Tõde ja õigus III/XIV
XIV.
Oli vaikne hilissügisene pühapäeva-hommik. Korraks valitsenud vilu ja ajutine lumi olid kadunud nagu mälestusestki. Taevas oli küll kahvatu ja päike oma kirka sära jätnud läinud aegadele, aga ometi tundsid kõik, et ta soojendab alles imeliselt, nagu peaks võtma veel kord omale pambu kaenla alla, lapsed käe kõrvale ning tõttama linnast välja, et otsida vilu varju.
Niiskusega imbunud õhk looris kaugeid tänavaid, maju ja torne hallika vinana, mis hõrenes päikese lõunasse jõudmisega ja tihenes kohe uuesti, niipea kui see pöördus oma madalal kõnniteel õhtu poole. Hommikused tühjad tänavad kajasid üksikute kõndijate sammudest ja hobukapjade laksudest peaaegu nagu suvise heledusega. Aga kirikute kellad kõmasid tumedalt ja hellalt ning isegi hoburaudtee kelluke väsinud kronu laudjal sulises õhuniiskuses nagu vaikselt voogavas vees.
Päikese soojenemise ja kirgastumisega inimhulk suurenes tänavail. Kutsus teda kirikukellade kõma? Ihkas ta kuulda jumalasulaste manitsusi ja õpetusi? Vaevalt, kuigi enamikus liikusid just need, kes nii väga vajasid julgustust ja lohutust, mitte aga selle ilma suured, kelle käes on vägi ja võim. Suured istusid kodu, nagu ei oskaks nad põrmugi lugu pidada selgest sügistaevast ja kahvatust päikesest või nagu kannaksid nad ikka veel oma südames millegi või kellegi pärast viha. Aga ometi oli möödunud ööl linnas valitsenud rahu ja tuledki olid põlenud, nagu oleks jälle kõik endine. Need, kel pole omal peaaegu midagi kaitsta, olid kaitsnud kaitsnud neid, kel midagi on: vaesed olid valvanud rikaste varandust, nagu see kestnud juba põlisest ajast. Miks siis see rikaste viha? Või olid nad täis hirmu, nagu arvas vanahärra Bõstrõi? Olid nad tõesti kaotanud julguse ainult sellepärast, et vaesed olid seda pisut juurde saanud? Aga siis on ju maailmas julgusega samuti kui rõõmugagi: teda ei jätku kõigile. Annab jumal teda rikastele, siis jäävad vaesed ilma, jagab ta temast põrmukesegi vaestele, siis on rikastel tast kohe nappus käes. Vaene jumal, vaesed inimesed! Kui ometi tuleks kusagilt keegi, kes tooks või looks maailma niipalju rõõmu ja julgust, et temast jätkuks rikastele ja vaestele, suurtele ja väikestele, vanadele ja noortele, meestele ja naistele, poistele ja tüdrukutele — et teda oleks pulgestada väikestel lastelgi, niipalju kui süda iial kutsub!
Aga sel ilusal sügispühapäeval teda ei olnud ja sellepärast istusid suured ja rikkad lukkude ja riivide taga ning vaatasid, kas sõjariistad korras, nagu varitseks keegi vahetpidamata, et aga murda kuhugi sisse. Ometi polnud vaestel aega mõelda sissemurdmisele, sest nemad tõttasid linnast välja koosolekule, kus pidid kõnelema need, keda äsja vabastatud vanglast. Sellepärast nad ei kuulnudki kirikukellade kõma ega ihanud jumalasulaste manitsusi. Tagakiusatute kõned olid nende pühapäevajutlus, palve ja altariteenistus, mida rikastele soovitati kirikuis, kus asus nende jumal. Seal kutsuti küll juba sajad ja tuhanded aastad vaevatuid ja koormatuid, aga kuulda võeti ainult rikaste palveid, nagu oleks jumal juba igavesest ajast igavesti pooldanud võimu ja varandust. Sellepärast tõttasid siis need, kes arvasid mõistvat jumala meelt, lageda taeva alla päikesepaistele, et otsida seal teist jumalat, kel oleks südant ja meeli ka vaeste jaoks. Kirikud olid saanud vaeste meelest nagu röövlikoopaks, kus kistakse paljalt ihult viimne ude. Kiriku ukski oli nagu ling, mille silmus heidetakse nagu ainult selleks vaese kaela, et temalt koorida viimane. Tornid näitasid taeva poole, aga sinna ei saanud vaene enne surma kunagi, nii et hakati kahtlema, kas sinna pääseb pärastki surma. Ehk on nõnda, et see jumal, kes valmistab rikastele paradiisi juba siin maa peal, avab ka kõrge ja kauge taeva väravad sealpool eluläve ainult rikastele? Taevas on ehk toredusasi, nagu kallid riided, maitsvad road ja ilusad sõidukid rammusate hobustega ees — selle saavutab ainult see, kes suudab maksta.
Sellepärast läksid siis kõik, kes otsisid ja ihkasid uut jumalat, linna taha lageda taeva alla, kus ütlesid jutlust vaevatute ja koormatute preestrid. Nad läksid sinna, kus pidid olema need, kes ütlesid: vanglast oleme tulnud ja vanglasse peame minema, sest meie nõuame taevariigist osa ka vaestele juba siin maa peal. Meie kuulutame teile, vaesed, uut usku, mis ütleb: taevariigi peab tooma maa peale või teda pole olemaski. Meie ütleme: taevariik on juba tulnud, aga rikkad on ta ülekohtuselt enda kätte kiskunud, on temast teinud üksikute eraomanduse. Meie usume: taevariigi peab õiglasemalt jaotama või tuleb viimnepäev. Meie kinnitame: taevariigi peavad eneste vahel jagama vaesed, mitte rikkad, ehk olgu siis, et ka nemad saavad vaesteks. Taevariik olgu vaeste päralt juba siin maa peal, see on meie käsk ja prohvetid. Ja iga vaene, kes tunneb, et ta on taevariigi väärt, see tulgu meiega kaasa — astugu võitlusse maapealse taevariigi pärast rikastega. Võitlus, armutu võitlus maapealse taevariigi sihis, see on meie sõjahüüd. Võitlus rikastega ja nende jumalaga! Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!
Ja oli palju kõrvu, kes seda tahtsid kuulda lageda taeva all sügisese päikese paistel. Läksid mitte ainult Lohk, Käba ja teised töölised, vaid isegi Passelmann ja poodnik Vesiroos, kellele jumal andnud paksema keha kanda kui pikemaks käiguks õigele ristiinimesele soovitav, olgugi et paistab ainult kahvatu sügisepäike. Indrek oli vististi üks viimaseid minejaid siit majust ja seda sellepärast, et ta tahtis minna ühes Kristiga, kes pidi täna aitama levitada lendlehti.
Tema oskavat seda väga hästi: võta kahlakas lehti, poe oma kaaslaste keskel paksemasse rahvamurdu ja viska nad seal äkki üles kõrgele, kus nad lendavad tuule käes laiali ja langevad siis inimestele pihku; ise tee imestunud nägu ja tõtta mõnda langevat lehte püüdma, nagu näeksid teda just praegu esimest korda, sest nõnda ei aima keegi, et sina ise nad viskasidki lendu. Ainult üheskoos ei saavat nad minna, sest tema, Kristi, pidavat minema alguses üksinda. Siiski — seal või seal tänavanurgal, nii ja nii kaua aja pärast nad võiksid kohtuda, jah, seda nad võiksid küll, kui aga Indrek tahaks.
Indrek tahtiski, aga ometi läks asi pisut teisiti kui kavatsetud. Sest kui ta asus teele, tuli talle vastu härra Bõstrõi, mapp kaenlas, ja pidas ta kinni, et mõni sõna vahetada, aga mõnest sai peagi mitu. Indrek oleks ehk ammugi minekut teinud, aga ta ei saanud, sest vanahärra hoidis teda sõna otseses mõttes hõlmast, kuigi ta ise kinnitas iga natukese aja pärast, et ta ei tahtvat teda kuidagi kinni pidada, ainult paar sõna, paar sõbralikku sõna.
„Ja mis see siis teile, nooremehele, teeb, kui te minusuguse vanainimese pärast pisut hilinete,“ rääkis ta. „Te ju ometi võite seda, et kuulate pisut üksiku vanainimese juttu. Sest pange tähele, noormees, vanadus on hoopis midagi muud kui noorus.“
Indrek ootas nüüd, et Bõstrõi hakkab talle seletama vanaduse ja nooruse vahet, kuid selle asemel ta hakkas rääkima unenäost, öeldes: „Näiteks mina: jumal seda teab, kust või millest, aga korraga näen unes suurt laant, selle keskel nagu lagendikku, lagendiku keskel suurt puud. Suurt, suurt puud! No ütelge mulle nüüd, kust võtab vanainimene äkki niisuguse unenäo, kui ta pole näinud mõnda laant juba pool eluiga? Aga nooremalt, kui mõnikord saigi veel laande, siis ei näinud. Mitte ainustki korda! Ja saate aru, see pole see, et näed unes — näed ainult unes ja mäletad seda vaevalt, vaevalt hommikul või ei mäleta hoopis tükkis. Aga nüüd: näen seda laant ja lagendikku ning suurt puud, vist kuuske, selle keskel ning näen, et see puu hakkab millegi pärast tudisema, tuikuma, nii et võib prahvatades langeda, langebki juba ja otse minu pihta. Mul hakkab suur hirm, nii suur, et seisan kui kapsajuurikas külmanud maas — õndsa ema sõnad, tulid mul unes meelde — ning ärkan üles, värinad kehal. Muidugi, kui leidsin enda vaiba alt, mitte laanest, ajas naerma, eriti see kapsajuurikas külmanud maas, ning naeratades uinusingi uuesti, sest ma mõtlesin oma emale. Aga kas usute või mitte, et niipea kui olin uuesti magama jäänud, näen und edasi ja just sellestsamast silmapilgust peale, kus esteks ärgates lõpetasin. Täpi pealt just sealt! Jällegi sama laan, videvik, lagendik, selle keskel suur puu, ainult et esteks oli nagu kuusk, nüüd aga näen selgesti, et kask, pikad nõres oksad ja mõned üksikud, peaaegu rohelised lehed ladvatipul. Kask langeb parajasti ja mina seisan otse ees. Jällegi pöörane hirm ning mina lähen kangeks ja külmaks, nagu jääpurikas katuseräästas. Tahaksin põgeneda langeva puu eest — ei saa oimugi liigutada, tahaksin üles ärgata — võimata! Sest jääpurikad ei ärka kunagi, mõtlesin unes. Mõistate? Jääpurikad ei ärka. Aga kui olin nagu kapsajuurikas külmanud maas, siis ärkasin ja pääsin langeva puu alt. Nüüd aga tuli kask mulle kaela. Esteks tundsin ainult tema nõres oksi. Nojah, mõtlesin, tüvi on juba tublisti längus, nii et lõdvad raod on minu poole ripakil, sellepärast puuduvad nemad mind enne kui tüvi. Tähendab, neile järgnevad jämedad oksad ja alles siis tuleb tüvi, niiöelda kask ise, mõtlesin, muidugi mõista, kõik unes. Jämedad oksad peavad olema juba valusad, arutan edasi, nemad võivad mu purustada, sest olen kõva kui purikas räästas. Aga ometi ei tunnud ma jämedaid oksi, nagu poleks neid kasel olnudki. Ma ei tunnud õieti kaske ennastki, tundsin ainult midagi uimastavat ja rasket, mis oleks nagu minu ümbert kinni võtnud, end minu ümber mässinud, et mind olematuks teha. Mis ma siis nüüd olen? küsin endalt ja vastan: surnud — ning siis jätkan, nagu räägiksin kellegi teisega: härra Bõstrõi, kogu elu olid sa pehme ja paenduv — pange tähele: pehme ja paenduv nagu kabjaraud, aga nüüd oled sa sirge ja kange nagu jääpurikas, sellepärast oled sa surnud. Niipea kui seda saan öeldud, tunnen, et hing jääb kinni ja nõnda ärkangi hirmsa hingeldamisega. Nüüd vaatasin kella, see oli pool kaksteist. Kuidas? mõtlen korraga, pool kaksteist. Aga ma kustutasin ju tule punkt üksteistkümmend. Sündis minu surm siis unes poole tunniga? See ei või olla, sest ma tean kindlasti, et enne laant ja lagendikku nägin ma veel midagi muud pikka ja keerulist unes. Tähendab — kell on jällegi üles keeramata, kell seisab. Ja kui olen teinud peas selle loogilise järelduse, alles siis panen kella kõrva äärde. Muidugi, maha käinud! Juba teist korda olen unustanud ta üles keeramata. Ning nüüd seon mõttes kahekordse kella seismajäämise ning kahekordse unenäo ja ütlen: selles peab midagi olema, selles peab midagi peituma. Pool eluiga pole ma unustanud oma kella ja kogu eluaeg pole ma näinud laant ega langevat puud unes, nüüd sünnivad mõlemad asjad korraga. Ja kähku tõusin ma voodist, ajasin riided kärmesti selga, kraegi panin kaela, lipsu ette ja manšetid kätte, sest — mõtlen ma — inimene peab olema alati korralik, ei ju või teada, mis kusagil või millalgi juhtub. Lõpuks ajan palitu selga ja kalossid jalga ning tõttan raatuse ette vaatama, mis on õige kell, sest ma tahtsin ometi teada, kui kaua ma olin maganud ja und näinud. Ja kas teate, mis oli kell?“ küsis Bõstrõi tähtsa pinevusega, nagu oleks tegemist mingi erilise avastusega. „Kell oli täpselt neli,“ jätkas ta ja võttis ise veel kõvemini Indrekul hõlmast kinni, nagu kardaks ta selle putkupistmist. „Mõistate, kell oli neli. Tähendab, mul oli õigus, kui arvasin, et ma pidin olema maganud kaugelt üle poole tunni. Ja see unenägu, see oli, ütlen ma, kella töö, õigem minu enda töö — miks jätsin ma kella üles keeramata. Niipea kui see jättis tiksumise — ta ripub mul voodi juures seinal, nõnda on tast üksi magades seltsi ja muud seltsi pole mul ju olnud paarkümmend aastat — nii et kui tiksumist enam ei olnud, siis tuli see lai laan oma lagendiku ja puuga, tähendab vaikuse ja kasega, sest kask olen tingimata mina. Ja nõnda surin ma kahekordselt — langesin kui puu ja kõngesin kui kapsa juurikas ja angusin nagu jääpurikas. Ühesõnaga — kukkusin iseendale kaela, mõistate? Kaua kõndisin mööda tühje tänavaid, enne kui läksin koju, sest magama heita ma enam ei tahtnud, kartes näha oma surmaund kolmat korda, mis oleks juba kindel surm, nii et praegugi olen samas riietuses, millega käisin raatuse ees kella vaatamas. Ainult silmadele panin hiljem paar korda peoga külma vett, see on kõik. Mõtlesin õige kord põhjalikult oma elu üle järele ja kas teate, mis otsusele ma tulin? Arvake.“
Aga Indrek ei teadnud midagi arvata, sellepärast jätkas Bõstrõi ise:
„Hea küll, teie ei tea, teie ei võigi teada, sest teie olete selleks alles liig noor. Mina teie eas ka ei teadnud. Mitte midagi ei teadnud ma. Noorelt ei või inimene endale ettegi kujutada, mis on õieti elu. Teie muidugi ei usu seda, sest ükski noor ei usu vanainimese juttu. Siiski, see kõik viiks meid liig pikale, selleks oleks kogu tänane sügisene päev vaja, isegi see ei aita, et seda teile või mõnele teisele noorele arusaadavaks teha. Kas tahaksite, ütleme, homme õhtul minu poole sisse astuda — nii kella viie, kuue paiku? Tahate? Väga hea! Siis räägime põhjalikumalt. Nüüd aga ütlen teile ainult niipalju: tehke, mis teete, aga tehke seda millegi või kellegi teise pärast. Samuti: mõelge, mis mõtlete, aga mõelge millestki või kellestki teisest, mitte iseendast. Saate aru? Muidugi, ka see on puhas egoism, nagu hingeõnnistusegi taganõudmine — sest hingeõnnistus on puhtaim egoism — pidage, pidage, pidage, ainult üksainus silmapilk! Tähendab, teisele millegile või kellegile midagi teha või temast mõeldagi, ka see on egoism, sest inimene tunneb ise sellest head meelt, öeldes: mõtle ometi, misuke tubli ja hea inimene mina olen, ma ei mõtle iseendast, vaid teisest, ning mõtlen temast pealegi veel head. See heameel on puhast verd egoism! Teisest halvasti mõelda või temale halba teha, kas või puule ja kivile, see on iseenesestki mõista egoism. Nii siis — ka head mõelda või teha on ikkagi egoism, aga see on seda sorti egoism, millest ka teine saab head, pisut või palju, aga saab. Aga te mõelge kord õieti järele, mis tähendab selle kõrval hingeõnnistuse taganõudmine. Hea küll, ma elan nõnda, et saan õndsaks igavesest ajast igavesti. Noh, ja teised, kes õndsaks ei saa, mis on neil sellest, tähendab — minu õndsusest? Eks ei ole see samuti, nagu elaks sa nõnda, et lähed rikkaks? Mis on vaestel sellest, et mina olen rikas? Aga pange tähele: taevane rikkus, s. t. hingeõnnistus on egoistlikum varandus kui maapealne rikkus. Jumala eest, uskuge või ei! Sest öelge nüüd ise: kas võib oma hingeõnnistust kellegiga jagada, nii et sa võtad temast tüki ja annad teisele? Ei ju saa! Aga kuis on lugu maapealse varandusega? Saate isegi aru, et teda võib jaotada: igaühele tükk kätte, mine, söö või joo ja ole rõõmus. Maapealist varandust võib isegi varastada, röövida või lihtsalt üle lüüa ning see on tema suur pluss taevaste varanduste ees, sest nõnda on alati sada võimalust iseendale mõtlevat egoismi ümber vahetada teistele mõtlevale egoismile. Mõistate? Peaasi — surm muudab maapealiste rikkuste virnas egoismi sihi alati. Ja pikuke on ühe inimese elu! Aga kuis tahaksite egoismi sihi muuta taevases varanduses? On see üldse võimalik? Muidugi mitte! Siin ei aita isegi vargus, röövimine ega tapmine, siin ei aita midagi! Tapa kas või kõige õndsam inimene, tema hingeõnnistust sa endale ei saa. Kristus oli õnnis, juudid tapsid ta, aga kuhu see viis nad? Ei kuhugi. Aga kui ei aidanud isegi Kristuse tapmine, mis mõte oleks siis tappa mõnda lihtsurelikku oma hingeõnnistuse pärast. Sellepärast, armas noormees, võtke kuulda vanainimese õpetust ja tehke, mis teete, mõelge, mis mõtlete, jätke oma hingeõnnistus rahule, see on kõige pöörasem egoism, sest teda ei saa millegagi millekski muuks muuta. Siis veel: kas loom, ütleme, võib õndsaks saada? Aga puu, mõni lill, rohulajuke, kivi või vesi? Meie arvates ei saa, sest neil pole seda asja, mille kaudu õndsus tuleb. Koer, näiteks, on mõnikord nagu neljajalgne inimene, isegi targem kui mõni kahejalgne, aga ometi ta on niiöelda pool inimest, sest tema ei saa õndsaks. Sellepärast siis see kahejalgne inimene, kes hoolitseb aina hingeõnnistuse eest, ei või oma neljajalgse kaasinimese heaks midagi teha, seni kui ta pole saanud kahejalgseks. Aga mis võib ta siis veel teha mõne puu, lille või kivi heaks, kui isegi koer, kes sööb tema leiba ja magab mõnikord temaga ühel asemel või ühe katuse all, peab saama enne kahejalgseks, kui inimene võib hakata mõtlema tema hingeõnnistuse peale. Ja isegi siis, kui koerast saaks ühel ilusal päeval tõesti kahejalgne, jah, isegi siis ei võiks inimene tema hingeõnnistuseks midagi teha, nagu juba näitasin teile esteks. Ning kõige selle tähendus? Inimene, kes nõuab oma hingele õnnistust, jääb vaeseks ja mida enam ta nõuab, seda vaesemaks ta jääb. Õnnis inimene seisab ilmas üksinda, temal pole niiöelda kogu ilmaga mitte kui midagi tegemist. Ja kes on täiesti õnnis, see on juba surnud, nii et pooleldi õnnis on pooleldi surnud, natuke õnnis natuke surnud, eks? Sellepärast siis töölised, kui nad murdsid politseimeistri jala — mäletate, suvel, kui saite kasakalt kaelale? — või kui nad isegi ehk purustasid mõned aknad ja uksed, talitasid ometi elulisemalt, ütleksin isegi inimlikumalt, kui need, kes samal ajal muretsesid oma hingeõnnistuse eest. Isegi see kasakas, kes andis teile kaelale, oli lüües inimlikum kui ta seda oleks olnud kusagil altari ees põlvitades ja risti ette lüües, sest lüües tegi ta midagi, mis puutus ka teisi, risti ettelöömine oleks puutunud ainult teda ennast, kui ta üldse oleks kedagi puutunud. Mis sellest järgneb…?“
Aga nüüd ei suutnud Indrek enam kannatada, sest tal tuli äkki Kristi meelde, kuidas see ehk kusagil tänavanurgal teda ootab, pikad, saamatud käed ripakil ja nutuvõru ümber suure punase suu, mis muutub sellest nagu veel punasemaks.
„Uskuge, härra Bõstrõi, aga enam pole mul võimalik kuulata,“ ütles Indrek ja kiskus oma hõlma vanamehe käest. „Mul on kohused teiste vastu.“
„Kõnelete?“ küsis Bõstrõi.
„Ei, vaid lendlehed, see tähendab…“
„See on hoopis iseasi, kui mõtlete teiste peale!“ hüüdis Bõstrõi. „Siis olete õigel teel, üsna õigel teel. Aga ühte ütlen ma: mitte liig palju lendlehti, mitte liig palju kõnesid, sest ka see on ainult hingeõnnistus, seesama, mis palvemajas ja kirikuski, sest seal on aina kõned, aina lendlehed — jutlused ja laulud. Sest pidage meeles, noormees…“
Aga noormees ei pidanud enam midagi meeles, kiskus enda vanamehe käest lõplikult lahti ja hakkas minema, nagu oleks tal kümme paari jalgu all.
„Homme siis!“ hüüdis vanamees noormehele järele. „Väga tähtjas asi!“
„Homme!“ hüüdis noormees tagasi.
„Kella viie, kuue vahel!“ hüüdis vanamees veel kord, aga ei saanud enam vastust. Nõnda siis kehitas ta oma mappi kaenla all ja hakkas Indrekule vastases suunas edasi minema — vimmas, pea rinnal, jalad könksus.