Tõde ja õigus III/XXXIX
XXXIX.
Pikkamisi selgusid isa sõnadest kogu loo üksikasjad. Neid ja teisi — sest oli ka teisi kinnivõetuid — veeti ühest paigast teise ja ikka ühes ähvardusega, et kes katsub põgeneda, see lastakse jalamaid maha. Teise püha hommikul sõideti edasi naabermõisa, kus pidi olema kohtumõistmine. Kusagilt madalalt karjamaalt läbi minnes peetud hobused kinni ja soldatid hakanud teeservalt parajaid pajusid lõikama. Sedasama pandud ka tegema nooremaid mehi, muu seas Antsu. Soldat seisnud püssiga juures ja mehed lõiganud. Esiteks pole keegi taibanud, milleks see vitste lõikamine, kuid siis olnud äkki kõigil nagu tuulest selge: lõigati vitsu peksmiseks. Saksad tahtsid talupoegadele meelde tuletada vanu õndsaid aegu, kus härrad võisid oma orje kas või igapäev lasta tallis rookida. Kuid meeste arusaamisest hoolimata lõigati vitsu ometi edasi. Vargamäe Andres, kes istus reel, oli nii sügavasse mõttesse langenud, et isegi piip oli kustunud, kuigi ta seda oskas kas või magadeski popsida, sest nii selge oli tal see amet. Äkki võpatas ta püssipaukudest — põmm, põmm, põmm. Mitu korda just lasti, seda ta ei tea, aga varsti lõpetati paugutamine ning keegi tõsteti põõsaste vahelt lumelt ja kanti tema reele. Alles nüüd ta taipas õieti, mis oli sündinud. Aga Ants elas alles, ta elas veel tüki aega, kui nad sõitsid edasi.
„Peksku, keda tahavad, mind nad juba enam ei peksa,“ kordas isa Antsu sõnu.
„Poeg, peksavad ehk haavatultki,“ vastanud Andres.
„Surnult võivad peksta, kui tahavad,“ öelnud Ants ja vaikinud.
Nõnda nad sõitnudki tükk aega vaikides edasi. Andres vahtinud ainult seda punast rada, mis joosnud tema ree järele, vahtinud kuidagi mõttetult, nagu ei mõistakski ta, mis see on või mis ta tähendab. Aga siis hüüdnud äkki vahisoldat midagi, kes istunud nende reel, ja kui Andres silmad pööranud — ta istunud poolviltu, sest kange kõle tuul olnud vastu — näinud ta, et Antsu nägu olnud imelikult valge ning silmad klaasiselt lahti. Nüüd mõistnud ta äkki kõik. Ta pöördunud ümber, võtnud kustunud piibu suust ja labaku käest ning surunud Antsu silmad kinni. Ja alles nüüd saanud ta õieti aru, mis Ants viimaseks öelnud: tema tähendab tegi katset põgenemiseks ainult selleks, et leida surma, sest nii tark pidi ta küllalt olema, et pääsemise lootust põgenedes polnud siin peaaegu mingisugust, oli ju ümberringi lage maa ja raagus võserik.
Et Ants selle soo peal surma sai, see nagu ei vapustanudki Andrest nii väga, sest oli ju kadunu soos karjas käinud, soos jahti pidanud, soos marju korjanud, soos heina niitnud ja soos kraavi kaevanud. Ta oli sõitnud üle soo kirikusse, poodi, laadale, veskile ja linna, ta oli vedanud üle soo heinu ja hagu, kartuleid ja vilja, miks ei pidanud ta siis lõpuks soo peal surmagi saama, kui see on jumala tahtmine. Pealegi, kui ta oleks ellu jäänud seal soo peal, siis oleks ta vaevalt pääsenud surmast hiljem mõisas, kus mõisteti nende peale kohut. Seda tehti küll väga imelikult, sest ühtegi neist ei kuulatud üle ega esitatud neile ainustki küsimust, aga ikkagi oli see nagu kohtumõistmine, sest otsus anti ometi teada, loeti ette. Aga oleks ju võidud nõnda teha, et otsusest ka poleks teatatud, oleks lihtsalt otsus täide saadetud, muud midagi: kes surma, see surma, kes peksupingile, see peksupingile, kus hakatakse ilma pikema jututa andma ja antakse, seni kui jagu täis. Ise võid hoope lugeda, kui nende arv sind huvitab, teistel pole muud kui annavad. Sest Andres arvas, et kui kellelgi on süda täis, milleks peab siis veel ütlema, et sel ja sel on süda täis, seda näeb ju igaüks oma silmagagi. Ning kui keegi hakkab teisele südametäiega andma, milleks ta siis peaks ette teatama, kuipalju ta just annab, sest kust ta teab, et viha just nii ja nii mitme hoobiga üle läheb. Nõnda arvas Andres ja ütles, et kohtumõistmine on ikkagi olnud, sest mis otsuse nad siis muidu teada andsid. Et aga kohtumõistmine sündis ilma ülekuulamiseta, siis võidi ka Antsu üle kohut mõista, kuigi ta oli ree peal juba ammugi kange. Tema mõisteti surma, sest tema olevat asutanud Vargamäe vabariigi, mille presidendiks tema ise. Vana Andres kuulis seda uudist esimest korda ja seletas sellekohasele küsimusele vastates, et tema teada ei saa Vargamäel olla mingit vabariiki, sest poolel mäel valitseb alles tema, Andres Paas, ja teisel poolel Pearu Murakas, kes on mõlemad truud Vene riigi alamad. Aga siis pisteti talle mingisugune paber nina alla ja küsiti, kas ta lugeda oskab, mille peale tema vastanud, et oskab küll, kui prillid ette paneb. Aga seda ta muidugi ei saanud teha, sest prillid olid koju jäänud ja nõnda polnud tal ka võimalik lugeda seda lehte, kus pidi olema juttu Vargamäe vabariigist. Nüüd tahtis Andres tütardelt kuulda, kas ehk nemad ei tea, mis loom see Vargamäe vabariik on ja kes temast sellele paberilehele kirjutanud, mida saksad temale näidanud.
Vargamäe vabariigi asjadega kursis oli kõige paremini Tiiu. Tema laulis sellest kui lõoke, sest tema oli see, kes aidanud Antsu tema raskes töös. Muidu olnud kõik juba joones, ainult kodanikud puudunud uuel vabariigil. Olnud ainult üks kodanik, nimelt president ise, aga pühade ajal pidanud nad teisi juurde muretsema. Vabariigi sissetulekuiks pidid olema summad, mis saadakse vähkide, metsalindude, pähklite ja jõhvikate müügist. Nõnda pidi aasta jooksul korjatama mitu rubla. Väljaminekute hulgas olnud viimati märgitud muu seas: Ämmasoo Juulile krõmpskaunu 22 kopika eest, Hundipalu Eevile niknakki 15 kop. eest. Niisugune olnud see Vargamäe vabariik.
„Ja selle teie rumaluse pärast pidin mina mõisatallis peksa saama, nagu oleks ma veel mõisa ori,“ ütles Andres nüüd.
Nende sõnade mõju oli lastesse otse masendav: kes karjatas, kes tegi mingisuguse ebamäärase liigutuse, kes tammus jalgel. Indrekul läks äkki kõik silmade ees mustaks ja ta pidi käega soemüürist tuge otsima, et mitte tuikuda või isegi kukkuda. Talle tundus, et kergem oleks olnud kuulda isa surmast kui peksmisest.
„Ja sinu, Indrek, lubasid nad maha lasta või võlla tõmmata, kui nad su kätte saavad,“ segas isa laste tundmusvalingut. „Nad ütlesid, et sina ja sinusugused on see kurjajuur, mis tuleb põhjani välja kiskuda.“
Alles hiljem isa seletas asja lähemalt, sest laste kuuldes ei tahtnud ta kõike öelda. Neile kinnitas ta ainult omakorda, et Indreku kojutulekut ei tohi ükski elav hing teada, sest see tooks temale surma ja teistele kõigile suure häda kaela. Suure häda all tuli mõista Andrese enda kinnivõtmist ja eluhoonete mahapõletamist, nagu isa jutustas pärast nelja silma all Indrekule. Seda oli talle öelnud kirikuõpetaja, sest ka see olnud peksmise ja mahalaskmise juures, andes jumalaarmu neile, kes seda soovinud. Aga soovijaid olnud vähe, sest mehed saanud varemalt teada, et õpetaja tahtvat nüüd sõjaväe abil vanu võlgujäänud kirikumakse sisse nõudma hakata, ja sellepärast surid mehed ennem ilma jumalaarmuta, kui et oleksid temalt midagi vastu võtnud. Meid tahetakse püssitikkudega kirikusse ajada, öelnud mehed ja arvanud, et ennem lähevad nad püssidega põrgu kui kirikusse, nii hirmus kanged olnud inimeste südamed. Aga Andres arvas, et kui oleks tähele pandud tema palvet ja peksmine muudetud mahalaskmiseks, siis oleks tema küll õpetajalt vastu võtnud jumalaarmu, aga nüüd on tema ära vandunud kiriku ja usu ning isegi jumala.
„Seda räägin ma ainult sinule, Indrek,“ ütles Andres peaaegu keskööl, kui nad läksid kahekesi hobustele öösiks heinu ette andma. Isa seisis, pihtkasukas seljas, peaaegu kummargil oma sootuks vimma kiskunud pihaga, latern pahema käe könksus sõrmede otsas. Tuli valgustas vaevalt ainult nende lähemat ümbrust ja laskis paista paaril hobuse sabal ja tagajalal, kuna heinu krõmpsutavad suud asusid juba pimedikus. Õhku täitis heinalõhna ja värske sõnniku haisu segu, mis tõi Indrekule nii elavalt meelde möödunud aegu. „Sina oled rohkem käind ja näind ning oled ilmatarkust õppind, nii et võiksid juba minust vanainimesest aru saada. Kui ma seal nõnda selle surnud Antsuga sõitsin, soldat püssiga reel ja vereoja ikka veel järel, palusin ma oma südames jumalat ja ütlesin: ‚Armuline Issand! Karista mind, kuis tahad, kui olen pattu teind, aga päästa mind sakste peksust. Minu isa oli kohaomanik ja mina olen kohaomanik, sellepärast las ma ennem suren, nagu mu poeg Ants, aga ära anna mu keha ja ausat nime sakstele määrida. Tee seda oma poja Jeesuse Kristuse, meie Õnnistegija pärast. Tee seda, oh jumal, sellepärast et sa tunned mu neerud ja mu südame mõtlemised ning näed, et kui sa mind ei aita, siis võin ma meele heita, sest see häbi on suurem kui ma suudan kanda oma tuttavate ja sõprade ning oma vana vingamehe Pearu Muraka pärast.‘ Nõnda rääkisin ma oma südames jumalaga ja palusin teda silmaveega, mida nägi see soldatki, kes istus minu reel oma püssiga. Tema mõtles muidugi, et mina nutan oma surnud poega, aga ei, ma palusin ainult jumalat, et ta päästaks mu sakste peksust, kui see peaks olema nende kuri nõu minu vanainimesega. Aga kui saksad minu palvest ei hoolinud ja isegi kirikuõpetaja mulle tuli seletama, et mina panevat ikka veel oma südame jumala ees kõvaks, kui mina tahtvat viieteistkümne vitsahoobi asemel surra, siis tundsin ma, et jumalaga on minu südames halb lugu. Ja ma ütlesin õpetajale, et auväärt hingekarjane, kui sa tõesti tahad, et ma ei salgaks meie Issandat jumalat, meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse isa, siis mine sakste juurde sisse ja palu minu nimel, et kui ma tõesti olen niisukest kurja teind, et mind peab karistama, siis lastagu mind ennem maha nagu poegki, aga ärgu peksetagu mind vanainimest, sest see toob mulle kõige kurjema hingehäda. Nõnda ütlesin ma. Ometi ei võtnud õpetaja mind kuulda ja nõnda tõmmati mind väevõimuga pingile ja pekseti. Mõistad sa, poeg, et kui minule oleks antud tuhat hoopi, kui mulle oleks antud sadagi, siis oleks ma kergema meelega kannatanud, kui seda viitteistkümmet. Sest mina ütlen, et need viisteist polnud mitte nuhtluseks mõeldud, vaid ainult minu, vanainimese häbistamiseks, minu retsimata nime sittamiseks, minu au määrimiseks. Sest mis süü see niisuke on, mille eest minule peab andma ainult viisteistkümmend vitsahoopi? Olen ma mõni kelm karjapoiss või väike hobusevaras? Nad ütlevad, ma ei ole õieti oma lapsi kasvatanud, sellepärast. Aga teie kõik ja kogu ilm on minu tunnistaja, et mina olen teid juhatanud jumala nimel tõe ja õiguse teed. Saksad seda ehk mulle süüks panevadki, sest neile ja ka kõigile teistele meeldib rohkem Pearu oma semlakkidega, kes istuvad kõrtsis. Aga kus on siis jumal? Kus ta on, et ta seda maailma kõverust ei näe? Kus ta on, et ta ei kuule inimese häält, mis hüüab hingehädas tema poole tõe ja õiguse nimel? Miks laseb ta seda sündida ja ei kuule õige inimese palvet? Minu südamesõnad ja silmavesi said naeruks, seda tundsin, kui istusin uuesti oma surnud poja kõrval reel ja mära, ohjad lontis, kõrvad kikkis, sörkis omapead aiste vahel, sest ta tõttas koju. Aga mina ei tahtnud enam koju, mina ei tahtnud enam Vargamäele, kus ma olen elanud ja oma lapsi kasvatanud jumala nimel. Usu, mu poeg Indrek, esimene kord elus mõtlesin ma nende inimeste peale, kes pistavad iseenda käe oma elu külge, ja puudus vähe, et ma oleks sidunud ohjaotsad reekorvi külge ja saatnud mära surnud Antsuga koju ning oleks ise läinud esimese paraja puu alla ja seal tõmmanud enda oksa. Õigel ajal tulid mul veel meelde õndsa isa sõnad, mis see ikka ütles enesetapjate kohta, ja nende läbi sain endast võitu. Inimene ei ole iseenda koer, et ta peaks oma käega enesele nööri kaela panema — nõnda ütles isa ja mina küsisin endalt, kas siis mina olen see iseenda koer? Ja mul tuli Juss meelde, kes tõmbas enese sauna taha kuuske, mille mina võtsin kõigi juurtega üles, et ei jääks temast asetki, ning istutasin tema asemele pihlaka, mis on iga aasta punaseid marju täis. Kus on see, küsisin endalt, kes teeks sedasama selle puuga, mille oksas mina ripun? Ja ma teadsin, et seda inimest ei ole ja et see puu jääks endiselt kasvama ning võeraid inimesi ja nende lapsi kohutama. Võeraste inimeste ja nende laste pärast jätsin ma oma hullu teo tegemata, sest see oleks olnud ülekohus nende vastu. Aga kui ma jõudsin lagedale mõisasoole, kus ma sagedasti lasknud hobust jõulupühade ajal nõnda lillutada, et külm tuul käib südame alt läbi, läks mu meel härdaks ja ma nutsin suure häälega. — nii hirmus mahajäetud olin ma jumalast ja inimestest. Ja ma ütlesin iseendale: Andres, Vargamäe Andres, sa oled teinud kogu eluaeg tühja tööd. Sa oled sigitanud tütreid ja poegi, aga sina ei saa neist abi, sest tütred lähvad mehele ja pojad võtab sõda või tapavad saksad. Sul on olnud kaks naist, kes olid su laste emad, aga üks neist on juba ammugi hauas ja teine seisab oiates hauaäärel. Sina ise oled valvanud oma südame ja nime puhtuse järele, aga nüüd on su nimi määritud igaveseks, kuna aga Pearu särab sinu kõrval, nagu Kristuse talleke. Sa palusid ikka jumalat, kui läksid kraavi kaevama, kiva lõhkuma või soosilda tegema, aga sinu kraavid vajuvad täis, lõhutud kivide asemele kerkivad maapõhjast uued ja soosild kaob pikkamisi porisse ning kuhu on jäänud sinu jumal? Pearu ei ole kunagi palveraamatut avanud, nagu poleks jumalat ja tema poega, meie Õnnistegijat, maailmas olemaski, aga ometi elab tema paremini kui sina. Temal pole ühtegi poega tapetud, tema naine elab ja tema oma keha ja nimi on peksust määrimata. Nõnda kõnelesin ma iseendaga Antsu surnukeha juures ja kui jõudsin oma välja alla, needsin oma südames kõik palved ja usu, needsin tõe ja õiguse, mida ma kogu eluaeg taga nõudnud ja teile, oma lastele, õpetanud, needsin jumala see isa, jumala see poja ja jumala see püha vaimu ning lootuse oma hingeõnnistuseks, sest see kõik on olnud tühi töö ja vaimunärimine siin Vargamäel tema soode ja rabade keskel. Ma vandusin, et ei kunagi enam vii ma oma jalga üle kirikuläve iseenda pärast, ning ma kahetsesin, et ma olin soldatitelt tagasi nõudnud Siioni kandle, piibli ja muud palveraamatud. Nüüd viskan nad oma kapist välja ja panen nad musta kambri lae alla laudile, et nad oleksid koos rämpsu ja satikatega, keda inimene kiusab taga kui oma keha ja vaimu vaenlasi. Nõnda teen mina. Aga sina, Indrek, oled ainuke mu laste seas, kellel olgu teada, miks su isa talitab nõnda, nagu oleks ta mõni tölner või pagan. Ja kui sina ning ka teised tahate mind sellepärast hukka mõista, siis mõistke, minu süda ei nõrku. Kui ma olen teile halb ja ei kõlba teie isaks, siis jätke mind üksinda siia Vargamäele ja ma tahan siin elada nagu hunt. Isegi kui jumal tuleks ühes oma pojaga, meie Õnnistegijaga, mind noomima, siis ei muudaks ma oma meelt, vaid ütleks temale: vägede Jehoova, kes sa ilmud suitsus ja pilves, tagane Vargamäelt, sest mina olen su neednud ühes sinu pojaga ja mina ei pööra oma silmi enne sinu poole, kui sa oled annud märki, et sa oled tõe ja õiguse jumal. Mine ühes oma poja ja püha vaimuga sinna, kus on kõverus ja ülekohus, Vargamäel ei pea sul pidu ega paika olema. Mine nende juurde, kes tapavad süütuid ja häbistavad ausaid. Nõnda ütleks ma jumalale endale ja tema pojale, meie Õnnistegijale. Ja kui Jeesus Kristus jätaks mind sellepärast lunastamata ning jumal saadaks mu põrgu, siis lähen ma rahuliku meelega, sest kusagil peab ometi inimene leiduma, kes kaitseb tõde ja õigust jumala endagi ees.“
Nõnda rääkis Vargamäe Andres oma poja Indrekuga, kui nad seisid südaööl hobuste juures tallis, kus need krõmpsutasid heina. Ja Indreku meel läks väga raskeks oma vana isa kuulates, sest tema ei saanud kuidagi muidu, kui pidi arvama, et kõik õnnetused, mis on Vargamäed tabanud, on teda tabanud tema, Indreku, pärast. Tema oma kirjade, raamatute ja lehtedega põhjustas kõige selle, mis viis isa meeleheitele, röövis temalt ainukese lohutuse. Vargamäelt oleks nagu hävitav tuli või laastav torm üle käinud. Keset mahajäetud, tühja väljamäge seisab vana Andres oma könksus sõrmede, kookus põlvede ja vimmas pihaga, paras paarimees poolkuivanud pedakaile. Ja keegi oigab, jah, keegi oigab! See lõikab Indrekul luusse ja üdisse, lõikab nüüd äkki veel palju hirmsamini kui tänini. Ajuti see polegi nagu õige oigamine, vaid lapse tihkumine või koera niuksumine, nagu sellest rääkis proua Kuusik. Seal oli Viljasoo leidnud valu ja vaeva diagnoosi — revolutsiooni elitinga, mille võib koertel parandada ainult kloroformi plaaster. Aga kus on see, kes ütleb, miks oigab, tihub ja niuksub Vargamäe Mari, nagu oleks temas korraga koos inimene, laps ja koer? Kus on see, kes vaigistaks ka tema valud, lõpetaks tema vaeva?
Iga kord, kui ta toibub sissevõetud pulbrist uuesti ja hakkab tundma valu, on tal keelel ainuke palve, ainuke õhkamine ja ihk — et ometi kord tuleks surm. Aga surm ei tule ning ikka ja jälle kannataja pöördub uuesti jumala poole lootes, et viimaks ometi võetakse teda kuulda. Mari ei nea jumalat, Õnnistegijat ega püha vaimu, sest tema teab, et temal pole õigust jumalat paluda. Temal pole ka õigust loota, et jumal võtaks tema palvet kuulda, tema palub ainult hea õnne peale, ainult et aga paluda.
Sest saadik, kus Indrek tuli oma pulbritega, Vargamäe Mari palub ka teda, palub isegi härdamalt kui jumalat, et ta võtaks temalt ta valud, võtaks jäädavalt. Mari tahab, et Indrek annaks talle pulbrit aina rohkem ja rohkem, et ta annaks, nii et kohe aitaks. Kui Indrek katsub seletada, et väga palju korraga ei või, sest siis läheb liiale, ei taipa ema kohe, mis tähendavad poja sõnad. Aga varsti ta aimab nähtavasti nende mõtte ja nüüd hakkab teda äkki piinama pöörane hirm, et pulbrid võivad lõppeda otsa. Ta pärib ja mangub Indrekult ühtviisi, et kui palju on veel pulbreid ja kui kauaks neist jätkub, ning Indrek kinnitab ikka ja jälle, et pulbreid on küll, või kuigi nad peaksid lõppema, siis tema muretseb kohe uusi.
Tõepoolest aga ei jätku pulbritest kuigi kauaks ja uute muretsemine on praegusel silmapilgul enam kui küsitav, sest hirm ja ahastus võtavad ikka enam maad ja liikumine on kardetav nagu sõjaajal. Pealegi ei või Indrek kauemaks koju jääda, kui ta ei taha omastele kaela tõmmata veel suuremat viletsust, veel raskemaid katsumispäevi, sest palja juhugi tõttu võidakse tema siinviibimisest teada saada.
Kogu see õhtu, kui isa koju tuli, ei näidanud ta ennast emale, et sel poleks põhjust Antsu järele küsida. Aga hommikupoole ööd, kui ema ärkas oma pulbriuimastusest, kuulis ta isa norskamist asemel ja ütles Indrekule, kes valvas tema voodi ees:
„Isa kodu.“
„Magab,“ vastas Indrek.
„Ants?“
„Magab eeskambris.“
„Annaks jumal,“ ütles ema, nagu kahtleks ta Indreku sõnade tõepärasuses. Ja kui valud hakkasid talle uuesti liiga tegema, sosistas ta: „Indrek, ma tahan surra.“
„Oota, ema, surm tuleb varsti,“ lohutas teda Indrek.
„Surm ei tule,“ vastas ema.
„Kas tahad, ma annan sulle jälle rohtu?“ küsis Indrek.
„Anna,“ vastas ema. „Anna rohkem.“
„Ma annan, ema,“ ütles Indrek.
„Anna, et poleks enam tarvis anda,“ mangus ema, ja kui Indrek sellele midagi ei vastanud, küsis ta: „Kuulsid sa, Indrek?“
„Kuulsin, ema,“ vastas Indrek ja lähenes pulbriga haigele. Aga see ei võtnud seda temalt vastu, tahtis teada, palju seal on. Ta kustunud silmad vahtisid mustadest pealuukoobastest õudse tungivusega Indrekule otsa ja ta krimpsus surnud huuled sonisid härdalt: „Indrek, ma tahan surra! Ma tahan Jussi juurde, et saaks ta lõõg täis! Aita mind, Indrek, kui sa võid! Aita mind, patust! Sa ise oled samast patust! Aita mind mu küljevalu pärast! Aita mind selle kivi pärast, mis sa siis kardulimaal viskasid! Aita, Indrek, mu patulaps!…“
„Ema, mõistad sa ise, mis räägid?“ küsis Indrek.
„Mõistan, pojake, mõistan,“ vastas ema.
„Ma ei või ju seda, ema,“ ütles Indrek.
„Võid, pojuke, pead võima. Ma ei jäksa enam, ei suuda.“
„Oota, ema, veel ükski päev, surm tuleb,“ rääkis Indrek.
„Surm ei tule,“ vastas ema. „Aita mind, ole surmale abiks.“
Indrek, kes istus ema voodi ees, langes kummuli, haaras kondise käe, kattis seda suudlustega ja palus härdalt:
„Halasta, ema! Halasta oma lapse peale!“
„Ei, Indrek,“ vastas ema. „Vargamäel pole halastust, Vargamäel peab.“
Indrek hoidis veel tükk aega kondist kätt, lootes, et ema muudab ehk oma meelt, aga kui see mangus üksisõnu edasi, vannutades poega peaaegu hullumeelse hardusega, tõusis see viimaks voodi eest ja ütles:
„Ema, ma teen seda ainult sinu pärast. Teen, et sa enam ei kannataks. Teen täie teadmisega meeletut kurja.“
Need olid ta sõnad. Aga tema mõtted olid teised. Mõtted ahmisid endasse nagu poole maailma ja selles vilksatas uppunud Kristi, mingisugune lõõtsutav koer, kel ripneb roosa keel suust, noormees, kelle kätt ta surub kramplikult, vimmas vanamees, kes ütleb: tehtud on ainult see, mis tehakse teistele, pikk, kuivetanud viltuse suuga vanahärra, kellele tahetakse ajada selga kindralimundrit, jalutu sõdur, kes räägib Mandžuuriast, surnukeha reel punasekirju aukliku vaiba all, isa oma könksus kätega, needes kõike, mis olnud talle tänini suurimaks elutõeks, noor neiu pika musta laua ees, paludes südameverd, noormees, kes tapab oma jumalat, küünlajupp põlemas ees, palja peaga vanamees talvises tuisus, toppides talle tasku viit vene rublat, kui ta läheb eesti jumala vastu, väike poiss, kes kahmab vihavalingus maast kivi ja viskab pimesi, millele järgneb oigamine, mis kestab tänapäevani. Indrek isegi ei tea, mis vilksatas kõik sel silmapilgul tema mõtteis. Tundus, nagu teeks ta kogu oma eluarvet, pealegi veel pöörase kiirusega, sest ema ootab lausudes:
„Tee täie teadmisega, kui mind armastad!“
„Armastan, ema,“ kinnitas Indrek, ja alles nagu nüüd ta taipas esimest korda oma armastuse suurust ja oma tegude raskust, mis vaevas teda nagu kuri vanne.
„Siis on kõik hea, Indrek,“ ütles ema imelise selgusega, „sest Vargamäel on armastust rohkem vaja kui kurja eest hoidmist.“
Ema vaikis. Ka Indrek ei lausunud sõnagi, nagu peaks ta kogu oma jõu hoidma tarvilikuks toimetuseks, mis muidu võiks jääda tegemata. Alles siis, kui ta oli niikaugel, et võis parema käe pista ema padja alla pea kergitamiseks, kuna ta pahemaga hoidis sisseantavat rohtu, lausus ta:
„Noh, ema.“
„Jeesuse nimel, poeg,“ vastas Vargamäe Mari ja võttis Indrekult rohu vastu.
Lõpp.