Tõde ja õigus III/XVII
XVII.
Et vabadusest arusaamist ühtlustada — sest kõik arvasid, et õigest vabadusest peab kõigil olema ühesugune arusaamine, — siis peeti vabaduse esimesest päevast alates koosolek koosoleku peale. Õieti oli see üks ja sama koosolek, millele tehti väikesed vaheajad, kui inimesed olid end laeni täistuubitud ja kuumas ning umbses ruumis rääkinud ja kuulanud näljaseks, uimaseks, uniseks, lõdvaks, loiuks, tülpinuks ja ükskõikseks. Nõnda kestis see päevade ja ööde kaupa ning aina seletati vabadust, milline ta olema peaks ja milline ta olla ei tohi. See oli suur saun niihästi vabadusseletajaile kui ka vabadusele endale.
Kuulajaskond, enamikus töölised, olid vaevalt ka kõige pingutavamas töös tundnud sellist lavaleili kui siin vabadusrappimisel. Tundus ajuti peaaegu nõnda, et raske on küll vabaduse eest võidelda, aga veel raskem temast aru saada, s. t. nii õieti aru saada, et see arusaamine kõlbaks ka teistele.
Mõni seda teab, millega kogu see arutamine oleks lõppenud, kui poleks leidunud inimesi, kes oskasid hulgale selgeks teha, et vabadusega on sama lugu nagu, ütleme, kas või maja ja maatükiga, leivapätsi ja palgaga: mida suurem, seda parem. Muidugi, maatükk võib olla nii suur, et sa ise ei jõua teda harida, aga ta võib ju seista söödis, kui ei taha teisi appi võtta. Suurt leivapätsi ei jõua küll korraga ära süüa, aga see võib ju jääda teiseks korraks. Ka vabadus võib suurem olla, kui sa praegusel silmapilgul hädasti vajad, aga küllap ta tulevikus tarvis läheb. See on lihtis ja arusaadav loogika ja sellepärast pääses võidule nende vabadusmõiste, vabaduse seletus, kes pakkusid kõige suurema vabaduse. Kogu väsitav sõnasõda ei seisnud lõpuks milleski muus kui üksteisest ülepakkumises. Hääled karjuti kähisema, keeled räägiti rakku, lõuapärad krampi ja ometi aitas see vähe, kui ei pakutud teistest üle. Inimesed olid nii hirmus näljased vabaduse järele, et nad isegi ei teadnud, kui suur see peab olema, mida nad ihkavad. Iga pakutud vabaduse juures näisid nad küsivat ahnete silmadega: kas suuremat ei saa, kas suuremat ei ole? ja kui keegi teadis suurema, siis see oli see paras ja ainuõige.
Oli otse kummaline vaadelda seda higistavat ja peaaegu lämbuvat inimhulka, kes oli nagu täiesti unustanud selle verehinna, mis hiljuti maksetud vabaduse eest, mida nad nüüd seletavad. Alguses arvati, et veri oli voolanud kogu vabaduse eest, aga nüüd seletati, et ainult teatud viisil mõistetud vabaduse eest. Veel polnud langenute laibad kalmule kantud, veel polnud kõik haavatud jõudnud surragi, kui juba need, kelle vabaduse eest nad pidid surema, lõid verega lunastatud vabaduse pärast lahinguid, jagades teda enampakkujaile, nagu oleks verehinnaline vabadus mõni pankrottmeistri kaup.
Indrek kuulas päeva, kuulas poole ööd, kuulas teise päeva seda enampakkumist, aga siis tahtis ta tingimata teada, mis arvab härra Bõstrõi selle kohta, liiatigi kus tal alles nüüd turgatas meelde, et ta oli lubanud juba esmaspäeval minna teda vaatama. Aga vanahärrat polnud kusagil näha, nagu ei huvitaks teda põrmugi küsimus, kui suure vabaduse peame enestele nüüd võtma. Indrek sai küll Viljasooga kokku, aga tema arvamused olid harilikult teised kui Bõstrõi omad, kuigi nad olid mõlemad vanad poisid ja pealegi veel endised ametivennad. Viljasoo arvas nina kirtsutades, et:
„Karunaha pärast on siis kõige parem karvu kitkuda, kui karu ennast pole veel käes.“
„Kuis nii?“ küsis Indrek arusaamatuses.
„Arvate siis teie, et vabadused ja õigused on juba tõelikult käes?“ küsis Viljasoo vastu. „Seda võis ju eila, vabaduste esimesel päeval uskuda, mitte enam täna. Minagi olin eila valmis kas või sandarmiga suudlema, aga täna loen juba, kuipalju on koosolekul nuhke. Inimesed vaidlevad ju ainult lubatud vabaduste ja õiguste üle.“
Mis Indrekut neis sõnus kõige rohkem rabas, oli see, et Viljasoo arvamused kõlasid kuidagi kokku Lohu omadega: mõlemate alatooniks oli uskmatus vabaduse suhtes. Aga Indrek oleks tahtnud leida inimese, kes usub vabaduse tõelikkusesse.
„Kas siis rääkijad ise ka ei usu lubatud vabadusi?“ küsis ta.
„Usklikke võib igal pool olla,“ vastas Viljasoo. „Aga hea seegi, et vabadusest ja õigusest tohib juba rääkida.“
Nõnda siis Indrek jättiski nad rääkima ja läks vanahärra Bõstrõid otsima — päev hiljem küll kui lubanud, aga parem hilja kui ei iialgi, mõtles ta. Enne tahtis ta koeramamma poole sisse astuda ja pisut kehakinnitust võtta, aga see jäi tegemata, sest söögimaja uks oli kinni ja uksel valge sedel, et söögimaja on neil ja neil päevil leina pärast suletud.
„Imelik,“ arutas Indrek endamisi, minnes härra Bõstrõi korteri poole. „Keda siin siis leinatakse? Ega ometi mõni pühapäeva õhtul turul otsa saanud? Aga kes siis? Vanaproua ise ei läinud ometi koosolekule. Üks või teine tütar ehk? See oleks juba võimalikum ja tõenäolikum.“
Aga isegi see mõte ei rahuldanud Indrekut ja sellepärast arutas ta edasi, kuni arvas olevat leidnud õige leinapõhjuse.
Muidugi! See on kõige võimalikum ja tõenäolikum, et koer! Koeramamma peni on kõrvad pea alla pannud, see on see lein. Oli ka aeg, sest ta hääl kähises hirmsasti, nina ja pool pead oli juba hall. Hullem kui härra Bõstrõi, tõepoolest hullem. Sest härra Bõstrõi ei lõõtsuta, ei ole põrmugi rinnutu.
Aga millegi pärast taandus Indreku peas see võrdlus sama ootamata, nagu ta tekkinud, ja härra Bõstrõi aseme täitis inimhulk, mis lamas pühapäeva õhtul keset linna, Indrek ise tema keskel. Näis, nagu oleks see lamav hulk, ka Indrek ise, palju rohkem vana, lõõtsutava koera moodi kui halli habemega härra Bõstrõi, kes kõnnib, põlved könksus, piht vimmas, kael lõdvalt ettepoole, vaevalt hoides rinnale vajunud pead. Hulk lõõtsutab, hulk ägiseb, nagu see rasva kõngev koer; hulk katsub isegi koera kombel kähisevalt haukuda, niuksuda, vinguda, kuigi ükski ei pane seda tähele, nagu paneb koera tähele tema mamma.
Õhtupimeduses mööda nõrgalt valgustatud porist agulitänavat edasi plärtsides, tundus Indrekule, et ta näeb päevaselgelt seda tolkneva, nagu heleroosasse verre kastetud keelega koera, kes haugub kähiseva häälega, poolkustunud silmad pungil pealuust väljas. Õige! Vana hääletu koerakronu haugub ja hulk ühes Indrekuga on tema ees kummuli maas, püüdes jäljendada tema kõlatut, ebamäärast häält, sest koer on püha ja tema lõõtsutuses ning kähinas on õndsus.
Laterna all keegi vaatas Indrekule uurivalt näkku ja ta võpatas kogu kehast, nagu ärkaks ta äkki tukastusest. Talle tundus, nagu võiks see võõras tema nägemust aimata ja tal oli piinlik, et lamab ühes teistega selle ähkiva-puhkiva koera ees. Ta laskis silmad ringi käia ja leidis, et on õigelt teelt kõrvale kaldunud. „Mõtted viivad ikka õigelt teelt kõrvale,“ lausus ta endamisi ja pöördus ümber nurga. Samal ajal ta otsustas mitte enam mõelda koerast, iseendast ja lamavast hulgast. Aga siis nägi ta äkki imeselgelt — nagu esteks kähisevat koeragi — lubjana valge näoga ja kangete lõuapäradega noormeest — seltsimees Kröösuseks hüüti teda, — kes oli kõnelnud pühapäeval lageda taeva all ja kõneles ka kinnistel koosolekutel, surudes seal kõik oma arvamused vabaduse ja õiguste kohta häälteenamusega läbi, sest tema pakkus neid häid asju rikkalikumalt kui ükski teine. Tema silmad välkusid valgelt ja tihedad hambad naiselikult õhukeste huulte taga olid kokku litsutud, nii et sõnad pääsesid vaevalt nende vahelt läbi — vintskelt ja visalt, kuid lõikavalt, torkavalt, mõnitavalt ja hässitavalt. „Vabaduse ja õiguse mõte selles peitubki, et kellegile kuidagi väänata, kedagi õrritada, kellegile jalg ette panna, kaikaid kodaraisse pilduda,“ mõtles Indrek ja nägi samal silmapilgul Bõstrõi halli habet ja pead, mis muutus järgmisel hetkel halliks koera koonuks, elutuiks pungsilmiks. Jällegi võpatas Indrek, virgus ja nägi, et on päral. Ta astus sisse, koputas ja ootas ning koputas uuesti. Siis avanes kõrvaltuks ja lävele ilmus noor naine, küsides:
„Otsite härra Bõstrõid?“
„Jah,“ vastas Indrek, „aga nähtavasti pole ta kodu.“
„Ei ole,“ vastas naine, „ega tulegi.“
„Kus ta siis veel tuleb, ta on ju surnud,“ ütles valge peaga ja nirgi näoga tütarlaps ema kõrval heleda häälega.
„Jah, teda ei ole enam,“ ütles nüüd ka naine.
Indrek seisis keeletuna.
„Juba pühapäevast saadik pole teda enam,“ jutustas naine. „Siis läks teine hommikul välja ja pole sest ajast saadik enam ilmunud. Räägitakse, et pühapäeva õhtul, kui see laskmine oli, siis…“
„Siis oli tema ka turul, mis?“ rabas Indrek küsida.
„Ei, turul mitte,“ vastas naine, „vaid sealt hoopis eemal kaugel, kusagil uulitsal ning sinna ta kukkunudki.“
„Kohe surnuks,“ täiendas tütarlaps ja vaatas tõsiselt, kuid üsna ükskõikselt Indrekule otsa, nagu ei taipaks ta veel kuigi palju sellest, mis ta räägib.
„Pea nüüd sina oma suu,“ sõitles naine last, nagu oleks ta kade, et see napsab kõige paremad sõnad tema eest ära. Ja Indreku poole pöördudes jätkas ta: „Jah, räägitakse, et kohe surnuks, sest kuul läinud otse südamesse.“
„Ilusti kohe südamesse,“ kinnitas laps.
„Aga kus on surnukeha?“ küsis Indrek.
„See on ühes väikeses söögimajas, kui ehk teate, üks vana proua oma kahe tütrega peab seda.“
„Tähendab, ometi mitte koera ei leinata seal majas,“ mõtles Indrek endamisi ja vastas siis naisele: „Tean, tean, olen seal käinud. Tänan! Head õhtut!“
„Head õhtut jah,“ vastas naine. „Seal ta ongi. Käis teine ikka seal söömas ja nüüd on ta ka seal.“
Tänaval meenus Indrekule tema viimne kõnelus härra Bõstrõiga hommikuse päikese paistel. Tähendab vanamehel oli oma unenäoga ometi õigus! Vanamees aimas nagu tõepoolest oma otsa ette. Või tuli see ehk ainult sellepärast, et ta nii väga oma otsa uskus ja usu tõttu teda ootas, peaaegu ihkas? Sest kui inimene midagi kõigest hingest tahab, siis saavutavat ta selle nii või teisiti. Siiski imelik! Ta rääkis nii sagedasti hirmust ja sellest, et hirmu tõttu hakkavad inimesed tegema arutuid tegusid. Selle arutuse pärast näis ta hoiduvat hulkade eest. Kuid mis ta sellega võitis — mis ta võitis oma hirmuga? Võib-olla, kui ta oleks olnud ühes Indrekuga turul vinguvate kuulide ees, ta oleks ehk praegu alles elanud. Võib-olla!
Indrek koputas söögimaja uksele esimest, teist ja kolmat korda, kõvendades järk-järgult hoopide tugevust. Kähisev koer hakkas kohe ukse taga haukuma, surudes vahetevahel kuuldavasti nina haistmiseks uksepraole, et selgusele jõuda koputaja isiku suhtes. Alles tüki aja pärast lähenesid uksele ka inimese sammud, mitte vanaproua omad, vaid kellegi kerged ja kärmed jalad ning noor hääl küsis:
„Kes on? Mida soovite? Täna süüa ei saa, söögimaja on kinni. Lugege sedelit uksel.“
„Juba lugesin,“ vastas Indrek, „aga ma tahaksin proua endaga paar sõna rääkida.“
Nüüd keerati uks lukust tasakesi lahti, Indrek tundis, et ettevaatlikult ja tasakesi, ja ta seisis noore tõmmuverelise ning pisut nagu kahupealise neiuga vastastikku, kes lausus:
„Ah, see olete ju teie! Üks silmapilk, ma ütlen kohe emale.“
Varsti ilmus perenaine ise. Ta oli üleni mustas, silmad nutetud, lõõtsutav koer kõrval, kelle suust rippus roosakas keel.
„Eks ma öelnud teile juba ammugi, et tema läheb viimasel ajal naljakaks,“ rääkis vanaproua ilma pikema sissejuhatuseta. „Niisuke asi ei tähenda kunagi head, mitte kunagi, seda olen ammugi märkinud. Surnud! Lausa keset kõnniteed surnud! Kuul otseteed südamest läbi. Ja mõelge ometi, kui kaugel laskmisepaigast! Tähendab, mõned soldatid pidid käsuvastaselt üle laskma, kui rahvas langes kummuli maha. Nad ei tahtnud tappa neid, keda nägid, ja nõnda tapsid selle, keda ei näinud. Nad ei tahtnud tappa süüdlasi, kes olid turul kobaras koos, ja nõnda suri süütu. On see üleüldse võimalik? Mis ütleb armas jumal selle kohta?“
Aga Indrek ei teadnud, mis ütleb armas jumal selle kohta, kui süüdlaste asemel tapetakse süütuid. Indrek ei teadnud isegi seda, milles seisis rahvahulga süü seal turuplatsil keset linna, kui tema peale lasti nõnda, et ohvreid leidus ka teises linnaservas. Indrek ei teadnud midagi. Aga ta oleks tahtnud nii mõndagi teada ja oleks seda küsinud kas või armsalt jumalalt endalt, kui ta teda kusagil oleks kohanud. Jah, imelik, vana Mauruse juures oli ta arvanud, et ta on lõpetanud arved jumalaga ning et asi oleks päris kindel, oli Maurus talle andnud viis rubla teerahaks vana eesti jumala vastu minemiseks — viis vene paberrubla! Kuid nüüd oli Indrekul mõnikord selline naljakas tundmus, et mis siis, kui see vanajumal, kelle sa hiljuti maha nottisid, tuleb sulle kusagil tänavanurgal pimedas vastu ja vaatab sulle vaikselt nõnda otsa, et sa kogu kehast võpatad? Kui see peaks tulevikus millalgi tõepoolest juhtuma, siis võtab Indrek tal tingimata hõlmast kinni ja küsib temalt, miks tapetakse süütuid, kuna süüdlastel ei kõverdata juuksekarvagi?
Ühe asja oli jumal ometi korraldanud hästi ja õiglaselt: ta oli saatnud härra Bõstrõile kiire ja valuta surma. Kogu tema näoilme puusärgis lamades oli nii harilikult rahulik, peaaegu heasüdamlikult naeratav. Vististi oli ta mõelnud häid mõtteid sel silmapilgul, kus surmav kuul tabas tema südant, ja nende heade mõtetega ta surigi. Ta oli kukkunud küljeli, nagu oleks ta heitnud magama, ja juuresolev kordnik, kes seda kukkumist näinud, tõendanud pärast, et nagu ta kukkunud, nõnda ta ka jäänud: kõik ihuliikmed paigal, ainult parema käe sõrmed nagu tuksatanud korraks, sedagi vist sellepärast, et sealt langenud raamatutega täidetud kirjamapp kividele. Jah, tänavalt koristatud laip surnukuuri ja alles sealt toonud proua Kuusik ta ära oma juurde, sest ta leidnud ajalehest sõnumi, mis ajanud talle hirmu peale. Kirjamapi, mis tal kaasas olnud, paneb ta puusärki ühes, et tal oleks pisutki seltsi mulla all. Aga kui Indrek tahaks enne neid raamatuid vaadata, sorida, siis olgu nii lahke. Selle vastu pole vanaproual midagi. See isegi meeldiks talle, kui keegi tunneks kadunu vastu kuidagi huvi. Nõnda siis võttis ta kadunu kõrvalt kirjamapi ja pani selle Indreku ette lauale. Küünlad põlesid, aknad olid avatud aeda, kust paistsid tuules liikuvad ähmased puuoksad valgushelgil ja kostis vahetevahel kasside inetu läbilõikav kisa, nagu kiputaks kellelegi kõri kallale!
„Rojud, rikuvad teised surnu rahu,“ ütles vanaproua kurtvalt kasside kohta. „Aga nõnda see siin ilmas on, et kui saadki inimestest lasi, siis on sul loomad oma kisaga kaelas. Oleks veel kevadegi, aga on ju sügise, varsti tali, et need, mädandid, peavad ka alati ühtesoodu lõugama.“
Indrek võttis ühe raamatu teise järele nahkpaunast välja, luges nende pealkirju, vaatas sisukorda ja lehitses siit-sealt. Proua samal ajal jätkas oma jutustust:
„Kadunu ise küll armastas kasse kuulata siinsamas akna all. Mitu korda ta ütles mulle, muidugi naljatades, et kusagil ei karju kassid nii ilusasti kui siin. Aga kuuvalget ta ei armastanud, tema tahtis, et kassid karjuksid pimedas, üsna pimedas. See oli vist sellepärast, et ükskord tema tahtis mind omale, ise istus just siinsamas akna all ja kassid karjusid pimedas aias. Puhus vali tuul ja raputas hirmsasti puid, nii et oksad peksid vastu akent. Siis ta rääkiski sellest. Ja sellepärast ta neid meie aia kassegi armastas. Tuletavad noorust meelde, ütles ta. Aga ta polnudki siis enam nii noor, kui ta sellest rääkis, nii neljakümne ümber. Mina ei olnud siis nõus, tahtsin järele mõelda, aga tema teist korda enam rääkima ei hakanud. Kassid karjusid küll vahel, kui ta siin akna all sõi, aga tema ei rääkinud — niisuke oli see kadunu. Alles tänavu suvel tuletas teine seda meelde, sest, ütles ta, nüüd on vabadus tulemas, nüüd võib sellest rääkida. Nüüd võib hakata kõike tegema, mida enne ei võinud. Ja siis ei ilmunud ta äkki mitu päeva järgemööda lõunele. Siis’ep ma neid surmakuulutusi lugema hakkasingi ja nüüd näete, mis sellest tuli.“
Proua pöördus kadunu poole ja kohendas siit-sealt, kuna Indrek samal ajal luges: P. I. Proudhon: „Mis on omandus?“; Schäffle: „Die Quintessenz des Sozialismus,“ Cabet: „Reise nach Ikarien.“ Selle raamatu vahelt leidis ta lehe, millele saksa keeles kirjutatud: „Kui keegi meilt küsib: milline on me teadus? — siis vastame: vendlus! — ja teie põhimõte? — vendlus! — teie õpetus? — vendlus! — teie teooria? — vendlus! — süsteem? — vendlus!“ Edasi leidis: „Weitling: „Die Menschheit, wie sie ist und wie sie sein sollte.“ Selle raamatu vahel puutus talle muu seas silma paberileht Bismarcki kõnekatkendiga, milles oli nõutud töölisele õigust tööd saada, kuni ta on terve, ravimist, kui ta on haige, ja hoolitsemist, kui ta jääb vanaks. Neile raamatuile lisaks oli kellegi inglase oma, milles räägiti rikkuse jaotamisest, ja eestikeelne „Täielik unenägude seletaja,“ milles mitmel pool erilised märgid. Aga nende lähema sirvimise pidi Indrek katkestama, sest vanaproua pöördus uuesti tema poole ja seletas edasi:
„Ma ju tegin teie nõuande järele ja viisin talle ise lõuna koju. Mina ise! Ja teate, miks ma läksin ise? Ma mõtlesin, et kui ta ehk nüüd veel kord hakkab sellest rääkima, siis ütlen talle, et eks nüüd ole nagu vabaduste aeg ja eks nüüd või uuesti otsast peale hakata. Mul on juba lapsed suured ka, olen selle poolest vaba inimene. Aga tema sõi küll lõuna ära ja hakkas peale seda jälle siin käima, oli teisel vist häbi mind lasta seda pikka maad söögiriistaga trampida, aga ei kasside karjumisest ega muust enam sõnagi. Ma küll otse meelega söötsin aeda ka võõraid kasse, et neid oleks siin hästi palju karjumas, tahtsin näha, kas tal tuleb veel meelde ja kas nimetab veel poole sõnagagi, aga ei, tema suu jäi lukku. Muidugi, nüüd on mul selge, miks ta oli nõnda: surm varitses teda, surm astus tema kannul, otsis ainult parajat silmapilku. Ja nii kui siis soldatid tõmbasid püssid vinna, pööras surm ühe rauaotsa kohe tema pihta. Jah, ei muud midagi kui surm seisis nüüd meie vahel, see oli. Ja surma vastu ei saa miski, ei hea lõunasöök ega kassidki oma karjumisega, ehk olgu neid ei tea kui palju. Nüüd võib sellest rääkida, sest tema on surnud.“
Siin kohal Indrek arvas olevat paraja aja tulnud jutustamiseks oma viimasest kõnelusest kadunuga, selle unenäost ja hingeõnnistusest.
„Jah viimasel ajal ta ei saanud lasi sellest hingeõnnistusest,“ ütles proua, „nagu oleks mõni raske patt tema südant vaevanud. Mõtlesin mitu korda, et mis see küll peaks olema, ja ei leidnud midagi muud, kui et ta oli vanapoiss. Tal ei olnud naist, kes oleks aidanud tal õndsaks saada, sest mehel on see ilma naiseta raske. Ja kui ma nüüd mõtlen, et tema peab minu süü pärast minema põrgu, siis ma kohe ei tea, mis ma teeksin. Oma kohagi ta ju kaotas selle hingeõnnistuse pärast.“
„Kas tal siis kohta ei olnud?“ imestus Indrek.
„Ei,“ vastas proua Kuusik. „Sellest polnud muidugi midagi, sest temal oli vististi oma kopik musta päevade jaoks varutud, ainult ma kartsin, et mõni teab, mis igavusest teeb. Tema oli ju direktorile vastu hakanud, otseteed direktorile endale. See tahtnud midagi seletada raskustest, mässudest ja streikidest, aga kadunu soovitanud tal lugeda unenägude seletajat. Ainult täielikku, lisanud ta juurde ja naeratanud endamisi, nagu tal oli viisiks. Ning seda teiste juuresolekul, saate aru. Direktor muidugi pidas seda pilkamiseks, nõudis seletust, aga siis vastanud kadunu, et direktor armastavat rääkida aina hingeõnnistusest. Unenäod ja hingeõnnistus — need on direktori peamured. Sellega olnudki lõpp tema oma rääkimise järele. Ainult niipalju lisanud ta pärast juurde, et tema võib ometi ainuski kord elus rääkida ja mõelda, mida ta tahab. Ei meeldi see teistele, siis käigu nad kuradile, nõnda et mina arvan, just selle kuradi pärast pandigi tal sulg sappa. Kes siis seda võib suures vabrikus lubada, et mõni kirjutaja või insener hakkab direktorit põrgu küütima, seda tohib ainult armas jumal ise.“
„Kas temagi,“ kahtles Indrek.
„Aga heldene taevas, kes siis?!“ hüüdis proua Kuusik hämmastunult. „Ega ometi Jeesus Kristus? Kes siis lunastama hakkab? Kes päästab meid ära kurjast?“
„Ma ei tea,“ vastas Indrek.
„Teie olete uskmata,“ ütles proua Kuusik nüüd. „Teie, mehed, olete kõik nõnda, juba lapsest saadik. Sellepärast ütlen mina alati, et kui naisi poleks olemas, siis läheksid kõik mehed põrgu.“
„Ennem oleks ehk nõnda, et kui poleks naisi, siis poleks ka taevast ega põrgut,“ ütles Indrek, korrates kellegi teise meenunud mõtet.
„Nojah, muidugi, mehed arvavad ikka, naised on nii halvad ja kurjad, et jumal pidi nende pärast looma põrgu, sest et neile vähemast ei aita,“ rääkis proua Kuusik. „Aga mina ütlen teile, et põrgu on jumala armunõu ja mehed teavad temast sama vähe kui naised. Seda ütlesin ka kadunule alati. Aga kas te võite arvata, mis tema mulle ükskord selle peale vastas? Teate, see oli just tol õhtul, kui teie tulite oma katkise kaelaga. Tema vastas, et oleks ta sel kasside karjumise õhtul mulle hirmu nahka ajanud, siis oleksime meie kahekesi, s. t. kadunu ja mina, teada saanud, mis on põrgu. Ja kui mina küsisin, kuis see oleks võimalik olnud, ütles ta lihtsalt: meist, s. o. minust ja temast oleks saanud siis mees ja naine. Ja uskuge või ärge uskuge, aga hirmuga oli tal ometi õigus, olgu põrguga lugu kuis tahes. Mina mõtlesin siis justament, et mis mul temasugusest mehest kasu, keda ma sugugi ei karda. Mis tugi on inimesel sellest, keda ta ei karda? Kuid samal ajal mõtlesin ma veel midagi, aga seda ta juba ei teadnud, ei saanudki teada, suri enne ära. Oleks ta kauem elanud, siis ta oleks ehk ka seda teada saanud, kas või minult endalt, sest nüüd ma oleks võinud seda talle juba öelda.“
„Mis asi see siis oli, kui küsida tohib?“ ütles Indrek huvitatult.
„Vaadake, sel õhtul, kui kassid nii karjusid ja tema minult küsis, kas ma tahaks tema omaks saada — ta ütles nimelt omaks, mitte naiseks, nii delikaat ta oli — vaadake, siis olime alles mõlemad nii noored, et meil oleks võinud olla lapsi, aga just seda mina ei tahtnud.“
„Ah nii,“ lausus Indrek, nagu oleks tal nüüd kõik selge, kuid proua jätkas:
„Mina ei tahtnud sellepärast, et kadunul olid nii suured kõrvad ja kangesti peast eemal — ma nimetasin teda oma tütarde vastu sageli naljatades lontkõrvaks — ning ma kartsin, et lastel tulevad ehk samasugused, neist saavad ka lontkõrvad. Mõtlesin, et mis ma teen tütrega, kui ta saab korraga kadunu kõrvad. Pärast muidugi kahetsesin ja mõtlesin, et eks tüdruk oleks võinud kõrvad peita juustesse, sest milleks need talle jumalast on antud, kui nendega ei või lontkõrvugi varjata. Aga siis polnud sellest enam kasu, sest tema ei hakanud enam kunagi uuesti rääkima, mitte kunagi, nagu poleks seda asja eluilmas meie vahel olnudki. Ja nüüd on ta surnud.“
Proua pühkis silmi. Ka Indrekul oli millegi pärast kahju. Aga kassid karjusid hooti aias, nagu poleks midagi sündinud, ja sügisene tuul kargas üle plangu majade vahelt ning üle kiviste katustegi aeda, kus ta pimeduses põrkas vastu raagus puid, nii et pidi vinguma. Kui Indrek valmistus lahkuma, seisis proua Kuusik tema juures, nagu tahaks ta veel midagi öelda, aga ometi ei lausunud ta sõnagi. Alles siis, kui Indrek oli juba üle leinatoa läve, ütles proua:
„Ja te lahkute tõepoolest nõnda? Te lähete ja ei loe ainustki issameiet? Aga mina palvetan ühtepuhku tema juures, mõtlen, et ehk aitab ometi pisut teisegi palve tema hingele, tema ise ju ei hoolinud palvest ega kellestki.“
Indrek peatus natukeseks, nagu mõtleks ta millegi üle järele, ja tal tuli äkki meelde, mis kadunu temale öelnud viimsel kõnelusel, nimelt: „Kui mõtlete teiste peale, siis olete õigel teel.“ Nii olid tema sõnad. Aga veel oli ta nimetanud kasakat peaaegu inimlikuks, sest et ta polnud tagunud omale risti ette, vaid andnud Indrekule nuudiga kaelale, s. t. teinud midagi teisele, mitte iseendale. Kui nüüd Indrek läheb ja loeb temale ühe issameie, siis ei või see ometi hullem olla kui kasaka nuut Indreku kaelale. Proua Kuusikule aga valmistaks see tingimata suurt rõõmu.
Nõnda siis Indrek astus üle läve tuppa tagasi ja lähenes kadunule ning küünaldele. Ta laskis pea rinnale ja pani käed risti ning hakkas juba lugema, aga siis mõtles ta, et ta teeks leinajale veel suuremat rõõmu, kui ta loeks palve põlvili. Ja nõnda langeski ta põlvili ja hakkas palvet uuesti otsast peale. Aga see tõi proua Kuusikule nii suure nutuhoo, et ta karjus peaaegu suure häälega kogu see aeg, kus Indrek luges vaikselt oma palvet. Ta nuttis nii tõsisest südamest ja võltsimatult, et Indrekki vaevalt, vaevalt suutis hoiduda kaasanutmisest, sest talle viirastusid äkki Vargamäe eluhooned ja need leinad, mis seal leinatud, ja need nutud, mis seal nutetud lapsepõlvest saadik. Ja kui ta pärast kõndis õhtupimeduses üksinda kodu poole, tundus talle, nagu oleks ta kadunu hingeõnnistuse eest hoolitsedes isegi pisut õndsaks saanud.