Tõde ja õigus II/XXI
XXI.
Üldse olid vürsti hiilguse tumenemisel ja köögi-Kaie seiklusel suuremad ja tõsisemad tagajärjed kui seda osati alguses aimata. Ainult niisugune vaga ja tundlik hing, nagu härra Vihalepp, mõistis kohe, niipea kui ta oli sündinud asjust kuulnud, et härra Mauruse esimese järgu asutises kipub midagi mädaks muutuma. Sellepärast katsus tema päästa, mis veel päästa võib. Ja nõnda hakkas tema pliiats palju sagedamini ja valjemini kateedrile koputama, kui õpilased ei mõistnud pühakirja küllalt täpselt või kui nad ei tarvitanud vastates küllalt sündsat tooni. Sest härra Vihalepa arvates võis raiskunud elul olla ainult üks mõõduandev põhjus: pühakirja mittetundmine.
„Meie oleme jumala sulased, Kristuse sõjamehed,“ seletas ta, „ja sõjamees peab oma ülema käsku karva pealt täitma. Karva pealt, kas kuulete! Aga kuidas võib keegi karva pealt oma isanda käsku täita, kui ta ise seda käsku karva pealt ei tunne. Sellepärast pidage meeles: sõna-sõnalt, täht-tähelt, sest viimsel päeval peame oma Issandale Jeesusele Kristusele aru andma igast sõnast ja tähest, mis meie suust on läbi käinud. Ja Issand ei jäta neid mitte nuhtlemata, kes võltsivad pühakirja oma liha laiskuses ja suremata hinge roojuses. Sest Kristus on meie eest surnud ristipuus, et me elaksime igavesti. Igavesti!“ hüüdis Vihalepp kinnitavalt, pani silmad pilukile, surus huuled kõvasti kokku ja raputas pead. „Ja miks ei peaks me siis õppima pühakirja selgesti ja õieti ütlema, kui me selle eest elame igavesti! Või on meie seas mõni, kes ei taha igavesti elada? Kus on niisugune ristiinimene või on see ülepea veel ristiinimene? Ei, niisugune pole mitte ristiinimene, vaid pagan, püsti pagan, mis on üks ropp ja jälk asi Issanda ees, üks väga ropp ja jälk asi. Aga kes meist tahaks olla üks ropp ja jälk asi Issanda ees? On siin mõni niisugune, siis tõstku ta oma parem käsi üles, et me kõik näeksime seda roppu ja jälki asja.“
Ja ei leidunud kogu koolis ühtegi niisugust, kes oleks söandanud tõsta oma parema käe.
Aga sellest ei olnud Vihalepale küll, tema tahtis rohkem, tema tahtis aina rohkem, sest muidu ei saa õpilastest õigeid Kristuse sõdureid. Kristuse kindralina tahtis ta, et kui ta klassi tuleb ja ütleb: „üks“, siis tõusevad kõik õpilased korraga püsti; „kaks“ — kõik istuvad, „kolm“ — lauaklapid lahti, „neli“ — käed lauale, „viis“ — käed risti, „kuus“ — silmad Vihalepa poole ja „seitse“ — priimus tõuseb püsti ning rapordib, mis tänaseks üles antud. Ja et sõjamees pidi Vihalepa arvates olema kui jumalavälk, siis kiirendas ta oma harjutuse tempot päev-päevalt, lugedes: „üks — püsti, kaks — maha, kolm — klapid, neli — käed, viis — risti, kuus — silmad, seitse — priimus.“
Seda pidi tegema surmliku tõsidusega ja alandliku vaikusega, sest see kõik sündis Issanda ees, nagu kinnitas Vihalepp. Aga leidus neid, kes ei saanud tõsiseks jääda Issanda ees, ka Vargamäe Indrek mitte. Temap see vististi oligi, kelle kohta Vihalepp ütles:
„Kui mõni peab end juba nii suureks ja targaks, et jumalasõna ajab ta naerma, siis teadku ta, et Issanda ees oleme kõik nagu aganad, lausa põrm. Kui Jehoova võtaks vaevaks ainult korraks meie peale puhuda, siis lendaksime nagu tolmukübemed läbi akna välja — nii tühised oleme meie kõik Jehoova ees. Iga täheke jumalasõnas kaalub taevas rohkem kui meie suurus ja pikkus. Kes on oma meelest suur, selle tahab jumal väikseks teha, kes pikk, selle lühikeseks, ja naerule tahab tema vajutada nutupitseri igavesest ajast igavesti.“
Aga päev-päevalt hakkas neid ikka rohkem saama, kes kippusid naerma Issanda ees, sest poistesse oli läinud kurivaim, kes naeris nende suu läbi. Ei aidanud Vihalepa pliiatsikoputused, ei karistusega ähvardused, ei silmadepilutamine. Oli veel ainus asi, mis võis aidata, nimelt palve. Selle abinõu poole pöörduski Vihalepp ühes oma õpilastega. Ta palus alandlikult ja härdalt, ta palus nagu inimene, kelle hing on ahastuses. Ühelt niisuguselt ahastuse-silmapilgult tabas teda härra Maurus, kes juba muidugi Vihalepa vagadusest kuulnud. Ja kui viimane oma saavutisi demonstreeris, lugedes ühest seitsmeni, ütles direktor:
„Väga hea, väga ilus; aga kas jumalale peaks meeldima, et härra Mauruse poisid nõnda lauaklappidega kolistavad?“
„Sellega peab pisut harjuma, härra Maurus,“ seletas Vihalepp, „ainult pisut, siis pole midagi.“
„Ma arvan ka, et vanajumal peab sellega pisut harjuma,“ oli ka direktor nõus, ja kuna kell kuulutas tunni lõppu, palus ta õpetajat minna ja jäi ise klassi.
„Tark inemine, vaga inemine, hea inemine, aga aru peas ei ole, põrmugi ei ole,“ seletas härra Maurus, kui Vihalepp oli lahkunud. „Ta õpetas teid seni, kuni kaotas aru. See sünnib heade inemistega sagedasti nõnda: õpetavad ja õpetavad, kuulutavad tarkust ja tõde, kuni ühel ilusal päeval leitakse, et sel õpetajal pole aru raasugi peas, et tark on hulluks läind? Peab rumalama otsima, kel veel täis aru peas. Või mis teie arvate, kumb on parem, kas tark, kes hulluks läind, või rumal, kel aru alles peas? Kes vastab? Teie, Paas, olete kõige pikem; mis teie arvate? Kumb õpetaja on parem, kas hull tark või arukas rumal?“
„Arukas rumal,“ vastas Indrek.
„Näete,“ naeris direktor, „ma teadsin juba ette, pikk Paas armastab rumalat rohkem kui tarka, sest tarkadel on ikka arust puudu. Tulev kord katsume siis uuega.”
Nende sõnadega lahkus direktor, sest tal tuli nähtavasti midagi hädatarvilikku meelde.
Järgmisel usuõpetuse tunnil astus klassi väike kõbus vanamees, kes uppus halli, sest temal oli kõik hall — habe, vuntsid, silmad, juuksed. Isegi uus testament. mida ta hoidis kaenla all, paistis hallina, kui ta kõndis laudade ees edasi-tagasi, pilk põrandal, ja pomises endamisi: „Kelk, kelkama, kelgutama, kelk, kelkama, kelgutama.“ Viimaks jäi ta seisma, tõstis silmad õpilastele, naeratas muhedalt nagu vanadele tuttavatele ja ütles:
„Tere, lapsed. Kus me mineval korral peatusime? Kus me jäime seisma? Minu vana pea ei hoia enam midagi kinni. Kes on priimus? Kus me lõpetasime?“
„Härra, teie olete täna meil esimest korda,“ ütles priimus.
„Mis? Esimest korda?“ imestas vanamees ja naeratas kavalalt habemesse. „Ah jaa, õige, esimest korda… Nii siis — katekismus läbi, piiblilood läbi. Ma tunnen härra Vihaleppa, tema on vali ja põhjalik ning truu Issanda sulane. Sõna sõnalt, mis? Aga muidu ei saa, muidu mitte, armsad lapsed, ikka sõna sõnalt, seda pidage meeles. Sest kuis siis muidu, kui jumalasõna! Ja nüüd teeme algust Pauluse reisidega. Reis — reisid, reis — reied. Kumb see on siin, kas saksa või eesti reis? Te arvate saksa. Aga võiks ka olla eesti. Sest reisima tähendaks siis reisi liigutama, mis tähendab käima, kõndima, jalutama. Eks ole? Jalg — jalutama, reis — reisima. Aga ehk oleks siis parem: reis — reietama. Pauluse reietused. Siiski, jätame seda, see viiks meid liiga kaugele. Aga teie kõik tunnete sõna „kelk“. Mis on kelk? On ta regi? Ei ole. On ta saan? Ei ole. On ta kresku? Ka ei ole. Kas teate, mis on kresku? Priimus!“
Aga priimus ei teadnud.
„Kes teab, mis on kresku?“
Vargamäe Indrek teadis ja nõnda pidi ta asja selgeks tegema priimusele ja ka teistele.
„Väga hea,“ kiitis õpetaja, „nüüd teate te, mis on kresku. Ja näete, selleks polnud teil põrmugi minu abi vaja. See on esimene, mida oleme õppinud püha Pauluse reisidest või reietustest. Aga mis on teie nimi?“ küsis õpetaja Indrekult. Ja kui see oli vastanud, ütles ta: „Väga hea. Nii siis Paas. Selle nime kirjutan omale taskuraamatusse. Esimene nimi püha Pauluse reisidelt. Nii, nii, väga kena… Paas… Mm… Paas — Pae või Paas — Paasi, kuis muuta, käänata, väänata?“
„Paas — Paasi,“ ütles Indrek.
„Väga hea,“ ütles õpetaja. „Paas — Paasi… Ka selle tähendan raamatusse, siis ei tule eksitust… Paas — Paasi. Tähendab, kui kivi, siis paas — pae, aga kui inimene, siis Paas — Paasi. Inimese hoiame kiviriigist lahus. Aga mis te arvate, kas Paasi ja pae vahel on väga suur ja sügav vahe, see tähendab — inimese ja kiviriigi vahel? On suur vahe või ei ole, mis te arvate? Priimus!“
Priimus arvas, et on, sest üks on elus loodus, teine surnud.
„Aga ka inimene võib surnud olla; kuis öelda siis, Paas — Paasi või Paas — Pae? Paas, te pole veel surnud ja seisate oma nimega kiviriigile nii lähedal, mis teie sellest asjast arvate? Kas on Paasi ja pae vahel vaks või süld, mis? Tahaksite teie, et te nime käänataks või väänataks: Paas — Pae, nagu oleksite kivi või muld?“
„Mul ükskõik,“ ütles Indrek.
„Aga ehk mäletate kirja sõna, mis ütleb, et teil on õigus, kui olete valmis olema Paas — Pae, sest inimene seisab kivile ja mullale nii lähedal?“
„Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama,“ ütles Indrek.
„Õige! Mullast oleme võetud ja mullaks peame saama. Mullaga algame ja mullaga lõpetame. Paas — Pae on vägevam kui Paas — Paasi. Paas — Pae seisab igavesele lähemal, sellepärast. Paas — pae sarnaneb rohkem jumalale kui Paas — Paasi. Paas — Pae oleks nagu rohkem jumala nägu kui Paas — Paasi. Paas — pael on jumalaga suurem osasaamine ja sugulus kui Paas — Paasil. Paas — pae mõistab rohkem jumalat kui Paas — Paasi. Paas — pae, Paas — Paasi. Üks suure tähega, teine väiksega. Suurega väiksem, väiksega suurem…“
Õpetaja jäi vait ja mõtles. Natukese aja pärast võpatas ta ja virgus.
„Nõnda siis — püha Pauluse teekonnad, retked, matkad, reisid, reietused, jalutused, kelgutused. Õige! Kus me lõpetasime? Paas seletas meile, mis on kresku. Aga kelguni me veel ei jõudnud, kelguni veel mitte. Ütlesime ainult: kelk pole regi, kelk pole saan, kelk pole kresku. Aga mis siis on kelk? Kelk pole lauatükk, millega liugu lastakse, kelk pole ka ranits ega raamatupakk, kuigi ka nendega võib mäest alla liugu lasta, vaid kelk on väike saan, regi või kresku. Aga mis siis on kelkama? Mitte kelgutama, sest see tähendab just kelguga sõitmist, vaid kelkama. Kas võib öelda, et Paulus ei läinud reisima, vaid kelkama?“
Nõudis pikki arutusi, enne kui õpetaja jõudis otsusele, et Pauluse teekonnad polnud kelkamised. Selle leitud tõega tund lõppeski. Ja kui kell helises, tõusis vanamees istmelt, sulges testamendi, pistis ta kaenlasse ja ütles:
„Tuleval korral lähme siit edasi, ikka ühes püha Paulusega, kelkame temaga kaasa, sest tema on sõnakas mees, teda maksab kuulata… Soo, kahte ma teist juba tunnen — priimus ja Paas. Mõlemad P-ga, kõvaga, sest eestlasel on ikka kõva ees, eestlane on kõva rahvas.“
Nõnda lahkus ta klassist ja nimeks pandi talle Kresku. Sellega ta jäigi. Aga järgmises tunnis polnud enam juttu ei kreskust ega kelgust, vaid Jeruusalemmast, Õlimäest, Surnumerest, Egiptusest, püramiididest, pühast härjast ja Niiluse mudast, mille paksuse järele võib arvata maailma vanadust.
„Ja teate, lapsed,“ ütles ta, „asi on väga imelik, sest mudamõõtjad kinnitavad, et Niiluse muda olevat vanem kui maailm ise. Mõtelge ometi: Niiluse muda vanem kui maailm. Aga siis peab ka Niilus ise vanem olema kui maailm. No mis te ütlete selle kohta? Sest kui palju on maailmaloomisest aega ära? Kes teab? Priimus! Paas!“
Kumbki ei teadnud kui mitu aastat tagasi loodi maailm. Kogu klass ei teadnud seda tähtsat asja.
„Mina ka ei tea,“ ütles õpetaja nukralt. „Ei tea, ei mäleta, vana pea ei hoia enam kinni. Aga küllap sest nii mõnigi hea tuhat aastat ära saab, nii oma viis kuus või veelgi rohkem. Kindlat arvu on ju raske leida, pisut raske jah, armsad lapsed. Ma mõtlen nimelt aega, kus tuli esimene inimene, see Aadam. Mitte vana Aadam, vaid lihtsalt Aadam, see Kaini ja Aabeli isa, esimese mõrtsuka isa. Esimene inimene ja esimene naine, ja kohe sigitasid ja sünnitasid nad kahekesi mõrtsuka. Oleksid võinud pisutki kannatada, aga ei, muud kui mõrtsuka. Aadam ise ei tapnud, aga sigitas poja, see tappis. Poeg tappis! See sünnib ka meiepäevil nõnda, et isa ei tapa, ajab muidu läbi, aga poeg ei aja… Nii siis: sest saadik, kus tuli ilma esimene inimene, on kerge maailma päevi lugeda, sest maailma päevad käivad ühes inimese päevadega, ja kui inimene loeb oma päevi, siis loeb ta ka maailma päevi. Ja sest pole ühti, kas keegi on sigitanud mõrtsuka või on ta ise mõrtsukas, ühesuguselt käivad kõigi elupäevad, liiatigi sel vanal ajal seal Eedeni värava taga, kus polnud veel võllaid. See on nõnda inimesega. Aga kuis teha nende maailma päevadega, mis olid enne inimest? No vaadake, lapsed, neid päevi arvataksegi Niiluse muda järele ja nõnda ongi leitud, et muda on vanem kui maailm, s. t. kui inimene, nii et see käib kirjasõnaga ilusasti kokku: enne muld, siis inimene, sest muidu poleks ju jumalal olnud võimalik inimest mullast teha. Enne igavene muld, siis alles igavene inimene. Kui kaua see igavene muld on elanud, seda ei tea vististi keegi, armsad lapsed. Ja kuigi jumal teaks, siis ei ütle ta meile surelikkudele seda kunagi. Aga kas temagi teab? Kas võib üks igavene teisest igavesest midagi teada? Mis on igavene? Kes teab? Priimus! Paas! Teie ei tea? Mina ka ei tea. Vana pea ei hoia enam kinni, niisugune häda on inimesel vana peaga. A—a! Aga seal taga teab ju keegi. Mis on teie nimi? Lible? Väga ilus nimi! Ilusa nimega mees ütleb meile, mis on igavene.“
„Igavene on see, mis oli, on ja jääb,“ ütles Lible.
„Nii,“ lausus õpetaja. „Väga õige! Ilusasti öeldud. Ainult üks häda: meie ei tea, mis oli, on ja jääb; meie ei tea sellestki kuigi palju, mis on. Aga ehk teate teie, ilusa nimega Lible, midagi, mis oli, on ja jääb? Ütelge meile. Mis? Kuu ja päike ning taevatähed? Neid ju alguses ei olnud, kirigi tõendab seda. Oli aeg, kus neid ei olnud ja tuleb ehk aeg, kus neid jällegi ei ole. Mis te ütlesite? Jumal? Jah, tema muidugi, sest tema oli enne kõike. Aga kahjuks, paljuke teame meie jumalast. Ajalikust inimesestki teame üsna vähe. Sest vaadake, lapsed, jumalaga on sama lugu, mis maailma vanadusega: sest ajast saadik, kus elab inimene, võime seda arvata, aga mis oli enne inimest või mis tuleb pärast teda, kust meie seda teame. Maailmaga on veel seegi hea asi, et Niiluse ääres on muda, mille järele arvame tema vanadust, aga mis teeme meie jumalaga? Kuidas arvata tema päevi? Meil pole midagi rohkem kui aga inimene oma ajalikkude päevadega ja sellepärast näib, nagu sünniks jumal ühes inimesega. Sünnib ja sureb, nagu polekski ta igavene. Niisugune kurb lugu on meie teadmisega jumalast. Sellepärast ei pea jumala nime ilmaasjata suhu võtma… Aga kes seal kõlistab? Mis? Tunni lõpp? Soo, või juba lõpp. Noh, hea küll, jätame siis püha Pauluse jumalaga ja lähme järgmine kord siit edasi. Aga mis jumalasse puutub, siis on tema muidugi igavene, ainult et meie ei tea seda, sest inimese nõrk pea ei hoia igavest kinni. Tema ei hoia ajalikkugi hästi kinni. Sellepärast siis järgmisel tunnil veel kord Pauluse teekonnad.“
Testament kaenlas, pea norus lahkus ta klassist, nagu oleks ta pisut nukker, et inimese vilets pea ei hoia midagi kinni. Järgmises tunnis kordus endine: vaevalt jõudis ta testamendi avada, kui juba sattus mõnele mõttele, mis sundis unustama Pauluse ja tema teekonnad. Ehk milleks minnagi ühes Paulusega, kui võis kaasa lennata näiteks kurgedega, kes pesitsesid kuski Lapimaal ja läksid sügisel üle kogu Euroopa, üle Vahemere Niiluse kallastele ning siin ikka kaugemale lõunasse, kus on niipalju sooja ja helendavat päikest. Oo! need lõpmatud lindude parved, need panevad vanainimese südame kihvatama, ajavad meeled ilutsema. Või miks mitte istuda mõnda kalapaati ja purjetada kuhugi New-Faundlandi lähedusse kala püüdma ja soolama! Miks mitte ronida elevandi turjale ja sõita tiigrijahile või liikuda kaamelikaravaniga läbi liivalagendikkude ühest palmioaasist teise, et imetleda fata morgaanat! Aga võis selle asemel istutada ka moorusepuid, lõigata nende lopsakaid lehti ja toita siidiusse. Võis minna katakombesse või Herkulaanumi varemeisse, sest need seisid just Pauluse teekondade läheduses. Võis imetleda koski ja mägesid, kaktuseid ja kilpkonni, lõhnavaid lilli ja mürkmadusid, mesilasi ja sipelgaid, sest ilmas oli nii palju ilusat ja huvitavat, et ei tule kunagi lõppu. Poolaasta saab otsa, aga huvitavate asjade rodu ei vähene, Möödub aastagi, aga üleni hall vanamees, kes läheb juba peaaegu valgeks, jutustab ikka veel oma lugusid. Ja ikka oskab ta leida kas või pisitillukesegi põrmukese, mis seob huvitava loo inimesega ja nagu kogu maailmaga. Sootuks kogemata ja ootamata ilmub see põrmukene, sest vanamees lobiseb ju niipalju, et isegi tühiste sõnade mulinasse võib sattuda mõni, millel nagu oleks pisut sisu ja mõtet.
Aga üks raske asi seisis vanal õpetajal iga poolaasta lõpul ees. Kui ta sellest klassile esimest korda kurtis, ohkas ta täiest südamest, nii et kõik olid huvitatud, mis nüüd tuleb.
„Mis on meil kõige raskem?“ küsis õpetaja klassilt. „Kes teab? Kes vastab? Priimus! Paas! Lible! Mis? Keegi ei tea, Liblegi ei tea. Ei, seda ei tea tema mitte, tema teab ainult seda, et jumal on igavene… Numbritepanemine on kõige raskem, armsad lapsed. Sest mõelge ometi, me pole ju midagi teinud, mille eest numbreid panna. Tahtsime ikka Paulusega kaasa minna, aga ei saanud, te nägite ju. Nõnda oli jumala tahtmine. Aga mis me siis nüüd teeme? mis numbrid me paneme? Priimus, mis numbri ma teile pean panema? Ei tea? Priimus ei tea! Priimus ei tea, et priimus vastab usuõpetust alati viie peale, sest muidu ei olegi ta ju priimus. Paas, teie? Mis? Null? Paas lepib nulliga. Õige, väga õige! Null on ilus number. Aga et jumal armastab alandlikku meelt ning et te juba leeris käinud, pealegi olete teie kristlane, siis kõlbab teile ainult viis, sest mis leeritatud kristlane te muidu olete. Null, see on võimatu, iga pagangi tunneb meie usuõpetust enam kui nulli eest. Meie isa palvet te ju mõistate? Käsud peas? Õpetused selged? Piiblilugu nagu vesi, mis? Aga mis te siis veel tahate? Tõsine ristiinimene peab piskuga leppima. Tähendab — viis, Paasile jumalasõna eest viis. Lible, ega teilgi midagi selle vastu ole, kui viis saate? Ei? Heidate minu otsusele alla? Väga hea! Aga milleks niipalju rääkida, paneme kõigile viis ära, siis pole kellelgi nurisemist. On keegi vastu? Ei? Nii siis — viis. Aga muidugi, ei teeks halba, kui te Pauluse reisidest pisut loeksite, sest seda võidakse teilt küsida. Ja muidugi! Nii et — viis! Kristlased, kõik kristlased, miks siis mitte viis!…“