Tõde ja õigus II/XXX

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
XXIX
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
XXXI

XXX.

Indrekul ei läinud emand Vaarmanni sõnad meelest, see oli ütelnud oma väimehe kohta: „sada rubla kuus ja lõunast õhtule“. Aga kui ta oli küllalt nende üle järele mõelnud, lausus ta viimaks endamisi nõnda:

„Aga mis siis, kui võtan kätte ja hakkan tänasest päevast peale tuupima, tuubin läbi suve ja ei tee midagi muud, kui aga tuubin, ning sügisel teen, ütleme, koduõpetaja eksamit Kas ma siis võin sada rubla kuus teenida ja lõunast õhtule saada? Võin või ei või? Ja kui ma võin, mis juttu räägib siis emand Vaarmann ning tema tütar Molli, kes on üleni ümmarik?“

Tõepoolest, see oli õige mõte, see oli suurepärane mõte, nii imeline mõte, et Indrek hakkas juba mitmesuguste õpetajakutse programmidega tutvuma, et nendest välja valida kõige sündsam ja soodsam. Ja ta oleks tingimata mingisugusele otsusele jõudnud ning oleks asunud seda otsust teostama, kui poleks tulnud uusi asju takistuseks. Esimeseks komistuskiviks ilmus kutse Vaarmannide juurde peole — sünnipäevale või mingisugusele muule tähtpäevale, seda Indrek õieti ei teadnud. Aga milleks siis tuupima hakata, kui kutsutakse just sinna peole, kuhu oli kavatsetud sihtida tuupimise nool! Ei, parem juba siis enne peole, eks pärast seda näe, kas on tarvis ja kas maksab tuupida või mitte.

Üldse oli Vaarmannide eluviisis mingisugune muudatus sündinud, nagu oleksid nad oma puudusest hakanud võitu saama. Neil käis palju rohkem külalisi kui varemalt ja emand Vaarmannil oli ikka neile midagi pakkuda — tass kohvi või teed, tükk saia või küpsist, kompvekki või isegi šokolaadi. Ja rõõmu oli neis madalais ruumides ikka ja alati laialt, sest külalised olid ju aina noored ja vallatud. Käisid siin õmblejad ja müüjannad, poepoisid ja käsitöölised, poja tuttavad, aga eksis sekka ka mõni väike kirjutaja või kooliõpilane. Mõnikord pidi otse imestama, kuipalju mahtus siia keldrikorterisse naervaid suid ja säravaid silmi. Mis neid siia ajas? Mõni seda teab. Oma inimeste lõbus meel ja lobisemine? Võib-olla. Aga ehk ka paljas juhus. Võib-olla lähevad samad inimesed varsti kuhugi mujale ja natukese aja pärast kuhugi kolmandasse paika, sest inimene on mõnikord nagu kõuevihm: tuleb ja tuleb, nii et uputab ja kõik imestavad, kust ta küll aina tuleb, aga siis pöördub millegi pärast kõrvale ja ei tule enam tarbekski, ei tule üldse enam. Miks? Keegi ei tea.

Aga seni kui inimene ilmub kuhugi karja kaupa, on seal kisa ja kära, naeru ja nuttu. Nõnda ka Vaarmannide juures täna õhtul. Kui Indrek sisse astus, tantsiti mõlemas toas korraga ja nii suure hoo ja õhinaga, et vaevalt kuulis piiksuvat viiulit. Õhk oli nagu saunalaval. Ainult lõhnad ei olnud samad, lõhnad mitte. Ka Indrek sai peagi sooja naha, sest Molli võttis ta vastu, nagu oleksid nende asjad parimas korras ja nagu oleks neil alles eile või tunaeile olnud kohtamine. Aga kui Indrekul oli hea tuju ja kui ta sai kustki rõõmu rohkem kui omale hädasti vaja sel silmapilgul, siis tahtis ta teda kohe kellegagi jagada, sest tema ei hoidnud rõõmu kunagi tagavaraks, ei varustanud end tulevaiks päeviks. Nõnda ta siis haaraski lõpuks vaese Tiina sülle, kes istus kägaras asemel, ja hakkas sellega teistele kaasa tantsima, sest terveid neiusid ei tahtnud ta tantsitada ja Molli ei võinud ometi vahetpidamata temaga tantsida.

„Peab tantsima,“ seletas Indrek tütarlapsele, kes tal kaela ümbert oma kätevibalikkudega kinni hoidis. „Noorelt peavad kõik tantsima, sest ega vanalt enam saa. Muud kui las käia! Sest pole ühti, et jalad hästi maha ei puutu, hoia aga kätega kõvasti kinni. Sääskedel ei puutu ka jalad maha, aga ikka tantsivad nad ja hoiavad kõvasti tiibadest kinni. Ära sa palju vahi, siis hakkab pea ringi käima. Jalgest pole lugu, nemad ei hakka kunagi ringi käima.“

„Minu pea ei käi ringi,“ ütles Tiina.

„Ei käi?“ küsis Indrek ja keerutas end keset põrandat ühes lapsega. „Aga nüüd?“

„Juba hakkab,“ vastas Tiina. „Tee veel, see on nii hea. Veel, veel!“

Sel silmapilgul hakkas eestoast mingisugune ärev kisa kostma, mille sekka lõikas kellegi tuttav hääl. Indrek tõttas ühes teistega eesruumi ja sattus vastamisi härra Maurusega, kes oli palja peaga, kandis öökuube ja tuhvleid ning hoidis käsist kahte tütarlast, kahte pidulist, kes nutsid. Nende selja taga vahtisid Tigapuu, Vainukägu ja Vutt.

„Siin nad on!“ hüüdis härra Maurus võidurõõmsalt. „Kätte sain! Just needsamad!“

Aga samal hetkel märkas ta Indrekut teiste piduliste keskel, jättis tütarlapsed sinna paika ja tormas tema juurde.

„Šinder!“ hüüdis ta. „Mis teete siin? Mis maja see on? Mis tüdruk see on? Pange ta maha! Silmapilk pange see tüdruk sülest!“

Indrek tahtis lapse voodi viia.

„Kuhu te lähete!“ karjus härra Maurus. „Kui mina ütlen, pange tüdruk maha, siis peab poiss kohe tüdruku maha panema.“

Indrek pani lapse toolile.

„Kes sa oled?“ küsis Maurus.

„Mina olen Tiina,“ vastas laps.

„Viisakas laps tõuseb püsti, kui ta vanainimesega räägib,“ õpetas härra Maurus. „Näed sa, et mul on hall habe? Halli habeme ees peab laps püsti tõusma.“

„Härra Maurus…“ tahtis Indrek vahele rääkida.

„Mitte segada, kui härra Maurus räägib,“ käratas direktor ja pöördus uuesti lapse poole: „Miks ei tõuse sa minu halli habeme ees püsti?“

Aga nüüd astus emand Vaarmann ise vahele ja ütles:

„Härra Maurus, minu tütar on jalutu.“

„Kes teie olete? Kust teie mind tunnete?“ küsis Maurus.

„Ah, härr Maurus, teid tunnevad kõik,“ ütles emand Vaarmann nii peenelt ja meelitavalt, nagu ta vähegi oskas, sest temal oli juba kogu asjast ülevaade.

„Muidugi,“ vastas härra Maurus, „mind ja minu halli habet. „Aga mis maja teie siin peate? Mis inimesed need teil siin on?“

„Härr Maurus!“ hüüdis emand Vaarmann nüüd. „Mina ei pea miskit maja ja need siin on minu külalised ning kõik anständi rahvas. Ja ma palun, härra Maurus, minu võõraid mitte nõnda stöörida. Pite seer!“

„Mis!“ hüüdis härra Maurus vastu, sest äkki turgatas tal oma tuleku õige põhjus täies selguses meelde. „See naine läheb häbemataks. Pean ma politsei kutsuma, mis? Tigapuu!“

„Jah, härra Maurus,“ vastas see mõrudalt ja astus ette.

„Väga hea,“ ütles härra Maurus. „Oodake! Kui ma ütlen, siis toote kardavoi.“

Siis pöördus ta uuesti emand Vaarmanni poole ja ütles:

„Teie rikute siin noori inimesi. Õhtul pimedas ajate noored tütarlapsed härra Mauruse uksekella kõlistama. Ta kas teie teate, mis sünnib minu poistega, kui noored tüdrukud kõlistavad minu kella? Mina vanainimene pean õhtul pimedas uulitsal noori tüdrukuid taga ajama, sest ega ma või ometi lasta oma poisse pimedas noori tüdrukuid taga ajada. Ja kuidas pean ma neid taga ajama? Näete, kuidas!“

Härra Maurus lõi oma öökuuehõlmad kõigi ees lahti ja sealt alt tuli nähtavale ihupesu, pealegi veel niisuguses seisukorras, et laskis palju rohkem näha, kui emand Vaarmanni pidulistele sünnis.

„Vaadake, nõnda pean mina teie noori tüdrukuid pimedas mööda uulitsat taga ajama, sest nad käivad minu poisse rikkumas oma kõlistamisega. Minul on kõrralikud poisid, ausad poisid; aga kui noored tüdrukud ühtepuhku kõlistavad, mis aitab siis, et poiss on aus ja kõrralik! Sellepärast küsin ma: Mis maja see siin on ja mis naisterahvas, Frauenzimmer, olete teie, et teie tüdrukud käivad minu kella kõlistamas? Härra Maurus ei lahku siit enne, kui ta teab, mis maja see siin on ja mis tüdrukud, kes nõnda poistele kõlistavad, et mina pean neid taga ajama. Vastake, härra Maurus ootab, härra Maurus ja tema kõrralikud poisid.“

Muidugi, härra Maurus ja tema „kõrralikud poisid“, kes vana selja taga aina itsitasid, said kõik teada. Proua Vaarmannil oli pidu ja paar piduplikat tahtsid Mauruse poistele pisut „itsi“ teha, milleks läksid uksekella tõmbama, et peale seda jalgele tuld anda ja kaduda. Paar korda õnnestus see temp, ilma et oleks teada saadud, kes kõlistab. Aga siis pani härra Maurus vahid välja ja hoidis ise ühe käega ukse pidemest, teisega võtmest, et võimalik oleks ust silmapilkselt avada. Aga siis tekkis tal kahtlus, kas ehk poisid ei mängi kõlistajaga kokku, ja nõnda pani ta Tigapuu ukseavajaks ja asus ise teistele poistele juhiks kõlistajatepüüdmiseks. Ja kui siis piduplikad tulid kolmat korda kõlistama, avanes uks silmapilkselt ja laskis püüdjad tänavale, kes tulid ajades kuni Vaarmannide maja õue, kus tabasid kõlistajad. Need hakkasid nutma ja tulid ühes tabajatega siia, kus nad praegu on. Kui see kõik oli selgitatud, küsis härra Maurus:

„Kas mul on õigus küsida, mis maja see on, ei või ja?“

„Jah, härr Maurusel on õigus,“ oli emand Vaarmann nüüd nõus, „aga meie kõik oleme anständi ja ontli inimesed.“

„No näete,“ ütles Maurus võidurõõmsalt, „härra Maurusel on ikka õigus, härra Maurusel ja tema poistel. Need ei püüa tüdrukuid muidu, kui nad kõlistavad. Aga siis karnaps! ja ongi käes! Kaks tüdrukut korraga!“

Härra Maurus tõstis äkki käe otsaesisele, nagu tuletaks ta midagi meelde. Siis pöördus ta Indreku poole ja küsis:

„Kus on see tüdruk? See sinu tüdruk?“

Proua Vaarmann haaras Tiina sülle ja tõi ta Mauruse ette, öeldes:

„Siin on mu õnnetu laps, härr Maurus.“

„Pange ta maha,“ käskis Maurus.

„Tema jalad ei kanna teda,“ vastas emand.

„Teie olete torm inimene. Kas te siis aru ei saa, mis härra Maurus ütleb? Härra Maurus räägib ikka selgesti, lühidalt ja selgesti: pange ta maha. On see selgesti?“

„On, härr Maurus,“ vastas emand Vaarmann, „aga meie põrand on ju… härra Maurus näevad isegi, mis on vaese inimese põrand.“

„Siis pange ta toolile,“ käskis härra Maurus.

Ja kui see oli sündinud, härra Maurus katsus ja vaatles tütarlapse jalgu, nagu oleks ta mõni asjatundja. Siis võttis ta lapsel mõlemast käest kinni ja ütles:

„Noh, tõuse püsti, ma aitan, härra Maurus oma halli habemega aitab.“

„Ei saa,“ vastas tütarlaps, ilma et oleks teinud katsetki tõusta.

„Peab uskuma, et võid tõusta, siis ka tõused, õpi uskuma, siis saad terveks,“ seletas härra Maurus oma „kõrralikkude“ poiste naeruks.

„Ta ei oska veel niipalju uskuda,“ seletas emand Vaarmann.

„Aga kuis sa siis käid?“ küsis härra Maurus.

„Karkudega, härra Maurus,“ ütles ema tütre eest.

„Mitte segada, kui härra Maurus räägib. Emadel on ikka see mood, et kui tahad tütrega rääkida, siis on ikka nemad vahel, nagu oleks nemad ise need tütred. Aga härra Maurus küsib tütrelt: kuis sa siis käid?“

„Mul on kargud,“ vastas laps.

„Soo, või sul on kargud. Kus nad on?“

Kargud toodi tütarlapse kätte.

„Näita nüüd meile, kuis sa käid,“ ütles härra Maurus.

Tütarlaps näitas, tehes karkudel mõne hüppe toas.

„Väga hea,“ ütles härra Maurus. „Kui jumal võtab inimeselt jalad, siis annab ta temale kargud, aga päris ilma ei jäta ta kedagi.“

„Kui ma suureks saan, siis teeb jumal mu jalad terveks, saadab oma ingli, see teeb, sest muidu ei saa ma mehele,“ seletas Tiina.

„Õige, väga õige,“ kiitis härra Maurus, „jumal saadab oma ingli, see paneb mehele. Ja oleks sa poiss, siis ütleks härra Maurus sulle nõnda: minul on siin lähedal suur kool ja seal on palju poissa, tule ka sina seniks sinna, kui jumala ingel on teel, tule sinna ja õpi rehkendust ning ladina keelt. Mul oleks sind seal väga vaja, sest minul on kõiksugu poissa, aga karkudega pole ühtegi. Tule sinna ja õpi ka kreeka keelt, sest ka karkudega võib kreeka keelt õpida. Parem on kargud kreeka keelega kui kargud ilma kreeka keeleta. Jah, nõnda ütleks härra Maurus, kui sa oleksid poiss. Aga sina oled tüdruk ja tüdrukuid ei või härra Maurus oma kooli lasta, sest poisid jooksevad su karkudega ümber. Jajah, poisid jooksevad tüdruku ümber, kui tal on kargud, nii et… Warten Sie, warten Sie…“ Härra Maurus peatus ja vaatas ümber.

„Paas!“ hüüdis ta siis. „Teie tantsisite selle lapsega?“

„Jah, see tegi talle rõõmu,“ ütles Indrek.

Härra Maurus vahtis talle uurivalt silma ja ütles siis:

„Siis tehke talle veel rõõmu, kuni jumal oma ingli saadab, sest ladina ja kreeka keelt ta ei saa niikuinii õppima tulla.“

Ja ta pöördus ukse poole, et minna, aga lävel peatus ta ja ütles:

„Aga mitte enam härra Mauruse kella kõlistada, sest see rikub tema ausad ja kõrralikud poisid ära, kui noored tüdrukud pimedas kõlistavad. Aga teie, Paas, kui olete karkudega tüdrukut küllalt tantsitanud, siis tulge koju, sest teistel tüdrukutel on terved jalad all, nemad võivad isegi tantsida. Oo, neil on terved jalad, aga härra Mauruse poisid olid väledamad, tema poisid on ikkagi väledamad.“

Nõnda lahkus härra Maurus kõigi rõõmuks. Aga kogu seda janti ei lasknud ta niipea unustusse langeda, sest tema oli veendunud, tüdrukud ei tulnud muidu kõlistama, kui neil pidi olema poistega mingisugune tutvus, liiatigi, kui ta Indreku tabas nii-öelda värskelt kuriteolt. Ainult see jalutu tütarlaps, jah, ainult see, muidu…

Indrek sattus nüüd kõigi suhu, sest polnud ometi ühtegi olemas, kes oleks uskunud, et tema oli seal keldrikorteris selle vigase tütarlapse pärast. Pea oldigi kõige jälil ja nokkimistel ning nöökamistel polnud otsa ega äärt just sel ajal, kui Indrek käis juba ammugi norus peaga. Tema oli lõpuks ometi saavutanud ammuigatsetud seletuse Molliga. Aga algus oli nii raske, et ta ei leidnud kuidagi õigeid sõnu, nii et neiu pidi talle appi astuma. Molli pidi ikka appi astuma, sest temal olid asjad palju selgemad kui Indrekul. Ta võttis poisi käe, vaatas talle oma ümmarikkude silmadega otsa ja küsis:

„Kas te usute mind? Kas te usute mind samuti nagu mina teid? Täiesti ja kõigest südamest? Mulle näib viimasel ajal, et te mind enam ei usu. Ma tean küll miks: selle ema jutu pärast — „sada rubla ja lõunest õhtule.“ Eks ole sellepärast? Ütelge puhtast südamest.“

„Osalt sellepärast ja osalt…“ katsus Indrek vastata.

„Tean, tean!“ hüüdis neiu vahele. „Ja osalt sellepärast, et me viimasel ajal enam nii tihti pole kokku saand, eks? Jüst! Näete, kui õieti ma tean. Aga see ei ole minu süü, uskuge. Mina ei võinud sinna midagi parata. See pole ka ema süü, sest ka tema ei võinud sinna midagi parata. See tuli nimelt nõnda, et ema sai uue passikoha, te ju teate…“

„Ma ei tea midagi,“ ütles Indrek pead raputades.

„Kas siis ema pole rääkind? Tiina ka mitte? Imelik! Nad unustasid siis. Te ju teate, et teilt tuli see venelane ära, see Slopašev või mis ta on ja tema asus siia meie kõrvale; teid tunneb ta väga hästi, kiidab väga. Temalt kuulsin ma ka seda, et teie käisite viimasel ajal selle Voitinskiga saunas, kes hiljuti ära suri, teate, pidul.“

„Saunaskäimisest rääkisin ma ju ise,“ ütles Indrek.

„Mulle mitte,“ vaidles Molli vastu, nagu oleks see mõni teab kui tähtis.

„Mina ise olen sellest mitmel korral rääkinud,“ ütles Indrek kindlasti.

„Seda ma ei mäleta,“ ütles neiu, „aga mis härra Slopašev rääkis, seda ma tean. Temalt ma kuulsin, misuke see härra Voitinski õieti oli ja et teie käisite teda saunas puhastamas ja pesemas. Eks ole tõsi? Noh, näete, ma tean. Te muidugi imestate, kuidas härra Slopašev tuli mulle seda jutustama. Aga väga lihtsalt: tema õpetab mulle vene keelt, ma päris hästi ei oska. See tuli nõnda, et mina läksin emale tõlgiks ja siis see tuligi, see vene keel. Iga õhtu käin nüüd tunnis. Teie ei usu? Jumala eest! Sest alguses pesi ema temale ainult pesu, ja kui ta nägi, et püksid ja särgid katki, siis lappis ta kinni. Ka sokid viis ta nõelutult tagasi. Miks ta tegi seda? Temale meeldis see härra Slopašev, sest nad pursivad kahekesi saksa keelt. Nii et kõik tuli saksa keelest ja sellest, et meeldis. Sest kui ta nägi, mis ema tema pesuga teinud, küsis ta, kas ema ei tahaks tal passijaks hakata. Ja kui ema hakkas, siis sai temast Slopaševi perenaine. Nõnda tuli see. Ja kui emal polnud hästi aega ja minul oli, siis läksin juba mina ning vene keelega. Nõnda hakkasidki tunnid ja nüüd ta õpetabki. Sest ta ütleb emale: „Teie olete päris haritud inime ja teie tütar on päris haritud inime, aga on häbi, kui haritud inime ei oska vene keelt, mis on Puškini keel.“ Näete, ma tean! Nõnda hakkasingi õppima. Ja kui saan vene keele üsna selgeks, siis võin kas või venelasele mehele minna. Mis te arvate, kas ma võin venelasele mehele minna, kui vene keel selge? Ema arvab, et võin, ja mina arvan ka ning ka härra Slopašev arvab. Aga seda ütlen ma muidu niisama, ilma et midagi, sest mis sellest nii pikalt ja laialt. Aga peaasi, et te mind usuksite, see on peaasi. Nagu mina teid, just niisama. Esimesest päevast seal õlekool ja pärast seal lumes ning värava taga, ikka olen ma teid uskunud ja usaldanud nagu iseennast. Sellepärast ma tahangi, et meie vahe oleks aus ja puhas. Ema ütleb küll, et mine sa oma aususe ja puhtusega, sellega pole veel keegi kuhugi linna otsa saanud, aga mina pean ikka kõik klaariks tegema. Meil värkstoas ka — teised löövad käega, aga mina tahan ikka, et asi peab selge olema, südame pealt ära. Kui teie teaks, kuis ma teid olen armastanud ja veelgi armastan! nõnda pole ma kedagi armastanud kui teid, mitte kedagi, uskuge. Ja teate mis: seal õunapuu all, see olin mina, kes seda tegi, et me nõnda kukkusime ja teie minu peale, nii et suud peaaegu vastastikku — nõnda armastasin siis teid. Ja armastan ikka veel.“

Neiu oli tänini Indreku põlvel istunud, ta oli ise sinna istunud, kui Tiina oli Indreku süles magama jäänud, nii et võis ta tülist ära voodi panna, aga nüüd libises ta nagu kogemata või jõuetuses noormehe jalge vahele, kus ta jäi nagu põlvitama või kükitama, peites oma pead kuuehõlmadesse. Kui Indrek mõtles ta üles tõsta, sest ta ei tahtnud, et neiu nõnda kükitaks ja oma pead peidaks, siis rääkis see:

„Ei, ei, jätke mind, nõnda on mul hea; siin on mul hea, ütlemata hea; sest nõnda tunnen end teile kõige lähemal. Ma pole kunagi nii head inimest näinud kui teie, sest kui ma ainult mõtlen, et Voitinski ja Tiina… Küll saab see kord õnnelikuks, kelle teie kosite, aga mina ei või mitte teile naiseks tulla. Mitte et ma ei taha, ma ju tahaks, sest igaüks tahaks hea inimese naine olla. Ema ütleb ka alati: peaasi et mees oleks hea, et ta laseks oma naisel teha, mis see tahab. Ja teie lasete, ma tean, sellepärast ma armastangi teid nii väga, aga naiseks ei saa ma tulla. Mõistke mind õieti, kui te mind veel vähegi armastate — ma ei või, ei või. Esteks olen ma teist aasta või kaks vanem, aga naine ei tohi kunagi vanem olla, ema ütleb alati seda. Ja siis armastan ma teid ning ei või sellepärast, jüst sellepärast ei või, et nii väga armastan. Sest ema ütleb alati: „Ära mine sellele, keda armastad, — saad õnnetuks, sest armastus teeb õnnetuks. Mina läksin sellele, ütleb ema, keda armastasin, ja nüüd olen õnnetu. Ema ütleb, et mehed surevad ära, kui neid armastakse, surevad kui kärbsed armastuse kätte, ütleb ema. Sellepärast õpi vene keel ära, ütleb, ja mine mõne venelasele, sest ega sa teda ikka nõnda armasta kui oma inimest. See oligi, millest ma tahtsin sulle rääkida, et meie vahel oleks kõik klaar ja puhas, sest naiseks ei saa ma niikuinii tulla.“

Hulgast sõnust käis Indrekul pea üsna ringi. Ta oli mõelnud rääkida õpetajaeksamist, mille ta teeb sügisel ja ka ülikoolist, kuhu ta tahab läbi raiuda, maksku mis maksab — just läbi raiuda, nõnda mõtles ta öelda, — aga nüüd loobus ta kõigest. Selle asemel ütles ta:

„Ega ma pole teid praegu omale naiseks tahtnudki, sest…“

„Nii need mehed on!“ hüüdis neiu valmilt vahele, ilma et oleks lause lõppugi oodanud, ja tõusis püsti. „Mina räägin ja räägin armastusest, põlvitan, aga tema: ega ma pole tahtnudki. Nii kui labidaga pähe!…“

„Lubage, et ma lõpetan,“ palus Indrek vahele.

„Ei; mina ei taha enam midagi kuulda, sellest aitab. Tähendab, emal on ikka õigus, kui ta ütleb: „Mis sa poisikesega jändad, ega temast su võtjat ikka saa!“ Nii see on, mis sinna parata. Meie saatus on ikka niisuke, naiste saatus, tähendab. Armastad ja armastad, aga vastuarmastust ei ole. Pidage suu ja kuulake nüüd! Ei ole, ei ole, ei ole! Ma tundsin juba seal õunapuu all, et õiget ei ole. Hoidke nüüd käed eemal, nüüd hoidke eemal! Aga teate mis? Armastusega on ikka nõnda, et kui teda ei ole, siis ta ka ei tule. Sõprus on teine asi, sõbraks võib jääda ka siis, kui ei armasta. Ja meie jääme sõbraks, igavesti sõbraks, sest inimene on igavene. Näete, mis ma tean. See on vene keele tunnist, sest see venelane räägib alati igavesest inimesest, kui ema toob talle mõne pudeli õlut. Nii et meie jääme sõbraks. Tiinal on ka sellest hea meel, sest tema rõõmustab alati, kui teie tulete. Teate, ta naerab uneski, naerab otse laginal, kui teie olete meil käind, nii väga sõbrustab ta teiega. Sest sõprus on tema osa siin ilmas, kes teda, vaest, armastama hakkab! Kes armastab tüdrukut, kui tal pole jalgu all! ütleb ema — mehed armastavad jalgu. Vaatavad silma ja armastavad jalgu, nõnda ütleb ema. Nii et tal on siis ometi teie sõpruski, kui meie sõbraks jääme ja teie meil edasi käite. Tiina on hoopis teine kui mina, sest temal pole ju jalgu all. Tema noomib juba nüüd mind, miks ma olen niisuke ja niisuke. Minuga ei saa teda võrreldagi. Teie muidugi ei usu mind, teie ei usu mind ülepea mitte, sest te ei armasta mind. Aga mina armastan ja sellepärast usun ma. Ainult mehele tulla, seda ei või ma, nii imelik on elu, nii hirmsasti naerab ta inimese saatuse üle — armastad, aga mehele ei või, mitte ei või…“

Neiu vurises kui värten ja ikka armastusest ning sellest, et ei või mehele minna, kui on armastus. Indrek kuulas ja kuulas ja ei saanud millestki aru. Aga viimaks tuli tal üks mõte pähe ja seegi ei olnud tema oma mõte. vaid selle oli ta kustki raamatust lugenud. See pidi küll suur, sügav ja tähtis mõte olema, sest ta sööbus kohe Indreku peaajju ja jäi sinna tänapäevani. Oligi hea, sest nüüd võis ka tema armastusest kaasa rääkida, kuigi mitte oma, siis teiste sõnadega. Ja nõnda ta siis ütleski parajal silmapilgul:

„Teate, mis üks väga kuulus mõttetark ütleb armastusest? Tema ütleb, et iga tõsine armastus on platooniline ja, kui mees ja naine armastavad teineteist ideaalselt, siis nad lapsi ei saa. Sellepärast on abielu sigadus kui tõsine armastus, sest abielus on lapsed ja kõik muu, — ütleb see mõttetark.“

„Jüst minu mõte,“ hüüdis neiu õnnelikult, „ainult mina ei osand seda nii ilusasti öelda kui mõttetark. Kui tõsiselt armastad, siis on abielu sigadus, sest abielus on riiud ja kõik muu. On see tõsine armastus? Ei, see ei ole tõsine armastus. Aga milleks siis minna sellele, keda tõsiselt armastad! On ju ilmas veel teisi mehi, mine neile. Issand, et ilmas on nii tarku inimesi, kes seda kõike teavad! Ja teie olete niisukest asja lugend? Aga teie olete ju ise mõttetark! Tõsine armastus, ideaalne armastus, platooniline armastus! Ja kui tõsiselt, siis ei saa lapsi! Mina kardan, et meie armastame tõsiselt, mina kardan seda juba ammugi. Aga mina tahan lapsi ka. Mitte palju, sest lapsed teevad ruttu vanaks, hirmus ruttu. Aga kaks tükki ikkagi tahaks. Kolmas võiks ka olla, aga üle nelja mitte, see on kindel. Tähendab, meie jääme sõbraks ja armastame tõsiselt, jääme heaks sõbraks, truuks sõbraks. Tulge ikka meid vaatama ja sest pole ühti, et mina pole alati kodus, sest mul on need vene keele tunnid. See venelane on ju nii vali, muud kui aga nõuab, pean õppima. Aga pole viga, küllap saan selgeks, ega mul nii väga kõva pea polegi, ja eks siis näe, kas lähen venelasele või ei lähe. Aga venelast ma küll tõsiselt armastama ei hakka, sest nüüd ma tean, kui tõsiselt, siis ei tule lapsi. Emale ütlen ma ka seda, et ka tema teaks: kui tõsiselt, siis ei tule, kui abielus ja sigadus, siis tuleb. Eks ole nõnda? Näete, ma tean! Aga see on hirmus! See on saatuse pilge! Eks ole? Kas olete mõelnud?“

„Olen mõelnud, aga aru ei saa,“ lausus Indrek.

„Eks ole: aru ei saa,“ oli neiu nõus. „Armastusest ei saa kunagi õieti aru, ega? Mina ka ei saa! Mõtlen küll vahel, aga ikka ei saa.“

Nõnda peatusidki nad suure arusaamatuse ees, sest mis nad pidid tegema, kui kumbki ei saanud aru.

Aga kui Molli hiljem asjast emale rääkis, ei võtnud see põrmugi vaevaks oma vana pead murda armastuse pärast. Tema ütles tütrele väga lihtsalt:

„Sest pole ühti, et aru ei saa, ega elu sellepärast seisma jää, elu läheb ikka edasi. See on sul isast, et sa niisukesi asju kuulad ja neist räägid. Tema hoidis ikka ka pead kangesti kahe käega kinni ja kaebas: ei saa aru, mitte ei saa aru. Nii sina oma armastusega, selle tõsisega. Mis tast tühjast rääkida või arutada, kui teda ilmas niikuinii kuigi palju ei ole. Näed isegi, igal pool jooksevad mudilased. Ainult meil mõisas oli valitseja, see ei saanud oma naisega lapsi. Kõik rääkisid siis, et nad küll kangesti armastanud, aga lapsi ikka ei saand. Tähendab, neil oli siis see tõsine armastus. Aga see oli siis, nüüd pole tõsist armastust enam olemaski. Nüüd on hoopis teisiti: nii kui ligi lased, poogib külge.“

Nõnda rääkis elutark emand Vaarmann ja ei pannud mõttetarkust armastuses mikski. Aga ka Indrek, kui ta hiljem katsus meelde tuletada, mis nad Molliga rääkinud, ei saanud tundest lahti, et tema esitatud mõttetarkusega pidi kuidagi viltu olema, see oli kindel. Ainult selles võis kahelda, kas mõttetarkus oli viltu tema või mõttetarga süü läbi. Ta tundis, et on lihtsalt rumal targutada, kui põleb ihu ja valutab süda. Samuti rumal tundus veel kord jalaga üle Vaarmannide läve astuda, sest kus armastusest niipalju räägitud, sealt põgeneb ta. Ometi ei võinud Indrek muidu, kui pidi endise armastuse paika üks või teine kord tagasi minema. Oli küll piinlik ja raske, aga ta läks siiski, nagu otsiks ta vanalt leelõukalt tuld või nagu oleks ta mõni vilumata roimar, kes tahaks vähemalt kordki veel näha oma roima paika. Just nii: Molliga kahekesi olid nad endi armastuse tapnud ja nüüd tahtis Indrek näha seda paika, nagu võiksid siin kuski leiduda värsked verejäljed.

Kord leidis ta väikese Tiina üksinda kodunt. „Noalaev“ oli üleni igasugust rämpsu ja koli täis aetud ja Tiina ise ronis ning aeles selle keskel. Indrekut nähes sai ta meeletult rõõmsaks ja langes talle õnnejoovastuses kaela.

„See on hea, et sa täna tulid,“ ütles ta, „täna pole teisi kodus. Nüüd võin ma sulle kõik öelda. Tead: Molli valetab kui ta ütleb et ta sind armastab. Tema armastab seda venelast seal teises majas, seda paksu, mitte sind. Seda armastab Molli nüüd, mina tean. Sinule räägib ta ainult muidu nõnda, sest mamma õpetas, et kui venelasega midagi juhtub, siis oleksid jälle sina võtta, keda ta armastab. Ise tahab ta aga selle venelasele minna ja õpib vene keelt. Molli esteks ei tahtnud, ütles, et paks nagu tünn ja joob; aga mamma ütles: sest pole midagi, et paks, seisab paremini kodus, ei lähe kuhugi, ja mis mees see on, kes ei joo ega suitseta. Ja tead, mis ta veel ütles? See käib nimelt sinu kohta, Tiinat nad petta ei saa. Ta ütles: kui mees ei joo ega suitseta, siis on ta kuri ja vaatab kangesti naise järele. See kuri tähendab oled sina. Aga mina seda ei usu ja, kui ma suureks saan ning jumal mu jalad terveks teeb, siis tulen ma ise sulle mehele. Hakkan sind armastama ja tulen, sest ma armastan sind natuke juba praegu. Ja mind võid sa uskuda, mina põle Molli, kes valetab. Mina ei valeta ja, kui ma ütlen, et ma sind armastama hakkan ja Molli asemel sulle naiseks tulen, siis tulen ma kindlasti. Aga enne saan ma terveks, sest nende jalgadega ei taha mind keegi, ütleb ema. Mehed ei taha, kui naisel pole jalgu all. Ja ära sa arva, et ma ei tea, mis tähendab mehele. Tean väga hästi. Ma polegi nii rumal kui ema ja Molli arvavad. Mehel on see, kui mees teenib raha ja naine teeb kodus süüa, sest kust siis mees süüa saab, kui naine ei tee. Eks ole?“

„Just nii,“ ütles Indrek.

„Ja mees peab raha teenima, sest muidu ei saa naine talle süüa teha.“

„Täiesti õige,“ kinnitas Indrek.

„Mamma ütleb ikka: mees peab sada rubla kuus teenima ja lõunast õhtule saama. Ja tead, mis nad Molliga arvavad? Et sina ei jõua niipalju teenida ja ei tule lõunast õhtule, aga see venelane jõuab ja tuleb. Sellepärast armastabki Molli nüüd seda venelast. Aga sina ä’ä muretse ühti: las aga mina saan suureks, mina tulen sulle ka siis, kui sa sadat ei teeni, ja mammal pole sellega midagi tegemist. Aga lõunast õhtule peaks sa ikka tulema, sest muidu on mul hirmus igav. Nüüd ma veelgi olen üksi, sest ma olen alles väike ja jalad on mul haiged ka, aga kui ma suureks saan ja mehele lähen, siis on mu jalad terved ja siis ei taha ma enam nii kaua üksi olla, kui mul on mees, kes mu eest muretseb. Eks ole nii?“

„Muidugi,“ lausus Indrek.

„Näed nüüd isegi, et ma pole nii rumal kui teised arvavad.“

„Sa oled tark tüdruk,“ kiitis Indrek, kuna tal endal nagu mingisugune jääpank rinnas paisus, mis ometi aina kõrvetas.

„Aga ära sa sest mammale ja Mollile räägi, et sa nüüd kõik tead,“ keelas Tiina, „sest siis saan mina kohe oma jao. Ja minule on kerge anda, sest mina ei saa oma karkudega eest ära. Ainult sängi alla või kapi taha, muud midagi. Nii et hoia mind ja tule ikka siia, nagu usuksid sa, mis Molli räägib. Aga ära tule sugugi tema, vaid minu pärast, sest nüüd sa tead, mis ma teen, kui ma saan suureks ja terveks. See on meie saladus, keegi seda teada ei saa. Ja mind võid sa kindlasti uskuda. Tuled sa mind ikka veel vaatama?“ küsis laps lõpuks, nagu ei usuks ta Indrekut.

„Tulen,“ vastas see. „Tulen kindlasti.“ Aga ise oli ta veendunud, et siia keldrikorterisse ei too ta oma jalga enam iialgi. Ometi pidi see teisiti minema.