Tõde ja õigus II/XX
XX.
Õppetöö oli härra Mauruse asutises juba täies hoos, kui Indrek jõudis sügisel linna. Nagu üldse seni, samuti ta jäi ka tänavu pisut hiljaks. See oli juba nähtavasti tema saatuslik osa siinilmas.
Indreku pärale jõudes oli härra Maurus ise parajasti all suures toas, sest ta lahendas mingisugust Tigapuusse ja vürstisse puutuvat asja, kes olid saanud suuriks sõpradeks suvevaheajal, mille nad mõlemad veetnud siin. Nemad käisid nüüd ikka kahekesi üheskoos, kasutades linnas vürsti raha ja Tigapuu kogemusi. Aga kodunt lahkusid nad nõnda, et kui vürst läks eesuksest, siis putkas Tigapuu tagauksest või, kui vürstil oli vaja minna tagauksest, siis pidi Tigapuu tingimata tarvitama eesust. See oli nõnda nende sõpruselepingus maha tehtud. Koju tulles nad olid enamasti ikka ladusas tujus, et unustasid nagu sõpruselepingu ja tulid mõlemad kas või eesuksest suure mürina ja kellahelinaga ja tõid kaasa nagu õllepoe ja lillekaupluse lõhnad korraga. Neid lõhnu härra Maurus parajasti taga ajaski, kui Indrek oma pambuga sisse astus. Nõnda oli härra Maurusel äkki kaks hädalist asja õiendada: uurida lõhnade põhjust ja küsida samal ajal Indrekult, kas ta ehk ei toonud pisutki raha. Ühte ei võinud jätta, teisega ei võinud viivitada, sest lõhnad hajuvad ruttu ja rahaga pole kindel enne, kui ta sul peos. Aga Maurus lahendas selle küsimuse nõnda: ta pani Indreku oma pambuga eestuppa seisma, sinnasamasse, kus ta oli oodanud mineval sügiselgi, ainult selle vahega, et siis andis lätlane Kopfschneider talle tooli alla, kuna tänavu ei hoolitsenud tema kui oma inimese eest keegi. Nõnda pidi Indrek seal oma pambu kõrval seisma, palitugi seljas, sest midagi ei tohtinud inimene enesega enne teha, kui härra Maurus tahtis temaga rääkida rahast; pidi seisma ja vaatama ning kuulama, kuidas härra Maurus lahendas lõhnadeküsimust.
„Kes siin oli? Kes siin käis?“ päris ta ja aina vedas haisu, pistes nina ühe, teise ja kolmanda juurde. „Miks on aknad lahti? Kes tegi aknad lahti?“
„Tigapuu,“ vastati kooris.
„Ahaa!“ hüüdis härra Maurus. „Kutsuge Tigapuu siia!“
Ja kui see oli ilmunud, astus ta ligi, nuusutas tema riideid, laskis teda enesele näkku puhuda, müksas teda siis rusikaga rindu ja karjus:
„Du Schinder! Wo warst du?“
Aga kui Tigapuu kohe ei vastanud, karjus direktor edasi:
„Mis magusad haisud need on? Kust saite need haisud?“
„Käisin tuttava üliõpilase juures, see elab oma naisega, võib-olla sealt,“ seletas Tigapuu.
„Kes on see niisuke tuttav üliõpilane, kes elab niisukse naisega? Mis on tema nimi?“
„Ma tema nime ei mäleta,“ vastas Tigapuu.
„Kuis, kuis?!“ karjus direktor. „Tuttav üliõpilane, elab niisukse naisega ja nime ei mäleta?! Meie Tigapuu ei mäleta naisega üliõpilase nime!“
„See on vürsti sõber, sellepärast,“ vastas Tigapuu.
Nüüd nõuti ka vürst kohale ja sellegi nuusutas härra Maurus otsast otsani läbi. Imelikul viisil lõhnas Kaukasuse vürst just samuti, nagu meie oma Tigapuu, ainult selle vahega, et tema teadis selle üliõpilase nime, kes elab oma lõhnava naisega, ja Tigapuu ei teadnud.
„Aga see siin on minu maja ja minu majas maksab niisugune püha kõrd, et ükski minu poiss ei tohi minna sõbra juure, kel on nii lõhnav naine, sest muidu toob ta ka minu majja naise lõhnad,“ seletas härra Maurus nüüd ja lisas ähvardades juurde: „Aga ma kuulan järele, kas teie sõbral on nii lõhnav naine; seda teen ma, ja siis räägib härra Maurus uuesti. Herr Ollino, Herr Ollino!“ jooksis direktor selle ukse taha, „tulge ja kirjutage selle üliõpilase nimi raamatusse, kel on nii lõhnav naine, et härra Mauruse nina tunneb siiamaale.“
Aga Ollinot ei olnud ja nõnda jäigi lõhnava naisega üliõpilase nimi üles tähendamata, sest härra Maurusel enesel polnud aega. Vargamäe Indrek ootas rahaga. Sellepärast tõttas ta kärmesti eestoast läbi, viipas seal Indrekule käega ja nõnda läksid nad üheskoos mööda treppi üles, mis oli mineval sügisel lõhnanud, nagu leinav õpetajaproua kirikus. Aga tänavu ei tundnud Indreku nina midagi. Sellepärast vist läkski ta süda kangeks, igatahes kangemaks kui see meeldis Maurusele, kes jäi, oma tuppa jõudnud, Indreku kui oma inimese ette seisma, vaatas talle üle prillide otsa ja ütles:
„Te näete neid inemisi seal all: nemad käivad nii lõhnava naisega üliõpilase juures, et härra Mauruse maja haiseb nagu h…maja! Nemad tahavad ka minu ausast majast teha h…maja, seda tahavad nad, see Tigapuu ja vürstid, sest vürstid ei oska kunagi ilma h…karjata valitseda. Aga mis on sel vürstil siin valitseda? Siin majas valitseb, jumal tänatud, alles härra Maurus, vanahärra Maurus ja temal ei ole valitsemiseks h…maja haisu tarvis. Mõistate?“
Ja kui Indrek oli peanokutusega vastanud, et ta mõistab, küsis härra Maurus ilma igasuguse ettevalmistuseta:
„Kuipalju tõite mulle raha?“
Ise sirutas ta käe, nagu peaks Indrek talle raha pihku lugema. Aga Indrek ei teinud seda, vaid tahtis enne härra Maurusega rääkida — tahtis kaubelda. Sellest tõusis kahe sõbraliku inimese vahel peaaegu samasugune meeleolu, nagu oli valitsenud alltoas, kus härra Maurus oli haistnud mingisuguse naise lõhnu.
„Mis on mul teiega enne rääkimist, kui olete maksnud oma minevaaastase võla ja selle protsendid, sest võlal on ju protsendid!“ seletas härra Maurus.
Aga Indrek arvas selle vastu, et las võlg jääb võlaks ja protsendid protsentideks, uue rahaga teeb tema uue kauba ja hakkab uut elu. Ja see uus elu pidi olema niisugune, et Indrek ei istuks ega võib-olla ei magakski alltoas ja temal ei peaks olema uksekellaga vähimatki tegu, nii et ta ainult õpiks ja käiks klassis näitamas, mis ta õppinud — see oleks ainuke, mis ta tahaks selle uue raha eest härra Mauruse asutises teha.
„Aga keda ma siis panen allatuppa korda pidama?“ vaidles direktor vastu. „Teie oskate seda kõige paremini ja ka proua Malmberg on teiega väga rahul.“
Need viimased sõnad olid nii kavalasti öeldud, et Indrek peaaegu võpatas ja tal isegi välgatas mõte, nagu võiks härra Maurus tema tassikõrvade tõsist päritolu teada, või vähemalt aimatagi. Kaotada põhjus või ettekäänegi üksinda söögituppa minemiseks või sealviibimiseks, see pani mõtlema, nagu oleks Indrekul tõepoolest südamel proua Malmberg, kes armastab rääkida noorte inimestega nii tarka juttu. Aga ka siin ta sai lõpuks enesest võitu ja, nagu hiljemini selgus, väga õigel silmapilgul, sest tema südamevõrgutaja viibis Saksamaal ja ei olnud teadagi, millal ta sealt tagasi tuleb.
„Palju teil raha on?“ küsis direktor viimaks, kui ta nägi, et Indrek kuidagi järele ei anna, hakka heaga või katsu kurjaga, ja kui poiss oli summa nimetanud, ütles ta: „See on vähe, sellega ei saa; sest te lähte ju kõrgemasse klassi, seal on kallimad kooliõpetajad.“
Aga ise sirutas ta juba käe raha vastuvõtmiseks, nagu oleksid kaubad koos. Indrek ulataski talle nimetatud summa, mille direktor sahtli peitis ja siis küsis:
„Aga võlaprotsendid? Kuis siis nendega jääb? Kas teil siis enam sugugi ei ole?“
Indrek andis eitava vastuse.
„Noh, hea siis küll,“ ütles direktor nüüd, „ma protsenta ei nõuagi, aga selle eest peate hästi õppima.“ Ise vaatas ta Indrekule naerdes otsa, nagu teeks ta ainult tühja ja rumalat nalja.
Nõnda siis Indrek oli seks korraks jällegi täisõiguseline õpilane ja temal ei tarvitseks põrmugi häbi tunda mõne voni, pani või krahvi ees. Kahjuks pole aga neist ükski ilmunud. Nende asemel on kari uusi, aga need ei puutu Indrekusse, sest nendega pole tal mingeid suhteid ega leiagi neid võib-olla. Ainult vürst on jäänud, nagu juba eespool tähendatud. Aga temagi hiilgus kipub kustuma ja seda sootuks tühistel asjaoludel. Õpilaste sekka on ilmunud keegi lohusninaline tifliislane, kellel harjaspüsti juuksed, hall moealbilt kitsas bluus ja samasugused püksid — ainukesed selletaolised kogu asutises, sellepärast teatava õilsuse tunnuseks. Käed alati püksitaskuis, nagu kipuksid nad aina külmetuma. Ise ütleb ta, tema on grusiinlane, vürst kinnitab halvakspanevalt, et ainult armeenlane, aga tema näonaha järele otsustades pole ta see ega teine, vaid mõni teab mislane. Tema on väga tark ja teab kõik asjad paremini kui ükski teine. Juba esimesel päeval jutustas ta anekdoodi kuulsast Moskva advokaadist, kes Kaukasusse sõites vagunis kelleltki küllusega-kiitlevalt tifliislaselt küsinud, et kui neil kõike seal nii hirmus palju, kuidas on siis lollidega lugu, millele saanud vastuseks: „Tule sinna, oled esimene.“ Õieti öelda selle anekdoodi tõttu kasvaski tifliislase mõju nii ruttu. Sest polnud midagi, et ta algas või lõpetas iga lause sõnadega: „Meil Kaukasuses“, nii et see talle hüüdnimeks jäi, vürsti hiilgus kippus tema aupaistuse kõrval ometi kahvatuma, liiatigi kuna ta poetas teise kohta selliseid ütlusi nagu: „Meil Kaukasuses on temataolisi vürste kogu maa täis“, millele ta varsti juurde lisas: „Neid mahub viis, kuus tükki ühte väikesesse niiskesse tuppa“. Ja nagu mööda minnes tähendas ta lõpuks: „Nii mõneski teises voolab vürsti verd ja paremat sorti kui sel seal, aga igaüks ei taha sellega hoobelda ja ennast naeruväärseks teha.“
Nüüd kõik panid varsti tähele, et vürst on tõepoolest nagu naeruväärne. Õige, seda oli nii mõnigi varemalt märganud, aga ükski ei tihanud sellest rääkida. Jumal tänatud, nüüd oli ometi asi selge ja orjastatud avalik arvamus murdis omale tee vabadusse. Vutt, kes seisis Siku kõrval ja näppis selle väikese sõrme küünt, keeleots alumise huule ja hammaste vahel naeris: „Kas te pole näinud, et vürstlik aupaistus hiilgab läikivailt püksteltki?“ Temale naerdi kaasa, aga veel enam sellele, kes tähendas: „Teil hea naerda, aga eks katsuge ise püksirihmad kalosside alt läbi kanda.“ Tõepoolest oli väga naeruväärt püksirihmad kalosside alt läbi panna, liiatigi kui neid sooje kalosse kanda niihästi suvel kui talvel, nõnda arvati. Aga kõige halvem tuli alles. Selle ütles vaga Vainukägu, sest tema küsis Kaukasuselt:
„Kas teie vürstidel kõigil pead saarjaid täis on?“
„Mitte ainult saarjaid,“ vastas Kaukasus.
Sellega oli vürst nii-öelda löödud mees. Aga härra Maurusele ei meeldinud see, sest tema ei tahtnud, et mööduksid nii ruttu vürstide ja kõigi teiste õilsate ajad. Sellepärast hakkas ta Kaukasuse mõju vastu võitlema avalikult ja salaja ammu proovitud abinõudega. Varsti teadis kogu asutis, et Kaukasus on ainult Tifliisi rätsepa poeg ja et ta on kõigist koolidest välja heidetud, kuhu ta pandud, ning härra Maurus võtnud ta vastu ainult armu poolest, sest tema isa on aus inimene ja maksab korralikult.
„Kas teie ka olete kuulnud selle armeenlase — või mislane ta seal on — juttu vürstidest ja teistest suurtest?“ küsis härra Maurus kord Indrekult. „On ta rääkind, et vürstid polegi vürstid?“
„Ei, härra Maurus, aga ta muidu niisama,“ vastas Indrek.
„Rääkige mulle tõtt,“ manitses direktor. „Sest pole ühti, et te enam ei seisa minu teenistuses, tõtt peate ikka rääkima.“
Aga Indrek ei rääkinud, nagu oleks ta tõearmastuse kaotanud. Sellepärast rääkis härra Maurus ise, seletades ilmaasju:
„Mõelge ometi isegi, mis peab meist saama, kui pole enam vürsta ega teisi ülemaid. Mis peab siis sündima keisrite ja kuningatega? Mis peab sündima meie oma keisri majesteediga? Aleksander teine tapeti ära. teate, pommiga; peab siis kõiki vürsta ja keisrid pommiga? Oleme siis meie sotsialistid, nihilistid või revolutsionäärid, nagu vene üliõpilased? Mis teeb meie väike rahvas sotsialistidega ja revolutsionääridega? Kas revolutsionäär hakkab põldu harima? Ei, revolutsionäär ei hari põldu, ja siis jääme kõik nälga. Revolutsionäär mässab ainult ja teeb sotsialismust ning nihilismust, tapab vürsta, kuningaid ja keisrid. Aga on meil kuninga ja keisri tapjaid vaja? Kas meil on oma kuningas või keiser, keda vaja tappa? Ei ole, kõik teavad, et ei ole. Mina tean, teie teate, see armeenlanegi või mõni muu mislane on ehk kuulnud, et meil pole oma kuningat ega keisrit, nagu neil Kaukasuseski. Neil on ometi omad vürstidki, meil pole sedagi. No ütelge ise, keda me siis tapame, kui hakkame mässama ja teeme sotsialismust! Pole kedagi tappa. Sellepärast saab iga mõistlik inemine aru, et meil pole vaja sotsialismust ega nihilismust. Las sakslased teevad sotsialismust: neil on omad kuningad ja vürstid, keda nad tapavad — meil pole sellega asja. Väikesel Eestil pole sellega asja! Meie peame kõigest väest sellele vastu seisma, sest kui meie siin hakkame ülemuse vastu sotsialismust ja nihilismust tegema, siis pannakse meie kool kinni nagu ülikoolgi, kui üliõpilased mässavad ja panevad haisupomme. Kui see armeenlane nii väga armastab mässu ja nihilismust, siis mingu ta tagasi oma mägedesse ja mässaku seal; härra Maurus annab talle omalt poolt reisiraha. Ja ärgu ta tulgu vürstide kallale siin lagedal maal, siin Emajõe kaldal, ehk muidu mängime meie temale nihilismust. Teie teate ju, mis see sõna tähendab; olete juba terve aasta ladina keelt õppind. Nihil — ei midagi. Nõnda et, kui keegi tahab nihilismust, siis tema tahab ei midagi. Kui ta ütleb: mina olen nihilist, siis tema ütleb: mina olen ei midagi. Aga kas võib üks aus ja korralik inemine ülepea öelda: ei midagi? Mis te arvate, kas võib?“
Indrek oli kimbatuses. Ta oleks tahtnud direktorile anda meeldiva vastuse, aga ei osanud. Hea õnne peale ütles ta viimaks:
„Ei või.“
„Miks ei või?“ küsis direktor.
„Midagi ikka on,“ seletas Indrek.
„Vale!“ hüüdis direktor. „Üsna vale!“ kinnitas ta. „Kas meil on oma kuningas või keiser? Ei ole. Kas meil on sotsialismust ja mässu? Ei ole, sest eestlane ei mässa. Sellepärast siis: kas meil on vaja kuninga ja keisri tapjaid? Ei ole. Näete: nihil, ei midagi! Selle poolest oleme nihilistid. Sest mina ütlen: sotsialismus on venelaste ja sakslaste asi, vene üliõpilaste asi. Nemad teevad mässuga sotsialismust. Kui saate kõrd ülikooli, näete oma silmaga, kuidas nad seal teevad sotsialismust. Eestlane ei tapa oma keisrit, sest see on vene keiser ja meie armastame teda, oleme temale truud. Nihil — ei midagi sellesarnast! Mis keisri tapmisesse puutub, siis on kõik eesti mehed nihilistid — mina, teie, Tigapuu, Lible, Vainukägu, kõik, kõik, kõik. Prantslased ja inglased ei ole nihilistid, nemad tapavad oma kuninga või keisri kohe, kui aga kätte saavad ja kui paras aeg. Venelased niisamuti, sest nemad ei taha teistest maha jääda. Meie teeme nagu sakslased: oleme truud, peame kõrda ja heidame alla. Subordinatsioon. Nihil — ei midagi, mis on kõrravastane. Jakobson hakkas Peeterburis sotsialistiks ja sellepärast suri ta Pärnu metsa. Vändra metsas Pärnumaal suri vana karu ära. Sest jumal ütles: nihil — ei midagi sellesarnast Vändra metsas Pärnumaal. Ja nõnda pole temast muud järele kui: Vändra jõe haljal kaldal kerkib küngas puude all. See on temast järgi, muidu nihil — ei midagi! Nõnda sünnib Eestis sotsialistidega ja tuisulastega. Jumal ei armasta neid, sest ka tema on pisut nihilist ja ütleb: nihil — ei midagi niisugust Eestis minu silma all! Nõnda sündis ka tema oma poja Iisraelis, sest ka tema oli pisut sotsialist. Nagu kõik juudid, sest meie õnnistegija oli juut, mitte küll päriselt, sest temal oli ka jumala verd, aga ikkagi. Juut on ikka sotsialist, sest tema ütleb: mis sinu, see olgu minu. Aga eks Jeesuski kitkunud ühes jüngritega teiste viljapäid, ka see oli sotsialismus. Ja selle viigipuuga, mille ta ära needis, ka see oli sotsialismus. Mis te arvate, kas niisuke poeg võiks isale väga meeldida? Ütelge otsekoheselt oma arvamine.“
„Ei või,“ arvas Indrek.
„Õige,“ kinnitas härra Maurus. „Muidugi ei võiks. Ja sellepärast eksis jumal teist kõrda, kui ta saatis oma poja juudina ilma. Aga kus eksis jumal esimest kõrda? Kus?“
Seda Indrek ei teadnud.
„Siis, kui ta lõi inemise,“ ütles direktor. „Jah, siis eksis ta esimest kõrda. Jumal lõi inemise, et tal oleks temast hea meel. Aga on tal siis hea meel? Ei, sest inemine hakkas kuradi sulaseks. Aga jumal tahtis head meelt ja saatis oma poja ilma, et see lunastaks inemise kuradi orjusest. Kuid poeg hakkas teiste viljapäid kitkuma, seda hakkas ta. Muidugi, ta elas ju juutidega, kes on ja jäävad sotsialistideks. Juba Ahasveeruse ajal tegid nad sotsialismust — kõik neile! Nõnda pidigi Jeesus nii noorelt taeva tagasi minema — suri enneaegu nagu meie Jakobsongi. Suri ausa roomlase käe läbi, kes polnud juut ega sotsialist. Seda võis jumal ikkagi, et tema poeg suri mitte sotsialisti, vaid korraliku roomlase käe läbi. Aus neitsi Maria sünnitas ta ja truu roomlane tappis. Kõik muu — nihil, ei midagi!“
Nõnda õpetas härra Maurus Indrekule sotsialismust, revolutsiooni ja maailmalunastamist — aina suuri asju, millest sel oli nii vähe aimu. Sellega pidigi jutt seks korraks lõppema ja direktor pöördus juba minema. Aga ukse vahel tuli tal midagi tähtsat meelde ja ta tuli tagasi ning küsis Indrekult:
„Aga mis te arvate, mis oleks sündinud Jeesuse Kristusega, kui jumal oleks lasknud ta ilmale tulla ausast eesti emast? Kas temast siis ka oleks saanud pisut sotsialist, nii et ta oleks läinud ühes jüngritega teiste viljapäid kitkuma?“
„Ei, siis mitte,“ ütles Indrek.
„Ja muidugi, siis mitte,“ kinnitas direktor, „sest ükski aus ja korralik eesti mees ei kitku teise viljapäid. Aga kas siis ka jumal oleks pidanud ta nii ruttu taeva tagasi kutsuma?“
„Ei oleks pidanud,“ vastas Indrek.
„Õige, ei oleks pidanud,“ kinnitas direktor. „Aga mis siis oleks sündinud? Kui kaua siis Kristus oleks elanud? Mis te arvate?“
Aga siin ei teadnud Indrek midagi arvata.
„Siis oleks võinud Kristus kas või tänapäevani elada, sest mis on jumala ees paar tuhat aastat. Nihil — ei midagi! Kristus oleks siis meie keskel elanud ja ükski poleks julenud mässu ega sotsialismust teha, sest igamees oleks kitkunud oma viljapäid ja söönud oma leiba. Ka meie parunid oleksid pidanud siis ise oma viljapäid kitkuma, mitte aga aus ja korralik eesti mees, kelle keskel kõnnib Kristus. Nii oleks see olnud, kui jumal oleks tahtnud. Aga jumal tahtis, et tema poeg oleks juut, nõnda tahtis tema oma armunõuga. Meile saatis ta ainult Jakobsoni…“
Härra Mauruse meel läks nagu nukraks. Hulk aega seisis ta vaikides Indreku ees, nagu jätaks ta kõige tähtsama ütlemata. Niikuinii oli ta Tifliisi rätsepa poja kurja keele pärast liiga rääkinud, aga sellest ei saanud praegusel silmapilgul aru ei tema ise ega ka Indrek. Alles hiljemini selgus kõik ja seegi härra Mauruse suure elutarkuse ja küpse ilmavaate tõttu. Temal oli nimelt niisugune ilmavaade, et teenija peab olema tingimata vana ja inetu. Ainult vanu ja inetuid teenijaid armastas härra Maurus.
Praegu oli asutise köögi-Kaieks — härra Mauruse ees olid kõik teenijad Kaied, nagu ei peaks ta ristimisesakramendist põrmugi lugu —, jah, köögi-Kaieks oli praegu kõõrdi silmadega, rõugearmidega, paksuhuuleline, töntsaka keha ja konarliku kõnnakuga Loviisa, kel aastaid neljakümne ümber. Ta oli vaikne ja töökas, alandlik ja sõnakuulelik ja teda võis tarvitada nagu elavat asja. „See on veel vana põline eesti hõbe,“ kiitis härra Maurus teda. „Puhas kui kuld, truu kui muld,“ lisas ta juurde. Midagi oli härra Maurusel ja ka teistel siiski silmapaari vahele jäänud: Kaiel olid nimelt pikad ja paksud kollakad juuksed ning helevalged hambad, mis võisid palju rohkem naerda kui siin meesterikkas paigas sünnis. Neid juukseid ja hambaid märkas vististi esimesena Kaukasus, kui ta oli löönud asutise esimese ja viimase vürsti. Ja nõnda tabati ta ühel õhtul Kaiega nii lähedas vahekorras, et järgmisel päeval oli kogu asutis inetut irvitust täis. Härra Maurusegi silmad nägid seda irvitust, nii et ta pidi algama juurdlust. Aga paljuke oli seal juurelda, kui Kaukasus jäi tõsiseks ja tummaks, kuna Kai aina naeratas, nagu säraks ta õnnest, et ükskord on ometi ka tema tund tulnud, ükskord pannakse ometi ka teda tähele.
Aga mis pidi härra Maurus tegema teenijaga, kes pälvis üldist tähelepanu? Ei midagi muud, kui pidi ta päeva pealt ära saatma, makstes talle kahe nädala palga ette.
„Seda teen ma ainult oma heast südamest,“ seletas ta Loviisale, „aga ei mitte, et ma pean seda tegema, sest sina oled üks jumalakartmata ja raisku läinud inemine.“
„Ei, härrad,“ vaidles Loviisa vastu, „mina pole mitte jumalakartmata inemine, sest mina kardan jumalat ja käin lauakirikus. Ainult mineval aastal jäi kord vahele, sest proua ei lasknud…“
„Kuidas sina siis jumalat kardad, kui sa võrgutad minu poissa!“ hüüdis härra Maurus.
„Ei, härrad, mina pole seda mitte teind, sest mina olen kasin ja karske naisterahvas, aga kui see noorhärra ise tuli…“
„Mitte vastu rääkida!“ käratas härra Maurus ja sellega jutt lõppeski, ilma et Loviisa veel oleks saanud seletada, kuis see noorhärra tuli. Need viimased sõnad tõid tüdrukule ikka naeru suhu. Naerusuul ta oma palgagi võttis ja asjad pakkis ja naerusuul oleks ta ehk voorimehelegi istunud ning minema sõitnud, kui mitte Jürka poleks samal ajal tulnud veepaaridega.
„Üsna üksi sõidad,“ imestas see peatudes. „Kuhu sa oma juudi jätad?“
„Ise oled juut, sa ussiseeme!“ sähvas Loviisa vastu. „Sina seda mulle mängisidki.“
„Mina?“ küsis Jürka.
„Aga kes saatis need teised mulle kaela? Sina! Oota, küll sa saad ka oma jao! Küll sa saad, oota aga!“ ähvardas Loviisa.
„Mina pole sinuks,“ vastas Jürka. „Minu peale ei hakka ükski hammas, sest mul on trumbid.“
„Sinu trumpi või kedagi, oota aga!“ ähvardas Loviisa edasi ja sõitis minema.
„Kui naisel on niisukesed hambad, siis ei tee temaga midagi, kui ta naerab,“ arvas härra Maurus Ollino vastu. See ei lausunud sõnagi, aga küllap ta vististi direktoriga nõus oli, sest miks ta muidu vaikis ja mööda tuba kõndis, käed püksitaskuis.
Nõnda tuli vana Kaie asemele uus, kel juuksetutt nagu musta solgutatud kassisaba ja hammaste asemel ainult pehkinud tüükad, mis kõlbasid ennem pudrusöömiseks kui leivapuremiseks.
„Kas sa ikka söödud saad veel?“ küsis härra Maurus temalt.
„Oh, härrad, ärge seda kartke, et ma söödud ei saa,“ vastas Kai. „Mina söön kõik ära, kui aga on ette anda.“
Seega olid kaubad koos ja Kaukasust võidi vahetpidamata uue köögi-Kaiega nokkida.
Tema täbarat seisukorda püüdis vürst kasutada, et ennast jällegi pisut kõrgemale upitada, aga imelikul viisil ei võtnud teda enam keegi tõsiselt, nagu oleks vürstide kurss tõepoolest langenud. See asjaolu pani Indreku nii mõnigi kord tõsiselt mõtlema ja võib-olla esimest korda elus aimas ta, kui hirmus tühine on ilma au ja uhkus. Oli alles hiljuti vürst, oli suur mees, aga siis tulid mingisugused püksirihmad, mingisugused saarjad ja läikivad püksid, ning vürst ja suur mees olidki kadunud. Ja kuigi nüüd uuesti märgataks, et pole läikivaid pükse, saarjaid ega ka naeruväärseid püksirihmu, vaid oli ainult Kaukasuse kuri keel, siis ometi ei tõuseks vürst endiseks vürstiks ega suureks meheks. Niisugune imelik asi on au ja hiilgusega siinilmas.