Tõde ja õigus II/XXVI

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
XXV
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare

XXVI.

Aga see soe sõprus ei jahtunud päriselt väljaspool saunagi. See tuli ilmsiks Voitinski nimepäeval, mida ta pühitses Slopaševi uues korteris. Voitinski tahtis maksku mis maksab, et Indrek peaks tema nimepäevapühitsemisest osa võtma. Ei aidanud vastupunnimine, lõpuks pidi Indrek ometi oma vana sõbra soovile alistuma.

„Seal on ainult omad inimesed,“ seletas Voitinski: „Slopašev, Kulebjakov, Molotov, vististi ka Koovi või veel paar teist, kellega tutvute. Ja sülitage sellele, et olete õpilane, teised õpetajad. Minu sünnipäeval pole õpetajaid ega õpilasi, vaid on ainult minu ja härra Slopaševi head tuttavad ja sõbrad. Kellele teie kui minu parim sõber ei meeldi, see võib ära minna, sest mina olen nimepäevnik.“

Muidugi pääses Indrek kodunt hoopis teisel ettekäändel välja, sest kui härra Maurus oleks tõtt teadnud, siis poleks ta milgi tingimusel luba andnud minna.

Ivan Vassiljevitši nimepäev oli küll neljapäeval, aga teda pühitseti laupäeval, sest nõnda oli pühitsemist võimalik jätkata ka järgmisel päeval. Pidu ise algas pärast lõunat, nii-öelda õhtul, kui Ivan Vassiljevitš oli saunas niihästi iseend kui ka oma riideid Indreku abil leilitanud. Indrek saabus pisut hiljemini ja sellepärast leidis ta laudkonna eest, mis oli juba paraja auru all.

Tõepoolest oli härra Slopašev päris piduperemees ja pidukorraldaja, teised kõik, ka nimepäevnik ise, olid tema külalised, sest härra Voitinskil endal polnud võimalik midagi oma sünnipäevapühitsemiseks teha. Nõnda siis oligi kõik korraldatud Slopaševi maitse kohaselt. Peaasi, et ei tuleks puudu joogist, eriti valgest, sest kõik muu oli Slopaševi arvates solk. Peale selle „sakuska“: heering sibulaga, hapu kurk, juust, vorst, sink, sinep, võid ja leiba, kuum teemasin. Selle ümber istus see sünnipäeva „soe kompanii“ ja ajas suurt, sügavat ja laia juttu. Aina üleilmalised probleemid, aina inimesest kui niisugusest ja jumalast! Et aga Indrek varsti oli ainuke kaine lauas, siis tahtsid kõik oma tarkust temaga jagada ja teda oma jüngriks teha, sest nimepäevniku erilisel eestkostel võis tema lauas istuda, ilma et ta jooks, ainult sööma pidi ta, seda küll.

„Ärge ometi niisugune siga olge, et te ei söö ka,“ ütles talle Molotov. „Sest juua või mitte juua, see olgu veel kuidagi, aga kui te ka söögist loobute, siis olete tõepoolest kas siga, kel ei kõlba inimeste toit, või olete siin oma arvates ainuke inimene, kes ei söö sigade, s. t. meie toitu. Räägin ma loogiliselt? Ivan Vassiljevitš, räägin ma loogiliselt selle kaljagvardiaga, teie parima sõbraga?“

„Loogiliselt,“ vastas nimepäevnik naerdes ja matsutas suud, nagu tahaks ta veel midagi öelda, aga keel oli juba pehme, ei kuulanud enam hästi sõna. Ta tõstis parema käe ja katsus sellega takti lüüa, ise midagi kolmneljandikus lauldes, mis ta köhima ajas.

„Lal lal laa, lal lal laa,“ tegi ta. „Strauss; mõistate. Valss, viiuliga, Viinis, mõistate. Publikum, daamid… ovatsioonid…“

Ta katsus mõlemaid käsi tõsta ja neid liigutada, nagu hõljuks ta tantsul. Seda tegi ta üsna omaette, ilma et ta nõuaks kelleltki tähelepanu või ilma et keegi olekski teda tähele pannud.

„Tähendab, ma pole veel purjus, kui loogiliselt,“ karjus Molotov Indrekule.

„Nii siis: mina joon, teie sööte. Aga lubage tähendada: kõik loomad söövad. Puudki söövad. Puud ja lilled! Võib-olla söövad kividki. Mõni saksa professor leiab äkki, et kivid tunnevad nälga, mis? Ivan Vassiljevitš, on see loogiliselt?“

„Loogiliselt,“ kinnitas nimepäevnik.

„Tähendab, ma pole veel purjus, kui loogiliselt,“ jätkas Molotov. „Seega siis — võib-olla söövad kividki. Aga mis siit järgneb? Mis te arvate, kas siit järgneb midagi?“ küsis Molotov Indrekult. „Unustage, et olen teie õpetaja, ja pidage mind oma sõbraks. Vastake mulle kui oma sõbrale: mis järgneb sellest, kui kaljud tahavad ühel ilusal päeval süüa? Noh, ruttu, liigutage oma peaaju!“

„Et kaljud elavad, et neil on hing sees,“ arvas Indrek.

„Lollpea!“ hüüdis Molotov ja pöördus nimepäevniku poole küsimusega, kas see on loogiliselt.

„Loogiliselt,“ vastas Ivan Vassiljevitš nagu ikka.

„Tähendab, patenditud, krepostitud lollpea, kui loogiliselt!“ karjus Molotov võidurõõmsalt. „Teie ütlete: kaljudel hing sees. See on ju iseenesestki mõista. Aga maakera tõmbejõud? Ah see ei ole teie arvates hing? See pole elu? Ei, va vennas, tehke oma kõrvaluugid lahti, siis kuulete, mis sellest järgneb, et kaljud süüa tahavad: teie kuulute kiviriiki, looma- ja taimeriiki igatahes oma söömisega.“ Ja kui ta oli veel kord oma loogikale kinnitust küsinud ja jaatava vastuse saanud, jätkas ta: „Aga kas kividel, loomadel või taimedel on oma monopol, oma viinavabrikud, trahterid, kõrtsid, oma aktsiis kroonumaksudeks, oma õigeusklik riigivalitsus, kes levitab alkoholi ja võitleb ise karskusega tema vastu? Olete seda kuulnud? Ei? Mina ka ei ole. Keegi ei ole! Tähendab, ma räägin alles loogiliselt. Loomariigis pole niisugust elukat ja taimede seas niisugust roomajat, kes eest end toidaks ja takka sööks või alt saeks ja ülalt jätkaks. Nõnda teeb ainult õigeusklik inimene. Sellepärast on õigeuskliku inimese peatunnuseks, et ta võitleb iseenda vastu. Aga teie olete ju luterlane, eks? Siis ei tarvitse teil iseenda vastu võidelda. Nõnda pole te küll enam inimene, aga vähemalt ei tarvitse teil iseend sabast sööma hakata.“

„Venemaal ei ole inimesi,“ ütles Kulebjakov õhetaval näol. „Venemaal on ainult alamad, õigeusklik inimene ei olegi inimene, tema on ainult alam, truu alam, Venemaal on üks ainus inimene.“

„Kaks!“ hüüdis Molotov ja lõi rusikaga vastu lauda, nii et seal peal kõik hüppas.

„Üks,“ vaidles Kulebjakov vastu. „Teie pole targem kui Tolstoi ja tema ütleb, et on üks.“

„Tolstoi ei ütle seda!“ karjus Molotov.

„Ütleb,“ kinnitas Kulebjakov. „Sest miks ta muidu õpetab: ära pane kurjale vastu. Inimene paneb ikka kurjale vastu, sest muidu ta polegi inimene, aga kui niisugusel röögatul maal nagu Venemaa on ainult üks inimene, milleks peaks ta siis kurjale vastu panema! Ei, üksipäinis pole vaja suurel maal kurjale vastu panna, kurigi sünnib alles siis, kui inimesi on mitu ja maa jääb kitsaks. Seda pole Tolstoi ise muidugi mitte taibanud ja teate miks? Ta pole isegi õige inimene, sest kuis ta muidu võib öelda: on kuri sinus endas, siis pane vastu, aga kui teises, siis mitte. Kas võib keegi nõnda rääkida, kui ta on õige inimene? Ei või!…“

„Teie olete kole ateist!“ hüüdis Voitinski ja kõõksus naerda. „Ususalgaja!“

„Aga evangeelium?“ hüüdis Slopašev vahele.

„Anti evangeelium inimestele? Olid need tõesti mingisugused inimesed, kellele teda alguses kuulutati?“ küsis Kulebjakov. „Kes olid tema esimesed poolehoidjad? Naised ja orjad. Oli naine või ori siis inimene? Teie unustate, et kirjutatudki on: minge ja kuulutage kõigele loomale. Tähendab: evangelistid olid sama targad kui Tolstoigi: nemad tundsid oma karjalambukesi… Nii et kes Venemaal usub, et tema inimene, see on teate mis? Arvake, mis see on?“

„See on teie arvates tainapea, eks?“ karjus Molotov.

„Tainapea või põrandaalune.“ ütles Kulebjakov vaikselt.

„Loogiliselt, jumala eest loogiliselt,“ lällutas nimepäevnik ja tegi parema käega paar lõtva liigutust, nagu viibiks ta ikka veel Viinis Straussi kontserdil.

„Tainapea või põrandaalune,“ kordas Kulebjakov rõhutades. „Inimene on üks ja seda ühtegi ei armastata. Venemaal ei tohi ühtegi inimest olla, mõistate? Mitte ühtegi!“

„Aga kes muretseb siis rahu eest, kui pole enam ühtegi inimest?“ küsis Slopašev.

„Milleks peab rahu eest muretsema?“ küsis Molotov vastu.

„Teie olete revolutsionäär, Ippolit Lavrentjevitš!“ hõikas Voitinski peene häälega. „Jumala eest, revolutsionäär!“

„Pidage, pidage!“ hüüdis Kulebjakov oma vaikse häälega ja tõusis suurema tähelepanu saavutamiseks püsti. „Teie ütlete: rahu; teie küsite, kes hoolitseb siis rahu eest, kui Venemaal ei ela enam ühtegi inimest. Aga, armsad vennad, Prantsusmaal elab hulk inimesi, Inglismaal elab hulk inimesi, Saksamaalgi elab, aga kas seal hoolitsetakse rahu eest paremini kui meil? Ei, inimene pole kunagi rahu eest muretsenud, tema on ainult sõda ette valmistanud. Ja kui inimene on mõelnudki vahel rahu heaks midagi teha, siis pole ta tänini osanud kunagi õigest otsast peale hakata. Ainult meie sugupõlves leidub inimesi, kes selle küsimuse vähemalt teoreetiliseltki lahendanud.“

„Seda küsimust ei lahenda keegi,“ arvas Molotov.

„Lubage, lubage!“ hüüdis Kulebjakov, „minul on sõna. Teie tahate teada, millal saabub rahu, igavene rahu…“

„Kui oleme surnud,“ pistis Molotov vahele.

„Loogiline — kui surnud!“ piiksus Voitinski.

„Lubage, lubage!“ hüüdis Kulebjakov uuesti. „Kes võib tõestada, et surmas on rahu? Kes? Mis teame meie surmast? Tähendab — surma peale ärge lootke.“

„Surnud ei vala kahureid, ei trei pomme!“ hüüdis Molotov.

„Mis sest on?“ küsis Kulebjakov.

„Ogar!“ hüüdis Molotov. „Sest on see, et surnud ei sõdi.“

„Kust meie seda teame? Või arvate teie, et sõda kestab ainult seni, kui on kahurid? Aga hiljuti ju polnud neid, sõjad aga olid. Sellepärast jätame surnud nende kahuritega rahule. Meie ei tea neist midagi. Me ei tea isegi seda, kas me ehk lõpuks ometi üles ei tõuse.“

„Lollus!“ hüüdis Molotov ja jõi nagu südametäiega.

„Lubage, lubage,“ rääkis Kulebjakov. „Tähendab — surmale ei maksa loota. Aga millele siis? Millele?“ Ta ootas natukene aega, et üldist tähelepanu võita, ja langetas siis oma vastuse nagu raske sepavasara alasile: „Hävituse maksimumile. Mõistate? Maksimumile!“ Ta toonitas iga silpi eraldi nagu hiljuti klassis õpilaste ees. „See on kõik. Lühike ja selge, eks? Aga mis see tähendab, see maksimum nimelt? Mis ta on? Teab teist keegi? Ei? Mina ka mitte, veel mitte. Tean ainult niipalju kindlasti, et kui on käes see maksimum, siis on rahu, igavene rahu. Maksimum…“

„Maksimum! Meie maksimum on maakera puruks põmmutamine!“ hüüdis Molotov vahele.

„Ai, ai, ai!“ kõõksus Voitinski toolil seljakile laskudes. „Maakera puruks! Maksimum puruks! Geniaalne lollpea! Jumala eest, geniaalne! Vastu kuud! Vastu päikest! Suure Herkulese tähtede poole!“

„Lubage, lubage,“ rääkis Kulebjakov, „see pole loogiline.“

„See on loogiline,“ vaidles Molotov vastu ja pöördudes Indreku poole, ütles ta:

„Meie kõik oleme purjus nagu sead Chikago tapatallis, sest surm paneb seagi purju; teie olete ainuke kaine; sellepärast öelge: kas on loogiline, et maakera kogu krempliga puruks, kui on maksimum? Ei või ja?“

Aga Indrek ei osanud maksimumi otsustada ja sellepärast ütles Molotov:

„Ainuke kaine ja seegi idioot, ei tea sedagi, kas on maksimum, kui lendame kogu krempliga vastu taevast.“

„Lubage, lubage, ma seletan,“ rääkis Kulebjakov, kes ei pääsenud oma nõrga häälega kuidagi esile.

„Mis seal veel seletada,“ karjus Molotov, „puruks ja valmis! Maksimum!“

„Puruks ja valmis! Maksimum!“ kõõksus Voitinski ja matsutas suud.

„Ja selleks pole kuigi palju vaja,“ seletas Molotov. „Võib-olla peotäis mulda, kamalutäis ainet, rusikasuurune tükk aatomeid, need lahustada, ja valmis! Aatomiga purustame maakera, tolmukübemega saavutame inimesele igavese rahu. Räägin ma tõtt?“

„Tõtt, Aleksei Aleksejevitš,“ kõõksus Voitinski. „Tolmukübemega vastu taevast!“

„See ei ole lahendus, see ei ole tõelik lahendus,“ rääkis Kulebjakov. „Teie unustate tõelise inimese, psühholoogilise inimese. Rahu polegi fakt, vaid psühholoogiline fiktsioon. Aga maakera on fakt, tema purustamine on fakt. Meie, kes me rahu eest võitleme, ei otsi fakti, vaid fakti võimalust. Mõistate? ainult paljast võimalust! Meie ei mõtle rahuteostamiseks maakera õhku lasta, kuigi me ükskord seda suudame, sest sellega ei saavutaks meie rohkem, kui et kosmoses oleks üks surnuaed rohkem. Meie tahame leida ainult võimaluse, meie tahame, et a priori oletatud ükskõik missugused vastased, sõdivad pooled, peaksid arvestama võimalust, et teine võib ta ühes maakeraga hävitada. Mis te arvate, kas julgeks keegi veel teise kallale minna, kui see meeleheitele aetuna võiks purustada kogu selle poripiisa, mida nimetame emakeseks-maaks? Muidugi ei julgeks. Vastased võivad olla niisugusel juhul suuruse ja jõu poolest nagu maakera ja üksik aatom, ometi oleksid nad siis ühesugused, ühetugevused. Mis siit järgneb? Suur- ja väikeriikide, suur- ja väikerahvaste küsimus oleks korraga lahendatud. Veel enam: oleksid lahendatud ka majanduslikud keerdküsimused. Sest kus oleks see vabrikant, kes ei hoolitseks oma tööliste eest ja ei jagaks nendega oma sissetulekuid, kui iga tööline, kelle õigust rikutud, võib ta kogu tema krempliga hävitada. Ma toonitan: õigust rikutud, sest õigus on siin peaasi, muidu ei saa. Kui tööline ei austa õigust — aga tööline austab õigust, sest inimene austab ikka seda, mis tal puudub — kui aga tööline ometi ei austa, siis võib ju vabrikant omalt poolt maakerale miini alla panna või aatomid oma peos puruks litsuda, nagu seda nii kujukalt väljendas Aleksei Aleksejevitš. See oleks lõpp. Aga inimene ei taha lõppu, ka tööline ei taha, inimene tahab olla igavene. Minu mõtet loogiliselt edasi arendades näeb igaüks, et õiglus hakkab siis maksma mitte ainult rahvaste peres ja ekspluateerijate ning ekspluateeritavate vahel — õigem, need mõisted kaovad siis ja neid sõnu ei tunne enam ükski keel maailmas — mitte et kaoks ainult rahvusvaheline ja isikusuhteline ekspluatatsioon, vaid õiglus pääseb troonile ka koolis ja kodus. Omavolile ja jõhkrale ning julmale vägivallale pannakse igal pool piir palja oletatava võimalusega, et kogu see maakera krempel võib vastu taevast lennata ka kõige abituma käe läbi, kui temale tehakse liiga. Abielus kaob pettus, tuttavate ja sõprade vahel vale, sest keegi ei karda enam tõtt rääkida, tõtt mõelda, tõepäraselt elada, sest igaüks on ülemuse kui ka seltskonna vastu küllaldaselt kaitstud. Siis on pimeda keskaja tõeline lõpp.“

„Tähendab, kui õpilane on idioot ja mina ütlen talle: „tainapea‘‘, siis võib ta mulle vastata maakera purukspõmmutamisega?“ küsis Molotov.

„Võib,“ vastas Kulebjakov.

„Suurepärane!“ kõõksus Voitinski suud matsutades. „Tainapea ja maksimum! Ai, ai, ai!“

„Aga kuis on lugu heererote, botokuudide ja samojeedidega?“ küsis Molotov, „neid õpetame ka maakerale miini alla panema?“

„See küsimus pole õieti esitatud,“ ütles Kulebjakov. „Siis ei ole maakeral enam sakslasi, inglasi, venelasi, neegreid, botokuude ega samojeede, vaid siis elab siin ainult inimene, lihtsalt inimene, mõistate? Tänapäev on inimene ori, ka kõige vabam on ori, aga siis on ta vaba, ja iseseisev. Ja nagu me praegu oma kultuuri jagame metslastega — mõelge ainult: piiritus ja piibel, puss ja püss, — samuti jagame teda siis inimestega. Aga me teeme rohkem: me hakkame metslastelt omandama ka nende kultuuri. Olete teie kuulnud, et Kordiljeeride ja Amazoni ümbruses leidub nõndanimetatud barbareid, kes tunnevad mürke, millest saksa professoritel pole aimugi. Neil on niisugust imelist ainet, et seda sisse andes võib täpselt määrata, kas inimene sureb tunni, nädala, kuu või aasta pärast. Pealegi sureb ta nõnda, nagu sureks ta päris loomulikku surma. Meie professorid ei leia mürgijälgi, mõistate? Ei leia! No mis te ütlete, on see kultuur või mitte, kui inimene sureb loomulikku surma meie poolt määratud tähtajal? Nagu mõni hea põrgumasin, mis plahvatab õigel ajal. Ma küsin: on see kultuur?“

Keegi ei vastanud, kas see on kultuur või mitte, sest teistel kõigil olid valjemad hääled kui Kulebjakovil ja sellepärast ei kuulanud teda keegi. Kuulas küll Indrek, aga tema oskas ainult kuulata, mitte vastata. Kuulas ehk ka Koovi, aga tema kuulas nagu nõnda, et ta ei pannud tähelegi, mida ta just kuulas. Sellepärast ei olnud ka temast vastajat. Aga Kulebjakov ei andnud alla, tema sundis end kuulama. Vastust oma küsimusele ei saanud ta siiski, selle asemel küsis temalt Molotov:

„Aga kui mõni elusttüdinu põmmutab enesetapmiseks maakera õhku, mis siis?“

„Siis ei ole enam enesetapjaid,“ vastas Kulebjakov, „sest enesetappe põhjuseks on majanduslik kitsikus, õiguse tallamine, tõe tallamine, võimatus endas peituvat tõde absoluutselt väljendada, tõtt teostada. Aga need põhjused on siis kõrvaldatud.“

„Aga mis saab siis jumalaga ja usuga?“ küsis Slopašev.

„Need kuulutatakse iseseisvaks ja täieõiguselisiks, nii-öelda autonoomseiks ja vabastatakse eestkostmisest ning hooldamisest,“ vastas Kulebjakov.

„Mis?!“ möirgas Slopašev. „Jumal vabastatakse eestkostmisest? Jumal saab iseseisvaks, autonoomseks? Mis see siis tähendab?“

„See tähendab, et jumal on olnud ja on veel praegugi hoolealune, eriti õigeusklik jumal. Katsuge teda kuidagi puudutada, siis näete, mis sünnib. Liigutab jumal ise kätt või jalga? Ilmuvad tema inglid kustki? Ei, vaid ainult papid, politsei ja sandarmid, ning oletegi pogris. Tähendab — hooldajad! Siis veel: jumal on ikka olnud seotud usuga, usk jumalaga. Aga ütelge ometi, mis on neil kahel teineteisega tegemist? Kirjutatud on: kui usute, tõusevad mäed, aga kuski pole öeldud: kui usute jumalasse, tõusevad mäed. Usk, tähendab, tõstab mäed iseseisvalt, mitte jumala abiga. Aga milleks neid kahte siis kokku neetida? Ei ole tähtis, mille või kelle nimel usutakse, peaasi, et te tõesti usute. Hiinlane näiteks kannab oma jumalat taskus, aga ometi on tema usk suuri imesid teinud: Hiina müür, siid, oopium, viissada miljonit jne. jne. Mina, näiteks, usun millegi pärast väikese kirju kivi sisse. Leidsin ta mõni aasta tagasi Bretagnes mere äärest. Sest niipea kui teda seal nägin, tundsin kohe: siin on see, mida ma usun, mis mu usku kinnitab. Ühe minu sõbra usu kinnituseks on tema vanad kalossid, muidugi teatud põhjustel. Teie naerate? Jumala eest, auklikud kalossid, ja neid kannab ta alati paberissemässitult kaasas. Nõnda et siis ei takista enam keegi inimest uskumast ükskõik millesse, ainult üks on tähtis: et ta usub, sest muidu ei tõuse mäed.“

„Aga kuhu jääb siis lunastus?“ karjus Slopašev. „Inimene ootab lunastust.“

„Kui inimene võib maakera õhku lasta, mis lunastust tal siis veel vaja on!“ ütles Molotov. Ja Indreku poole pöördudes lisas ta juurde: „Kuulete, inimesed täis kui sead, aga nõuavad lunastust.“

„Maakera ei puutu inimesse,“ rääkis Kulebjakov, „sest maakera on juhuslik nähtus, inimene aga igavene. Usk teeb igaveseks. Aga maakera ei usu ju. Või arvate, et ka maakera usub, mis?“

„Ai, ai, ai!“ kõõksus ja köhis Voitinski heal meelel. „On see vast sünnipäev! Tapavad naeruga! Maakera usub! Kas kuulete, härra Paas!“ pöördus ta Indreku poole, sest teised ei pannud teda tähele. „Maakera usub! Credo quia absurdum est! Usk võtab planetaarsed mõõdud! Kosmilised, mõistate?“

Ta matsutas suud, nagu oleks ta imestusest keeletu.

„Kõik peavad uskuma, kui nad tahavad midagi teha, ja kes suurt tahab teha, peab suurt uskuma,“ jätkas Kulebjakov.

„Mina ei usu!“ karjus Molotov ja virutas klaasi lauale kildudeks.

„Siis te ei tee midagi,“ vastas Kulebjakov.

„Teen!“ karjus Molotov. „Teen mõistusega, teen teaduse abil.“

„Siis usute mõistust, usute teadust,“ ütles Kulebjakov. „Kõik peavad uskuma. Isegi jumal, kui ta on olemas. Kuulete: kui ta on olemas, sest mina ei ütle mitte, et ta on, mul pole tarvis seda öelda, sest jumal on minule kõrvaline isik…“

„Krepostitud ateist!“ piiksus Voitinski ja matsutas suud.

„Lori!“ vastas talle Molotov. „Käib lauakirikus, veel mitu korda aastas.“

„Pange tähele: isegi jumal, kui ta on olemas,“ jätkas Kulebjakov, „või kui ta kord oli ning lõi selle ja kõik teised ilmakehad. Jah, isegi jumal pidi uskuma, kui ta asus maailma loomisele. Ja jumala ning inimese suhtes polegi muud vahet kui usu kõvadus, sest kui jumal on tõesti olemas ja kui ta lõi selle või mõne teise maailma, siis pidi tal olema harukordselt kõva usk. Temal pidi olema absoluutne usk, mõistate. Niisugust usku pole olnud veel ühelgi inimesel, sest muidu oleks ka tema mõne maailma loonud…“

„Kust teie seda teate, et ta ei ole?“ küsis Molotov käriseva häälega. „Kes on teile öelnud, et inimene pole ühtegi maailma loonud? Kust raamatust te selle leidsite? Aga mis siis, kui inimene ongi kõik loonud ja kui pole jumalat ega midagi muud selletaolist. On ainult inimene ja tema ilmutub kord kui jumal, kord kui inimene, kord kui loom või lill, kalju või meri? Inimene on ju igavene, ütlete. Mis võime siis meie temast teada. Kümme miljonit aastat tagasi uskus võib-olla inimene nii kindlasti, et lõi uued maailmad, ja sada miljonit aastat edasi usub ta ehk nii kindlasti, et hävitab kõik palja usuga. Mõistate — palja usuga! Ainult iseennast ei või ta hävitada, kui ta on igavene, sest muidu peaks võima ka jumal iseenda hävitada, kui ta on olemas.“

„Lubage mulle üks küsimus,“ möirgas Slopašev. „Üks väike küsimus. Teie ütlete: jumal pidi uskuma, kui ta lõi maailma. Aga kas jumal ka siis pidi uskuma, kui ta lõi inimese? Kas pidi, vastake?“ karjus ta ja vahtis Kulebjakovile üle laua otsa.

„Kuis siis muidu,“ vastas see.

„Aga inimene võib ka ilma usuta teisi inimesi luua,“ müristas Slopašev nüüd, „sellest näete: inimene on vägevam kui jumal.“

„Ükski inimene pole esimest inimest loonud,“ ütles Kulebjakov, „ja vististi ei loo ta ka viimast, sest sellegi loob jumal oma usuga.“

„Pidage, pidage!“ karjus Slopašev nüüd, nagu oleks tal äkki midagi meelde tulnud. „Teie ütlete: usuga. On siis jumala usk inimese suhtes nii kindel? Aga miks siis inimene kurja tegi, miks langes ta patu sisse, kui jumal temasse kui oma loomingusse nii kindlasti uskus? Inimene poleks võinud eksida, kui jumala usk poleks kõikuma löönud. Tähendab: mitte sellepärast ei võtnud kuri võimust, et inimene ei uskunud jumalasse, vaid et jumal ei uskunud inimesse. Jumal küll lõi inimese, aga ise temasse ei uskunud ja nõnda langes inimene. Sest kuis sa ei lange, kui keegi sind enam ei usu! Teine inimene inimest niikuinii ei usu ja kui ka jumala usk lööb kõikuma, siis on otsas. Ja teate, kes uskus inimesse? Kurat uskus, tema uskus kaljukindlalt ja nõnda tegi inimene, mis tema tahtis. Inimene teeb ikka selle tahtmist, kes temasse usub. sest tema ei või muidu elada, kui temasse peab keegi uskuma. Ja teie teate, mis jumal tegi, kui ta nägi, et kurat usub kindlamini inimesse kui tema? Ta sündis neitsist ja suri ristipuus. Nõnda tõendas ta iseendale, inimesele ja ka kuradile, et temal on kindlam usk kui ühelgi teisel. Sest kurat pole kunagi ilma tulnud ega ristipuus või mõnel muul viisil surnud. Aga ometi oleks võinud ka tema seda teha. Oleks lihtsalt tulnud ja sündinud kas või mõnest kolmehambaga nõiamoorist ja oleks lasknud enda, ütleme, kas või hobusevargana joobnud talumeeste poolt surnuks materdada, et aga oleks olnud surnud ja võinud siis öelda: näete, mis te tegite joobnud peaga: te peksite oma kuradi surnuks. Aga seda pole kurat kunagi teinud, mitte kunagi! Ainult jumal tuli ja suri, et uuesti uskuda kõikumatult inimesse, uskuda nõnda, et usust tekiks armastus. Nimelt armastus! Harilikult tõuseb usust ikka kurjus ja viha, aina kurjus ja viha, otse vana õelus ise. Aga jumala usust ristipuus tõusis armastus — see on kõik! Mõistate? Armastus inimese vastu. Surmast tõusis armastus! Mitte et inimene peaks olema usklik, et tema peaks olema kristlane, muhameedlane või pagan, et ta peaks olema hea, aus, tõearmastaja, õiglane, vaid sellest on küll, et ta on inimene. Mõistate? Ainult inimene, ei muud midagi! Uskuge ja armastage inimest! Ole sa variser või tölner, Magdaleena või Maria, süütu lapsuke või röövel ristisambas, inimene oled ikka ja jumal usub sinusse ja armastab sind. Nõnda on lugu jumala usuga! Inimest peab uskuma, inimest peab armastama!“ möirgas Slopašev, nagu tahaks ta seda kogu ilmale kuulutada. „Ja kui jumal alati oleks nõnda uskunud inimesse nagu ristisambas, siis…“

Siin kohal karjus mitu häält korraga Slopaševile vahele ja nüüd algas hirmus sõnasõda inimese ja jumala pärast, „kes võib-olla on või oli olemas,“ nagu Kulebjakov toonitas. Indrekul polnud võimalik ära oodata, kumb oma usuga lõplikult alla jääb, kas inimene või jumal. Tema kui õpilane pidi tasahilju lahkuma, sest kesköö oli ligi. Kui ta järgmisel päeval katsus härra Koovilt vaidluse tulemuse üle järele küsida, ütles see muiates:

„Teisse on ka see vene jumal ja inimene kinni hakanud,“ ja lisas tõsisemalt juurde: „Mis te tühja oma kallist aega niisuguste asjadega raiskate. Jätke jumal rahule. Tema ei puutu teisse, mis siis teie temast tahate. Teie pole teda ju loonud, tema oli enne teid olemas. Tema pole ka teie sünnis süüdi, teil on omad vanemad. Ja see joobnud inimeste igavene inimene… Kust meie teame, on inimene igavene või mitte! Need kõik on ainult suured sõnad ja tarvilikud neile, kes midagi ei tee. Sest kuis võib nii suurte sõnade juurest tegudele asuda! Iga tegu tundub nende kõrval nii tühisena, et ei maksa midagi teha. Las olla parem nagu on ja räägime purjus peaga suuri sõnu edasi. Ei ole mõtet sureliku heaks näppugi liigutada, kui inimene on igavene. Surelikul võime sandarmi saabastega tallata, kui igavene kõnnib jumala kaenlas. Milleks uskuda ja armastada tegudega surelikku, kui me sõnadega võime uskuda ja armastada igavest! Eks ole nõnda? Pealegi on see viimane palju kergem kui esimene. Rüüpad klaasist ja usud ning armastad. Sureliku häda ja viletsus, see on hoopis teine asi, hoopis teine. Seda on raske uskuda, veel raskem armastada, palju raskem.“

Aga Indrek tundis, et Koovi sõnad olid temale praegu võõrad. Ka teda huvitas igavene palju rohkem kui ajalik ja surelik. Nii hea oli uskuda ja igatseda midagi igavest. Ja ta võttis nõuks seda otsida ning tema jälile saada, kuigi härra Koovi teda selles põrmugi ei taha aidata. Aga varsti pidi ta taipama, kui vihane võitlus kestab igavese ja ajaliku vahel iga inimese südames, ka tema omas. Tulid sootuks igapäevased ja üürikesed asjad, ometi surusid nad igavesed kõrvale, nagu poleks neil inimese elus vähimatki mõju.