Tõde ja õigus III/XVIII
XVIII.
Peale vabaduse ja õiguste seletamise, mis toimus enampakkumisi, oli veel kaks küsimust, mis hoidsid avaliku arvamise ja rahva meeleolu pinevil, esiteks: kes oli suures tapmises süüdi, teiste sõnadega, kes oli tapja? ja teiseks: kuidas matta tapaohvrid?
Alguses näis nõnda, et esimene neist küsimusist on lihtsam ja teine keerulisem, aga pärast selgus vastupidine — teine oli lihtsam, esimene keerulisem. Muidugi, inimesed olid tapetud, selles polnud kahtlust, mõnikümmend inimest. Ei kahelnud ka selles keegi, et soldatid lasksid ning et just sellele laskmisele järgnes nähtavasti mainitud inimeste surm, nii et laskmine pidi nii või teisiti põhjustama surma. Just nii, see oli selge. Nii et asi oli üsna lihtis: soldatid lasksid ja inimesed said sellest surma või haavata. Aga soldatid ei võinud midagi sinna parata, et nad lasksid, sest neil olid püssid käes, neid oli õpetatud laskma ja peale selle oli neil veel kästud lasta. Tähendab, küsimus oli selles, kes oli käskinud? Aga juurdlusel selgus, et küsimus pole sugugi selles, vaid — kes oli käskinud käskijat? kes oli käskinud käskija käskijat? kes oli käskinud käskija käskija käskijat? jne., kuni jõuti inimestelt seaduseni ja seaduselt uuesti inimeseni, kes seisis väljaspool seadust. Aga öelge nüüd ise, kuidas tahate vastutusele võtta selle, kes seisab väljaspool seadust? Vastutusele võiks võtta ainult süsteemi, sest see on seaduses ette nähtud.
See on asja üks külg. Nüüd teisest küljest: hea küll — soldatid lasksid. Aga kas soldatid ka siis oleksid lasknud, kui rahvast turuplatsil poleks olnud, mis te arvate? Vististi mitte. Tähendab, rahvas ise oli laskmise põhjuseks. See ei tähenda midagi, et tal polnud sõjariistu, või kuigi oli, et ta neid ei võtnud tarvitusele. Sest tähtis polnud siin tõsiasjad, vaid oletus, veendumus, usk. Kui sõjavägi võis oletada või uskuda, et rahval võivad olla relvad ja tema võiks nad tarvitusele võtta, siis oli sellest küll, et laskma hakata. Usu kindlus aga oleneb enamasti kartuse suurusest, kartuse suurus rumaluse suurusest, rumaluse suurus nii mõnigi kord harimatuse suurusest, see viimane aga jällegi — süsteemist, mis seaduses ette nähtud, nii et ainult selle võiks vastutusele võtta, s. t. tema asemele uue süsteemi panna.
Seega siis süüdlast inimest ei olnud, süüdi oli süsteem. Või kuigi oli kusagil kaugel, kaugel keegi inimene laskmises süüdi, siis see seisis väljaspool seadust, s. t. temale polnud karistust muidu ette nähtud, kui tee revolutsioon, tee hästi põhjalik revolutsioon, nagu tehti kusagil Prantsuse- või Inglismaal. Tegelikud laskjad, seega tapjad, samuti ka käskija, käskija käskija, käskija käskija käskija jne. olid täitnud ainult käsku ja neid tuli seega truu ja vastutusrikka teenistuse eest tänada. Tänu oli tegelikkude mõrtsukate ainuke töötasu. Ometi leidus inimesi, kes selles kahtlesid. Üks selliseid oli Viljasoo, sest tema tähendas selle küsimuse arutamisel harilikult:
„Küllap said peale tänu ka hea käraka karjajaaku ja horgi otsas suurema lihaportsjoni.“
Nõnda ütles tema oma vanapoislikus jõhkruses ja kirtsutas nina, nagu tunneks ta ise oma sõnade vastikut kibedust. Aga kui keegi püüdis talle vastu vaielda, öeldes, et tema arvamus võiks ehk paika pidada lihtsõduri, mitte aga ülemuse suhtes, äigas ta endiselt nina kirtsutades ja isegi irvitades:
„Ülemus sai hiilgava võidu, mis jaapani sõjas jäi tulemata.“
Nõnda siis oli kindel, et tapmises ei võinud süüdistada kedagi, ehk olgu siis, et tapetuid endid: miks olid nad sõjaväele nii suure hirmu peale ajanud, et see oletas või uskus silmapilkset rünnakut ja astus sellepärast viibimata tegevusse. Sest, kui rahvas oleks sõjaväele veel suurema hirmu peale ajanud, siis oleks ta kas või kuulipildujad ja isegi kahurid tarvitusele võtnud. Iseasi, kui hirm oleks olnud nii suur, et sõdurid oleksid lihtsalt plehku pistnud, või kui ta oleks olnud nii väike, et nad oleksid julgenud kuulideta padrunitega paugutada. Jah, see oleks olnud iseasi! Siis oleks rahvas lihtsalt laiali läinud, muud ei midagi. Aga seda ei olnud ja sellepärast tuli kõik, nagu ta tulema pidi — süütult ja süsteemitruult, kuid nii totralt ja jälgilt, et pidid olema kõva kristlane, kui suutsid seda uskuda ilma lihasilmaga nägemata.
Leidus neid, kes ütlesid, et, noh, hea küll, kui süüdi pole tapjad, vaid niiöelda tapetud ise, siis tuleb küsida, kes on selles süüdi, et tapetud on süüdi? Teiste sõnadega: kuidas sai või tuli rahvahulk turule sõjaväge ja tema ülemust nõnda hirmutama, et püssid hakkasid paratamatult paukuma ja veri voolama? Või tuli rahvas ise? Võttis lihtsalt kätte ja tuli, nagu tulevad rohutirtsuparved või sipelgakarjad, ole ainult hea ja võta nad vastu. Tuli, nagu tuleb maavärisemine, torm, uputus või mõni muu looduslik nähtus. Tagant järele võid küll kõike ilusasti seletada, aga kui asi kordub uuesti, siis ollakse sama tark või rumal nagu eelmine kordki: leinatakse hukkunuid ja juureldakse jällegi põhjuste kallal, otsides süüdlast, sest elus inimene ei saa muidu. Kui on tegu, siis ka tegija, ainult maailm tekkis ise, sest tema on suurem, kui et keegi oleks võinud teda teha, tema on nii suur, et täidab kogu ruumi ja tegijal pole kohta, kus olla. Sellepärast siis lõigi maailm enda ise, aga väikestel asjadel on ikka tegija, neis on ikka keegi süüdi, neil on ikka oma kindel põhjus.
Laskmist uuris ametlik komisjon ja see tegi kindla ja selge otsuse: laskjaid tuleb tänada. Rahvahulga turuplatsile sattumist või tulemist juureldi eraviisil ja sellepärast ei jõutud mingile kindlale otsusele ega võidud loomulikult ka kedagi tänada või hukka mõista ja karistada. Üldse aeti seda asja hooletult, pealiskaudselt, peaaegu ükskõikselt, nagu ei puutuks see kellessegi. Ainult „Rahva Sõbra“ toimetuses satuti tema pärast kord nattipidi kokku, nii et verevalamise uurimine pidi peaaegu sünnitama uue verevalamise. Seegi sündis ehk mitte niipalju asja enda pärast kui põhjusel, et Sillamäel ja Joosual oli teineteisega „pistmist“. Kuidas see kõik just algas, seda oleks pidanud pärast omakorda uurima, nii et oleks olnud juba uurimise uurimine, sest alguse ajal polnud ühtegi kõrvalist isikut pealt kuulamas. Kui Indrek astus toimetusse, oli seal kõrvalistest isikutest ainult Viljasoo ja varsti peale teda tuli Kröösus ühes kellegi sootuks noorevõitu kaaslasega, kel maapoisi rõivastus ja tegumood, helevalged püstiseisvad juuksed, helevalged kulmud, samasugused ripsmed, helesinised silmad ja vaevalt märgatav ude ülemisel huulel ning lõual. Millegi pärast meeldis see noormees Indrekule esimesest silmapilgust saadik. Ta andis Indrekule kätt, nagu vana tuttav, ta andis nõnda kõigile kätt, nagu astuks ta vendade keskele ja sellepärast Indrek ei kuulnudki tema nime esimesel kohtamisel. Alles hiljem öeldi, et teda hüütakse Attilaks, mis ajas tahtmatult igaühele naeru näkku. Peale nende saabus veel paar inimest, muu seas see valget verd Meigas’e nimeline tööline, kes oli aidanud Indrekul järve ääres kaela pesta. Tema tõi lehele mingisuguse kirjutise või sõnumi ja pidi kohe lahkuma, aga ei saanud, sest Joosual, kelle võimupiiridesse kirjutis kuulus, polnud aega teda vastu võtta ega ka tarvilikke suusõnalisi seletusi tähele panna. Tema kas pildus ärritatult üle pea oma juuksesalkusid, mis kasvasid päevpäevalt aina pikemaks, kuulas Sillamäed või rääkis ise nõnda, et teised pidid kuulama. Tal oli ainult niipalju mahti, et juba mitmendat korda Meigasele öelda:
„Ainult üks silmapilk, siis…“
Nõnda siis Meigas ootas lubatud silmapilku, kuna Joosua karjus Sillamäele:
„Jäta ükskord oma kodanline plära! Ikka kes, kes? Iseenesestki mõista kes: mass! Hulk on see, kes teeb, mitte üksik isik. Nüüd pole nii, nagu enne, kus revolutsioon oli üksikute inimeste eraasi…“
„Kui nõnda,“ hüüdis Sillamäe vahele, „milleks siis teiseltki poolt süüdlasi otsida?“
„A-a!“ karjus Joosua, „see on hoopis teine asi! Siin on süüdlaste otsimine õigustatud ja linnavalitsus talitab õieti, kui…“
„Mis kuradi teine asi?!“ möirgas Sillamäe kõigest kõrist ja lõi lahtise peoga laksatades lauale.
„Sa karjud kui kretiin,“ lõugas Joosua talle vastu, sest temal oli viimasel ajal millegi pärast viisiks idioodi asemel ikka tarvitada kretiini, mis polnud veel nii kulunud ja sellepärast nii mõjutu, nagu see teine sõna. „Saa ometi ükskord aru ja raiu endale kas või saapatalla sisse või kellakapslisse, kui peaaju seda kõige algelisemat asja kinni ei pea: neil on tegevuses isikud, meil mass, isikuid saab süüdistada, sest neil on vastutustunne, massi mitte. See on kõik.“
„Aga milleks teil siis see põrandaaluste instituut või seisus, kui kõik on ainult mass?“ küsis Sillamäe, keda irriteerisid Kröösuse muiged. „Milleks need kõned ja üksikute vaidlused päevade ja ööde kaupa, eks laske kõneleb mass. Las tulevad need eided ja taadid, poisid ja plikad, keda oli turule kokku meelitatud, ning las nad seletavad oma uusi vabadusi ja õigusi, küllap siis näeme, kes on kretiin.“
„Pidage, härra Sillamäe,“ rääkis nüüd Kröösus rahulikult, kuid ähvardavalt vahele. „Teie ütlesite, et rahvas olnud turule kokku meelitatud. Kas te ei väljendaks selgemalt, kes olid teie arvates need meelitajad?“
„Seda mina ei tea,“ vastas Sillamäe, „aga just seda mina tahaksingi selgitada.“
„Aga te räägite niisugusel toonil, nagu sihiksite kuhugi. Teil on nägu, nagu peaks neid meelitajaid otsima minu parteikaaslaste seast.“
„Härra Kröösus,“ vastas nüüd Sillamäe ja tahtis jätkata, kuid see ütles talle kõrgendatud toonil vahele:
„Palun väga, mina pole härra, vaid ainult seltsimees, kuulun massi hulka.“
„Minule pole te mingi seltsimees,“ vastas Sillamäe, „ja massi moodi pole te ka. Paremal korral olete härra seltsimees.“
„Palun mitte isiklikuks minna,“ ütles Kröösus.
„Massi vastu ei saagi isiklikuks minna,“ vastas Sillamäe. „See on teie oma retsept.“
„Jäta ükskord oma igavad targutused ja vasta, mis sult küsiti!“ hüüdis Joosua.
Aga Sillamäe oli juba küsimuse unustanud ja sellepärast pidi seda temale kordama.
„Meelitajaid, härra Kröösus…“ hakkas Sillamäe.
„Kordan uuesti,“ põrutas Kröösus vahele, „jätke oma härratamine, see haavab minu enesetunnet.“
„Hea küll, hea küll, härra Kröösus,“ oli Sillamäe nõus, aga nüüd lõi Joosua kahe käega korraga plartsatades lauale, nii et Kuru ees hüppas tindipott, kargas püsti, sasis kümne küünega oma salkus pead ja karjus meeleheitlikult:
„See on kurat teab mis! Inimene on kui tõeline kr…retiin!“
„Meelitajad,“ algas Sillamäe uuesti ja katsus kramplikult ilma härrata, „kui nad on olemas, siis peab neid minu arvates tingimata otsima seltsimees Kröösuse ja konsortsiumi laagrist, mitte aga laskjate hulgast.“
„Tähendab, revolutsioonijuhid, rahva vabaduse eest võitlejad on rahva tapjad?!“ karjus Joosua uuesti püsti karates ja Sillamäe laua äärde tormates, nagu peaks ta temale kallale kargama.
„Miks siis kohe tapjad?!“ naeris Sillamäe talle vastu ja laskis enda toolitoele seljakile, nagu põrkaks ta teise eest hirmunult tagasi. „Ma ütlesin ju selge sõnaga meelitajad.“
„Aga esteks te ju seletasite, et meelitajad ongi need õiged veresauna süüdlased,“ rääkis Kröösus pikkamisi ja nagu iga sõna eriti rõhutades. „Kui nüüd mina ja konsortsium, nagu teie seda ütlete, olemegi need meelitajad, siis oleme ühes sellega ka veresauna süüdlased. Eks ole nõnda?“
„Ja muidugi,“ oli Sillamäe nõus, „kui tehtaks kindlaks, et teie kutsusite rahvahulga turuplatsile, teie kui kõnelejad, kui juhid ja jätsite ta sinna niiöelda jumala hooleks — sest teid endid polnud ju laskmise ajal seal — siis muidugi! Pealegi, kus olid need sõjariistad, mis te iseoma ütlemise järele paar päeva tagasi konfiskeerisite? Kus need olid, kuhu need said? Hea küll, teie ise ei tahtnud laskma hakata, aga kui teised avasid tule, miks ei kõmmutanud te kas või ühtainustki laskjat või nende käskijat maha? Miks te ei näidanud, et te oskate peale rääkimise veel midagi muud? Miks ei viinud te rahvahulka kas või paljakäsi sõdurite kallale, sest nõnda oleks olnud ohvreid mitu korda vähem kui nüüd? Ma küsin, miks? Te topite mulle ainult oma massi nina alla. Aga kui läksite sõjariistu konfiskeerima, siis ei läinud ju mass, vaid mass läks ainult juhtide eestvõttel. Kus olid juhid siis, kui lasti? Kus nad olid, küsin ma? Ja kui mulle selle peale ei vastata, siis ütlen ma: karjased olid jätnud oma lambad huntide hooleks, juhid olid andnud oma massi ära. Sellep…“
Poole sõna pealt Sillamäe katkestas oma hoogsa süüdistuskõne ja lipsas jumalavälguna selja taga asuvast uksest teise tuppa, sest ta oli märganud, et Kröösus võtab tasahilju revolvrit taskust. Alles nüüd, kus Sillamäe äkki kadunud, panid ka teised üksteise järele Kröösuse toimetamist tähele.
„Üks niisugune kodanline koer rohkem või vähem, see ei loe üldse ilmas,“ rääkis Kröösus pikkamisi läbi hammaste, kuna tema õhukesed huuled tundusid kangeina ja valkjad silmad läikisid kalgilt. Ta astus ukse juurde, mille taha Sillamäe kadunud, ja katsus seda avada, kuid ei saanud, sest teda hoiti teiselt poolt kõvasti kinni. Sellepärast ütles ta läbi ukse: „Üsna asjata ust kinni hoida, Sillamäe. Kui mina ja mu seltsimehed on tapjad, siis tapan ma teid niikuinii, ükskõik kas täna või homme. Meie loodame vene tsarismiga hakkama saada, siis ammugi saame ka teiega ja teiesuguste bursuidega.“
Kõiki juuresolijaid oli tabanud omataoline kangestus, nii et ükski ei liigutanud oimugi. Ainult Attila näos peegeldus ekstaas ja tema helesinised silmad virvendasid suurest meeleliigutusest, mis hakkas ka Indrekusse, kes leidis Kröösuse talitusviisi olevat väga julge ja mehise, kuigi pisut nagu liialdatud. Esimene, kes võitis meelerahu tagasi, oli Kuru, sest tema ütles Kröösusele, kel ikka veel revolver käes:
„Pange see pidemesse ja pistke tasku, muidu võib ta lahti minna, kui ta on laetud.“
Nüüd sai ka Joosua oma kõnevõime tagasi ja arvas:
„See on õige viis kõnelda niisuguste meestega.“
Natukese aja pärast, kui Kröösus oli revolvri tasku peitnud, hüüdis Kuru:
„Sillamäe! Revolver on juba taskus, võid tagasi tulla. Tule, tule, tule, tänaseks on sulle elu kingitud, et sa meelt parandaksid.“
Sillamäe avaski ettevaatlikult ukse ja pistis pea sisse.
„Tõpranäod,“ ütles ta, „kui sõnadest tuleb puudu, siis tükite käsitsi kallale, aga kui tükitakse käsitsi kallale, siis teete ainult sõnu.“
„Kuulge, kas te usute, et teil läheb täna räbalasti,“ ütles Kröösus toonil, nagu tahaks ta uuesti revolvri välja tõmmata.
„Hea küll, hea küll,“ ütles Sillamäe sisse astudes ja rahustamiseks kätt tõstes, „ma juba vaikin, ei lausu ainustki sõna. Käige põrgu oma laskmise ja laskjatega, tapmise ja tapetutega. Pole minu asi, ei puutu minusse. Basta!“
Aga ometi algas jutt samast asjast uuesti, nii et sõeluti linnavalitsust, politseid, rahvahulka, sõjaväge, kuberneri, kindralit ja igasugust tühja-tähja, mida kuulnud või öelnud see ja teine, mida arvatud siin või seal. Küsimus polnudki lõpuks selles, kes oli mõttele tulnud, et võiks hulgakesi linna minna, vaid kes oli lasknud, kes oli lubanud sel sündida? Kes oli tekitanud petliku arvamise, nagu oleks see lubatud, kuigi kõigil oli teada, et see oli keelatud? Politsei? Kuberner? Kindral? Aga temasse see ei puutunud, temasse puutus ainult mahalaskmine. Nii et oligi nagu teostunud see, millest Indrekule omal ajal rääkis Otstaavel, kui ta teda hoiatas koosolekule minemast. Üks võim lubas ja teine keelas, üks laskis rahva turule ja teine põmmutas ta maha, nagu oleks paras aeg jänesejahiks. Ja hulk ei võtnud seda arvesse, läks niiöelda võimukandjate lõksu.
„Ikka hulk, hulk!“ hüüdis Sillamäe viimaks vahele, kui ta oli küllalt vaikinud ja teiste targutamist pealt kuulanud. „Aga kus olid juhid? Need polnud ometi hulk. Nemad oleksid pidanud võima ometi üldist seisukorda õieti hinnata. Nemad oleksid pidanud mäletama, et alles paar päeva enne seda lõhuti ja põletati linnas. Oli see nali või? Ja kes tegi seda? Hulk, vastate teie. Aga siis pidid ju need, kellesse asi puutus, seda hulka kartma.“
„Vana trafareet!“ hüüdis Joosua vahele. „Kui inimesel pole oidu peas, siis ei aita midagi.“
„See’p see ongi, et inimesel pole kuigi palju oidu peas,“ vastas Sillamäe, „ja kui ta tuleb veel karjakaupa, siis on ta hoopis arutu. Aga kes tahab karja juhtida, sel peab olema oidu…“
„Kes tahab karja juhtida, see sörgib tema sabas,“ äigas Viljasoo nina kirtsutades, nii et kogu ta habe liikus.
„Teil, Viljasoo, on muidugi hea irvitada, sest teile on kõik ükstapuhas, aga minule ei ole, mina võtan seda südamesse. Mina jooksin turule, mina nägin, mis seal oli sündinud, ja ma ütlen, kui sa oled kordki niisukest asja näinud, siis ei tahaks muud, kui kõik need, kes selle põhjustasid ja kes selles süüdi, sinnasamasse lömaks lüüa, nii et neist ei jääks märga lappigi mälestuseks tulevastele põlvedele. Ainult seda tahaks. Ja ma ütlen: kui hulk olevas seisukorras riskeeris turuleminekuga, siis oleks ta pidanud olema viimase võimaluseni sõjariistus, tal oleksid pidanud olema kaasas vähemalt kõik need revolvriplõksud, mis konfiskeeriti paar päeva tagasi ja…“
„Olen nõus,“ ütles Kröösus Sillamäe juurde astudes „ja et tulevikus võiks talitada, nagu teie räägite, siis — kuipalju ohverdate sõjariistade heaks?“
„Mis kindlustab, et minu antud summa läheb tõepoolest sõjariistade ostuks?“ küsis Sillamäe.
„Esteks minu kui revolutsionääri sõna,“ vastas Kröösus imponeeriva iseteadvuse ja endast lugupidamisega, „ja teiseks meie partei keskkomitee, kellelt võin tuua teile tõenduse, et raha edasi on antud.“
Sillamäe viivitas, nagu tahaks ta midagi vastata, kuid ometi ei öelnud ta midagi.
„Kas sellest pole teile veel küll?“ küsis Kröösus nagu haavunult.
„Sillamäe ei raatsi lihtsalt rahast lahkuda, see on kõik,“ ütles Joosua halvakspanevalt.
„Eks sina lahku temast, kui sul teda nii väga kusagilt võtta,“ vastas Sillamäe.
„Mina saan ju palju vähem palka kui sina,“ ütles Joosua enda kaitseks.
„Näed, sul omal ka kohe kits kotis, nii kui pead ise midagi ohverdama,“ irvitas Sillamäe.
„Kas minult tahaksite?“ küsis Kuru, „ma viis rubla võiksin anda.“
„Mina omalt poolt kolm,“ ütles Viljasoo.
„Tänan endi partei komitee nimel,“ ütles Kröösus tähtsalt. „See on meeste mood.“
Ka teised annetasid, niipalju kui ükski võis, ainult Joosua ja Sillamäe kõhelesid ikka veel, nagu tahaksid nad ära oodata, kui palju keegi annab, et siis selle kohaselt oma summat määrata.
„Siin on ka minu poolt,“ ütles Sillamäe viimaks, mille peale Joosua kargas püsti ja nähes kolmerublalist hüüdis suure häälega:
„No kas sul häbi ei ole, nii vähe anda?! Ise kavatsed maja osta ja ainult kolm rubla!“
„Eks anna sina rohkem,“ vastas Sillamäe.
„Mina… Küll mina juba annaks, kui mul oleks, aga minul ei ole. Minu rubla on rohkem kui sinu kümme ja vähemalt niipalju sa oleksid pidanud andma,“ rääkis Joosua, aga ei ta andnud oma rublat ega suurendanud ka Sillamäe oma summat kümneni.
Samal silmapilgul ilmus peatoimetaja ja sellele tõttaski Kröösus nüüd vastu, et ka temalt summat saada revolutsioonikassasse. Läbi lahtise ukse kostis nende kõnelus teisest toast.
„Mina ei saa teist hästi aru,“ rääkis peatoimetaja Kröösusele. „Koosolekuil, seal olen mina ja minu mõttevennad niiöelda kodanline rämps ja nüüd tulete minult raha saama.“
„Härra Mürkmann,“ vastas temale Kröösus, „teie segate kaks eriasja — koosoleku ja nelja silma all jutuajamise. Koosolekul jääte teie ikkagi kodanliseks rämpsuks, kas te mulle täna raha annate või ei, sest muidu ei saa me teie ettepanekuid maha hääletada. Kui me aga teie ettepanekuid maha ei hääletaks, kes saaks siis praegusel silmapilgul aru, et meil on oma partei. Isiklikult pole meil teie vastu midagi ja raha on ju isiklik asi, nii et mis puutub sellesse, siis…“
„Siis raha võtaksite ka mustasajalistelt vastu, kui neid meil oleks,“ ütles Mürkmann.
„Just nii,“ kinnitas Kröösus, „raha võtame kas või röövlilt ja mõrtsukalt vastu ja tarvitame seda revolutsiooni läbiviimiseks.“
„Nii et minu raha, kui ma annaksin, võiks sattuda kampa mõne mõrtsuka või röövli rahaga,“ ütles Mürkmann. „See pole kuigi meelitav.“
„Kust te teate, et raha, mis te annate, pole röövli või mõrtsuka raha?“ küsis Kröösus. „Aga muidugi, meie ilmavaated lähevad selles asjas lahku. Et mitte asjata sõnu teha, küsin veel kord, härra Mürkmann: kas tahate toetada revolutsiooni või mitte? Kas olete revolutsiooni poolt või vastu, et teaksime endid ja oma parteiseltsimehi selle järele seada? Ei või jaa?“
„Aga, armas mees,“ ütles Mürkmann vastusest kõrvale põigeldes, „revolutsioon on juba läbi, s. t. praegusel silmapilgul oluliselt võimalik revolutsioon, peab kindlustama ainult tema võitusid.“
„Selles asjas lähevad meie vaated põhjani lahku,“ ütles Kröösus. „Meie arvates pole revolutsioon veel õieti alanudki.“
„Mõistan, saan aru, kuid mina ei usu, et revolutsioonilised jõud oleksid praegu sel määral organiseeritud ja võitlemiseks varustatud, et nad suudaksid selle joonega kaugemale edasi tungida. Teeksid nad katset, siis löödaks nad tagasi ja nad kaotaksid sellegi, mis saavutatud. See on minu arvamine. Saadud võitu peaks sellepärast mõni aeg kasutama uue rünnaku ettevalmistamiseks.“
„Seda me ju teemegi ja selleks ongi raha vaja,“ ütles Kröösus.
„Minu arvates on teie tempo liig kiire,“ tähendas Mürkmann.
„Meie arvates on see olnud liig aeglane,“ vastas Kröösus. „Iga silmapilk on kallis, sest muidu on vaenlasel liig palju aega koondumiseks ja ettevalmistamiseks. Meie, proletariaat, see kogu maailma vabastamise suur maleva, meie anname elava jõu, teie, kodanlased, peate andma raha, ainult siis on revolutsiooni võit kindlustatud. Ma ootan teie vastust ja kinnitan veel kord: meie ei naljata ei teiega ega ühegi teisega ja meie selja taga seisab jõud ning meie oskame seda kasutada.“
Peatoimetaja mõtles natukene aega, pistis siis käe tasku ja võttis rahakoti välja.
„Siin on teile viiskümmend rubla,“ ütles ta.
„Härra Mürkmann!“ hüüdis Kröösus talle vastu. „Teie ajate naerma ja teete iseenda naeruväärseks! Suure kodanlise lehe peatoimetaja“ — Kröösus toonitas eriti sõna kodanlise — „ja pakute revolutsiooni läbiviimiseks ainult viiskümmend rubla. Lihtsalt naljakas!“
„Võiksin veel kakskümmend viis juurde lisada, siis jääb kümme omale tasku,“ ütles Mürkmann nüüd. „Seda ei või ära anda, sest täna tahab teenija palka.“
„Ärge tulge oma üksiku teenijaga turule, kui küsimuses on revolutsiooni läbiviimine ja kogu inimsoo tulevik,“ ütles Kröösus ülalt alla põlglikult, kuna ta ise pistis rahad tasku, nagu oleks need lihtsad paberilipakad. Nõnda näitas ta, kuivõrt kõrgel tema seisab sealpool raha, sealpool seda kodanlaste ebajumalat.
„Kui minul pole täna kümmet rubla taskus, siis sünnib mul kodus revolutsioon ja kümne rubla pärast ei hakka ma endale ometi revolutsiooni kaela tõmbama,“ rääkis Mürkmann naljatavalt. „Seda ei teeks teiegi, kuigi te nii väga armastate teda.“
Vahepeal oli Indrek tahtnud toimetusest lahkuda, aga kui ta uksest tänavale astus, ootas seal kahehobuse voorimees, kes palus teada, kas siia majja on tulnud niisuke ja niisuke noorhärra, sest ta jätnud teda ootama ja tema ei teadvat, kui kaua ta õige peab ootama. Indrek läks toimetusse tagasi, et küsida, kas keegi pole ehk voorimeest ootama jätnud ning ta siis unustanud, aga seal selgus, et voorimees pole hoopiski unustatud, sest Kröösus tahab temaga veel kuhugi sõita.
„Ärge tüüdake mind ometi mõne näruse voorimehega,“ ütles Kröösus surmapõlguses. „Mul on paremat teha kui voorimeest meeles kanda. Või pole tal aega oodata?“
Ja muidugi, miks voorimehel aega oodata pole, kui aga saksad selle eest maksavad, selline oli pukis istuva vanamehe arvamus ja nõnda ta jäigi edasi konutama „Rahva Sõbra“ toimetuse ette, kui Indrek sealt lahkus.