Tõde ja õigus II/XIII

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
XII
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
XIV

XIII.

Nõnda saavutas Ramilda endise võimaluse söögitoas lobisemiseks. Ainult saksa keele õpetamisest Indrekule ei tulnud suurt midagi välja. Üldse oli see aine, mida kõik pidasid hirmus tähtsaks ja mille eest ükski õieti ei hoolitsenud. Klassiski oli ta usaldatud vana ning küüraka sakslase hoolde, keda juba esimesel päeval ristiti perpendikliks, mille eestlased seletasid tilgutiks, sest härra Schulz kandis pikka musta kuube ja selle saba tegi erilise kõnnaku tõttu selja taga tilgutilisi liigutusi. Hiljem langesid need mõlemad nimed unustusse ja nende asemele astus Koopula, mis jäi püsima lõpuni.

Selle nime põhjustas asjaolu, et härra Schulz algas oma saksa keele õpetust klassis koopula seletamise ja eritlemisega. Ta otsis raamatust venekeelse lause, tõlkis selle saksa keelde ja laskis siis õpilase selle mustale tahvlile kirjutada, nii et kogu klass näeks, kuis on venekeelne lause saksa keeles. Ja kui siis küllalt oli nähtud, hakkas ta lausest otsima koopulaid, muidugi õpilaste kaasabiga. Tunni lõpul kirjutasid õpilased musta tahvli lause omale vihkudesse ja järgmises tunnis eritleti teda uuesti. Nõnda kestis see tundide kaupa ja poistele tundus, nagu ei õpetatakski neile saksa keelest midagi muud kui aga koopulat. Härra Schulz ise oli nähtavasti veendunud, et kui keegi tunneb põhjalikult koopulat, siis ei tee kogu keele õppimine talle enam kuigi suurt raskust. Keel ongi, õigust öelda, käes, kui aga see pagana koopula selge. Nõnda siis jõudis ta mõne nädalaga sinnamaale, et õpilastel kadus saksa keele vastu vähimgi huvi, ja kui ta neilt midagi küsis, siis hakati talle huupi vastama „koopula“. Esiteks tegi see vanamehele nagu naljagi, aga kui lõpuks kogu klass ainult „koopula, koopula“ laulis, kaotas ta kannatuse ja käsutas Indreku direktorit kohale paluma.

„Ära mine,“ keelasid teised eesti keeles, mida õpetaja sugugi ei mõistnud, sest ta oli hiljuti kustki Volga mailt Baltimaale tulnud. „Ära kuula sakslase käsku, las ta läheb ise.“

Ja Indrek ei läinudki, vaid ütles õpetajale:

„Teised ei lase mind minna.“

„Mina, õpetaja, käsin teid,“ ütles Schulz mõjuvalt.

„Klass on vastu,“ ütles Indrek ja jäi paigale.

„Siis lähen ma ise,“ ütles härra Schulz ähvardavalt ja lahkus klassist ning, kuna härra Maurus juhtus parajasti kodu olema, ilmus ta tema saatel varsti tagasi.

„Kus on see, kes ei tulnud härra Maurust kutsuma?“ küsis direktor.

„See siin,“ näitas õpetaja Indrekule.

„Paas, miks ei täitnud te härra Schulzi käsku?“ küsis direktor Indrekult, jäi tema ette seisma ja vahtis talle ainiti otsa. Ja kui Indrek kohe ei vastanud, pöördus direktor õpetaja poole küsimusega: „Teie käskisite seda pikka tulla?“

„Mina käskisin, aga tema ei läinud, ütles, et klass on vastu,“ seletas õpetaja.

„Teie häbemata inemine!“ karjus direktor eesti keeli Indreku nina all, nagu tahaks ta külge karata. „Teie suur ja pikk niisuke! Mis on teil selle väikse ja madala klassiga tegemist, kui kooliõpetaja käseb? Kooliõpetaja on siin härra Mauruse asemik ja tema sõna peavad kõik kuulma. Kas teie peate minu sõna kuulma?“

„Jah, pean,“ vastas Indrek.

„Miks te siis härra Schulzi sõna ei kuulanud, sest tema on minu asemik?“

„Ma ei teadnud, et…“ tahtis Indrek öelda.

„Mis?!“ karjus direktor. „Teie ei teadnud, et kooliõpetaja on minu asemik? Teie arvasite, et see väike Lible seal on minu asemik. Teie teete mulle oma pikkuse ja rumalusega selle sakslase ees häbi. No mis ma pean talle ütlema?“ Ja pöördudes õpetaja poole ütles ta sellele saksa keeli: „See pikk on nii lühikese aruga, et tema ei teadnud… Tema mõtles, et kui klass on vastu, siis peab tema klassi sõna kuulama, sest klassis on mitu, teie aga olete üksi. No mis ma teen temaga, kui ta on nii pikk ja lühikese aruga. Vaene on ta ka, raha tal ei ole. Teinekord saatke mõni lühem, see tuleb kohe, lühem tuleb, sest temal on ehk pikem aru. Ja siis see teine asi, kuis see oli? Palun vene keeles, et kõik mõistaksid.“

„Vaadake, härra direktor,“ hakkas õpetaja, „mina olen neile katsunud selgeks teha, mis on koopula, sest koopula on mitte ainult saksa, vaid ka igas teises keeles väga tähtis asi, väga; näiteks: Der Mann ist klein, das Kind ist gross…“

„Kuis nii?“ imestas direktor. „Kuis see oli: Der Mann ist klein, das Kind ist gross?“

„Ma ütlen seda ainult näiteks, sellepärast ei tarvitse see sisuliselt tõsi olla, härra direktor,“ seletas õpetaja vabandavalt.

„Ikka peab tõsi olema, olgugi näiteks,“ ütles direktor. „Härra Mauruse koolis räägivad ka kooliõpetajad tõtt, mitte ainult härra Maurus ise ja tema õpilased.“

„Hea küll siis, härra direktor,“ oli õpetaja nõus. „Ütleme siis nõnda: Der Mann ist gross, das Kind ist klein. Mõlemas lauses kordub sõna „ist“, mis seob teisi sõnu; sellepärast nimetataksegi teda koopulaks. Härra direktor ehk ütlevad, on minu seletus õige.“

„Väga õige,“ kinnitas härra Maurus.

„Ja selge?“ küsis õpetaja.

„Üsna selge,“ kiitis härra Maurus.

„Väga rõõmustav, härra direktor, et olete minuga ühel arvamusel,“ ütles õpetaja nüüd, „aga nemad siin mõtlevad nähtavasti, nagu õpetaksin mina neile midagi võimatut, midagi lausa rumalust. Nemad panevad kõik naeruks ja vastavad mulle kõigile küsimustele ainult koopula, nagu poleks ma neile midagi muud õpetanudki või nagu oleks see kogu saksa keele grammatika. Muidugi, ma ei vaidle vastu, et kui asja filosoofiliselt võtta, siis võib ainsast mõistest kogu süsteemi tuletada, nagu terve ilmavaate arendada, samuti ka koopulast kogu grammatika dedutseerida, nagu mina seda oma tehtavas teoses vastuvaidlematult tõestan; kuid mina ei usu, et meie võiksime või saaksime seda tähtsat küsimust siinkohal nii põhjalikult käsitleda või et õpilastel jätkuks arusaamist koopula filosoofilisest tähendusest inimeskõnes üldse, vaid mina arvan, et nemad tahavad mind oma korduva vastusega naerda ja pilgata, seda arvan mina, härra direktor.“

„Mina ka,“ oli härra Maurus nõus, nagu valmistaks see talle pisut rõõmu. „Aga kes andsid teile selle vastuse? missugused?“

„Kõik.“

„Näiteks, kes? Nimetage mulle ühe lurjuse nimi, kõiki ei saa ju korraga küsida.“

„Silmapilk, härra direktor, ma vaatan raamatust järele, seal on mul märgitud. Raamatus on mul kõik märgitud. Näiteks Lible.“ Õpetaja rõhutas hääldades viimast silpi, nii et Liblest sai Liblee.

„Ah sina, väike Lible, oledki see peavõrukael siin klassis!“ hüüdis direktor. „Sellepärast oledki sa sinna tagumisse pinki pugenud. Aga nüüd tule siia, tule esimesse lauda, seisa siin selle pika kõrval, kui õpetaja sinult küsib.“

Lible asus direktori käsul Indreku kõrvale, kes istus esimeses laudade reas.

„Küsige nüüd sellelt väikeselt,“ käsutas direktor õpetajat.

Aga selle mõtted viibisid nähtavasti kuski mujal ja sellepärast ei pannud ta tähelegi, et esitas poisile küsimuse, millele see pidi tahes või tahtmata koopula vastama, kui ta ei tahtnud anda vale vastust. Ja vaevalt oli Lible huulilt see sõna langenud, kui juba direktor teda kahe käega kõrvade äärest sagis, kuna ta ise läbi hammaste karjus:

„Du kleiner Schinder!“

„Härra direktor, härra direktor!“ hädaldas õpetaja, „nüüd vastas ta õieti, mina ise küsisin võõriti.“

Alles nüüd taipas härra Maurus, mis ta teinud, ja klassi poole pöördudes ütles ta sellele eesti keeli, kuna ta ise üle prillide vahtis:

„Nüüd te näete, kui loll see sakslane on. Nõnda on olnud ta seitsesada aastat.“

Ja vähe puudus, siis oleks ta oma parema käe harakil sõrmedega silmade ees vehelnud, et sellega tähendada: tal on arust puudus. Aga õigel ajal langes tal käsi tagasi, raputas ainult oma halli pead ja ütles:

„Ja minu väike hea poiss pidi selle sakslase pärast ilma asjata peksa saama! Aga meie oleme ikka sakslase pärast peksa saanud, ikka tema pärast. Häbi! Võtke sellest õpetust!“

Ja õpetaja poole pöördudes lisas ta saksa keeli:

„Nüüd võite jätkata, ma ütlesin neile kõik.“

Ütles ja läks. Aga härra Schulz ei esitanud õpilastele enam ainustki grammatilist küsimust, kartes vastuseks kuulda koopulat. Järgmisel päeval, kus tal koolis ei olnud ainustki tundi, andis härra Maurus Indrekule pärast lõunat kirja ja käskis selle viia härra Schulzile.

„Hoidke seda hoolega,“ ütles ta, „siin on raha sees. Andke kiri ära ja tulge kohe. Mitte rääkima jääda, mitte seda vana narri kuulata, sest tema armastab rääkida, kui keegi teda kuulab.“

Kirja aadress juhatas Indreku linnaserva, kus voorimehed ühes vankri ja hobusega kevadeti porri mõnikord kinni jäid. Kuski väikeses hoovipealses majas asus härra Schulz. Ukse ees väljas pakuvirnal istus keegi taaditudike märtsikuu päikese paistel. Indrek küsis temalt härra Schulzi, aga vanake ei vastanud, nagu viibiks ta nii sügavais mõtteis. Ukse avas Indrekule härra Schulz ise.

„Aa, see olete teie!“ hüüdis ta, nagu oleks tal Indreku tulekust üpris hea meel. „Olge head, olge head, astuge sisse, astuge sisse. Mul käib nii vähe külalisi, et…“

„Mul on teile ainult see kiri ära anda,“ ütles Indrek.

„Astuge nüüd sisse,“ mangus härra Schulz. „Silmapilgukski! Või olen ma tõesti nii halb, et minu juurde ei või silmapilgukski sisse astuda?“

Indrek astus sisse ja ulatas kirja.

„Kellelt see on?“ küsis Schulz. „Härra Mauruselt? Mis võib härra Maurus minule kirjutada, ma olin temaga ju alles eile koos.“

Ta avas oma närviliste sõrmedega kirja ja luges.

„Teate, mis kiri see on?“ küsis härra Schulz Indrekult. „Härra Maurus ütleb mulle mu tunnid üles ja näete, siin on mu viimane tasu. Aga kas teate, härra… härra… vabandage, kuis on teie lugupeetud nimi? Nimedeks pole mul annet, pole olnud kogu eluaeg. Isegi pruut jättis mu maha, sest kolmekuise kihluse järele ei suutnud ma tema nime meeles pidada. Sa mõtled teiste peale, sellepärast ei jää sul minu nimi meelde, ütles ta. Sul on ainult see saksa keele grammatika, sellepärast, ainult koopula! Tema oli nimelt venelane ja mina õpetasin temale saksa keelt. Minu naine pidi ju saksa keelt mõistma või mis teie arvate? Tol korral elasin ma Samaaras, juba siis ei jäänud mul nimed meele ja ei jää tänapäevani. Sellepärast, kui lubate, tähendan, teie auväärt nime raamatusse, raamat ei unusta. Raamatul on parem mälu kui inimesel. Nii siis, härra Paas, kas teie teate, mis kiri see on, mis härra Maurus mulle teie käe läbi läkitab?“

„Te juba ütlesite,“ vastas Indrek.

„Ah ma juba ütlesin! Väga hea, väga hea, siis te teate. Aga kas te ka seda teate, mis see mulle tähendab, et härra Maurus oma tunnid üles ütleb? Ei, seda ei tea teie mitte, selleks olete alles liiga noor, härra… härra…“ Ta vaatas raamatusse ja ütles: „Härra Paas, teie olete selleks liiga noor. Need on peaaegu minu viimased tunnid, peaaegu, ütlen ma; mõistate? Aga te ehk nägite seda vanahärrat seal ukse ees päikesepaistel? See on minu isa ja tema on hoopis kurt, temaga ei maksa rääkida, tema ei kuule, ei tahagi kuulda — nii vana on ta. Tema ootab surma ja tahab, et mina ta kodumaale mataksin — Rheini äärde tahab ta, sest seal on meie kodu. Aga kuis viin ma ta Rheini äärde, kui härra Maurus ütleb mulle tunnid üles, kui kõik ütlevad? Ja mis olen ma härra Maurusele teinud? Või mis olen ma teile, mu härrad, teinud, et teie mind nõnda kohtlete? Hea küll, ma olen ju ainult õpetaja, ainult koduõpetaja, aga saksa keelt mõistan ma. Ja ka minu isa mõistab, sest ka tema on koduõpetaja. Saksa keelt õpetama ta Venemaale sõitiski ja nüüd tahab ta kodumaale tagasi.“ Ta lõi silmad raamatusse ja jätkas siis: „Teie ehk ei tea, mis on kodumaa, sest teil ei ole õiget kodumaad. Teil ei ole Rheini, teil ei ole Frankfurti Maini ääres, mis oleks tõesti teie oma. Eks ole nõnda? Teie elate võõral maal, teie elate Saksamaal, mis asub Venemaal, niisugusel võõral maal elate teie. Teie räägite võõrast keeltki, sest teil enestel ei ole keelt, mida te võiksite rääkida. Meie mõlemad kahekesi räägime võõrast keelt, sest meil ei ole kahekesi oma keelt. Aga niipalju saate ometi saksa keelest aru, et mõista, mis tähendab die Heimat. Die Wahre Menschheit kann nur im Heimatland gedeihen!“ Ja nüüd jätkas ta juba kogu aeg saksa keeles: „Aga kus pole kodumaad, kus inimesed elavad võõral maal, seal puudub ka inimsus, tõsine ja õige inimsus. Sest mis ütleb Kant: talita nõnda, et su teguviis võiks olla elureegliks. Austa teises iseennast. Sest kes ei austa teist, see ei austa ka iseennast. Inimene, kel pole õiget keelt ega kodumaad, ei austa iseennast; ei võigi austada, sest inimesel peab esmalt midagi olema, ainult siis hakkab ta iseend austama. Tõelise inimese esimene varandus on tema keel ja kodumaa. Mõistate mind või ei?“

„Mõistan,‘‘ kinnitas Indrek.

„Siis räägin ma saksa keeles edasi, sest inimene peab ikka emakeelt rääkima, ikka emakeelt, pidage seda meeles. Armastage emakeelt, siis õpite armastama ka võõraid keeli; sest kuis armastada võõrast keelt, kui ei armasta oma! Iseoma, iseennast peab armastama, kõik muu tuleb muidugi. Sest mis ütles Sokrates? „Tunne iseennast“. Aga kuis kedagi tunda, kui teda ei armasta. Kuis oleksin oma mõrsjat tundma õppinud, kui ma teda poleks armastanud? Nüüd tean ma: armastad sa naist, siis ära unusta tema nime kunagi. Uneski mitte! Ainult siis usub ta sinu armastust. Pidage seda meeles, noormees. Niisugune on naine ja seda õppisin ma armastusest. Ometi ei mäleta ma tema nime tänapäevani ja sellepärast kahtlen ma mõnikord, et kas ma ikka tõsiselt teda armastasin. Sest miks ei unusta ma Rheini ja Frankfurti? Või ei armasta ma neid? Peab ehk inimene ainult nende nimed meeles, keda ta ei armasta, ja unustab ehk nende omad, keda ta tõepoolest armastab? Mõistate, noormees, milline kuristik siin ammutab? Unustada ainuke, keda sa armastanud! Ainuke! Ning siis tuleb surm. Ja sa mäletad kõiki, kõiki, mitte aga seda, keda sa kord armastasid. Jah, surm tuleb tingimata, isa mul ootab teda juba väljas ukse ees päikesepaistel. Aga nüüd ütles härra Maurus mulle tunnid üles. Miks ta seda tegi? mis te arvate? Õige põhjus? Ma ütlen teile, noormees: ma ei mäletanud teie nimesid, aga kui õpetaja ei mäleta õpilaste nimesid, siis ei armasta ta neid. See on õige põhjus. Härra Maurus märkas seda, teiegi märkasite. Sest mis õpetaja see on, kes ei armasta oma õpilast, kes ei armasta temas tulevast, arenevat inimest, kaasinimest, kaasvõitlejat igaviku rajal üliinimese suunas. Õige, õige! Mina, õpetaja, ei armastanud teid, ei õpetanud teile armastust, kuis võisite siis teie mind armastada! Ei, teie ei võinud. Seda mõistan alles nüüd. Nõnda kannatas inimsus, tõsine inimsus ja teie. Aga õpetaja peab ometi olema inimene, tõsine inimene. Õpilane maksab küll temale palka, aga õpetaja peab siiski jääma inimeseks. Mõistate? Õpetajas on inimest, koolidirektoriski on pisut. Härra Maurus ütles mulle küll tunnid üles, aga ka temas on inimest, vististi on. Mis te arvate, kas härra Mauruses on pisut inimest? Mina arvan, et ikkagi on. Ja teate, miks ja mis ajast saadik ma seda arvan? Eilsest päevast saadik, sellest silmapilgust, kus ta teiega minu juuresolekul midagi omas keeles rääkis, mis teid muigama pani. Mina, õpetaja, teie inimsuse eeskuju, ei muianud, aga teie tegite seda. Ka need paar venelast ja üks lätlane jäid tõsiseks, ainult teie ühes direktoriga muigasite isekeskis. Ja siis mõtlesin ma: temas ehk on ometi pisut inimest, kel on oma keel ja kodumaa, pisutki kodumaad, kuigi ta asub võõral maal. Ja teate, kui teil oleks pisut kodumaad, mida armastate, — aga pidage meeles, ärge unustage selle nime, keda armastate, kunagi ärge unustage — jah, kui teil oleks kodumaa, mida armastate, siis õpiksite armastama ka Venemaad. Saksamaadki võiksite siis pisut armastada, Saksamaad ja saksa rahvast, sakslast, mind. Õige, mindki võiksite siis pisut armastada ja austada, sest ka mina olen sakslane. Mina pole küll mõisnik, sest minu isa oli õpetaja, aga kui teie mind õpiksite armastama, siis võiksite ehk pisut armastada mõisnikkugi. Mõistate? Isegi oma mõisnikku võiksite pisut armastada ja austada, kui teil oleks oma keel ja kodumaa. Aga teil ei ole, ei ole, teie elate võõral maal ja räägite võõrast keelt, kuis võite siis mindki austada ja armastada. Mina arvan, teie ei või iseendidki õieti austada ja armastada, see on minu arvamus. Inimsus! Tõsine inimsus! Mis teeb inimene inimsusega, kui tal midagi ei ole, kui tal pole õieti keelt ega kodumaadki! Sellepärast, armas noormees, ärge unustage selle nime, keda armastate. Mina unustasin kord, aga enam ei unusta, Rheini ja Frankfurti ei unusta. Oleksin ma rikkam, oleksin ma pisut nooremgi ja mu isa ei ootaks väljas päikesepaistel surma, siis kutsuksin ma teid kaasa, kutsuksin teid Rheini äärde, kutsuksin ja näitaksin teile, mis on õige kodumaa. Alles Volga ääres mõistsin õieti, mis tähendab, kui inimesel on kodumaa. Pange tähele: alles Volga ääres! Seal mõistsin! Ja kui teie saaksite Rheini äärde, siis mõistaksite ka teie, tingimata mõistaksite, armas noormees, uskuge mind vanameest. Ja ainult kodumaal võrsub tõsine inimsus, ainult kodumaal…“

Juba ammu oli Indrek toolilt tõusnud ja ukse poole taganenud, kuni ulatus tagasikätt ust avama. Selg ees, astus ta pimedasse ja kitsasse kotta, kuhu härra Schulz talle rääkides järele tuli. Viimased sõnad hüüdis ta temale välisukselt kevadisse päikesesse, mille paistel istus ikka veel taaditudike surma oodates.

Kodu küsis temalt härra Maurus:

„Kas ta ütles midagi?“

„Ei, võttis ainult ukse vahelt kirja vastu,“ vastas Indrek.

„Sel vanal narril tuleb ka veel aru pähe,“ arvas härra Maurus siis, millele Indrekul midagi polnud juurde lisada. Aga üksi jäänud, kordas ta ebateadlikult endamisi: „Ära unusta kunagi selle nime, keda armastad,“ millele järgnes natukese aja pärast: „Aga keda ma siis armastan? Armastan ma kedagi?“ Ei, ta ei armastanud kedagi, mitte kedagi. Talle näis, et ta ei armasta õieti oma isa ja ema, õdesid-vendigi. Armastas ta ehk Vargamäge? Praegu tundus talle, nagu ei armastaks ta sedagi, nii et maksaks tema nime meeles pidada. Kõik paistis äkki kaugena ja ükskõiksena. Aga ometi kandis ta kõigi nende nimesid meeles, nagu armastaks ta neid kõiki.

„Sakslase loba,“ lausus ta endamisi ja lisas juurde: „Koopula, koopula!“ Samal ajal pistis ta käe tasku ja leidis sealt kaks tassikõrva, võttis nad välja ning vaatles neid peos. Kaks uut tassikõrva! Õieti oleks pidanud neid olema kolm, aga ühe, selle viimase, viskas ta ära. See ei meeldinud talle. Pealegi, milleks kolm, kui kahest aitab. Ja kahest aitab tingimata. Aitab!

„Kumb on minu, kumb tema murtud?“ küsis ta endalt.

Aga vastust ei teadnud ta täna ega teadnud kunagi. Kaks nimetut kõrva, tassikõrva! „Ära unusta kunagi selle nime, keda armastad!“ kordas ta jällegi. Aga kui ta on nimetu nagu need tassikõrvad? Kui neid on mitu ja kui nad on kõik ühesarnased, nagu need siin? Kui on mitu nime, kui on lõpmata hulk nimesid? Kui on Ramilda, Rimalda, Marilda, Miralda?… Jah, kui on lõpmatu hulk, kas siis on võimalik kõiki meeles pidada, kui armastad? Ei, siis ei ole võimalik. Armasta kuis tahad, ikkagi ei ole võimalik. Lõpmatu hulk on sama hea, nagu polekski midagi, nagu oleks nimetu. Ridalma, Radilma, Diralma, Darilma, Ramaldi, Maraldi!… Kui iga uus nimi looks nagu uue nimekandja, et sa ei teagi, mis on tähtsam, nimi või asi ise — asi või see, mis sa temast arvad, usud, tunned… Asi ongi see, mis sa temast tunned. Raldami, Dalrami, Radlami, Darlami… Ja Vargamäe! On selles nimes midagi, mida maksaks meeles pidada, armastada? Tähendab ta midagi armastuseväärilist? Madilra, Dimalra, Midalra, Damilra… Indrek hakkas tassikõrvu ühisesse paberisse mässima, aga nad klõbisesid tasakesi, nagu esiti taskus. „Tassikõrvu ei tohi ühe paberi sisse panna, mitte kunagi,“ lausus ta endamisi, „neid peab eraldi mässima.“ Ta otsis paberit, aga kõik oli hirmus paks, nii et ta ütles: „Tassikõrvu ei tohi kunagi paksu paberisse mässida. Miks mitte?“ küsis ta siis, sest ta taipas äkki, kui mõttetuid sõnu ta räägib. Veel kord vaatles ta tassikõrvu peol ja äkki viirastus talle tundmus, et nad on alasti. Alasti nagu võiksid olla kaks inimest kõrvuti, teineteise läheduses, otse ligistikku. Ja tal hakkas häbi, häbi nagu alasti tassikõrvade ees, ning ruttu mässis ta nad esiti eraldi ja pärast kokku ühisesse paberisse. „See on seks korraks,“ lausus ta siis, „pärast ostan teile parema, pehmema, siidpehme. Tassikõrvad peavad olema siidpaberis, kui nad on kahekesi.“ Damirla, Madirla, Dimarla, Midarla… Tõsine inimsus võrsub siidis, tõsine siid võrsub inimeses, inimesega. Kui poleks inimest, siis poleks siidi, ja kui poleks siidi, siis poleks… Lollus! Maldari, Dalmari, Raldami, amavi… Amatur! Amo, amas amat… Tõsine inimsus võrsub armastuses. Inimene on armastus. „On“ on koopula … Armastus on koopula, koopula on armastus. Armastus… s… s… s… Kõik inetud sõnad on s’ega. Armastus on inetu sõna. Ka Eesti on s’ega — Eesti on inetu sõna. Eesti keelt võib ainult magamistoas tarvitada. Deutsche sprache võib ka magamistoas tarvitada, sest seal on kaks s’e. „Magamistoas“ on inetu sõna, „sõna“ on inetu, igal pool s. Aga — kodumaa kaunike, kallike! Die wahre Liebe gedeiht in Heimatland, in Brautring. Mitte sõrmus! Sõrmus on inetu! Ich liebe, bin geliebt, verliebt. Midli-Madli, Kidli-Kadli…

Tassikõrvad peitis kasti põhja, sealt ei pidanud neid keegi leidma. Mitte keegi! Tema üksi teab, kus nad on kahekesi. Ainult siidpaber veel, ainult siid…