Tõde ja õigus II/XIV

Allikas: Vikitekstid
XIII
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
XV

XIV.

Indreku sonimise katkestas uksekell. Kui see kõlises, pidi keegi välisuksest tulema või minema. Nagu oleks inimestel kell kaelas. Jah, siin pidi olema igaühel kell kaelas, kes tahtis pääseda majja või majast. Niisugune oli maksev kord. Aga see kord maksis ainult esiukse kohta. Tagauksest minnes ei kõlisenud kellegi kell. Seal läksid lihtsalt, muud midagi, läksid ja pöördusid pahemat või paremat, nagu soovisid, aga pöörduma pidid, muidu ei saanud. Linnas on ikkagi nõnda, et kui tahad kuhugi saada, siis pead pöörduma, pead õigel ajal ja kohal pöörduma, sest muidu on sul tingimata midagi põiki ees. See pole see, mis maal. Seal on teisiti. Seal pole muud kui mine, astu toauksest välja ja hakka kohe minema, ikka otsekohe edasi, ehk olgu siis, et sa ise vabal soovil kuhugi pöördud. Tulevad sul vastu kraavid, neil on trummid peal või neist hüppad sa üle. Jõgedel on sillad või voogudel uued ja vanad tõkked, kõik aina selleks, et inimesed pääseksid otseteed edasi. Põldudel on peenrad kui nöörid ja läbi pääseb kartuli- ja rukkivagudestki. Rabaski on laugaste vahel seljandikud, kust inimesed teed leiavad, kui nad aga soovivad, ja mingu nad öösi või päeval, see on nende eneste asi. Ainult kui öösi, siis parem kuuvalgel, nõnda on parem Aga mine katsu linnas mõnest majast üle või läbi pääseda, liiatigi öösi. Ehk kuigi pääsed, siis kuhu sa saad? Räpasesse hoovi, mis haiseb, või mõne teise maja ette, millest peaks jällegi üle või läbi minema, kui tahad edasi saada. Nõnda tüdined varsti ja mõistad, et siin pole see, mis maal; siin pead aina ümber nurga, aina pahemat või paremat, kui üldse tahad kuhugi. Iseasi, kui istud kodu; siis pole vaja pöörduda ei pahemat ega paremat, vaid istu lihtsalt otseteed edasi.

Nõnda on lugu inimestega, kes lahkuvad härra Mauruse majast tagaukse kaudu. Need aga, kes valivad esiukse, lähevad sealt alt suurest toast läbi, kus istub Indrek pika laua ääres või nokitseb midagi eesriide taga oma kasti juures nagu täna. Lähevad lihtsalt ja muud ei midagi. Aga mõni neist, olgu krahv, vürst, pan, von või lihtsalt meie hea sõber Tigapuu, teeb Indrekule mingisuguse salajase märgi ja siis tõuseb see püsti, läheb välisukse juurde kaasa, ning imelikul viisil ei kõlise uks siis mitte. Ja kui nüüd härra Maurus juhtub seda küsima või otsima, kes läks kellata, siis ei tea ükski temast midagi. Indrekki ei tea, sest niisugusel juhul on ta äkki pime ja kurt. Inimene on kadunud kui tina tuhka. Hoopis teine asi, kui ta läks kellaga! Siis näevad ja kuulevad kõik, kes ja millal läheb. Selline on vahe minemisel kellaga ja kellata.

Samuti on vahe ka tulemisel. Kui kõliseb kell, siis kuuleb sind pool maja ja sulle ruttab vastu enamasti Vargamäe Indrek, vahete-vahel aga ka mõni teine, küsides: kellega? mida? milleks? ja sul pole muud kui vasta. Aga kui uks on nõnda seatud, et pääsed sisse kõlinata, siis võid suures toas ajuti hulk aega seista või liikuda ja ümber vaadata, enne kui keegi tuleb sinult midagi küsima või sulle tooli pakkuma. Võid vaadata seda suurt kappi, kus otsas varemalt istusid kivinenud Goethe ja Schiller. Nüüd neid seal enam ei ole ja nende asemele pole ka midagi muud tulnud, nii et vaikne vaatleja ei saa kunagi nende olemasolust teateid ega tule mõttelegi, et niisuguse suure kapi otsas kõrgel võiks midagi kivinenud istuda. Enne oli selle poolest parem: nägid neid kahte seal kapi otsas või seda kolmandat rahuinglina lae all, küsisid ja saidki kõik teada — kes? mis? miks? ja milleks? Nõnda lahkusid siit esimese järgu asutisest palju suuremate teadmistega ja laiema ilmavaatega. Muidugi, luike olid sa varemaltki näinud, aga mitte täistopitult ja nii sirge kaelaga, sest luigel pole kunagi sirge kael, kui sa vaatled teda nii lähedalt nagu siin lae all. Ühte võib uudishimulik kõlinata tulija siiski veel teha nagu ennegi: ta võib kergitada lilletatud eesriiet, sest see liigub ja lainetab niikuinii vähimalgi õhuvoolul, nagu hukutaks ta sind enda kergitamisele. Ja selle taga näed sa kahekordseid sänge ja ühes alumises sängis ehk vanahärra Voitinskit, sest tema armastab lamada. Tõmbub oma pruunis kulunud ja võidunud palitus kerra nagu väike koer, kögiseb pisut ja lebab vagusasti. Voodite taga kastil istub ehk keegi ja mässib ruttu midagi paberisse, aga ei saa kunagi õieti teada, mida või milleks?

Täna ei sündinud midagi selletaolist, sest uksekell kõlises korralikult kaks korda — trill, trill! ja Indrek sulges ruttu oma kastikaane, et võõrale vastu minna. Aga kui kojas algas jalgadepuhastamine, siis tundis ta, et tulija polegi võõras, vaid vana tuttav, kelle ta ise täna kella nelja, viie vahel kutsunud ja nüüd unustanud. Aga isand Mäeberg ei unusta, kui teda on „tellitud“, nagu tema ütleb. Ei, tema peab meeles, sest tema tuleb pahatihti „tellimatagi“, miks siis mitte „tellitult“. Tuleb ja puhastab nõnda oma säärsaapaid nagu tänagi. Ka talupoegadel on umbes samasugused säärsaapad, aga nemad hoiavad neid härra Mauruse maja kojas puhastades, aga isand Mäeberg oma saapaid ei hoia, tema mitte, ja sellepärast on tema saabastel puhastades hoopis eriline kõla ja hääl. Jah, isand Mäebergi saabastel on puhastamisel midagi hääletaolist ja sellest tunneb Indrek nad kõigi teiste saabaste hulgast. See ongi ehk ainuke lohutus isand Mäebergi tulekul, muidu oleks temaga veel raskem kui nüüd. Sest kui tema saabastel poleks seda häält, nii et isand Mäeberg võiks ootamatult sisse astuda ja sulle oma ühe silmaga uurivalt otsa vahtida, siis ei teaks üldse, mis härra Mauruse majas sünniks. Aga nüüd oskab Indrek ette valmistuda, sest saapad hüüavad juba külmast kojast: „Meie tuleme!“ ja nõnda leiab ta ikka midagi mõistlikku, mis tulijale öelda.

Ühest on Indrek aru saanud: igal inimesel on oma saatus, oma elureeglid. Kui härra Maurus teda tema praegusesse ametisse õnnistades õpetas rahatahtjaile ütlema, et teda, härra Maurust, pole kodu, sest temal on palju tegemist, hirmus palju, siis tundis Indrek peagi, et tema ei saa härra Mauruse elureeglite järele elada, eriti siis mitte, kui tal on tegemist isand Mäebergiga, kel on ainult üks silm, kuna harilikult on inimestel ikka kaks. Alles nüüd Indrek sai õieti aru, mis tähendus on sellel asjaolul. On inimesel kaks silma, siis võib talle päris vabalt valetada ja ikkagi otsa vaadata, sest on ju võimalik oma pilku liigutada — ikka ühest silmast teise, aina ühest teise ja samuti tagasi. Tuleb aga mõni ühesilmaline, nagu isand Mäeberg, tuleb ja seisab oma pakkjalgel, kõht ees, lott lõua all, laug ainukese silma peal ja lau peal kräsus kulm, seisab ja vahib sulle uurivalt otsa ning sul ei ole oma pilku kuhugi pöörata, sa ei või teda liigutadagi, sest siis kohe külvad sa tema hinge esimese kahtluse-sinepiivakese. Aga nõnda liikumatult inimesele tema ainukesse silma vahtida ja siis temale lausa valetada, seda Indrek ei saanud. Ta ei katsunudki seda teha, sest ta tundis, et ta hakkaks tingimata kogelema ning punastuks, millega oleks kõik lõpetatud. Sellepärast valiski ta isand Mäebergiga asju ajades teise tee: ta ei valetanud otseteed, nagu nõudis maja kord, vaid ta hakkas asju rääkima, mida polnud kuski olemas. Nõnda võis ta väga hästi isand Mäebergi ainukesse halli silma vahtida ja oma ametikohuseid korralikult täita.

„Mis te küll täna minuga teete, härra Mäeberg, seda ei tea ma,“ rääkis Indrek ähkivale ja pühkivale külalisele tooli kohendades, et ometi midagi teha ja mitte ainult otsa vahtida. „Mul on lihtsalt piinlik ja häbi.“

„Jälle mitte midagi?“ küsis Mäeberg hingeldades.

„Veel hullem,“ vastas Indrek. „Lähemal ajal pole vist lootagi.“

„Mis jutt see siis nüüd on!“ hüüdis külaline. „Aga teie ju lubasite seekord nii kindlasti. Teie sõna peale ma kahenädalise vaheajagi pidasin, muidu oleks ma ammu enne tulnd. Kuulge, noormees, ega te viimaks ometi mulle samuti valetama hakka, nagu see lätlane, kes enne teid oli? See valetas küll nagu mõni venelane, just kui venelane. Ma ei ütle mitte: juut või tatarlane, vaid venelane, sest see on hullem kui juut või tatarlane. Neist sa tead juba ette, et nad valetavad, aga venelasest ei tea, arvad, et ristiinimesega tegemist, ja nõnda valetab ta sulle hullemini kui juut või tatarlane, palju hullemini. Nagu teiegi: mina usaldan teid, annan oma asja niiöelda teie kätte ja teie…“

„Teil on täiesti õigus,“ oli Indrek nõus, „mina end millegagi kaitsta ei saa, olen süüdi. Ainult ühte tahaksin, et te ka minust aru saaksite. Õige, teil on ju raske, ikka ja jälle peate tulema…“

„Teie eksite, noormees,“ ütles Mäeberg vahele, „sest minul pole sugugi raske, mitte sugugi. Ma teen väga hää meelega selle väikese jalutuskäigu. On ometi põhjus välja minna, muidu istud kodus, istud ja istud või lamad, tõused siis üles ja jällegi kuski akna all, sest tahad ju ometi teada, mis su inimesed, su majarahvad teevad. Aga tohter paneb südame peale käia ja kõndida, aina käia ja kõndida värskes õhus, nii et ma tulen hea meelega, ainult kui see ei ole mõne petliku asja pärast. Pettust ja valet mina ei armasta, seda pole ma terve eluaeg armastanud. Sest milleks peab petma ja valetama, kui oled õige ristiinimene ja oma keisri alam…“

„Õige, õige,“ kinnitas Indrek, „ja mul on väga piinlik, aga ometi pole ma teie usaldust kurjasti tarvitanud. Ma lihtsalt ei teadnud aimata, et see kõik nõnda läheb. Uskuge või ärge uskuge, aga neid oli sõna tõsises mõttes musttuhat.“

„Keda siis? Kellest te räägite?“ küsis Mäeberg.

„Kui te lubate, siis nimetan ma paari sõnaga, et näeksite, kuidas see kõik oli ja tuli.“

„Hea küll,“ oli isand Mäeberg nõus. „Niikuinii pean pisut hinge tagasi tõmbama.“

„Nagu te teate,“ algas Indrek, „on härra Maurus alati suures rahahädas. Käib ümber ja räägib aina rahast, räägib ja mõtleb. Mina aga teadsin, et ta neil päevil pidi suurema summa saama, kuulsin seda päris kogemata — mõned poisid pidid oma vanad võlad õiendama. Noh, ja mina mõtlesin, et siis on teil paras aeg jaole tulla, olete muidugi juba küllalt käind.“

„Tõesõna,“ kiitis isand Mäeberg. „Eneste vahel öeldes: olen lihtsalt sea viisil saanud käia.“

„Noh, ja mina mõtlesin, et nüüd ometi kord pääsete sellest. Sest kuidagi oleksin ma ikkagi nõu leidnud ja teid härra Maurusega silm silma vastu kokku juhtinud. Raha tuligi, sest minu teated olid õiged, aga milles ma eksisin, oli aeg. Raha tuli nimelt hulga varem kui mina mõtlesin. Ja veel ühes teises asjas eksisin ma. Mina, rumal, mõtlesin, et raha tulekust tean ainult mina, mitte keegi muu, aga nagu pärast selgus, sellest teadsid paljud, väga paljud. Ja niipea kui siis rahalaev tuli, juba mineva nädala lõpul, siis sadas rahatahtjaid nagu vihma kokku — kooliõpetajad, poodnikud, lihunikud, rätsepad, kingsepad, pesupesijad, õmblejad, kõik tulid karjas. Ja et härra Maurus ei oska rahaga õieti ümber käia, siis hakkas ta kohe välja laduma. Ladus ja ladus, kuni sõrmed peaaegu põhjas ja härra Ollino talle ütles, et nõnda jääme ise nälga; siis enam ei ladund, siis pani väljamaksmise seisma. Aga siis tuli jõe äärest kalanaine, üks neist, kes seal hommikuti oma kolmekorstnalisi ropendusi karjuvad, tuli ja hakkas ka raha nõudma. Temal olnud puht-elukalad, võtnud võrguga otseteed lodjast, ja nüüd nõuab raha. Teine asi, kui härra Maurus oleks võtnud surnud kala, siis oleks võinud ta kannatada, nüüd mitte, sest milleks ta oma kaladelt peab hinge võtma, kui selle eest ei makseta. Elava hinge eest peab maksma, muidu ei või. Härra Maurus ise ja ka härra Ollino, mõlemad püüavad heaga seletada, et raha ei ole enam, raha on otsas, tulgu teine kord, aga kus venelane seda kuulab. Pistab karjuma, lõugama! Ja kui härra Maurus käsib teda vaikida, sest see siin on ju tema maja, lõugab venelane veel hullemini ja hakkab vanduma, sõimama, ähvardama, sajatama. Siis katkeb härra Ollino kannatus, ta võtab eidel käe alt kinni ja küüdib ta üle ukse tänavale. Aga nüüd läheb päris põrgu lahti: venelane jääb keset tänavat meie maja ette seisma, kõht õieli, jalad laiali, käed puusas ja karjub täiest kõrist. Ollino naerab, aga härra Maurusel hakkab hirm, sest karjub ju venelane, mitte eestlane ega sakslane, ja enne kui keegi saaks takistada, läheb ja avab ta välisukse, kutsub kalanaise uuesti sisse ja maksab ta kinni — viimase kopikani, olgu surnud või elava kala eest. Nõnda läks viimane raha vene kalanaise tasku. Ei jätkunudki õieti, sest härra Ollino laenas pisut juurde, et aga saaks karjuvast kalanaisest lahti. See oligi see peaasi, mida ma ei osanud ette aimata, sest kui ma seda oleksin osanud, siis poleks ma teid täna tõesti mitte kutsunud.“

„Tähendab, venelase pärast pühi suu puhtaks,“ lausus isand Mäeberg paljutähendavalt. „Aga millal ma siis nüüd tulen?“

„Ei julge enam midagi lubada, jään jälle valelikuks,“ vastas Indrek. „Kui te teaksite, kui raske on minu seisukorras olla!“

„Mõistan, mõistan, noormees,“ ütles isand Mäeberg kepile toetudes ja püsti tõustes. „Aga ühest on mul ometi hea meel: ma sain täna targemaks, kuni surmatunnini saab inimene ikka targemaks. Venelasest peab eeskuju võtma, kui tahad oma raha kätte saada. Pista karjuma, hakka keset uulitsat lõugama, küllap siis sind kinni maksetakse, sest on häbi lasta inimest päisepäeva ajal oma maja ees karjuda. Saan härra Maurusest väga hästi aru, mul on ju omal maja. Sest vaadake, noormees, maja on mehel samuti nagu nainegi — naist mul küll ei ole, aga ma tean — tema pärast võib häbi tunda ja häbiga teeb inimene kõik, annab kas viimse kopika hinge tagant.“

„Seda muidugi,“ oli Indrek nõus, „aga kui praegu ka kümme kalanaist tema maja ees karjuksid, siis võiks härra Maurus häbi pärast küll surra, mitte aga neid kinni maksta, sest tal lihtsalt ei ole.“

„Õige,“ kinnitas isand Mäeberg, „kui inimesel lihtsalt ei ole, siis ta muidugi ei maksa, karju niipalju kui tahad väljas maja ees. Näe „Lindaga“ oli: karju niipalju kui tahad, aga lõpuks polnd enam midagi võtta. Mina muidugi härra Mauruse maja ette karjuma ei tule, sest nagu ma juba ütlesin, mul on omal maja ja, kui kellegil on juba maja, siis oskab ta häbi tunda mitte ainult teise karjumisest oma maja, vaid ka iseenda karjumisest teise maja ees. Mina pole kalanaine ja milleks ma tulen iseend Mauruse maja ette häbistama! Nii hull pole asi tõesti veel mitte, olgu ainult suusoojaks nõnda rääkida. Mina pole venelane. Raha rahaks, aga suguvend ikkagi suguvennaks. Ja meie oleme härra Maurusega tõsised suguvennad. Meie oleme üheskoos rahvaasju ajand, olime üheskoos Kirjameeste seltsis. Seal me tuttavaks ja pärast sõbrakski saime. Ja mina olingi õieti see mees, kes selle kooli mõtte härra Maurusele pähe pistis. Just mina, nii et minus näete teie, noormees, härra Mauruse esimese järgu kooli vaimulist isa. See oli just ühel suure riiu koosolekul, teate ju, olete kuulnud, Hurt ja tuisulased. Ja seal ma siis ütlesingi Maurusele — istusime parajasti kõrvuti — et ega sest Kirjameeste seltsist ikka enam head nahka ei saa, aga teie olete noor koolitud mees, asutage suur kool, kust võib kirjamehi välja tulla. Selts seltsiks, aga kirjamehed võivad ka ilma seltsita olla, selts aga ilma kirjameesteta — seda olla ei saa, sest mis selts see on, kus pole sugugi kirjamehi. Ja mina ütlesin siis Maurusele — meie oleme ju umbes üheealised — ütlesin: meil on liig vähe õigeid kirjamehi Kirjameeste seltsis, sellepärast minnaksegi nii hirmus riidu. Kirjameeste selts, aga riidlevad siin papid ja poliidigamehed. Sellepärast on vaja kirjamehi, kes oleks õiged kirjamehed, et poleks enam riidlemas papid ja poliidigamehed. Aga kust tulevad kirjamehed? Kust mujalt kui koolist, ja mida suurem kool, seda suuremad kirjamehed sealt tulevad. Nõnda siis ütlesingi Maurusele: asuta kool, asuta eesti kool, et saaks eesti kirjamehi. Tost pole ühti, ütlesin ma, kui nad pole just nii suured ja kuulsad nagu mõni venelane või sakslane, sest milleks peab eesti kirjamees kohe sama kuulus olema, nagu venelane või sakslane! Aitab sellestki, kui ta on õige eesti kirjamees nagu Jannsen või Koidula, kes juba surnud, sest õiged eesti kirjamehed on kõik surnud. Aga mul pole ju raha, — vastas mulle Maurus tol korral Kirjameeste seltsis. Kirjameeste koolitamine nõuab palju raha, ütles ta. Mina patsutasin talle siis õlale, otse sealsamas, teiste ees, patsutasin ja ütlesin, et küllap seda ka veel ilmas leidub, küll juba raha leidub, kui aga oleks inimene ja isamaa-poeg, kes asutab õige kirjameeste kooli, et kaoksid need alalised Kirjameeste seltsi riiud. Nõnda siis võttiski vana Maurus — siis oli ta muidugi alles noor mees nagu minagi — võttis minu mõtte omaks ja minu rahaga pani ta oma kooli käima. Kõik need aastad olen mina oma raha järele oodand, sest lõpuks tahan ma ometi oma raha kätte saada. Igamees tahab lõpuks oma raha. Tema asutus on juba küllalt kaua seisnud, nii et viimaks ometi peab ta hakkama oma võlga tasuma. Sest iga asjaga on siin ilmas nõnda, iga eesti asjaga: tema kas läheb pankrotti, nagu „Linda“, ja siis ta oma võlgu ei maksa või ta jääb seisma nagu see maja, mis ma pärast „Linda“ pankrotti ostsin, ja siis ta tasub omad võlad, sest minu maja peal pole enam kopikatki võlga. Noh, Mauruse kool on seisma jäänud, nõnda peaks ta ka minu võla viimaks ometi maksma, eks ole nii?“

„Just nii,“ kinnitas Indrek.

„Aga muidugi,“ arutas isand Mäeberg edasi, „asja peab õieti ajama mitte nõnda, nagu Kirjameeste seltsis: igaüks oma poliidigaga. Ma ütlesin küll siis: valime presidendi ja anname asja tema kätte, anname asja ühe mehe, nii-öelda peremehe kätte, siis pole meil enestel muud kui kuulame sõna. Ma tahaks näha, mis riid saab olla Kirjameeste seltsis, kui kõik kirjamehed peavad sõna kuulama. Samuti nagu minu majagagi. Mina üksi olen algusest saadik peremees ja nõnda kosub ja edeneb kõik — võlad on makstud. „Lindas“ ei olnud peremeest ja võlad jäid maksmata, sest kes siis nii rumal on, et tema hakkab võlga maksma, kui ta teab, et tema pole see õige peremees. Aga teie olete alles liig noor, et sellest kõigest õieti aru saada. Kui võtaksite vaevaks minu juure sisse astuda, ma seletaks teile neid eesti asju, sest seda läheb teil elus tarvis. Mina tunnen neid, olen ise neist osa võtnud ja rahvameestega kokku puutunud. Olin isegi rahvamees, olen seda veel praegugi pisut, ainult vanadus ja majamured, need. Aga tulge ometi minu poole, te ju teate, kus ma elan; tulge ükskõik millal: mina olen ikka kodus, istun või laman, kõnnin mööda tuba või vahin aknast välja. Tulete siis? Räägime pisut Eestist ja eesti asjust. Noori küll ei huvita eesti asjad, neil pole paleusi. Aga inimesel peavad paleused olema, nagu meil omal ajal oli. Tulge ja kuulake vanainimest, see on väga õpetlik. Noorele on õpetust tarvis, sest temal on alles elu ees, seda pidage meeles. Vaikne uulits nr. 3, paraaduks, trepist üles, pahemat kätt ja kõlistage. Tehke vanainimesele rõõmu, lahutage tema meelt.“

„Ma tulen tingimata,“ ütles Indrek, aga ise mõtles mitte minna. Ometi tegi ta, nagu ütles, mitte aga, nagu ta mõtles. Miks? Ta ei teadnud. Mõne päeva pärast pidi ta kuhugi mujale minema, aga leidis enda isand Mäebergi kahekordse kivimaja eest, nagu oleks see ta viimati oma sõnadega ära teinud. Pealegi ei jäänud see esimene külaskäik viimseks.

Enamasti oli isand Mäeberg ikka üksinda, aga paaril korral kohtas Indrek siin ka võõraid — ikka ainult mehi, soliidseid ja tüsedaid. Naisi isand Mäeberg enam ei armastanud, sest ta oli õppinud elule kainemalt vaatama. Millalgi olid tal olnud teised paleused, nagu ta ise ütles, ja sellest ajast saadik oli tal alal hoidunud nii mõnigi naise pilt, mida ta armastas näidata võidurõõmsa ja paljuütleva naeratusega. Nüüd hoiatas ta kõiki, eriti aga noorsugu, naiste eest, sest nendes on ilmakurjuse juur. Isegi „Linda“ ja Kirjameeste seltsi asjad püüdis ta toppida naiste käsikotti. Tema ise hoidus praegu naistest, elas üksi oma mugavas neljatoalises korteris, pidas omal ainult ümmarikku ja lõkendavat teenijat, sest ta armastas oma läheduses näha noorust, nagu ta tuttavaile kinnitas. Majas valitses kodune õhkkond, nii et, kes seda ei teadnud, võis kergesti valearvamusele sattuda ja mulje omandada, et isand Mäeberg elab oma täiskasvanud tütrega või silmatorkavalt noore naisega. Eksiarvamuste kõrvaldamiseks ruttas isand Mäeberg oma Liisit võõrale kohe tutvustama.

„Minu majalukk,“ ütles ta naeratades, „nimi Liisi.“

Kui seda majalukku Indrekule tutvustati, tegi ta suuga mingisuguse liigutuse, mis tahtis olla kas naeratus või midagi muud, seda Indrek õieti ei mõistnud.

„Hellitatud teine mul,“ seletas Mäeberg Liisist teatud õrnusega, „sööb minu endaga ühes lauas. Pole parata, muidu hakkab vanainimesel igav. Hellitatud, aga muidu on korralik: kavaleerisid ei ole, pitspallidel ei käi, korsetti ei kanna — ma ei armasta seda. Niisuke tüdruk oleks head meest väärt. Naljatan ikka: mine mehele, annan hea kaasavara, aga ära mine enne minu surma. Mata enne mind maha, siis saad oma kaasavara kätte. Muidugi, mis tal mehelgi paremat, elab ka siin kui oma inimene. Mina olen tõsine rahvamees, sest pole ühti, et suure maja peremees. Ka majaperemees võib rahvamees olla, kui tal aga on tõsine eesti meel. Mina olen pidand palju kannatama, et olen rahvamees, sest rahvamehed saavad ikka kannatada. Ärge pange pahaks, armas noormees, aga mina arvan, ka Kristus oli rahvamees, sellepärast saigi ta nii õnnetult otsa. Kristus oli juudi rahvamees. Rahvamehed saavad ikka enneaegu otsa. Meil samuti. Võtke või Jannsen, Veske, Kunder, Jakobson. Isegi rahvanaine Koidula ei surnd päris õieti ja õigel kohal, sest temal polnd ju õiget meest. On siis lätlane eesti rahvanaise õige mees? Eesti rahvanaise õige mees on eesti rahvamees, siis sureb ta õieti ja õigel ajal. Koidula õige mees elab alles ja Koidula oleks ka veel eland, kui ta oleks eland õige mehega. Teie muidugi ei tea, kes on see Koidula õige mees — seda ei tea õieti keegi. Vana Maurus ehk aimab, sest meie olime suured sõbrad. Mina küll ei öelnd talle midagi, aga ma sain aru, et ta nagu aimas. Tema aimab nii mõndagi. See Koidula õige mees aga, keda ükski ei tunne, olen mina, mina Tõnis Mäeberg. Ja ma ütlen teile, armas noormees, et kui jumal oleks lasknud asjad nõnda minna, nagu Tõnis Mäeberg mõtles, siis oleks võind Koidula veel praegu elada ja eesti rahvale laulda. Ja takistuseks polnd õieti midagi, sest ka mina olin rahvamees ja aidamehe poeg ning sain oma aja kohta hea hariduse — olen väljaõppind õllepruuel ja esimese järgu viinapõletaja, päris viinameister kohe. Antagu või praegu mulle veel vabrikud kätte, ja Tõnis Mäeberg annab õlut ja viina vastu nagu molliga. Aga Tõnis Mäeberg küll mõtles, kuid jumal juhtis ja nõnda suri Koidula õnnetut surma. Mina jätsin vabrikud ja hakkasin isamaa asju ajama, sest ka „Linda“ oleks võind sehvti teha, kui ta poleks pankrotti läind. Kirjameeste seltsiga oli muidugi iseasi, seal polnd sehvti, sest mis sehvti sa kirjameestega ikka teed. Kirjamees pole õige rahvameeski. Sellepärast elaski Kreutzwald nii kaua, tema polnd rahvamees, vaid ainult kirjamees, ja sellepärast ma iseomagi tervise pärast nii kardan, et ei ela surmani, ei ela jumala surmani, vaid sured rahvamehe surma. Aga siis trööstin end ise sõnadega: Ära muretse, Tõnis Mäeberg! Sinu eluküünal võib kustuda, aga sinu elutöö jääb, sinu nimi ei sure isamaa ajaloost, sest sina oled jõudu mööda eesti elu edendand, oled puhund kaasa kolmes pasunakooris ja kõik need koorid on saand kas auhinnad, kiidukirjad või muidu kiitust, aina kiitust, nii et minu nimi jääb ka helikunsti ajalooraamatusse. Mul on praegugi pasun alles, sest minul oli ikka oma pasun. Teiste pasunaid ma ei pruukind, sest neil polnd õiget häält sees. Aga pasunal peab õige hääl sees olema, kui ta on õige mehe pasun ja kui sa tahad, et teised su mängu kiidavad. Kui lubate, siis puhun oma tuubale korraks hääle sisse, siis te kuulete, misuke on see õige pasuna hääl. Ehk olete nii lahke, astute siia toolile, tõstate kapiotsast need vanad seitungid kõrvale, küllap te siis näete, mis sealt alt välja tuleb. See on selleks, et hoida tolmu eest…“

Ja Indrek pidigi toolile astuma, tolmunud ajalehtede virna paigast liigutama ja selle kuulsa pasuna maha võtma, mis oli kolmele koorile toonud auhindu, kiitusekirju ja suusõnalist kiitust.

Isand Mäeberg pani pasuna huulile ja puhus. Mitte et ta just kohe oleks mänginud mõne loo või viisi, vaid tema lihtsalt puhus, tegi pasunale häält, et Indrek kuuleks, missugune on isand Mäebergi pasuna hääl. Liisi avas tasakesi kõrvaltoa ukse ja muigas Indrekule paljutähendavalt. Kass kargas sohvalt, kus ta oli kerratõmbunult maganud, põrandale ja sirutas ennast seal kõigest jõust. Siis tuli ta Indreku juurde ja hõõrus end, saba püsti, vastu jalga.

Isand Mäeberg puhus mitu „tretti“, puhus lõpuks pisut „Kungla rahvast“ ja lõpetas „Nüüd surnukeha matame’ga“. Ainult pisut puhus ta kumbagi, nii et oleks aga kuulda.

„See pole lihtne karjapasun,“ ütles ta siis hingeldades, „vaid õige mängupasun ja teda üksi ei puhutagi, vaid ikka hulgakesi, ikka summas koos, otsad vastastikku. Ja kui siis igamees põrutab oma joru, siis on see õige helikunsti pasunamäng, nii et on ilus. No mis te arvate sellest, noormees?“

„Ka üksi on väga ilus,“ lausus Indrek.

„Või veel!“ hüüdis peremees. „Tõnis Mäeberg puhub ja siis pole ilus! Ma oleks ehk tänapäevani puhund, aga tulid teised isamaa asjad, ei saand enam. Ning kui siis need hakkasid tagurpidi minema, nii et aina pankrott või surm, siis ostsin ma selle maja ja hakkasin rahvale mõistliku protsendiga raha laenama. Aga seda peab oskama, muidu olete sees,“ naeris Mäeberg sohval istet võttes. Ja kui Indrek oli pasuna jällegi kapi otsa paigale pannud ning „seitungid“ talle tolmukatteks peale ladunud, nagu majaisand seda soovis, pidi ka tema veel istet võtma, kuna isand Mäeberg oma juttu jätkas:

„Ja ma ei tea tõesti mitte, mis on eesti rahvale tähtsam ja targem, kas pankrotti minna ja enneaegu surra või maja osta ja elusatele suguvendadele korterit anda. Mis teie arvate, mis on eesti rahvale kasulikum, kas see, et Tõnis Mäeberg ühes teiste rahvameestega oleks ära surnd või et ta ostis selle maja siin?“

„Mina ostaksin maja,“ arvas Indrek.

„Iseenesestki mõista, et maja, sest ega inime loll ole. Ka mina polnd loll. Käisin küll Kirjameeste seltsis ja puhusin pasunat, aga loll ei olnd. Tegin, nagu Dr. Hurt: tema läks Peeterburisse ja hakkas seal vanavara korjama ning elab tänapäevani. Mina hakkasin majaperemeheks ja aitasin temal korjata — saatsin talle mõned epistlid. Minu nimi seisis siis mitu korda seitungis, suur pikk tänu all. Aga oma epistlite lõpu muutsin ma enamiste ära, sest need ei olnd õiged. Oli üks väga ilus jutt, aga lõppes sellega, et mees sööb ilusa tüdruku ära, sest ta armastas teda. No ütelge nüüd ise, on see mõni õige lõpp? Oleme meie eestlased inimesesööjad? Meie oleme ju ise inimesed, jumal tänatud, kuis siis meie võime inimest süüa? Kas hunt hunti murrab? Ei, vaid hunt murrab lambaid. Nõnda siis, panin ma selle ilusa tüdruku ilusasti tanu alla, tanule paelad taha ja altari ette — see on see õige inimesesöömine. See oli väga ilus jutt, kõik kiitsid, kellele ette lugesin, nii et kui Dr. Hurt oma vanavaraga kuulsaks saab, siis ei või ka Tõnis Mäebergi nimi vaka alla jääda. Sest ka mina olen kirjamees ja mul on midagi tüsedamat poolel, ainult kui surm aega annaks. Olen mõelnd, kui leiaks mõne noore, kelle kätte võiks selle asja anda, siis oleks süda rahul. Aga nüüdse aja noortel pole enam tõsist armastust ega arusaamist isamaaliste asjade vastu. Mina kirjutan nimelt iseoma ja kõigi teiste tähtsamate meeste elulugu, kellega ma olen kokku puutund ja isamaa asjust rääkind. Pealkiri oleks: „Tõnis Mäebergi töö ja tegemine“. Mina arvan, see läheb. Mis teie arvate? Teie kui noore arvamine on väga tähtjas, sest see raamat kuulub noortele, mitte vanadele. Vanad on surnd või surevad varsti, nagu ma isegi. Kõlbab või ei kõlba?“

„Tingimata kõlbab,“ arvas Indrek.

„Ja miks ta ei peaks kõlbama,“ ütles isand Mäeberg. „See kõlab ju peaaegu nagu „Sündinud lood isamaa asjust“, „Kolm isamaa kõnet“ või „Maailm ja mõnda“… Eks kõla, mis?“

„Kõlab küll,“ kinnitas Indrek.

„Nii siis, ainuke mure, kust leian selle noore, kes armastaks isamaad ja annaks minu eluloo pärast minu surma välja, sest mina tahaks, et see oleks täielik. Aga kuis võib inimese elulugu täielik olla, kui seal sees ei ole täielikku surma? Surm on inimese elus väga tähtjas, peaaegu peaasi on surm inimese elus. Kui õieti sured, alles siis oled õieti eland. Mina kordan ikka: ütle, kus ja kuis sa surid, siis ütlen sulle, kuis sa elasid ja kes sa oled. Eks ole õige? Nii et, noormees, peaasi on surm, alles pärast tuleb elu. Sellepärast austasidki meie targad esivanemad surnuid, austasid ja muretsesid nende eest, sest ega ju surnud iseeneste eest muretse — seda peavad ikka elavad tegema. Ka mina ei saa oma elulugu peale surma välja anda, nii et surm ka juba sees oleks, seda peab ikka keegi teine tegema. On mul õigus? Räägin ma tõtt?“

„Sula tõtt,“ ütles Indrek,

„Aga kes on see teine? See teine peab olema alles elus, sest üks surnu ei saa teise surnu elulugu välja anda.“

Sellest loogikast sai Indrek väga hästi aru ja mõnekordse külaskäiguga oli tal ka see selge, et just tema, Indrek Paas, on see valitu elavate seas, kes peab välja andma „Tõnis Mäebergi töö ja tegemise“ peale tema surma. Ent ka siin juhtis jumal asja teisiti kui Tõnis Mäeberg mõtles. Võimalik ka, et jumal lihtsalt ei suutnud asju nõnda juhtida kui Tõnis Mäeberg mõtles, sest siin tuli tegemist naisega, kes käis oma eriteed juba paradiisi aias.

Asi puutus nimelt Mäebergi majalukusse, tema Liisisse, ja vana rahvamees seletas seda oma noorele eesti sõbrale nõnda:

„Siis on mul veel üks asi, mis tuleb enne surma korraldada, sest kui korralik inimene sureb, siis peab tal kõik korras olema. See pole küll just minu asi, aga see, kellesse ta puutub, puutub pisut ka minusse, nii et tema asi on ikkagi nagu minu asi. Tema oli nimelt vaga ja vaikne maatüdruk ja mina võtsin ta nii-öelda armu poolest ja isalikust tundmusest oma juure, et ta õpiks pisut elu tundma ja et temast saaks inimene, mis oleks juba õige ja täisinimene, nagu seda öeldakse. Nõnda siis olen mina temast tõsise inimese teind ja oma majaluku, kes teab, et kõik pole hõbe, mis haljas, ega kõik kuld, mis hiilgab. Aga mis peab temast peale minu surma saama? Tema ei või ometi iga matsiga leppida, ega? sest ta on pisut nagu koolitud juba, ainult et saksa keelt ei mõista, ehk olgu siis et mõne sõna, mis ta minult on kuulnud. Sest sel tüdrukul on ütlemata hea pea: kord kuuleb ja juba ongi käes, niisuke hea pea on tal. Pagana tüdruk oma peaga! Muidugi, see maja siin jääb temale, seda peate teadma, sest seda oskab tema kõige paremini peale minu surma pidada. Aga majast üksi oleks nagu nõrgale naisterahvale vähe, temale oleks tuge tarvis, mis oleks õige tugi. Ja nüüd mõtlesin ma nõnda: kui see noormees, kes annab välja „Tõnis Mäebergi töö ja tegemise“, jah, kui seesama noormees oleks pisut Tõnis Mäebergi pärija, mis puutub sellesse majasse. Mõistate? Aga tema peaks siis õige tugi olema, saate aru? Õige! Sõrmuste ja tanudega ja muude niisuguste asjadega. Sest pole ühti, et Liisi on ehk vanem kui see eesti noormees ja kallis suguvend, ei, sest pole ühti. Liisiga pole sest ühti, seda võin ma teile kinnitada, sest tema on niisuke. Pealegi kui mõelda, et maja ja kõik, mis tema olemise sees, ühes heade üürnikkudega. Selleks ei kõlbagi iga noormees, sest igaühega Liisi juba sehvti ei pea, tema on selleks liiga karske. See peab olema õige eesti noormees, kellele Tõnis Mäeberg jätab oma majaluku ühes majaga. Minu raha aga, minu sularaha ja paberid, sest ka neid on mul, lähevad nii-öelda minu hinge ja vaimu ausambaks siia ilma, mõistate, nii et Tõnis Mäebergi nimi oleks igavene sularahaga, tema ihu ja keha aga, mis puhus pasunat, pruulis õlut, ajas viina ja tegi sehvti — muidugi hinge ja vaimu abiga ja jumala eesvõttel, sest ka Tõnis Mäebergil on oma jumal — jah, nimi sularahaga, keha sellega, mis sulaks võib teha, tähendab — maja ühes lukuga. No mis te ütlete selle kohta, kulla noormees? on see hästi mõeldud? mis?“

„Väga hästi!“ kinnitas Indrek. „Paremini ei saa,“ lisas ta juurde.

See oli Mäebergi kavatsuste ülim silmapilk. Aga kui keegi on saavutanud kõrgeima, siis võib teda tabada veel ainult langus, sest ilutsemiseks pole siinilmas pikemat aega, niisugune on kõige sureliku osa.

Vaevalt oli Indrek oma kinnitava vastuse andnud, kui söögitoa uksele ilmus naeratav Liisi ja teatas, et kohv on laual, ning otse siinsamas algaski selle laviini liikumine, mis pidi hävitama kõik.

Kõige pealt näis isand Mäebergile, et Liisi pöördus kohvilekutsumisega mitte niipalju tema enda kui külalise poole. Naeratus igatahes ei olnud määratud temale kui majahärrale, vaid külalisele, sest majahärrale polnud ta kunagi nõnda naeratanud. Liisi naeratas külalisele, nagu oleks see tema uus majahärra ja nagu oleks endine juba surnud ja tema elulugugi juba välja antud. Nõnda viirastus isand Mäebergile, kui naeratav Liisi, tema majalukk, seisis söögitoa ukse vahel, kust hoovas magusat ja isuärritavat kohvilõhna. Ja äkki näis isand Mäebergile, et see on juba ammugi nõnda, et see on selle külalise esimesest võõruskäigust nõnda, ainult tema, Tõnis Mäeberg ei pannud seda varemalt tähele, nagu oleks tema nägemine ühe silma tõttu tõepoolest pisut puudulik. Aga nüüd hakkas ta oma majalukku ja külalist selle eest kahekordse hoolega silmas pidama, nii et oleks, nagu vaataks ta aina kahe silmaga. Ja nõnda ei kestnud üle poole tunni, kui juba isand Mäeberg mõttes loobus kõigest, mis ta kavatsenud, ja kui ta tegi uue ja paratamatu otsuse: see noormees ei astu enam kunagi üle tema ukseläve, sest tema on selleks liiga pikk ja kõhn.

Liisigi oli tema pikkust ja kõhnust tähele pannud, nagu isand Mäebergil nüüd meelde tuli, ja oli pealegi veel küsinud, muidugi ainult suusoojaks, et kas niisugust oleks võimalik nõnda toita, et tal tuleks pisutki liha luiele ja et ta natukenegi hakkaks ümmarikuks minema. Õige, just sellest oli Liisi juba Indreku esimesel külaskäigul juttu teinud ja majahärra oli siis ettevaatamatult arvanud, et eks võiks õige korraks katsuda. Jah, nõnda oli see olnud. Ning Liisi oligi katsunud. Ta oli isegi sinnamaale läinud, et hakkas Indrekule midagi suupärast tasku pistma, muidugi isand Mäebergi ja ka Indreku enda salaja, sest midagi ei armastanud Liisi rohkem kui saladusi. Veel tänagi oli ta seda teinud ja juurde lisanud paberilipaka pealkirjaga: „redel kela viesd seidsmeni Sis on vanna saunas.“ Nende sõnade paberile panemine oli Liisi kavatsuste ülim saavutis ja see sündis alles siis, kui isand Mäeberg oli juba oma hävitava otsuse teinud, mitte ainult selle, vaid kõigi noormeeste kohta ilmas, olgu nad pikad või lühikesed, kõhnad või paksud.

Oleks isand Mäeberg oma otsusest Indrekule siinsamas teatanud ja tema arvamust küsinud, nagu ta tegi seda muis asjus, siis oleks ta tingimata kinnitava vastuse saanud, eriti kui ta oleks Indreku arvamust küsinud peale seda, kus see oli tänaval laterna all lugenud Liisi salatähe. Sest niipea kui ta seda oli teinud, kiskus ta paberilipaka tuhandeks tükiks ja viskas need siiasamasse kõnniteele, kuna ta aga taskus leiduva pakikese ilma pikemata küütis keset tänavat, kus sõidavad linna voorimehed ja kaugelt tulnud maamehed. Ise pistis ta kodu poole, nagu oleks tal tagaajajad kannul.

Koju jõudnud, Indreku esimeseks mureks oli järele katsuda, kas tassikõrvad kasti põhjas alles, sest need olid tal Liisi salatähte lugedes äkki meelde tulnud. Alles! Tassikõrvad olid alles! Mõlemad! Just sealsamas, kuhu Indrek nad viimati oma käega siidmähises pannud. Ja siinsamas tundis ta, et nüüd võib ta isand Mäebergile ükskõik mida ja kuipalju valetada, ilma et omal pilk lööks virvendama tema ainsasse silma vaadates.

Aga ilmaasjad on imelikumad kui Indrek oskas arvata. Nüüd, kus tal oleks olnud kerge valetada ja kus talle see oleks valmistanud peaaegu lõbu, nüüd polnud tal seda üldse enam vaja, sest isand Mäeberg ei näidanud kogu kevadel oma nägugi. Tuli küll see teine, aga sellega polnud raskusi, sest see ei uskunud üldse midagi, mis talle siin majas räägiti. Nõnda võis isegi lausa tõtt rääkida, ilma et kellelgi oleks sellest kahju karta.

„Seda ühesilmaga pole enam näha olnud,“ tähendas kord härra Maurus. „Ei tea, kas õige haigeks jäänd või. Hoidku jumal surma eest, muidu tulevad pärijad kaela.“

„Nägin teist hiljuti uulitsal,“ seletas Indrek lohutuseks.

„Imelik,“ arvas direktor siis, „enne oli ikka tema sagedam, aga nüüd läheb teine temast ette.“

„Jah, see teine läheb temast ette,“ ütles Indrek ja oli üpris rõõmus, et võis direktoriga ühel arvamusel olla.