Tõde ja õigus II/XXXVIII
XXXVIII.
Saatus tuli oma löögiga üsna varsti, aga ta tuli teisiti kui Indrek oli osanud aimata. Pühade vaheajal saabus telegramm, mis pani kuidagi imelikult kihama kogu maja. Suuremat siin küll kihamas ei olnudki, sest õpilased olid enamasti koju sõitnud, aga ometi tundis Indrek, nagu lööks majas midagi kihama. Veel samal päeval sõitis proua Malmberg õhtuse kiirrongiga ära lõuna poole. Preili Ramilda olevat sanatooriumis äkki raskemalt haigestunud, mingisugune tagasilöök paranemises — kuuldus Ollinolt. Aga juba mõne päeva pärast ilmus härra Mauruse käsivarrele leinaloor ja õhtuses saksa lehes seisis Miralda Mauruse surmakuulutus.
Ja siis juhtus kord nõnda, et härra Maurus tuli alla tuppa — praegu tuli ta nii sagedasti alla tuppa, ilma et teised või ta isegi õieti oleks teadnud, miks tuli ta nii sagedasti — tuli, jäi seisma suure laua ette, käed püksitaskuis, silmad läbi akna tänaval, kus sadas lund. Indrek seisis laua otsas. Ja kui nad seal kahekesi nõnda seisid, rääkis härra Maurus pisut nagu endamisi, pisut nagu Indrekut õpetades:
„Meid oli seitse, kolm venda ja neli õde, ning meie vanemad elasid vanaks ja ei kaotanud surmani aru; aga minu ajab hulluks üksainus tütar, niipalju olen mina oma vanematest nõrgem. Ka Molotov pidi hulluks minema, ja vaadake ette, et ka teie hulluks ei lähe selle tüdruku pärast, mis teile matemaatikas nullid tegi. Mina vana võin hulluks minna, venelane võib hulluks minna, aga teie olete alles noor eesti poiss, teie ei pea tüdruku pärast mitte hulluks minema. Sellepärast hoidke end. Peaasi, ei tohi selle peale mõelda, sest niipea kui hakkad mõtlema, siis lähedki. Mõtled, et mitte mina pole hull, vaid need teised, ja siis on kindel, et oledki juba hull. Targem on öelda: mina olen hull, aga teistel on alles täis aru peas; nõnda on targem, sest nõnda ei lähe nii ruttu.“
Indrek vahtis direktorile üksisilmi otsa, kui see nõnda peaaegu endamisi kõneles, vanad silmad üle prillide lumisel tänaval, ja talle näis, et laua ees ei seisa ei direktor ega härra Maurus, vaid lihtsalt keegi hall vanamees, kes oleks nagu elu rabas sumades põhja jalge alt kaotanud. Hea meelega oleks ta sellele vanamehele öelnud, et ka tema, Indrek Paas, kannatab sama tüdruku pärast, kellest räägib vanamees praegu. Aga muidugi ei lausunud ta sõnagi, vaid kuulas vaikides õnnetu vanamehe sonimist. Ainult endamisi kinnitas ta:
„Ei aita miski, ka integraalid ja differentsiaalid ei aita.“
Mõne päeva pärast sai Indrek kirja. Ka härra Maurus nägi seda ja küsis:
„Kes teile Saksamaalt kirjutab?“
„Keegi sugulane,“ vastas Indrek ja läks ise üleni punaseks. Ta lihtsalt tundis, et läks, sest tal oli häbi, et pidi valetama Ramilda pärast, kes armastas nii väga tõtt.
„Mis ta õpib seal?“ päris direktor.
„Elektrotehnikat.“
„Elekter on hea asi,“ arvas direktor. „Elekter on väga hea asi, sest see on pikne. Aga piksega peab ettevaatlik olema, tema võib tappa. Pikne tapab väga kergesti ja mitte kunagi õigel ajal. Seda peate oma sugulasele meele tuletama.“
Härra Maurus naeratas, sest ta heitis nalja. Temal olid mõnikord niisugused naljad, Indrek tundis neid.
Aga kiri, mille pärast niisugune nali sündis, käis nõnda:
„Minu eelmine kiri on halb kiri, see põletage ära. Kui ta oleks kauemaks minu kätte jäänud, siis ma poleks teda ära saatnudki. Ta on hirmus võlts. Ja kangesti tark, eks? See kiri on palju targem kui mina ise. Nüüd ma kirjutan teile lihtsalt ja otsekoheselt. Kirjutan ausalt ja avalikult, nagu sõber kirjutab sõbrale, sest ma tunnen, meie oleme sõbrad.
Ma lubasin Teile oma aadressi saata, mäletate? See oli muidugi tühi loba. Aga seda te teate ilma minu ütlemisetagi, sest nüüd te ju teate niikuinii juba, mis minuga õieti on. Mulle on see nõnda parem, hulga kergem, sest ma ei võinud teile öelda, et minuga on nõnda. Juba kevadel ma oleksin võinud Teile seda öelda, üsna kindlasti oleksin võinud, aga ma ei tahtnud, ei suutnud, sest Te vastasite mulle sellest vereandmisest nii ilusasti. Kui Te oleksite võinud siis aimata, kuidas see mind rõõmustas! Minu rõõm oleks Teile tingimata rõõmu valmistanud, ainult Teie ei aimanud seda. Nüüd tuleb see rõõm Teile pisut hilja. Ah, rõõm tuleb nii sagedasti liiga hilja! Mõnikord mõtlen ma: inimene sünnib ja sureb liiga vara, liiga ruttu, rõõm ei jõua talle järele. Võimalik ka, et kord tantsivad rõõm ja õnn tal ees, kord taga, väga harva aga temaga kaasa.
Seda kirja ei ole Teile õieti vajagi, aga ega ma teda nii väga Teie pärast ei kirjutagi, vaid rohkem iseendale lohutuseks. Nõnda tunnen, et ma pole veel päris üksi, et ma alles elan, sest kui tuleb surm, siis jääb inimene üsna üksi. Sellest näete, et veel praegugi olen egoist. See on hirmus, aga mis sinna parata. Ma ei püüagi enam oma egoismi vastu võidelda, sest ma mõtlen: selle mõne päeva pärast ei maksa ennast enam parandada, ei tasu vaeva. Ehk kuigi võiksin oma elu uuesti alata, ka siis ei hakkaks ma ennast parandama, sest nõnda meeldin iseendale kõige rohkem. Mõtlen vahel, et mis oleks, kui Jeesus Kristus astuks just surma eel minu juurde ja ütleks: „Ramilda Maurus, kui sa lubad ennast parandada, siis äratan su surnust üles.“ Ning kui ta lisaks juurde: „Polegi tarvis, et sa end tõelikult parandaksid, vaid et sa praegu tahaksid end peale surma parandada. Sellest aitab. Taha ainult end parandada, ja mina äratan su surnust üles.“ Ja mis te arvate, kas ma tahaksin end parandada? Mina arvan, et ei. Ma ei taha! Ennem jään surnuks, kui et tahaksin end parandada. Olen enesega kord nõnda harjunud ja ei taha ennast enam ümber harjutada. Jeesus Kristus muidugi teab seda, sest tema on nüüd jumal ja teab kõik, ja sellepärast ei tulegi ta niisuguse ettepanekuga minu juurde: ta laseb mu lihtsalt surra, kui surm tuleb. Sest milleks mulle uut elu lubada, kui mul pole silmapilgukski tahtmust ennast parandada. Aga ma olen veendunud, et kui mul kunagi see tahtmus tõuseks, siis ilmuks ka Kristus oma suures, laias mantlis väljasirutatud kätega, nagu ta seisab seal kirikus altaril, tuleks ja ütleks, kui ma olen juba surnud: „Lapsuke, tõuse üles!“ Sest mis ta võis teha Jairuse tütrele, seda võib ta ka minule. Ainult kui aga mina tahaksin, kui mina tahaksin tahta ennast parandada. Aga nagu ma juba ütlesin: ma ei taha. Sellest võite näha, kui õnnetult ma olen loodud. Mina ja ühes minuga kõik inimesed, sest mina arvan, et kõik inimesed on nagu minagi ja sellepärast ei ilmu Kristus kunagi väljasirutatud kätega, seisab ainult kiriku altaril, teate, seal, kus käisime Köleri surma puhul. Ka Jairuse tütre juurde ei ilmunud ta sellepärast, et see oleks tahtnud end peale surma parandada, vaid Jeesus tahtis kordki inimestele näidata, mõista anda, mis sünniks kõigiga, kui nad tahaksid end parandada. Nõnda arvan mina. Kas see pole kurb, et ilmas on olemas nii ilus ja suur võimalus ja et teda ometi keegi ei kasuta, ei taha kasutada? Kui ma sellesse süvenen, võiksin ma kas või oma silmad peast välja nutta. Aga doktor Rotbaum kinnitab mulle igapäev: „Preili Maurus, mitte süveneda, mitte millessegi süveneda, sest see on tervisele kahjulik. Inimesed surevad nii sagedasti just sellepärast, et nad aina armastavad millessegi süveneda.“ Nõnda kinnitab mulle doktor Rotbaum.
…Teie muidugi ei tea, kes ja mis on doktor Rotbaum, sest teie kuulete tema nime esimest korda. Tema on pisut Kristuse moodi mees parimas eas, selle Kristuse moodi, kes seisis kiriku altaril, kui see vana pastor mõtles igavesest elust; mäletate, missugusest? Ma rääkisin Teile millalgi. Ümmarikust igavesest elust mõtles ta, eks! See on see kadakate igavene elu. Dr. Rotbaum on just niisugune mees ja tema on praegu minu sümpaatia, õigem — mina olen tema sümpaatia. Mis see tähendab, ka seda ei tea Teie. Igatahes on see ilus ja tõsine asi, ja kui mina ei oska seda Teile nõnda kirjutada, siis pidage meeles, et see oleneb minu kirjutusest, mitte sellest ilusast ja tõsisest asjast.
Dr. Rotbaum täidab siin meie asutises samaaria mehe osa. Aga seda ainult noorte neiude juures, sest neile olevat seda kõige rohkem vaja — arvatakse siin. Minule tuletab ta kangesti Kristust meelde ja nõnda tulingi mõtetele, mis ma Teile eelmisel päeval kirjutasin. Asi on nimelt nõnda, et kui kellegi kohta on juba otsustatud — mõistate? — kui keegi on sunnitud juba üksi jääma, mis on selle suure ja igavese üksinduse algus, nii-öelda, ettevalmistus ja sisseharjutus, siis ilmub varsti Dr. Rotbaum, sest siis algab tema osa. Tuleb kord, tuleb kaks, tuleb kolmat korda, kuni tulemisest kasvab sümpaatia, poolehoid, tagahoid, igatsus, armastus. Meie oleme Dr. Rotbaumiga praegu igatsuse staadiumis, tähendab, sümpaatia, poolehoid ja tagahoid on juba läbi ning armastus alles ees. Igakord, kui Dr. Rotbaum minu juurde sisse astub, ütleb: „Mul hakkas Teie järele igatsus, preili Maurus.“ Ja kui mina juhtun kahtlevalt naeratama või vaatamagi. kinnitab ta: „Tõepoolest hakkas mul igatsus teie järele. See on muidugi päris patujutt teiega nõnda rääkida, sest teie elate praegu teatavat kriisi üle ja minu pealetükkivus võib teid tülitada või erutada, aga uskuge, ma ei või praegu teisiti, vaid pean seda ometi teile ütlema.“ Ise vaatab ta mulle oma suurte pruunide silmadega pisut nagu nukralt otsa, puudutab mu kätt ja lohutab: „Aga pole viga, oleme nii mõnestki raskusest üle saanud, saame ka sellest, saame kindlasti, ja siis ootab meid õnn. Maailm on nii suur ja lai ja temas on niipalju õnne, õnnevõimalusi kahele inimesele, kui neil on niisugune igatsus teineteise järele, nagu oli minul täna teie järele.“ Nõnda räägib ta minuga ja nõnda on ta juba rääkinud võib-olla mitmekümnega. Ja kuigi ma tean, et ta valetab, ometi on mul hea meel, et ta nõnda valetab, olgugi ta ise Kristuse moodi. Aga kas Teie usute, et niisuguse valega võib imesid teha? Usute või ei, et valega võib imesid teha? Ja ometi võib. See oli siis, kui mina alles siia tulin. Lamas siin keegi venelane, aastat kaheksa-, üheksateist, ja Dr. Rotbaum käis temale igatsusest rääkimas. Ja see venelane võttis teda tõsiselt, nagu mitmed teisedki: hakkas uskuma oma suurt õnne meie Kristusega, tähendab, Dr. Rotbaumiga, hakkas uuesti uskuma suurt ja laia maailma, kus on niipalju õnnevõimalusi kahele inimesele ja — sai haigusest jagu, hakkas paranema. See oligi meie asutise Jairuse tütar. Ja kas teate, mis pärast sündis? Meie Kristus jättis Jairuse tütre sinna paika ja Jairuse tütar tegi endale otsa peale. Muidugi sündis see kõik tasapisi ja sellest julgeti ainult sosistada, aga ometi sündis see. See oli hirmus, see oli kole!
…Minuga ei sünni midagi selletaolist, sest mina ei võta Dr. Rotbaumi ilusat igatsust tõsiselt. Mina kuulan ainult ja teesklen, nagu usuksin teda, ja see mõjub nii hästi. Ma tunnen imelist rahuldust. Sest mõelge ometi: Dr. Rotbaum mõtleb mind petta, aga tõelikult petan mina teda. Tema mõtleb mind oma valega lohutada, aga sünnib vastupidi: mina lohutan teda. Kui ta seda teaks, võiks ta viha pärast hulluks minna. Ma näen igapäev, kui ütlemata hea meel tal on, kui ta ikka enam ja enam näib võivat uskuda, et mina hakkan võtma tema sõnu tõsiselt. Võitjana rõõmutseb ta oma südames — surma, vähemalt surma valu, surma nukruse võitjana. Aga kes on võitnud surma nukruse, see ongi surma võitnud, sest mulle tundub, surm polegi muud kui see suur nukrus. Oled sa kord sellest üle, siis oled kõigest üle. Ja mina usun, et mina olen sellest varsti üle, muidugi Dr. Rotbaumi abiga, ainult pisut teisiti kui tema ja kõik teised siin arvavad. Dr. Rotbaum arvab muidugi, et kui minusugune noor neiu hakkaks kedagi armastama, siis unustaks ta surma läheduse, kui mitte üsna, siis ometi nõnda, et peaaegu üsna. Aga see tema usk armastusest ja surmast, see tema mäng armastusega surma või armastusest surma, teeb mulle ainult nalja. Sest mina pole sugugi nii naiivne kui nemad siin arvavad. Ma pole ka nii naiivne, nagu Teie seda arvate. Tõsi, ma pole ka nõnda naiivne, nagu Teie seda arvate, sest ka Teie peate mind naiivsemaks kui ma tõepoolest olen. Üldse on meeste suurim eksitus, et nad peavad meid, noori tüdrukuid, naiivseiks. Et mina ise ennast enam noorte tüdrukute hulka ei loe — sest mis noor tüdruk see veel on, kellele Dr. Rotbaum käib iga päev oma igatsusest rääkimas —, siis ütlen Teile saladuse, mis läheb elus tarvis: noored tüdrukud pole kunagi naiivsed, ainult rumalad on nad üsna sagedasti. Mina vähemalt pole kunagi naiivne olnud, küll aga rumal, nagu praegugi veel. Oma isa ja tädi riukad olen ma maast madalast läbi näinud ja olen osanud seda nende eneste eest varjata, sest see oli mulle kasulik. Ise olen aga riugastega kõik saavutanud, mida süda soovis, inimesed olid küllalt naiivsed, et pidasid mind naiivseks samal ajal, kui mina neid tüssasin. Nõnda on lugu noorte tüdrukutega. Naiivseks lähevad tüdrukud vanaduses, aga mina, jumal tänatud, neid päevi ei näe.
…Eelmisel korral jäi mul kõik pooleli, sest ma väsisin ära. Pealegi tuli Dr. R. oma igatsust kurtma. Ma tegin talle luulelised silmad ja, uskuge või ärge uskuge, ma näen nii selgesti, kuis ta ikka rohkem hakkab uskuma, et mina teda usun. Aga ma ei mõtlegi, sest ma saan väga hästi aru, et ta ainult mängib. Ma oskan väga hästi vahet teha tõelise ja mängitud tundmuse vahel, sest ma olen tõelist tundmust kord näinud. Teate, kus? Pean ma seda Teile ütlema? Nägin seda kodu all suures toas, musta vahariidega kaetud laua juures. Päike paistis siis nii heledasti, tänavakivide vahelt tõusid esimesed haljad rohulajud, õrnad, õrnad ja armetumad, nii et hakkas neist hale meel — seal nägin ma. See oli mineval kevadel. Sellest aitab. Oskab Dr. R. kordagi nõnda mulle otsa vaadata, kui vaadati mulle siis? Teeb ta ainsagi niisuguse liigutuse, kui tehti selle musta laua ääres? Kõneleb ta ainsagi niisuguse sõna? Muidugi mitte. Võib-olla ta ei oskagi nõnda seista, nõnda rääkida, nõnda vaikida. Tõepoolest, mind huvitab mõnikord küsimus, kas ta seda üldse oskab või ei. Temalt endalt ma muidugi seda küsima ei lähe, sest tema ise ei võigi seda teada, ainult mõni teine. Aga kust saan ma selle teise kätte, kellelt küsida? Mina arvan küll, et ei, et ta ei oska, sest kuis ta muidu võib nõnda teeselda. Kui ta aga ometi midagi selletaolist oskab ja ikkagi nõnda suudab mängida, siis on ta küll peaaegu Kristus, sest tema ohvrimeelsus oleks siis otse määramatu.
Olgu sellega mis on, aga minu viimaseid päevi on ta oma mänguga ometi kergendanud ja igakord, kui ta minu juurest lahkub, jään ma uudishimulikult ootama, millal ja kuidas ta tuleb uuesti. Nõnda lähevad mu päevad — mängides. Ainult ühte kardan ma, nimelt, et ühel ilusal päeval astub tädi kopsti uksest sisse ja siis on mängul lõpp, siis hakkavad tõsised päevad ja kurvad ööd. Sest veel täna küsis Dr. R. minult, kas ma koju olen teatanud, et mul ajutiselt — mõistate: ainult ajutiselt — pisut halvem, ja mina vastasin, et olen. „Aga ega te ometi neid asjata ei erutanud?“ küsis mu sümpaatia, „sest ärevuseks pole vähimatki põhjust.“ Nõnda ütles ta. Ja mina? Ma pole mõelnudki tädile midagi teatada ja ei teatagi, sest ma ei taha tema nägu näha. Mul ei ole praegu miski nii raske kui mõni tuttav nägu, kaastundlik pilk. See viiks mu enneaegu hauda. Aga ükski inimene ei taha enneaegu hauda minna, ammugi mitte noorelt. Praegu ümbritsevad mind võhivõõrad ja see on nii rahustav ja lohutav, sest võib üsna kindel olla, et oled neile ükskõik. Pealegi on nad minusugustega siin nii vilunud. Ainult üks teenija tüütab vahel, sest mõelge ometi, millega ta kord toime sai: ta jäi minu voodi ette seisma — mul on oma tuba, tähendab olime kahekesi — jäi seisma, vahtis mulle otsa ja ütles: „Preili, mul on teist nii kahju.“ — „Miks?“ küsin mina. „Teil on nii ilusad silmad,“ vastab tema. „Ja sellepärast on teil minust kahju?“ imestan mina. „Jah,“ vastab tema, „sest kui ma mõtlen, et kellelgi on nii ilusad silmad ja ei lähe kunagi…“ — „Jätke see,“ ütlesin mina vahele. „Mitte minul pole ilusad silmad, vaid teil endal. Ja et teil on ilusad silmad, siis näete nendega, nagu oleksid ka teiste silmad ilusad. Ükski, kel tõesti inetud silmad, ei või näha teiste silmade ilu.“ Nõnda ütlesin talle ja uskusin tol korral seda, mis rääkisin. Aga kas teate, mis ta tahtis mulle öelda? Tema tahtis öelda, et mina ei lähe kunagi mehele. Saate aru: Dr. R. avaldab mulle igapäev peaaegu armastust, ja mina ei lähe mehele. Aga ühte tahaksin ma ometi teada, nimelt: kas mul on tõesti ilusad silmad? Kas nad on pisutki ilusad? Mis te arvate? Ma nii tahaksin, et vähemalt teiegi näeksite neis pisut ilu. Sest ilu on see, mis jääb, kõik muu kaob. Hing kaob, vaim kaob, aga ilu ei kao, tema jääb. Sest kui keegi on ilu näinud, s. t. kui keegi on ilu nähes ilu tundnud, siis saab tema ise seeläbi ilusamaks, võtab tuntud, maitstud ilu endasse ja nõnda jääb ilu, kui kõik kaob. Eks ole see jumalik? Jääb see, mida tõeliselt pole olemaski, ja kaob see, mis olemas. Nii et kui Teie pisutki olete tundnud minu silmis ilu, siis elab see ilu teis edasi. Ma olen nii õnnelik seda mõeldes!
…Minuga on sündinud mingisugune pööre. Mitte niisugune, nagu selle venelasega, kelle meie Kristus surnust üles äratas ja kes siis oma elu võttis, vaid midagi vastupidist: ma olen hakanud hirmsasti rögastama. See on lihtsalt kole! Kui inimesega järsku midagi niisugust sünniks, siis võiks ta küll otseteed hulluks minna, aga see tuleb ikka samm-sammult, kuni äkki leiad, et ongi käes. Seda leiad ikka äkki, niisugune imelik asi on sellega. Minuga oli just niisama. Juba ammugi hakkas see, aga mulle näis ikka veel, et pole suurt midagi, et on veel aega, kuni ühel päeval märkasin, et ongi juba tulnud, mis tulema pidi. See üllatas mind sedavõrt, et ma sellest pidin oma sümpaatiaga rääkima. Sellega kukkusin ma muidugi pisut sisse, sest tänini olin ma ju teeselnud, nagu ei saaks ma midagi aru, ja nüüd korraga nagu ärevus ja hirm. Aga minu sümpaatia jäi üsna rahulikuks ja, kuna tema rääkis ja seletas, võitsin ka mina enesevalitsuse uuesti. Dr. R. ütles nimelt mind lohutades: „Soo, nüüd on siis käes, mis tulema pidi ja mida ma pikisilmi ootasin (ta ütles nimelt „pikisilmi“ ja see ehk oli ainuke tõsine sõna kogu selle aja jooksul, sest tema ootab vististi tõepoolest pikisilmi, et tuleks ometi kord lõpp). Organism on jõudu kogunud, kops pingutab ennast, surub mäda haavadest välja ja siis algab paranemine. See on haiguse harilik käik. Kord sünnib see ainult kiiremalt, kord aeglasemalt. See oleneb organismi vastupidavusest ja visadusest. Õieti on see temperamendi küsimus: kuumad talitavad kuumalt, s. t. ruttu ja energiliselt, külmad külmalt, tähendab, aeglaselt, nii et see on puht iseloomu küsimus. Teie kuulute minu kogemuste järele kuumavereliste hulka, sellest siis see tormine reaktsioon vaenlase rünnakule. Aga olge üsna mureta: kõik läheb nagu kord ja kohus, kõik läheb hästi. Ainult kannatust, pisut kannatust! Kuumaverelistega on mõnikord see häda, et nemad ei läbe kannatada, aga kannatus on tõsine elu algus ja suur kannatus on uue elu algus.“
Nõnda salvis ta mind magusa valega ja esimest korda elus tundsin, missugune imeline asi on vale. Ta on nii imeline, et kui teda poleks ilmas olemas, siis oleks pidanud ta välja mõtlema. Ja ma usun, et jumal ise on vale ilma loonud. Ta lõi tema ühes inimesega, sest muidu ei peaks see elule vastu. Ei suudaks! Ja teate, mis mina arvan! Isegi Kristus pidi maailmas mõnikord valetama, sest millega muuga võis ta inimest lohutada. Kunagi pole ma sellest seni aru saanud, pole seda aimanudki, aga nüüd mõistan. Te mõelge ometi, mis oleks sündinud, kui Dr. R. oleks mulle tõtt rääkinud. Kui ta oleks mulle otsa vaadanud ja öelnud: „See on lõpu hakatus. Kannatage veel pisut, siis olete surnud, üsna surnud.“ Isegi siis, kui ta selle juures oleks aknast välja vahtinud, oleks see olnud hirmus. Sest Teie peaksite võima kordki minu toa aknast välja vaadata, siis Te mõistaksite, kui hirmus oleks inimesele midagi selletaolist öelda. Ainult mõelda — et tuleb päev, tõuseb päike ja paistab kaugetele mäeharjadele, mäetippudele, igale tipule paistab ta, sest igal tipul on oma nägu, nagu astuks keegi taevast maha, õrnakesed roosad kingad jalas, ja tuleb mööda mäge ikka allapoole, aina allapoole, inimestele lähemale, et ka nemad saaksid osa sellest, kes kõnnib, õrnad roosad kingad jalas — seda kõike mõelda ja sealjuures teada: sina ei näe seda enam! Ja ma oleksin seda tingimata mõelnud, kui Dr. R. oleks mulle nõnda öelnud. Ma oleksin seda mõelnud sellepärast, et olen niipalju kordi neid mäeharju ja -tippe vaadelnud ja et näen neid isegi suletud silmadega, näen sama selgesti, nagu seisaksin ma akna all Dr. R. kõrval. Sest ajast saadik, kus ma enam sinna ei saa, teen ma sagedasti nõnda, et sulen silmad — ka öösi pimedas, kui pole und, — vaatlen nõnda mägesid ning mõtlen: pole viga, mäed on seal ja mina laman asemel. Mina laman siin peaaegu samuti, nagu need mäed seal, ainult selle vahega, et mina neid näen, nemad aga mind ei näe, sest neil pole silmi. Mõistate: mina näen neid suletud silmadega, aga neil pole suletudki silmi. Kui te teaksite, milline lohutus on öösi suletud silmil seda mõelda! Ka päeval. Jumalik!
…Täna rääkis meie Kristus minuga armastusest, täna esimest korda. Tähendab — viimne staadium. Sellele võib järgneda ainult surm. Sest kui Dr. R. hakkab meie asutises kellegagi rääkima armastusest, siis tähendab see ainult surma. Tema armastus tähendab ikka seda, niisugune on tema armastus. Nõnda on ta meil nii-öelda jumala asemel, sest ka neid, keda tema armastab, ootab surm: ta kutsub nad oma juurde, nagu elaks jumal isegi surnute riigis või oleks isegi surnud. Dr. R. võttis mu pahema käe, silitas seda ja küsis aupaklikult: „Tohin ma seda suudelda? Ei? Andestage mulle mu julgus, mu häbematus. Aga teil on nii ilusad sõrmed, peaaegu läbipaistvad.“ Hulk aega hoidis ta nõnda mu kätt ja kõneles. Aga mulle näis, nagu polekski see enam minu käsi, vaid kellegi teise oma, kes lamab ühes minuga või minus, nii et kui keegi mõtleb mind puudutada, siis puudutab ta tingimata seda teist, kes on nüüd alati minuga või minus. Ja ma mõtlesin: seal see Kristuse silmadega doktorihärra nüüd istub ja räägib selle teisega armastusest, aga alles paar päeva tagasi jutustas ta minule oma igavesest igatsusest. Jah, minuga rääkis ta igatsusest. Aga see on hea, et ta minuga ei räägi armastusest, vaid selle teisega, sest nõnda võin ma rahulikult lamada ja mul pole vaja teda kuulata. Las kuulab see teine, kes on juba minuga. Muidugi, doktorihärra seda teist veel ei näe, tema näeb ainult mind. Seda teist ei võigi näha, teda võib ainult tunda. Inimese varju võib näha, seda teist mitte; tema on peenem, tema on veel õilsam kui inimese vari — sellepärast ei näe teda. Tuleb aeg, kus nad teda näevad, aga siis on minul juba käed risti rinnal.
…Juba mõnda päeva ei julge ma enam oma käsi rinnale panna, aga hiljuti alles julgesin, sest siis mul ei tulnud meeldegi, et käsi pole sünnis sinna panna. Sellele mõttele tulin alles täna ja nimelt nõnda: panin mõlemad käed juhuslikult rinnale ja lasksin nad seal natuke aega olla. Aga siis hakkas raske hingata ja ma mõtlesin käed rinnalt ära võtta. Parema võtsingi, aga kui mõtlesin ka pahema võtta, siis tundsin äkki, et ei viitsi, ei suuda. Ja nõnda jäigi ta rinnale. Ükskõik — mõtlesin ma viimaks alistunult — pisut varem või hiljem, aga sinna ta läheb niikuinii. Seal see pahem käsi siis seisiski. Rõhus küll raskesti rinda, sest mu rind on ju üsna nõrgaks jäänud — seda peate meeles pidama. Ja teate, kui kaua see käsi seal lamas ja rinda rõhus? Kuni tuli Dr. R., see meie asutise jumal, ja ta sealt ära võttis, sest ta tahtis teda silitada, kui ta rääkis armastusest. Ja siis ütlesin ma endale: hea küll, täna tuli Dr. R. ja võttis selle käe sealt, aga mis siis, kui tema poleks tulnud? Mis oleks siis sündinud? Kui kauaks see käsi oleks sinna jäänud? Kas ma oleksin võinud ümmardaja kutsuda ja temale öelda: Olge hea, võtke see käsi rinnalt, ta on nii hirmus raske? Võin ma seda? Tunnen, et ei või. Ennem jäägu see käsi kas või alatiseks sinna. Muidugi, nii abitus seisukorras ma veel ei ole, sest mul on ju ka parem käsi, mis kirjutab, ja sellega võin ma ometi pahema oma rinnalt tõsta. Eks või? Ainult — mis siis, kui parem ise jääb ka rinnale? Kui jäävad mõlemad käed, pahem ja parem? Jah, nõnda mõtlen ma, mõtlen ja ootan peaaegu uudishimuga, millal see sünnib. Ühest on mul kõige rohkem kahju: siis ei saa ma enam Teile kirjutada. Aga see on mu ainuke tõsine lohutus, rõõm, lahutus. Pliiatsigi võtsin tarvitusele, et oleks lihtsam ja kergem. Dr. R. tõi mulle oma täitesule, aga see oli raske, ei jaksanud. Võtsin uuesti pliiatsi. Ja teate, missuguse? Hästi peene, et aga oleks kerge.
…Eelmisel korral jäi mul kiri pooleli. Tahtsin Teile nimelt veel öelda, et kui ma Teile enam ei kirjuta, siis Te teate, mis minuga on. Tahtsin ja ei saanud enam, sest käsi langes rinnale ja sinna ta jäigi, ei liigutanud ennast enam. Hirmus imelik oli iseoma kätt vaadelda, mis lamas siinsamas minu juures, ilma et oleks ennast veel liigutanud. Ja äkki tundsin ma, et ma armastan seda kätt. Esimest korda elus tundsin ma, et armastan oma kätt, mis lamab nõnda mu rinnal. Ja teate, miks? Nende sõnade pärast, mis ta paberile kirjutanud ja mis ta veelgi kirjutab. Sest ma tundsin, et ta kirjutab veel. Puhkab pisut ja siis kirjutab, sest ta teab, et mina seda tahan. Mina tahan Teile nimelt öelda, kui hirmus tänulik ma olen Teile nende sõnade eest, mis Te mulle kevadel ütlesite, kui seisime seal pika, musta laua ääres. On Teile kunagi mõttesse tulnud, et seal seisime elus teineteisele kõige lähemal? Minul tuleb see sagedasti meelde. Ja ma olen sama sagedasti mõelnud: kahju, et ma seda tol korral ei teadnud. Ma aimasin küll, aga ma ei tahtnud seda teada, sest oleksin ma seda nõnda teadnud kui praegu, siis oleksime võinud seista teineteisele veel lähemal. Aga ütlemata tänulik olen teile sellegi eest, mis oli. Ka seda tean ma ainult nüüd selgesti, kus vean neid viletsaid ridu paberile.
…Täna olen ma õnnelik, täna olen ma peaaegu pööraselt õnnelik, sest mul on äkki suur ja püha tundmus, et mind võidakse armastada. Kas Te mõistate, mis see tähendab, kui nõnda tunda? Olete Teie kunagi midagi selletaolist tundnud? On Teil kunagi olnud niipalju usku iseendasse, et võisite seda tunda? Minul on täna. Ja ma mõtlen, et tuleb kevad, tulevad linnud ja laulavad ning punuvad pesi, tulevad lilled ja lõhnavad — lõhn on lillede laul, eks? — ja mind ei ole enam, aga see, kes mind armastab, kõnnib päikese paistel ja mõtleb minu peale ning nõnda saan ka mina tulevast, ületulevast ja järgmisestki kevadest osa. Kui mitte palju, siis pisinatuke ikkagi. Kriipsukenegi! Sest kuis ka see armastus aastate jooksul väheneb, midagi jääb temast ometi järele. Aga paljuke on mulle siis vaja, kui olen juba surnud! Ja mida kauemini olen surnud, seda vähem on mulle vaja, sest milleks peaks seda nii hirmus palju armastama, kes juba niikaua hauas! Ah jaa! Pidin unustama! Kui tuleb kevad, siis müüvad tütarlapsed kivisilla juures lilli. Seal on mõnikord hulk lapsi, kes kõik pakuvad ja manguvad. Aga nende hulgas on üks — kõhnake, suurte tõsiste silmadega, mis hallid, peaaegu sinised — ja see ei mangu kunagi, see seisab ainult ja vaatab sulle otsa, nii et sa lähed ja ostad sõnalausumata. See on minu lillelaps — nõnda nimetasin ma teda eesti keeli. Mõistate? Lillelaps! Selle käest ostke Teie tuleval kevadel, sest mind ei ole enam, nii et ta ilma ostjata ei jääks. Kui tahate, võite talle öelda, et see laia kübaraga, valge looriga preili ei osta enam, vaid tema asemel ostan nüüd mina. Tema mäletab mind väga hästi, kui nõnda ütlete, sest tema oligi minu lillelaps.
…Dr. Rotbaum ütleb, et armastus teeb ilusaks, aga minu kohta see vististi ei käi, sest mina lähen päev-päevalt aina hirmsamaks. Teie ei tunneks mind äragi, kui ma Teile kuski vastu tuleksin. Te ei tunneks mind siiski, kui ma astuksin alla tuppa, kus te istute laua ääres. Ja et Te kunagi ei katsuks kujutella, milline ma praegu olen, saadan Teile oma pildi. See on siis tehtud, kui ma veel ei tundnud, et mind armastatakse; aga nüüd, kus ma seda tunnen, tahan ma, et mind armastataks niisugusena, nagu olen sellel pildil. Teile saadan ta tassikõrvade asemele, sest need on Teil vististi alles. Nüüd võite nad ära visata. Tassikõrvad olid algus, pilt on lõpp. Niisugune oli meie tutvus. Ma oleksin nii rõõmus, kui Te leiaksite, et lõpp on pisutki ilusam kui algus. Selles lootuses saadangi oma pildi. Mõtlesin pildile juurde lisada oma juukseloki, aga loobusin, sest mu juuksed on hirmsaks läinud: kleepuvad teised jõuetult pealuu külge, nagu oleksid nad millegagi võitud. Kole! Ma arvan, mu juuksed on juba surnud, sest mulle öeldi siin, et meie asutises surevad juuksed rutemini kui inimesed.
…Täna rääkis Dr. R. mulle mirdist ja loorist. See peab midagi tähendama, sest tema sõnad tähendavad ikka midagi. Aga tunnen selletagi, et käed kipuvad rinnale. Kui Te teaksite, milline koledus on Teile sellest kirjutada! Aga veel koledam on sellest mitte kirjutada, sellepärast teen seda. Andestage mulle see ja kõik muu. Mulle tundub, nagu oleksin ma Teile ainult haiget ja kurja teinud, ja see piinab mind vahel. Aga siis lohutun mõttega: kui ma tunnen, et mind võidakse armastada, et mind võidakse isegi peale surma armastada, ega ma siis nii halb ja kuri olegi. Eks ole nii?
…Viimaks ometi rääkisin neile tõtt, ütlesin, et ma polegi koju kirjutanud ja et ma omakseid näha ei taha. Teid ka mitte: mälestage mind, nagu olen pildil. Aga ma kardan, nad telegrafeerivad. Ükskõik! Miski ei muuda enam midagi. Kogu Teie veri ei suudaks mind enam aidata. Ei, ka see mitte! Nõnda on hea, nõnda on kõige parem ja kindlam. Paratamatus on ikka kõige parem ja kindlam.
…See on eelviimne kord, kus ma pliiatsi kätte võtan, nõnda arvan. Viimses kirjas ütlen Teile veel midagi, ütlen seda ainult sellepärast, et siis, kui seda loete, mind ei ole enam. Siis panen ka oma nime alla, sest varsti pole ma üldse muud, kui aga paljas nimi. Sellepärast panengi ta kirja lõppu nagu lõhnava lille. Kui ma ainult teaksin, missugune lõhnab teie meelest kõige paremini, kas Ramilda või Rimalda, Radilma või Ridalma, Darilma või Diralma, Dalmira või Dilmara, Ramaldi või Maraldi…“