Tõde ja õigus III/XXIX

Allikas: Vikitekstid
Tõde ja õigus III
A. H. Tammsaare
XXX

XXIX.

Paari päeva pärast Viljasood uuesti kohates, teatas see, et tema kolinud juba uude korterisse ühes Marie ja tema lastega: kaks tuba ühes köögiga teisel korral, pealegi veel nii mugavad, et kummalgi toal oma sissekäik, tema omal üldisest koridorist, teisel köögi kaudu, nii et uus elupõlv ei segavat tema tööd põrmugi.

„Tulge meid vaatama,“ kutsus Viljasoo, „aga praegu pole põrmugi aega, mõtlen lendlehte välja anda aatemeeste vastu, sest need tahavad mingisuguse kongressi või ülemaalise rahvaasemikkude koosoleku kokku kutsuda. Pealegi tahan ka mina ise sinna koosolekule pääseda ja sellepärast tuleb eeltööd teha, et me ei sõidaks teiste veskile vett vedama.“

„Kes sõidavad veel?“ küsis Indrek.

„Tahaksid sõita ka Kröösus ja Joosua, aga kas me kõik valimisel läbi läheme, kes seda teab,“ vastas Viljasoo. „Igatahes mürgel peab saama aus.“

Sellest ülemaalisest koosolekust oli neil päevil juttu kõikjal. Joosua arvas teda selleks kasutada, et „neile inimestele“ kord arusaadavalt „mokale määrida“, et nende aated on lori, nende niinimetatud rahvas — pettus ja nende ülemaalisus — proletariaadi ninapidivedamine. Kröösuse otsus selle koosoleku suhtes oli palju lihtsam ja lühem ning avaldus sõnades: tuleb üle võtta. Keegi noor töölinegi, kes õppis Indreku juhatusel vene keelt, tegi juttu sellest koosolekust ja arvas, et olevat kodanline loba rääkida rahvaasemikkudest, kui inimesed pole valitud neljapügalase valimissüsteemi järele, sest muidu osutuvat valituiks mitte rahva, vaid kapitali asemikud. Ja aatemehed ei teenivat üldse rahvast, vaid kapitali. Mitte aade ei käsuta kapitali, vaid vastuoksa — kapital aadet, sest kapital on alus, aade pealeehitis, nagu ütleb Marx.

Isegi poodnik Vesiroos tegi sellest kongressist Indrekuga juttu, kui see läks õhtul hilja tagaukse kaudu omale midagi hamba alla saama.

„Mis seltsis teie liige olete?“ küsis Indrek.

„Käsitööliste-seltsis,“ vastas poodnik, „sest ka mina olen ju käsitööline, teenin kätega omale ja oma perekonnale ülespidamist. Ma olen oma inimestega juba rääkinud, meie valime tingimata käredad mehed, sest mis mõte oleks mõnda memme ülemaalisele koosolekule saata, nagu poleks meil paremaid mehi olemaski. Jumal tänatud, on. Käre aeg, siis ka käredad mehed, aga muidugi ikka mõistlikud käredad, nii et saaks üks kulduura koosolek, mitte mõni miiding, kus on kohe mäss ja revoluutsion. Sest muidu tehku inimesed mis tahes, aga kui nad tulevad üle maa kokku, siis ei või nad ometi kohe mässama hakata, nagu mässaks terve maa. Terve maa ei mässa kunagi korraga. See on nagu see poigodeeriminegi: ühte või kahte-kolme võib poigodeerida, aga ega siis kõiki saa. Teie pererahvas poigodeerib mind, ei osta minu käest, aga ega ta siis kõiki kaupmehi poigodeerida saa. Ja ometi on poigodeerimine see õige kulduura mäss ja revoluutsion. Eks ole tõsi, noorhärra? Teised ütlevad küll, et poigodeerimine polegi mäss ja revoluutsion, vaid et see on nagu treik, ainult pisut nagu teist moodi, aga mina ütlen, et ka treik on mäss ja revoluutsion. Ülepea ütlen ma: mäss ja revoluutsion on praegult nagu see vanajumal ise, temal on mitu olemist — treik, poigodeerimine, konviskeerimine ja kottiajamine. Ning mina arvan, et ega see sellega jää, küllap tuleb veel midagi, tuleb ilmtingimata. Mis teie arvate, noorhärra?“

Kuigi Indrek arvas sedasama, ometi seletas kaupmees veel tükk aega ilmaasju, enne kui sai soovitud kauba kaalutud.

Emand Lohk ei tundnud küll ülemaalise koosoleku vastu vähematki huvi ja vaevalt ta teadiski, et midagi selletaolist tulemas, ajades inimeste meeli ärevile. Aga temal olid omad asjad, mis teda erutasid, — kurvastasid ja rõõmustasid. Juba mõni päev tagasi oli ta hommikul kohvi tuues Indrekule jutustanud, et juut, kes neile nii kaua jumalasõna kuulutanud, lahkunud seks korraks oma karjalambukeste juurest. Ta öelnud küll viimsel osasaamisel, et ta ilmub varsti jälle, nagu varas öösi, aga ükski ei uskuvat tema tulekut ärevate aegade pärast. Jumala lapsukesed olevat tänapäev nagu aganad tuule käes ja et isegi juba juudist on saanud kristlane, liiatigi veel vaga jumalasõnakuulutaja, siis ei ole maailma ots enam kaugel. Sellepärast on emand Lohul tõsine mure, et ta just nüüd peab oma ainukese lapse kodunt välja saatma. Aga onult on Ameerikast juba kiri tulnud ja varsti läkitavat ta ka reisiraha, nii et Kristil pole muud kui olgu sõiduks valmis. Kui emand Lohk kindlasti teaks, et viimne päev on ligi, nagu seda tunnistavad ajamärgid, siis kirjutaks ta vennale, et ärgu ta saatku raha, sest mis mõte oleks kuhugi kaugele sõita, kui tõeks saab laulusõna: „See aeg on tõest’ ukse ees.“

Sellised olid emand Lohu mured ja Indrekul oli väga raske teda lohutada.

„Ma käisin selle asjaga ka juudi jutul, sest tema ise kutsus kõiki, kelle südant vaevab mõni mure või kahtlus,“ rääkis emand edasi.

„Noh, ja mis ütles tema?“ küsis Indrek.

„Tema ütles, et kes koputab, sellele tehakse lahti ja kes palub, sellele antakse,“ seletas emand. „Aga ainult peab kindlasti uskuma. Ta ütles, et kui mina päris kindlasti usuks ja jumalat paluks, siis võib ta ka viimse päeva edasi lükata, kui see on tema tahtmine. Just nõnda ütles ta ja pani oma käe mulle õlale, nagu oleks ma mõni mees. Jumal pikendab maailma päivi, kui on ükski ema, kes teda kõigest südamest palub ja kindlasti usub, nõnda kinnitas ta mulle. Aga seda ma ei saa uskuda. Ma usun küll kõik, aga seda mitte ja sellepärast ei saa ma ka seda jumalalt paluda. Olen mitu korda katsunud, aga mitte ei saa. Ja nüüd mõtlen ma, et saagu minust ja mu lapsest mis tahes, aga las viimne päev tuleb omal ajal, nii et need, kes magavad hauas, võiksid üles tõusta, kui Jeesus Kristus laseb pasunaid puhuda, muidu peab Õnnistegija minu pärast ootama. Ja vahel on mul nii hea meel, et mul pole seda kindlat usku, mis laseks viimse päeva edasi lükata, nagu ütles see juut, sest väga kindel usk teeks teistele halba. Mis te arvate, kas sel vagal ristiusu juudil on nii kindel usk, et ta saab jumalalt paluda viimse päeva edasilükkamist?“

„Ehk on,“ lausus Indrek.

„See on hirmus!“ ohkas emand õnnetult. „Sest mis oleks, kui ta seda tõepoolest jumalalt paluks. Kui ta paluks, et jumal lükkaks aina viimist päeva edasi. Siis see jääkski tulemata ja surnud ei tõuseks kunagi lunastamiseks üles. Vaene Jeesus Kristus!“

„Teil on hea süda, te muretsete teiste eest surnustpeastki,“ ütles Indrek ja ta isegi ei teadnud õieti, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta pisutki nalja.

„Ometi ükski hing, kes seda tähele paneb!“ rõõmustus emand südamest, „teised ainult naeravad mind.“

„Kas Kristi ka?“ küsis Indrek.

„Tema see naerabki, vanamees saab kurjaks, kui ma temale neist asjust räägin,“ vastas emand.

„Neil on omad mured, sellepärast,“ püüdis Indrek teisi vabandada.

„Jah, neil on maapealsed mured, minul taevased.“

„Nemad usuvad maapealset paradiisi, teie taevast.“

„Kui hirmus, et inimesed nõnda usuvad!“ ohkas emand südamepõhjast. „Nende hinged ei saa kunagi õndsaks.“

„Aga ehk saavad,“ arvas Indrek. „Ehk saavad inimesed ka maa peal õndsaks, kui nad aga kindlasti usuvad.“

„Ei kunagi,“ kinnitas emand nukralt, „sest kirjutatud on…“ Ja ta luges piiblisalmi, mis pidi tõendama tema arvamust.

Nõnda ei tulnud Indreku katsest midagi välja, kui ta püüdis saavutada emanda nõusolekut, et inimesed võiksid ka maa peal kuidagi õndsaks saada. Sest inimene ei lunastu ju enne, kui viimsel päeval, ning siis sajab ju tuld ja tõrva ja põlevat väävlit, mis sööb maa ning vee, nii et inimesel ei jää enam jalaaset. Aga kuidas võib siis inimene maa peal õndsaks saada, kui maad enam ei olegi? selle raske küsimuseni jõudis emand Lohk lõpuks välja. Ja et ka Indrek ei teadnud, kuis on see võimalik, siis tulid nad leplikult otsusele, et need asjad, õndsakssaamise asjad nimelt, käivad üle inimese mõistuse.

Ometi Indrek mõtles nende üle järele veel siiski, kui emand oli juba läind, ja ometi küsis see oma tütrelt, kas tema usub, et ta saab juba maa peal õndsaks? Aga Kristi vastas hooletult:

„Milleks ma peaksin seda uskuma? Ma ei tahagi õndsaks saada.“

„Aga härra Paas ütles, et kes ei usu taevast paradiisi, see usub maapealset.“

„Ma lähen ilma õndsakssaamiseta paradiisi,“ ütles Kristi nüüd.

„Ei sa siis usugi paradiisi, kui sa nõnda võid rääkida,“ ütles ema. „Ükski inimene ei taha ilma õndsakssaamiseta paradiisi minna.“

„Mina tahan,“ ajas Kristi vastu.

„Sa oled rumal, sellepärast. Inimene peab hoopis teiseks saama, ta peab uuesti sündima, kui ta tahab ükskõik mis paradiisi minna. Muidu oleks sama hea, kui mõni läheks sõnnikuveo-riietega kirikusse.“

Sellest ei saanud Kristi kuidagi aru, sest tema oli Attilaga rääkinud ja see oli talle maapealsest paradiisist pajatanud, nagu oleks see kättesaadav igasuguses riietuses. Veel enam: mida viletsamad riided ja mida tühjem kõht, seda kättesaadavam on maapealne paradiis. Ja mitte nõnda, nagu ema arvab, et enne muutugu inimene ja alles siis astugu paradiisi, vaid otse vastupidi — enne paradiisi ja küllap sa seal juba muutud, s. t. õndsaks saad. Attila oli väga lihtsa näite esitanud: Kristi ei pea enne ameeriklaseks saama, kui ta sõidab Ameerikasse, vaid enne sõidab ta sinna ning alles siis võib ta ameeriklaseks saada. Tähendab — ema ei saa asjast õieti aru, ta on lihtsalt ajast maha jäänud. Ka Indrek kipub ajast maha jääma, sellepärast ta arutabki emaga usuasju. Arutab usuasju ja unustab revolutsiooni. Sest mida muud tähendab tema kätte usaldatud raha raiskamine, mis pani Kristigi halba seisukorda, sest tema oli Indrekut soovitanud. Hea ainult, et ta lõpuks ometi kõik tasus. Jah, see on hea, sest nüüd ei kannata selle all revolutsioon.

Nõnda mõistis Kristi mõttes Indreku üle kohut, aga seda enam teiste aruga kui oma südamega, sest tahes või tahtmata ta tundis kogu selle rahajandi vastu suurt huvi. Ja mitte ainult kohtunikuna. Kui ta ühes teistega oli Indrekut küllalt hukka mõistnud, siis põles temas ometi uudishimu, mis sellest sõdurist lõpuks sai, kelle pärast Indrek astus oma väärsammu. Ja ta ei leidnud viimaks kuidagi muidu rahu, kui pidi ometi Indreku endaga rääkima. Juhus tuli talle appi. Tõtates kord õhtul tunnist koju, ta jõudis Indrekule tänaval järele, pidi temast mööda minema, aga viivitas siis sammu ja kõndis temaga kaasa. Esiteks oli nagu mõlemil pisut piinlik, aga pärast sobis jutt, nagu poleks vahepeal midagi sündinud. Isegi sõdurilt saadud kirja näitas Indrek lõpuks kusagil äriakna valgusel.

„Kas te usute hingeõnnistust?“ küsis Kristi, kui oli lugenud kirjalõppu mitu korda.

„Miks te seda küsite?“ vastas Indrek üllatatult.

„Sellepärast, et ema muretseb nii väga minu hingeõnnistuse eest ja ütleb alati, et mina ei tee midagi, mis võiks mulle õnnistust tuua. Oleks minul ometi ka mõni niisuke kiri, siis saaks ema kohe murest lahti, sest kui see kiri õndsust ei too, siis ei too miski.“

„See küll ei too,“ ütles Indrek vaikselt.

„Aga milleks te teda siis taskus kannate?“

„Ta on mälestus, et olen kord õnnis olnud,“ vastas Indrek viimast sõna toonitades.

„Ja enam ei ole?“ küsis Kristi.

„Ei,“ lausus Indrek. „Inimene ei ole elusalt üldse kaua õnnis, vaid ainult silmapilguks.“

„Aga surnult?“ päris Kristi nagu uudishimulikult.

„Sellest ma ei tea midagi,“ ütles Indrek, „sest ma pole veel surnud olnud.“

„Kõik usuvad ju, et inimene saab alles pärast surma õndsaks,“ ütles Kristi.

„Võib olla,“ vastas Indrek, „aga mina olen juba enne surma olnud mitu korda õnnis ning tahan veelgi õndsaks saada.“

„Teie pöörate kõik naljaks, aga mina räägin tõsiselt,“ ütles Kristi.

„Mina ka, uskuge ometi,“ kinnitas Indrek. „Ma võin teile isegi need korrad nimetada, kus ma olin õnnis. See hakkas juba siis, kui ma olin alles väikene. Aga siis ma veel ei teadnud, et nõnda saadakse õndsaks. Esimest korda aimasin seda kusagil suures toas, kus oli suur kapp peaaegu keset tuba, kapi ja seina vahel mingisugune tumepunane roosiline riie, akna all pikk, must laud, laua ees keset valgeks kulunud põrandat noor neiu, kes küsis minult: kas ma annaksin talle oma soontest verd, kui tal vaja tuleks? Ja ma tundsin, et ma võiksin kogu oma vere ohverdada, ainult kui aga tema seda vajab, ning seda öeldes oli mul selge, et ma olen õnnis.“

„Ja kus see neiu nüüd on?“ küsis Kristi ärevalt.

„Teda ei ole enam,“ vastas Indrek ja rääkis edasi: „Teist korda sündis see kusagil madalas keldriruumis, mille keset põrandat oli mingisugune kaltsuhunnik ja selle otsas nuuksuv laps, kel olid nõdrad jalad, mis ei suutnud teda kanda. Laps oli kaotanud usu, et tema jalad võiksid kunagi terveks saada, ja mina tahtsin talle tema usu tagasi anda. Ning kui see mul õnnestus, siis ma sain teist korda õndsaks.“

„Ja kolmat korda saite nüüd, eks?“ küsis Kristi.

„Ei, nüüd selle sõduriga oli juba neljas kord. Kui ma trepist alla tulin ja ta viimasel astmel leidsin konutamas, taipasin talle näkku vaadates, et selle inimese elupäevad on läbi. Aga mina tahtsin talle tema elu maksku mis maksab tagasi anda, sest ta ütles, temal on kodus viis väikest last, ja nõnda pistsin käe revolutsioonikassasse, revolutsiooni enda külge, nagu ütles Kröösus, ning just sel silmapilgul, kus ma seda tegin, tundsin ma suurt õndsushoogu, sest revolutsioon oli mulle suurim ja pühim ja ometi unustasin ta selle tundmata sõduri laste pärast.“

Nad kõndisid tükk maad teineteise kõrval vaikides, alles siis küsis Kristi:

„Ja see kolmas kord?“

„See oli südaöösel. Väljas oli külm ja tähtine taevas. Mina istusin suures ja kõrges toas, kus hulk musti koolilaudu, suur must tahvel, kateeder ja kaks noodipulti. Just viimaseid mäletan ma nii selgesti, sest üks oli harilik must, teine ebaharilik pruun. Mina istusin lauas, küünlajupp põles ees, sest laelamp oli kuiv. Ma kirjutasin. Kirjutades sattusin hoogu, mis lõppes imelise ekstaasiga: jumala tapmisega — muidugi sõnadega — ja sel silmapilgul ma tundsin õndsust.“

„Kas siis jumalat saab tappa?“ küsis Kristi nagu hirmunult.

„Sel öisel silmapilgul ma uskusin, et saab,“ vastas Indrek.

Jällegi kõndisid nad vaikides teineteise kõrval. Alles tüki aja pärast ütles Kristi:

„Seda oleks pidanud ema kuulma, kuidas teie õndsaks saate.“

„Milleks seda,“ vastas Indrek. „Iga inimene saab omal viisil õndsaks. Teile ma rääkisin neid asju ainult selleks, et te mind pisutki mõistaksite ja ühes teistega ei kahtlustaks.“

„Ma ei kahtlusta ju,“ ütles Kristi: „Ma pole kunagi kahtlustanud, aga kui teised…“

„Just nii, et kui teised,“ kinnitas Indrek. „Teiste päralt on maailm, selles pole revolutsioon midagi muutnud. Meid endid pole nagu olemaski, on ainult teised ja kui keegi julgeb silmapilgukski ta ise olla, siis on ta igasuguste kahtluste alune — kuni revolutsiooni äraandmiseni. Revolutsioon on püha tuli…“

„Attila ütleb ka nõnda!“ hüüdis Kristi vahele. „Kui ilusasti see kõlab: revolutsioon on püha tuli vabadusaltaril, eks?“

„Just,“ kiitis Indrek järele, kuid äkki need suured sõnad tundusid talle labastena ja kulunuina, nagu oleksid neid korranud juba lugematud huuled, ilma et keegi oleks õieti mõelnud või taibanud, mis nad tähendavad, ja sellepärast ta oleks tahtnud öelda midagi riivavat. „Revolutsioon on püha tuli, aga teostades saab temast ainult vaevaline käsitöö, mis ajab lõkkele kõige halvemad kired. Kahtlustatakse kõiki ja igaühte, olgu see oma isa, vend või õde.“

„Mina ei kahtlusta,“ ütles Kristi.

„Siis pole te vist õige revolutsionäär,“ vastas Indrek. „Ja nii see ongi, sest õige revolutsionäär on ju põrandaalune, teie aga elate oma kodus. Mina pole ka õige revolutsionäär ja sellepärast kahtlustatakse mind nii kergesti. See algas juba suvel metsas koosolekul. Mõni aeg tagasi kahtlustas teie isa mind ja nüüd olen ma niiöelda valmis. Aga teate, mis mina ütlen: mina võiksin neid kahtlustajaid endid samuti kahtlustada, nagu nemad kahtlustavad mind.“

„Minu isa ka?“ küsis Kristi.

„Miks mitte,“ vastas Indrek. „Aga ka Kröösust, Attilat ja iga teist õiget revolutsionääri ja põrandaalust.“

„See on jällegi teie vabamõtlemine, aga Attila ütleb, et mõte ei tohi olla kunagi täiesti vaba, vaid temal peab olema kindel siht. Inimene peab olema vaba, mitte tema mõte, sest muidu pole revolutsiooni,“ seletas Kristi.

„See pole mingi vabamõtlemine,“ vaidles Indrek vastu, „vaid meie teadmiste puudus. Teie tunnete näiteks oma isa palju paremini kui mind, Kröösust või Attilat…“

„Ei, mul on tundmus, et ma teid tunnen paremini kui oma isa,“ vastas Kristi.

„Hea küll, jätame siis minu mängust välja,“ ütles Indrek. „Aga ometi tunnete isa paremini kui Kröösust, Attilat ja palju teisi, eks? Öelge mulle nüüd, mis te temast õieti teate? Teate, kus ta käib, mis ta teeb, kellega puutub kokku?“

„Ta käib koosolekuil, räägib oma seltsimeestega ja…“

„Kust teie seda teate?“ küsis Indrek.

„Ta ju ise ütleb,“ vastas Kristi.

„On siis see teie teadmine, kui tema seda ütleb?“ küsis Indrek. „Isegi see ei aitaks, kui mõni teine seda ütleks, sest nemad võivad seista ühe mütsi all. Te peaksite oma silmaga nägema, oma kõrvaga kuulma, kus ta käib, mis ta teeb ja räägib, kellega puutub kokku, siis te teaksite. Ja nõnda peaks see sündima võib-olla nädalate kaupa, et otsusele jõuda, kas ta vahel harvagi ei tee mõnda kõrvalhüpet, mis äratab kahtlust.“

„Tähendab, te kahtlustate minu isa?“ küsis Kristi ärevalt.

„Ei,“ vastas Indrek, „ma ei kahtlusta teda milleski, ma räägin seda ainult näiteks, et iga inimest võib kahtlustada, kui aga tahab, nagu teie isa tegi seda minugagi.“

„Aga tema ei käi ju politseiga läbi,“ vaidles Kristi vastu.

„Kust teie seda teate?“ küsis Indrek.

„Te ajate mulle hirmu peale,“ ütles Kristi õudusega. „Te räägite, nagu teaksite midagi ja varjate seda minu eest. Teie kõik olete targemad kui mina ja sellepärast on teil nii hea minuga mängida.“

„Uskuge, Kristi, ma ei tea midagi ja ma ei mõtlegi teid hirmutada või teiega mängida, ma püüan ainult teile mõista anda, kui kole see on, et revolutsioonis, selles pühas tules, niipalju kahtlustatakse ja et ilma selleta pole ükski revolutsioon võimalik, sest teda on nii kerge ära anda.“

„Aga mis siis peab tegema?“ küsis Kristi abitult.

„Ei peaks nii kergesti kahtlustama,“ arvas Indrek.

„Aga kui kahtlus ometi tõuseb?“

„Siis kõige pealt kindlaid andmeid koguma, valvama, luurama.“

„See on ju nuhkimine!“ hüüdis Kristi põlgusega.

„Mis sinna parata, kui muidu tõtt teada ei saa,“ ütles Indrek alistunult.

„Ennem lepin valega, kui hakkan nuhkima,“ ütles Kristi kindlasti.

„Aga mina hakkan ennem nuhkima, kui kahtlustan kedagi põhjuseta,“ vastas Indrek samuti.

„Seda te ainult mõtlete ja ütlete, aga ei teeks kunagi, kui keegi kahtlustaks teie isa või venda. Ja kas te võiksite ka minu järele luurata?“

„Ehk võiksin, kui see oleks tarvilik,“ vastas Indrek.

„Te olete hirmus, lihtsalt kole,“ ütles Kristi. „Aga kui te kedagi väga, väga armastate?“

„O, siis on nuhkimine kõige kergem,“ vastas Indrek, „sest siis hakkad nii hõlpsasti kahtlustama ning tahad tõtt teada saada.“

„Siis ma ei taha kunagi armastust,“ lausus Kristi.

Nad olid kodu lähedale jõudnud ja et mitte üheskoos sisse minna, siis andsid nad kätt ja lahkusid: Kristi kadus hooviväravasse, kuna Indrek tegi väikese ringi, enne kui järgnes temale.