Tõde ja õigus III/XXXVI
XXXVI.
Eeskambris ootasid Indrekut isa ja Tiiu; Liine kuuldi talitavat toas. Varsti Indrek jäi isaga üksi, sest Tiiu puges tasakesi tagakambri, et olla igaks juhuks käepärast, kui ema peaks vajama. Ants oli hommikul vara, ammu enne Indreku tulekut, läinud veskile ja teda oodati koju alles pärast lõunat; Kadri ja Sass olid koolis, kuhu nad viidi nädala-leivakotiga, nii et neid sai näha ainult suurtel pühadel ja laupäevaõhtuti, kui nad tulid, tühjad moonakotid seljas. Kadri oli juba viieteistkümneaastane tüdruk ja õieti poleks tal enam vajagi olnud kooli minna, aga ema oli tahtnud, et ta läheks tänavu veel kas või jõuludenigi kümne, üheteistkümnesele Sassile seltsiks ja toeks ja ema tahte kohaselt siis toimitigi. Muidugi, asja otsustamise ajal polnud ema haigus veel seal maal, kus praegu, ja siis polnud hädavajalik, et üks inimene istuks alati, olgu öösi või päeva, ema voodi ees. Selle tõttu polnud Kadrit siis sugugi sel määral kodu vaja nagu nüüd. Seda kõike Indrekule seletanud, isa lõpetas sõnadega:
„Ja nõnda me nüüd elame päevast päeva, et aga saaks kuidagi surma poole, hauale lähemale. Ja emaga on tõelikult nõnda, et tema elust ja surmast ei tea midagi. Tohtri tõime kaks korda, aga viimati ütles mulle ainult niipalju, et surm võib tulla täna-homme, aga võib ka ennast oodata lasta kuud ja aastad, nii et kõik on jumala käes. Jah, mis seal muud on, kui veri rikutud ja sellepärast on igalpool kanged valud. Iseäranis kaebab ta oma paremat külge, nagu oleks seal mõni valude pesa. Tohter küsis ka seda paremat külge, et mis sellega on, aga meie keegi ei tea, mis temaga õieti on. Mina ütlesin küll tohtrile, et tohtrihärra, ärge kuulake minu rumala vanainimese juttu, aga see ehk on ometi nõnda, et temal, s. t. emal on nii suured valud, et ta ei saa surra, suurte valude pärast surm ei tule. Kui mina olin alles poisikene, siis olid ühel naisel ka nii suured valud, et nad pidid teda kolme mehega asemel kinni hoidma ja temal ei tulnud ka enne surm, kui valud andsid järele, siis suri. Et kui saaks meie emaga ka nõnda teha, et tal poleks enam neid hirmsaid valusid, siis saaks ehk ka tema viimaks vaevast lahti. Nõnda rääkisin ma tohtrile. Tema siis lubaski kirjutada pulbrid, mis pidid valu ära võtma, aga need ei teind midagi, ainult pisut nagu tuimendasid, see oli kõik. Aga niipalju ütles tohter viimane kord minule päris kindlasti, et see haige ei võta enam kunagi jalgu alla, ei tõuse enam kunagi oma asemelt.“
„Mina tahan tagasi minna linna,“ ütles Indrek, „katsun, ehk saan sealt rohtu valude vastu.“
„Jah, linnas on ehk paremad rohud ja sinule antakse nad ehk välja,“ arvas isa. „Sa oskad tohtrite ja apteekritega paremini rääkida. Minule, taluinimesele, nad ei anna, lubavad küll, aga ikka ei anna.“
Samal ajal, kui Indrek isaga eeskambris rääkis, kostis tagakambrist ühesoodne oigamine, mis oli nagu veel valjem kui alguses Indreku tuppa astudes. Aga isa ajas oma juttu edasi, nagu ei kuuleks ta üldse midagi. See ükskõiksus ja tuimus mõjus Indrekusse kõige masendavamalt ja sellepärast oleks ta ei tea kuhu läinud, et aga mitte oigamist kuulda ja mitte temaga harjuda. Ta läks välja, käis toas, reiaall, lautades, kus Liine söötis parajasti loomi. Ka siin oli kõik uueks ja võõraks muutunud. Hobustest oli ainult üks, keda Indrek mäletas hästi, teised olid uued, tundmatud. Lambad olid kõik võõrad, isegi nende häälest oli see tunda. Lehmadest teadis Indrek ainult kahte nime järele, kõik teised sarvekandjad olid temale olematud suurused, mida ei elusta ükski mälestus. Ta ei tundnud nende häält, nende eluviise, nende riukaid. Liine hüüdis neid nime järele ja patsutas neid käega, nagu vanu, häid tuttavaid, ja kui nad temale vastu inisesid, siis Indrek oleks tahtnud peaaegu imestuda. Ja ometi olid sellest ainult mõned harvad aastad möödunud, kui tema ise oli talitanud samuti.
„Me oleme mitu korda üheskoos arutand,“ rääkis Liine loomadele sülega põhku ette kandes, nagu aimaks ta Indreku tundmusi, „et kas sa tunned veel huvi Vargamäe loomade vastu, kui sa tuled linnast koju, või ei tunne. Meie Tiiuga ütlesime, et tunned, Ants vaidles rauda vastu, et ei tunne. Aga, näe, ikka on meil Tiiuga õigus, mitte Antsul, sest sa oled täna kõik me laudad läbi käind ja kõik loomad ära vaadand.“
„Ma vaatan, kuidas kõik on muutunud, inimesed ja loomad,“ ütles Indrek.
„Kas mina ka?“ küsis Liine.
„Sina mitte nii väga,“ vastas Indrek.
„Eks ole!“ kinnitas Liine õnnelikult, nagu peituks muutumatuses mõni suur hüve või voorus. „Mina armastan sind, Indrek, ikka endiselt, veel enamgi. Ja tead, mis ajast saadik see nõnda on? Kui me kahekesi selle linase särgiriide pooleks lõikasime, tead, seal kirstu ees, ja kui me siis kahekesi mööda teed alla läksime, pamp minu seljas — siis ma hakkasin sind veel palju rohkem armastama. Ja nüüd ma ei jäta sind enam kunagi, ei muutu kunagi.“
Indrekul oli hirmus raske seda tundmuste-valingut kuulata, sest ta ei osanud sellele midagi kohast vastata, liiatigi, et õel seisid rääkides peaaegu pisarad silmas. Indrek peaaegu ei kuulnudki õe sõnu, või kuigi kuulis, siis ei taibanud nende mõtet, sest tema kõrvus kumises ainult kellegi ühesoodne oigamine, kellegi peaaegu sosistatud sõnad mingisugusest kivist ja valudepesast külje sees. Kui võiks summutada selle oigamise, kui võiks hävitada valudepesa, alles siis räägiks ta armastusest, alles siis. Siis vaataks ta õele otseteed silma ja ütleks: ka mina olen sind armastanud, armastasin sind juba enne seda särgiriiet, armastan teid kõiki. Ta ütleks veel: ma armastan sellepärast, et ei ole elul mõtet ei Vargamäel ega mujalgi, kui pole armastust. Ja on üsna ükskõik, miks keegi kedagi armastab, kas mõne särgiriide või ilusate silmade ja maheda hääle pärast, peaasi on, et ta armastab. Nõnda Indrek ütleks, kui poleks seda oigamist, aga nüüd ta ei ütle midagi selletaolist, vaid lausub ainult:
„Kui imelik on kõik!“
„Jah, hirmus imelik,“ on Liine kohe nõus, ilma et annaks endale õieti aru, mis on imelik.
Veskilt tulles Ants tõi sõnumi, et mõisa tulnud salk ratsanikke, aga nad sõitnud varsti edasi, et mässajaid ja mõisapõletajaid püüda.
„Ega nad seda meiegi mõisaasja seks jäta,“ arvas isa, „küllap hakkavad siingi uurima ja kuulama, kes seda tegid ja kes seal olid. Vaata, et sindki lõpuks kinni ei nabita.“
„Mis nad siis minust tahavad,“ vaidles Ants vastu, „mina jõudsin ju mõisa, kui juba kõik põles, kõik oli purustatud. Ma vaatasin ainult ühes teistega põlemist pealt.“
„Kes niisukesel korral sellest küsib, kas oled midagi teind või ei, peaasi, et sind nähti sel ajal seal,“ rääkis isa. „Aga eks omad vitsad peksavad, mina olen sind küll keelnud, aga või siis ükski minu keeldu kuulab.“
Ja nüüd jutustas isa pika hädaldava loo, kuidas ükski tema, vanainimese, sõna enam ei kuula ja kuidas sellepärast kõik läheb Vargamäel alla mäge. Isa rääkis seda nõnda, nagu otsiks ta Indrekult abi ja õigust. Aga Indrekul polnud anda isale üht ega teist, sest tema ise oli teinud asju, mida isa oleks mõistnud kõige kurjemalt hukka, kui ta aga oleks neist teadnud. Viimaks ütles Indrek, nagu teeks ta järelduse kõigest räägitust:
„Tähendab, peab jala vaksali minema, et kergem oleks peitu pugeda, kui vaja.“
„Mis siis sinul karta on?“ küsis isa nagu arusaamatuses.
„Ei midagi, isa,“ vastas Indrek, „aga kui kõik räägivad, et linnamehed käivad mööda maad ringi ja põletavad mõisasid, siis on ometi iga linnamees kahtlane.“
„Aga sul on ju ometi ema suremas, tulid teda vaatama,“ vaidles isa vastu.
„Ah, isa, kes küsib mässu ja revolutsiooni ajal isast või emast,“ ütles Indrek. „Tallinnas lasti mõnikümmend inimest maha, mehed ja naised ning lapsedki läbisegi, kes küsis seal millegist. Ja mis need inimesed tegid? Kellele nad kallale läksid? Kui ei tahetud enam, et seal kõneldakse, siis oleks küllalt olnud paarist tulekahjupritsist, et tervet turgu inimestest puhastada. Aga ei, verd taheti! Mis siis veel nüüd rääkida, kus niipalju mõisaid tuhaks tehtud. Nüüd pole muud kui hoia eest.“
„Jah, õigust ei ole ilmas enam kusagil,“ ohkas vana Andres. „Mina olen kogu eluaja siin Vargamäel kembeld oma üleaedsega ja nüüd, näe, on mujal ilmas needsamad päevad käes, veel halvemadki päevad. Vargamäel pole ükski punast kukke oma vihamehe katusesse pistnud, aga nüüd ei kuulegi enam muud, kui aina et põletavad, olgu need heinakuhjad või küünid, karjalaudad või eluhooned. Lõpuks on kord jõudnud mõisate kätte. Enne ikka veel palusid jumalat, et see hoiaks sind tule eest, aga mis sa paraku nüüd veel palud, kui inimesed ise teevad seda. Kuidas saab jumal hoida, kui inimene, kuriloom, teeb ise meelega? Ei siin aita enam palve ega miski.“
„Palve pole kunagi aidand,“ seletas Ants targalt, „ennemalt olid inimesed ainult rumalad ja uskusid, et palve aitab.“
„Sinul on muidugi kõik ilmatarkused käes,“ ütles isa pilkavalt.
„Igatahes paluma ei hakka ma mitte, tulgu mis tuleb,“ vastas Ants. „Ennem palun teist inimest kui jumalat. Ja lauale ka ei lähe, leerist lahti saades käisin esimest ja viimast korda.“
„Indrek, sa oled nüüd mitu aastat linnas koolis käind ja kõiksugu tarkust õppind,“ rääkis isa, „kas seal ka noored nõnda vanade õpetust naeruks panevad? Mina siin Vargamäel ei saa sõnagi lausuda, kui juba tuleb kümme ässa vastu.“
„Isa, meie kõik oleme noorelt hirmus targad,“ ütles Indrek peaaegu kurvalt.
„Nii et minusugusel vanal pole enam muud kui oota surma,“ lausus isa samuti.
„Ei, isa, vaid sina pead kannatama, kuni noored saavad vanemaks,“ vastas Indrek.
Isa vaatas Indrekule otsa ja nähes selle naeratust, naeratas talle samuti lepitatult vastu. Nüüd arvas Ants olevat saabunud paraja silmapilgu praktilise tähenduse tegemiseks.
„Tead, Indrek, kui sa tahad jalgsi vaksali minna, siis tulen mina sind saatma,“ ütles ta. „Põllupank kaevas siin uue suure kraavi ja selle kallast mööda on hea otsekohene tee minna. Pealegi loeb seal ainult hunt meie jalajälgi. Nõnda käime umbes pool teed mööda metsa ja raba, kus pole ühtegi ratsanikku ega urjädnikut. Ja kui sul see tee kord selge, siis võid ka tagasi tulles seda tarvitada.“
Isa pidas seda teed pimedas käimiseks küll kohatuks, kuid pojad jäid oma plaani juurde kindlaks — tahtsid minna nõnda, et neid kodumail ükski hing ei näeks. Öösise rongiga oli Indrek tulnud ja öösisega tahtis ta ka linna tagasi minna, selleks oli tal küllalt põhjusi.
Indrekule teejuhiks minnes olid Antsul peale muu veel oma erilised asjad ning nendest hakkas ta kohe peale, niipea kui nad jäid kahekesi. Kõige esmalt: mis arvab Indrek, kas tuleb lõpuks see õige vabadus, millest räägib kirjutaja, et poleks enam keisrit ega kuberneri, sõjaväge ega politseid, vaid ainult miilits, s. t. rahvas ise? kas on nüüd mõisnikel ja mõisadel lõpp, kui neile on kõigile tuli otsa pandud, ja kas nüüd tuleb üldine mõisamaade jagamine, nii et igaüks saab oma jao? kas selleks, et oleks õige vabadus ja et võiks mõisaid jaotada, peab praeguse vallavolikogu laiali kihutama, nagu manifest käsib, ja uued neljapügalalised valimised ette võtma, nii et saaks jäme ots õige proletariaadi kätte või peab lihtsalt asjaga hakatust tegema? kas neile ratsanikele, kes nüüd mööda maad ringi kihutavad, peab vastu hakkama, nende eest põgenema või laskma enda kinni võtta, ja mis tehakse mujal, kas hakatakse vastu või kuidas? kas on õige, et linnas on revolutsionääridel sõjariistu küll ja et kui tuleb paras aeg, siis pistetakse igale mehele pihku püss ja pomm? kas tulevad revolutsionäärid linnast maale appi, niipea kui siin peaks haprasti minema, ja mis arvab Indrek üldse kogu kupatisest? Selliseid küsimusi sadas Antsu suust nagu vihma, sest tema arvas, et koolitatud vennal on nende vastamine lihtsalt mänguasi. Isegi kirjutajal on igale küsimusele paras vastus valmis, aga Indrek peaks neid mässuasju ometi palju paremini tundma kui tema, sest Indrek tuleb otseteed linnast, kus on mässupesa ja tehakse kõik need suured otsused, millega neil pole maal muud kui paljas täitmise vaev.
Aga Indrek valmistas vennale oma vastuste ja seletustega suure pettumuse, peaaegu nii suure, et ta muutus isegi selle silmas paljaks pettumuseks. Ants ei saanud lõpuks kuidagi aru, mida see Indrek seal linnas õppinud või teinud, kui ta ei tea kõige lihtsamaid asjugi. Ja milleks saatis ta maale neile lehti ja raamatuid või milleks kirjutas ta nii pikki kirju, kui tal enesel pole asjast selget arusaamist? Kirjutaja ja koolmeister teavad rohkem, hoopis rohkem ja nemad räägivad asjast nii lihtsalt ja selgesti, et iga lapski võib neid mõista. Aga Indrek kahtleb, Indrek nämmutab. Nämmutab on just õige sõna, arvas Ants. Kirjutajal on asjast selge ots käes, sest ta ütleb: kui lõpp, siis lõpp, tuli otsa ja muud midagi. Aga Indrek: milleks põletada, ainult raha ja relvi oli vaja. Pagan võtaks, milleks relvi, kui neid revolutsionääridel küll? Kirjutaja teab seda selgesti, et on küll. Või on kõik vale — vabadus ja revolutsioon? kõik eksitus — põletamine ja mäss? kõik rahva ninapidi vedamine — lehed, raamatud, kõned, koosolekud, otsused, resolutsioonid, loosungid, manifestid? On see siis kõik mõni tondipiibel või? Jumala eest — ainult tondipiibel, mis?
Aga ei, Ants arvas — ennem on Indreku seletused ainult tondipiibel, kui kõik see mäss ja vabadus, kõik see suur usk ja lootus. Indreku enesega peab midagi viltu olema, see on kõik — nõnda otsustas Ants, kui ta kõndis pimedas mööda kraavikallast kodu poole, ja nüüd oli tal peaaegu ükskõik, kas Indrek veel tagasi tuleb või ei. Jäägu ta oma „nämmutamisega“ linna, nemad saavad maal isegi toime. Aga kui ta jõudis juba Vargamäe maile, sai iseoma kraavikaldale, tegid mõtted tal mingisuguse järsu pöörangu; just nagu oleksid nad pikk õlekõrs, millele murtakse äkki klõksti! mõlk sisse. Ja nüüd hakkas ta Indreku seletusi uuesti meelde tuletama, nende üle järele mõtlema. Ehk oli neis ometi midagi tõtt? Ehk ei ole ometi kusagil sõjariistu ega revolutsionääre, kes tulevad püsside ja pommidega, kui rahval häda käes? Ja mis peab siis rahvas tegema, kui tulevad ratsanikud püsside, võib-olla suurtükkidegagi, nagu ütleb Indrek? Kirjutaja ütleb küll, et kui oleks uus volikogu, see õige vabaduse volikogu ja vallavalitsus, siis määrataks vallakassast üks hea summa ning toodaks igale mehele püss kätte, aga seda õiget volikogu ei ole ja pole ka teada, kas ta üldse tuleb, selle asemel tulevad ehk ratsanikud ja hakkavad läbi otsima ning kinni võtma, nagu tehakse linnaski. Õige, milleks lasevad revolutsionäärid linnas inimesi kinni võtta, kui neil on niipalju sõjariistu ja pomme, miks ei hakka nad vastu? Mida nad ootavad?
Kui Ants jõudis välja äärde ja tundis kindlat maad jalge all, kahetses ta juba peaaegu, et ta polnud Indrekut paremini kuulanud ja et ta oli temale nii ägedasti vastu vaielnud, mille tagajärjel Indrekul tahtminegi kadus edasi rääkida. Aga Antsul oli lohutus omast käest: Indrek tuleb ju tagasi, ta tuleb tingimata, selles pole kahtlust, sest ta armastab ema ja toob rohud kas või läbi tule ja vee Vargamäele, ning siis tahab Ants temaga kogu selle revolutsiooni ja mässuasja nii põhjalikult läbi võtta, nii selgeks teha, et ta võib isegi koolmeistrile ja kirjutajale haagid ette lükata, kui vaja. Just nõnda!
Samal ajal Indrek jõudis ilma äpardusteta raudteejaama ja jäi rongi ootama. Temaga seltsisid varsti ka mõned teised. Aga rong hilines, ei tulnud, miks? keegi ei teadnud õieti. Ametnikud, kelle poole pöörduti, vastasid põiklevalt ja kehitasid õlgu, nemad kas ei teadnud isegi midagi või nad arvasid targemaks vaikida, sest kogu seisukord kõigi oma kuuldustega tüüris sinnapoole, et pidi olema kõiges ettevaatlik. Kus aga paar, kolm tuttavat ninapidi koos oli, seal sosistati raudtee lõhkumisest, sildade õhkulaskmisest, rongiõnnetusist, ratsanikest ja nende võitlusist rüüstajate ja põletajatega. Aga keegi polnud oma silmaga midagi näinud ega oma kõrvaga kuulnud, vaid kõik rääkisid seda edasi, mida keegi teine jutustanud, kellele kõnelnud keegi kolmas või neljas. Kinnitati, et on olnud surnuid ja haavatuid, aga kumb pool võitjaks on jäänud, selles läksid kuuldused lahku: ühed kuulutasid võitu revolutsionääridele, teised aga ratsanikele. Üks näis olevat ometi kindel: on alanud suur mäng, suurem kui kunagi varem kogu aasta jooksul.
Saabus lõpuks hommik, aga rong jäi tulemata. Indrek sai viimaks nelja silma all kätte ühe roopaseadja, kellega tal varemalt paar korda kokkupuutumist olnud, ja sellelt kuulis ta, et olevat tõepoolest olnud mingisugune raudteeõnnetus, nii et enne õhtut ei ole sellepärast mingit rongi loota. Üldse olla küsitav, kas sõidurongiga niipea edasi pääseb, iseasi kui tahaks logistada mõnes tühjas kaubarongivagunis. Nõnda polnud siis parata, Indrek pidi jääma ootama. Aga kus olla see aeg? Roopaseadja oma korterisse ei tohtinud võõraid võtta, sest see olla sõjaseadusest saadik kõvasti keelatud, aga ta tutvustas Indreku kellegi vagunilaadijaga ning see viis ta enda juurde. Seal Indrek magas õndsa und peaaegu kogu lühikese päeva. Kuid sellega polnud ta ootamisel lõpp, sest alles järgmisel päeval pärast lõunat ta sai minema ja jõudis õhtul kella kaheksa, üheksa paiku linna.
Esimeseks ta tõttas kohe oma korterisse, aga koputuse peale ei avanud keegi. Selle vastu paotati vastasuks ja Passelmanni lesk pistis oma pea uudishimulikult välja. Nähes Indrekut, ta ilmus üleni nähtavale ja ütles, et Lohkusid ei olevat kodu, nemad läinud tütart sadamasse laevale saatma, sest see sõidab Ameerikasse. Seda kuulnud, Indrek tõttas neile järele, lootes jõuda veel õigeks ajaks pärale enne laeva väljasõitu. Aga tal oli alles tükk maad minna, kui mingisugune laevatoru puhus kolm korda. Indrek pistis jooksu, kuigi teadis, et on mõtteta joosta, kui puhub see laev, millega lahkub Kristi. Ta jooksis siiski kõigest hingest ja jõudis suure lõõtsutamisega kohale sel silmapilgul, kui mingisuguse laeva tuled särasid parajasti sadamasuus kaugenedes. Indrek vahtis tükk aega laevale järele, ilma et oleks õieti teadnud, kas kaob pimedusse see laev, mille pärast ta veel praegu lõõtsutab, või on see ehk mõni teine, mis temale ükskõikne. Aga siis märkas ta sadamasillal rahvahulka ja läks kelleltki küsima, kas sõitis ehk praegu lahkunud laev Ameerikasse, ja sai vastuseks, et see laev suundunud Soome.
„Kus on siis see laev, mis läheb Ameerikasse?“ päris Indrek ärevalt. Aga seda see inimene ei teadnud. Kuid temale asus kõrvale keegi teine ja see seletas, et Ameerikasse ei lähegi laeva, vaid et soome laev võtnud ka ameerikasse-minejad kaasa ja et neil tuleb alles Soomes istuda ameerika laevale. Nüüd seisis Indrek tükk aega üsna rahulikult omaette ja katsus veel kord silmadega leida lahkunud laeva tulesid, aga siis kuulis ta äkki, et keegi nutab rahvahulga keskel ja ta küsis samalt mehelt, kellega ta esiteks mõtteid vahetanud, et mis need inimesed siin vahivad ja mis nende paatide ja tuledega seal veepinnal tehakse.
„Keegi hüppas üle parda sisse,“ vastas mees; „laevgi hilines selle tõttu, aga sõitis lõpuks ometi minema, kui sissehüppajat ei leitud. Ja nüüd nad jändavad seal all ning otsivad, aga, näe, sadamas on kaunikene lainetus, see takistab.“
„Kes see oli, kes sisse hüppas?“ küsis Indrek, tundes ise, et millegi pärast tema süda kipub värisema.
„Keegi noor neiu,“ vastas mees tasakesi, nagu oleks see saladus. „Pidanud teine Ameerikasse sõitma. Isa ja ema olid laeval teist saatmas, näe, seisavad teised seal, ja otse nende silma all kartsumdi!“
Indrek puges inimeste vahelt läbi nuuksuva naise poole, kelle kõrval seisis suur ja tugev mehemürakas. Nüüd polnud enam kahtlust, keda otsiti sadamaveest. Indrek trügis otseteed nutja juurde, nii et seisis temaga külg külje vastu.
„Mis tal, hullul, küll pähe tuli, et ta seda tegi,“ nuuksus naine kaeblikult kellelegi teisele. „Oleks veel, et meie oleks teda nii väga ajanud, aga tema ise tahtis sõita, sest onu kutsub, lubab talle seal hea koha ja teenistuse. Meil oli õnne, saime talle hea reisiseltsilisegi, sellepärast oli mul süda nii rahul, et las sõidab, saab ilusasti sinna. Onu pidi olema laeval vastas, nii et kõik oli tehtud ja muretsetud. Mis asja me onule nüüd kirjutame. Oh jumal, jumal küll!“
Indrek ei julgenud endast märku anda, ta seisis muidu õnnetute vanemate juures pimedas ja kuulas nende kaebust. Isa vaikis enamasti ja kui avaski suu, siis ennem arutu ema lohutamiseks ja vaigistamiseks kui hädaldamiseks või kurtmiseks. Temale lõpuks Indrek julgeski läheneda, võttes tal tasakesi käest kinni ja surudes seda tummalt. Lohk ei saanud esiteks hästi aru, mis temaga sünnib või mis temast tahetakse ja taganes pisut eemale, aga siis vahtis ta pimedas Indrekule tükk aega otsa ja tundis ta ära. Nüüd tõstis ta sõrme põiki huulile, sellega märku andes, et Indrek vaikiks, sest nähtavasti arvas ta, et tema ilmumine võiks leinavale emale tuua uue vapustuse. Pikkamisi eemaldus ta naistest ühes Indrekuga ja rääkis siis tasakesi:
„Kas mõistate, et otse meie eneste silma all, otse meie käte vahelt, et ei leia ega leiagi teda. Ja mina veel enne seda ütlen temale, et kui sa ehk sõita ei taha, tahad koju jääda, siis jää, aga tema vastab minule: ei, ma sõidan, koju jääda ei taha. Hea küll, ütlen mina, nõnda ongi ehk parem, sest ma mõtlesin selle peale, et tema ka jooksis mööda neid koosolekuid ja võib-olla on nuhid teda tähele pand, nii et nabitakse viimaks kinni, pistetakse kivikongi. Parem siis Ameerikasse, et oleks sellest igavesest mässust väljas… Teile ta kirjutas enne mõned read, kiri on kodu laual. Jumalagajätuks, ütles ta. Õigem — ema tuletas talle meelde, ütles, et kas sa siis härra Paasiga jumalaga ei jätagi. Siis ta läks ja tegi mõned read. Aga esiteks ajas vastu, ütles, et tema olla teiega juba jumalaga jätnud. Ehk ütles ta teile midagi oma kirjas, miks ta nõnda tegi. Aga muidugi, veidi imelik oli see laps meil alati, nii et…“
Lohu kõne katkes niiöelda poolel sõnal, sest rahva hulgas tekkis äkki elav liikumine ja kostsid hääled:
„Leidsid üles! Käes! 'Tõmbasid välja! Surnud! Valmis! Muidugi! Selle külmaga!“
Lohk tõttas oma naise juurde, kes tõstis arutut kisa. Indrek puges sadamasilla servale, et paremini näha. Tõepoolest, uppunu oli leitud, ta tõsteti paati ja läheneti temaga sadamasillale. Vaest ema lohutati mitmelt poolt, et tütar pole selle ajaga veel surnud, vaid et ta äratatakse ellu. Ta on ju ainult tund aega vees olnud, aga isegi kahe tunni pärast võidakse uppunuid ellu äratada. Leidus nii mõnigi, kes jutustas imelikest juhtumeist, kus elluäratamine õnnestunud veel kauema veesolemise järele. Räägiti peaaegu nagu muinasjutte või lugusid ilmatusuurest võiduloosist.
Aga mis teeb õnnetu ema muinasjuttudega, kui tema oma silma all tõmmatakse jääkülmast veest tema ainukese lapse elutu keha? See on peaaegu sama hea kui jutustada neid muinaslugusid uppunule endale lohutuseks, öeldes üsna mahedalt, et — armas uppunu, ära muretse oma uppumise pärast, mõnikord äratatakse uppunud ellu, aga iseenesest mõista ainult sel juhul, kui sinu südamega pole juhtunud midagi erakordset, millise asjaolu selgitame peagi. Sest kui sa ei hakka omal jõul hingama tunni või kahe pärast, nii et meil pole enam mõtet sind rullida ja loksutada ning sinu käsi murda, siis on kindel, et see pole üldse sellepärast, et sa oled uppunud, vaid et sinu südamega on midagi juhtunud. Niisugune on sinu kurva sündmuse teaduslik tõde ja selle võime tõestada kõige paremini sinu keha lahkamisega. Aga ära karda, sellega ei tee me sulle enam mingit vaeva, sest kui su südamega on juhtunud vees midagi erakordset, mis mõte on siis kõigel muul. Seda mõttetust tahamegi veel teadusliku tõega tõestada.
Nõnda see oligi, uppunu südamega pidi olema tingimata midagi harukordset juhtunud, sest ta ei ärganud kõigist katseist hoolimata kuidagi hinge. Kui ühed elavad töötades väsisid, astusid teised nende asemele, aga surnu oli ikka üks ja seesama: tema pidas üksinda kas või kümneile elavaile vastu. Ei teda nõrgutanud isa jõud ega ema pisarad. Esimest korda elus tundsid nad õieti, kui hirmus kange on nende pikkade ja suurte kätega tütar. Raske oli temaga, kui ta alles elas, veel raskem nüüd, kui ta surnud.