja pärast uuesti.

„Sisse, ütlen ma!“ karjub Slopašev.

Aga ei ilmu keegi.

„Uks on ehk lukus, Aleksander Matvejitš,“ krägiseb Voitinski piiksuvalt.

„Katsuge järele,“ käsutab Slopašev.

Voitinski ajabki enda suure vaevaga peaaegu tugede najal üles ja läheneb uksele. Aga seks ajaks, kus ta jõuab selle avada, on koputaja ammugi vaiba all.

„Pole kedagi,“ ütleb Voitinski ja matsutab kahtlevalt suud. „Tuba on pime, kõik magavad.“

„Aga koputati ju,“ vaidleb Slopašev vastu. „Te ju ise kuulsite.“

„Nagu oleksin kuulnud küll,“ kögiseb Voitinski. „Jumala eest oleksin nagu kuulnud.“

Härrad asuvad uuesti lauda ja tõstavad klaasid teineteise terviseks. Poisid jätkavad oma mängu, kuni Slopaševi kannatus katkeb ja ta ise ukse avab ning suurde tuppa astub, et vaimusid otsida. Aga sel silmapilgul lendab pimedast talle raske pall vastu jalgu ja hirmunult põgeneb ta oma tuppa tagasi.

„Issand jumal!“ piiksub Voitinski laua ääres. „Mis see ometi on?“

„Midagi kargas mul jalgele,“ vastab Slopašev.

„Tõepoolest nagu vaimud,“ kögiseb Voitinski naerda.

Slopašev võtab laualt lambi ja läheb suurde tuppa otsima, aga ei leia midagi, sest vaheajal on jalgpall juba koristatud. Käib voodite juures, kergitab eesriiet, aga kõik magavad õndsa und. Ükskord ometi õnnestus Slopaševil pall tabada ja nüüd süttis ta viha põlema kõigi nende tempude pärast, mis temale ja ta parimale sõbrale mängitud. Ta tormas esimese voodi juurde ja kiskus sealt magaja ühe ropsuga jalgupidi põrandale. Sinnasamasse tuli tolmates ka luik, mis laiutas rahuinglina oma tiibu lae all, sest loomusunniliselt kätega kustki pidet otsides oli poiss tal pikast kaelast kinni haaranud.

„Koerapoeg niisugune!“ möirgas Slopašev. „Tema oma õpetajale palliga vastu jalgu! Tema koputama, kui õpetaja vestab oma parima sõbraga vaiksel tunnil juttu!“

Aga see, kelle ta teiselt korralt maha kiskus, oli Sikk ja see magas tõepoolest, sest tema ei võtnud teiste hullanguist peaaegu kunagi osa. Ja kuna ta unise peaga kuidagi ei taipa, mis temaga sünnib, arvab ta, et temaga jändavad teised poisid. Sellepärast ahmib ta südametäiega enda ees seisjal ümbert kinni. Algab rüselemine. Slopaševil on pikk ja lai öökuub seljas, Sikk palja särgiga, mis ulatub vaevalt põlvini, sest tema arvab, et ei saa kellestki õiget rammumeest, kes magab aluspükstes.

Rüselejad takerdusid jalgega millessegi pehmesse ja komistasid vastu Slopaševi toa irvakil ust, mis raksatas kinni. Valitses äkki pilkane pimedus ja tõusis põrgukisa, sest kõik karjusid läbisegi midagi.

„Roosi, sikuta!“ hüüdsid eestlased omakeeli. „Ole mees, ole eestlane, löö venelase päkad püsti! Murra! Aga ära lõhki löö, siis on uputus. Kui venelane lõhkeb, upume kõik!“

„Valgust, enam valgust!“ hüüab Slopašev, nagu püüaks ta naljatada, ja lisab juurde: „Ivan Vassiljevitš, tehke uks lahti!“

Aga Voitinski ei saa ust avada, sest keegi hoiab teda väljastpoolt kinni.

„Issand jumal!“ piiksub Voitinski, „uks ei lähe lahti! Mis on, Aleksander Matvejitš?“

„Võitlus! Võitlus mitte elu, vaid surma peale,“ ähib Slopašev.

Aga enne kui ta jõudis need sõnad õieti lõpetada, sündis suur mürin, sest jällegi takerdusid maadlejad millessegi, langesid vastu lauda ja tõukasid paar tooli ümber. Sealt suundusid nad uue hooga vastu kahekordseid voodeid ja suurt kappi, mille otsas asusid kõrvuti Goethe ja Schilleri kipsist kujud. Et nende alus lõi kõikuma, siis kaotasid nad tasakaalu ja kargasid kapi otsast maha, üks otseteed põrandale, teine Slopaševile pähe, nii et see rabati jalust. Sellele järgnes surmavaikus. Keegi ei julgenud piiksatadagi, nii hirmus mürin oli pimedas. Vürst jooksis oma toast lambiga, tema kannul ta kaaslased. Ka Voitinski sai viimaks oma toaukse lahti.

Vaatlejaile esines kurb pilt: Goethe ja Schiller olid purunenud tuhandeks killuks ja nende keskel lamas Slopaševi tüse ja raske kuju, nagu oleks see need kaks sakslast hävitanud. Vaese luige sulgi ja tema õilsat tolmu oli kogu tuba täis. Luik ise, juba ilma peata ja murdunud tiibadega, lamas kuidagi õnnetult ja losakil laua all, kuhu olid ta paisanud rüselejate jalad.

„Issand jumal, mis on sündinud?“ piiksus Voitinski, nähes Slopaševi põrandal ja Sikku püksata lõõtsutades tema ees.

Pan ja krahv tõttasid Slopaševi üles aitama ja ka Sikk pistis oma käed uuesti külge. Nõnda sai õnnetu jalule. Esimese toibumise järele tahtis ta kohe direktori juurde tõtata, aga temale asus teele ette Indrek särgiväel, püüdes seletada, et direktorit pole kodu ja et ülal võiks rikkuda ainult preili ja proua Malmbergi rahu. Ka Ollino puudus, sest muidu poleks võidud üldse sinnamaani jõuda. Ainult Tigapuu ilmus kui korrapidaja, olgugi et need toad siin kunagi tema võimupiiri ei kuulunud. Aga niipalju tegi ta ometi, et laskis tulla Jürka luuaga, prügikühvliga ja ämbriga ning varsti polnud Goethest ja Schillerist muud järel, kui ainult veidike tolmu. Ka luige korjas ta laua alt ning püüdis koguda tema laialilennanud suled.

„Sic transit gloria mundi,“ lausus Slopašev seda kõike nähes elutargalt, sest tema viha lõi kohe lahtuma, kui ta võrdles iseenda saatust Goethe ja Schilleri ning luige omaga. Aga Voitinski pidi aina imestama.

„Jumala eest, mitte millestki ei saa ma aru: tahan välja tulla, tahan ust avada, võimata, sest uks on kinni. Siis tõuseb hirmus kisa, hirmus müra ja, kui siis uks viimaks lahti läheb, lamate teie, Aleksander Matvejits, põrandal ja ei liiguta oimugi. Ning puru ja sulgi kõik kohad täis! Jumala eest, mitte millestki ei saa ma aru.“

„See oli see neetud Goethe või Schiller,“ seletas Slopašev omas toas, „muidu oleksin ma tema lömastanud.“ Ja kui ta klaasi oli tühjendanud, lisas ta naljatades juurde: „Hea veel, et oli Goethe või Schiller, aga kui oleks olnud Puškin või Tolstoi, siis oleksin praegu surnud.“

„Jumala eest,“ oli ka Voitinski nõus, „kui Puškin, siis tingimata surnud.“

Peagi olid sõbrad veel ülevamas meeleolus kui tänini. See ei andnud õpilastele rahu, sest nemad tahtsid, maksku, mis maksab, õpetajate meeleolu rikkuda. Aga endised tembud seda enam ei suutnud, sest õpetajad ei reageerinud enam ei kassikontserdile ega koputustele. Siis tuli keegi mõttele hakata proovima, kes hüppab jalgega kõige kõrgemale vastu õpetajate toa seina. Aga kui õpetajad ka sellest ennast eksitada ei lasknud, hakati jalgega vastu tahvelust hüppama, ikka prõmm, prõmm ja prõmm. See tegevus oli nii sütitav, nii haarav, et sellest võtsid lõpuks osa kõik, ka von, vürst ja pan. Ainult krahv ei teinud seda kehalist harjutust kaasa, vaid istus pika laua nurgal ning mängis balalaikat, nagu tahaks ta hüpetele takti sisse panna. Viimaks unustas isegi Tigapuu, et tema kuulus teataval määral korrapidajate kilda, unustas ja hakkas kaasa hüppama, sest tema tahtis teistele näidata, kuidas õieti hüppama peab. Kord-korralt ikka suurema hooga prantsatas ta vastu ust, kuni lendas ühes uksetahvliga Slopaševi tuppa. See sündis kõigile nii ootamata, et vahiti ainult ammuli suuga. Kõige enne tegi häält Voitinski. Ta katsus toolilt tõusta, aga langes jõuetult sinna tagasi ja ütles nõutult suud matsutades:

„Issand! Mis see siis nüüd on? Uks polnud ju lukus.“

„Jah, uks oli ju lukust lahti,“ ütles nüüd ka Slopašev.

Need sõnad andsid jahmatanud Tigapuule elu tagasi ja juhatasid talle pääsetee.

„Ei, uks oli lukus,“ ütles ta ja kargas ukse juurde, nagu tahaks ta oma sõnadele sealt kinnitust leida. Tõepoolest aga keeras ta lukule kõige pealt korra ette ja alles siis katsus ta ust avada. „Näete ise, et lukus!“ karjus ta tehtud vihaga.

Läbi katkise ukse vahtisid poiste irvitavad näod. Krahv istus endiselt laua otsal ja mängis balalaikat.

„Mis see ometi täna on?“ küsis Voitinski nõutult. „Ega ometi teie ust lukku keeranud, Aleksander Matvejevitš?“

„Teie ise tulite ju viimasena, Ivan Vassiljitš, kuis siis mina,“ vastas Slopašev.

„Mina ei tea, kes ta lukku keeras, aga näete oma silmaga, et on lukus,“ rääkis Tigapuu.

„Aga mis siis sest, et lukus,“ taipas viimaks Slopašev öelda. „Võib siis sellepärast uksi murda?“

Aga Tigapuu vastas kindlasti ja tõsiselt:

„Mu härrad, mina olen täna korrapidaja, sest härra Maurus ja Ollino on kodunt ära. Õpilased kaebasid minule, et nemad ei saa siin magada, sest teie toas on laul ja naer. Kui ma siia tulin, siis kuulsin seda isegi ja koputasin ning, kui ei avatud, siis sündis see, mis sündima pidi.“

„Teie olete arust ära!“ hüüdis Slopašev. „Vaadake oma poiste järele, aga jätke meid rahule, meie oleme õpetajad. Murdke teisi uksi, mitte meie oma.“

„Vabandage, härra Slopašev,“ vastas Tigapuu. „Minu aru on selge, aga mis klaasid ja pudelid on siin laual?“

„Välja, häbematu!“ karjus Slopašev.

„Hea küll,“ ütles Tigapuu ähvardavalt. „Kogu maja on minu valve all, mina pean vastutama. Need siin on tunnistajad, kuidas kõik sündis, kujud, luik ja muu. Aga nüüd palun ma rahu, muidu pean ma mõjuvamad abinõud tarvitusele võtma.“

Nende sõnadega tahtis Tigapuu toast lahkuda, ilma et oleks teadnud, millest nüüd peale hakata. Ometi omandas asi viimasel hetkel soovitud pöörde, sest Voitinski ütles suud matsutades:

„Mu härrad, milleks tülitseda! Goethe ja Schiller on purud ning uks on puru, milleks veel tülitseda, härra Tigapuu.“

„Mina ei armasta tülitseda,“ vastas Tigapuu peatudes, „aga kui härrad nõnda…“

„Jätke seda,“ ütles nüüd ka Slopašev. „Ivan Vassiljitšil on tingimata õigus, milleks tülitseda, kui kõik on niikuinii puru. Öelge parem, mis teha uksega?“

„See on tühine asi,“ vastas Tigapuu. „Ukse parandan mina.“

„Nii et härra Maurus ei teagi?“ küsis Slopašev.

„Nii et ei teagi,“ vastas Tigapuu.

Ja kohe pani ta teiste abil uksetahvli oma paigale, seadis enamasti terveks jäänud liistud talle ette ning lõi nad peente naeltega kinni.

„On nõnda hea?“ küsis ta siis.

„Imeline!“ hüüdsid õpetajad talle vastu. „Teie olete kuldne inimene. Kas võib teile?…“ ütles Slopašev pudeleid nõrjutades, kus aga enam midagi ei leidunud. „Eeh, tühjad!“ hüüdis ta. „Tahtsin teile pakkuda, aga nagu näete, ei ole. Teine kord, kui lubate, teine kord tingimata.“

Nõnda jäidki Tigapuu suu ja kurk täna kastmata.

„Goethe ja Schilleri, need võtan ma enda peale,“ ütles Slopašev siis Tigapuule. „Ütelge, olge head, ka teistele, et kui härra Maurus küsib, siis las vastavad, et mina, muud mitte midagi; mõistate? Küll ma ise härra Maurusele seletan, kuis see sündis. Peaasi, mitte palju rääkida, mina ise seletan,“ kinnitas Slopašev.

„Aga luik?“ küsis Tigapuu.

„Issand halasta, luik!“ piiksus Voitinski ja katsus naerda.

„See tuleb ühes Goethe ja Schilleriga,“ vastas Slopašev natukese mõtlemise järele.

„Luik, Goethe ja Schiller — mõistate?“ ütles Voitinski suud matsutades, nagu peituks selles kõrvutuses mingisugune eriline mõte. Aga ükski ei näinud selles midagi iseäralikku ja sellepärast mindi päevakorras edasi; Tigapuu sundis poisse magama ja Slopašev talutas peagi ka nõdraks jäänud Voitinski oma asemele.

Aga inimestesse oli täna nagu vanakuri ise sõitnud, neli tuldnorskavat musta ees. Sest niipea kui Voitinski oli magama uinunud, äratas tema Vutt, öeldes:

„Härra Slopašev kutsub teid.“

„Kohe, kohe,“ vastas uimane vanamees, niipea kui taipas, milles asi. Ja ta ajas endale pruuni palitu selga, tõmbas saapad palja jala otsa ning läks uksele koputama. Ta pidi kaua ja kõvasti koputama, enne kui uinunud sõber kuulis.

„Kes seal on?“ möirgas Slopašev viimaks.

„See olen mina, Ivan Vassiljitš,“ piiksus Voitinski ukse taga.

„Aa, see olete teie!“ hüüdis Slopašev. „Silmapilk, silmapilk! Teile on mu koja uksed alati avatud, teile olen ma alati valvel.“

Ja ta laskis Voitinski sisse, pani ta laua äärde istuma, süütas lambi, ajas juttu ja talutas sõbra lõpuks uuesti voodisse ja kattis ta seal soojasti kinni. Ise targutas ta nõnda:

„Teie magate nagu koer oma onnis, Ivan Vassiljitš.“

„Jumala eest, nagu koer oma onnis,“ oli Voitinski lapsikult naeratades ja kögisedes nõus.

„Aga nii see peabki olema, Ivan Vassiljitš,“ lohutas teda Slopašev. „Kõik ühesugused jumala loomad, olgu inimene või koer.“

„Jumala eest, kõik ühesugused, olgu inimene või koer,“ kinnitas Voitinski. „Mina, näiteks, kuigi kolleegia nõunik, ikkagi nagu koer, jumala eest, nagu koer.“

„Jumala eest nagu koer, Ivan Vassiljitš,“ kordas Slopašev. „Ka kolleegia nõunik on jumala ees nagu koer.“

„Jumala eest, nagu koer, Aleksander Matvejitš,“ kiitis Voitinski.

„Nii et head ööd, sa jumala kutsikas!“ ütles Slopašev. „Ja pidage meeles, et olete mu parim sõber. Sellepärast magage hästi!“

„Teie samuti,“ vastas Voitinski, nagu oleksid tal pisarad kurgus.

„Kaks vana näru oleme,“ lausus Slopašev nukralt.

„Kaks näru, jumala eest,“ oli Voitinski nõus.

„Ilusat und!“

„Teile ka!“

Aga nende ilus uni kestis väga lühikest aega, sest vaevalt hakkas Voitinski sügavamalt hingama ja Slopašev norskama, kui kordus endine jant: uuesti äratati vanamees, sest Slopašev kutsuvat teda.

„Issand halasta, mis ta küll tahab!“ rääkis Voitinski uimase peaga ja ajas oma palitu jällegi selga.

Alles kolmandal, neljandal korral tuli Slopaševil pähe Voitinskilt küsida, mida ta õieti soovib, et ta teda magada ei lase.

„Teie ju ise kutsusite mind,“ ütles Voitinski.

„Kuis nii?“ imestas Slopašev. „Ma pole teid kutsunud.“

„Nägin ma siis und või,“ kahkles Voitinski.

„Võib-olla nägite und,“ ütles Slopašev. „Kõik on võimalik.“

„Jumala eest, kõik,“ kinnitas Voitinski ja matsutas suud. „Jumala eest!“ kordas ta.

„Miks te niipalju jumalat pruugite, Ivan Vassiljevitš?“ küsis Slopašev äkki.

„Kuis nii palju? Kuis võib jumalat pruukida?“ imestas Voitinski.

„Aina jumala eest ja jumala eest,“ vastas Slopašev.

„Mis siis minusugusel veel on, ainult jumal ja…“

„Ainult jumal ja suupiste. Ning surm!“

„Jumala eest, surm,“ kinnitas Voitinski.

„Näete nüüd, Ivan Vassiljevitš, juba olemegi surma juures väljas. See ongi see öine jumalapruukimine, sest jumal tähendab ikka surma.“

„Kuis nii surma?“ küsis Voitinski. „Jumal tähendab surma?“

„Mis te siis arvate,“ vastas Slopašev. „Juba ennist ütlesin teile, et oleme kõik ühesugused jumala loomad. On see tõsi või valetan ma?“

„Tõsi, tõsi, Aleksander Matvejevitš,“ kinnitas Voitinski. „Jumala eest!“

„Seep se ongi, et tõsi. Nii siis: meie oleme kari, jumal karjapidaja, karjakasvataja. Eks ole nõnda?“

„Nõnda, nõnda,“ kinnitas Voitinski nagu vastu tahtmist, sest temale ei meeldinud Slopaševi järeldus.

„Näete!“ hüüdis Slopašev võidurõõmsalt. „Aga milleks kasvatatakse karja? milleks? Mis te arvate?“

„Jah, milleks?“ vastas Voitinski mõttetult.

„Endastki mõista — et oleks omal või teistel tappa. Räägin ma tõtt?“ küsis Slopašev.

„Tõtt, tõtt, Aleksander Matvejitš,“ ütles Voitinski, „aga kuis siis nii, et jumal tapab meid?“

„Aga kes siis?“ küsis Slopašev. „Ikka jumal ise või annab meid kuradi kätte. Nii sünnib meiega siin ilmas.“

„Teie olete ateist, Aleksander Matvejitš,“ naeris Voitinski kögisevalt ja hakkas köhima. „Jumala eest, ateist!“ kordas ta.

„Kuis nii ateist?“ ajas Slopašev vastu. „Mina usun jumalat, sest kuis ma muidu saaksin kuradit uskuda. Aga teie ise, Ivan Vassiljevitš, teie olete ateist, sest teie ei karda jumalat, pruugite teda vastu ööd liiga sagedasti. Ometi peab tõsine usk hirmu peale ajama. Mis te arvate, kas peab?“

„Muidugi peab,“ oli Voitinski nõus. „Sest mis usk see on, mis ei aja hirmu peale.“

„Aga ütelge mulle sõbramehe poolest, puhtast südamest, kumba te rohkem kardate, kas jumalat või kuradit?“

„Ei tea, kallis sõber, Aleksander Matvejitš,“ vastas Voitinski. „Jumala eest ei tea.“

„Aga kui mina teile, kallis sõber, puhtast südamest ütlen, siis ei karda mina ühte ega teist,“ rääkis Slopašev. „Sest milleks neid karta? Mis nad võivad mulle teha? Ainult mu tappa. Mis muud? Ei midagi. Aga mis on surm? Mina ju teda ei karda. Sest mis on mulle elu? Ei midagi. Kui jumal just praegu meie ette astuks ja ütleks: „Kumb teist tahab surra, sest teine teist peab surema?“ siis paneksin kas või ise oma käega endale silmuse kaela ja jumalal pole muud kui lasku silmus kinni tõmmata…“

„Jumala eest, teie olete ateist, Aleksander Matvejitš!“ hüüdis Voitinski. „Seda teeb ju kurat, kui kellelgi tõmmatakse silmus kaelas kinni.“

„Kuis nii kurat?“ karjus Slopašev vihaselt. „On siis kuradi käes elu ja surma võtmed? Mis ajast saadik jumal on erusse läinud? Ei, ei, Ivan Vassiljitš, mina usun jumalat. See olete teie, kes teda ei usu; teie kaldute rohkem kuradi poole. Mina usun jumalat ja sõprust ja sellepärast, kui jumal tuleks ja küsiks, kumb meist tahab surra, siis ütleksin mina: „Armas jumal, las minu sõber elab, sest tema usub rohkem kuradit kui sind, armas jumal. Las mu sõber elab seni, kui annad kord surmaobadused oma venna kuradi kätte; siis tehku see temaga, mis tahab.“ Nõnda ütleksin ma ja sureksin hea meelega, sest jumal on mu sigitanud ja tema käe läbi tahan ma ka langeda. Jah, mina usun jumalat ja sõprust, aga mida ma mitte päris hästi ei usu, on igavene elu. Mõelda, et elad, ütleme tuhat aastat, elad kaks, kolm, kümme tuhat aastat, noh, ma olen valmis, kui jumal tahab, elama ka sada tuhat, isegi miljon aastat; aga milleks pean ma elama igavesti? Mõelge ometi — i — ga — ves — ti! Mis jääb teie jumalikust mõistusest järele, kui mõtlete — i — ga — ves — ti? Ja peaasi — milleks? Teie ütlete: et läheksin paremaks. Aga on siis inimene mõni vana viin, et ta peab minema paremaks? Miks? ütelge ometi. Inimene on juba inimene, temal pole vaja paremaks minna. Ehk miks peaksin, näiteks, mina, Aleksander Matvejevitš Slopašev paremaks minema? Tahab mind keegi süüa? Ei, mind ei taha keegi süüa, sest, jumal tänatud, meie oleme haritud rahvas, kel on oma raudteed ja aurulaevad ning kõik. Kui mõelda: telefon, telegraaf, Puškin, Lermontov, Gogol, ja äkki inimesesööjad. Ah, mis te ütlete selle kohta?“

„Teie olete filosoof,“ kiitis Voitinski. „Teie peaksite kirjutama.“

„Teie ütlete — kirjutama. Aga milleks kirjutada, kui võin sõpradega juttu ajada? Mis on parem, kas see, et inimesed mind loevad, või et jumal mind kuulab, jumal ja tema inglid ning minu ainuke sõber, sest kus on sõprus, seal on ka jumal ja inglid. Las jumal oma inglitega kuuleb, et ma igavest elu hästi ei usu. Jumalat usun, seda küll, aga tema igavest elu mitte. Ja seda jumala enda ja tema inglite pärast. Just! Ütle ometi isegi — sest sa oled ju tark inimene, haritud inimene, kolleegia nõunik ja ülikooli lõpetanud, seisad nii-öelda tarkuse ja kultuuri tipul, mina olen ainult ülikooli nuusutanud, pisut ainult, ja seda niisamuti muidu — nii et ütle nüüd sina kui tark ja haritud inimene, kuis on see siis võimalik, et jumal on igavene, tema inglid igavesed ja mina olen igavene. Aga kui meie kõik oleme igavesed, mina, sina — sest igaviku ees teie ei maksa — Goethe, Schiller, Gogol, Puškin — sest Puškin on ju igavene — nojah, kui meie kahekesi, need kaks jumala looma, jumala koera, oleme igavesed nagu jumal ise, milleks peame meie siis jumalat ja tema ingleid uskuma ja miks ei või jumal ja tema inglid meid uskuda? Vahete-vahelgi! Näiteks nõnda, et täna usume meie jumalat ja tema ingleid, homme või tunahomme usuvad nemad meid. Sest maailmas peab valitsema üheõiguslus, sõprus, vendus. Kui igavene inimene usub igavesti igavest jumalat — pange tähele: igavesti! — miks siis igavene jumal ei või pisutki uskuda igavest inimest! Mis teie arvate, on see võimalik, et jumal usuks inimest?“

„Teie olete ateist,“ kinnitas Voitinski, „olgu see teile öeldud südamlikus sõpruses. Teie olete halvem kui ateist: teie olete jumalateotaja.“

„Eksite, kallis sõber,“ ütles Slopašev. „Nimetage mind, milleks või kelleks tahate, nimetage mind või üheküüruga kaameliks, nimetage seaks, koeraks, kas või kirbuks kärnase koera pulstunud karvades, aga eksida ei tohi, muidu vaidlen kohe vastu, sest mina armastan tõtt üle kõige. Koledasti armastan ma tõtt. Tõe pärast ma räägingi, sest igav oleks inimesel elada, kui poleks ilmas tõtt. Eks ole nõnda?“

„Nõnda, jumala eest nõnda!“ kinnitas Voitinski.

„Jumala enda pärast ma seda tõtt nii väga taga ajangi,“ seletas Slopašev edasi. „Sest mõelge ometi, mis sünniks, kui jumal usuks inimest sama palju kui inimene jumalat. Kas tal oleks siis veel kuradit ja põrgut vaja? Ingleidki poleks tal siis enam vaja. Kui kaks head sõpra, kes igavesti teineteist usuvad, kahekesi nõnda istuvad, nagu meie siin laua ääres, siis on endastki mõista, et neil pole keda kuraditki vaja. Jumala eest ei ole! Ega meil ei ole ju?“

„Jumala eest ei ole!“ kinnitas Voitinski.

„No näete, kui jumal usuks inimest, siis poleks kuradit enam vaja. Inimene käiks jumalaga kaelastikku, inimene ja tema naine, ja viigipuud võiksid lehtedeta kasvada. Sest milleks veel viigipuul lehed, kui inimene on igavene ja käib jumalaga kaelastikku!“

„Inimene küll, aga mitte tema naine,“ vaidles Voitinski vastu.

„Miks mitte?“ ütles Slopašev, „kui inimene ja tema naine on igavesed. Mõtelge õieti järele: i — ga — ve — sed!“

„Ei aita, ei aita,“ rääkis Voitinski, „olgu ta nii igavene kui tahes. Kus on naine, seal on ka kurat, naine ise ongi see kurat.“

„Kui naine on kurat, siis ilma kuradita ei saa,“ ütles Slopašev. „Aga kui on kurat, milleks siis inimesel see igavene elu? Et võiks teda igavesti piinata? Ei, ei, kui on kurat, siis pole igavest elu, igavest inimest. Sest ega jumal pole hulluks läinud, et ta sigitab, sünnitab ja kasvatab igavest inimest selleks, et teda igavesti piinata. Kasvatab selleks, et anda ta igavese kuradi kätte? Inimenegi ei tee midagi selletaolist. Tema ju ka kasvatab loomi ja annab lihunikule edasi, aga kas lihunik piinab neid igavesti? Peaasi: kas ta saab neid igavesti piinata? Hea küll, et lihunikul on poisid nagu kuradilgi, aga kas lihunikupoiss saab igavesti härja saba murda või teda igavesti vemmeldada? Muidugi ei saa, sest varsti tuleb surm ja siis on piinal lõpp. Igavesel inimesel aga murrab lihunikupoiss, s. t. kuradi sell igavesti sabaroogu. Mis te arvate, on see üldse võimalik? Mina arvan — ei! Inimene kas on igavene ja siis pole kuradit ega piina või inimene on ajalik ja siis sureb ta ning teda pole võimalik igavesti piinata. Nii või teisiti, aga kurat jääb pika ninaga. Ainult jumalal on parem, kui inimene on ajalik, sest siis pole vaja inimest uskuda, inimene usub teda, usub paratamatult, nagu kutsikas usub oma peremeest.“

„Nagu kutsikas oma peremeest,“ oli ka Voitinski pühalikult nõus.

„Aga ühte ütlen ma teile sõbramehe poolest, Ivan Vassiljevitš: jumal on meiega hirmsasti hädas“ ohkas Slopašev murelikult. „Teeb ta meid igaveseks, siis tahame, et tema peaks ka meid uskuma, oleme aga ajalikud, siis põle üldse mõtet uskuda, sest mis sa usud, kui sa niikuinii sured. Kas koer usub, näiteks? Või usub hobune? No ütelge nüüd isegi, mida võib hobune uskuda, kuigi ta oleks esimese järgu traavel. Ja meie niisama: milleks uskuda igavest jumalat, kui ise oled surelik? Või igavest kuradit, milleks seda? Milleks see igavene kurat, kui olen surelik?!“ karjus Slopašev ja lisas juurde: „Suren parem ühes oma koera ja hobusega ning käigu kuradile see igavene kurat!“

Uuesti talutas Slopašev oma sõbra voodisse. Enam ei võidud tema rahu rikkuda, sest Ollino tuli koju ja algas oma harilikku ringkäiku. Suurest toast läbi minnes kuulis ta Voitinski kräginat, lükkas eesriide kõrvale ja küsis:

„Teie ei maga veel, härra Voitinski?“

„Ei, härra Ollino,“ vastas see.

„Miks siis mitte?“

„Mõtlen jumalariigi asjade üle järele.“

„Asjata vaev,“ lausus Ollino, „surm tuleb niikuinii.“

„Tuleb niikuinii, jumala eest,“ oli Voitinski nõus.

Sellega jutt lõppeski ja Ollino astus edasi tagumistesse ruumidesse. Poisid olid juba õpetajate targa jutu ajal magama uinunud. Ainult Indrek ei leidnud und, vaid kuulas kikiskõrvadega. Irvakile jäänud ukse vahelt langes pimedusse kitsas valgusetriip ja Indrekule viirastus ajuti, nagu kõlaksid Slopaševi joobnud sõnad just sellest valgusetriibust. Sellepärast rippus ta silmadega aina sellel.