Tõde ja õigus III/XXVIII
XXVIII.
Oli ilmunud kusagilt teade, et maale läkitatud sõdurid tõrkunud ühes või paaris paigas ülemuse käsku täitmast, kui neilt nõutud relvade-tarvitamist rahva vastu. See teade jooksis linnas suust suhu ja ilma et keegi oleks vaevaks võtnud tema tõelikkust juurelda, tehti igasuguseid oletusi ja ehitati õhulosse. Mis sünniks, kui see oleks tõsi? Millisesse seisukorda satuks valitsus, kui mitte ainult siin, vaid ka mujal väed hakkaksid ülemusele vastu?
Mõni päev pärast seda sõnumit Indrek sai „Rahva Sõbralt“ teate, et käidud Timofeid küsimas ning lubatud sel ja sel ajal tagasi tulla. See sõnum pani Indrekul südame rõõmu pärast värisema. Tähendab ta ei eksinud. Teda ei petetud. Sõdur ei valetanud. Ta ei ole ka lõksu langenud. Ja kui ta temaga kokku sai, siis ta oleks temale kas või kaela langenud, nii ülevoolavalt oli tal õnne ja rõõmu. Aga see pidi veel suuremaks kasvama, kui nad astusid õhtupimeduses tänavale ja läksid üheskoos kuhugi lihtsasse joogikohta, kus sõdur pudeli õlle juures jutustas oma loo. Ta oli roodust maha jäänud relvu muretsedes ja teda oli tapiga järele saadetud maakonnalinna, kus pisteti vee ja leiva peale nädalaks ajaks. Aga niipea kui pääses välja, ta hakkas kohe tasapisi tööle — hakkas seltsimeestele seletama, mis temaga sündinud ja kes tema päästja ja heategija. Ta rääkinud mõnele seltsimehele ka oma tõotusest, mitte relva tõsta oma päästja omaste, sugulaste, sõprade ja tuttavate vastu, lastagu ta maha või poodagu üles.
„Aga kui seltsimehed oleks teid ära annud,“ ütles Indrek.
„Eluilmas ei võinud nad seda teha,“ vastas sõdur, „sest kes üheskoos on mädanenud mandžuuria kaevikuis, need ei anna üksteist ära, sündku mis tahes. Halb oli ainult see, et kõik polnud roodus kaevikutemehed, sest meist jäi seal vähe järele ja roodu täiendati hiljem. Nende teistega oli raskem, siin pidi olema ettevaatlik. Aga ka nendega saime lõpuks toime. Ja kui meid siis saadeti maale mõisa, kus moonamehed streikisid ning mässasid, siis juhtus nõnda, et sinna sattusid enamiste kaevikutemehed. Seal ütlesin ma seltsimeestele, et, vennad, pidage meeles, mis ma tõotanud ja mispärast ma tõotanud ning meie ei tõsta oma kätt mitte selle maa ja rahva vastu, kelle keelt ja kombeid me ei tunne. Las nad õiendavad ise oma asju. Just nõnda, Timofei, vastasid mulle seltsimehed. Ja nõnda see sündiski. Me pidime moonamehed laiali ajama, kes olid kogunud mõisa juurde, aga meie seisime nagu postid, kui leitnant andis käsu. Seisime ja ei teinud ainustki liigutust, ei lausunud ainustki sõna. Leitnant karjus, sõimas, tõmbas isegi revolvri taskust, kuid pani selle sinnasamasse tagasi, sest ta teadis, et meil olid laetud püssid käes.“
„Ja millega see siis lõppes?“ küsis Indrek suures ärevuses, nagu ei maldaks ta jutustuse jätkamist oodata.
„Teadagi, millega,“ vastas sõdur. „Meid käsutati korterisse tagasi ja jäeti kuni selle päeva õhtuni sinna. Vahepeal käidi ja joosti mõisas suure ähmiga edasi-tagasi. Nähtavasti käis leitnant ühes paruni, valitseja ja jumal teab kellega moonamehi vaigistamas, neid meiega ähvardamas ja hirmutamas, sest ega siis need teadnud, et neil pole tarvis meid põrmugi karta. Kuidagi said nad vististi asjad joonde ja õhtul hilja, kui kõik oli vaikseks jäänud, käsutati meid kõigega, mis meil oli, raudteejaama ja sealt maakonnalinna. Seal laaditi varsti kogu rood vagunisse ja nüüd oleme siin. Kuuldavasti saadetakse meid kui ebaustavaid Piiteri poole tagasi ja meie asemele tulevad uued.“
„Ja teile ei tehtud midagi?“ küsis Indrek.
„Ei lausutud sõnagi, et keegi ei saaks teada,“ vastas sõdur. „Ainuke, mis tehakse: rood ehk tükeldatakse ära, jaotatakse teistesse väeosadesse. Juba Mandžuurias tehti seda, kui tõrguti käsku täitmast.“
„Mul on nii hea meel, et teil polnud vaja kannatada,“ ütles Indrek.
„Aga mina oleksin nii hea meelega teie pärast kannatanud, sest muidu olen nagu armusaaja. Aga koju ma kirjutasin siiski naisele ja näe siin on vastus, kui tahaksite lugeda.“
Indrek võttis kirja ja hakkas lugema. Ligemasti kolm lehekülge oli nimelisi tervitusi ja kummardusi igasuguste sugulaste, sõprade ja tuttavate poolt, siis peaaegu neljanda lehekülje lõpuni sõnumid sündidest, matustest ja ristsetest ning alles selle alumisel serval sõnad: „aga peale selle, mis puutub meie heategijasse, siis palusin juba eile õhtul ja täna hommikul ning palun ka täna õhtul ja homme hommikul ja iga õhtu ja iga hommiku ühes Maanja, Šuura ja Kooljaga tema enese ja ka tema omaste, sõprade ja tuttavate eest kuni tuled sa ise koju, nii et võime kõik üheskoos paluda meie õndsa surmani iga õhtu, ja iga hommiku. Aamen.“
Indrek ei võinud sinna midagi parata, kogu see kiri oli tema meelest nii veider ja liigutav, et tal läksid silmad tahes või tahtmata märjaks. Seda nähes sõdurigi silmad lõid virvendama ja nõnda vahtisid nad teineteisele otsa üle valgeks värvitud, kuid kulunud palja laua, millel seisid kaks õllepudelit ja mõned lihtsad kandilised klaasid, nagu oleks nende meeleliigutus tingitud alkoholiuimast. Natukese aja pärast ütles sõdur:
„Isand, kas ma võiksin teid veel paluda?“
„Milles?“ küsis Indrek.
„Jätke see kiri endale mälestuseks.“
„Hea küll, tänan,“ ütles Indrek, võttis taskuraamatu ja pani kirja sinna vahele.
„Ja kas te ehk nüüd annaksite mulle oma nime ja aadressi“ palus sõdur edasi.
Ka seda tegi Indrek. Siis vabandus sõdur ajapuudusega, sest ta olla salaja kasarmust välja hiilinud, ja nad maksid arve ning lahkusid. Kusagil kitsal ja pimedal tänaval mingisuguse vana müüri tühemuses jätsid nad jumalaga, surudes kramplikult teineteise kätt.
„Annab jumal, siis näen teid veel enne surma, isand,“ rääkis sõdur liigutatult, ja äkki lasksid nad nagu kokkuräägitult vastastikku käed lahti, haarasid teineteise ümbert kinni ja suudlesid, nagu oleksid nad mõni armastuspaarike, kes pugenud peitu õrnuseavaldusiks.
„Kaitsku teid jumal!“ hüüdis sõdur lõpuks.
„Teid samuti,“ vastas Indrek ja jäi keset tänavat seisma, kui sõdur tõttas pooljoostes minema. Tänavanurgal laterna all heitis ta pilgu tagasi, aga Indrekut, kes seisis pimedas, ei võinud ta enam näha. Järgmisel hetkel oli ta kadunud. Alles nüüd pöördus Indrek ümber ja hakkas minema. Kogu sündmus tundus viirastusena. Ja ometi maksis see viirastus talle rohkem kui niipalju tõsiasju. Nüüd polnud talle enam kuidagi tähtis, mis teised arvavad tema viirastusest, mitte põrmugi. Teised ei tarvitsenud sellest teadagi, sest mis puutus see neisse. See oli tema eraasi, millel polnud nagu praeguse aja ja tema sündmustega, kogu revolutsiooniga midagi tegemist. Iseasi, kui ka kogu see revolutsioon oleks ainult viirastus, ainult inimeste tujukas õhin, ilma mingisuguse õiguse või tõe aluseta. Siis muidugi oleks tal tegemist selle sõduriga, kes vaatas natukese aja eest tänavanurgal laterna alt tagasi. Aga revolutsioon pole enam ei unistus ega viirastus, vaid igapäine tõsiasi. Selle vastu seda sõdurit ei tõendaks praegu miski, kui Indrekul poleks taskus seda veidrat kirja. Kuid kellele seda kui tõendust näidata? Kes näeb selles üldse mingit tõendust? Kristi ehk, jah, tema ehk, ei keegi muu.
Aga ometi Indrek ei näidanud seda kirja esimeseks temale, vaid Viljasoole, kes ei pannud teda mikski. Tema luges, muigas, kirtsutas nina ja luges jälle. Viimaks ta ütles:
„Muidugi, mõistan, teie arvate, et nüüd on tõendatud teie heategu ja selle suurus, eks? Aga mis te ütlete minu teo kohta? Te ju teate, mis ma mõtlen. On see heategu või mitte? On, arvate teie. Noh, olgu. Aga kui ma paar päeva tagasi Marie poole sisse astusin, leidsin sealt võõra mehe, kes tundus Mariele üsna omasena. Nad sõid parajasti laua ääres ja ma arvan, minult saadud rahaga ostetud toitu. Ainult viinapudel oli ehk mehe poolt toodud. Lapsed tahtsid mulle vastu joosta, aga ema ja selle mehe paljast pilgust oli küll, et neid keelata.“
Viljasoo vaikis ja kirtsutas mõttes nina.
„Noh, ja siis?“ küsis Indrek uudishimulikult ja nagu ärevalt.
„Siis,“ kordas Viljasoo, „siis tulin mina ära.“
„Ja te ei öelnud midagi?“ päris Indrek uskmatult.
„Mis pidin ma ütlema? Mul ei olnud lihtsalt sõnu. Ma tahtsin enne mõelda, kas üldse midagi öelda või mitte. Ja nüüd olen ma juba paar päeva mõelnud ning otsusele jõudnud, et seal pole midagi öelda. Mina tegin niinimetatud heateo teise inimese rahaga, aga selleks polnud mul vist mingit õigust. Nüüd otsustasin kadunud Bõstrõilt saadud summa tervena tema pärijaile välja maksta, ka selle osa, mis ma juba Mariele ja tema lastele kulutanud. Teen samuti, nagu tegite teie: maksan kogu raisatud summa tagasi. Mõistate — raisatud summa.“
„Mina ei pea seda summat kudagi raisatuks, mis te lastele kulutanud,“ ütles Indrek.
„Mina küll,“ vastas Viljasoo, „sest ega ma siis ometi selleks kadunud ametivenna raha mängu pannud, et lõpuks seda mehelogaskit oma viinapudeliga eest leida. Mina tahtsin ju neile lastele pisut isaks olla, selleks tegin seda. Ja seda naist tahtsin ma lõpuks ka omale naiseks, mis ma sest salgan. Enne ma seda nii selgesti ei mõistnud, kui just nüüd, kus tean, et seal istub keegi teine mees. Mina mõtlesin asja ajada mõistlikult, s. t. Mariele pisut aega anda, sest esimene mees pole hauas veel ussidest puretud. Aga naistega ei saa midagi mõistlikult teha. Nendega kas jookse tormi või jäta nad üsna rahu, kuid mina ei oska ei ühte ega teist. Ja kas teate, mis otsusele ma selle paari päevaga olen tulnud? Revolutsiooniga on lugu samuti: jookse tormi või ära jookse üleüldse. Ja meie pole osanud õigel ajal tormi joosta, see on minu arvamine. Aga mul on ka veel teine arvamine, nimelt: revolutsionäärid tahavad olla samasugused heategijad, nagu minagi — tahavad ühede käest võtta ja teistele anda, pole siis ime, kui mõni kolmas pistab jalad laua alla ja hakkab sööma, surgu või revolutsioonilapsed nälga. Jumala tõsi! Meie kõik tahame rahvale midagi anda, temale niiöelda head teha. Aga kust me selle võtame, mis me anname? On meil omal midagi? Ei ju ole. Tähendab, tahame võtta ühedelt, et anda teistele. Mis õigusega? Me ütleme — revolutsiooniõigusega. Mina ka toetusin revolutsiooniõigusele, kui võtsin suure matusepäeva õhtul ühe võõra lapse oma sülle ja andsin teise teie kätele, noh, ja nüüd on mul mu palk käes.“
„Mina ei saa ikkagi hästi aru, mis palgast teie räägite,“ ütles Indrek.
„Asi on nii lihtne, et siin polegi midagi aru saada,“ vastas Viljasoo. „Alguses mina mõtlesin, et teen ja talitan, annan ja aitan ning ei nõua selle eest mingit tasu. Aga inimene on nähtavasti nõnda loodud, et tema ei saa muidu midagi tehtud, ilma et ei paneks seda kui teenet endale arvesse ega nõuaks midagi vastutasuks. Noh, aga mis siis, kui see soovitud vastutasu jääb tulemata? kui sinu teenet ei tunnustatagi? Siis on see, mis on praegu minuga: oled haavunud ja käid norus.“
„Ka sellest ei saa mina aru,“ ütles Indrek.
„Oli siis teil üsna ükskõik, kas te oma sõdurit veel nägite või ei ja kas ta teile selle kirja andis või mitte?“ küsis Viljasoo.
„Seda just mitte,“ seletas Indrek, „sest igatahes suurendas see minu teo väärtust mu enda silmas. Aga ka siis, kui ma sellest sõdurist enam kunagi midagi poleks kuulnud, oleks minu teos endas olnud selline suur tasu või nauding, et mina oleksin alati temast tundnud ainult rõõmu. Isegi siis, kui täna-homme selguks, et mind on ainult petetud, ka siis rõõmustaksin oma teo üle.“
„Sellest ei saa jälle mina hästi aru,“ ütles Viljasoo. „Mina ei rõõmusta kunagi, kui mind petetakse.“
„Asi pole petmises, vaid niiöelda eneseunustamises, egoismist vabanemises, kui tahate. Teada, et oled saanud enesearmastusest silmapilgukski võitu ja et oled sel võidusilmapilgul muutunud niiöelda teiseks, tuues tema hüveks ükskõik kui suure ohvri, nagu oleks see teine sina ise — see on see, mis annab sügava rahulduse, peaaegu õnnejoovastuse.“
„Teie peaksite minema paganatele ristiusku kuulutama või põranda alla pomme valmistama,“ arvas Viljasoo nüüd.
„Ma võiksin üht kui ka teist teha, ainult kui ma usuksin, et sellisel ohvril oleks mingisugune suur eluline tähendus. Paljud inimesed võiksid seda, ainult kui nad usuksid midagi suurt — kui nad seda tunneksid kogu oma organismiga. Ma ütleksin nõnda: paljud inimesed võiksid Kristuse asemel ristipuus surra, kui nad seega lunastaksid kogu maailma pattudest.“
„Olete aga teie inimesenärust kõrges arvamises!“ imestus Viljasoo.
„Mitte,“ vastas Indrek, „sest seda suurt usku ei ole nimelt või teda leidub nii harva, et inimest arvestades peab sellest loobuma. Teda on ehk veel mõnes metslases või põrandaaluses.“
„Metslastega ma pole ühes teeninud,“ ütles Viljasoo nina kirtsutades, „aga põrandaalustest te nähtavasti rohkem usute kui teate. Mina ise olen pisut nagu põrandaalune, sellepärast võin seda öelda. Olen mina mõni suur uskuja või enesesalgaja? Aga milleks ma siis kadunud Bõstrõi rahaga läksin omale niiöelda revolutsioonilisi kannukseid teenima? On seda mõni Kröösus? Või peate selleks Joosuat? Na, na! Need mehed toonitavad ainult enese mina. Rahulduvad nad nii väga ainult sellega, et nad on põrandaalused? Ma pole tänini veel ühtegi niisukest näinud — naiivselt edev Attila ehk, te teate ju, see valgete kulmudega kõhetu sinisilmne poisike. Teised kõik loevad oma teeneid rahva ja kogu inimsoo ees ning ootavad sellekohast tasu — kõik, nii või teisiti. Ja kui tasu kipub hiljaks jääma, siis pööravad paljud oma silmad sinnapoole, kust tasu on kindlam ja kiirem. Auahnusest ja edevusest…“ tahtis Viljasoo edasi rääkida, aga just sel silmapilgul prahvatas uks lahti ja tuppa kargas Marie hirmunud näoga, lõi ukse oma järel kinni ja surus selja vastu seda, nagu tahaks ta takistada kedagi sisse tungimast. See kõik sündis nii ootamata, et Viljasoo kargas laua taga oma raamatuvirnade vahel püsti ja vahtis päranisilmil ukse poole, Aga enne kui ta jõudis midagi öelda või teha, kostsid koridorist rasked sammud, mis peatusid ukse juures ja nüüd avanes see Marie vastuhoidmisest hoolimata pikkamisi ning lävele ilmus töölise välimusega mees, silmad joobnult segased, juuksesalgud mütsinoka all otsaesisel, ise vimmas ettepoole, nagu põrnitseks ta pealekargamiseks. Viljasoo tundis temas sama mehe, keda ta oli näinud paar päeva tagasi Marie juures.
„Mida teie soovite?“ küsis Viljasoo.
„Kuhu ta jooksis?“ küsis mees. „Ta tuli siit uksest sisse.“
Nüüd astus Marie ukse varjult välja ja hoides ise ukse käerauda, ta püüdis ust kinni suruda, karjudes mehele:
„Jäta mind rahu! Mis sa tahad m’ust! Ma võin minna, kuhu süda kutsub!“
Aga mees surus ukse hoopis laiali ja astus üle läve tuppa, haaras naisel käest kinni ja ütles:
„Mis?! Sina võid minna, kuhu tahad? Aga kas siis mina ei või? Ma ometi vaatan, mis koht see sul siin on ja mis mehed need sul siin on.“
„Lase käsi lahti!“ karjus naine ja sikutas kõigest jõust.
„Eks oota!“ irvitas mees vastu.
Viljasoo oli laua tagant nende juurde astunud ja ka Indrek tõusis püsti.
„Minge välja!“ ütles Viljasoo mehele käskivalt, „muidu kutsun politsei.“
„Ohoh!“ hüüdis mees muiates vastu. „Või politsei? Revolutsiooniaeg ja politsei! Mis mees te olete, kui poete võmmi selja taha? Vaadake mind: ühe käega hoian naist, teine käsi on teie tarvis, jalaga võtan võmmi vastu, niisuke on täis mees revolutsiooniajal.“
Aga ta ei jõudnud õieti oma sõnu veel lõpetada, kui Viljasoo andis talle rusikaga hoobi lõua alla, nii et ta prantsatas vastu uksepiita ja vabastas naise käe. Nüüd mõtles ta pealetungi alustada, aga Viljasoo rusikas ja kogu keha tema laia ja pika pintsaku sees töötas nii ruttu, et mees lendas üle läve koridori ja uks virutati tema järel kinni ning keerati lukku. Oli ainult kuulda, kuidas mees kobis vandudes põrandalt üles ja kuidas avanesid koridoris teiste tubade uksed, sest kõik olid müra kuulnud ja tahtsid näha, mis lahti. Järgmisel silmapilgul oli mees metsalise möirgamisega uuesti ukse taga ja peksis esiteks rusikatega, pärast jalaga, lubades ukse eest maha lüüa, kui teda ei avata. Et toast ei vastatud musta ega valget, lubas mees minna kivi või mõnda muud löögiriista otsima, et lõpetada oma arved kangekaelse uksega ning nendega, kes ukse taga. Aga vaevalt sai ta hoovile, kui juba tema järel suleti välisuks, nii et kui ta tahtis majja tagasi pääseda, pidi ta kõige pealt ründama välisust. Vandudes läks ta hoovivärava kaudu tänavapoolsele välisuksele, kuid ka see oli juba lukku keeratud. Südametäiega virutas ta kiviga kord vastu seda ust ja läks siis sajatades minema, ähvardades tulevikus need asjad „sirgeks“ teha.
Viljasoo oli vahepeal oma hariliku tuju tagasi võitnud, sest lihaste pingutus mõjub meeleolule ikka hästi. Ta istus oma harilikul paigal laua taga raamatuvirnade vahel ja rääkis:
„Öeldakse ikka, et ega amet leiba küsi. Nägite nüüd mis hea, kui inimene oskab kakelda. Mis oleks minu endaga ja minu vaeste raamatuvirnadega sündinud, kui ma poleks seda ametit omal ajal õppinud karjas käies ja hiljem külavahel. Aga nõnda teed oma paar tulist ära ja asi joones. Ja uskuge või ärge uskuge, aga see kõik tuli mulle endalegi päris ootamata, sest mina ei teadnud, et ma veel oskan mehe viisil kakelda. Selle mehe sõnad revolutsioonist ja võmmist otsustasid kõik. Sest mõelge ometi, kus selle häbi ots, kui meie revolutsionääridena ei saa ühestainsastki joobnud mehest jagu, vaid kutsume võmmi, aga mis me siis teeme kogu valitsusevõimuga? Kutsume ka kusagilt mõne võmmi, mis? Ise võitleme võmmi vastu, aga kui häda käes, siis hüüame ta appi, eks? Vaadake, need mõtted otsustasid kogu meie saatuse praegu.“
Seda rääkis Viljasoo Indrekule ja ei kirtsutanud ise kordagi nina, nii muhedaks oli muutunud tema meel, et ta oli oma revolutsionääri au puhta hoidnud ja sissetungijaga omal jõul hakkama saanud, ilma et ta oleks tarvitanud politsei abi.
Marie oli laskunud kuhugi madalale raamatuvirnale, istus seal köökus kummargil, selg pooleldi meeste poole ja nuttis. Viljasoo ei lausunud talle sõnagi, heitis ainult vahetevahel pilgu tema poole, millest helkis nagu head meelt, et see naine istub nõnda tema raamatuvirnal. Alles tüki aja pärast küsis Viljasoo:
„Marie, kus on lapsed?“
Naine pööras oma hallid silmad küsija poole, nagu kahtleks ta milleski, ja vastas siis:
„Lapsed on kodus. Nemad ei lase kedagi sisse, seda pole karta. Aga mina ei pääse kuidagi nende juurde, sest see valvab, tingimata valvab, tema on niisuke.“
„Kas sa ei ütleks mulle, Marie, mis mees see õige on?“ küsis Viljasoo.
„Lukussepp, teenib vabrikus, oli mu mehe sõber. Ta ei annud mulle selle eluajalgi rahu, tundis mind juba enne meheleminekut ja nüüd on ta nagu pöörane. Seda ma kartsin kohe, kui mees otsa sai, et nüüd ta tuleb, ja sellepärast ma tahtsingi, et oleksite mu kohe oma juurde võtnud, muidu pole mul temast öö- ega päevarahu. Ja lapsed kardavad teda mis hirmus. Nõnda on temaga ja minuga.“
Kui esiteks Viljasoo oli olnud ainult muhe, siis nüüd muutus ta otse rõõmsaks. Selles meeleolus ta laua tagantki tõusis ja Marie juurde astus ning temale ütles:
„Seda te oleks pidanud mulle kohe ütlema, et on olemas niisuke mees, ja siis ma oleks kohe kõik korraldanud. Aga lähme nüüd lapsi vaatama.“
Marie tõusis raamatuvirnalt ja jäi Viljasoo ette seisma, lihtne villane müts peas, silmad ikka veel niisked, huulis kerged tõmmutused, nagu kipuks nutt uuesti peale või nagu tahaks suu veel midagi öelda. Aga ei tema ega Viljasoo lausunud enam sõnagi ja nõnda läksid nad kõik üheskoos uksest välja.