Tõde ja õigus III/XV
XV.
Nagu Indrek kartnud, nõnda see oligi: Kristi ootas teda kokkuräägitud paigal, lendlehed põues, ja ta oleks vististi veelgi oodanud, kui Indrek oleks viibinud.
„Mind peeti teel kinni,“ ütles Indrek nagu vabanduvalt. „Räägiti hingeõnnistusest ja unenäost.“
Kristi vaatas talle arusaamatuses küsivalt otsa, nagu ootaks ta mingit seletust, aga kui Indrek sellega ei rutanud, küsis tüdruk:
„Mõni vaga palvevend?“
„Ei,“ vastas Indrek. „Keegi härra Bõstrõi, käib alati, mapp pungil raamatuid täis, olete temast ehk kuulnud?“
Aga Kristile polnud see nimi kunagi kõrva puutunud.
„Mõni venelane?“ küsis ta.
„Nimi nagu venelasel, ise eestlane, tuletab aga meelde sakslast, niisuke on ta,“ seletas Indrek.
Aga Kristil polnud selle võõra vanamehe vastu kuigi palju huvi, sest temal kuumendasid põues keelatud lendlehed, need olid tema päevasündmus.
„Mulle ei antud palju,“ seletas ta, „kardavad, et ma pärast ei saa nendega hakkama. Aga küll näete, et saan, saan väga hästi. Mina näitan neile, et olen nende usalduse väärt. See on ilus, nõnda minna ja midagi teha, mis keelatud. Teate, mis mina arvan: see annab jõudu juurde, kasvatab usku iseendasse. Ja seda läheb mul Ameerikas vaja, kui olen üksinda. Enne ma rõõmustasin nii väga, kui onu kutsus mind Ameerikasse, aga nüüd ma enam ei tahagi hästi minna, kardan, et seal on igav. Aga siin on praegu nii huvitav, nii huvitav! Kusagil pole praegu nii huvitav kui Venemaal, sest siin on revolutsioon. Mis tuleb teil silmade ette, kui pigistate nad kinni ja ütlete pikkamisi: re-vo-lut-si-oon. Üsna pikkamisi!“
Aga Indrek polnud tänini kunagi seda katset teinud ja sellepärast ta ei teadnud, mis tuleb revolutsiooniga silme ette, kui need on kinni.
„Mina näen ainult tuld ja verd,“ seletas Kristi, „suurt tuld ja palju, palju verd. Kui ma nõnda kaua kinnisilmi seda vaatan, siis hakkab mul hirm, aga ikkagi ma ei ava silmi, sest mulle meeldib see hirm. Teate, sellest õhtust saadik, kus me kahekesi mööda linna käisime, hakkasin ma hirmu armastama. Kas teie ka armastate hirmu?“
Aga Indrek ei armastanud hirmu.
„Mida siis teie armastate?“ küsis Kristi.
„Mina ei armasta vist midagi õieti,“ vastas Indrek.
„Ei armasta midagi?!“ imestus Kristi. „Ja polegi armastanud?“
Indrek vaikis.
„Miks te ei vasta?“ päris Kristi. „Ah jaa! Tean! Ema ütles mulle millalgi. Ütles: armastus on häbiasi. Eks ole? Noored tütarlapsed ei pea armastusest rääkima, nõnda ütles ema mulle, või muidu arvatakse kohe, et nad on rikutud. Ma küsisin siis emalt, kui vanalt võib hakata armastusest rääkima, et ei oleks enam häbiasi, aga selle peale ema ainult naeris ja ütles, ma olevat alles üsna laps. Olen ma tõesti alles laps, mis te arvate?“
„Mina ei usu mitte,“ ütles Indrek.
„Mina ise ka mitte,“ arvas Kristi, „sest kas laps läheks salajastele koosolekutele või kas ta hakkaks keelatud lendlehti põues kandma? Kui ma olin alles laps, siis toppisin kassid põue ja tõin nad koju, jah, siis ma olin küll alles laps. Sest mõelge ometi, mis mõte sel on, kui võtad iga esimese kassipoja, kes istub kusagil müüriserval või keldriaknal, ja ajad aga omale põue. Ja mina tegin seda, niisuke laps olin ma. Armastasin kasse, olin hull nende poegade järele. Kas teie pole kunagi millegi järele hull olnud?“
„Olen,“ vastas Indrek vaikselt.
„Olete?“ hüüdis Kristi rõõmsalt. „Siis saate minust väga hästi aru.“
„Saan,“ lausus Indrek.
„Mis ajas teid hulluks?“ küsis Kristi ja vahtis alt üles Indrekule otsa, nagu tahaks ta teda läbi näha, et mõista, kas ta räägib tõtt, kui ta vastab. Indrek vaatas talle natukene aega vastu ja ütles siis ilma silmi pööramata:
„See oli üks tüdruk.“
Seda öelnud, ta pööras silmad kõrvale, aga ta tundis, kuidas Kristi teda endiselt ainiti vahtis, ilma et oleks saanud sõna suust. Alles tüki aja pärast ütles ta vaikselt:
„Emal on vist õigus, kui ta ütleb, et ma olen alles päris laps, muidu oleks ma ilma küsimatagi teadnud, et tütarlapsed on hullud kasside ja poisid tüdrukute järele. Olen jällegi tüki targemaks saanud. Teiega saan ma ikka targemaks.“
Ja vaikides, nagu nukralt, kõndisid nad teineteise kõrval, kuni jõudsid linnaserva lagedale, kus Indrek tõstis käe näitamiseks ja ütles:
„Näete, kus teised!“
Tüki maa taga keset laialdast rohist pinda paistis suur summ inimesi ja nendele voolas vahetpidamata lisa juurde. Rahvasumma poole sihtisid ka Indrek ja Kristi oma sammud.
„Te tegite mu kurvaks,“ ütles neiu, ja et Indrek seda nagu kuuldavakski ei võtnud, lisas ta juurde: „Teie rääkimine teeb mu ikka kurvaks. Mäletate õhtul, kui see tuli põles — siis ma olin ka kurb.“
Aga ka sellele jäi Indrek vastuse võlgu ja nõnda saabusid nad koosolekule vaikides. Parajasti, kui nad pärale jõudsid, visati rahvahulga teises servas kahlakas valgeid lehti üles, mis langesid laialipillatult inimeste sekka, kes püüdsid neid ülestõstetud käsil. Mõni minut peale seda lendasid lehed ka nende servas, ja kui Indrek Kristi järele ümber vaatas, siis ei leidnud ta teda kusagilt. Aga silmapilgu pärast ilmus ta tihedamast inimmurrust, lendleht käes, ja ütles: „Näete, sain ka ühe kätte.“ „Tähendab, ta viskas juba omad lendu,“ mõtles Indrek.
Kõneles parajasti keegi noor neiu. Kuulajad, enamikus mehed, vabrikutöölised, surusid aina koomale tema ümber kokku, nagu kardetaks sõnade jahtumist, enne kui nad jõuavad nende kõrvu. Vahetevahel kostis heakskiitev mõmin sadadest karedatest kurkudest. Kõneleja sattus ikka enam hoogu, sest kuulajaskond kiskus teda kaasa ja tema kuulajaskonda. Naine hässitas mehi, mehed õhutasid naist. Tundus, nagu polekski lõpuks tähtis, mis ta kõneleb, vaid kuis ta kõneleb. Hääletoon, näoilme, pilgud ja ägedad, otsustavad liigutused, need tõstsid kuulajate meeled, tõstsid ka kõneleja enda. Ja kui ta lõpuks oleks oma aluselt õhku tõusnud ning kõigi peade kohal liblikana keerelnud, isegi kas või silme ees taeva lennanud, siis poleks vististi ükski imestunud, selline oli viimaks üldine meeleolu, mis peegeldus silmis, nägudel, poolavatud huulil, sirutatud kaelades, peade seisangus.
„Issand, kui mina kordki võiks nõnda kõnelda, siis tahaks ma kas või surra!“ ohkas Kristi Indreku kõrval ja lisas siis alistunult juurde: „Aga see päev ei tule kunagi, ma tean.“
„Kas olete kunagi katsunud kõnelda?“ küsis Indrek.
„Kahe-, kolmekesi, seda küll, aga kui ükskord oli meid rohkem, siis läks kõik segi, lihtsalt silme ees lõi kirjuks,“ seletas Kristi.
„Tähendab, vaja ainult harjutada, muud midagi,“ ütles Indrek.
„Ja arvate, et ka mina võiks siis nõnda kõnelda, nagu see seal — inimesed kuulavad suud ammuli, silmad pärani? Arvate tõesti seda?“
„See on kindel,“ vastas Indrek. „Kui võite kõnelda kahele, kolmele, siis võite veel paremini hulgale, kui aga harjutate.“
„Siis ei sõida ma kunagi Ameerikasse, tehku isa ja ema mis tahes,“ ütles Kristi otsustavalt.
Järgmisena asus kõnelema noormees, kel nägu valge nagu lubi.
„Näete, vist värvitud, et ei tuntaks,“ sosistas Kristi.
„Küllap on seda vangla värvinud,“ arvas Indrek.
„Nii valgeks!“ imestus Kristi kaastundlikult.
„Mõne valgeks, teise mulla karva,“ vastas Indrek.
Kristi tahtis veel midagi öelda, kuid ümberringi hakati sisistama, sest nõuti rahu, et oleks võimalik kuulata, mis kõneleja räägib. Noormehel tulid laused aeglaselt, nagu mõtlikult. Isegi üksikuil sõnadel peatus ta, veeretades neid nagu enne hääldamist suus. Tundus, nagu oleksid tal lõuapärad kanged, kurgus pitsitus või keeles vahetevahel kramp: ta peab pingutama kogu oma jõudu üksikute sõnade väljasurumiseks hammaste vahelt, mis kipuvad aegajalt üksteisele nii ligi, et jääd kuulama, nagu peaks kostma nende lõgin või krigin. Need nagu pingutatud suuliigutused ja käte kramplikud rusikasse tõmbed tekitasid tahes või tahtmata mulje, et igas vaevaga väljendatud sõnas, olgugi ta iseenesest kas või sootuks lihtis, peitub mingi sügav mõte, raske ja läbikannatatud tundmus ja tõelik veendumus, mis raudne ja kõikumatu. Pealegi oli sõnade kaal oskusega valitud. Nad olid küll nagu värvivaesed ja kuivavõitu, aga nad harmoneerisid kõneleja peaaegu kõleda ja ometi rinnutu häälega.
Kui kauemat aega kuulata, siis omandas kogu kõne mingisuguse imeliku valkja helgi, nagu oleks tal midagi ühist kõneleja valge näo ja valkjalt välkuvate silmadega. Sõnad alguses rususid, peaaegu masendasid, nii et kõigil läksid pihad vimma, aga äkki tundsid ei tea miks kõik, et nad olid täis põlevat viha ja et nad polnud vimma rudjutud, vaid ainult turja tõmbunud, nagu oleksid nad iga silmapilk valmis kellelegi kallale kargama.
Lõpuks muutusid sõnad ähvardavaks ja teravaks, kuulutades vägivalda neile, kes tänini valitsenud ainult vägivallaga. „Ja kui vägivald sünnib, siis heidame vastutuse endalt, sest meid sunnitakse, meid aetakse, meid tõugatakse vägivallale. Vaenlasel hambad taeva poole ja jalg kõrile, see on meeste mood.“
Kõnelejat vaadeldes Indrek arvas, et need, kes seisavad tema ligi, peavad tingimata kuulma lõuapärade naksumist ja ajuti hammaste kiristamist. Sest ükski sõna polnud kõneleja meelest nähtavasti küllalt sapine ja terav, pidi appi võtma tegelikud vahendid, et väljendada oma taltsutamatut viha ja kustumatut tasumishimu. Nõnda tundus.
„See ajab otse hirmu peale,“ sosistas Kristi.
„Hirmu ju peale ajada tahetaksegi,“ vastas Indrek, sest tal tulid meelde Bõstrõi targutused.
„Siin polegi ju sandarme ja võmme, keda siis hirmutada?“ küsis Kristi.
„Aga nuhid?“ küsis Indrek vastu. „Arvate, et ka need puuduvad? Küll nemad juba selle eest muretsevad, et õigel kohal kõik teada oleks.“
Ja äkki Indrekul tuli meelde, mis Otstaavel oli rääkinud kindralist ja kubernerist ning nende kaklusest, ja ta püüdis kujutleda, mis küll sünniks, kui äkki ilmuksid ratsanikud ja kihutaksid täie ajuga rahvasummale otsa? Kas mehed hakkavad vastu? Aga naised? Ja need õpilased — poisid ja tüdrukud, — kes seisavad kikkis kõrvul täiskasvanute keskel, mis teevad nemad? Põgenevad nad või avavad nad lihtsalt lastena suud ja hakkavad karjuma, nagu aitaks see neid?
Neid mõttetuid kujutlusi segas Kristi, öeldes: „Lõpetas! Tuli maha!“ Kuid eelmise kõneleja asemele asus kohe keegi teine, kel mustad salgud otsa ees, kõrvade ääres ja kaelal. Aga Indrek ei saanud enam kuulata, teda häirisid endised arutud mõtted. Nõnda lahkusid nad Kristiga koosolekult.
Aga ka kahekesi jäädes Indrek ei pääsenud kohe oma mõtteuimast, sest selle kohutavuses oli nagu midagi veetlevat ja joovastavat. Ehk oli just see joovastus ja veetlevus, mis piitsutas kõnelejaidki tarvitama nii verevaid sõnu, manama kuulajate silme ette nii õudseid pilte? Ehk olid ka nemad, nagu Indrekki, oma kujutluste vangid, vestes hulgale muinasjutte, mis ajavad lapsi kerima jalgu toolile oma alla või pugema vanemate sülle, et leiaks varju isegi ei tea mille eest? Keegi ei teadnud sel silmapilgul, et tõelikkus võib olla kohutavam kui ükski muinasjutt. Keegi ei aimanud, kui hirmus raske on mõnikord öelda, kus lõpeb tõelikkus ja algab muinasjutt. Ehk polegi inimese elus tõelikkust, vaid kõik on ainult muinasjutt? Või kui see tõelikkus on olemas, ehk seisavad siis lapsed temale oma kohutavate muinasjuttudega palju lähemal kui täiskasvanud oma üleoleva muigega neile lihtsaile õudustele?
Aga Indrek ja Kristi ei murdnud kahekesi olles kauemat aega nende küsimuste kallal pead, sest neil algas nagu oma muinasjutt, milles polnud midagi õudset, vaid ainult sinetavat unistust, nagu peaks taevas langema neile kahele, kõnnitee raagus puudele, majadele, möödasõitvale voorimehele ja tema hobusele, vastutulijaile ja möödaminejaile, kogu linnale. Isegi hääled ja kõlad looruvad nagu millessegi pehmesse ja sumedasse. Kuhu nad lähevad, mida nad otsivad ja millest nad räägivad? Ah, muinasjutus ei või kunagi teada, kuhu keegi läheb või mis temaga võib sündida. Muinasjutus on nõnda, et mine kuhugi või seisa üsna paigal, ikka sünnib sinuga midagi olematut.
„Kus me oleme?“ küsis Kristi äkki.
„Lähme edasi,“ vastas Indrek, nagu oleks tal kõik selge.
Nad läksid jällegi, pöördudes tänavanurkadel kord ühele, siis teisele poole. Aga kui nad viimaks jõudsid puiesteele, paistis eemalt mingisugune suur rahvasumm, mis köitis nende tähelepanu. Nad lisasid sammu, et jõuda lähemale.
„Tähendab, koosolek lõppes juba ära,“ ütles Indrek.
„Tähendab, et lõppes,“ kordas Kristi nagu nõrk vastukaja.
„Nojah, muidugi, kipub juba pimedaks minema,“ lisas Indrek seletuseks.
„Jah, juba kipub,“ kordas Kristi ja Indrek tundis teda enese ligi.
Nõnda astusid nad rahvahulgale silmnäos järele. Ja äkki oli hiljutine unistavus nagu peoga võetud puilt, inimesilt, majult, tänavailt, kogu linnalt tema ähmaste kaugustega. Kõik oli muutunud tumedaks, süngeks, nagu kurjakuulutavaks. Sünged olid inimeste tumedad kujud, sünged nende näod ja hääled ning süngena ja pahaendelisena kostsid ka kõige tühisemadki sõnad.
„Saab näha, kas võmmid panevad tee kinni,“ ütles üks kolmest möödaminejast.
„Ei usu,“ lausus teine.
„Ei julge,“ kinnitas kolmas.
Siis ütles jällegi esimene midagi, aga sõnadest polnud enam võimalik aru saada.
„Kuhu nad peaksid minema?“ küsis Kristi. Aga Indrek ei teadnud, kuhu läks see süngena paistev rahvahulk, mis tegi korraga nagu meele nukraks. Jah, esteks seal linna taga lagedal, kui paistis alles päikene, tundus kõik palju rõõmsamana, tõelikult pühapäisemana, aga nüüd oli ainult hall, sumpas hilissügisene õhtu, mis vanub pikkamisi öiseks pimeduseks, kattes kogu linna ja maad kõige tema viha ja armastusega, ärevuse ja rahuga, murede ja vaevadega, valude ja piinadega, kartuse ja hirmuga.
Millegi pärast Indrek ja Kristi pöördusid rahvahulga kannult kõrvale, teisele tänavale, nagu oleksid nad kokku rääkinud. Aga ometi polnud nad lausunud ainustki sõna. Jällegi asus nende ümber endine vaikus ja rahu, ainult siin-seal liikus mõni üksik inimene. Nad unustasid, kuhu pidid minema, aga võib olla, nad polnud seda juba algusest saadik teadnud. Nad tundsid ainult ühte — et nad peavad minema, kahekesi kõrvu minema, mõeldes mõtteid ja rääkides sõnu, mis sünnivad ainult üks kord elus ja ei kordu enam kunagi. Aga nemad ise ei aima seda kaduvust. Nemad ise arvavad, et tänased mõtted ja sõnad on mingisugune algus, millegi suure algus, aga ei — nad ei ole midagi muud kui aga kaduv unenägu kahe hinge õndsusest, mis siplevad linnukestena maistes puurides.
„Ma armastan linna,“ rääkis Kristi. „Ma armastan võeraid uulitsaid ja võeraid maju. Lähed ja lähed ja siis korraga torkab sulle ninasse mõni lõhn ja sa ütled endale: ah jaa, seal ja seal majas, kus me elasime, seal oli ka niisuke lõhn, ainult pisut nagu teistsugune. Sest igal majal on oma lõhn, seda panin juba väikse lapsena tähele. Ja igas korteris ka oma lõhn, nii et kui mitu korterit, nii mitu lõhna majas. Ja teate, miks see on nõnda? Sellepärast, et igal perekonnal ja igal inimesel on oma lõhn.“
„Tõesti?“ küsis Indrek, nagu ta ei usuks seda.
„Kas te siis seda enne ei teadnud?“ imestus Kristi. „Mina tean seda juba ammugi. Kui tädi alles elas, siis tema toas oli hoopis teine lõhn kui meie juures, ja see tuli ainult sellest, et tädil endal oli teine lõhn kui minu emal. Kui mina jääksin ühel päeval kottpimedaks, siis ei saaks keegi minult mu ema vahetada, sest lõhna järele otsin ta üles.“
Kristi vaatas Indrekule otsa ja, nähes seda naeratavat, ta ütles:
„Teie ei usu? Jumala eest on see nõnda. Ma tundsin isegi mõne oma kooliõe lõhna järele. Ja teate, mis juhtus minuga mineval suvel? Lähen mööda uulitsat ja otsin maja, kus me millalgi elasime. Ma käin iga aasta kord kõik need paigad läbi, kus me oleme elanud, astun mõnikord isegi hoovile ja majadesse, lähen koridori, et vaadata, kas on midagi muutunud või ei ole. Tähendab, lähen nõnda, otsin ja otsin ja ei leia. Mõtlen juba, et see vana majaloks on maha lõhutud ja tema asemele uus ehitud, aga ei leia ka mingit uut. Äkki näen, mina seisan just meie endise maja juures. Ja teate, miks ma teda ära ei tunnud, miks ta lihtsalt ei hakanud silma? Maja otsas plangu taga kasvasid žasmiinid ja need lõhnasid nii tugevasti, siis aga, kui meie seal elasime, neid žasmiine veel ei olnud ja varemalt polnud ma neid üldse tähele pannud — sellest siis minu silmade pimedus. Lõhnast tundsin, et hoopis võeras maja, ja silmad ei näinud seda, mida nad vaatasid. Tahate, ma näitan teile seda maja ja neid žasmiine? Nüüd nad muidugi ei õitse, neil pole lehtigi küljes, aga ladvad paistavad üle plangu siiski. See pole kaugel, ainult pisike ring. Ja seal on nii hea ja vaikne kõndida, ainult mõni piilub läbi akna.“
Ja nõnda nad pöördusidki puiesteelt kõrvale ja läksid vaatama žasmiinipõõsast, mis ei õitse ja millel pole lehtigi küljes, ainult raagus ladvad paistavad üle plangu. Kristi viis Indreku hoovilegi, et näidata, kus kasvanud varemalt vana pärn, millest pole enam asetki järel. Isegi koridori kutsus ta teda, aga sinna Indrek ei läinud, ei, sinna mitte, hoovist jätkus. Ja äkki tuli tal meelde Vargamäe, see suur ja avar Vargamäe, kui võrrelda teda selle linnaaguliga, üksiku räpase ja haiseva majaga, kitsa, pimeda hooviga ja tänavatega, mis täidetud kas tolmu või poriga. Ometi olid nad end tundnud selles avaruses vangidena ja neist polnud ühtegi kaelakandjat, kes poleks ihanud sealt minema. Tal hakkas peaaegu häbi selle tütarlapse kõrval, kes näitas talle seda hoovi, seda planku ja tema taga kasvavaid žasmiine. Ja esimest korda ta arvas õieti taipavat, et armastuseks pole peaaegu midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab, mis suudab armastada.
Oli juba videvik, kui nad jõudsid südalinna ja mõtlesid koju minna. Aga siis nad nägid, et vabal platsil seisab mingi tume rahvakogu ning Indrek kutsus Kristit vaatama, mis seal lahti on. Kristi ajas küll vastu, et tema peab nüüd tingimata kohe koju minema, sest ta oleks pidanud seda juba ammugi tegema, aga kui Indrek lubas aidata kodu isa ja ema paluda, siis andis ta naeratades järele ja läks kaasa. Nagu selgus, siin jätkati koosolekut, mis oli lõppenud linna taga murul. Kõneles jällegi sama noor neiu, keda nad olid estekski kuulanud. Aga vaevalt Indrek ja Kristi jõudsid läheneda rahvahulgale, kui see nagu võpatas ja ärevusse sattus: kõik pöörasid pead ja silmi, lähemad õiendasid kaela ja tõusid kikivarbaile, kuna siin-seal kostis sõna: „Soldatid!“ Kusagil küsis keegi valjusti: „Mis, kurat, need siit tahavad?“ kuna teine samuti vastas: „Võmmidele abiks.“ Siis ütles ka kõneleja soldatite suhtes midagi, aga ei Indrek ega ka keegi teine tema läheduses saanud neist sõnadest aru. Vististi pidi see midagi rahustavat olema, sest hulk jäi endiselt paigale, nagu tahaks ta kõnet edasi kuulata. Ja et Indrek ning Kristi asusid rahvahulga ühel serval, soldatid aga otse vastupidisel poolel, siis jäid ka nemad paigale, nagu tahaksid nad oodata, mis tuleb. Kristi oli lühike ja ei ulatunud üle inimeste peade vaatama, ja kuna ta tingimata tahtis oma silmaga näha, kas ja kuipalju on soldateid, siis tegi Indrek oma paremast kõverdatud põlvest talle jalaaluse, võttis tal käest kinni ja aitas teda nõnda kõrgemale tõusta. Aga just samal silmapilgul kõlas käsklus ja püssid prahvatasid esimesed paugud. Indrek kui ka Kristi langesid maha, nagu tegid seda teisedki. Õieti ei mäletanud Indrek kunagi, kuidas või kuhu ta langes või kes langes ühes temaga, ainult niipalju ta teab, et keegi oli tema kõrval ja keegi oli nagu tema peal, aga kes just oli, seda ta poleks võinud vanajumalale endalegi pärast öelda. Ta kuulis oigamist, aietamist, ta kuulis karjumist, kisendamist, kiljumist, aga tal oli ka nagu läbi udu meeles, et keegi vandus: „Kuradid, kuulidega!“ Ta kuulis hääli ja nagu mingit kahinat, mida ta kunagi varem polnud kuulnud. Ja samal ajal, selle kõige kõrval nägi ta imelises selguses äkki tuttavat muruplatsi, kus hulk suuri, halle sammeldunud kive; nägi muruplatsi ääres lepikut, mis täis samasuguseid halle sammeldunud kivilahmakaid, nagu neid oli lagedalgi; nägi väikest poissi ühe lepa otsa ronivat, sootuks lepa latva ronivat ja seal kiikuvat, õõtsuvat, kuni habras puu murdus ja poiss kukkus ühes ladvaga, mis pehmeid, helerohelisi lehti täis, kukkus otseteed laiale, hallile sammeldunud kivile, kuhu jäi hingetult lamama pehmete lepalehtede alla. Seda kõike nii selgesti nähes, nagu vaatleks ta just praegu kummuli lamades seda oimetut poissi, lausus Indrek endamisi: „See poiss olin mina,“ ja parandas siis: „See poiss olen mina.“ Aga siis ta imestus äkki, et kui tema ise ongi see poiss, miks lamab ta siis kõhuli, surudes jalapöidi lapiti kõvasti vastu maad, kuna ta ometi nii selgesti näeb, et see poiss lamab seal värskete, heleroheliste lehtedega lepaladva all selili, paljad kannad vastu kivi ja varbad püsti, parem käsi välja sirutatud, sõrmed ulatuvad üle rohekaspruuni samblaga kaetud kiviserva, pahem aga hoiab ikka veel kramplikult habrast puud, nagu võiks see teda kuidagi aidata. Ja mis jälk pragin see on, et ta ükskord ometi ei vaiki, nagu tahaks ta kesta terve igaviku? See poiss seal lepaladva all ei kuule mingit praginat, aietamist, oigamist ega õudset korisemist, vaid tema ümber valitseb vaikus. Ainult päike paistab soojasti helesinises kevadises taevas, tuul kahistab pehmeis, kleepuvais lehis ja vahetevahel laulab mõni väikene linnukene suigutavat laulu lamavale poisile. Indrek näeb nii selgesti seda helendavat päikest sinikevadises taevas ja ta arvab isegi, et kuuleb lindude laulu lehestikus, ja ta lausub uuesti endamisi: „Ometi olen see mina.“ Nüüd ta märkab äkki, et praginat enam ei ole, on ainult ägamine, oigamine ja häälitsused, mida võib küll kuulda, kogu kehaga nagu tunda ja mitte kunagi unustada, kuid millele ei tea nimetust. Indrek tõstab pead ja näeb, et ka teised tõstavad pead, ning siis ajab ta enda püsti. Aga keegi on tema jalge peal, ta ei saa neid kuidagi vabaks. Kes seal on või oli, seda Indrek ei tea, mäletab ainult, et kuidagi vabastas ta oma jalad sellest teisest, nii et sai püsti ja katsus käia. Aga niipea kui tõstis jalga esimest korda — see pidi olema pahem jalg, sest pahem saabas jäi tal kadunuks, sellepärast pidi see olema pahem — niipea kui ainult mõtles teda liigutada, tundis kohe, et keegi hoiab sellest kõvasti kinni, kramplikult kinni. See oli esimene silmapilk, kus Indrek mäletab olevat tundnud nagu hirmu ja selle tõttu tõmbas ta paar korda järsku oma jalga, nii et sai ta vabaks. Nüüd ta hakkas minema, sest ka teised läksid. Indrek nägi, et teised siin-seal kukkusid, tõusid üles ja kukkusid uuesti, aga tema ei kukkunud, ei, tema mitte. Mitu sammu ta sai astuda, seda ta ei tea, võib ka olla, et ta üldse polnud veel jalga jala ette tõstnud, aga äkki tundis ta, et keegi hoiab tal palitust kinni, ise nagu ägab ja nuuksub. Indrek tahab enda uuesti lahti kiskuda, sest tema peab ju edasi minema, aga siis kuuleb ta nagu tuttavat häält, mis ütleb: „Aidake mind, palun! Aidake mind koju!“ Alles nüüd pöördub Indrek ümber ja kummardub, et vaadata, kes see räägib nii tuttava häälega, ning näeb, see on Kristi. Aga miks ei tõuse ta püsti, vaid on põlvili või kuidagi nõnda, mis pole püsti, põlvili ega käpuli? Ja siis tuleb tal äkki nagu täis aru tagasi, sest ta märkab maas verd, palju verd ja näeb läheduses meest, kel poleks nagu pead otsas olemaski. Ning ta kummardub maha tüdruku juurde, laskub siis teisele põlvele, et kergem oleks ägavat kätele võtta, tõuseb püsti ja hakkab minema — läheb üsna rahulikult ja pikkamisi ning on rõõmus, et enam keegi tal ei jalast ega riietest kinni ei hoia. Kui kaua ta nõnda läks, Kristi süles, seda ta õieti ei tea, aga natukese aja pärast tuli voorimees tühjalt sõites vastu ning peatas hobuse. Sõnalausumata ronis Indrek troskasse ja vististi pidi ta olema voorimehele öelnud, kuhu minna, sest see pöördus ümber ja sõitis õiges suunas. Alles siis, kui nad juba tükk maad olid sõitnud, Indrek märkas, et tal puudub pahema jala saabas ja et jalg on märg.
„Kas sina oled terve?“ küsis Kristi Indreku kätel.
„Ma ei tea,“ vastas see, ja nõnda sõitsid nad koju.