Tõde ja õigus II/XXIII
XXIII.
Ühel päeval ilmus härra Molotov klassi, näpu otsas väike pakk valges paberis. Poisid katsusid aimata, mis seal küll võiks olla, aga tagajärjetult. Molotov ostis ainult tubakat ja paberosse, mitte midagi muud, aga viimasel ajal ei teinud ta sedagi, sest poisid olid isekeskis raha kokku pannud ja talle hea hulga fruu-fruud koju lauale viinud, nii et ta võis nüüd ühe karbi käes hoida ja teise kanda tagavarana taskus. Muidugi, sõimata said nad selle „seatembu“ eest hea nahatäie, aga paberossid võttis Molotov poistelt samuti kopikata vastu, nagu need temalt tunnid. Nõnda siis: paberis ei võinud ei paberossid, tubakas ega kestad olla. Paki välimuski oli teissugune. Seal võis olla mõni kokkukeeratud rinnaesine ühes kraega või midagi muud selletaolist, kuid et Molotov midagi niisugust… ei, ei, see polnud võimalik. Ometi selgus tunni lõpul, et see oli siiski võimalik: pakis oli paberist rinnaesine, paberist krae ja uus punasega kaelaside. Sellest said õpilased kohe aru, kui Molotov oma paki võttis ja küsis:
„On teil ehk kellelgi peegel taskus?“
Oi, miks mitte! Muidugi! Vainukäol oli ikka peegel taskus, sest muidu oleks ta pidanud liiga sagedasti sisemise akna avama ja läbi klaasi tumeda seina aluspõhjal oma soengut vaatlema. Vainukägu ulataski oma peegli härra Molotovile,
„Ai mul lontrust!“ hüüdis Molotov peeglit vastu võttes. „Päevad otsa peegel taskus!“
„Öösi ka!“ ütles Lible.
„Moealpide rodu!“ lausus Molotov ja kiskus musta maniski, krae ning näruseks kulunud sideme kaelast, et puhtad ja uued siinsamas asemele panna. Ise kirus ta nõnda:
„Narride kari, need naised! Naine pole mees, pole sõber, pole seltsimees. Seltsimees lepib kõigega, karga või püksata, aga naine ei lepi; püksid olgu jalas, krae kaelas. Veel eile ütles mulle direktriss: „Härra Molotov, teie olete ilus mees, miks te oma välimuse eest sugugi ei hoolitse?“ Mõistate: mees ja ilus. Ütlesin talle: „Mul peeglit ei ole, ilu pole tõde ja tõde ei näe peeglist.“ Aga mis te arvate, sai see kalkun midagi aru? Nagu isahani kaagutas teine edasi: „Olete tõepoolest ilus mees, härra Molotov.“ Just nagu tahaks mulle kosja tulla. Aga omal valehambad suus, valejuuksed peas. Nüüd ma siis hoolitsen oma välimuse eest. Näete! Nagu sunnitööline, kel kael kammitsas!“
Oma vana rämpsu mässis ta paberisse ja viskas nurka maha.
„See pistke ahju,“ ütles ta. „Paber on puhas, see käsi ei määri.“
Niisugune toimetus kordus peale seda sagedasti, ainult naistesõimamine jäi nagu vähemaks, muutus ainult nagu moetäitmiseks. Härra Molotov oleks ehk klassis ka habet ajanud, aga polnud võimalik, sest ei temal omal ega ka õpilastel leidunud kellelgi habemenuga. Nii et ta seda pidi mujal tegema ja kord-korralt ikka sagedamini.
„See tuleb sellest, et ta ütles: linalakk,“ arvas Tigapuu asja kohta.
„Mitte, vaid et tüdruk ära minestus,“ ütles Indrek.
„Lollid!“ hüüdis Metslang, rässaka kehaga, omapärase vanamehe näoga ja valgete kulmudega, väikeste eredate, hallide silmadega ja suure suuga ning tugevate lõuapäradega, pisut puseriti hammastega paarikümneline poiss, kes täitis klassi alati saiataigna ja värske saia lõhnaga, sest öösiti seisis ta saiaküna ääres, käised üles kääritud, ja päeval istus ta siin õpilasena. Ainult pühade eel puudus ta harilikult, muidu mitte. „Teie ei tea naistest midagi,“ rääkis ta elutargalt. „Linalakast pole midagi ja ka minestumisest pole midagi, ainult puutuda ei tohi. Aga Hall Orikas pistis käed külge, kui linalakk tuikuma lõi, sellepärast. Naistele ei tohi kunagi käsi külge panna, muidu oled sees. Ja mis minusse puutub, siis usun ma, et linalakk ainult mängis minestust…“
„Arvad sa tõesti?!“ hüüdis kogu klass suurimas üllatuses.
„Aga mis teie siis mõtlete? Minestus oli söödaks, muud ei midagi.“
„Nii et, kui Hall poleks käsi külge pistnud, siis oleks ta pisut tuikunud ja lõpuks jalule jäänud?“ küsis Indrek huvitatult.
„Ilmtingimata jalule!“ kinnitas elutark Metslang.
„Aga siis oli Hall ju tola!“ hüüti mitmest suust.
„Ilmtingimata!“ kinnitas Metslang jällegi. „Saamatu mehike, kes otsib sõimust kuraasi. Mehi võib ta sellega petta, naisi mitte. Iga esimene plika näeb ta läbi. Ja pange tähele, ega see sellega jää, Hall peab linalakale veelgi käed külge panema. Naised ei lepi kunagi ühe korraga.“
Metslangi suur elutarkus hakkas kuidagi imelikult Indreku meeltesse ja sest ajast saadik sigis nende vahele midagi sõprusetaolist. Ligi kaks aastat olid nad istunud nelja seina vahel lähestikku, üks ühes, teine teises ruumi otsas, ja kunagi polnud nad tundnud tarvidust lähenemiseks. Isegi siis, kui Metslang tuli, taskus soojad saiad või mingisugused magusad küpsised, neid sõi ja ka teistele andis või nagu koertele üle laudade kätte pildus, ei läinud Indrek kunagi teistega rüselema ega Metslangilt midagi küsima. Aga nüüd tundsid nad äkki, nagu oleksid ainult nemad kahekesi klassis, kes Molotovist ja tema linalakast midagi aru saavad. Et nad aga vastupidistest otstest lähenesid sellele müsteeriumile, seda õppisid nad alles hiljemini tundma. Nüüd jätkus nende lähenemiseks sellestki, et Metslang leidis kõrvad, mis kuulasid tema praktilist elutarkust suure huviga, eriti naiste suhtes, kuna Indrek kudus tema elutarkusest armuluule muinasjutulist kude.
Kõige parem oli seda teha Metslangi väikeses soojas toas saiaahju taga, sest siia ei tulnud neid keegi eksitama. Pakk-kastidele oli siin pandud niinekoortest madrats ja peaaluseks noppimata sulgedest padi. Sellel asemel pikutades õppis Metslang oma tunde ja targutas ka Indrekuga naistest, käised üles kääritud, käed tagapidi pea all, silmad laes, nagu oleks see tema eluraamat. Ikka ja alati kinnitas ta:
„Naised ei taha midagi muud, ainult et aga käsitsi kallale mindaks. Kui sa seda ei tee, siis oled nende silmis tossike ja arg, oled memm. Mees peab käed külge panema, muidu polegi ta mees. Nii on nad kõik. Kui mina kusagilt teistsuguse naise peaks leidma, hakkaks ma teda tingimata armastama, ilmtingimata, aga ma ei leia teissugust.“
See oli Indrekule otse ilmutus, sest tema polnud õieti ühelegi naisele käsi külge pannud ja temale tundus, nagu polekski niisugust naist, kellele võiks käed külge panna.
„Meilt on paljud läbi käind,“ seletas Metslang teine kord, „küll vanemaid, küll nooremaid, aga kõik nad on ühesugused. Minu toa uksest on nad kõik sisse tulnud, otse sisse kippunud, kui aga mina ise olen tahtnud. Aga tulevad vahel tahtmatagi, pakuvad ennast, niisukesed on nad. Vahel arvan, et see ei tule, aga oota natuke, juba ongi siin.“
Indrek tuletas ja tuletas meelde, aga polnud ühtegi, kes oleks ka tema juurde tulnud, nõnda arvas ta. Ja ta hakkas endast palju vähem pidama, kui oma seltsimehest, kes lamas pakk-kastidel, suits hambais. Nõnda sai nende vahekorras tooniandvaks Metslang, kes nii sagedasti rääkis Indrekule sobitavalt:
„Oled sa meie äris käinud? Kuidas sulle see seal leti taga meeldib? Tahad, ma teen su temaga tuttavaks? Teine kord löö silm peale ja ütle mulle. Kõik muu jäta minu mureks.“
Aga Indrekust ei saanud ärisse minejat ega silma peale lööjat, sest kuigi ta sisse astus, et midagi tühja-tähja osta, siis muutus ta kurk äkki imelikult kuumaks, nii et ta võis oma soovi avaldada ainult kähiseva häälega, mille tõttu tal nii häbi hakkas, et ta ei söandanud õieti silmigi tõsta, muust millestki rääkimata.
Aga Metslang naeris tema üle ja rääkis nõnda:
„Sa kujutad omale jumal teab mida ette, aga naises pole midagi iseäralikku, — usu ometi, kui ma sulle ütlen, sest mina tean. Ainult rumalad teevad temast suure saladuse.“
Neid sõnu kuuldes tuli Indrekul meelde mingisugune luitunud kaart, millel imeline lõhn küljes, tuli meelde kirjutaja Maie, kes teda pimedas suudelnud, nii et tal silmis segaseks läks, tulid meelde tassikõrvad siidpaberis ja ta kuulas kaaslase seletusi ning kinnitusi nagu mõnda muinasjuttu.
„Sul on varsti häbi naisi mitte tunda,“ seletas Metslang edasi, „sest sa oled juba täis mees. Naisi peab õigel ajal tundma õppima, muidu veavad nad su tingimata ükskord sisse. Ilmtingimata! Naise ihu hakkab põletama, kui sa teda ei puutu.“
Ah! Indrek teadis selletagi, kuidas mõni ihu oli teda põletanud — eemalt kaugeltki, nagu läbi õhu.
Nõnda kestis see kevadeni, sõnadest ei jõutud tegudeni. Aga kui õpetus koolides oli juba lõppenud, Indrek aga linna jäänud, et paarile iseõppijale tunde anda ja edasi õppida, kutsus Metslang ta ühel õhtul enda poole.
„Sa võid ööseks seia jääda,“ ütles ta viimaks. „Heida minu asemele, mina ise heidan põrandale, panen mõned kotid külje alla.“
Muidugi, seda võis Indrek praegu, sest härra Maurus oli ära ja Ollinoga oli kerge asju ajada. Nõnda siis sai Metslang oma improviseeritud aseme peagi valmis, nagu oleks selleks kõik juba varemalt varutud.
„Hiljuti tuli meile uus plika,“ rääkis ta, kui nad juba mõlemad pikutasid. „See meeldib sulle tingimata, kui sa teda näed. Ilmtingimata! Lubas teine täna siia tulla, küllap näis, kas tuleb.“
„Aga siis olen mina ju sul tüliks,“ ütles Indrek ja tõusis asemel istukile.
„Mis tüliks?“ hüüdis Metslang nagu imestunult. „Ä’ä ole rumal! Ole aga rahulikult edasi, ajame juttu, sest võimalik ju, et ta üldse ei tulegi. Ta oleks pidanudki siin olema, kui ta oleks tulnd. Ma ütlesin talle küll, et kui tuled, siis tule, ära tühja mängi, seda ma ei armasta. Minul on plikadega ikka kohe tõsi taga ja seda nad tunnevad nagu haisust. Sina aga jää rahulikult siia, sest pole ühti.“
Indrek ei jõudnud veel õieti otsustadagi, kas minna või jääda, kui juba uks tasakesi avanes ja suurrätikusse mässitud kuju sisse lipsas. Ta seisatas silmapilguks nagu aru pidades, aga siis tõusis Metslang, kelle jalad ulatusid otse ukse alla, asemel istukile ja tõmbus kõverasse, nii et võis kätega haarata seisja. Sõnalausumata heitis see kätele alla ja langes asemele. Varsti varjas suurrätik kahte lamajat, ainult jalad paistsid pahkluust saadik.
Väikesesse ruumi asus vaikus. Ainustki sõna ei lausutud enam. Ainult aeg-ajalt kostis suurrätiku alt surutud naerukihin. Nii võimatu, kui see oli, ometi tundus Indrekule ajuti, nagu oleks ta seda naeru varemalt kuski kuulnud, ja ta kippus peaaegu uskuma, et ta tingimata seda naeru tunneks, kui see kostaks vähegi valjemini. Aga ei, see naer jäi vaikseks ja ta oli niisugune, nagu Indreku läheduses polnud naernud ükski naine. Ja kui ta viimaks jäi vakka, siis vaikiski ta nõnda, nagu polnud vaikinud tänini ükski naine. Jah, naine vaikis ja Indrek ei kuulnud tema hingamistki, aga sõber Metslangi hingamine kostis selgesti, väga selgesti, nagu mataks miski asi pisut tema hinge. Nõnda kestis see mõni aeg, siis sai ka sõber oma hingest võitu ja jäi kõik vaikseks. Indrek kuulatas peaaegu hinge kinni pidades, aga midagi ei kostnud enam kõrvu. Kui kaua ta nõnda kuulatas, mõni seda teab, aga vististi oli ta viimaks tukastama jäänud, sest ta tuli täiele arusaamisele sellest, et keegi ronis tema juurde asemele, keegi pehme ja soe. Ta tikkus Indreku ja seina vahele, tikkus tema käte vahele, toppis oma jalad ja põlved Indreku põlvede ja jalgade vahele, millele see ei tea miks vastu punnis. Nõnda jäi pugeja kõverasse Indreku kurgu alla natukeseks ajaks vaikselt lebama. Indrek tundis tema hingust, tundis tema ihusoojust, tema juukseid ja nende lõhna, arvas kuulvat isegi tema südamelööke. Tema selja taga põrandal magas keegi suure norinaga. See pidi küll sõber Metslang olema, tingimata tema, kuigi Indrek ei julgenud end põrmugi liigutada ega vaadata, sest ta nagu kartis, et see, kes tema kurgu all, siis kohe teeb midagi, mis Indrekule ei meeldi. Mida ta just teeb, seda oli võimata teada, aga üks oli kindel, ta teeb tingimata midagi, millel on paratamatud ja saatuslikud tagajärjed. niipea kui Indrek ennast pisutki liigutab.
Aga kui ta nõnda lamas, tuli tal äkki meelde, et silmad võib ta ometi avada, ilma et see teine seda märkaks, sest tema pea on ju Indreku kurgu all, nägu vastu rinda, sest muidu ei tunneks ta tema hingust nii selgesti. Ta pilutas oma silmalaud ja nägi oma imestuseks, et tuba on juba suur hulk valgemaks läinud, kui ta oli sel silmapilgul, kus ta nii hoolega kuulas sõbra Metslangi rasket hingamist. Tähendab, tema pidi vahepeal tingimata väikese uinaku tegema. Tal tuli äkki meelde selle naerukihin, kes tal praegu kurgu all, ümmarikud pehmed põlved kõvasti vastu tema reisi. Ta ajas silmad päris lahti ja katsus vaadelda, aga pilk püüdis ainult peene piha ja ümmarikud puusad. Jalgu ei olnud näha, need kadusid kõverassetõmbunult undruku alla. Pea ei paistnud sugugi silma, sest Indreku oma lõug varjas selle. Aga nagu oleks see teine aimanud, et Indrekul silmad lahti, viskas ta äkki pea tagasi ja naeratas talle vastu. Jahmatunult vahtis Indrek seda naeratavat suud ja sosistas viimaks:
„See olete teie!“
Tüdruk vahtis talle nagu küsides vastu, aga siis tardus alguses nii sulav naer tema huulile, ta nokutas vaevaltmärgatavalt pead ja ütles siis:
„See olen mina!“
Nüüd heitis Indrek silmad oma selja taha ja nägi, et Metslang norskab tõepoolest üksinda, nägu vastu lage, suu lahti. Siis vaatas ta uuesti tüdrukule otsa, kelle pea seisis endises asendis. Õige! See on tema, see esimene naine, kes talle linnas vastu naeratas, seal võõrastemaja uksel ja ka väikeses toas, mille aken vaatas hoovile, kus seisid talupoegade hobused ja krõmpsutasid heinu. Aga Indrek ei sõitnud talupoegadega sinna, vaid voorimehega, kes ütles: „Sitt kool see Mauruse oma, ei ole tal ilusaid rõivid ega kedagi.“ Jah, ja siis oli selle naise naeratus teda nagu lohutanud ja julgustanud korraga, ta oli nagu ainuke kodune varandus võõras ümbruses.
Ja ilma et Indrek endale oleks aru andnud, mis ta teeb või milleks ta seda teeb, tõusis ta asemelt ja hakkas saapaid jalga tõmbama. „Hea, et esiti sokid jalga jätsin — pole nendega jändamist,“ mõtles ta ise. Samuti sõnalausumata ajas ta ka riided selga ja tahtis uksest välja minna.
„Uksed ja väravad on lukus ja hoovis on koerad,“ ütles tüdruk, kes istus nüüd aseme äärel ja püüdis Indreku kätt, aga ei saanud ega saanud teda tabada.
Indrek vaatas nõutult ringi.
„Läbi akna võiks,“ lausus tüdruk, „aga ärge minge.“
Indrek astus akna alla ja vaatas välja. Pisut kõrge hüppamiseks kividele, mõtles ta ja lisas endamisi juurde: „See on see pagana keldrikord, see teeb kõrgeks.“ Ta avas akna.
Aga juba seisis tüdruk ta kõrval ja tõstis käed kuidagi imelikult kurgu alla, nagu teevad seda väikesed lapsed mõnikord, kui nad väga härdalt paluvad. Indrek oli tähele pannud, et nad nõnda teevad, ja nüüd tegi see tüdruk samuti, nagu oleks ta äkki väikeseks lapseks muutunud. „Esiti pidi ta minu kurgu all samuti olema,“ mõtles Indrek, kui ta ronis juba aknalauale.
„Ma palun,“ lausus tüdruk vaikselt ja alistunult, „ärge minge!“
Aga järgmisel silmapilgul pidi Indrek juba kividel olema, sest ta tundis päkkades teravat valu. See ta arugi lõplikult selgeks tegi, nii et ta õieti mõistis, mis temaga sündis. Ta ei vaadanud kordagi tagasi, kui ta kodu poole sammus. Aga kodu olid kõik uksed ja augud suletud, ning et ta ei tahtnud kõlistada ega koputada, siis pidi ta üle kõrge värava ronima. Aga see tundus praegu üsna kergena. Ta ronis nimelt tagahoovi, mille lõpul vana tühi kuur, kus mõned kood õlgi ja lahtist sasi maas: seal tahtis ta katsuda magada.
Kui ta Metslangiga mõne päeva pärast kokku sai, ütles see:
„Miks sa ära jooksid? Plika rääkis mulle. Küll oled sa südametu. Plika palub, aga tema hüppab läbi akna välja. Oleks sa näinud, kuidas ta veel pärastki tönnis. Sest naised on niisukesed, et kui nemad ise heast südamest tulevad ja sina läbi akna välja hüppad, siis tönnivad, ja kui sina lähed ning nemad su läbi akna sisse lasevad, siis tönnivad nad ka. Sellepärast peabki nende vastu pisut hea olema.“
Aga äkki ei huvitanud Indrekut enam sõber Metslangi elutarkus, nagu polekski ta tema sõber, vaid mõni teab kes sootuks ükskõikne inimene. Ta ainult imestas, mida ta küll temas äkki oli huvitavat leidnud, kui ta oli temast eemale hoidunud paar aastat ja kui ta jäi temast eemale ka nüüd, nagu ta seda tundis selgesti. Kõik oli alanud linalakast ja hallist orikast, just neist kahest, sest kujutlusvõime oli aimanud siin asju, mida võib-olla polnud üldse olemaski, ja lõpu magas ta välja kuuris õlekubudel. Aga see kuur ja õlekood said millegi uue alguseks.