Tõde ja õigus II/XXIV

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
XXV

XXIV.

Indrek ei võinud midagi sinna parata, et ta veel kaua pidi sellest mõtlema, kuidas see tüdruk talle kurgu alla pugenud, nagu poevad kanapojad ema tiiva alla, ja kuidas ta pärast käed paludes tõstnud, kui tema avas akna, ronis aknalauale ja hüppas välja. Aga tüdruku esimene naeratus paar aastat tagasi võõrastemaja uksel, see oli ununud ja kustunud. Ehk kuigi ta veel tuligi meelde, siis näis see sootuks ükskõiksena, ja Indrek tundis, nagu oleks ilm jäänud seeläbi pisut vaesemaks. Üks rõõm oli ilmas vähem.

See mõtete ja tundmuste rodu valdas teda päeval ja öösi painasid teda unenäodki samas suunas. Päevad nagu mõjutasid öid ja ööd päevi. Ööd viskles ta sonides asemel ja päeval otsis ta paika, kus oleks üksi. Imelikul kombel ei tundnud ta oma üksindust kuski nii sügavasti, kui just selles vanas kuuris, kus ta oli õlgedes maganud oma südamest ühe ilusa rõõmu. Sellepärast hakkas ta siia hiilima, nagu kisuksid teda lapsepõlve-mälestused õlekoole istuma.

Need õled seisid siin vististi juba aastaid. Nemad kuulusid sinna ajajärku, kus härra Mauruse asutis oli alles töötanud täie auru all, nagu armastasid öelda Tigapuu ja Ollino, kui nad tuletasid meelde möödunud päevi. Siis oli õlgi ostetud poiste magadiskottide täitmiseks, sest härra Maurusele ei meeldinud madratsid, mida oli raske puhastada, kui nendega juhtus midagi. Aga magamisasemega juhtus ikka midagi ja sellepärast pidi võima teda kergesti puhastada. Õlgi võis iga poolaasta vahetada ja kotid vahepeal puhtaks pesta ning läbi keeta, sellepärast armastas härra Maurus õlgi.

Aga olid tulnud teised ajad ja vanad unusid üpris ruttu. Mälestuseks seisavad veel need õlekood ja lahtine sasi mööda põrandat laiali, mis osalt pehkinud, sest katus ei pea enam igalt poolt vihma. Üks ja teine kord satub mõni Tigapuu või Ollino hoosse ja jutustab möödunud pidudest metsas, jõel, jääl või tuletab meelde kontserte ja tantsuõhtuid, kui neilt küsitakse, miks on klassidevahelised seinad nõnda ehitatud, et neid võib lae alla kerida või muidu kõrvaldada ja muuta kogu hoone ühiseks saaliks. Jah, kui küsitakse seletust sellele või õlekubudele, millel armastab nüüd istuda Vargamäe Indrek, siis nad jutustavad mõnikord kadunud aegadest ning nende silmad löövad imeliselt särama, nagu räägiksid nad suurest rõõmust ja õnnest.

„Need ajad ei tule enam kunagi, tagasi,“ kinnitavad nad alati. „sest pole enam neid poisse, pole neid õpetajaid.“

„Mis peaasi — vana ise pole enam endine, vana ise, see on peaasi,“ lausub härra Ollino ja käib norus peaga mööda tuba edasi-tagasi, kustunud pabeross hambais, käed püksitaskuis.

Indrek on neid jutte mitu ja mitu korda kuulnud ja tahes või tahtmata imestab ta, kuidas see küll on, et igal pool on paremad ja ilusamad ajad mööda, kuhu tema jõuab. Hea küll, siia ta tuli hilja, peaaegu täie mehena, loomulik, et ta siin pidi jääma hiljaks, loomulik, et paremad ajad juba möödas, ainult need mõned õlekood veel. Aga Vargamäel? Tuli ta sinna ka vanalt? Kas ta ei sündinud õigel ajal nagu kõik teisedki? Ja ometi olid ka seal nagu ilusamad ajad möödas, kui tema jõudis sinna. Polnud enam nii palju ja nii suuri usse, polnud enam jõeäärses padrikus nii palju pardipesi, polnud enam jões nii palju kala ja vähki, polnud Jõessaares enam nii peeni ja painduvaid kaski, kui oli olnud millalgi varemalt. Midagi seda ei olnud enam, nagu jääks maailm aasta-aastalt aina vaesemaks.

Omataolise vaesena Indrekki istus kuuris õlekool, kuhu tema seltsiliseks ilmus pruuni- ning valgekirju kass valvama hiiri, kes krabistasid õlgedes. Õnnelik kass, mõtles Indrek, et ta pole sündinud Vargamäel: seal oleks talle juba enne kivi kaela seotud ja ära uputatud, kui ta silmad oleksid jõudnud avaneda ja ilmavalgust näha, sest vana Mäe Andrese arvates ei saa kirju kass ei hiirt ega varblast kätte, varitseb ainult lihaliua ja piimapüti järele. Aga siin valitsevad nähtavasti teised olud, sest kirju kass on juba kõrge vanaduseni elanud ja toidab end ikka veel ilusasti hiirtest, varblastest ja pääsukestest, kes pesitsevad siinsamas kuuris, kus aga keegi leiab endale paraja paiga.

Ükskord, kui Indrek jälle kuuri mõtles minna, kuulis ta sealt kellegi häält kõnelemas. Sõnadest ei saanud ta aru, aga hääletoon tundus manitsevana. Tasahilju hiilis ta lähemale ja nägi lõpuks, et õlgedel istub kuue, seitsme või kaheksa-aastane tütarlaps ja hoiab kirjut kassi süles, õpetades temale korralikke eluviise. Aga niipea kui ta märkas Indrekut, laskis ta kassi minna ja põgenes ka ise — mitte püsti joostes, vaid imelikult roomates — kuuri nurka, mis seisis vastu naabriaeda. Seal lükkas ta lahtised lauaotsad eemale ja läbi nõnda tekkinud pilu kadus ta. Indrek jäi talle üllatatult järele vahtima. Aga kui ta nõnda keset kuuri seisis, tundis ta, et keegi puutub tema jalga, ja alla vaadates nägi ta kirjut kassi, kes nühkis end tema püksisäärt vastu, visates pead ja saba selga.

„Ärge laske, ta karv on lahti,“ hoiatas lapse hääl kuuri seina tagant ja suured pruunid silmad piilusid läbi pilu.

„Miks sa ära põgenesid?“ küsis Indrek vastu.

„Ma mõtlesin, et sa täna ei tule, aga sa tulid,“ seletas laps.

„Tule tagasi,“ kutsus Indrek.

„Ei tohi, ma ainult salaja, see pole ju meie,“ seletas laps. „Enne ma käisin rohkem, aga nüüd ei saa, sina oled ees.“

„Kas sa mind tunned?“ küsis Indrek.

„Miks ei, tunnen küll. Sina oled see pikk. Molli hakkas sind pikaks hüüdma ja nüüd hüüavad sind kõik nõnda.“

„Kes kõik?“ imestas Indrek.

„Meie kõik: ema, mina, Molli, Vanda, Paula, kõik, kõik, kõik.“

„Kes on Molli?“ küsis Indrek.

„Minu õde, kes muud. Tema on terve ja suur, käib õmblemas. Arnot pole kodu, tema tuleb harva, sest tema õpib lukussepaks. Kui mina terveks saan, siis lähen mina ka ära, mina siia ei jää, sest mis ma siin tegema hakkan, kui ma terve olen.“

„Mis sul siis viga on?“ küsis Indrek, kuna ta juba ise laudseinale oli lähenenud, mille vahelt tütarlaps piilus.

„Kas sa siis ei tea?“ imestas tütarlaps. „Minu jalad ei käi, mul on kargud, näe, seal põõsa ääres.“ Indrek kükitas lapsukese juurde teisele poole seina ja püüdis läbi prao vaadata. „Kui ma suuremaks saan, siis teeb jumal mu jalad terveks, kutsub ingli, ütleb: Tiina jalad on haiged, mine tee terveks. Ja kui see ingel ei oska seda teha, siis saadab ta teise ingli, saadab seni oma inglid, kuni tuleb niisuke, kes oskab haiged jalad terveks teha. Ingel tuleb tingimata, kui jumal käseb. Aga ta tuleb salaja, kui kõik magavad. Inglid tulevad ikka salaja. Tuleb, koputab ja küsib emalt — muidugi unes, sest ingel enam ilmsi ei küsi, ainult enne käisid nad ilmsi küsimas — tuleb ja küsib: Kus on see väike Tiina, kelle jalad on haiged? Ja ema näitab: näe, seal ahjunurga taga põrandal, seal ta magab oma koti peal. Aga see võib ka nõnda olla, et ingel ei koputa ega küsigi, tuleb ainult aknast või ukseprao vahelt sisse, sest jumal on talle enne kõik ära seletand, tuleb ainult sisse, tema võib oma tiivad nii väikseks teha, et pääseb igalt poolt läbi, tuleb, loeb issameie ja teeb terveks. Kui ingel tahaks sinna õlgede peale istuma minna, siis ei hakkaks ta naelu lauaotstest välja kiskuma, vaid tema paneks tiivad platti kokku ja tuleks lihtsalt läbi prao. Nõnda teeks ta, kui ta tuleks, sest temal pole ometi vaja lukussepaks õppida, nagu Arnol, et need naelad siit välja kiskuda. Ja tuppa tuleb ta samuti, sest ega ta ometi sellepärast hakka uksi ja aknaid lõhkuma. Ta teeb mu muidu terveks, ma ei või ometi suurelt niisama käpuli ronida nagu nüüd väikselt. Mamma ütleb, et see ei kõlba, sest see pole suurel tüdrukul viisakas. Mina tahan ilma karkudeta, nagu Molli ja Arnogi. Nagu kõik, kes käivad püsti.“

„Iseenesestki mõista,“ ütles Indrek.

„Eks ole,“ kinnitas Tiina. „Ega siis minagi halvem ole kui teised. Ema lubas niikaua jumalat paluda, kui ta oma ingli saadab. Mina ise palun ka, me palume kahekesi, sest Molli ei viitsi, tema on laisk. Tema ütleb ikka: kes teda jõuab niipalju paluda, et ta sind kuulda võtab. Nii ütleb ta jumala kohta. Aga meie emaga palume edasi. Arno ka ei palu, sest tema õpib nüüd lukussepaks ja temal pole enam aega minu pärast jumalat paluda. Kui ema teda vahel sunnib, ütleb ta, et mis ta sest saab, et ta lukussepaks õpib, kui ta ikka peab jumalat paluma, parem ta siis ei õpigi lukussepaks. Nõnda et meie oleme emaga kahekesi, mina voodis kummuli ja ema voodi ees põlvili, nõnda palume meie iga õhtu ja iga hommiku. Minul jääb mõnikord vahele, unustan ära, kui ema meele ei tuleta, aga tema ei unusta kunagi, sest tema ütleb alati: kuis sa siis muidu endale jalad alla saad! Ja ega meie emaga enne ei jäta, kui mul jalad terved, mitte ei jäta, jumal peab nägema, et meil tõsi taga, ütleb ema. Ja Anne-tädi palub ka omas kodus. Tema elab teisel pool punast kirikut, surnuaia juures, kus palju ristisi. Oled sa seal käind? Mina olen. Seal on isa haud, ema viib sinna lilli… Nii et meie palume kolmekesi: ema, mina ja Anne-tädi. Kui ema rikkaks saab, siis on tal palju raha; selle eest võib lasta ta ka õpetajat paluda, kirikus paluda, sest see aitab veel rohkem. Aga nüüd ei ole emal raha ja meie oleme vaesed ning palume ise kahekesi. Tädi aitab ka, aga temale ema ei maksa, tema palub muidu, sest tema on minu ristiema.“

„Kus sa elad?“ küsis Indrek.

„Näe, seal, selles punase katusega majas, paistab läbi aia. See on siin meie aed. Meie elame keldrikorteris. Meie peal elavad meie omad saksad; teises otsas, kus keldrid, elavad võõrad saksad. Ema käib neid passimas.“

Niisugune oli Indreku uus tutvus, mis muutus peagi nagu sõpruseks, sest kui alguses Tiina tuli juhuslikult, siis hakkas ta varsti ootama ja valvama silmapilku, millal Indrek ilmub põhuhoonesse. Ja see omalt poolt ei teinud õnnetule tütarlapsele vähimatki takistust temaga kõnelemises või tema lähedusse tulemises. Varsti läks ta ise kuuri nurga juurde ja lükkas lahtikangutatud lauaotsad eemale, et Tiina võiks vabamalt sisse ronida. Oli kergem kuulata lapse unistusi jalgest, kui tallata peaajus tuikavaid mõtteid hiljutistest elamustest. Oli millegi pärast imeline hea kuulda usust jumalasse, sest temas kahtlemisest oli ta kuulnud juba küllalt.

Kui nad ükskord jälle kahekesi nõnda vestlesid — see oli õhtu eel — tõusis vesikaarest kõuemürinaga must pilv, mida läbistasid aeg-ajalt vinkavonkalised piksesähvatused. Päike pidi olema alles ülal kõrgel, aga ilm läks äkki pimedaks, nagu saabuks öö. Kogu linnale langes põnev vaikus. Pääsukesedki häälitsesid oma poegi toites nagu poole nokaga. Kõik ootasid nagu millegi ähvardava lähenemist. Tuul suri sootuks. Õhk oli kuum ja lämmatav, nagu hõõgaksid vanad laudseinadki rammestavat uima.

Indrek ja Tiina istusid kuuri värava kõrval nõnda, et võiks vaadelda lähenevaid piksevälgatusi ja siis tähele panna, kus ja millal algab kõuemürin. Aga kuna see ikka suurema hooga lähenes, tikkus tütarlaps Indrekule aina ligemale.

„Ma kardan,“ sosistas ta. „Molli kardab ka, aga Arno ei karda. Kui müristab, poeme ikka tema juure. Aga kui Arnot ei ole, siis olgu ema, muidu ei või. Ema ütleb küll, et tema ei karda, aga mina ei usu seda. Ta ainult ütleb nõnda meie pärast, sest meie Molliga kardame. Meie julgustamiseks ütleb ta. Kui meie tahame välgu eest voodi pugeda ja pead padja alla matta, kutsub ta meid ikka oma juure. „Tulge parem siia: kui lööb, sureme kõik korraga,“ ütleb ta. Aga miks ta ütleb nõnda, kui ta ei karda? Kardab ju, eks? Kas sina ei karda?“ küsis ta Indrekult.

„Ei,“ vastas Indrek.

„Päris tõesti?“ usutas tütarlaps.

Ja kui Indrek oli andnud kinnitava vastuse, ütles Tiina:

„Siis tulen ma välgu eest sinu sülle, kui ta ligidale jõuab. Ja tead, miks ma teda nii väga kardan? Kardan, et lööb mu surnuks ja mul on vigased jalad. Oleks jalad juba terved, siis poleks sest ühti, las lööb surnuks; aga nüüd ei või, sest siis lähen ma taeva vigaste jalgadega, sellepärast. Las jumal teeb ennem jalad terveks, tulgu välk siis, tulgu või selsamal päeval, kui mu jalad terveks saavad. Aga miks jumal meid nõnda välguga hirmutab, kui ta igakord ei löö? Miks? Ema ütleb, et meie patu pärast. On see õige?“

„Küllap ta on, ega siis ema muidu,“ arvas Indrek.

„Siis on minu jalad ka patu pärast sihuksed?“ küsis Tiina.

Enne kui Indrek jõudis vastata, sahistas esimene tuulepuhang puies ja kargas väravast sisse. Temaga ühes sähvatas välk, millele järgnes raksatus, mis põrutas esimesed harvad, jämedad vihmatibad taevast ründavast pilveservast. Ehmunult karjatasid pääsukesed: „Mis teed? Mis teed?“ ja Tiina oligi juba Indreku süles. Aga samal silmapilgul kostis naisterahva hääl, mis kutsus Tiinat.

„See on Molli,“ sosistas tütarlaps ja puges Indrekule lähemale. „Oleme vagased, las ta hüüab.“

Aga hääl tuli ruttu lähemale ja peatus laudseina taga.

„Tiina, kus sa oled, et sa ei vasta?“ küsis hääl ja kaks silma piilusid läbi prao. „Tule koju, vihma hakkab sadama, tule ruttu!“

Samal silmapilgul sähvatas välk uuesti ja ühes raksatusega valas vihma kui oavarrest.

„Tule koju,“ käskis hääl, „ma saan muidu märjaks.“

„Ma ei tule, sest sa kardad,“ ütles Tiina nüüd. „Ma olen Pika süles, tema ei karda. Tule ka siia vihmavarju, tema ei karda sugugi.“

„Aga Tiina!“ hüüdis hääl. „Kas sul häbi ei ole? Tule silmapilk, muidu saab ema kurjaks.“

„Ei tule,“ vastas Tiina. „Las välk läheb mööda, siis tulen. Sina tule seniks siia.“

Nüüd tõusis Indrek ühes lapsega üles ja läks seina äärde, kust tagant räägiti.

„Vabandage, preili,“ ütles ta, „aga te peaksite tõepoolest siia vihmavarju tulema, kui see võimalik oleks, muidu olete varsti läbimärg.“

„Ma olen räästa all, siia ei tule vihma,“ vastas neiu.

„Tule, tule, Molli,“ mangus Tiina, „siin on hea, sest siin me ei karda.“

„Armas laps, ei või ju, ema ootab toas,“ ajas neiu vastu.

„Aga nõnda saate ju kaelani märjaks, kallab kui toobri servast,“ ütles Indrek.

Lõppes viimaks sellega, et vanem õde ronis lauaotste vahelt, mida Indrek aitas postist eemale hoida, nooremale õele järele ja nõnda ootasid nad kolmekesi vihmavalingu lakkamist.

„Istu aga meile lähemale,“ ütles Indreku süles asuv õde Mollile, „sest meie kahekesi ei karda.“

„Tõepoolest, preili, istuge lähemale, kui te kardate,“ ütles Indrek.

Nõnda siis nihkusidki need kolm iga kõueraksatusega aina koomale, nagu tahaksid nemadki kõik korraga surra, kui pikne peaks tabama. Aga vaevalt mõtles ükski neist praegusel silmapilgul surmast, vähemalt Indrek mitte. Tema mõtles sootuks midagi muud. Tema mõtles sellest, et seda neiut, kes tema kõrval istub õlekool, on ta varemaltki näinud. Tema teab seda sellepärast, et selles neius on midagi, mis köitis tema tähelepanu esimesest silmapilgust saadik, nimelt — imelik vormide ümmarikkus. Ümmarikud mustad silmad, ümmarik nägu ja ümmarikud selle osadki — lõug, palged, otsaesine, isegi nagu nina, ümmarik pea ja kael, ümmarikud õlad, käsivarred, piht ja puusad. Ka kõnnak ja hääl oleksid nagu ümmarikud; Indrekule tundub see nõnda, kui ta tema liikumist näeb ja tema rääkimist kuuleb. Tema ise ja ka temas endas nagu veereb kõik suure ümmarikkuse tõttu. Indrekule näib peaaegu imelikuna, et midagi nii ümmarikku püsib tema kõrval õlekool ja et ta ei veere kuhugi ära. Iseasi sellega, kes tema süles, sest see tundub kondisena ja nurgelisena, eriti need viletsad ja pikad jalad, mis ei taha kõndida.

Indreku ümmarikkusenautimist segas naisterahva hädaline hääl, mis hakkas kostma läbi vihmapladina ja sahina. Neiu tõusis seda kuuldes püsti ja läks kuuri tagumisesse nurka, kust püüdis hüüdvale häälele vastata. Varsti õnnestuski tal hüüdjat rahustada ja nõnda võis ta oma endisele paigale tagasi tulla, liiatigi kuna ju välk uuesti sähvatas ja raksatus halli taevaruumi läbis. Kaua pidid nad ootama vihma vähenemist. Näis, nagu võiks tõepoolest enne õhtupimedus saabuda, kui raugeb sadu.

„Meie tunneme teid ammugi,“ ütles neiu, kui ta oli nihkunud juba Indrekule vastu külge, võttes õe lõdvad jalad oma rüppe, et nõnda nagu paremini köita end noormehega.

„Saabastest ja pükstest,“ lisas Tiina selgituseks juurde.

„Pea sina oma suu,“ ütles Molli õele.

„Soo, või saabastest ja pükstest,“ imestas Indrek.

„Me ju muud oma aknast ei näe, sellepärast,“ seletas Tiina.

„Jah, meil on ju keldrikorter ja pisitillukesed aknad,“ ütles neiu nüüd. „Kui keegi läheb meie akna eest mööda, ei näe meie muud kui aga jalgu, ehk olgu siis et paned pea üsna ruudu ligi, pöörad viltu ja vaatad nõnda, siis näeb rohkem. Muidu ei näe. Ainult kui teiselt poolt uulitsat minnakse, siis paistab kõik. Aga või siis kõik teiselt poolt lähevad ja või sa alati nina vastu ruutu surud…“

„Mina ronin ikka aknalauale ja vahin sealt, nõnda paistab paremini,“ ütles Tiina Indreku süles ja vahtis ülespoole, nagu istuks ta ka praegu oma toa aknalaual.

„Ega kõik pole sinusugused pääsupojad,“ vastas Molli õele ja jätkas siis endist juttu: „Jah, paistavad ainult jalad põlvist saadik või natuke kõrgemalt, mitte rohkem. Nõnda oleme õppinud möödaminejaid tundma jalgadest, saabastest, pükstest, mantlihõlmadest, kleitidest, kepist, vihmavarjust, kõnnakust, kuidas keegi jala maha paneb. Sellest kõigest tunneme meie möödaminejaid. Esteks oli küll hirmus, sest kui papa alles elas, oli meil teine korter, mitte niisuke. Siis elasime teisel korral. Aga nüüd oleme juba harjunud ja on isegi väga huvitav. Näed jalgu ja katsud mõelda, misuke nägu neil võiks küll olla. Vaatad saapaid ja katsud aimata, mis müts või kübar. Mõõdad silmaga säärte ja sammude pikkust ning ütled kohe: see on vist niisuke või niisuke. Vahel lähvad jalad paari kaupa, siis vaatad, kas on nad noored või vanad. Kui vanad, siis las nad lähvad pealegi, sest kuhu need vanad jalad paari kaupa ikka lähvad. Aga kui noored, siis hakkad arutama, hakkad mõtlema ja võid nõnda kas või pool tundi mõelda, kuhu küll läksid need kaks paari noori jalgu. Paistab ju kohe, kas lähvad mees ja naine või amiseerijad, sest nende jalad astuvad hoopis teisiti. Ja kui siis vahel kostab veel naer või mõni sõna, siis teame kõik. Kollased ja lakid läksid täna mööda, ütlen ma mõnikord emale, ja kollased ütlesid tasakesi lakkidele: „Homme siis“ ning lakid vastasid: „Kell kaheksa“. Aga teate, mind teevad inimeste jalad juba nukraks. Käivad ja käivad teised mõni aeg üheskoos, amiseerivad ja naeravad ja siis ei käi enam, lähevad üksinda. Vahel kaovad mõlemad paarid, ei lähe enam kunagi meie akna eest mööda ja siis mõtlen ma: kuhu nad küll on saanud? On nad läind teise uulitsasse, teise linna, kuhugi võõrale maale, võib-olla surnuaiale, nii et mitte kunagi ei näe neid enam oma aknast. Eks ole see kurb?“

„Ja muidugi, see on väga kurb, kui tuttavad jalad ei lähe enam kunagi mööda,“ arvas ka Indrek ja märkas äkki, et lapse pea oli raskelt tema rinnale vajunud. „Magab,“ sosistas ta õele, kes hoidis lapse jalgu.

„Süles hea soe,“ arvas neiu ja lisas sellele juurde, mis pani Indreku peaaegu võpatama: „Preili Maurus ei läind kunagi meie akna eest mööda, vaid ikka teiselt poolt, nii et paistis üleni. Ma nii ootasin, et ta läheks meie poolt küljest, tahtsin nii väga tema kingi ja sukki lähedalt näha, aga kunagi ei läind ta. Kui ta tuleb Saksamaalt tagasi, ehk läheb ta siis.“

„Teie siis tundsite teda?“ küsis Indrek ja äkki tundus tal kuidagi imelikuna, et ta istub praegu siin, hoiab seda võõrast last süles ja kuulab selle ümmariku neiu lobisemist. Tal tuli nüüd meelde, et ka Ramilda oli rääkinud millestki ümmarikust, aga millest just, seda ta enam ei mäletanud.

„Meie tunneme teda juba ammugi,“ ütles neiu. „Ta oli nii kena. Eks olnud? Kõik armastasid teda. Poisid olid nagu hullud tema järel.“

„Kust teie seda teate?“ imestas Indrek, nagu oleks ta nõus, et ka tema oli nagu hull preili Mauruse järel. Ja niipea kui ta seda oli öelnud, lausus ta endamisi: „Õige! Ümmarik igavene, ümmarik igavene elu, ümmarik elu. Aga kuidas võis elu olla ümmarik, kui preili Maurus on Saksamaal ja tema istub nõnda siin? Elu peab olema vististi nurgeline.“

„Meie teame kõik,“ rääkis neiu edasi. „Jürka kaudu, tema jutustab. Mitte meile, vaid kellegile teisele ja meie kuuleme sellelt, nii et saame teada. Aga juba siis, kui me polnud midagi kuulnud, ütles ema alati: Küll seda preili Maurust vist armastakse. Kust sina seda tead? küsin mina. Vaata, kuis ta kõnnib, kuis ta astub, ütleb ema. Keha nagu vedrude peal ja pea nii püsti. Ei see muidu nii ole, kui ainult, et teda armastakse. Teate, mis mina siis tegin. Mina katsusin ka nõnda kõndida nagu preili Maurus, et kõik näeksid ja usuksid, et ka mind armastakse, aga ma ei saand nõnda, tänapäevani ei saa. Ema ütles mulle siis: ära parem katsugi, sest ei tule midagi välja. Las tuleb enne armastus, muu tuleb muidugi. Eks näe, kuis ta siis kõnnib, kui ta ükskord koju tuleb. On ta väga haige?“

„Ma ei tea,“ vastas Indrek ja ta tundis, kui imelik see on, et ta nõnda pidi vastama. Natukese aja pärast lisas ta juurde: „Vihm hakkab juba üle minema.“

„Jah, müristamine läheb juba kaugemale,“ vastas neiu ja rääkis siis edasi, vahtides oma ümmarikkude silmadega pimedikus Indrekule otsa: „Küll ta Saksamaal terveks saab. Meie saksad saavad Saksamaal ikka terveks. Uskuge või ärge uskuge, aga kui preili Maurus ära sureks, siis nutaks minagi hea peatäie. Mulle ta nii väga meeldis. Kui mu meel oli vahel kurb ja ma nägin preili Maurust teiselt poolt mööda minevat, mõtlesin ma: mis ikka nii väga kurvastada! näe, preili Maurus läheb alles rõõmsalt mööda. Ja nõnda saingi ma rõõmsaks. Ja nüüd mõtlen ma mõnikord: kas Saksamaal peaks ka keldrikorterid olema, nii et preili Maurus võiks ka seal mõnest aknast mööda minna. Mis te arvate, kas on Saksamaal? Ema ütleb, et seal sihukesi ei tehta.“

„Ehk tehakse,“ arvas Indrek.

„Mina ka arvan, et tehakse,“ ütles neiu, „ja mul on sellest nii hea meel, et Saksamaal on ka keldrikorterid. Mõni inimene kohe on niisuke, et sa tahad, et ta elaks ja oleks. Preili Maurus on üks niisuke. Kas teie ka vahel mõtlete tema peale?“

„Mina?“ küsis Indrek peaaegu kohkudes.

„Teie ja teised, kes te seal olete,“ vastas neiu.

Indrek tõmbas kergemalt hinge, aga imestama pidi ta tõesti selle üle, kui vähe oli ta kuulnud möödunud aja jooksul Ramilda nime. Oli sündinud nagu ikka: mis silmast, see südamest.

„Palju on ju uusi, kes teda ei tunnegi,“ ütles Indrek.

„Aga need, kes teda tunnevad — teie, Tigapuu, härra Ollino ja teised?“

„Neid kõiki teate teie?“ imestas Indrek, ilma et oleks vastanud küsimusele.

„Aga muidugi,“ vastas neiu. „Tigapuul on alati kontsad viltu, teda tunneme sellest ja ütleme: näe, Viltu läheb. Härra Ollinol on pruun palitu, tema nimi on Kõrb. Ka Vainukägu tunneme, sest tema on ainuke, kelle pükstel on viik ja saabastel viks. Nõnda hakkasimegi teda hüüdma viksitud viik või viigitud viks, ükskõik kuis juhtub.“

Vihm jäi täiesti üle. Ainult laudseina taga aias krabises alles puielt sadada, kui tuli tuulepuhang. Sealtpoolt hakkas ka uuesti hüüdja hääl kostma.

„Ema,“ ütles neiu tõustes ja näidates magavale lapsele lisas juurde: „Mis ma temaga teen? Ema süles jääb ta ka alati müristamise ja välguga magama.“

„Mina võiksin ta koju tuua, aga ma ei pääse ju kustki läbi,“ arvas Indrek.

„Küllap me läbi pääseme,“ vastas neiu, „lauad võib eest ära lükata. Ja meie saksu pole kodus ka, kõik suvitamas, nii et võib küll.“

Nõnda pugeski Indrek, magav laps süles, neiu tehtud august läbi, et mööda tilknevate õunapuude alust maja juurde minna, aga kui lapse paljastele säärtele langesid mõned külmad veepiisad, ärkas ta üles.

„Kus ma olen?“ küsis Tiina silmi avades.

„Pika süles,“ naeratas Indrek talle vastu.

„Enam ei mürista?“

„Ei mürista ega löö välku ja nüüd läheme koju.“

„Olge head, siit alla,“ ütles neiu, kes ees kõndis. „Hoidke et ei komista ega pead kinni ei löö — siin on nii madal ja pime.“

Aga polnud parata, Indrek ei osanud oma pead küllalt langetada ja sellepärast tonksas ta temaga paar korda millegi vastu. Samuti puudutasid tema õlad ja küljed midagi. Nagu pärast selgus, viis kitsas kivipõrandaga koridor põiki maja alt läbi, jättes pahemat keldriruumid ja paremat esiti pesuköögi ning siis kojarahva korteri, mille väikesed aknad vaatasid tänavale, nagu jutustatud. Eluruum oli laudseinaga kaheks jaotatud, ukseaugul ripnesid punakaspruunid riided. Esimeses toas oli hallika võõba alt siin-seal paistvaist punastest kividest ahi, mille suu ees keedukoht.

Indrek otsis silmadega paika, kuhu laps panna.

„Ehk tulete tahapoole,“ lausus neiu ja lükkas ukseaugult riided kõrvale, aga juba järgmisel hetkel laskis ta riided uuesti langeda ja jäi lahutatud käsil ukse ette seisma ning ütles naerdes: „Ema noalaev on laeni täis, sinna ei või. Pange ta siiasamasse.“

Indrek asetas lapse ahju äärde õlgpõhjaga toolile.

„Palun, istuge ka ise,“ ütles neiu ja pani talle pehme tooli, mille ta tagaruumist toonud. „Meie maja au ja uhkus,“ lisas ta naerul juurde, tähendades toolile. „Sellel istuvad ainult meie armsad külalised.“

„See on papa tool, kui ta elas,“ seletas Tiina. „Mammal oli ka niisuke, aga see läks katki, koid sõid jalad alt ära; nüüd on ta kuuris. Põhi on, aga jalgu ei ole — koid põhja ei söö.“

Tuli ka ema sisse ja jäi ukse alla seisma.

„See on nüüd see Pikk, sa tead ju!“ hüüdis Tiina talle vastu, enne kui ükski sai tutvustamiseks midagi teha. „Tema tõi mu süles koju, aga vihmatibad äratasid mu üles.“

„Teid, härra Paas tunneme juba ammugi,“ ütles emand Vaarmann ja naeratas ise nõnda, et iga vähegi asjatundja pidi taipama, et ei tema ise ega tema lapsed kuulu õieti siia, vaid kuhugi mujale, mis palju peenem ja parem. „Teist on meile niipalju räägitud, teist ja preili Maurusest.“

„Imelik,“ lausus Indrek kohmetunult ja tal oli hea meel, et toas valitses videvik, sest muidu oleksid võinud teised tema punastumist näha.

„Jäite siis siia ukse alla,“ ütles emand Vaarmann hädaldavalt, „oleks ometi kutsunud võõra tahapoole.“

„Ma tahtsin kutsuda,“ vastas neiu; „aga noalaev on ju laeni täis.“

„Ah jumal, minu noalaev!“ kaebas ema nagu käsi ringutades ja pöördus siis Indreku poole vabandust otsima: „Kui teie teaksite, mis häda mul nende kahega on. Kuhu midagi võtavad, sinna jätavad. Ja minul aega korjata ei ole, pole muud kui kiian aga tahapoole, et saaks ukse allagi ruumi enesele ja teistele, kes vahel sisse astuvad. Ja neid närusid ja kodinaid on kohe nii palju, et sa ei tea, kuhu nad mahutada. Selga panna ei ole, aga korjata ja koristada, nii et väsid. Ei seda hullu tea, kas teiste juures ka nõnda peaks olema.“

„Härra Paas,“ ütles vanem tütar, „teie peaksite meie ema tundma, siis oleks teil kõik kohe selge. Tema ei viska nimelt midagi ära, ei anna midagi kontsukaupmehele, vaid aina korjab, sest tema ütleb, et majakohas ja lapselises peres läheb kõik tarvis.“

„Aga lähebki ju,“ kinnitas ema, kuna tütar edasi jutustas:

„Tahate, ma näitan teile, mis kleita, põllekesi, sukki ja kingi ma kandsin nelja-, viie-, või kuue-, seitsmeaastaselt. Kõik need räbalad on kusagil alles. Ja kui Tiinal tuju tuleb, siis kougib ta nad kusagilt kotist või korvist välja ja kannab nad keset põrandat.“

„Aga ärge sellepärast, härra Paas, arvake, et meie nii mustad oleme. Meie oleme väga puhtad ja ontli rahvad. Sest kui meie kord kätte võtame ja toas tuulutama ja tolmutama hakkame, siis teeme niisukse remondi, et akendest tõuseb kui korstnast uulitsale. Ja pärast plitsib ja klantsib siis kõik, ka kastialused ja kapitagused. Tiina paneme siis voodi või laua peale, las kõlgutab seal oma jalgu, meie Molliga laseme käed käia. Kui te siis siia sisse astuksite, saaksite meist palju parema arvamise kui täna. Aga pärast läheb jälle kõik vana rada: Molli käib õmblemas, õmbleb ka kodus ja mina passin saksu või pesen ja triigin pesu, Tiina, see kisub kaltse põrandale, sest mis ta muud peakski tegema oma jalgega. Kõik läheb nõnda, kuni tuleb uus remont. Vaese inimese asi, kõik on ui-ai. Aga enne, kui mu mees alles elas…“

Ja nüüd algas see, ilma milleta ei saanud emand Vaarmann lõpetada ühtegi seletust, algas jutustus endisest elust, mis paistis mälestuses otse kuldsena. Ei olnud seal ainustki häda, ainustki puudust ja ei leidunud ühtegi soovi, mida poleks olnud võimalik täita. Mees oli peenike puusepp, peaaegu saksa tisler ja raha teenis ta küllalt, niipalju kui neil kulus. Tuttavadki olid neil ainult peened inimesed, kõik ametmehed, mitte ainustki musta ega päevatöölist, aina kingsepad, puusepad, sadulsepad, rätsepad, ja üks voorimees, kes ise käis sõidus kahega, poiss ühega. Mõnikord suurtel pühadel käisid nad vanamehega kahekesi isegi saksa jutlusel, sest tema ise oli saksa keelt õppinud koolis, vanamees ametis. Aga siis tuli surm ja nende elu lõigati nagu pussiga pooleks. Kas emand Vaarmann veel kunagi oma elu poolitatud kohast võib jätkata, jumal seda teab. Võib-olla, et laste kaudu, jah, see võib olla, et laste kaudu saab ta veel kord oma elu jätkata. See aga, mis ta praegu elab, pole tema elu, tema pole selleks loodud ega ka kasvatatud.

Indreku esimesele külaskäigule järgnesid varsti teised. Kuigi tal polnud põhjust selle tutvusega uhkustada, ometi oli tal hea meel, et oli väljaspool koolimaja ükski paik, kuhu võis mõnikord jalad sisse pista. Suuremal hulgal õpilastest polnud sedagi.

Imelikult mõjus see tutvus. Tänini oli Indrek ennast tundnud kivitänavail võhivõõrana, ainult linnast väljas, põldude vahel või metsas leidus nagu midagi kodust. Aga nüüd muutusid omasemaks ka valgustatud uulitsad ja nende serva ritta laotud majad, eriti siis, kui ta hiilis õhtul salaja hooviväravast välja, et kohata ümmarikku Mollit. Jah, nüüd sai kogu linn palju omasemaks ja kodusemaks. Nüüd seltsisid tänavatega, nende nurkadega, laternaga kuskil maja ees, mingisuguse linnataguse jalgrajaga, puiesteega, ühe või teise vaatega linnale, mida nad üheskoos nautinud, raekoja kellalöökidega, valgustatud poeakendega ja palju muuga muljed ja mälestused, ühed jäädavamad, teised möödaminevamad. Lisaks tuli veel midagi, mis süvendas Indreku vahekorda linnaga ja tema kivitänavatega. Algas sellest, et kui Indrek mõnikord Vaarmannide juurde ilmus ühisele jalutuskäigule minemiseks, siis Molli ennast parajasti mukkis ja klanis, nagu ta ise ütles.

„Linnas peab, muidu ei saa,“ seletas emand Vaarmann osalt nagu tütre vabanduseks, osalt nagu Indrekule näpunäiteks. „Kõik noored, olgu mehed või naised, peavad linnas oma välimuse eest hoolitsema, sest see on haridus.“

Ja ta laskis pilgu riivata Indreku kodukootud riideid, kulunud saapaid ja kraed, mida kantud juba nädal aega. Molli riietus oli selle kõrval otse pidulik ja pühapäevane. Tahes või tahtmata tuli nüüd Indrekule meelde härra Molotov, kes nende klassis oli vahetanud pesu, enne kui läks tütarlastekooli tundi. Nüüd oli tema ise naistega samas hädas nagu see sõimuanumgi. Ka tema pidi vististi hakkama talitama oma õpetaja eeskujul ja muretsema omale paberist pesu, nagu tegid seda paljud teisedki. Eriti suur kunstnik sellel alal oli Vainukägu, sest tema kandis paberist kraesid ühe nädala ostupuhtusega, teise nädala iseoma puhastusega, mida ta oskas imeliselt teha. Tema käest peab õppima, mõtles Indrek. Paberist alustega oli halvem lugu, need olid ainult ühelt poolt riidega üle tõmmatud ja suvel soojaga, kui ihu kippus higistama, läksid nad peagi pehmeks ja pudedaks ning võisid krae kaela ümber jätta, ise aga pisut allapoole nihkuda. Jah, seda võisid nad hirmus kergesti teha. Sellepärast juhtuski sagedasti nõnda, et kui kenad pühapäevased poisid samasuguste neiudega läksid linnast välja jalutama, kus vaba voli jooksmiseks ja hullamiseks, siis poisid kõndisid, nagu oleksid nad küünarpuud alla neelanud, kuna aga neiud nende ümber ketast lõid, jooksid ja kilkasid. Asjasse pühendamatu võis sellest vaatemängust sootuks vale arusaamise omandada. Ta võis arvata, et siin on naine see, kes „mehkeldab“, ning et kenad pühapäevased poisid ei tee midagi muud, kui aga ootavad, millal ja mis nüüd tuleb või lahti läheb. Aga tõepoolest sündis kõik ainult sellepärast nõnda, et poisid kartsid higistada, sest nad kandsid peent paberist pesu. Seda teadsid muidugi ka neiud ja sellepärast tegid nad kõik, mis nende oskuses ja võimuses, et looduseseadused oleksid täidetud.

Indreku seisukord Molli kõrval oli eriti raske sellepärast, et neiu oskas ei millestki ikka midagi teha, kui tõusis tarvidus ehtida. Mõni tühine lindike, paar lokikest või lillekest, ja juba näiski Molli ehituna, nii et Indrek kippus tema kõrval punastuma, sest tema ei osanud iseenda välimusega midagi peale hakata, kuigi ta seda oleks kõigest südamest tahtnud. Aga siin asus talle Molli oma naiseliku oskuse ja kavalusega appi. Ta peatus nagu juhuslikult kuski akna taga, kus seisid lõpmatus reas maniskid, kraed, kaelasidemed, püksikandmed, kindad, taskurätid ja muu kribukrabu, juhtis ühele või teisele noormehe tähelepanu ja kinnitas lõpuks, et see pole kuigi kallis ning annab kaua kanda. Enesestki mõista, et Indrek omandas nii mõnegi neist asjust, mis polnud kallid ja pidid andma kaua kanda. Mõnikord tõusis tal isegi imeline iha, heita endast kõik, mis tuletas meelde Vargamäge ja tema ümbrust, saada sootuks uueks inimeseks ka välimuselt, nagu ta arvas end päev-päevalt saavat sisemiselt.

Side sünnipaigaga kippus tahes või tahtmata lõdvenema, ei kirjutanud tema sinna ega saanud kirju ka sealt, nagu poleks üksteisele enam midagi öelda. Sügise poole suve tuli vend Andreselt esimene kiri, milles seisis, et ka tema jätnud koju käima-sõitmise katki, kuigi ta varemalt sõita oli lubanud. Tähendab, ka tema jääb võõraks, mõtles Indrek nagu rahulolemisega, et tema pole üksi, kes kodukohast võõrdub. Andres pole sellepärast sõitnud, et kodu hakatakse teda usutama, kas ta pärast kroonut Vargamäele tagasi tuleb või mitte. Aga tema ei taha minna, sest tema tunneb nüüd ilma ja elab „Poolamaa põhjas“, kus on kõige ilusamad neiud. „Seda ütlen ma ükspäinis sinule, armas vend,“ kirjutas Andres, „sest sina oled ise ilma näind ja oled koolitud ja tead, mis on kodu ja meie Vargamägi, kus me üheskoos kasvasime ja karjas käisime ja tööd murdsime, sina vähem, mina rohkem, ning kus ikka veel elavad ja hängeldavad meie isa ja ema ja väiksed õed-vennad. Sest minul on omad plaanid ja, kui need täide lähvad, siis oh jumalaga Vargamägi; aga kui nad täide mitte ei lähe, siis ei tea mina mitte, sest see on üks raske asi. Ja seda kirjutan ma ainult sinule ja ei mitte teistele, et sa teaks, et mina olen sinu vanem vend ja et ära heida meelt, sest ka minul pole roosiaed sõtkuda. Aga mina tahan kõigile näidata, et ka Vargamäelt võib mehi tulla, kes on tõesti mehed oma rammuväega. Kui siis sinu käest küsitakse, et kas mina olen sinule kirjutand, siis ütle, et kirjutas ja ütles, et ei saa tulla, sest manöövrid ja muud niisugused asjad, sest meie ei söö mitte muidu siin kroonuleiba, vaid sööme seda oma palehigi sees. Nõnda kirjuta neile, armas vend, ja jää jumalaga ilma käe andmata ja silma nägemata, sest Poolamaa pole Jõessaares ja siit on palju maad, enne kui hakkab paistma kallis kodumaa, kus me kõik oleme sündind ja kasvand. Aga Kassiaru Maalist kirjutasid nad mulle, et see ajab juba pulmi püsti ja et käind teine meie Liinet pruuttüdrukuks kutsumas ja et Liine pole läind, sest tema ja kõik teised arvavad muidugi, et mina peaks Maaliga pulmad püsti ajama. Aga nemad ei tea, et mina olen nüüd ilma näind ja kaugel käind ja et mis on üks Kassiaru Maali, kui oled nii kaugel käind ja niipalju ilma näind, sest siin on terved ploomipuumetsad, nagu meil kodu sigadekopli lepik, nii et aja kohe just niipalju suhu kui läheb, ja ei ole aega kivisigi seest välja võtta, vaid las minna kogu kupatusega, sest ega nad suuremad ole kui soolasilgud, aga neid võisin ma ju väga hästi tervelt alla neelata, nagu sa tead. Sellepärast siis head õnne ja tervist, kuni näeme teineteist lihasilmaga ja võime vennalikult kätt anda, nagu kaks armast venda, sest mina pean sinu ema ka oma emaks ja tema on mind oma rinnaga imetand, kui minu oma ema ära suri, keda ma enam sugugi ei mäleta, ja sellepärast ongi mul ainult üks ema, keda tunnen, see on sinu ema, kes oleks nagu minu päris ema. Ja ma kirjutasin temale ja ütlesin, et oh armas ema, ära muretse nii väga palju seal kaugel ja kallil kodumaal, kus on Vargamägi, sest küllap me saame veel kõik paremaid päivi näha, las aga mina viin oma lootused täide, mis on alles vaka all nagu küünlatuli, sest mina ei taha neist veel rääkida ja see oleks liig vara, kui ma neist juba nüüd räägiks. Ja seda pead sa teadma, kallis vend, et Kassiaru Maali ajagu pealegi pulmad püsti, kui ta tõesti tahab, mida aga mina ei usu, vaid tema ainult tahab hirmutada, sellepärast ta Liinetki käis kutsumas, sest minust tema võtjat siin Poolamaa põhjas niikuinii ei saa, kus on kõige ilusamad neiud ja kust sulle saadab kallist rahu ja tervist sinu armas vend Andres.“

Luges Indrek venna kirja esimest, teist või kolmat korda, ikka ei pääsenud ta imelikust rusuvast tundmusest. Kirjutas vend ploomimetsast nagu sigadekopli lepikust, Kassiaru Maalist, kes ajab pulmi püsti, Poolamaast, mis pole Jõessaares, või jumalagajätmisest ilma silma nägemata ja käe andmata, — ikka kippusid talle silmade ette isa könksus sõrmed, mida ta mineval suvel tähele pannud lakaotsal. Ja alles esimest korda arvas ta täies ulatuses taipavat, mis tähendab isale, emale, kogu Vargamäele, kui vend peale kroonuteenistust sinna tagasi ei pöördu. Õed läksid, tema ise läks, Andres läheb ja ka Ants ei mõtle jääda, nagu oleks õnn igal pool mujal, mitte aga kodu. Ja siis veel see Kassiaru Maali, kes ajab pulmi püsti! Indrek tundis teda vaevalt, aga ometi puudutas tema nimi teda kuidagi valusalt. Andrest ja Maalit peeti teineteisele nagu looduks. Kõik ütlesid lausa, et kui Andres ei lähe tagasi Vargamäele, siis ainult sellepärast, et ta on valinud Kassiaru, kuhu läheb koduväiks, sest Kassiaru on parem ja suurem kui Vargamäe. Ja juba paari aasta pärast viskab vend kõige peale käega, teda ei huvita enam kuigi palju ei Kassiaru ega tema ainuke tütar ja pärija, sest vend on ilma näinud, nagu ta ise kirjutab, ja tema elab Poolamaa põhjas, kus kõige ilusamad neiud. Liiga ruttu ja kergelt näis sündivat kõik laias maailmas, mitte nõnda nagu kodu, seal soode ja rabade taga. Ainult seal tundus, nagu aimaksid inimesed endas tõesti igavikku ja nagu talitaksid nad sellekohaselt.