Tõde ja õigus II/XXXI

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
XXX
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare

XXXI.

Tulid rasked ja mingisugused uimased päevad, nagu oleks pähe hakanud kevadine päike, mis sätendas tulvil täis vett jõel. Ah, elus on hoopis teisiti kui ettekujutuses või mõnes raamatus, mis on ka vist ainult ettekujutus. Raamatus on nõnda, et kui on kevad lillede, pakatavate puude ja linnulauluga, siis on ka armastus, aga elus võib ka teisiti olla. Tuleb küll kevad kõigega, mis tal on, aga armastust ei ole enam, sest armastus lõppes enne kevadet, sai lihtsalt otsa. Ja siis on ainult lein, et pole enam armastust. Ja kui siis tulebki kevad oma lillede, päikese ja linnulauluga, siis on ainult kahekordne lein, sest pole raskemat, kui näha mahlast tihkeid pungi, kuna endal süda kisub rinnas aina koomale ja koomale nagu maorõngas õnnetu looma ümber. Iseasi, kui oleks sügis oma vettinud päevadega ja sumbunud valgusega, nagu oli siis, kui Indrek seisis esimest korda Mauruse maja ees ja märkas uksest üürikeseks vilksatanud valguses tänavakivide vahel viletsat roomavat rohulaju. Jah, see oleks iseasi. Ja siis tol korral see naeratav tüdruk seal võõrastemaja uksel, jah, see ka. Aga pärast puges ta nagu sooja otsides Indrekule kurgu alla ning Indrek hüppas aknast tänavakividele, nii et ta veel praegu arvab seda valu tundvat päkkades ja põlvis. Praegu ei hüppaks ta vist mitte, vist mitte, aga nüüd pole tal enam seda tüdrukut kurgu all. Nõnda on elus. Ikka tuleb midagi liiga vara ja midagi liiga hilja ja nõnda läheb kõik mööda, aina mööda.

Linn oli muutunud tühjaks ja õudseks. Indrek otsustas sõita Vargamäele, — kas kogu suveks või ainult mõneks päevaks, seda ei teadnud, aga tal hakkas igatsus selle järele, mis ta kord olnud ja kust ta tulnud. Kuid tema kavatsusest tõmbas kriipsu läbi vend Andrese kiri, mis käis nõnda:

„armas Vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, sest mina ei tee seda isa ega kellegi teise kiuste, ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks ja et mina neile näitaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. Sellepärast siis jää jumalaga, oh armas kodumaa, jumalaga, oh kallid suguvennad ja õed, sest ma tahan minna teile au tegema oma keha jõu ja ihu rammuga. Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva eest ja tema nimel. Ja mina olen nemad siin kõik selili pannud, nagu seadus nõuab ja nagu tegin seda selle kange Mätliku Eediga leeris, kus ma tahtsin talle issameie igaveseks pähe lüüa, kui ta läks lõhki nagu kupuga. Ja meie harjutame ühes selle lätlasega, kes on hästi sitke vemmal, aga mina olen temast igat kanti üle ja tema ei saa minule mitte vastu pidada, kui ma täie auru peale lasen. Ja tema võib minu kukla peal kas või ühe jalaga keksida, aga minu kael ei lähe mitte kõverasse ja nemad kõik, terve rood, pataljon, polk, käivad korda mööda minu kaela proovimas ja ei või seda mitte alla vajutada ja mina ütlen sulle, armas vend, tulgu või terve korpus, aga minu kael peab sirgeks jääma ja tema ei pea mitte kõveraks minema, sest see on minu kael ja mina ükspäinis võin tema kõveraks teha, nagu on ühe tõsise sugurahva mehe õigus ja kohus. Ja meie lugesime sügisel lehest, sest meie tellime siin hulga peale ühe lehe ja maksame ka hulgakesi ning teeme temast pärast hulgakesi plotskit, pole maisipaberi ostmist, nii et meie siis lugesime hulgakesi, mis tükka see Lurich tegi kallil kodumaal ja kuidas teda käte peal kanti, nagu oleks ta meie polkovnik, keda meie ka kandsime käte peal, kui ta meilt ära läks kõrgema koha peale, sest tema oli meil üks väga hea ülem. Ja siis mina ütlesin kõigile, kui me sellest lehest plotskit keerasime, et Lurich on see esimene, aga mina tahan tema jälgedesse astuda ja mina ei pea mitte viimaseks jääma, vaid minu järel peavad teised tulema, kelle kingapaela ei jäksa mina lahti võtta. Nõnda peab käima meie sugurahva käsi, aga sina, armas vend, ära arva, et ma ei tea, mis ma räägin, sest mina tean väga hästi ja meil on siin palju lätlasi ja need on kõik kanged isamaa poisid ning nendest olen mina palju õppind, kui nemad räägivad vene keelt, mis mina juba oskan, nii et sina mind oma vene keelega juudile müüa ei saa, ehk olgu, et võtad saksa keele abiks, sest sakslasi siin ei ole, vaid poolakad ja nemad ei räägi muud kui poola keelt, mis on peaaegu seesama vene keel, ainult pisut pehmem, kui poola neiudega juttu vestame, sest meie saame natuke poola keelest aru ja nemad natuke vene keelest, aga eesti keelt ei mõista nad mitte ja sellepärast võime meie oma armsas emakeeles nende juures rääkida, mis iganes tahame ja nemad ei tea mitte, mis meie räägime ja naerame. Aga meie ei räägi midagi halba, sest see pole viisakas, kui neiude juures räägitakse ropusti, kui nemad ei mõista. Aga koju olen ma kõik kirjutanud, mis ma mõtlen ja teen ning kuis ma igapäev harjutan. Ja ma kirjutasin isale, et oh mu armas ja kallis isa, see on küll üks kurb lugu, et sina vanainimene pead sahakurgi peos hoidma ja äkkepulki teritama ning vikatit otsa panema ja pinnima, aga mis sinna parata, kui see on jumala tahtmine, et mina pean kroonuleiba sööma, mis on mu palju suuremaks ja tugevamaks teind kui ma olin Vargamäel kõndides ja lauldes ning et ma pean siit edasi minema ja oma ihurammuga näitama venelastele ja sakslastele, kes on mõlemad me isandad, et teie olete küll meie isandad ja meie peame teie käsku kuulama, aga meie vastu teie siiski ei saa. Ja sellepärast, oh armas isa, ära kurvasta, vaid ole üpris väga rõõmus ja tantsi Vargamäel nagu Taavet seaduselaeka ees, sest sinu poeg Andres pole mitte oma tuld vaka alla peitnud, vaid on oma jõu, mis murdis Vargamäel sõnnikuhargi varsi, nagu oleks nad peerupilbastest ja ei mitte sitkest ja näsust sookasest, on oma jõu sinu auks ja sinu kalli sugurahva kuulsuseks viinud kaugele võerale maale ja võera rahva hulka, kus maksetakse selle eest niipalju raha, et meie võime Vargamäele ehitada selle linna, kellest sa meile rääkisid, kui me üheskoos raiusime mättaid, juurisime pajupõesaid ning kiskusime vaevakaski vikati eest risust. Ja ei mitte, et mina tahan muu asja peale mõelda, vaid ainult selle peale, et mina olen Vargamäelt tulnd ja tahan ka sinna tagasi minna. Ja kui ma ükskord suren, siis teen omale Jõessaare ilusa haua ja panen talle raudaia ümber ning pika torni ristiga peale, mis hiilgab päikese käes, kui helisevad karjakellad ümber ning kui linnud laulavad. Ja kodust teen sinna ilusa tee, kahel pool kraavid, kadaka ja kuuseoksa kood põhja ning kivirähka paksult peale, sest sellest, jumal tänatud, Vargamäel puudu ei tule ja seda teed mööda võib igaüks, oh armas isa, minna kuivijalu vaatama, kus puhkab sinu kallis poeg Andres, kellest pidi saama küll Vargamäe peremees, aga kes läks võitlema oma isakodu ja kalli sugurahva ja vendade kuulsuse eest, nii et kõik teaksid, kes meie oleme ja mis mehed meie oleme, sest inimene mõtleb, aga jumal juhib. Nõnda kirjutasin ma isale, aga tema ei võtnud mind kuulda, sest mis sa teed vanainimesega, kui ta ei mõtle oma sugurahva, vaid ainuüksi oma Vargamäe peale ja kui ka ema saatis mulle Liine läbi sõna, et ma peaksin ikka mõtlema oma vana halli isa peale, sest isa olla tõesti hakand äkki halliks minema, nii raske on temal. Aga sina oled nüüd juba mitu aastat seal suures koolis käind ja oled palju tarkust õppind, sellepärast pead sina aru saama ja uskuma, et mina mõtlen ju küll oma vana isa ja kodu peale, sest mina mõtlen tõesti, et kui mina ükskord kroonuleivast vabaks saan ja võin minna kuhugi tsirkusesse võitlema, et ma võiksin kõik oma vastased panna taeva vahtima, ning kui selle eest hakatakse mulle palju raha maksma, nagu siin meie linnas makstakse, siis tahan mina kohe näidata, et mina olen oma isa poeg ja Vargamäe Noor Andres, nii et isal ei oleks tarvis minu pärast kellegi ees häbeneda. Aga et isa ja ema minust aru ei saa ja mind ei usu, sest nemad on vanad inimesed ja meie kõik oleme noored, siis tahtsin mina sind, armas vend, paluda, sest sina oled seal ligemal ja võid kergemini koju lipata, et sa õige läheks ja räägiks nendega, isa ja emaga tähendab, sest sind nad kuulavad ja usuvad ennem kui mind, sest sina oled targem kui nemad ja ka targem kui mina. Sina ei saa minu vastu rammuga, ei saand enne ja ei saa nüüd ammugi, sest sa peaks nüüd mu käevarsi ja rinda nägema, kaks korda olen juba pidand mundrit ja sinelit vahetama, ikka jäid kitsaks, käised kui tirutuped ja nööbid ees aina pakatavad, nii et sinu rammu pole minu rammu kõrval mitte kui midagi. Aga minu tarkus pole sinu tarkuse kõrval ka mitte kui midagi, nii et meie oleme teineteisest kangemad, igaüks oma asjaga, aga ei mitte mina üksi sinust, nagu varemalt, kui sul põlnd veel tarkust, ja jõudu ka ei olnd. Ja nüüd ei taha ma mitte enam nõnda teha, nagu siis kartulimaal, kui ema võttis pudrukartulid ja mina panin sinu mütsi mulda täis ning viskasin kaugele kartulivarte sisse, mispärast sina vihastasid ja tahtsid mind kiviga visata, aga kivi läks emale vastu külge, nii et ta sinnasamasse maha kukkus, sest ta sai hirmus haiget. Sa ehk arvad, et mina olen seda unustand, aga mina ei ole mitte, vaid pean seda surmatunnini meeles ja ma olen mitu korda mõelnd, et parem oleks võind see kivi tõesti mulle pihta tulla kui emale, sest mina olin selle ära teenind ja ema mitte; aga ma ei või seda asja mitte muuta, sest ema külg on sealt kohalt, kuhu kivi läks, ikka veel haige, seda pead sa teadma ja meeles pidama, nagu mina seda teen, ja see on meie kahe süü, rohkem muidugi minu; ja meie peame kuni surmani teadma, et ema meie pärast kannatab ning meie ei või sinna midagi parata, vaid armas jumal üksi, kui ta tahab. Ja seda pead sa teadma; et sest pole ühti, et ta pole mu päris-ema, mina pean teda ikkagi päris emaks sest teist ema põle mul ja kui isa teda ükskord südametäiega Sauna Mariks sõimas, siis ütlesin ma emale pärast nelja silma all, kui ta nuttis, et ema ära nuta, sest isa sõimaku niipalju kui tahab, aga minule oled sa ainult ema, minule ja kõigile teistele, kes meie siin oleme ja kelle eest sa muretsed ning ennast tööga tapad, ja ei mitte sauna Mari, nagu ütleb isa südametäiega. Ja ma tean, et sestsaadik on kodus rasked päevad, kui ma neile kirjutasin, ja sellepärast tahtsingi sind paluda, et sa õige läheks ja vaataks ning isa ja emaga räägiks, kui vaja…“

Nõnda kirjutas Andres „Poolamaa põhjast“ ja see kiri võttis Indrekult kojusõidutahtmise nagu peoga. Venna kiri tõi uuesti elavalt meelde niipalju rasket ja nukrat minevikust, et tundus võimatuna praeguses meeleolus sinna keskele minna. Ometi oleks Indrek tahtnud nii hea meelega venna soovi täita. Nõnda sattus ta nagu kahe tule vahele ja ta ei teadnud tõesti, kas täita iseenda või venna tahtmist. Õnneks tuli uus asjaolu, mis otsustas tema oma tahtmise kasuks, ja Indrek tõmbas kergemalt hinge, nagu oleks temalt langenud raske vastutus.

Ühel päeval jooksis nagu kulutuli suust suhu: preili Ramilda olevat koju tulnud. Millegi pärast hakkasid Indrekul seda sõnumit kuuldes jalad värisema, esiti põlved, siis nagu sääred ja lõpuks isegi reied ja labajalad. Seisad päris rahulikult, sest pole ju midagi erilist sündinud, aga äkki tunned, kuidas hakkab midagi värisema. Ja ei aita mingisugune vastupanu ega rahustamine, ihuliikmed ei võta sind lihtsalt kuulda, see on kõik. „Seep see on, kui inimesel on nii pikad jalad,“ lausus ta endamisi. Aga lõpuks tundus; nagu kanduks värin kogu kehasse; siis ei öelnud Indrek enam midagi, pani ainult tähele, kuidas see kõik sündis. Et seda oleks parem teha, puges ta alltoas eesriide taha ja istus seal oma kastile, kuhu jäi tükiks ajaks, toetades selga vastu seina. Kogu see aeg, mis ta seal istus, kangastusid mingisugused sündmused, liigutused, näoilmed ja kuuldusid nagu mingisugused tuttavad hääled, aga see kõik sündis nii pöörases tempos ja nii uduselt, et kõrvus tekkis paljas kohin ja silmis valus virvendus. Naljakas, hirmus naljakas oli see… Ramilda, Rimalda, Darilma, Radilma… Ei midagi nii naljakat pole Indrek kunagi varemalt tundnud. Ah jaa! Seal surnuaia nurga juures kuuskede all pimedas, kui kohises ülal tuul. Jah, võib-olla siis. Siiski, nii imelik see ei olnud, mitte ei olnud… Ramidla, Rimadla, Midalra, Damilra… Ja see seal asemel kõveras kurgu all, pehmed põlved vastu reisi… Ning see ümmarik, see üleni ümmarik — mis ta nimi nüüd oli, ei tule ega tule meelde. Imelik, kuidas mõni nimi meeles ei seisa! Aga seda parem, nõnda on parem, sest muidu jookseks Indrekul mingisugune judin üle keha; ta tunneb, et jookseks tingimata vastik judin… See on kõik temaga sündinud… Nagu palaviku viirastused… Marilda, Miralda, Malrida, Milrada… Ja siis see vigane, see õnnetu, see Tiina… selle nime ta mäletab, see on meelde jäänud. Kas sellepärast, et ta on nii õnnetu? Aga mis siis, kui on igas inimeses midagi vigast ja õnnetut ning see ongi, mis jääb meelde?… Mildara, Maldira, Dilmara, Dalmira… Voitinski… õlu… õnn… surm… Dalrami, Raldami …

Tigapuu oli Ramildaga rääkinud ja jutustas sellest suure suu ja valju häälega.

„Preili on praegu palju ilusam kui enne,“ otsustas ta asjatundlikult. „Mitte võrreldagi ei saa. Kohe näha, et Saksamaalt. Hoopis teine kui siin. Jääb ainult mõneks päevaks linna, sõidab maale, sügisel vist uuesti Saksamaale, sest siin on igav. Võite isegi arvata, mis meil siis siin õige on. Kui minul ülikool selja taga, lähen ka väljamaale ja ei näita siin enam oma nägugi; see on kindlam kui kindel, sest milleks peab haritud inimene siin elama.“

Kui teised selles kahtlesid, sest välissõiduks olevat ju palju raha tarvis, ütles Tigapuu:

„Raha?! Teie räägite rahast! Kui minul on ülikool seljataga, siis teie räägite veel rahast. Siis võin ma teda ju niipalju saada kui kulub. Võtan või rikka naise ja, kui inimesel on rikas naine, on tal siis rahast puudu? Milleks ta siis rikka naise võtab, kui ikka on rahast puudu!“

Sellega olid nähtavasti kõik nõus, sest kõik mõistsid, et kui on rikas naine, siis pole Tigapuu isegi enam vaene. Ja Indrekul oli äkki tundmus, et Tigapuu rikas naine pole keegi muu kui Ramilda. Just tema! Sest miks ta muidu ajas Tigapuuga juttu, mitte aga Indrekuga, nagu oleksid mitte sellel, vaid Tigapuul kasti põhjas tassikõrvad. Seda kõike mõelda oli hirmus rumal, aga Indrek ei saanud muidu kui pidi mõtlema. Nõnda oli parem ja loomulikum. Nimelt loomulikum! Miks? Indreku saksa keel oli Tigapuu oma kõrval väga hoon, sellepärast. Just sellepärast! Sest Ramilda armastab saksa keelt üle kõige maailmas. Sellepärast jäigi ta nii kauaks Saksamaale, sest seal räägitakse saksa keelt, ainult seda. Sakslased räägivad saksa keelt, ainult saksa keelt…

Aga siis juhtus nõnda, et preili Ramilda rääkis ka Indrekuga, pealegi veel tüki aega. Ta tuli nimelt alla tuppa härra Maurust otsima, aga leidis juhuslikult Indreku, kes pidi siin tunni ajal valvet pidama, sest kedagi teist polnud seks tunniks võtta.

„Kas härra Maurus on siin?“ küsis Ramilda ust avades. Aga enne kui Indrek jõudis vastata — ainult püsti kargas ta laua ääres, kus ta oli istunud ninapidi raamatus —, ütles ta imestanult: „See olete ju teie? Ikka siin?“

Ramilda astus uksest sisse ja lähenes Indrekule, nagu tahaks ta temale kätt anda, aga ometi ei andnud, millest Indrekul oli üpris hea meel, sest äkki viskus higi tal üle kogu keha pooridest välja, mille tõttu ka käed läksid märjaks. Ramildale higist kätt anda oleks olnud hirmus, aga kätt taskurätikuga kuivatada veel hirmsam, sest Indrekul turgatas siinsamas meelde, et tal rätik taskus, mis sarnaneb ennem tahvlilapiga kui taskurätiga. Nõnda siis tähendab oli Indrekul õnne, et Ramilda talle kätt ei sirutanud.

„Ikka veel,“ kohmas Indrek neiule vastuseks, nagu oleks tal häbi, et ta veel pole siit ära läinud.

„Lõikate ikka veel leiba ja murrate tassidel kõrvu, mis?“ küsis Ramilda juba lihtsal ja kodusel toonil, nii et Indrekul hakkas äkki palav.

„Pole enam midagi murda, juba kõik murtud,“ vastas Indrek, mille peale Ramilda naerma hakkas ja ennatult lauaservale istus.

„Ega siin kedagi ei ole?“ küsis ta.

„Kõik on tunnis peale minu,“ vastas Indrek.

„Jumal tänatud!“ ohkas neiu, nagu pääseks ta mõnest raskest koormast. „Kas olete mind ka mõnikord meele tuletanud? Mina teid olen. Võõraste keskel hakkas mõnikord igav ja siis ütlesin ma endale: mõtlen õige kodust ja sealseist inimesist ja nõnda mõtlesin ka teist. Mis te arvate, olen ma väga muutunud? Ütelge salgamata, mis te arvate. Olen ma kõhnemaks läind? Ja vanemaks? Ma olen palju kurvastanud, sellepärast. Aga te ei vasta ju mu küsimusele, olen ma muutunud või ei!“

„Nagu oleksite,“ lausus Indrek, sest ta ei söandanud rohkem öelda.

„Eks ole? Vanemaks, mis?“

„Seda ei tea.“

„Tähendab, uhkemaks, eks. Kõik kinnitavad mulle, ma olevat uhkeks läind. Aga teate, kui inimestest tahad lahti saada, siis ole uhke, tee end uhkeks. Ma ei armasta inimesi. Inimene on ainuke loom, keda ma ei armasta. Kui te teaksite, kuis ma olen mõnikord inimestest tüdind. Isast ja tädist ka! Nendest ka! Nad kõik veiderdavad ja hiilivad sõnadega oma mõtetest ja tegudest mööda. See on hirmus, kui sa lõpuks otsusele jõuad, et kõik hiilivad oma sõnadega. Minu isa hiilib ka, tema veel kõige enam, nii et sa lõpuks ei saa enam maast ega taevast aru. Ja teate, miks ma seda enam ei või kannatada? Teile ma ütlen seda: nagu hiilivad ja varitsevad inimesed oma sõnadega, samuti varitseb surm. Ja ei tule ometi! Petab ja narrib! Kõiki! Mind ka!“

„Teid ka,“ lausus Indrek, ilma et oleks seega midagi küsinud.

„Mind ka,“ kordas neiu ja istus norus peaga lauaserval, külgepidi Indreku poole. „Ma olin tol korral hirmus tüdind, kui see sündis,“ pidi ta edasi rääkima, aga äkki pöördus ta Indreku poole küsimusega: „Kas teate, mis on tüdimus? Olete seda tunnud? Kas mõistate, mis tähendab, et teile võidakse öelda: homme tuleb suur õnn, kole suur õnn tuleb teile homme, nii et te võite puhtast õnnest aru kaotada, sootuks hulluks minna, aga teie vastate üsna ükskõikselt: las tuleb pealegi see kole suur õnn, aga minul pole enam ei väikest ega suurt õnne vaja, sest mina tahan surra, mina tahan just praegu surra, sest mina ei usu enam õnne, mis võiks minu veel pisutki õnnelikuks teha. Mõistate seda? Kui lubataks päisepäeva ajal astuda paradiisi, ka siis ei tahaks enam homseni elada, sest mis võib mulle anda paradiis! Just niisuguses meeleolus olin ma tol korral. Sest saage minust õieti aru: sulle võidakse lubada kogu maailm ühes kuu, päikese ja taevatähtedega ja igaühte neist võid sa niidil käima panna, niidist oma tahtmise järele tõmmata, aga see on sulle üsna ükskõik. Isegi kui tuleks jumal, see, kes on loonud taeva ja maa seitsme päevaga, ja ütleks sulle: soovige midagi, ma täidan kõik, siis vastaksid taeva ja maa loojale päris rahulikult: armas taevane isa, sa oled pisut hiljaks jäänud, ainult ühe päeva oled sa hiljaks jäänud, sest veel eile oli mul hulk soove, aga täna ainult üks — surm. Ja kui jumal näeb ja kuuleb, et sul on ainult see soov ja ütleb: ei, armas laps, ma täidan kõik soovid, mitte aga seda, siis vastad talle päris ükskõikselt: armas jumal, sa võid minna, mul pole sind siis vaja, ning lasedki jumala uksest välja minna, sest sa ise tahad muretseda endale selle asja, mida polnud valmis sulle andma jumalgi. Nõnda oli siis. Aga nemad päästsid mu, minu tahtmise vastu. Õieti oli mul ükskõik. Sest ma mõtlesin nõnda: päästke aga pealegi, sest teie saate ju selle eest raha, mina ise maksan oma päästmise eest, mida ma ei soovi. Aga ma võin teile varsti uuesti tööd anda, mõtlesin ma, võin tingimata, niipea kui olete mu pisut tervemaks teinud, nii et mul jõudu on. Siis tuli tädi kiri. Õieti oli ta juba ammugi tulnud, aga nemad ei annud teda mulle enne kätte. Ja nüüd mõtlesin ma: las loen enne tädi kirja läbi, eks ma siis näe, kas ma neile veel tööd annan või mitte. Nõnda hakkasin seda kirja lugema. Aga tädi kirjad on pikad, sest tema võib kas või nädalate kaupa kirjutada, igapäev natukene ja lõpuks saadab kõik korraga ära. Niisugused on tema kirjad. Selles kirjas oli ka teist, mitmes kohas oli teist. Ja kui ma teie nime nägin, tuli mul üks mõte ja see oli hea mõte. Ma ütlesin: oleks härra Paas siin olnud, siis oleksid nad võinud mu hoopis lihtsamalt päästa. Sest teate, mis peaarst mulle kord ütles, minult küsis: et kas minul ei ole mõnda inimest või sõpra, kellega tunneksin niiöelda veresugulust, ja kas see inimene või sõber ei tahaks mulle pisut oma verest laenuks anda? Nõnda küsis ta. Aga minul ei tulnud ühtegi niisugust inimest siis meele. Aga kui ma lugesin tädi kirjast teie nime, siis mõtlesin: siin on see inimene. Ja ma uskusin seda siis nii kindlasti. Ja mõtlesin: kui ma veel millalgi peaksin härra Paasiga kokku saama, siis küsin ma temalt tingimata, kas mu oletus, mu usk oli tol korral õige või eksisin ma. Ja nüüd küsin ma: aimasin ma õieti või eksisin? Vastake päris otsekoheselt, sest nüüd on see asi juba ammugi mööda ja ma tahan ainult teada, oli mu aimus kirja lugedes õige või mitte. Ja ärge hiilige sõnadega oma mõtetest mööda, mõistate? Oli mul õigus või ei?“

„Preili, kuidas te võite ometi nõnda küsida?“ vastas Indrek.

„Tähendab, ma eksisin,“ ütles Ramilda ja vaatas Indrekule nukralt silma. Samal ajal laskus ta laualt põrandale, et minna.

„Mitte!“ hüüdis Indrek paar sammu neiule järele astudes, kuna tal omal silmad tõusid vett täis, nii et ta enam midagi ei seletanud. „Iseenesestki mõista oleksin ma kõigega nõus olnud. Laske täna või ükskõik millal mu veresooned avada ja võtke sealt niipalju kui teil vaja, mis seal veel küsida!“

Kui Indrek oli oma pisaraist võitu saanud, seisis Ramilda otse tema ees ja tegi kätega mingisuguseid ebamääraseid liigutusi, nagu mõtleks ta Indrekut puudutada või midagi selletaolist. Aga niipea kui Indreku silmad olid selgunud, kadus neius kõik ebamäärasus ja ta ütles:

„Ma olen nii rõõmus, et ma teis ei eksinud, vähemalt teis mitte. See on nii imeline, kui on keegi, keda täiesti usaldad ja kellele loodad. Kuigi sa kunagi tema abi ei peaks tarvitama, ometi on hea, kui tead, et see abi on olemas. Inimesed usuvad vist sellepärast jumalatki, et neil oleks aga viimane abi käepärast; usuvad isegi need, kes tõepoolest arvavad, et see abi ei tule kunagi. Usuvad lihtsalt, et aga võiks endale öelda: tuleb, mis tuleb, aga jumala abi on ikka veel olemas, ning nõnda usuvadki. Tädi tegi väga hästi, et ta mulle teist tol korral kirjutas; muidu poleks ma kunagi sellele mõttele tulnud ja siis poleks teadnud ma ka täna teilt seda küsida. Aga nüüd sain ometi teada, et ka minul on see sõber või inimene olemas, kellest rääkis mulle siis doktor Hirschfänger. Ja kui nad mu sinna tagasi viivad, siis võin ma talle öelda… Siiski, milleks seda, mis puutub see temasse või kellegisse teisesse. See on ainult meie asi, nagu need tassikõrvad, mis me tol korral murdsime. Aga kuhu te nad siis viskasite? Ei mäleta enam? Ongi ükskõik, sest see oli nii meeletu ja rumal. Vaene tädi! Aga mina olen nüüd hoopis teine, sest ma olen palju vanem. Kas usute, et ma nüüd mõistlikum olen? Usute või ei? Öelge päris otsekoheselt. Aga ärge parem vastake: ma näen juba teie näost, et te ei usu. Ja teate: teie pole ka mõistlikumaks läind või, nagu tädi kirjutas, soliidsemaks, mitte põrmugi. Sellepärast võingi ma teiega nõnda rääkida. Aga nüüd head päeva, sest tund on varsti läbi. Homme sõidan maale, oma teise tädi juure, papa arvab, et seal on mu tervisele kasulikum. Temal ja sellel tädil siin pole ju minu tarvis põrmugi aega, neil on ju nende poisid ja poiste supp. Nagu ikka! Nad ütlevad: nüüd oled isegi vana küll, et iseenda eest hoolitseda. Aga seda nad ainult ütlevad, sest tõepoolest peavad nad mind titaks. Ütlevad ja nõnda on nad vastutusest lahti. Aga kui poisid laiali sõidavad, siis võtavad nad mu muidugi käsile, sest siis leidub neil ka minu jaoks aega — pakivad mu sisse ja viivad mu sinna tagasi, kust ma omapead plehku pistsin. Aga olgu! Hea seegi, kui nad nõndagi must pisut välja teevad. Kui te teaksite, kui üksinda ma olen! See on mõnikord otse hirmus! Vahel oleks mul nagu mõnest vanast mööblitükist, seinast, toa- või uulitsanurgastki rohkem kui inimestest. Aga seda ütlen ma ainult teile, pidage seda meeles. Olete teie ka midagi selletaolist tunnud? Olete?“

„Kui teie seda nõnda räägite, siis näib, nagu oleksin,“ vastas Indrek. „Mina ka, kui igatsen koju, ei mõtle niipalju inimesi kui asju või kohti: puid, põõsaid, mõnda vana aeda või mulku aia sees, kust oled nii palju üle roninud, kägisevat väravat, mida lugemata hulk kordi avanud. Ja teate, preili, meil on väljamäel vanad männid, neid mõtlen ma alati kõige pealt.“

„Aga kas teate, miks see nõnda on? Aga mina tean, tean kindlasti. Asjad on õiglasemad kui inimesed, sellepärast. Asjad on tõepärasemad. Neil on kindel iseloom, aga inimestel ei ole. Inimestel ei ole midagi. Lahkud täna sõbrast, aga saad homme temaga kokku, siis on ta juba võhivõõras, — niisugused on inimesed. Mina olen ka niisugune, sest minul on ainult tujud ja illusioonid. Just nii: tujud ja illusioonid, neid on mul rikkalikult. Teie ei usu? Oo, teie ei tunne mind! Teie ei tunne mind põrmugi! Minu isa ka ei tunne. Tema tunneb teisi naisi, seda ma tean, nüüd tean ma seda, aga oma tütart ei tunne, sest oma tütar pole ju naine, see on ainult laps. Siiski, võimalik, et ta ainult teeskleb, nagu ei tunneks ta mind. Teda ei või nimelt põrmugi uskuda, sest tema on kõige petlikum inimene ilmas. Uskuge! Mina ometi oma isa tunnen. Tahate, ma jutustan teile ühe loo…“

Aga viimane lugu jäi jutustamata, sest kaugelt koridorist kostis kellahelin ja nüüd hakkas kogu maja sumisema nagu peret heitev mesipuu. Ramilda jooksis minema. Ukse vahelt lehvitas ta käega ja naeratas Indrekule vastu. See sündis nii kergelt ja muretult, nagu peaksid nad juba mõne silmapilgu pärast uuesti teineteist kohtama, et edasi lobiseda. Ometi pidi see olema tema viimne naeratus Indrekule, tema viimne käeviibe. See nagu aimas seda millestki, sest muidu poleks ta tundnud nii lootusetut nukrust ja otse kehalist valu rinnas selle lahkumise järele ja muidu poleks sellest nukrusest jätkunud päevadeks ja nädalateks. Siin oligi põhjus, miks ta venna palvet ei täitnud ja Vargamäele ei sõitnud. Soo, nüüd pole mul tarvis sõita, nüüd mitte, lausus ta endamisi, nagu oleks ette tulnud mõni looduslik paratamatu takistus. Nüüd oli tal muud teha kui koju sõita.