Tõde ja õigus II/XV

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
XIV
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
XVI

XV.

Nõnda tuli kevad. Aga Indrek ei pannud tähelegi, et oli tulemas kevad. Ainult kui sattus ühes teistega välja laheda tuule kätte päikesepaistele ja nägi eemal veerjaid välju, siis nagu tundis äkki, et on juba kevad.

„Nüüd hakkab jõgi varsti üle sookaskede paistma,“ mõtles ta kodust. „Jah, nüüd hakkab ta juba varsti väljamäele paistma, kui päike on nii soe, kui ta läheb aina soojemaks ja kui puhub niisugune tuul.“

Ja alles nagu esimest korda elus mõistis ta õieti, kuidas oli jõgi kevadeti paistnud Vargamäele läbi ja üle sookaskede juba siis, kui nad olid alles raagus, ja ka siis veel, kui lõkendas juba hele rohelisus. Kogu veekangas oli olnud üldine sära ja sätendus, verstade tagantki kustusid silmad seda vaadates. Nagu oleks päike ise maha tulnud ja kõndinud Vargamäe jõel, mis keerleb soode ja rabade, nurmede ja metsade keskel ja läheb ikka edasi, aina edasi kõigest läbi, kas või ilma otsani. Ainult merest ei pääse Vargamäe jõgi ka kevadel läbi, merest mitte, nii et kui meri ette juhtub, siis ta enam edasi ei lähe, siis mitte.

Jah, ainult kevadeti on taevas nii armuline, et saadab päikese kõndima Vargamäe jõele, nii et vargamäelased näeksid ja tunneksid, ka neid pole taevas päris vaeslasteks jätnud. Aga Indrek seda ei teadnud, alles nüüd hakkas ta sellest nagu aru saama. Teisedki, kes temaga kaasas, taipasid nagu midagi sellest, ja nõnda kõndisid nad mõni aeg nagu targad, kes leidnud mingisuguse uue mõtte.

Aga Indreku uus mõte kevadet märgates käis nõnda:

Tähendab, üks kooliaasta linnas saab juba mööda, ongi juba möödas, sest ega nüüd ikka enam midagi tule ega ole. Missuguste kavatsuste ja lootustega ta oli tulnud ja kuis oli kõik hoopis teisiti kujunenud! Ta oli tahtnud nagu midagi suurt, mis tundus ilusanagi, ja ometi oli aasta kadunud nagu tühja tuule tagaajamisega. Suurest meeleolust ja ülevast eeltundmusest oli saanud väikeste igapäevaste asjade mõttetu rägastik ja peaasi oli nagu üsna unustatud. Ta oli teistega kaasa janditanud või oli nende mõttetuist vallatusist vähemalt head meeltki tundnud. Lugematu oli asjatult kulunud päevade ja tundide arv. Ja otse pentsik oli, et ainuke, millel tõsine tähendus, näis olevat ainult see, et ta pool aastat voolinud leiba ja ladunud laudadele taldrikuid, nuge-kahvleid ning kõrvuta tasse. Ja nüüd on tal kasti põhjas kaks tassikõrva. Kui keegi need sealt leiaks! Jah, kui keegi leiaks ja küsiks, mis asjad need on, milleks need on, miks siidpaberis.

Õnn, väga suur õnn, et Indrek Vargamäe kevadiselt jõelt, kus kõnnib päikene, sattus kasti põhja tassikõrvadele — nõnda oli ta ometi pisutki ette valmistatud hädale, mis teda tabas. Ja häda sai alguse sealt, kust teda aimatagi ei teadnud.

Ükskord pärast lõunat ilmus härra Maurus ühes Ollinoga alla suurde tuppa, käsutas poisid kokku ja ütles neile pühalikult:

„Asju on kaduma läinud. Härra Maurus teab umbes, kus, kuidas, millal. Aga et tema on õiglane ja armastab õigust, siis tehke kõik oma kastid lahti: härra Maurus tahab näha, mis seal on.“

Poisid vahtisid nõutult üksteisele otsa, aga Ollino kinnitas direktori käsku ja sundis tegevusele. Nõnda avanesid kõigi kastide kaaned, ka Indreku oma, kel oli esimeseks mõtteks: nad otsivad tassikõrvu, sest nad on kuidagi Ramilda ja tema tembust teateid saanud. Tõendust otsivad nad, mis muud. Ja kui Ollino asus tema kasti kallale kõige enne, siis ei kahelnud Indrek oma oletuse tõepärasuses enam.

Muidugi, kes otsib, see leiab, ja mida otsid, seda leiad harilikult ikka. Nõnda leidis Ollino ka tassikõrvad, ja kui ta oli nad paberist lahti mässinud, ulatas ta nad härra Mauruse kätte, kes küsis:

„Mis need on?“

„Nähtavasti tassikõrvad,“ arvas Ollino ja vaatas muiates Indrekule otsa.

Ja et mõni aeg tagasi söögitoas oli tassikõrvadest niipalju juttu ja nalja olnud, siis muigasid ka poisid. Ainult Laane jäi tõsiseks, nagu ei puutuks asi temasse põrmugi.

„Mis need on?“ pöördus direktor Indreku poole.

„Härra Ollino ütles juba,“ vastas Indrek.

„Kust või milleks need on?“ päris direktor edasi, ja muie poiste nägudel aina laienes, eriti sellepärast, et Indrek ei andnud vastust. Vutt oli juba sedavõrt heas meeleolus, et püüdis oma kõrval seisva Siku väikest sõrme.

„Ah teie oletegi see tassikõrvade murdja!“ karjus direktor. „Teie pikk niisuke! Teie, kes te mul vanahärra Schulzi minema kihutasite! Teie…“

„Need ei ole teie tasside kõrvad,“ ütles Indrek nüüd.

„Kuidas? Mitte minu? Aga kelle siis? Kust te nad võtsite?“ küsis direktor.

„Seda ma ütlen ainult härra direktorile üksi,“ vastas Indrek.

„Härra Maurusel pole saladusi,“ ütles direktor. „Minu maja on kui klaaskuppel, igaüks võib sisse vaadata, kes aga tahab, sest siin valitsevad tõde ja õigus. Ütelge siinsammas või meie kõik peame arvama, et see pikk inemine valetab siin.“

„Ennem olen ma valelik, kui seda teiste ees ütlen,“ vastas Indrek ja ei öelnud ega öelnudki, mis või kust need tassikõrvad on. Ei aidanud midagi, härra Maurus pidi lõpuks ühes Indrekuga eestuppa minema ja ukse sulgema, et viimaks ometi tõtt teada saada, mida ta üle kõige armastas.

„Need on õnnekõrvad, härra direktor,“ seletas Indrek eestoas tasakesi, et teised läbi ukse ei kuuleks. „Enne kui kodunt tulema hakkasin, tegin kahel tassil kõrvad küljest ära ja ema ütles mulle siis, et need on õnnekõrvad, mässis nad paberisse ja pani nad mul kasti põhja kaasa. Ema pärast ei tahtnudki ma teiste ees öelda, härra direktor.“

„Aga kui te valetate, siis saab härra Maurus vale varsti kätte, sest tema kirjutab emale, küsib järele,“ ütles direktor ähvardavalt, mis Indrekut põrmugi ei hirmutanud, sest ta tundis, et härra Maurus usub teda juba praegu.

„Milleks ma oma ema peale peaksin valetama,“ kaitses end Indrek.

„Noh, hea siis küll, kui need on teie ema õnnekõrvad,“ ütles direktor nüüd, „aga vaadake, et nad teile õnnetust ei too.“ Viimased sõnad kõlasid juba naljana. Ja härra Maurus pöördus ümber ning läks jällegi tuppa, kus ütles Ollinole:

„Andke Paasile ta asjad tagasi.“

Ollino vaatles parajasti tassikõrvu, nagu oleks neis midagi erilist või nagu oleks ka temal aimu nende tõsisest tähendusest. Ja kui Indrek hakkas neid uuesti paberisse mässima, lausus Ollino:

„Mõni talisman või?“

Sõna talisman meeldis poistele nõnda, et sellest silmapilgust peale kustus hoopis juba varemalt ununema löönud „Suur Loll“ ja Indrekut hakati hüüdma Talismaniks, ainult mitte ühe, vaid kahe l’ega.

„Noh, härra Tallisman,“ küsiti temalt, „mis teevad teie tassikõrvad? On neil ehk peenikest peret juure tulnd?“

Nõnda sai Indrek oma tassikõrvadega igamehe suhu. Mitte ainult Lible, see Piilu, nagu teised teda nimetasid, vaid ka teised, kes temast veel väiksemad, karjusid peene häälega: „Kuule, Tallisman, tule appi! Tallisman, ta kisub mul kõrvad peast ära!“

Kastidepuistamist jätkati endise hooga, Indreku talismanid ei rahuldanud nähtavasti ei härra Maurust ega Ollinot. Aga midagi erakorralist ei tulnud enam nähtavale. Otsimine isegi sündis nagu rohkem viisi kui asja pärast. Huvi pakkus ainult Laane kast, sest siit leiti paar poolikut tinalusikat, mis samuti paberisse mässitud, nagu Indreku tassikõrvadki. See oli Indrekule piinlikumaid silmapilke, mis jätkusid Laane ülekuulamisel.

„Mis need on? Mis te neist korjate?“ küsis direktor.

„Ma ei korja,“ vastas poiss, „need on kodunt kasti jäänd.“

„Jällegi kodunt!“ hüüdis direktor ja kõigi pilgud pöördusid mitte Laanele, vaid Indrekule, sest kõik mõistsid, et ka tema oli direktorile midagi samasugust vastanud, nagu oleks ta Laanega enne kokku rääkinud. „Mis te kodus nende tinatükkidega tegite?“ päris direktor edasi.

„Tahtsin õnne valada,“ vastas Laane ja Indrek oleks hea meelega kas või põranda alla vajunud.

„Soo, või õnne,“ ütles härra Maurus, nagu oleks ka teda poisi vastus rabanud. „Kõik tahavad siinilmas õnne,“ lausus ta natukese aja pärast ja lisas Ollino poole pöördudes juurde: „Minge üles ja tooge sealt mõni vanem lusikas alla.“

Aga toodud lusikate võrdlus leitud tükkidega ei andnud tagajärgi ja nõnda siis jätkati otsimist. Vanade vihkude vahelt leiti lauanoatera, musta särgi seest murtud harudega kahvel.

„Kust need on? Milleks need?“ küsis direktor.

„Kogemata kodunt,“ vastas Laane ja liigutas millegi pärast oma pikki kõveraid ahvikäsi.

„Šinder!“ hüüdis direktor ja müksas Laanele rindu. „Kuidas said need asjad sinu särgi sisse? vasta!“

Aga poiss andis endise vastuse.

Nüüd pidi Indrek söögituppa minema ja sealt nuge-kahvleid tooma — leitutega võrdlemiseks, ning nüüd polnud enam kahtlust, need olid samased.

„Need on härra Mauruse noad ja kahvlid!“ karjus direktor. „Kust said tema noad, kahvlid sinu musta pesu sisse?“

Aga Laane ei vastanud või, kui vastas, siis ikka endiselt, et need asjad on kodunt.

Asuti poisi aseme kallale. Madratsi seest, mille riidel siin-seal augud, leiti mõned lusikad ja veel nuge ja kahvleid. Nende kohta polnud enam vähematki kahtlust, nad kuulusid siia majja.

„Mis need on?“ küsis direktor.

„Mina pole neid sinna pannud,“ vastas poiss.

„Härra Maurus küsib, mis need on, mitte aga, kes nad sinna pannud,“ ütles Ollino ja mõõtis oma valgete silmadega tammuvat poissi.

„Jah, mina küsin, mis need on, aga tema vastab, ma pole pannud,“ rääkis direktor. „Mis asjad need on?“ kordas ta ja pistis leitud esemed poisi nina alla. „Tunned neid?“

„Ei tunne,“ vastas poiss nipsakalt.

Kostis hele laks, sest härra Maurus kaotas kannatuse ja andis poisile mööda kõrvu. See seisis nüüd lontis kätega, nagu polekski ta päris elav, vaid mõni hirmutis, mida liigutab ajuti tuul.

„Kas nüüd tunned?“ karjus direktor. „Kas tunned?“

Aga poiss ei tundnud. Sellepärast viskas direktor asjad kus seda ja teist ning hakkas teda kahe käega kõrvade äärest, peaaegu meelekohtadelt sagima, nagu loodaks ta nõnda tema tundmist tõsta.

„Otsige ta taskud läbi,“ käskis direktor viimaks hingeldades, sest karistus oli temasse endasse sügavamalt mõjunud kui karistatusse, kes seisis endiselt, silmad maateral.

Taskuist ei leitud midagi peale õige tüseda taskuraamatu, kuhu igasugust kribu-krabu kirjutatud. Hulk haledaid ja armsaid laule, nagu neid tüdrukud-poisid külas armastavad. Siis kullimängud: eesik, seesik, sekel, makel… või: enter, tenter, verekom venter… Hulk selletaolisi. Katkendeid üldise pealkirjaga: Vargused. Siia oli kogutud teateid vargustest eesti, vene ja saksa lehtedest. Iga sõnum algkeeles ja, kui mõni sõna arusaamatu, siis kriips all ja kõrval eestikeelne seletus juures. Leidus andmeid varaste keelest, mille juurde punasega tähendatud: väga tähtjas. Kolm kriipsu all ja kolm hüüumärki taga. Mõni leht edasi katkend mingisugusest artiklist, mis käsitles vargust kui ühiskondlikku nähtust — vargust ja muid kuritöid. Selle lõpul seisis sõna: „mõttemõlgutus“, mis aga maha tõmmatud ja asemele kirjutatud: „Mõtted vargusest“. Selle pealkirja all oli lugeda: „Vargus on seltskonna tegevus, sest üksik inime ei saa varastada, muidu peab ta iseenese järelt varastama, mida inime ilmaski ei tee. Vanad roomlased ei tohtind varastada, aga kreeklased tohtisid, kui välja ei tulnd, nii et väljatulemine oli kõvasti keelatud. Strogo vospreštšeno! Venemaal ei tohi ka varastada, sest siin on keiser, nagu oli roomlastelgi oma keiser, kes ei luband varastada. Sellepärast on vargus hädaohtlik tegevus. Varas on julge, röövel ei ole nii julge kui varas, sest miks ta muidu tapab, aga tema kardab, et vargus tuleb välja ja sellepärast tapab ta. Varas ei karda väljatulemist ja sellepärast ta ei tapa. Jumal oli esimene varas, sest tema varastas Aadama küljeluu ja tegi sellest Eeva, nii et naene on vargusest saadud ja ise varas. Minu ema on ka varas, tema varastab isa järelt, aga isa ema järelt ei varasta, vaid mõisa metsast latta, teibaid ja ajavitsu, sest kuuse- ja kadakavitsad on paremad kui paju ja kase ning nemad ei mädane mitte nii ruttu. Mina olen ka kuuski ja kadakaid varastand, sest mina oskan ka varastada.

See vaimuvalang kippus härra Mauruselt aru röövima, nii et ta ikka ja jälle kargas käsitsi Laane kallale. Suure vaevaga suutis Ollino teda sedavõrt rahustada, et võis lugemist jätkata.

Eelmise kirjatüki lõpus seisis sulgudes: Järg tuleb — aga seda ei leitud kustki. Selle asemel mõni leht edasi: Miiver saaver taaver? Minaaver taaver varaaver. Sellele oli juurde lisatud: See on ära seletud — mis sa tahad? mina tahan varastada. Kahel järgmisel leheküljel olid suured pealkirjad, esimesel: Nasi adpe taravasma, teisel: Nasi edol taravasnud. Mõlemad leheküljed olid samas keeles peaaegu täis kirjutatud. Kerge vaevaga saadi aru, et üks pidi tähendama: Sina pead varastama, kus all olid loetletud kõik varastatavad asjad ühes nende arvu äratähendamisega; teine: Sina oled varastanud, millele juurde lisatud juba varastatud asjad ühes märkmetega, kas terve või kuhu peidetud. Nimekirjadest selgus, et pool ülesannet alles täitmata.

Kui raamat läbi loetud, hakati tema andmete põhjal asju nende peiduurgastest välja tooma. Sellejuures selgus, et raamatupidamine oli täiesti korralik ja täpne. See asjaolu tegi juba kõigile nalja, isegi härra Maurusele enesele. Sest mida paremat sa võid tahta, kui et loed raamatust: kahvel, nuga või lusikas niisugune ja niisugune, peidetud Siberisse selle ja selle laua vahele, — ning sa lähed, raamat käes, loed lauavahed ilusasti sellelt või teiselt tähendatud punktilt ära ja võtad asja välja, nagu oleksid sa tema ise alles eile või täna sinna pistnud.

Ainult ühest ei saadud aru, nimelt: miks oli varastatud asjade seas niipalju vanu ja vigaseid? Härra Maurus oli sellest küsimusest sedavõrt huvitatud, et jättis Laane veel üheks ööks oma katuse alla ainult selleks, et teda pinnida ja temalt kõik ta saladused välja muukida. Aga ta nägi asjatut vaeva, ja järgmisel päeval sõitis poiss ära, ilma et härra Maurus oleks saanud oma uudishimu rahuldada. Sest see, mis Laane lõpuks seletas, ei rahuldanud kedagi. Tema seletas nimelt:

„Tahtsin viia vigased asjad küla sepale, et kas oskab nad ära parandada; sest tema kiitleb alati, et tema on väga peenike sepp ja meister, mina aga ütlen temale, et ta neid nuge ja kahvleid parandada ei oska ning siis ma võin talle öelda, et mis peenike sepp ja meister sa siis oled, kui sa ei oska nuge ja kahvleid parandada.“

„Aga milleks siis need terved noad-kahvlid?“ küsiti.

„Aga kuis siis muidu õieti parandada saab, kui tervet asja ees ei ole,“ vastas poiss, nagu püütaks teda lolliks teha. „Tehku tervete järele, tehku nagu need, kui ta on peenike sepp ja meister.“

Selle seletuse juurde jäi Laane lõpuni ja nõnda aitaski Indrek tal kasti voorimehele viia, kui hakkas sõitma. Aga härra Maurus pidi omast taskust sõiduraha maksma, sest poisil omal polnud punast krossigi.

Väikese summa eest sai härra Maurus Laanest lahti, aga tema vari, vaim või vaimuvari kõndis hulk aega õppeasutise hoonetes ringi, kõige enam küll härra Mauruse enda suu läbi. Sest härra Maurus oli arvamusel, et Laane ei seletanud pühakirja õieti, ja sellepärast püüdis tema ise ta seletust parandada, et nõnda kasvandikkudesse kõlbliselt mõjuda.

„Vargad ei pea mitte jumala tegudest omale õigust otsima,“ ütles ta juba järgmisel hommikul palvetunnil, „sest jumalal on jumala teod, inimesel inimese. Kui jumal pani Aadama Eedenis magama ja võttis tema küljeluu ning valmistas sellest naise, siis ei olnud see mitte vargus, vaid ainult võtmine. Sellepärast seisab ka pühas kirjas: mitte et jumal varastas, vaid jumal võttis. Sest Aadam ei olnud jumalale võõras, vaid oma ja kõik, mis Aadamal oli, oli jumala oma. Kui nüüd keegi võtab, mis on tema oma, kas ta siis varastab? Ei mitte! Kui isand võtab oma orjalt midagi, kuis ta siis varastab! Ori ise ja kõik tema asjad on ju isanda päralt. Aadam ja meie Aadamas oleme kõik jumala ja oma keisri orjad; sellepärast kui jumal või keiser meilt midagi võtab, kas või meie elu, siis ei varasta nad mitte. Aga kui üks surelik inemine võtab teise sureliku inemise järelt, siis on see vargus; sest üks inemine pole teist inemist mitte mullast teind ega elavat õhku ninasse puhund, vaid inemine sigitab teise inemise patuhimuga, nii et patune inemine ei tohi mitte varastada, nagu see, kellele ma sõiduraha andsin ja minema saatsin, sest minu maja peab olema puhas ja aus. Nõnda siis ei ole naine mitte varastud asjast tehtud ja, kui ühel inemisel on naine, siis ei või seda temalt mitte võtta, nagu oleks see varastud asi. Ja inemine ei pea naist mitte põlgama, et tema on varastud, sest kes naist põlgab, see põlgab ka meest, sest naine on mehe küljeluust. Aga kui keegi põlgab meest, siis põlgab ta jumalat, sest mehele puhus jumal oma elava hinge ninasse ning seda ei pea mitte põlgama. Aga vargate hing ei ole jumala hing, vaid nende hing on kuradist, sest tema on varguse isa. Tema oli see, kes Eedenis varastas Eeva käe läbi esimese õuna, nii et tema ongi see esimene varas. Aga kes on kord söönud varastud õuna, see…“

Kell hakkas ukse taga kõlisema juba kolmat puhku ja nüüd ei vaikinud ta enne, kui härra Maurus oli lõpetanud. Nõnda lahendas Ollino selle „esimese varga” probleemi. Aga ainult seks korraks, sest härra Maurus pöördus tema juurde veel kaua aega ikka uuesti tagasi, olgu hommiku-palvel või õhtusöögiaegsel kõlblusõpetusel. Viimast armastas ta eriliselt, sest siin pidid tema kõnet kuulama ka need õpetajad, kes sõid kasvandikkudega ühes lauas, kuna palvele kogunes ainult õpilaskond, ehk olgu siis, et mõni õpetaja puhta uudishimu tõttu vahel harva siia eksis. Õhtusöögil pidi isegi härra Koovi direktori kõnet kuulama, kuigi tema oli selle suurim vastane, sest tema ei saavat härra Mauruse kõnest põrmugi aru, nagu ta kinnitas. Ei aidanud midagi, et direktor rääkis oma arvates ükskord selgesti, Koovi ei saanud ikkagi aru. Tema oli üldse imelik inimene: tema kas ei saanud põrmugi aru, või ta mõistis liiga selgesti ja ühesugune häda oli mõlemat pidi.

Esimese vargajahi kõrval seisis alalise kõneainena igivana „komade palee“, nagu härra Koovi seda nimetas ja tema eeskujul ka teised. See kõneaine ei kadunud kunagi õhtueine kõlblus- ja kombeõpetusest ja alati tundus ta härra Mauruse suus värskena. See oligi aine, mida Koovi liiga selgesti mõistis, nii selgesti, et ta kord direktorile kõigi kasvandikkude kuuldes õhtueinel ütles:

„Härra Maurus, täna teie räägite juba nii selgesti, et mul on tundmus, nagu istuksin ma komade palees, mitte aga ülal söögilauas.“

„Sest on vähe, et teie, härra Koovi, nõnda tunnete,“ vastas direktor siinsamas, „vaid minu poisid peaksid nõnda tundma, sest mitte kooliõpetajad, vaid nemad panevad komasid, ja nemad ei jäta seda enne, kui neil on sama tundmus, mis teilgi.“

Sellele ei vaielnud härra Koovigi vastu, nii õige oli see, ja sellepärast võis härra Maurus julgesti jätkata:

„Eks teie ei tea Jehoova käsku iisraeli rahvale, et igamees peab minema telgi taha ja peab võtma pulga ning sellega tegema augu maa sisse ja pärast mulla alla ajama, mis tal ajada on? Kas Jehoova ütles: näpuga? Ei, Jehoova ütles: pulgaga. Eesti mehel ei ole vaja, jumal tänatud, auku teha, sest auk on enne valmis, aga eesti mees ei tohi komasid panna näpuga, vaid pliiatsipulgaga või sulevarrega, nõnda on Jehoova käsk. Sest meie oleme jumala rahvas ja tema on annud meile paberi, hulga paberit. Aga kui keegi on nii vaene, et temal ei ole seda jumala paberit, siis tulgu ta härra Mauruse juure, tulgu või salaja, kui ta häbeneb oma vaesust, tulgu öelgu: härra Maurus, mina ja mu vanemad, meie kõik oleme nii vaesed, et ei jõua osta paberit, mis peab olema iisraeli mehe pulga asemel. Mis meie peame tegema? Ja härra Maurus annab temale siis paberit tänaseks ja homseks päevaks, selleks ja teiseks nädalaks. Nõnda teeb härra Maurus, sest tema tahab, et tema poisid oleks haritud inemised ja et tal poleks nende pärast häbi. Ning kui teie seas on mõni, kes ometi ütleb, et temal pole paberit ja ei tule mitte härra Mauruse juure, siis valetab see inemine härra Mauruse peale, nagu valetas see, kes ütles: jumal on varas. See sai oma palga ja see teine ei jää mitte ilma. Sellepärast hoidke, et te ei hakka paberit varastama komade pärast, sest see oleks, mis vanad roomlased ütlesid: summum jus, summa injuriae. See on kuradi väljaajamine Beeltsebubiga. Ja teil peaks häbi olema õppida Puškinit ning Goethet, kui teie teate, et te ei pane komasid õigel kohal. Punastama peate teie lauldes

An allen Gipfeln ist Ruh’,
An allen Wipfeln spürest du
Kaum einen Hauch,

kui teie teate, et teil pole paberit iisraeli mehe pulga asemel. Goethe ei leidnud oma Itaalia reisul teatavat paleed, aga komasid ei pannud ta mitte, nõnda et tema võib teile eeskujuks olla mitte ainult lauldes, vaid ka igapäises elus.“

Nõnda ja ka teisiti õpetas härra Maurus oma kasvandikke ja õpetajaid õhtulauas, aga ikkagi ei suutnud ta kõigile sisendada härra Koovi tundmust. Sellepärast pidi ta aina edasi õpetama ja kord-korralt aina selgemat ja vägevamat keelt rääkima.