Mine sisu juurde

Tõde ja õigus III/XXXVIII

Allikas: Vikitekstid
Tõde ja õigus III
A. H. Tammsaare

XXXVIII.

Raudteesõitjate järele otsustades meeleolu pidi olema maal vaheajal suure muutuse läbi teinud. Enne valitses teatud ärevus ja uudishimu, nüüd aga kahtlus ja hirm. Vagun oli samuti rahvast täis, nagu siis, kui Indrek oli viimati sõitnud, aga ometi valitses teatud vaikus ja rusutud meeleolu või nagu kahtleks iga inimene oma naabris ja ei julge tema läheduses õieti köhatadagi, veel vähem rääkida, et oma arvamist avaldada. Ja kuigi kusagil mõni leidus, kes tegi juttu kõiki erutavaist sündmusist, siis tingimata hukkamõistvas toonis, hukka mõistes nimelt neid, kes tõmmanud rahvale praeguse häda kaela.

„Nojah, mis neil viga, kes tulid ja põletasid ning rüüstasid,“ rääkis keegi vanamees; „on neil maja või maad? Täna on nad siin, homme seal, mine püüa neid. Aga mis meie teeme? Kuhu meie lähme? Kuhu ma jätan oma naise ja lapsed, kuhu panen hooned ja loomad? Pole muud kui võta head ja paremat vastu, kui kroonu käsi tuleb.“

Ja ei leidunud ühtegi, kes oleks siunatute vabanduseks ainukesegi sõna lausunud. Aga veel mõni päev tagasi oleks üks või teine seda tingimata teinud.

Raudteejaamast minema hakates Indrek sai mõni verst ühelt eidelt ja taadilt küüti, konutades nende reeotsal. Aga äkki paistis eespoolt tuli, mis aina kasvas. Taat pidas hobuse kinni, et oodata ja vaadata ning aru pidada. Pöörduks tagasi, läheks teist teed, aga see oleks liig suur ring. Ei, eit ja taat otsustasid lõpuks edasi sõita, sest olgu tee ääres mis tahes, neisse ju see ei puutu, sest nemad pole kellessegi puutunud. Aga Indrek arvas paremaks maha jääda. Ta ütles, et tema läheb tagasi. Tõepoolest aga pöördus ta teelt kõrvale ja sumas läbi lume, mis polnud veel kuigi sügav. Nagu hunt vahtis ta vahetpidamata tule poole, kui ta tegi tema ümber suure ringi, et pääseda tülitamatult uuesti teele. Kui ta nõnda mööda lund sõtkus, viirastus talle, et millalgi varem on ta samuti talitanud. Ah jaa! See oli kusagil linnaserval lepikus, kus kasvas suur mänd, mille alumise oksa külge ta kätega kinni kargas. Pärast läks ta samuti mööda põldu ja vahtis linnatulede kuma. Ja siis tundus talle äkki, et ta on nõnda pimedas kõndinud lugematu hulk kordi ja ikka on ta vahtinud mingisugust kauget kuma, aga ta on kõik unustanud, ainult seda kahte korda ta mäletab veel. Kogu tema elu pole olnud muud kui pimedas kõndimine, silme ees mingi petlik või kohutav kuma, mille ümber liiguvad pisitillukesed mustad kujud.

Küla koerad haukusid, nagu haistaksid nad näljast kriimsilma. Aga mööda lumist põldu sammus ainult Vargamäe Indrek, taskus mingisugused valuvaigistavad valged pulbrid, mida ta tahtis viia oma emale. Ja ta needis külma ning lund, mis oli raskendanud salajase liikumise ning mis ei lasknud lähenevat hädaohtu küllalt aegsasti ette teada: regi ei mürisenud nagu vanker ja lumisel teel ei kostnud ratsanikkude müdin kuigi kaugele. Kui putkasid teelt metsa, jäid igale poole äraandlikud jäljed ja isegi südaööl võis silm seletada musta inimkogu tüki maa taha helevalgel lumel. Niisugune häda oli külma ja lumega, mille jumal oli lõpuks saatnud selleks, et inimesed võiksid tuua oma loomadele heinu soode ja rabade, jõgede ja järvede tagant, et nad veaksid omale terveks aastaks puid ja hagu, käiksid veskil ja kirikus, laadal ja kõrtsis ning et nad sõidaksid isegi linna, kus saksad ootavad mune, võid ja liha. Jah, isegi sinna peavad nad sõitma, sest jumal hoolitseb sakste eest, et neil poleks millestki puudus.

Jõudnud lõpuks üksildasele metsarajale ja soid läbivale kraavile, Indrek tundis, et jumal oleks nagu temagi eest muretsenud oma külma ja lumega: praegu oli siin palju parem käia kui sula maa aegu. Pealegi silm seletas nüüd pimedas palju paremini teed. Ainult jäljed, need äraandlikud jäljed! Neid mööda võidakse sulle veel järgmisel päevalgi järele tulla. Indrek oli kuulnud vanu jahimehi rääkivat, rebane olevat nii kaval loom, et ta pühkivat sabaga oma jäljed lumel tasaseks. Oli see õige või mitte, seda Indrek ei teadnud, aga niipalju oli kindel, et oleks temal, Indrekul, saba, siis tema oleks küll nii kaval, et ta pühiks praegu ja ka tulevikus lumelt kõik oma jäljed, kuni see hädavajalik. Kahjuks ei olnud Indrekul sellist saba, millega jälgi pühkida, ja rebasel pole ehk nõutavat mõistust, vaid on ainult saba. Nõnda jäävad Indrekul kui ka rebasel jäljed lumele, kui nad kõnnivad mööda metsa või lähevad mööda kraavikallast üle lageda raba. Õnnetu inimene, õnnetu loom!

Aga ometi jõudis Indrek õnnelikult Vargamäele, pealegi veel silmapilgul, mil teda enam keegi ei oodanud, sest kõik arvasid, et Indrekuga on sündinud seesama, mis sünnib tänapäev nii mitmega: ta on kinni võetud. Nõnda siis oli üllatus suur, kui Indrek astus sisse. Aga ka Indrekut ootas suur üllatus: isa ja Antsu olid soldatid ära viinud juba eile õhtul, kuhu? polnud teada, nagu ka seda mitte, millal nad tagasi tulevad. Ainult ühes olnud isa ja Ants ise ja olid ka kõik teised kindlad, et küllap nad juba varsti tagasi tulevad. Kahest ohvitserist osanud teine eesti keelt ja see pärinud ka Indreku järele, sest tal olnud teada, et see viibinud hiljuti Vargamäel ning et ta pidavat olema veel praegugi siin. Nõutud tema väljaandmist, vastasel korral tulega ähvardades. Ei ole aidanud isegi isa vandega kinnitamine, et Indrek käinud küll kodu, aga läinud linna tagasi emale rohtu tooma, kust ta tänini tulemata, nii et nad teda enam üldse ei ootagi, ikka võetud terves majas läbiotsimine ette, käidud isegi reiaall, kõlguses, aganikus, aitades, karjalautades, üldse igal pool, kuhu vähegi osati ronida ja pugeda. Iga natukese aja pärast põrutanud ohvitser ikka ja jälle Andresele uuesti peale, et andku ta Indrek heaga välja või muidu saab ta tüki tina ja hooned tehakse maatasa.

„Ma olen kogu oma elu võidelnud tõe ja õiguse eest, kuis ma siis nüüd vanas eas hakkaks sakstele valetama,“ ütles Andres. „Mis ei ole, see ei ole ja isegi surm ei saa seda võtta.“

„Kui surm seda ei saap, keda ta tahap, siis tema voib votma ka ühe teise,“ vastanud ohvitser selle peale.

„Muidugi, kui see on jumala tahtmine,“ öelnud Andres.

Viimaks ometi lõpetatud otsimine, aga kaasa võetud peale isa ja Antsu kõik kirjad ja paberid, kuhu midagi peale sirgeldatud, muu seas ka Indreku kirjad, mis see saatnud koju isale, Antsule või Liinele. Samuti viidud ka ära Indreku saadetud raamatud ja lendlehed. Soldatid sattunud oma agaruses sellisesse õhinasse, et ajanud kotti isegi Siioni kandle, Vürsti Taaveti kojast, Maailm ja mõnda, hakatuseta ja lõputa romaani, saksa keele õpperaamatu, täieliku unenägude seletaja, piibli ja muud selletaolist. Ainult Andrese vahelesegamise tõttu antud suurem osa neist raamatuist kohe tagasi, kuid Vürst Taaveti kojast ning nimetu romaan viidud ometi kaasa, sest et esimesel olnud punased kaaned, mis sõdureile kahtlased, ja teisel pole olnud üldse kaani, hakatust, lõppu ega nime. Aga mis raamat niisuke on, millel puuduvad kõik need atribuudid? Ainult kahtlased raamatud ja asjad võivad loovutada kõige selle, mis teistele samasugustele hädavajalik. Nii siis rändas „Valguse“ romaan, mis nii pikk, et tema hakatus lugedes enne ära kulus kui lõpp pärale jõudis, mässukirjandusena kotti, kotiga reele ja reega mõisa, kust sõideti teise mõisa, sest esimene mõis oli rüüstatud ja ära põletatud. See oleks olnud halenaljakas, kui ta ühes sellega poleks olnud nii tõsine ja kurb. Aga seda viimast taipab õieti vististi ainult Indrek. Tema ainuüksi mõistis oma kirjade tähendust, mis ta saatnud koju isale, vennale või õele. Sõjaseaduse piirkonnas võivad need praegusel silmapilgul kaela tuua ka kõige halvema. Selle oletuseks oli seda enam põhjust, et kuuldused ringi liikusid, nagu oleksid juba mõned inimesed maha lastud, ilma et keegi oleks teadnud mispärast. Lihtsalt kutsuti toast välja, seoti esimesel parajal paigal mõne posti või puu külge, kustutati paari pauguga tema eluküünal ja jäeti laip sinna paika, kas omaste korjata või koerte nuuskida.

Indrek ei saanud kuigi kaua õdedega jutelda, sest ema oigamine ei andnud rahu. Pealegi oli Indrekul endalgi huvitav teada, kas toodud rohud suudavad ema vaeva vähendada või mitte. Sellepärast ilmus ta jällegi ema voodi ette. Kui Liine emalt küsis, kas ta ehk tunneb, kes seisab tema ees, vastas see silmi paotamata või pead pööramata, nagu näeks ta läbi laugude:

„Indrek.“

„Kuidas sa mind tunned, kui sa ei vaata?“ küsis Indrek.

„Tunnen,“ vastas ema tasa ja lisas natukese aja pärast: „Küljega.“

See pani Indreku võpatama.

„Jampsib,“ sosistas Liine Indrekule tasa-tasa, aga ema vastas selgesti:

„Ei jampsi.“

Nüüd tuli Liinele õudus ja hirm, et ema äkki nii hästi kuuleb. Ta oleks tahtnud vennale öelda, et ema hakkab vististi surema, aga ei julgenud, sest ema oleks võinud ka seda kuulda. Nõnda seisid nad vaikides, kuni Indrek ütles:

„Ema, ma tõin nüüd rohtu, kas tahad võtta?“

„Anna,“ vastas ema lühidalt.

Indrek andis talle katseks ühe pulbri. See pani haige paariks tunniks vaikselt lamama, nagu magaks ta rahulikult, aga siis algasid oigamised uuesti, esiteks segase üminana, nagu läbi raske une, pärast jällegi harilikul viisil.

Kui Indrek käis esimest korda kodu, siis arvas ta, et ema on kehaliselt seisukorras, millest halatsemisväärilisemaks ei või muutuda enam ükski inimene, kui ta tahab kuuluda veel elavate hulka. Aga nüüd pidi ta oma imestuseks nägema, et tema oli siis põhjalikult eksinud. Varemalt paistis, nagu poleks emast enam muud järele jäänud kui luu ja nahk, nüüd tundus, nagu oleksid veel ainult luud, imestud ainult, kuidas nad küll koos seisavad. Kogu nägu tuletas meelde mitte enam elavat inimest, vaid surnu pealuud.

Aga ometi puresid seda luukere hirmsad valud, selles polnud kahtlust, sest oigamised omandasid kord-korralt aina selgema kõla, kuni äkki Indrek kuulis ema ütlevat:

„Anna veel.“

Ja Indrek andis, aga jällegi ainult ühe pulbri. Nõnda ta toimis kogu selle päeva ja ema oigamist polnud peaaegu kuuldagi.

Lähenes õhtu, jõuluõhtu, aga kellelgi ei tulnud seda õieti meeldegi. Täna pidi vorstigi tehtama, aga ei tehtud; samuti jäeti tegemata ka saiad. Keegi ei tahtnud millestki kuulda, seni kui polnud teada, mis saab isa ja Antsuga. Muretseti ainult hädatarviliku eest: et oleks inimestel igapäevane toit laual ja et loomad oleksid söödetud-joodetud. Õlgigi ei toodud tuppa soojamüüri äärde, kuigi Kadri ja Sass, eriti viimane, hästi ei mõistnud, mis puutuvad õled isasse ja Antsusse. Vorstid ja saiad, see on teine asi, sest neid peab tegema, aga õled on ju valmis, pole muud kui too sisse. Ja kui Liine ning Tiiu sellega ometi ei leppinud, siis hakkasid Kadri ja Sass hoopis teisest otsast rünnakut jõuluõhtule.

„Kas siis loomadele ka leiba ei anna?“ küsis Sass. „Ega siis nemad tea, et isa ja Antsu kodus pole.“

„Arvad, et vana mära ei tea?“ küsis Tiiu vastu.

„Noh, aga lehmad ja lambad?“ küsis Kadri. „Nemad ikkagi ei tea, miks siis nemad peavad ilma jääma? Kui õlgi sisse ei too, siis viime lehmadele ja lammastelegi nende osa, las tunnevad ometi nemadki, et on jõuluõhtu.“

Ja Kadri ning Sass painasid vanemate õdede kallal seni, kuni ka Indrek heitis nende nõusse ja nõnda ei jäänud Liinel ja Tiiul muud üle kui häälteenamusele järele anda. Aga nad ütlesid kohe, et kui juba saavad leiba lehmad ja lambad rõõmutäheks, et Õnnistegija on sündinud Betlemmas, siis ei või ka hobuseid ilma jätta, sest ka nemad tahavad Lunastaja sündi kaasa rõõmutseda.

Nõnda siis valmistatigi lehmadele, lammastele ja hobustele tõsine jõuluõhtu, ainult sead unustati, nagu seisaksid nemad inimestega ühel pulgal. Ja ei mäletanud Vargamäe Eesperes ükski seda hullu asja, et loomad oleksid maitsnud jõulurõõmu, kuna inimesed istusid nukralt ümber laua ja rääkisid ilmalikest asjust, nagu oleksid nemad need ainukesed paganad siin hoonetes.

Aga ükski ei pannud seda imeks neil päevil, sest ilm oli kurjaks läinud ja inimeste südamemõtlemised ei otsinud õndsuseteed. Indrekulgi, kes oli vanal õndsal ajal paukuvate kelladega jõuluõhtul kirikusse sõitnud, et seal imetseda kuuse suurust ja küünalde rohkust, tuikasid peas sootuks maised mõtted: kas öösiks koju jääda või kuhugi kaugemale küüni heinte sisse magama minna, kust teda juhtuval korral keegi ei teaks otsida?

Muidugi, ettevaatuse-abinõud polnud unustatud, neist rääkis hommikul vara Liinegi kohe: Indrek ei pidanud kogu päev ennast väljas näitama ja keegi ei tohtinud tema kojutulekust ainustki sõna lausuda ühelegi elavale hingele. Pidi igal juhul talitama nõnda, nagu poleks teda olemaski. Ainult jõulurõõmu käis ta ühes teistega südaööl loomadele viimas, sest neist polnud karta, et nad kannaksid keelt.

„Nemad ei räägi kellelegi, et oled siin, nemad on head,“ ütles Liine jäära pead silitades, kes oleks tahtnud hea meelega taganedes hoogu võtta ja võmmu anda, kui jõululeib otsas.

„Jah, loomad on head,“ kiitis Indrek nõus olles järele, kuna ta ise mõtles midagi hoopis muud. Ta mõtles, et mis küll saab, kui isa ja Ants ei tule ei täna, ei homme ega ka ülehomme — kui nad ei tule üldse enam tagasi? Mis hakkavad õed üksinda kodu peale? Tema, Indrek, võiks ju minna isa ja Antsu otsima, aga tal on kindel veendumus, et tema ei suuda neid aidata, viskab ainult iseenda hundi lõugu. Teda ei peleta ohver, vaid paneb mõtlema ohvri asjatus. Temal on äkki aimus, nagu kaaluks tema elu vähem kui isa ja Antsu oma. Neid oleks tema arvates ilmas rohkem vaja kui teda. Vajab teda üldse keegi? Eks ei ole ta nagu tilk ämbriuurdes, mis võib sealt langeda ükskõik millal, ilma et ükski paneks seda õieti tähelegi. Õdedelgi ja väikesel Sassil seisab ta ehk ainult seni meeles, kui ta asub nende keskel, aga sel silmapilgul, mil ta kaoks maailmast, võiks ta ka jäljetult kaduda nende meelest, sest tema ei ole neile tegelikult kuidagi tarvilik. Ema ehk ainult, surma vaakuv ema ehk loodab temalt midagi, ilma et isegi õieti teaks, mida just. Aga sellegi jaoks pole tal muud tagavaraks kui mõned pulbrid, mis vähenevad päev-päevalt, isegi tund-tunnilt. Ja on nad kord otsas, mis siis? Läheb ta linnast uusi nõutama? Kui kaua see tal õnnestub? Kas ei lange ka tema lõksu, nagu see on sündinud nii paljude teistega?

Alles teise püha õhtul pimedas saabus isa. Ta tuli hobuse ja reega nii tasa õue, et ükski ei pannud seda tähele. Kuuldi äkki, et keegi avab reiaaluse väravaid. Kõik jooksid karjas välja vaatama, ainult Indrek jäi kambri. Aga varsti tulid kõik tagasi, sest isa ajanud nad külma käest ära, käsutanud ainult Indreku ja Liine endale appi. Lapsed vahtisid arusaamatuses üksteisele otsa, et milleks küll isa vajab Indreku ja Liine abi. Ning äkki küsis Kadri:

„Miks Antsu ei ole?“

Nüüd pahvatas äkki kõigil meelde, et kus on Ants. Aga reiaalusel selgus Indrekule ja Liinele ilma pikema jututa, kuhu on saanud Ants: tema lamas nii pikk kui ta oli reel vaiba all. See oli veel sama vaip, millega Andres ja Mari olid millalgi ammu sõitnud kirikusse, kui Juss piilus neid tee ääres kuuskede taga ja vahtis neile pärast keset teed seistes järele. Nüüd oli Juss hauas, Mari haua äärel ja vaibal juba augud sees, aga Antsu kängunud keha kattis ta veel üsna kenakesti, kuigi kirikusõiduks tarvitati tänapäev juba uuemat vaipa, mis aga ei saanud oma kirjadega kuidagi selle vana vastu. Kõik lapsed arvasid Vargamäel nõnda ja imetsesid, kuidas võidi küll vanasti nii ilusaid vaipu kududa ja miks ei tehta seda enam nüüd.

„Tapsid ära,“ lausus Indrek isale, nähes tumeda laterna valgusel vaiba all sirget ja liikumatut inimkuju.

„Tapsid ära, kuradid,“ kordas isa kirudes, nagu Indrek polnud seda temalt kunagi varemalt kuulnud. Tundus, nagu oleks isa viha ja meeleheide sedavõrt suur, et kurvastusele ei jätku enam põrmugi maad. See isa meeleolu hakkas ka lastesse, nii et ka nemad ei tundnud venna pärast õiget leina, vaid midagi sellist, millele ei osatud anda nimegi. Kui sel ei olnud muud head omadust, siis vähemalt oli nõnda kergem kurba sündmust haige ema eest varjata.