Mine sisu juurde

Tõde ja õigus II/XII

Allikas: Vikitekstid
XI
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
XIII

XII.

Üks uus tegur hakkas pikkamisi mõjuma vilksatava päikesekiirena selles raskes õhustikus. See oli direktori tütar, keda hüüti ikka ainult preiliks. Kui Indreku kord oli leiba lõigata ja lauda katta — sest ka selline ülesanne tabas teda peale kõige muu iga paari, kolme päeva tagant — ilmus ka preili vahete-vahel söögituppa, et istudes kõigutada oma pikki, peeni jalgu kas aknal või isegi kuski lauaserval, sest pingil, toolil või järil ei armastanud ta kunagi istuda, need olid tal jalgade kõigutamiseks liiga madalad. Alguses Indrekule tema tulek ei meeldinud, oli ju piinlik voolida leiba või kolistada nõudega mööda lauda, kui keegi jälgib silmadega iga sinu liigutust. Pisut kergem oli siis, kui söögitoas viibis ka proua Malmberg, preili tädi, sest tema kas ajas preili minema või ta tõreles temaga, enamasti ikka koha pärast, mille see valinud endale istumiseks.

„Kuhu sa istud!“ hüüdis proua Malmberg harilikult. „Seal ju teised söövad! Kas sul häbi ei ole?“

„Miks siis häbi?“ vastas preili. „Mu riided on ju puhtad.“

„Kas seda sulle pansionis õpetati?“

„Seda õppisime seal ise, ikka istusime kuski laual või mujal kõrgel,“ seletas preili.

Ükskord, kui tädi polnud kuulamas, küsis ta Indrekult:

„Ega te ei pahanda, et ma siin istun?“

„Mina seal ei söö, preili,“ vastas Indrek.

„Kus teie sööte?“

„Kus juhtub, aga mitte seal; seal sööb härra Ollino.“

„Enne ta ei söönud ju siin,“ ütles preili ja kargas laualt maha. „Pfui, kuidas te mind ehmatasite! Kui tema seda oleks näinud, siis oleks epistel papalt tulnud. Aga kes sööb tema kõrval, siin pahemal?“

„Härra Koovi.“

„Aga paremal?“

„Vürst.“

„Kus sööb krahv, kes ilusasti mängib?“

„Teisel pool lauda esimesena.“

„Tema kõrval?“

„Elbe ja siis Hodkevitš.“

„See, kel käed alati taskus, eks?“

„Seesama. Aga kust teie seda teate?“

„Tean, mina tean kõik. Kus on Vuti koht?“

„Siin,“ näitas Indrek.

„Sinna ma istun, sinna ma tahan istuda,“ ütles preili. Aga enne kui ta seda sai teostada, tuli tädi teatega, et papa kodu, ja preili kadus jalamaid söögitoast, sest siinviibimine oli tal kõvasti keelatud.

Teine kord, kui ta istus jällegi söögitoas ja oma jalgu kõigutas, ütles ta Indrekule:

„Miks teil leivatükid ühepaksused ei ole? Vaadake seda! Missuguse inimese hambad ulatuvad sellest läbi?“

„Ma jätan selle iseendale,“ vastas Indrek lihtsalt.

„On siis teil nii pikad hambad?“ naeris preili.

„Mina saan paksemastki tükist jagu.“

„Küll teil on hea elu!“ ohkas preili natukese aja pärast.

„Tõesti?“ imestas Indrek.

„Kas siis ei ole?“ küsis preili.

„Ennem võiks küll preilil hea elu olla,“ arvas Indrek.

„Minul?! Minul on igav, hirmus igav. Ma ei tohi ju midagi teha ega rääkida. Ka minna ei tohi ma kuhugi, ikka on mul tädi või mõni teine sabas.“

„Aga mina ei saa kuhugi minna, pole aega ega võimalust,“ ütles Indrek.

„Teie peate all olema, eks? Teil pole papale raha maksa, ega?“

Indrek ei vastanud, kolistas ainult taldrikute, nugade ja kahvlitega.

„Miks te õieti siin olete? Et leiba lõigata ja lauda katta?“ küsis preili.

„Et õppida,“ vastas Indrek.

„Millal te siis õpite, kui te alati tööd teete, kuhugi jooksete või all toas istute? Öösigi ju pole rahu, siis kõliseb kell, see kostab ju üles. Teie teete ust lahti, eks?“

„Mina,“ vastas Indrek.

„Näete, ma tean sedagi. Millal te küll õpite?“

„Selleks on aega küll!“ kiitis Indrek, et oma seisukorda pisutki paremana paista lasta.

„Mida te kõige rohkem armastate? Lateinisch, nagu papa ütleb, mis? Papa arvab ikka, et kõik õpivad aina Lateinisch. Mina teda ei armasta, sest mis ma temaga teen, kuhu ma temaga lähen. Mina armastan saksa keelt, see on kõige ilusam. Teie saksa keelt ei oska? Kui kahju! Siis poleks vaja vene keelt rääkida. Miks te ei õpi? Tahate, ma õpetan teile? Hakkan teiega ainult saksa keelt rääkima, nur Deutsch! Iga haritud inimene räägib saksa keelt, sest ilma saksa keeleta polegi haridust ega haritud inimest. Seda ütlevad kõik — papa, tädi, kõik, kõik, die ganze Welt. Und was können wir gegen die ganze Welt? Verstehen Sie?“

Ja kohe hakkas ta õpetusega peale, võttes näitena taldriku, noa või kahvli ja küsides: „Was ist das?“ millele Indrek pidi vastama saksa keeli.

„Nõnda ei lähe teil aeg kaduma: teete tööd ja õpite ühes sellega saksa keelt. Nagu praegugi: was machen Sie jetzt?“ küsis ta, kui Indrek leiba lõikas. „Ja mina leidsin omale elu-ülesande: hakkan poistele saksa keelt õpetama. Olen kasulik, teen tööd,“ rõõmutses preili. „Kõige pealt õpetan teile saksa keele selgeks. Teie saate varsti hakkama, teil on juba ots käes. Nur Vocabeln, Vocabeln, Vocabeln! Kui keel on kord valmis painutatud, siis pole enam midagi. Aller Anfang ist schwer! Siis võite preilidega jalutama minna, haritud preilidega, sest haritud preilid räägivad väljas ainult saksa keelt, nur Deutsch! Meie räägime ikka saksa keelt, ka kodu. Tädi vene keelt ei mõista, papa oskab halvasti ja eesti keel on ju päris võimatu. Sest kuis ma ütleksin eesti keeles: lieber Papa, liebe Tante? Mis te arvate, kuis ma seda ütlen? Armas papa, armas tante või veel — armas tädi! Pfui! igal pool see s. Kui inetult see kõlab! Ülepea kaotaksin ma s’e keeltest, kui see oleks minu teha. Kui ometi keegi teaks keele, kus pole s’e! Kui oleks kusagil niisugune keel! Ma saaksin juba õnnelikuks sellest paljast teadmisest.“

„Miks siis preili s’e ei armasta?“ küsis Indrek.

„Seda ei või ma teile öelda,“ vastas preili veidi punastudes. „Tädile olen ma öelnud ja tema ainult naerab. Tädil ei ole peeni tundmusi, tema ei saa mõnikord põrmugi aru, mis mina tunnen. Kui ma iseseisvaks saan, siis lähen ma reisima, lähen tingimata ja otsin ilma s’eta keele üles, sest niisugune keel peab ometi kuski olema. Ei ole võimalik, et pole kogu ilmas nii peenetundelist rahvast. Mõistate — kogu ilmas! Ja otsima lähen ma tingimata. Ning eesti keelt ei räägi ma siis enam kunagi, kui ma iseseisvaks saan, sest mehele lähen ma ükskõik kellele, mitte eestlasele. Temale mitte! Lähen niisugusele, kes eesti keelt ei mõistagi, sõnagi aru ei saa, kes teda pole eluilmas kuulnudki, nii et ka minu lapsed teda kunagi ei kuule, sest eesti keeles on kõik ilusad ja inetud sõnad s’ega. Mõelge pärast üksi järele, siis saate aru, saate tingimata aru, ja öelge mulle homme või tunahomme, kas mul on õigus. Ja pange tähele: mul on tingimata õigus, kui te hästi järele mõtlete. Armas! Kallis! Hirmus! igal pool visiseb ja vusiseb see ropp s. Neil on õigus, kes ütlevad, et eesti keelt võib ainult magamistoas tarvitada, mitte mujal. Nur im Schlafzimmer!“

„Aga on ju ka — kole, hale, need on s’eta,“ püüdis Indrek vastu vaielda.

„Mis see aitab,“ rääkis preili, „mis on sest kasu, kui „armas“ ja „kallis“ on alati s’ega. Mõistate — alati! Mõtelge ometi, kui mul oleks keegi, keda ma nii, nii… liebe vom ganzen Herzen ja kui ma kunagi ei võiks talle „armas“ ja „kallis“ muidu öelda, kui aina susiseva s-ega; ma sureksin ära. Bei Gott, ich würde krepieren. Armas, kallis, sõrmus — kõige parematel sõnadel ikka s. Aga: ich liebe dich, ich bin verliebt, Ring, Brautring, wie schön das klingt! Himmlisch! Nii et esimene asi: õppige saksa keel selgeks ja mina õpetan. Ma teen seda hea meelega selle s’e pärast. Aga te peate tõesti õppima, nii et ma kohe tunnen, et te õpite, sest muidu ei maksa, muidu ei ole mul kannatust. Denn ich bin so launisch, so launisch!“

Ükskord küsis preili Indrekult:

„Kuidas teile meeldib minu nimi — Ramilda. Eks ole ilus?“

„Väga ilus!“ kiitis Indrek.

„Teate, mis see on? See on ju Miralda. Minu õige nimi on Miralda. Aga see ei meeldi mulle. Ramilda on palju ilusam. Ja peenem, suursugusem. Kui ma iseseisvaks saan, muudan ma oma nime lõplikult tingimata Ramildaks, nii et kui mind ükskord maha kuulutatakse, siis mitte Miralda, vaid Ramilda. Tädi on hirmus vastu, aga mis sest. Kui muidu ei saa, annan keisrile palvekirja ja keiser lubab tingimata muuta. Sest mis võiks keisril selle vastu olla, kui mind kantslist maha kuulutatakse Ramilda, mitte Miralda. Miraldast saab palju ilusaid nimesid, aga Ramilda on ikkagi kõige ilusam. Kuulake: Miralda, Marilda, Rimalda, Ramilda, Ridalma, Radilma, Diralma, Darilma, Ramaldi, Maraldi, Ramidla, Rimadla, Maridla, Miradla — lõpmata palju. Aga nende teiste pärast ei annaks ma kunagi keisrile palvekirja, ainult Ramilda pärast. Mul ongi juba see palvekiri valmis, muidugi mitte paberil, vaid peas. Igal õhtul enne uinumist loen ta mõttes keisrile ette, nii et ta paremini mõjuks, kui ma ta kord ära saadan. Mis te arvate, kas keiser annab luba Miralda asemel Ramilda võtta?“

„Ma ei tea, preili,“ vastas Indrek.

„Seda ma tean isegi, et teie seda ei tea, aga mis te arvate, seda küsin ma; ainult teie arvamus.“

„Ma arvan küll, et lubab,“ ütles Indrek viimaks.

„Arvate tõesti?“ usutas Ramilda.

„Tõepoolest, preili,“ kinnitas poiss.

„Eks ole?“ ütles Ramilda õnnelikult, „sest mis võiks keisril selle vastu olla. Selle peale teie käsi.“ Ta hüppas aknalaualt kaks jalga korraga põrandale ja sirutas Indrekule käe ning, kui ta seda oli surunud, ütles ta:

„Tigapuul on suurem käsi kui teil. Tema on teist lühem, aga käsi on suurem ja tugevam. Veel kord! Pigistage kõvasti, nii et ma tunnen.“

Ja Indrek pidigi uuesti preili kätt pigistama, kes siis ütles:

„Ikkagi on Tigapuu tugevam. Kas ta meeldib teile?“

„Tema on minust üks klass kõrgemal,“ vastas Indrek.

„Ja räägib saksa keelt, päris kenasti räägib, nii et nagu haritud inimene kohe. Mulle ütles ta kord, et tema oleks võinud juba farbendeklit kanda, kui ta tõsiselt oleks tahtnud, aga temale meeldib siin nii väga. Kas teile meeldib?“

„Meeldib küll,“ vastas Indrek.

„Lõbus, eks? Papa on poistega hirmus hädas, nad on väga vallatud. Kas teie olete ka mõnikord vallatu?“

„Ei vist ole,“ arvas Indrek.

„Muidugi, teie olete juba suur, sellepärast. Aga Tigapuu on; ma tean, et on. Mis oli selle Goethe ja Schilleriga? Rääkige mulle ka. Tigapuult küsisin, aga tema ütles, et ei tea. Tema on ise väga vallatu, sellepärast ta ei räägi. Aga teie võite rääkida, sest teie ei ole ju vallatu. Mulle te ju räägite, mina ei ütle kellelegi. Tädile ja papale ka ei ütle. Nii et teame ainult meie kahekesi. Ma tahaksin nii väga teada, kuidas see oli, sest vallatud poisid meeldivad mulle nii, nii. Aga ka teised meeldivad, üldse poisid. Überhaupt! Poisid on nii kenad, mehelikud. Tüdrukud on kadedad, hirmus kadedad. Ja kurjad! Minule on nad nii kadedad ja kurjad. Nad ütlevad, mina olevat rumal. Aga mina arvan, et on veel palju rumalamaid tüdrukuid kui mina. Mis teie arvate, kas on rumalamaid? Ütelge puhtast südamest.“

„Mina tüdrukuid ei tunne,“ ütles Indrek.

„See on teist nii ilus, et te tüdrukuid ei tunne; nad on kõik nii hirmus pirtsakad. Neid ei maksagi tunda. Mina olen ka hirmus pirtsakas. Aga kas ma nii rumal olen. kui teised kadedusest ütlevad, mis teie arvate? Ainult oma arvamus. Keisri kirja kohta te ju ütlesite oma arvamuse, miks siis ei või minu rumaluse kohta, mina pole ju keiser. Ütelge nüüd,“ mangus Ramilda paluvalt.

„Ma ei usu mitte,“ ütles Indrek viimaks, pöördudes ise kõrvale.

„Eks ole!“ hüüdis Ramilda rõõmsalt. „Kas iga tüdruk oleks keisri kirjale tulnud või oleks iga tüdruk osanud Miraldast Ramilda teha? Midagi ei oska nad! Aga mina oskan. Mul on nii hea meel ja ma olen nii õnnelik, et teie olete minuga ühel arvamusel. Ich bin so glücklich, so glücklich! Aga saksa keele peate ära õppima, peate! Seda tahab Ramilda, Rimalda, Radilma, Darilma, Ramaldi, Maraldi, Ramidla, Rimadla…“

Linnukesena vidistades kadus ta uksest ühes oma suure õnnega. Aga Indrek tundis südames nagu hella raskust ja esimesi valusaid tõmbeid. Ja talle tulid meelde härra Mauruse sõnad, mis see oli temale nii sagedasti korranud: „Ära usu naisi! Hoia naiste eest!“

„Kus sa ikka hoiad,“ arvas Indrek endamisi nagu alistunult.

Nõnda läksid päevad, kadusid nädalad, aga Indrek ei pannud seda tähele. Tema pidas nagu ainult ühte silmas: kas preili ilmub teatud päeval söögituppa talle saksa keelt õpetama või ei. Ta kippus unustama kõiki teisi õppeaineid, tuupis ainult saksa keele grammatikat, luges saksakeelseid raamatuid ja tagus sõnu pähe. Aga kui preili söögituppa ei ilmunud, oli Indrek tusane ja nukker, liiatigi kui kuulis, et preili oli käinud lobisemas mõne teisega, kel jätkus preilile ainult imetlust. Kõigil jätkus preilile ainult imetlust, sest tema oli ainuke naistäht meespere pilvises taevas. Ainult härra Koovi oli Ramilda kohta nähtavasti teises arvamuses, sest Indrek kuulis kord, kui ta tema kohta lausus: „Kisseinaja barõšnja“. Mis see tähendas, seda Indrek õieti ei teadnudki, aga hääletoonist ja näoilmest pidi ta järeldama midagi halba ja alaväärtuslikku.

Nagu Indrekki, teadsid paljud teised, võib-olla kõik, kust Ramilda võtnud oma selle ja hulga teisi nimesid, mis tundusid nii ilusatena, et neid siin-seal tasakesi korrati. Igal mehel oli oma ilus nimi, mida ta armastas ja mille ta tegi oma vaimustuse- ja imetluse-esemeks. Aga kõigi nende ilusate nimede taga peitus ainuke naine, kes oli meestele ette siristanud oma kümme tuhat nime, ja joobunud meestekari siristas seda talle järele. Polnud siis ime, et ka Indrek hakkas kaasa siristama kord teadlikult, kord ebateadlikult, teisendades nime viimse võimaluseni ja ammutades aina uusi ja uusi. See oli omasugune mäng ja ajaviide, mida võis kasutada igavates tundideski. Ja ta levis niisuguse kiiruse ja kindlusega, et astus mõjult võistlusse krahvi toodud lauluga, ainult selle vahega, et laulu lauldi valjusti ja ühel meelel, nime aga kordas igaüks oma-ette. Seega oli krahvi laul ühendavaks, preili nimi aga eraldavaks aineks siin esimese järgu asutises.

Sellest sai Indrek alles siis õieti aru, kui ta preili nime pärast põrkas kokku Tigapuuga, mille tagajärjeks oli nende lõplik eemaldumine.

„Mis sa seal lobised?“ küsis Tigapuu Indrekult tõsiselt, peaaegu kurjalt, nagu oleks tal õigus teda käskida, kui see kordas tasakesi: Rimadla, Ramidla, Maridla, Miradla.

„Ei midagi,“ vastas Indrek.

„Kuidas ei midagi, ma kuulsin ju selgesti.“

„Mida sa siis kuulsid? Pääsukese laulu: Midli-Madli, Kidli-Kadli.“

„Ei, ma kuulsin midagi muud,“ ajas Tigapuu vastu.

„Aga mida siis, Issand jumal?“ hüüdis Indrek, keda Tigapuu kõnetoon ärritas.

„Ma kuulsin just seda, mis sa ütlesid, ja keelan selle sul ära, kas kuuled,“ vastas Tigapuu ähvardavalt.

„Mis? Sina keelad mul seda ära? Mida? Nimeta ometi kord! Või kes oled sina, et tuled mulle midagi keelama? Keelamiseks on siin majas teised mehed olemas.“

„Aga näe just mina olen see mees, kes sulle seda keelab: mina, Tigapuu, eesnimega Karl.“

„Sa oled aru kaotanud, Karl Tigapuu!“ hüüdis Indrek, püüdes nagu naljatada, aga Tigapuu jäi endiselt tõsiseks ja ütles:

„Tähendab, sa tahad ikka seda suust välja ajada?“ Ta jäi Indreku ette ähvardavas poosis seisma ja vahtis talle põrnitsedes näkku.

„Jah, ikka laulan ma Midli-Madli, Kidli-Kadli, kui see mulle meeldib,“ vastas Indrek.

„Isegi selle keelan ma sulle ära, kas kuuled?“

„Kuidas sa seda teed, ma tahaksin teada?“ küsis Indrek.

„Ah kuidas?“ küsis Tigapuu vastu. „Vaat’ nõnda!“ ja ta pistis rusika Indrekule nina alla.

„Saad pähe, kui rusikaga tuled,“ ütles Indrek.

„Igal pool pole lauaklapid lahti,“ muigas Tigapuu.

„Igal pool leidub midagi, millega sinule pähe anda,“ vastas Indrek.

Viimaseid sõnu kuulis härra Ollino ja küsis naljatavalt:

„Kellele see Paas seal riide taga jällegi pähe annab?“ sest kõnelus sündis all suures toas eesriide taga.

„Ikka Tigapuule,“ vastas Indrek, „sest tema tükib rusikaga minu nina alla, kui mina laulan pääsukese laulu: Midli-Madli, Kidli-Kadli.“

„Ära valeta!“ hüüdis Tigapuu vihaselt.

„Miks sa nii kuri oled?“ küsis Ollino Tigapuult.

„Paas valetab!“ hüüdis Tigapuu.

„Mis sest siis on, et ta valetab,“ arvas Ollino. „Meie kõik valetame vahel.“

„Vale ja vale vahel on vahe,“ seletas Tigapuu. „Mina ei valeta niisuguses asjas kunagi. Kui olen midagi teinud või öelnud, siis julgen seda ka omaks võtta.“

„Mis see Paas siis ütles?“

„Küsi temalt eneselt.“

„Ei. Paasi ma ei usu, sest tema valetab, nagu sa ise ütled. Sellepärast ütle sina.“

„Ei, mina ei ütle,“ vastas Tigapuu. „Mina ei või seda öelda.“

„Mis see siis oli, et sina ei või seda öelda. Ütle mõnes teises keeles, kui eesti keeli ei või.“

„Seda ei saagi teises keeles öelda.“

„Taga targemaks!“ imestas Ollino, kellele Tigapuu meelepaha valmistas nähtavasti lõbu.

„Muidugi ei saa,“ seletas Tigapuu. „See oleks sama hea, kui sa küsiksid, et ma ütleksin oma nime mõnes teises keeles.“

„Mõistan, mõistan,“ lausus Ollino nüüd. „Tähendab, tegemist on naistega, eks? Noore preiliga, mis?“ Ja naeratades lisas Ollino saksa keeli juurde: „Unser Herr Tigapuu ist verkracht, ganz verkracht.“

„Jäta oma rumalad naljad tõsise asja juures,“ ütles Tigapuu ja võitles kõigest jõust palgessekippuva puna vastu. „Teie võite ju kõik naerda, kui tahate, aga minu arvates pole see sugugi ilus, kui noore preili nimega nõnda ümber käiakse, nagu oleks see mõni tühine mängukann, liiatigi kui see noor preili on meie oma koolidirektori tütar.“

„Aga see noor preili käib kõige pealt ise oma nimega nõnda ümber,“ vaidles Ollino vastu, nagu pakuks talle see erilist lõbu, kuna ta muidu oli harilikult ikka väga sõnakehv. Ka tekkis tema nagu klaasistunud silmi pisut elavam ilme.

„Inimene ise võib oma nimega teha, mis tahab, see ei puutu teistesse ja see ei anna veel teistele õigust teha sedasama. Inimene võib ka iseendaga teha, mis tahab, aga sellepärast ei või seda veel teised. Ja et elav inimene ning tema nimi on üks, siis ei või tema nimega mängida, sest see tähendaks, et mängitakse inimese endaga, mis on haavav. Aga inimesega ei tohi mängida, teda peab tõsiselt võtma. Ammugi ei või mängida noore preiliga, kui ta on direktori tütar, sest see ei ole aupaklik.“

Sellele pikale targale seletusele vastas Ollino lauluga „Oh kuusepuu…“ viisil:

„Oh Tigapuu, oh Tigapuu,
Du bist doch ganz verliebt.“

„Ma palun tõsise asja juures jätta naljad,“ ütles Tigapuu vihaselt.

„Mis ajast saadik sina oled hakand inimeste õigusi kaitsma?“ küsis Ollino.

„Kui kellelegi liiga tehakse, olen mina alati valmis olnud tema kaitseks välja astuma,“ ütles Tigapuu.

„Soo,“ imestas Ollino ja pöördus Indreku poole küsimusega: „Mis teie sellest arvate, Paas? Kas Tigapuu ka teie eest on välja astunud?“

„Ei mäleta,“ vastas Indrek ja arvas parajaks hetkeks juurde lisada: „Aga raha, mis ta minult laenas, seda ta küll ära ei maksa.“

„Mis on rahal inimese õigustega tegemist!“ hüüdis Tigapuu. „Ja mis sa pudrutad: millal olen mina sinult midagi laenanud?“

„Juba ammugi,“ vastas Indrek. „Sügisel, kui ma alles siia tulin.“

„Mina sinult laenand? Mina sinule võlgu?“ imestas Tigapuu.

„Vähemalt see rubla, mis teki eest.“

„Aga selle eest sa ju magasid minu teki ja padjaga.“

„Mitte ainustki ööd, sa võtsid nad ju tagasi.“

„Mis sa andsid.“

„Sa ju ütlesid, et võõrad asjad.“

„Mis sa uskusid, kuigi ütlesin.“

„Sa siis petsid?“

„Mis sa lasksid ennast petta.“

„Ah see ongi see sinu õigus?“

„See ongi minu õigus, kui teine on nii rumal.“

Need laused pilluti ruttu, peaaegu ühekorraga vastastikku teineteisele näkku. Ollino seisis, käed püksitaskus, ja vaatles poisse. Tigapuu viimaste sõnade juures ütles ta muiates, pöördudes nagu Indreku poole:

„Tigapuu on armunud, see on kindel. Sest kui inimene arvab, et temal on õigus teist petta, siis on ta tingimata armunud, seda pidage meeles.“ Ütles ja hakkas mööda tuba edasi-tagasi kõndima, nagu oleks kogu küsimus lahendatud. Indrek ei teadnud, kas tema sõnu tõsiselt või naljana võtta. Alles paljude aastate pärast oleks võinud ta taibata, kuivõrt palju oli Ollino sõnades tõtt, aga siis oli ta juba need sõnad unustanud.

Tigapuu ei katsunudki Ollinole vastata, vaid ütles Indrekule:

„Lollus on sinusugusega õigusest rääkida, sinul pole sellest veel aimugi.“

Ta tegi minekut. Aga lävel pöördus ta ümber ja lisas endistele sõnadele juurde:

„Seda ma sulle siiski ei kingi, pea meeles. Kui veel juhtub, siis…“

Ning Ollinole ütles:

„Ja et sina selle üle ainult rumalat nalja heidad, seda poleks ma sinust tõesti mitte uskunud. Sest kõige pealt oleme meie ikkagi kooliõpetajad, järelevaatajad, korrapidajad, see aga seal ainult koolipoiss, sedagi mitte täiesti. Tõepoolest, ma imestan väga!“

„Mina ei imesta põrmugi!“ hüüdis Ollino lahkuvale Tigapuule järele.

Aga Indrek pidi järgmisel päeval Tigapuuga kaasa imestama, kui preili temalt söögitoas küsis:

„Kas see on tõsi, et teie läksite Tigapuuga minu nime pärast riidu?“

„Teie nime pärast mitte, niipalju kui mina tean,“ vastas Indrek, kuna tal omal meelde tulid Ollino sõnad: kui inimene on armunud, siis arvab ta, et tal on õigus petta.

„Kuis nii? Mispärast siis?“ küsis Ramilda, nagu oleks tal millestki kahju.

„Mina laulsin ainult Midli-Madli, Kidli-Kadli — seda pääsukese laulu.“

„Oli see tõesti nii?“ usutas Ramilda ja vahtis Indrekule nagu pettunult otsa.

„Tõepoolest, preili,“ kinnitas Indrek.

„Seda ma küll ei usu,“ ütles Ramilda. „Te räägite küll alati tõtt, aga nüüd te luiskate. Ja teate, miks? Te häbenete mulle tunnistada, et te minu nime kordasite.“

„Miks ma seda peaksin häbenema? Ei, ma ei häbeneks,“ ajas Indrek vastu.

„Kas tõesti ei häbeneks? Ütelge puhtast südamest, ütelge ruttu, tädi võib iga silmapilk tulla ja siis ma ei saagi täna kuulda.“

„Päris puhtast südamest,“ kinnitas Indrek.

„Siis polnud see tõesti minu nimi?“

„Tõesti mitte, vaid ainult Midli-Madli, Kidli-Kadli.“

„Aga kas te minu nime peale ei mõelnud, kui nõnda laulsite?“

„Ei mäleta hästi, aga ma arvan, ei vist.“

„Tuletage hästi meelde,“ ajas Ramilda peale. „Rimadla, Ramidla, Miradla, Maridla, Ridla, Radla, Ridli, Radli, Kidli-Kadli, Midli-Madli. Tingimata oli see nõnda, eks olnud?“

„Ei tea, võib olla.“

„Ganz bestimmt, so war es!“ kinnitas Ramilda ja lisas nagu endamisi juurde: „Tähendab: Tigapuul oli ometi õigus! Tigapuul oli õigus!“

Nende sõnadega läks ta tantsiskledes uksest välja, nagu tõttaks ta kuhugi mõnda rõõmusõnumit viima, ja Indrek kordas talle mõttetult järele: „Tigapuul oli õigus, Tigapuul oli õigus,“ kuna ta südames tundis äkki seletamatut raskust, mis sünnitas kogu kehas imeliku kuumuse. Öösigi tundis ta seda oma silmalaugudes, kui ta sonis: „Tigapuul oli õigus, Tigapuul õigus.“ Tema ise polnud kunagi tähele pannud, et Tigapuul oleks milleski õigus olnud, aga nüüd kinnitas seda Ramilda. On siis temal õigusest sama arusaamine nagu Tigapuul? Samal silmapilgul nägi ta end kuski surnuaia nurga ääres videvikul, kus kohisesid tumedad kuused, ja keegi teine seisis tema ees, kes jooksis ära. Aga tema jäi paigale, sest talle tundus, nagu oleksid tema jalad köidetud selle teise omadega. Ka täna jooksis keegi teine ära, ikka jookseb keegi ära, keegi teine, ainult tema jääb, tema üksi.

Nõnda sonis Indrek leiba lõigates, kui proua Malmberg sisse astus ja ütles:

„Miks te täna nii hulluste leiba lõikate?“

„Nuga on vist nüri,“ arvas Indrek.

„Tehke nuga teravaks, muidu purustate rohkem kui lõikate.“

Ka taldrikud ja noad-kahvlid ei tahtnud täna Indrekul käes seista, aina kukkusid, aina kolisesid.

„Mis teil täna ometi on? Olete unine või haige?“ küsis proua Malmberg.

„Öösi kõlistati palju,“ ütles Indrek.

„Vaene poiss!“ haletses proua. „Aga nõnda ei jää neist vaestest taldrikutest ja tassidest varsti enam midagi järele, kui te neid nii hirmus peksate. Näete isegi, taldrikutel kõigil tükid servast ära ja tassidel pole enam kõrvu olemaski.“

„Kõrvadeta ongi mõnusam,“ arvas Indrek, „mahuvad paremini üksteise sisse.“

„Aga mis nägu siis tassil on, kui pole kõrva!“ ütles proua Malmberg õpetlikult. „Mis nägu oleks inimesel, kui tal poleks kõrvu peas. Inimesel poleks siis mingit nägu. Nii ka tassil: tema on alati inimese käes ja temal peab olema kõrv küljes. Sest miks peab tass ilma kõrvata olema, kui inimesel on kõrvad!“

„Ja muidugi, proua Malmberg,“ oli Indrek nõus.

„Aga miks peksate siis tassidel kõrvad ära, kui nad teil endil on alles?“

„Ega ma ei peksa ju, nad ise lähevad,“ vastas Indrek. „Oleks inimese kõrvad ka sama õrnad kui tassidel, siis oleksid vist kõik inimesed kõrvuta.“

„See olekski õiglane,“ arvas proua Malmberg, „sest milleks inimeselgi kõrvad, kui pole tassil.“

„Aga tasside kõrvad ei kuule ju,“ katsus Indrek vastu vaielda.

„Kas kõigi inimeste kõrvad kuulevad?“ küsis proua Malmberg. „Minu isa kõrvad ei kuulnud lõpuks mitte midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära? Ühes kõrvadega läks teine hauda, ühes oma kurtide kõrvadega. Ja nõnda on kõigi inimestega: ühes kõrvadega pannakse nad puusärki.“

„Aga tassid ei lähe ju puusärki,“ arvas Indrek.

„Mis sest?“ küsis proua Malmberg vastu. „Kas kõik inimesed lähevad? Ainult need, kes ristiusku, pannakse puusärki, sest nemad peavad viimsel päeva üles tõusma. Ja kuis nad tõusevad, kui pole kõrvu peas. Sellepärast.“

„Ega tassid üles ei tõuse,“ vaidles Indrek ikka veel vastu.

„Kas kõik inimesed tõusevad?“ küsis proua Malmberg. „Kus on, kes ärataks juudid või paganad? Kes neid äratab? Ei keegi! Sellepärast polegi tähtis, kas neil surres kõrvad peas või mitte. Aga ometi on nad neil alles ja miks ei või siis ka tassil olla.“

Nõnda õpetas proua Malmberg Indrekut ja tegi talle selgeks, et tassidel peavad kõrvad küljes olema, kuigi nad pole surelikud nagu inimesed — kristlased, juudid ja paganad. Proua Malmberg tegi Indrekule ja ka kõigile teistele noortele kõik asjad selgeks, aga nemad ei suutnud temale midagi selgeks teha. Nõnda võitsid neist kõnelusist aina noored, mitte aga proua Malmberg. Ometi armastas tema tähtsaid eluküsimusi noortega rohkem harutada kui noored temaga, sest tema tahtis palju rohkem õpetada kui noored õppida.

Aga tasside ja inimeste kõrvade küsimusel oli ometi mingisugune saatuslik eeltähendus. Sellest sai proua Malmberg ise kõige paremini aru. Möödus ainult paar päeva ja siis jäi vürst lõunale hiljaks, nagu see oli temaga varemaltki juhtunud. Aga täna jäi ta eriliselt palju hiljaks ja, et proua Malmberg armastas korda, siis ei andnud ta vürstile enam süüa, kinnitades temale, et tänasest päevast peale jäävad kõik söömata, kes ei ilmu õigeks ajaks lauda. Erandite hulka pidi kuuluma ainult Ollino, kel palju tegemist, ja Paas, kes oli sagedasti sel ajal alltoas valvekorral, kui teised istusid lauas.

Tänagi Indrek alles sõi parajasti, kui vürst astus sisse, võttis ülal lauaotsas istet ja ütles:

„Palun mulle siia katta.'“

Et vürst rääkis ainult vene keelt, mida proua Malmberg ei mõistnud, siis küsis viimane Indrekult, mis see tahab, ja laskis talle vastata, et täna enam lõunat ei saa. Aga vürst ei tahtnud sellest midagi teada, vaid vastas:

„Mu kõht on tühi, ma tahan süüa.“

„Siis peate seda kustki mujalt otsima, mitte siit,“ pidi Indrek vürstile tõlgina vastama.

„Mina ei liiguta ennast siit enne, kui saan süüa,“ ütles vürst kindlasti.

„Ma kardan, teie peate siis väga kaua ootama,“ ütles Indrek.

Vastuseks lõi vürst käega vastu lauda ja pöördus Indreku poole:

„Ütelge sellele eidele veel kord, et ta mulle viibimata süüa annab, ehk muidu ei vastuta mina oma tegude eest.“

Kui Indrek oli need sõnad viisakalt edasi andnud, pidi ta vastama:

„Proua Malmberg vastutab oma tegude eest, sest tema ei ole vürstlikust soost. Tema vastutab ja ei anna vürstile süüa, tehku see mis tahes.“

„Katke silmapilk laud!“ karjus vürst ja põrutas rusikaga lauale.

Indrek pidi nüüd vürstile ütlema, et ta ei karjuks, sest siin pole ta mitte vürst, vaid ainult koolipoiss, kes lõunale hiljaks jäänud. See oli õieti viimane, mida Indrek tõlgina sai öelda, sest peale seda läks saksa- ja venekeelne sõnavaling nõnda hoogsaks, et polnud võimalik enam midagi tõlkida. Ägedad liigutused, välkuvad silmad ja moonutatud näod rääkisid selgemat keelt kui ükski suu. Lõpuks seisid vürst ja proua Malmberg vastastikku laua ääres, kuhu olid kuhjatud puhtad tassid ja alles pesemisest märjad taldrikud, seisid ja karjusid teineteisele sõnu, mille tähendust nad ehk ennem aimasid kui mõistsid.

„Kas te annate mulle süüa, küsin ma viimast korda,“ karjus Bebutov. „Ei või ja?“

„Minge välja ja ärge karjuge siin!“ hüüdis proua Malmberg talle vastu ja näitas käega ukse poole. Ja siis sündis äkki midagi niisugust, milleks polnud ette valmistatud vististi keegi, vürstki mitte. See oli mingisuguse silmapilkse nõutuse tagajärg. Vürst tahtis nähtavasti midagi muud teha, sest tema mustad, põlevad silmad jooksid otsides mööda suurt tuba ringi, aga nad ei leidnud midagi muud kohasemat kui lauanõude virnad. Ja nõnda siis ta kahmaski esimese tassivirna ja virutas selle raksatades põrandale, kuna ta ise karjus, vahtides proua Malmbergile näkku:

„Andke süüa!“

„Teie olete hull!“ karjus proua Malmberg talle vastu, ilma et oleks ennast paigalt liigutanud.

Jälle raksatasid riistad põrandale ja purunesid tuhandeks tükiks, mis kargasid üle kogu toa laiali.

Tüdruk põgenes hirmunult ukse juurde ja vingus sealt:

„Proua, proua, lubage, et ma toon talle midagi, muidu peksab ta kõik puruks!“

„Sina ole vait!“ karjus proua Malmberg vastu ja taganes ka ise ukse poole, eemaldudes nõnda hullunud mehest. Ja pöördudes Indreku poole, kes ka püsti karanud, käskis ta:

„Ütelge talle veel kord kindlasti, et ta süüa ei saa, lõhkugu või kogu maja.“

„Ah ei saa?!“ karjus vürst Indrekule vastu, kui see oli talle proua Malmbergi sõnad edasi andnud, ja kahmas laualt ühe käputäie riistu teise järele, et neid hirmsa raginaga põrandale virutada. Vististi oleks ta nad kõik kuni viimseni hävitanud, kui mitte Ramilda poleks siia sattunud. Ta ei pannud teiste hirmunud nägusid tähelegi, nägi ainult vürsti, kes töötas kui hullumeelne.

„Kui kena, kui imekena!“ hõiskas ta rõõmu pärast, kui vürst käputäie riistu põrandale virutas. „Niisugust müra pole ma veel ühelgi ilutulestikul kuulnud!“

Need sõnad räägiti saksa keeles ja sellepärast ei võinud vürst neist aru saada, aga ta kuulis uut häält ja vaatas tagasi. Ning nähes, et Ramilda seisab õnneliku näoga keset tuba ja vaatleb tema laastavat tegevust, tuli tal nagu aru uuesti tagasi ja ta peatus oma askelduses.

„Veel kord!“ palus Ramilda vene keeles. „See oli nii ilus: trrrahhh!“ kiljus ta rõkatades. Aga vürst seisis kui uimane keset killustatud riistu ja ei liigutanud end.

„Sina ära sega end minu asjadesse!“ karjus proua Malmberg õetütrele.

„Ei, armas tädi,“ vastas Ramilda. „Aga miks ta hakkas lõhkuma?“

„Ei saanud süüa,“ vastas proua Malmberg.

„Miks siis? Kas ei olnud või?“

„Jäi hiljaks. Tema jääb alati hiljaks, aga minu majas peab kord valitsema,“ seletas pr. Malmberg.

„Tähendab, nälja pärast,“ lausus Ramilda. „Tühja kõhu pärast hakkas vaenekene lõhkuma.“ Ja vürstile lähenedes ütles ta sellele:

„Teate, kui nälja pärast, siis ei maksa, ega tädi ikkagi süüa ei anna. Uskuge, mina tunnen teda. Kui ütleb ei, siis jääbki ei.“

Ramilda rääkis seda nii lihtsalt ja südamlikult, nagu kõneleks ta mõne lapsega. Vürst ei osanud muud teha kui kummardus, palus vabandust ja läks.

„See inimene on püsti hull,“ ütles pr. Malmberg nüüd. „Näete, mis ta tegi!“

„Aga kui ta kõht oli kangesti tühi,“ püüdis Ramilda vürsti kaitsta. „Mina läheksin ka hulluks, kui ma näeksin, et süüa on ja et mulle ei anta. Iseasi, kui just ei ole, siis ehk ei lähe nii ruttu hulluks.“

„See oli juba enne hull, kui ta siia tuli,” vastas pr. Malmberg. „Aga küll mina ta terveks teen.“

„Teda ehk näljutati ka kodus, sellepärast,“ arvas Ramilda. „Näljaga lööb ikka inimestel nende hullus välja, muidu on ta neil sees, sest kust ta muidu näljaga või mõne muu suure hädaga tuleb, kui ta juba enne neil sees ei ole.“

„Jäta oma rumalused,“ ütles pr. Malmberg õetütrele.

„See ei ole rumalus, armas tädi,“ vaidles Ramilda vastu. „Kõik inimesed ei lähe ainult sellepärast hulluks, et neil pole nii suurt häda. Aga niipea kui tuleks see suur häda, siis oleksid kõik hullud. Nagu seegi: nägid, mis silmad tal olid. Tead, armas tädi, kui meil tuleks suur häda, siis oleks meil ka niisugused silmad.“

„Temal on alati niisugused silmad, anna süüa või ära anna.“

„Siis juba parem anna talle, armas tädi,“ palus Ramilda. „Sest milleks teda näljutada, kui tal on ikka niisugused silmad.“

„Jäta mind rahule!“ hüüdis pr. Malmberg. „Ma tean isegi, mis ma teen. Mine ära, mine kohe!“

„Ma lähen… lähen juba,“ vastas Ramilda, jäi aga siiski ukse alla seisatama ja ütles: „Aga tore oli: kahe käega taldrikud kõrgele üle pea ning siis äkki — trrrahhh! Ja tassid! Vaesed vanad tassid! Neil polnud enam kõrvugi küljes. Või olid veel mõnel?“ küsis Ramilda Indrekult.

„Mõnel oli veel,“ vastas see.

„Vaesed kõrvad! Kui mõelda, et…“

„Kuule, mine juba kord,“ sundis pr. Malmberg oma õetütart. Aga kui see ukse avas, tulid talle vastu härra Maurus ise ja Ollino.

„Miks oled sa siin?“ küsis direktor tütrelt. „See paik siin pole sinule.“

„Ma käisin ainult vaatamas,“ vastas Ramilda. „Kogu põrand on täis!“

„Aga nüüd mine,“ käsutas direktor ja astus ühes Ollinoga söögituppa. Kui ta oli hävingu üle vaadanud, naeratas ta rahul olles ja ütles Ollinole ning pr. Malmbergile:

„Kahju, et kõiki puruks ei peksnud, oleks kõik uued saanud.“

„Ta ehk olekski kõik purustanud, aga Ramilda tuli vahele,“ seletas pr. Malmberg.

„Ikka tuleb tema, kus teda tarvis ei ole,“ lausus direktor niisuguse häälega, nagu oleks tema sõnadel mõni laiem tähendus. Ja Indreku poole pöördudes ütles ta: „Kutsuge Jürka, et ta põranda puhtaks teeks.“

„Aga mul on õhtuks riistu tarvis,“ hädaldas pr. Malmberg.

„Ja muidugi, riistu on tarvis,“ oli direktor nõus. „Kirjuta üles, mis vaja, ma lähen vürstiga ja ostan uued asemele, sest tema peab maksma. Vürst peab maksma.“

Aga vürst ei läinud ühes direktoriga riistu ostma, ei, seda ta ei teinud. Mis aga maksmisse puutub, siis nõudis ta arve, et seda isale saata, ühes sellekohase seletuskirjaga, mille ka härra Maurus läbi luges ja siis ta oma käega tähitult posti pani. Seda tegi ta tööjaotuse põhimõttel: vürst peksis tema vanad riistad puruks ja tema pani selle eest vürsti kirja posti, et kellelgi poleks nurisemist. Nõnda jäidki kõik asjaosalised üsna rahule: vürst oli tegelikult näidanud, et temaga ei tohi mängida; Ramilda oli oma ülespidamisega tõendanud, et temal on kaastundlik süda ja et tema võib rõõmutseda ka halva asja pärast, kui paremat ei ole; proua Malmberg kinnitas oma talitusviisiga liigne kord, mida suudab naine, kui tal on kindel iseloom, ja härra Maurus oskas iseendale ja ka teistele selgeks teha, et kõige meeletumalgi teol võivad olla head tagajärjed: tema poisid hakkasid sööma uutelt taldrikutelt ja jooma kõrvadega tassidest, ilma et temal oleks vaja selleks krossigi kulutada.

Muidugi nõnda paistis asi alguses. Hiljem kasvasid temast nii mõnelegi hädapäevad. Üks neid, kes pidi kannatama, ilma et oleks midagi võitnud, oli Indrek. Tema pidi endiselt sööma ja jooma vanadest vigastatud nõudest, sest uusi hakkas ta lauale laduma ülalt otsast ja enne kui jõudis alumise otsani, olid uued nõud läbi ja endale ning mõnele teisele kaasvennale pidi panema vanad. Tema rüüpas endiselt kohvi ja teed kõrvata tassist. Ometi oli proua Malmberg ise temale selgeks teinud, kui tähtis on tassile kõrv. Lisaks veel see, et uute tasside kõrvu pidi hoidma surmahirmuga. Kui tänini oli võinud riistadega iseenda ja teiste meelelahutuseks kolistada, siis pidi nüüd söögitoas valitsema vaikus, nagu laotaks lauale puu- või kumminõusid. Ja et seda käsku tõepoolest täidetaks, seisis pr. Malmberg ise aina püsti juures, kui lauda kaeti või koristati; et ei pudeneks mõnel taldrikul serv või tassil kõrv. Või kuigi ta lahkus viivuks söögitoast, siis jättis ta kõik uksed lahti, mis viisid tema eluruumide poole, et kostaks kõik, mis kostma peab. Nõnda muutus seisukord söögitoas kõigile otse väljakannatamatuks. Isegi Ramilda sai sellest osa. Enne võis ta vahete-vahel tükid ajad poistega omasoodu söögitoas lobiseda, nüüd polnud see enam võimalik: ta pidi sealt kas jalamaid lahkuma või tädi kuulas iga sõna pealt. Aga tädi ei tahtnud midagi kuulda, kui ta valvas tassikõrvade järele.

„Ma tahan katsuda, kas tassidel seisavad kõrvad küljes või mitte,“ kordas pr. Malmberg, nagu ajaks ta kellegagi jonni. Aga tema ei mõelnudki jonnida, vaid temal oli niisugune kindel iseloom, et kui hakkab midagi tegema, siis teeb lõpuni, teeb kas või eluotsani, kuigi peaks ise kõige pealt kannatama selle käes. Nagu nüüdki! Sest mis sai ta selle eest tasuks, et ta valvas söögitoas politseikordnikuna? Ei midagi! Ainult mälestuse, et vürst pidi tol korral ikkagi söömata lahkuma, pidi isegi härra Mauruse arvamuse vastu lahkuma, mis oli muidugi väga tähtis, sest pr. Malmberg hindas oma iseloomu kindlust ja tahte teostust õieti alles siis, kui see põrkas vastastikku kellegi teise omaga. Aga ometi oli see ikkagi ainult mälestus, kuna tassikõrvade valvamine oli igapäevane elu, mis vältas päevast päeva, hommikust õhtuni ja oli lõpuks hirmus väsitav, tüütu ja närveeriv. Rikkus meeleolu! Kõik panid tähele, et uued lauanõud rikkusid pr. Malmbergi meeleolu. Sellepärast oli pisut ebaloomulik, kui Ramilda kord Indrekule nagu mõnda saladust sosistas:

„Tädi on nüüd väga kuri.“

„Miks nii?“ küsis Indrek poolsosinal vastu, nagu oleks see ka temale saladuseks.

„Uute tasside pärast,“ seletas Ramilda.

„Miks siis?“ päris Indrek.

„Et neil on kõrvad küljes.“

„Aga võib ju ära murda,“ naljatas Indrek.

„Just, seda minagi,“ naeratas Ramilda saladuslikult. Ja nagu oleksid nad kahekesi milleski juba kokku leppinud, kahmas ta Indreku käest — just poisi sõrmede vahelt — uue roosilise tassi ja, enne kui see sai takistada, kõpsatas tassikõrv vastu lauaserva ning oligi küljest ära. Nõnda kaotas esimene uus tass oma tuliuue kõrva, mille Ramilda ulatas Indrekule öeldes:

„Pistke tasku ja visake pärast ära, kust keegi ei leia. Ruttu!“ sundis ta, kui Indrek seisis jahmatunult. „Ja…“ tahtis neiu juurde lisada, aga sõnade asemel tõstis ta ainult oma esimese sõrme põiki huulile. See oligi see silmapilk, kus Indrek tähele pani, kui peened sõrmed on Ramildal. Ka seda märkas ta, et sõrmeots toetus hetkeks ninaotsale ja jättis lahkudes sinna üürikeseks väikese valge laigu. Just nõnda oli see, mitte teisiti, seda teadis Indrek kindlasti ja igakord, kui ta nägi meelega murtud tassikõrva, tuli see pisitilluke valge laik Ramilda ninaotsal talle uue elavusega meelde.

Kui pr. Malmberg natukese aja pärast söögituppa tuli, jooksis Ramilda talle lävele vastu ja hüüdis:

„Tädi, armas tädi, ühel uuel tassil on kõrv küljest ära! Tule vaata, tule ruttu!“

Ja ta jooksis ja kahmas laualt tassi, et seda pr. Malmbergile näidata, aga enne kui ta seda jõudis teostada, pillas ta tassi põrandale, kus see purunes kildudeks. Ehmunult, veel enam aga pettunult jäi Ramilda seisma ja lõi silmad kord tädile, kord Indrekule. Ja Indrekul oli äkki tundmus, nagu peaks ta tassikõrva taskust võtma ja ka selle põrandale viskama, teiste tükkide juurde. Vaevalt suutis ta hoiduda seda tegemast.

„See on lihtsalt hirmus, kui helepala sa oled! hüüdis pr. Malmberg pahaselt. „Nüüd lõhkusid uue tassi ära.“

„Aga tal polnud ju enam kõrva küljes!“ hüüdis Ramilda vastu. „Uuel tassil polnud enam kõrva, armas tädi, seda tahtsin sulle näidata.“

„Nüüd muidugi pole tal enam kõrva küljes,“ ütles pr. Malmberg.

„Ei, tal oli juba enne kukkumist kõrv ära. Ise terve, aga kõrva ei olnud.“

„Seda ma ei usu, see pole võimalik,“ vaidles pr. Malmberg vastu.

„See oli võimalik,“ kinnitas Ramilda. „Mina nägin oma kahe silmaga ja härra Paas nägi seda ka.“

„Siis pidite teie ise selle kõrva just praegu ära murdma,“ ütles pr. Malmberg Indreku poole pöördudes.

„Mina mitte,“ vastas Indrek.

„Tema mitte,“ kinnitas ka Ramilda.

„Kust siis sina seda nii hästi tead?“ küsis proua Malmberg õetütrelt.

„Ma olin ju siin,“ ütles Ramilda, „nägin, kui ta parajasti tassi võttis ja mulle kohe näitas, et kõrv küljest ära. Palus veel mind, et mina, armas tädi, oleksin sinu ees tunnistajaks, et mitte tema seda pole teinud, sest härra Paas teab ju, kui väga sa neid uusi tasse ja nende kõrvu armastad.“

„Mina armastan korda ja seda soovitan ka sinule,“ vastas pr. Malmberg õetütrele, ja pöördudes Indreku poole, küsis ta:

„Kes siis murdis selle kõrva ära? Kes see võis küll olla, mis te arvate?“

„Mina ei tea midagi arvata,“ vastas Indrek.

„Oli ehk enne vigane ja läks ise küljest ära,“ arvas Ramilda.

„Ükski asi ei lähe ise küljest ära,“ ütles pr. Malmberg elutargalt, „ikka peab keegi olema, kes ta küljest ära ajab või teeb.“

Aga et pr. Malmberg ei osanud oletada, kes see keegi võis olla, siis ei uskunud ta ka seda, et purunenud tass oli ilma kõrvata. Sellepärast hakkas ta põrandalt teiste tükkide seast otsima tassi kõrva, millises tegevuses teda ka Ramilda ja Indrek toetasid. Ja kui ta seda sealt ometi ei leidnud, ütles ta lõpuks:

„Tähendab, keegi pidi ta ikkagi ära murdma ja kõrvale toimetama.“

„Keegi tingimata,“ kinnitas Ramilda.

„Aga jumal tänatud, et sa ka tassi enda maha pillasid: saime tast ometi lahti. Nüüd lähme toome uue asemele ja siis tahan ma näha, kas tassidel seisavad kõrvad küljes või mitte. Meil kodus olid vanaema kohvitassid ja neil ei puudunud ainustki kõrva, aga siin ei seisa paari päevagi. Tassidega peab oskama õrnalt ümber käia! Peab oskama! Aga inimesed ei oska. Minu mees õppis kümme aastat, aga suri ära, enne kui oskas õrnalt ümber käia. Niisugused on need mehed. Kui mehed lapsi kasvataks, siis puuduks vist küll pooltel inimestel kõrvad ja teised ihuliikmed, tassidest rääkimata. Meil oli omal ajal Lehrer, tema oleks heameelega ka tütarlapsi kõrvust kiskunud. Muud kui sikutaks aga! Kui oleks niisugusele tassi kätte annud, mis ta oleks teinud? Kõrvast kinni ja küljest ära; seda oleks ta teinud, sest ta oleks teda kohe kiskuma hakanud, nagu oleks ta mõni inimese kõrv. Mina pole kogu eluaeg ühelgi tassil kõrva küljest ära teinud ja minu õetütar Miralda siin…“

„Armas tädi, palun Ramilda, mitte Miralda, muidu tulevad mul mõlemad kõrvad peast ära,“ palus Ramilda.

„Ära sega, kui ma noort inimest õpetan,“ ütles pr. Malmberg. „Keegi peab ometi noori õpetama ja neid perekondlikult kasvatama, sest see läheb neil elus tarvis. Mis on kasu ladina keelest, kui ei osata kohvitassigagi nõnda ümber käia, et tal kõrv küljest ära ei tuleks. Nõnda pole saksa keelestki suuremat kasu. Sa mõtle ometi ise, kuhu see kõlbaks, kui kõik meie inimesed oleksid haritud ja räägiksid saksa keelt, aga ise murraksid kõigil tassidel kõrvad ära.“

„Härra Paas ei oska veel hästi saksa keelt, tema võiks ikkagi mõne tassikõrva ära murda, eks, armas tädi?“ ütles Ramilda.

„Sinul on kõik alles ainult nali ja naer, sina ei mõista veel elutõde,“ ohkas pr. Malmberg.

„Küll ma õpin, armas tädi, usu, küll ma õpin,“ kinnitas Ramilda. „Aga lähme toome nüüd sulle uue tassi ära, seda on hädasti tarvis.“

„Sellega on aega,“ vastas pr. Malmberg.

„Ei, ei, lähme kohe, armas tädi,“ mangus Ramilda ja võttis pr. Malmbergi käest kinni, kes lõpuks järele andis ja laskis enda uksest välja vedada.

Natukese aja pärast Ramilda jooksis söögituppa tagasi, mantel juba seljas, ja sosistas Indrekule:

„Nüüd peate teie, nüüd teie. Kohe! Nüüd on teie kord, muidu ei saa ma enam kunagi teile saksa keelt õpetada. Tassikõrv või saksa keel!“

Ütles ja kadus nagu ilmunudki: kergesti, kärmesti, ootamatult.

Pärast õhtusööki leiti, et ühel tassil oli jällegi kõrv küljest ära.

„Kelle plats see on?“ küsis pr. Malmberg.

„Siin istub härra Ollino,“ teadis teenija.

Küsiti temalt.

„Minu tassil oli kõrv küljes,“ ütles Ollino.

Uskumatu! Teejoomisel oli tassil kõrv küljes, aga pärast seda läks ära! Kuidas või kuhu ta läks, keegi ei teadnud. Tass seisis kui suur mõistatus härra Ollino platsil. Aga võib olla ei pannud see õieti tähele või luiskas ta millegi pärast?

„Ma vahetasin tassid pärast teejoomist,“ seletas Indrek Ramildale hiljem.

„Sec oli teist väga ilus!“ kiitis Ramilda. „Nüüd usaldan ma teid, ainult teid. Ka papa usaldab teid, ma tean. Ja teate, mis tädi ütles? Ütles: noh, nüüd on valmis, sest kui on ühel kõrv läind, siis lähvad ka teistel. Sellepärast peate paari päeva pärast veel ühe kõrva, nii et ta oma sõnu kindlasti usuks. Temaga on usk peaasi. Ja need kõrvad hoidke mälestuseks, eks. Kas hoiate? Rohkem pole vaja, kui üks veel, siis hakkab tädi kohe uskuma ja jätab valvamise. Mul on temast nii kahju, kui ta nõnda hirmus valvab, öösigi ei saa ta õieti rahu, näeb tassikõrvadest unes. Vaene tädi! Nii et üks veel, sellest aitab tädi usuks, rohkem pole vaja.“

Ramildal oli tõepoolest õigus, sest kui leiti, et juba teine uus tass ilma kõrvata, ütles pr. Malmberg Indreku juuresolekul:

„Mis minagi enesest nii väga vaevan, et teist haritud inimesi teha, jooge ja sööge pealegi nagu põrssad mollil, kui te muidu ei saa.“