Tõde ja õigus II/XXVII
XXVII.
Linna oli nimelt asunud tsirkus ja see köitis kõigi meeled. Eriti suureks paisus põnevus, kui algasid maadlused, millest osa võtma oli ilmunud ka Lurich. Isegi härra Maurus kaotas nüüd silmanähtavalt tasakaalu. Kuna tal endiselt oli viisiks õhtueine ajal söögituppa ilmuda ja seal kasvandikkudele praktilisis kui ka teoreetilisis eluküsimusis juhatust jagada ning neid kõrgemaile aadetele virgutada, siis ei võinud ta nüüd muidu, kui pidi ka tsirkuse üks ja teine kord kõne alla võtma. Ühes niisuguses kõnes, mille lõpetas eesti keeles, ütles ta nõnda:
„Aga nüüd räägin teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin, ja kes tsirkusepiletit tahab saada, see tulgu härra Mauruse juure — tema saab nad odavamalt. Härra Maurus saab ikka odavamalt, sest tema ostab palju. Härra Maurus ostab iga õhtu, sest tema tahab meie vürsti näha, kes on tulnud Kalevi kojast ja lööb maha kõik Moabi kuningad ja vürstid. Ükskord oleme ka meie mehed, kelle vastu ei saa keegi. Oo, meil on mehi, las me aga hakkame! Ja me hakkame, härra Maurus teab seda… Nii et, kes soovib, see tulgu minu juure, mina saan poolmuidu. Härra Maurus ei ütle mitte oma poistele: tooge raha, ma tahan teile tsirkusepiletid osta, sest seal sõidetakse ratsa ja seal kõnnib üks alasti naine traadil, roosa vihma- või päevavari käes; ei, seda härra Maurus ei ütle, sest tema teab, tema poistel on vaesed vanemad, kel on vähe raha, nemad ei või ratsasõidu ja alasti naise vaatamise eest niipalju maksta; vaid härra Maurus ütleb: kes tahab meie oma Betlemma vürsti näha, meie oma mõõka näha, mis toodud soome sepalt meeste mahaniitmiseks, see tulgu. Ja kui on mõni, kel pole niigi palju raha, et võiks korragi näha meie oma vürsti, kes on vürstide vürst, siis tulgu ka see härra Mauruse juure ja öelgu: härra Maurus, minu isa ja ema või papa ja mamma, nagu kellelgi on, sest meie oleme üks halb ja jumalakartmata rahvasugu ja ei ütle mitte isa ja ema, vaid papa ja mamma, nagu teevad sakslased, kelle sabarakkusid meil palju, mida igaüks peaks häbenema — jah, las niisuke vaene tuleb ja ütleb härra Maurusele — tulgu üksi, tulgu salaja, kui ta häbeneb teiste ees oma isa ja ema, mitte papa ja mamma vaesust, tulgu ja öelgu ilusasti ja viisakalt (härra Maurus näitas, kuidas tullakse ja öeldakse viisakalt): „Härra Maurus, minu isa ja ema oleksid väga kurvad, kui ma ei läheks tsirkusse meie Aaroni keppi vaatama, aga ometi pole mul piletiraha; sellepärast palun ma teid, härra Maurus, kas te ei võiks mulle osta ja raamatusse kirjutada, nii et kui ma koju lähen ja sealt raha toon või kui isa linna tuleb, siis maksame kõik ilusasti ja ausalt, sest minu vaesed vanemad ei taha mitte, et nende poeg läheks võõra rahaga tsirkusse eesti vürsti vaatama.“
Tulemuseks niisugusele selgitusele, mis ei jäänud ainukordseks, oli see, et õpilased käisid karja kaupa tsirkuses, karja eesotsas härra Maurus ise. Muidugi ei käinud ainult eestlased, vaid ka muulased, needki sagedasti härra Mauruse provotseerituna, sest ta ütles:
„Las lähvad ka nemad ja näevad, mis mehed meie oleme, las näevad ja räägivad, sest meie mehe nimi peab olema kõigi suus. Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees. Mis on, kui me teist seitsesada aastat sööksime jumalavilja? Kas meil ei või siis olla oma Luterus, Goethe või Schiller? Kui loomatoit on annud meile kõige suurema rammu — loomatoit annab ikka suurema rammu kui inimesetoit, sest ükski mees ei saa härja vastu, kes sööb kõlkaid, heinu ja aganaid — jah, kui me aganatega saime suure rammu, siis leivaga saame suure vaimu. Ja nagu käib kõigist üle eesti ramm, nõnda peab ka kõigist üle käima eesti vaim, kui oleme seitsesada aastat söönud jumalavilja.“
Aga varssi härra Maurus pidi nägema, et kergem on kuradit välja kutsuda kui Beetsebuli minema kihutada. Tsirkus hakkas õpilaste meeltesse kinni. Tsirkus hakkas Indrekugi meeltesse kinni, nagu oleks lõhnas. mida ta siin tundis, ja muusikas, mida kuulis, pisut igaviku hõngu ja helinat. Tsirkuses hoovas mingisugust seletamatut uima, mis pani poisid nagu purju. Indrekki aimas seda uima, kuigi oli seal käinud ainult mõned korrad. Esimesel korral läks ta härra Mauruse kingitud piletiga tingimusel, et ta võtab kaasa härra Voitinski ja kaitseb teda rahvamurrus, et see teda vaimustushoos ära ei tallaks, sest härra Maurus ei võinud muidu, kui pidi maksku mis maksab ka Voitinskile näitama eesti vürsti.
Juba tsirkuses endas muutus härra Mauruse seisukord sagedasti raskeks, sest teda ümbritsevad poisid sattusid sedavõrt vaimustusse, et kisal ja käral polnud lõppu ega piiri. Küll oli härra Maurus neile aegsasti mitmel korral seletanud ja ka demonstreerinud, kuidas hästikasvatatud ja haritud inimene avaldab tsirkuses oma kiitust, aga poistel ei jäänud see kuidagi meelde, nagu arvaksid nad, et milleks tsirkuses inimesel see hea kasvatus ja haridus, sinna minnakse ju loomade kasvatust ja haridust vaatama. Ei aidanud isegi ähvardus, et tulevikus pääsevad tsirkusse ainult need, kes vaimustuvad haritult ja avaldavad kiitust viisakalt, s. t. plaksutavad käsi ja sedagi nõnda, et pahema käe peopesa puutuvad parema käe sõrmeotsad, mitte aga kogu peo, millest sünnib pauk, nagu lööks mõni mats paberossiotsa pitsist või monopolipudelilt korki. Härra Maurus tõusis kord isegi puupõhjaga toolile püsti, et kõik, kes lauas istusid, ulatuksid nägema, kuidas plaksutab tsirkuses oma käsi haritud ja hästikasvatatud inimene. Aga ta näitas nagu pimedatele ja rääkis kurtidele, sest kui ta järgmisel õhtul oma poisikarja keskel istus, siis sündis niisugune mürgeldamine, et hoia peaaegu politsei eest. Ja kui härra Maurus viimaks oma ähvardust hakkas teostama ja poisse üldse enam tsirkusse ei lubanud, siis kadusid need kodunt ja pugesid galeriile, kus oli odav ja kus võis karjuda niipalju kui süda kutsub, ilma et keegi tuleks vaigistama, ning kust ei leidnud sind keegi pagan, nii et võisid pärast härra Maurusele valetada, mis aga heaks arvasid. Kui muidu raha ei jätkunud, siis müüdi raamatud bukinistile, aga tsirkuse kassa pidi oma osa saama.
Suur vaimustus ei piirdunud ainult tsirkusetelgiga, vaid tema saatis poisse kogu linnas, ka koolimajas, isegi tunnis, nagu oleks kõik kohad täis joovastavat uima. Maadlemine ja igasugune rammukatsumine või -näitamine muutus igapäevase elu a-ks ja o-ks. Kui tänini peaasjalikult ainult Sikk oli tagunud rusikatega oma rinna- ja käsivarrelihaseid, „pumbanud“ voodiotste, toolide ja laudade vahel ning tõstnud toole tugedest ühe käega, hoides neid põikloodis, siis tegi seda nüüd juba peaaegu terve asutis, Indrekki tegi. Võib-olla, kui tsirkus oleks kauemaks linna jäänud ja maadlused kauemini kestnud, siis oleks ehk härra Maurus isegi viimaks hakanud oma vanu lihaseid proovima, kuna härra Koovi tegi seda juba nüüdki paar korda, tegi küll naljatades, aga ikkagi tegi — nii kaugele levis tsirkuse uim.
Suurimaks toreduseks muutus nüüd tugev turi ja kael, nii et, kui käpuli laskud, siis ükski ei jõuaks su pead maha suruda, kaela kõverdada ja et võimalik oleks maadeldes silda teha, sest sillategemine ja dopeltnelson olid nädalate kaupa nõnda moes, et mõni mees oleks vabal ajal elanud rohkem selili ja pooksil kui püsti ning nelsonita. Ka Indrek käis hulga aega pondunud kaelasoonte ja paisunud musklitega. Pea tundus raskena, segasena ja tuimana, nagu see polekski tema oma pea, vaid mõni lähker, milles loksub hapupiim. Kõrvad õhetasid öösi, sest mis maadleja sa oled, kui su kõrvad ei õheta nagu Lurichil. Mitte just, et Indrek ise nõnda oleks arvanud, vaid nii-öelda ümbrus, seltskond, ühiskond surus talle oma eluvaated peale, öeldes: mees ei pea olema ainult pikk, vaid ka tugev, ja Indrek tahtis näidata, et ka temasugusel pikal võib olla rammu, nagu oleks ta kasvanud loomatoiduga, mis teeb härra Mauruse arvates tugevaks.
Maadlused lõppenud, kestis rammuvaimustus küll veel hulk aega edasi ja nii mõnigi põlvesilm ja küünarnukk purunes kõval puupõrandal, aga pikkamisi andis üldine pinevus järele ja rammukasvatamine ning -katsumine jäi mõnele üksikule valitule. Selle uima lähtumist edendas suuresti väike ja tühine sündmus.
Peale jõulusid tuli seitsmendasse klassi uus õpilane, nimega Pajupill. Ta oli tõmmu, loperguse näo, kandilise otsaesise, lopsakate huulte, tugevate hammaste, paksude juuste ja lüheldase jändriku kasvuga aastat seitse-, kaheksateist vana. Kandis halli palitut, mille rapatitel heledad neljanurgelised laigud, mis tõendasid, et siin oli midagi olnud, mis nüüd puudus. See oli nimelt kroonugümnaasiumi õpilase palitu, mille rapatitelt eemaldatud sellekohased seaduslikud tunnused. Ka Pajupilli pluus ja püksid tuletasid meelde kroonu õppeasutist, kus nende omanikule oli pandud sulg sappa. Pikkamisi oli täitunud seaduslik karikas, kuni tõusis üle äärte. Oli mitmel korral hoiatatud, oli andeks antud, aga lõpuks ometi pidi ulualust otsima härra Mauruse inimesarmastuse asutises.
Milles oli seisnud Pajupilli süü, keegi ei teadnud seda õieti. Tema ise rääkis mingisugustest raamatutest, keelatud kirjandusest, rahvuslikust vaimust, pilkesalmidest ülemuse, usu ja isegi jumala kohta. Ühesõnaga — Pajupill oli vänge poiss, kui uskuda teda ennast.
Aga tema suurustused ei jäänud kauaks tõestuseta. Peagi hakkasid ka härra Mauruse asutises levima mingisugused nöökavad vemmalvärsid. Need, kes Pajupilliga lähemalt tuttavad, teadsid, et temal on terved vihikud luuletisi ja kirjutisi täis. See teade äratas asutise nagu unest. Tuli ilmsiks, et ka siin leidus muusade sõpru, kes olid juba ammugi salajas tagunud salme, olid katsunud tõlkida Puškini ja Lermontovi. Salajas hoiti seda sellepärast, et luuletamine tundus nagu pisut naeruväärsena ja häbiasjana. Mitte et luuletamine üldse, vaid siin Mauruse asutises, liiatigi veel mõne koolipoisi poolt. Ehk kui see oleks sündinud veel mõnes võõras keeles, milles tuubiti luuletisi pähe, siis oleks ehk teine asi, aga eestikeelseid luuletisi ei nõudnud keegi peast. Vaevalt leidus õpetajaidki, kes neist oleks mõni teab kui palju osanud rääkida. Aga nüüd tuli see Pajupill, kes luges „Kalevipoega“ ja mingisugust „Vana kannelt“, ning tema oli oma eestikeelsete salmide peale uhke. Tema uhkus hakkas ka teistesse nagu tsirkuseuim ja varsti näis, nagu kubiseks kogu asutis aina luuletajaist. Saadi isegi nõnda julgeks, et söandati oma salmikutega minna Koovi juurde, lootes temalt arvamuseavaldust. Aga härra Koovi kui vaikne ja tagasihoidlik inimene ütles:
„Mina ei tea luulest midagi, eesti luulest ammugi mitte. Eesti luule peab olema isamaaline, aga mina ei või oma isamaalusega kuigipalju kiidelda. Teie peaksite härra Mauruse enda juurde minema, tema oli omal ajal Kirjameeste Seltsi poolt korraldatud luulevõistlustel auhindajaks, küll tema teile ütleb, sest tema teab ja tunneb eesti luule vaimu. Või minge doktor Hermanni juurde, tema teab ka. Kirjutage ladina või vene keeles, siis ma loen.“
Nõnda mõtles härra Koovi luulejüngreist viisakalt vabaneda. Kuid ta eksis, sest paari päeva pärast ilmusid tema juurde uued mehed, kaasas kaustikud venekeelsete luuletistega. Nüüd Koovi enam ei pääsenud, vaid pidi lugema. Ja mehed, kelle vaimuvalanguid ta lugenud, said üle-öö kuulsaks kogu asutises alumiselt korralt kuni katusealuse Siberini ja nad kahetsesid väga, et Mauruse asutis polnud suurem, palju suurem, sest siis oleks ka nende kuulsus olnud suurem, palju suurem. Kui härra Mauruse asutis oleks olnud küllalt suur, siis oleks võinud nende kuulsus kosta kas või kogu linnas, mõlemal pool jõge. Aga muidugi, polnud parata, pidi alistuma saatusele.
Aga üheks jätkus nende kuulsusest ometi: kõik hakkasid murdma ja painutama vene keelt luuleks. Ja Pajupill, kes oli pääsenud alguses mõjule eesti salmikutega, langes unustusse sama ruttu, nagu tõusis vene keele murdjate kuulsus. Varsti pidid ometi kõik mõistma, et polnud sugugi nii lihtne Pajupilli kõrvale suruda, nagu esimeses õhinas paistis. Samal ajal, kus vene keeles luuletamine möllas otse katkuna poiste seas, ilmus mingisugune eesti, vene, saksa ja ladina keele segust sepitsetud salmik, millel kreekakeelne pealkiri. Salmik tegi kõigile nalja ja osutus lõpuks pilkevemmalvärsiks kõigi kohta, kes püüdsid luuleks tarvitada võõrast keelt. Kõigil oli selge, et salmiku sepitseja võis olla ainult Pajupill, kes oli teiste kuulsuse üle kade. Alguses eitas ta seda, aga pärast võttis ta salmiku omaks ning põhjendas seda naeruvääristamist. See puudutas valusalt viimse klassi õpilast Vellemaad, suurimat kuulsust venekeelse luule alal, kes arvas tarviliseks sõna võtta nõnda:
„Kõik suured luuletajad on alguses võõras keeles luuletanud — Puškin, Lermontov jne. Emakeel on liiga kodune, sellepärast on ta liiga lihtne ja arusaadav. Aga luule ei tohi lihtne ja arusaadav olla, sest lihtne ja arusaadav ei olegi luule, vaid proosa. Luule peab olema raske aru saada, sest siis on ta palju sügavam. Kõik suured luuletised on sügavad. Hiljuti ma lugesin ühte kuulsat saksa professorit ja see ütleb, et Goethe „Fausti“ teist jagu pole tänini veel keegi täiesti mõistnud, sest see on nagu üks väga keeruline hinnamõistatus, mida ei oska keegi üles arvata. Niisugune mõistatus peab olema suur ja sügav luule. Nietzsche pidi ka alguses kirjutama võõras keeles, et saaks sügavam, aga tema pole luuletaja ja sellepärast kirjutas ta viimaks ikka saksa keeles, sest temal pole vaja olla nii sügav, nagu Goethe. Aga mina tahan olla luuletaja ja sellepärast kirjutan ma vene keeles, mis on suur ja sügav keel, nii et temas võib sügavaid luuletisi kirjutada, sest temal on sügavad sõnad.“
Nõnda kaitses Vellemaa oma luuletajaau ja kaitses nähtavasti hästi, sest polnud ühtegi, kes oleks talle midagi osanud asjalikku vastata. Ainult Pajupill ei vandunud alla, tema mitte, sest ta vastas:
„Vellemaa ütleb: vene keelel on sügavad sõnad ja sellepärast luuletab tema selles keeles. Tähendab, eesti keeles ei ole sügavaid sõnu, temas ei saa sügavaid luuletisi kirjutada. Aga „Kalevipoeg“? On see sügav luuletis või ei ole? Ja kui vene keel on nii sügav, miks siis temas pole „Kalevipoega“?“
„Ilja Muromets!“ hüüdis Vellemaa vahele.
„Kas kuulete — Ilja Muromets!“ ütles Pajupill nüüd pilkavalt. „Vellemaa paneb Ilja Murometsa meie Kalevipoja kõrvale! Aga inimesel, kes seda teeb, pole luule väärtusest ja sügavusest aimugi. Venelased on oma kangelase nimegi meilt laenanud. Mitte Muromets, vaid lihtsalt eesti Murumets on ta nimi. Mõelge ometi, vene keel on nii sügav, aga oma kangelasele ei saa muidu nime, kui laenab meilt. Ja meie keel peab olema sellepärast vaene, sest kes laenab, see on rikas ja sügav, aga kellelt laenatakse see on vaene, labane ja madal — nõnda on Vellemaa sügav venekeelne loogika. Aga mina ütlen teile, poisid, milles on terve saladus: mida me mõistame, see on labane, mida ei mõista, see on sügav ja salapärane — nõnda on see. Vellemaa seletused tõendavad ainult seda, et kõige tuupimise peale vaatamata mõistab ta vene keelt ikkagi halvemini kui eesti keelt. Vene keeles on sellepärast nii sügavad sõnad, et Vellemaa ei saa neist hästi aru või, kui ta saab, siis on ta vene kadakas, sest kõik kadakad arvavad, et võõras keel on sügavam ja peenem kui meie keel.“
Nõnda rääkis Pajupill ja kõik arvasid, et ka tema rääkis hästi, karvake ehk veel paremini kui Vellemaa, kes arvas tarviliseks vastata:
„Pajupill tuleb siia oma kroonugümnaasiumi vene keelega uhkustama ja arvab nähtavasti, et ega mujal vene keelt ei õpita ega mõisteta, kui aga ainult kroonugümnaasiumis, aga see ei lükka ju minu arvamist ümber, sest Puškin ja Lermontov luuletasid ju alguses prantsuse keeles ja nemad on ometi suured ja sügavad luuletajad. Aga mis on hea neile, miks pole see siis lubatud minule ja igale teisele, kes ka tahavad sügavaid luuletisi luuletada. Või ei ole Puškin või Lermontov sügavad või pole nad prantsuse keeles luuletanud? Vastaku mulle Pajupill, kui ta nii väga uhkustab oma teadmistega!“
„Puškin ja Lermontov olid noores eas prantsuse kadakad, sellepärast nad luuletasid prantsuse keeles,“ vastas Pajupill. „Aga kas siis meie ka peame sellepärast kadakaks hakkama, et Puškin ja Lermontov olid kadakad?“
Nüüd läks vaidlus otse praginal lahti küsimuse üle, kas Puškin ja Lermontov olid kadakad, või kuigi nad olid, kas on siis sünnis kuulsate surnute kohta nõnda öelda, kes ei saa ennast enam kaitsta. Vellemaa võttis oma võitluse lipukirjaks: lamajat ei lööda, aga Pajupill arvas, et kes enam kunagi ei tõuse, sel on ükskõik, mis tema kohta öeldakse. Vaidluse lepitajaks ilmus Tigapuu, sest tema oskas asju nii ja teisiti käänata. Tema andis kõige pealt mõlemale pisut õigust, mis mõjus rahustavalt. Nõnda oli tal aega edasi rääkida ja öelda, et luule sügavuse peaallikaks on riim, sest see tõmbab tähelepanu endale ja nõnda jääb ka kõige lihtsam luuletis arusaamatuks ja sügavaks.
„Riimi pärast ongi luule ikka sügavam kui proosa,“ ütles ta. „Sellepärast on luulel sisu kõrvaline asi, ainult riim, sest riim teeb sügavaks. Kes sisu peale rõhku paneb, see võib proosat kirjutada. See on minu arvamine luule sügavusest. Sellepärast on luules peaasi riim. Ja mina arvan, et kui on leitud riimid, siis on ka leitud luule ja tema sügavus, nii et luuletamine on siis naljaasi. Sellepärast peaksid need, kes tahavad luuletajaks saada, ilusaid riime korjama, muidu ei saa neist sügavaid luuletajaid, üks kõik mis keeles nad luuletavad.“
See nõuanne leidis nii mõnegi poolehoidja, kes täitis oma kaustiku riimidega, jättes luuletiste valmistamise tulevatele päevadele või põlvedele. Ka Tigapuu ise oli agar riimiluuletaja, aga tema tegi seda nii muu seas, ilma et oleks sattunud vaimustusse.
Vaidlused luule üle muutusid ikka üksikasjalisemaks ja ühegi väited ei suutnud otsustavalt läbi lüüa. Nõnda see kestis nädalaid, nii et härra Mauruski arvas viimaks tarviliseks kaasa rääkida. Tema tegi seda õhtul söögitoas, kus ta jagas oma harilikku õpetust komade paleest ja muist niisuguseist asjust, sest karata komadelt kirjandusse oli ju nii kerge ja lihtne.
„Ja ma olen kuulnud,“ ütles ta, „et on inemisi, saate aru, on inemisi siin, seal laia ilma peal, on niisuguseid inemisi, kes ütlevad, et võõras keel on sügavam kui emakeel. Aga mina ütlen: need inemised ei räägi tõtt. Sest mis teeb kõik asjad suureks ja sügavaks? Armastus! Pange tähele: armastus ja ainult tema. Ja mis teeb kõik asjad ilusaks? Jällegi armastus. Mis teeb nad armsaks? Ikka armastus. Mis meeldivaks? Aina armastus. Sest ilma armastuseta on kõik tühine asi ja temal pole hinge sees. Ainult armastus teeb asjad elavaks. Aga mis keelt armastame kõige rohkem? Oma emakeelt. Mis on meie emakeel? Eesti keel on meie emakeel. Sest pole ühti, et haritud rahvas ei taha eesti keelt kõnelda, vaid pursib saksa ja vene keelt, mis on meie riigi ja armulise keisrihärra keel, nii et ka meie teda tema majesteedi armust selgesti kõnelema õpime nagu saksadki, et võiksime iseenda eest kosta kirikus, koolis ja kohtus. Aga kas keegi armastab oma ema sellepärast vähem, et ta on väiksem ja vähem haritud kui võõrasema või mõni muu peenike proua? Ei mitte, vaid võõraid meie austame, nagu on iga korraliku inemise kohus, aga oma armastame. Aga et meie koolitud inemised tahavad kodus kõnelda aina saksa keelt ja et mõned sõimavad neid kadakaks, siis pole see mitte sellepärast, et nemad põlgavad oma emakeelt, sest inemine ei saa seda põlata, mis ta armastab, ja emakeelt meie armastame kõik, vaid see on sellepärast, et emakeel on meile püha, nii kallis ja püha, et meie teda tarvitame ainult suurtel ülemaalistel rahvapidudel, mida peame keisri majesteedi armust. Emakeel on meile nagu mõni kallis pidurõivas, mille ajame omale selga ainult suurtel ja kallistel pühadel. Aga meie ei või mitte alati pühi pidada, vaid peame tööd tegema, aina tööd tegema, sest meie oleme väike ja vaene rahvas, nii et meie võime ainult harva omale pidurõivad selga ajada, see on emakeelt kõnelda. Aga meie tahame teda ikka au sees pidada ja teda armastada, nagu peab katoliku kirik au sees vana ladina keelt ja vene kirik slaavi keelt, mis on nende kallid ja pühad keeled. Kui siis keegi pidulikult kõneleb, siis teeb ta seda ikka eesti emakeeles. Aga luule on pidukeel, sellepärast räägib luuletaja emakeeles, sest muidu on tema sõnad nagu vask, mis kumiseb, ja kelluke, mis kõliseb: neis pole armastust, ja kus pole armastust, seal pole ka sügavust, olgu ta nii tume ja arusaamatu kui tahes. Nii et armastus on ainuüksi see, mis teeb silma ja sõna sügavaks. Kes ei armasta, selle silm on lame ja selle sõna on kume ja, kuigi ta räägiks inglite keelel, ometi ei võidaks ta südameid, mida võidab ainult armastus. Juut on küll valelik ja tema ei armasta muud kui kulda, aga seda armastab ta juba kõigest südamest. Sellepärast teab juut, mis on armastus, ja me peame uskuma valelikku juuti, kui ta ütleb Saalomoni suu läbi: Kõik on tühi, paljas ja tühi, kui pole armastust…“
Niisugune oli härra Mauruse enese arvamus luule tumedusest ja sügavusest. Kuigi selle üle naerdi ja naljatati, hoopis ilma mõjuta ei pääsenud need sõnad siiski õpilaste kõrvust mööda. Ei jätnud küll Vellemaa vene keeles luuletamist, ei jätnud ka Tigapuu oma pooldajatega riimidelükkimist, aga nende kõrvale asus uus trobikond, kes kukkusid taguma salmidesse igasugust armastust. Hea meelega oleksid nad uputanud kas või kogu maailma oma armumulinasse ja ühes maailmaga oleks siis hukkunud ka härra Mauruse esimese järgu asutis. Õnneks jäi aga terveks niihästi maailm kui ka asutis, kus vulises armukatel.
Indrek ei kuulunud luuletajate kilda. Aga härra Mauruse sõnade üle mõtles ta siiski järele. „Nii et armastus on ainuüksi, mis teeb silma ja sõna sügavaks,“ sonis ta endamisi. Soo, nüüd oli tal siis see asi käes! Nii sagedasti oli ta lugenud sügavaist sõnust ja silmist, eriti just viimastest. Nüüd teadis ta, miks on mõne silmad nii sügavad: armastusest! ainuüksi armastusest! Kui temagi tahaks sügavaid sõnu ja silmi, siis peaks ta armastama nagu juut kulda. Jah, nõnda ütles härra Maurus: nagu juut kulda.