Mine sisu juurde

Tõde ja õigus III/XXXVII

Allikas: Vikitekstid
Tõde ja õigus III
A. H. Tammsaare

XXXVII.

Indrek ei saanud peaaegu kogu öö silma kinni ja kui ta hommiku eel lõpuks uinus, siis piinasid teda mingisugused segased, tumedad ja ebamäärased nägemused, mis kadusid meelest, enne kui ta jõudis ärgata. Ainult kehasse jäi roidumus ja tuim valu, nagu oleks teda raskesti tallatud või millegi pehmega pekstud. Aga niipea kui ta katsus uuesti uinuda, algas kohe uus nägemuste rodu: oli nagu põgenemine ja tagaajamine, heitlemine ja rüselemine, kostis nagu kellegi karjumine, appihüüdmine ning kõigest sellest kihutas nagu üle lõpmatu loomakari, millest polnud muud näha kui ainult jalad. Indrek tahtis näha, et kas jalgadel on kabjad või sõrad, kas nad on rautamata või rautatud, sest tal oli mingisugune tume aimus, et kihutav hulk on ehk ratsanikud, kuid jalgade väleduse tõttu ei saanud ta millestki aru. Aga kui ta nõnda neid välkuvaid jalgu vahtis, hakkas läbi nende sibava hulga paistma kellegi kuju, aga nii tumedalt, et silm teda vaevalt seletab. Indrek katsub ennast üles ajada, sest ta on ühes teistega ruttavate jalgade all maas, ta katsub paistvale inimkujule lähemale saada, aga ta takerdub millessegi, langeb jällegi maha ja tunneb, kuidas temast minnakse üle, teda sõtkutakse. Ta katsub uuesti tõusta, kuid langeb sinnasamasse ja virgub endise tuima valuga kehas.

Õhtul oli Lohk teda hoiatanud, mitte siia jääda, sest teda käidud juba otsimas ja tema järele olevat valve, aga Indrek ei hoolinud sellest, ennem ta peaaegu ootas, et tuleksid kinnivõtjad, sest siis oleks kõik möödas, oleks kõik ühel pool, poleks enam valikut ega arutamist. Siis poleks sest enam midagi, et Kristi on surnud ja et Vargamäel oigab ema, oodates temalt valuvaigistavat rohtu. Siis poleks enam millestki midagi, seda tunneb Indrek. Aga nüüd on tal nagu pisut hirm ja õudne Kristi pärast, veel enam ema valude ja oigamise pärast Vargamäel: kodu seisab nagu tont kusagil kaugel. Ja äkki näib talle, et öine kuju, mis paistis läbi sibavate jalgade, polnud miski muu kui Vargamäe oma oigava emaga, kes kannatab ja ootab päästmist, lunastust. Alles nüüd hakkab Indrek nagu taipama, miks ema nimetas teda oma patupojaks ja oma jumalaks — mõlemaks korraga, ja tal hakkab jube oma jumaluse ees. Ta ei taha sinna, kus meeletu valu teeb temast jumala, aga ta ei taha ka siia jääda, sest siin on Kristi oma kirjaga, sellepärast ootaski ta täna öösi kinnivõtjaid. Ometi tõmbas ta hommikul kergemini hinge tagasi, kui tundis end alles vabana, ja ta hakkas uuesti lugema Kristi mõnerealist kirja, mida ta oli juba öösi lugenud korduvalt. Selles seisis: „Teie valetasite mulle ometi sel õhtul: teie ei läinud ema vaatama. Siis ma tundsin seda, nüüd tean. Ja ninapidi vedasite mind kogu aeg, sest mina olen rumal, nagu ütleb ema. Seda asja teadsite juba ammugi, muidu poleks te nii tihti sellest juttu teind: teie valmistasite mind ette. Nüüd ma tean kõik, aga isa ja ema ei tea, et ma tean. Mis see aitaks. Kõik on ühesugused — ka Teie, aga nüüd on see ükskõik. Ma ei sõida Ameerikasse — ma ei taha enam kuhugi sõita, ei taha kuskil olla. Mind ei armasta keegi, sest mul on inetud käed ja ma ise olen rumal. See muu ka, Te teate. Mis ma teen, ei tea, aga et ma teen, see on kindel. Elage hästi ei ütle, ei taha, kirjutan Teile ema soovil, tema armastab Teid. Kristi.“

Kiri oli venekeelne, vististi selleks, et vanemad ei saaks lugeda, kui nad peaksid ümbriku avama. Et nad läheksid kirja lugemiseks võõrast abi otsima, seda Kristi nähtavasti ei oletanud. Aga sellest, et kiri oli venekeelne, Indrek järeldas veel midagi, nimelt: kirja kirjutaja ei võinud ometi oletada, et tema kiri jäetaks läbi lugemata sel juhul, kui ta teeb oma elule lõpu, nagu täna. Ei, nii rumal ei võinud ta olla. Tähendab võõras keel oli määratud kaitseks ainult vanemate uudishimu vastu, muud midagi. Aga siis ei võinud kirja kirjutajal kirjutamise silmapilgul kavatsust olla nõnda talitada, nagu ta lõpuks talitas. Temal pidi olema mingi teine plaan, kui tal oli üldse midagi. Tema võib-olla mõtles lõpparve teha kusagil kaugemal merel ja arvatavasti nõnda, et üldse poleks teada saadud, kus või kuidas ta hukkunud. Siis oleks võinud Indrekule määratud kiri seista avamata päevi, aga ka nädalaid ja selle aja jooksul oleks Indrek tingimata tulnud ise oma kirja avama. Nõnda pidi Kristi mõtlema kirja kirjutades. Aga miks muutis ta oma esialgse kavatsuse? Või oli kõik ainult paljas juhus? Nagu Indreku linnatulekki. Paljuke puudus, et tema oleks jõudnud pärale kaksteistkümmend tundi varem ja siis poleks olnud seda kirja ega midagi ning üks elav hing oleks olnud maailmas rohkem — seda uskus Indrek kindlasti. Aga kõik läks teisiti, harilikult läheb ikka kõik teisiti kui kavatsetud.

Kiri ise oli mitmeti arusaamatu ja äratas kahtlusi. Indrek näiteks ei mõistnud kuidagi, mis asja tema pidi teadma juba ammugi ja milles tema pidi olema Kristit ette valmistanud. Siis veel isa ja ema, kes ei tea, et Kristi teab… Igatahes, vaheajal oli midagi sündinud, millest Indrekul polnud aimugi. Neist tundmatuist sündmusist tekkisidki kõik arusaamatused ja ebamäärased süüdistused ning kahtlustused. „Rumal tüdruk tõepoolest,“ lausus Indrek lõpuks. „Mõni teab, millise rämpsu pärast omal elu võtta.“

Aga vanematele jutustas ta kirjasisu nõnda, et kadusid kõik kahtlused. Milleks vaevata neid õnnetuid inimesi, kui sellega ei saa enam midagi muuta, arutas Indrek. Paratamatuses jäägu kõik kahtlused kõrvale. Häda algas kirjaga siis, kui ema nõudis tema sõnasõnalist tõlget, sest tema oletas oma valus, et kirjas peaks ometi midagi leiduma, mis annaks Kristi meeletule teole mingisuguse seletuse või oletuse. Ometi sai Indrek ka tõlkimisega rahuldavalt toime, kuigi ema käis näpuga sõnalt sõnale ja nõudis iga üksikut tähendust eraldi, vannutades lõpuks Indrekut tema hingeõnnistuse ja Jeesuse Kristuse süütu vere nimel, et ta tõlgiks kirja täpselt ja õieti. Indrek tõotas ja vandus, mis õnnetu ema temalt nõudis, ja tõlkis, nagu südametunnistus sel silmapilgul soovitas.

„Issand jumal,“ ohkas emand Lohk, „lase ometi nüüd see vaga ristiusu juut meie linna tulla, et ma leiaks õiget tröösti!“

Aga Issand jumal ei kuulnud vaese ema ainukest suurt palvet ja ei lasknud seda vaga ristiusu juuti mitte talle tröösti tooma. Nii siis pidi emand Lohk seda mujalt otsima. Ja nõnda võttis ta omale pähe, et ta peab Kristi kirja Indrekult maksku mis maksab endale mälestuseks saama. Sellega polnud Indrek mingil tingimusel nõus. Nõnda kestis heitlemine kirja ümber tükk aega, sest ema süda ei leppinud kuidagi sellega, et tema lapse viimne kiri, niiöelda tema surisõnad jääksid kellegi teise kätte. Küsimuse lahendus leiti lõpuks selles, et Indrek soovitas kirja kadunule puusärki pea alla panna, et saaks kõik ühteviisi mullaks ning et poleks kellelgi kadunust midagi muud kui paljas mälestus.

„Et poleks muud kui paljas mälestus,“ kordas ema, nõus olles.

Kogu päeva Indrek kulutas oma toas, alles õhtul pimediku saabudes ta läks välja. Esimene käik oli Viljasoo poole, sest temalt lootis ta saada seisukorra kohta lähemaid teateid. Aga Viljasoo korterist leidis ta ainult Marie oma lastega.

„Teie olete alles lahti!“ imestus Marie.

„Kas siis teised on kõik kinni?“ küsis Indrek.

„Kõik,“ kinnitas Marie.

„Viljasoo ka?“

„Tema vist veel mitte, sest tema puges põranda alla,“ seletas Marie ja jutustas, milline õnnetus Viljasood tabanud. Temale tunginud tänaval see mees kallale, kellega ta vanas korteris kord kakelnud, nagu Indrek ehk veel mäletab, ja hakanud teda taga ajama, mingisugune löögiriist käes, ning karjunud, et — nüüd sa, kurat, enam hingega ei pääse, sest on mässuaeg. Viljasoo joosnud ja joosnud ning ise võtnud revolvri välja. Viimaks, kui hakanud väsima, lasknud esiteks muidu niisama hirmutuseks ja kui see pole aidanud, siis pihta, vastu jalgu. Nõnda siis jäänudki see teine sinnasamasse ja Viljasoo saanud minema, teinud sääred. Sest saadik ongi nüüd põranda all. Kõige halvem kogu loos olevat see, et mees saanud ainult haavata ning nüüd võtvat ta veel rohkem südant, nii et mõni teab, millega toime saab. „Viljasood ajab aga politsei taga, käib minu käest küsimas, et kus ta on, aga mina ei tea tõepoolest tema peidupaika, sest tema ütleb, et parem on, kui sa midagi ei tea, siis pole sul midagi hoida ega varjata,“ rääkis Marie.

„Ma mõtlesin, et saan vähemalt üheks ööks siin ulualust,“ rääkis Indrek.

„Ruumi oleks ju küll,“ arvas Marie, „aga see on üleüldse väga ettevaatamata, et te siia tulete, siit te saate kohe omale saba taha.“

„Aga kas ma ei võiks vähemalt oma asjanatukesed siia tuua?“ küsis Indrek. „Keelatut ja kardetavat pole nende hulgas midagi.“

Oh jaa, seda võib Indrek väga hästi, aga toimetagu seda ekspresside kaudu, et poleks vaja endal enam teist korda nägu näidata, selline oli Marie sõbralik arvamus. Samuti lubas ta katsuda korraldada, et Indrek kohtaks teatud paigal Viljasood, kuid see võis sündida alles homme õhtul, mitte varem. Nõnda siis Indrek läks ekspressi otsima.

Lohkude juurest lahkumine muutus pisut raskeks, sest emand oleks tahtnud, et Indrek jääks vähemalt matusteni, pärast seda tehku ta nagu süda kutsub. Pealegi, neil enestelgi pole enam mõtet nüüd seda korterit pidada, vaid nad kolivad väiksemasse. Kõik kolivad nüüd mässuajal väiksemasse. Isegi kaupmees Vesiroos mõtleb odavamaid ruume leida, aga tema tasku voolavad ometi kõigi sissetulekud. Tema ähvardab ka mässu ja revolutsiooniga — ähvardab hakata müüma ainult sularaha eest. See olevat see kõige suurem revolutsioon maailmas, ainult seda ei olevat võimalik kuidagi läbi viia, sest kõiki kaupmehi ei saa ühe mütsi alla. Mõni annab ikka võlgu ja see lööb „kunded“ teiste käest üle, nõnda arvab Vesiroos. Jääb järele ainus abinõu — litsu hinda juurde, kus võimalik. See on see kaupmehe mäss ja revolutsioon maksva korra vastu.

Emand rääkis küll kaua kaupmehest ja tema revolutsioonist, rääkis isegi Passelmanni lesest, kel olevat nüüd muidugi rõõmupäevad, sest sel on suu ikka naerul, kui näeb emand Lohu nutetud silmi; kõnet oli isegi majaperemehest ja tema prouast ning kõigist majaelanikest läbisegi, aga Indreku südant see ei nõrgutanud, tema tahtis lahkuda kohe. Tema tahab lahkuda varsti üldse linnast ja viib asjad sinna, kus nad pole kellelgi tüliks ja kus nad enam saadaval, kui neile tullakse järele.

„Aga matusele te ju tulete ikkagi?“ küsis emand hirmunult, sest tal tuli äkki kiri meelde.

„Seda muidugi,“ kinnitas Indrek.

Vana Lohk ise oli muutunud üsna sõnakehvaks. Tema ei keelanud ühegi sõnaga Indrekut minemast, nagu ootaks ta pikisilmi, et saaks temast ükskord lahti. Ta tegi juttu ainult ükskõikseist asjust.

„Noh, kas mu saapad pidasid ka vett?“ küsis ta Indrekult.

„Väga hästi, nii et olen teile väga tänulik,“ vastas Indrek.

„Mis teeb ema tervis?“

„Hirmsad valud, pean linnast rohtu viima.“

„Millal mõtlete välja sõita?“

Seda Indrek ei teadnud.

„Muidugi, kes võib seda nüüdsel ajal teada,“ oli Lohk nõus ja pilgutas nagu kavalalt oma väikseid, virvendavaid pilusilmi.

Indrek, kui oli ekspressi asjadega minema saatnud, läks otsima Viidikut, et rääkida rohu pärast. Aga ta ei tabanud teda, pidi homme apteeki tagasi minema. Nüüd Indrek kõndis eesmärgita mööda tänavaid ja ei teadnud, kuhu minna. Muu seas ta oli tahtnud Viidikult küsida, kas ta ehk tema juures seks ööks ulualust ei leia, aga nüüd luhtus ka see lootus. Kuhu minna, mis teha, kelle poole pöörduda? Ei jäänud lõpuks muud nõu üle, kui seadis sammud Otstaavli poole, kuigi see pidi olema see viimane, kellelt ta tahtis minna abi otsima.

„Nagu kutsutud!“ hüüdis Otstaavel talle vastu. „Just täna tuli jaoskonda järelpärimine, kas ei ela siin keegi talupoeg Indrek Andrese poeg Paas, kel kahe aasta vallamaksud võlgu, kolm kuuskümmend aastas, kokku seitse kakskümmend. Noh, mis on, kas tahad ära maksa? Teine kord pahandasid, et tunnistasin su kadunuks ja saatsin paberid valda tagasi.“

„Nüüd olen tõepoolest kadunud, nii et politsei ei leia mind,“ ütles Indrek.

„Kuidas nii?“ küsis Otstaavel. „Sa oled mul ju peos.“

„Kolisin vanast korterist välja ja uut pole veel leidnud, aga mul on lootus oma koolivenna Otstaavli juurde seks ööks ulualust saada,“ seletas Indrek.

„Tähendab, võmmi võib sulle vana aadressi järele kaela saata?“ ütles Otstaavel.

„Võib julgesti,“ vastas Indrek.

„Siis on see asi klaar,“ ütles Otstaavel, „aga mis ulualusesse puutub, siis on sellega pisut täbar lugu, sest esiteks on sinu koolivend politseiteenistuses, teiseks maksab sõjaseadus, kolmandaks oled sina pisut, nagu näha, põrandaalune ja neljandaks läheb teil praegu üsna räbalasti. Aga ütle, inimene, kuidas oled sina veel lahti?“

„Tulin eile õhtul maalt,“ vastas Indrek.

„Mis? Maalt? Tähendab, olid mõisaid üle võtmas? Ei, va vennas, siis ma sulle küll ulualust ei anna,“ rääkis Otstaavel.

„Mitte mõisaid üle võtmas, vaid ema vaatamas, ja nüüd tulin talle linnast rohtu viima,“ seletas Indrek.

„Annan sulle nõu, jäta rohud kus seda ja teist, kui sa tahad oma emale rõõmu teha, sest iga linnamees, keda praegu maal tabatakse, tõmmatakse ilma pikema jututa oksa või tehakse muidu vagaks. Praegu valitseb mõõduandvates ringkondades arvamine, et maale läheb linnast ainult see, kes mõtleb mõisaid rüüstata või põletada.“

„Ükskõik,“ vastas Indrek, „rohud viin emale siiski ära, kui mind enne kinni ei võeta.“

„Mina sinu asemel ootaks vähemalt mõne päevagi linnas, et näha, kuidas asjad arenevad. Praegu võetakse ju alles hoogu ja maal läheb asi varsti palju hullemaks kui linnas, selles võid sa meie vana teateid usaldada. Tema ütleb ikka, et hiljuti oleks võinud mässajad politsei samuti üle võtta nagu võtsid lõbumajad ja monopolid, aga nüüd hakkab politsei neid üle võtma. Ainult kahju, et ülal Toompeal nii vähe ruumi, pole kohta, kuhu mahutada, hakka tahes või tahtmata pooma ja pussitama. Seda aga meie vana ei armasta, sest tema on rahulik inimene ja sellepärast on ta väga rõõmus, et timukatöö teevad sõjaväed. Meie vana läheks ennem revolutsionääride poole üle, kui et hakkaks tapma, niisuke rahulik inimene on tema. Sõjavägi, see on teine asi, hoopis teine, ütleb meie vana. Sõjavägi on tapmiseks. Politsei on aga vaikne ja rahulik rahva ori. Temal muuda pisut nimetus ja varustus ning las orjab tasapisi edasi. Sellepärast ei karda minagi oma koha pärast enam nii väga. Las rüüstavad ja põletavad, las poovad ja põmmutavad, aga politsei jääb paigale, sest tema on ainukene erapooletu võim riigis ja hoiab sinna poole, kuhu kaldub võit…“

Nõnda Otstaavel õpetas Indrekule politseilist ühiskonnateadust ja Indrek katsus temale mitte vastu vaielda, sest muidu võiks tema tänaöösine ulualune luhta minna, mis paneks ta täbarasse seisukorda.

Järgmisel päeval Indrek sai Viidikult soovitud rohu, mingisugused pulbrid, aga enne kui ta nad Indrekule üle andis, veeretas ta kaua karpi peos. Sest see, mis ta tegi, polnud kuigi korralik, aga kui ta seda ometi tegi, siis ainult sellepärast, et nad olid üheskoos Mauruse laua taga istunud.

„Ühest peaks küllalt aitama,“ seletas Viidik pulbrite kohta, „ainult äärmisel korral kaks, aga kolm on korraga kindlasti liig, seda pea meeles.“

„Pean meeles,“ vastas Indrek, „võid üsna julge olla.“

Nõnda nad lahkusid. Aga kui Indrek oli mõned sammud edasi läinud, tuli Viidik talle peaaegu joostes järele ja nõudis pulbreid tagasi, sest ta tahtvat talle homme teised anda, mis kohasemad. Indrek ei tahtnud sellest kuuldagi, sest tema mõtlevat veel täna õhtul linnast lahkuda, kui see vähegi võimalik. Tükk aega seisid nad tänaval ja vaidlesid pulbrite pärast, kuni Viidik viimaks leppis ja oma teed läks.

Viljasooga Indrek kohtus, nagu kokku räägitud. Aga seda meest ta ei tundnud pimedikus, enne kui see jäi naerdes tema ette seisma: ta oli muutnud oma riietust ja oli maha ajanud oma laia punase habeme ning pikad vuntsid.

„Näete, mis võib mehega juhtuda, kui ta hakkab veel vanas eas naistega jändama,“ ütles Viljasoo. „See on see minu revolutsioon. Uskuge või ärge uskuge, aga kui mina oleks teadnud, et vana ametivenna raha õiglane kasutamine niisukese kupatuse kaela toob, siis oleks ma ta ennem annud kas või misjoniseltsile piiblite ostmiseks paganate tarvis. Vähe puudus, et minust oleks saanud mõrtsukas. Peaaegu tahtsin talle pähe lasta. Veel viimasel silmapilgul tuli meelde, et vana revolutsionäär ei tapa ometi teist naise pärast. Aga Mariele oleks meeldinud, et minust oleks saanud mõrtsukas, kas või ainult sellepärast, et siis poleks olnud vaja enam seda teist karta. Naised on palju praktilisemad kui meie. Oleks ju peaaegu üks välja teinud, kas ma oleks ta maha lasknud või ainult vigastanud, nagu nüüd, karistus oleks vististi sama olnud. Sest ma oleks võinud alati öelda, et tappa ei tahtnud, ainult kogemata, sest teine tuli rauapurakaga.“

„Mis siis nüüd saab?“ küsis Indrek.

„Midagi ei saa,“ vastas Viljasoo. „Seda asja ma ei kardagi, aga kui ma enda selles asjas politsei pihku annan, siis kraamitakse politilised patud välja ning nendega on Siber kindel, kas või administratiivsel teel. Sinna ei tahaks ma sõita, põrandaalune on soem ja lähedamal, katsun esiotsa sellega läbi ajada. Aga ma ei saa ennast trööstida, et pidin põranda alla pugema niiöelda naise pärast. See ei mahu mulle lihtsalt pähe. Oleks see mees olnud mõni nuhk, siis oleks hoopis teine asi, aga ta on ju harilik h…jääger ja mina pean temaga kaklema. Ainult ühest ei saa ma hästi aru, kes meist kolmest on süüdi, kas see mees, mina või Marie. Kindel on, et ühega peab midagi viltu olema, sest kui kaks meest ühe naise pärast kaklevad, on ikka midagi viltu. Ja mina kaldun põranda all ikka enam ja enam arvamisele, et süüdi pole ei see mees ega mina, vaid Marie. Tähendab, mitte mees, vaid naine. Just kui revolutsiooniski: süüdi pole inimesed, vaid revolutsioon, sest tema võib igast inimesest teha revolutsionääri. Mõni ootamata ahvatlus, pisitilluke kiusatus revolutsiooni poolt ja juba astubki inimene sammu, mis muudab ta revolutsionääriks. Ning oled sa kord revolutsionäär, siis ei pääse sa enam inimeste sekka — valitsus ei lase. Revolutsionäärist võib saada ainult revolutsionäär või — nuhk, muud midagi, niisuke on põrandaalune looduseseadus. Nii et marksismus peab ka siin paika: iga olukord tekitab need jõud, mis hävitavad olukorra. Tsarism tekitas põrandaaluse ja see hävitab tsarismi. Põrandaalune tekitab nuhi ja see hävitab põrandaaluse. Nagu see Lohk: oli peaaegu põrandaalune, kaotas aga käe ja juba kaotab nüüd põrandaalust…“

Indrek võpatas neid sõnu kuuldes.

„Siis on ju kõik selge!“ hüüdis ta.

„Mis nimelt?“ küsis Viljasoo.

„Kristi, Lohu tütar, uputas enda eile ära,“ ütles Indrek.

„Teda kahtlustati ühes isaga, ei lastud enam koosolekuile, veeti ninapidi,“ seletas Viljasoo.

„Kristi oli süütu, tema ei teadnud midagi,“ ütles Indrek.

„Võimalik,“ vastas Viljasoo, „aga isa võis tema rumalust kasutada.“

„See on eksitus,“ vaidles Indrek vastu, „see tüdruk polnud sugugi nii rumal, oli isegi väga nutikas ja revolutsioon oli talle suurimaks pühaduseks.“

„See’p see häda ongi, et revolutsioon on meile kõigile mingisuguseks pühaduseks, tõelikult on ta aga paljas praktiline küsimus. Meie arvame, et kõik inimesed, kes pühadusega tegelevad, on ka ise pühad. See on suur eksitus. Võib isegi jumala endaga ühes lauas istuda, temaga ühest karikast juua ja ikkagi tema ära anda; võib kogu eluaeg olla jumalasulane, tegemist teha ainult pühadustega ja ometi ise olla kelm ja kaabakas, nagu see Lohk. Sest mõelge ometi: samal ajal, kui talle anti toetust kui kannatanud revolutsionäärile, võttis ta Juudase palka politseist. Kena, eks! Aga muidugi, kui Õnnistegijat võib ära anda, miks siis mitte revolutsiooni, sest ega tema püham ole kui Õnnistegija.“

Nad sammusid tükk aega vaikides teineteise kõrval. Siis küsis Viljasoo:

„Arvate teie tõesti, et tüdruk tegi omale otsa peale isa ameti pärast?“

Vastuse asemel Indrek võttis taskust kirja ja Viljasoo luges selle lähema laterna all läbi, kirtsutades ise mitu korda nina, nagu leviks kirjast mingit teravat lõhna.

„Huvitav, kas vanemad peaksid oma lapse surma põhjust aimama või mitte,“ lausus Viljasoo alles tükk aega pärast kirja lugemist.

„Ema igatahes mitte, isa võib-olla,“ vastas Indrek.

Jälle vaikis Viljasoo natukene aega, enne kui ütles:

„See oleks suur ohver ametialtarile. Nuhkimine oleks siis ka peaaegu püha talitus, nagu põranda all oleminegi. Õieti öelda, ühed põrandaalused on nad mõlemad, revolutsionäär ja nuhk, ainult üks on maksva korra põrandaalune, teine — põrandaaluse põrandaalune. Tähendab, nuhk seisab taasi veel madalamal, veel sügavamal, veel pühamal paigal.“

„Kuidas te küll kõik pea peale pöörate!“ hüüdis Indrek. „Tõepoolest ühed teenivad ainult raha, teised ohverduvad oma ideaalidele.“

„Ka teie näete revolutsioonis ainult pühadust, mitte praktilist küsimust,“ seletas Viljasoo. „Tõelikult töötavad mõlemad tasu eest, olgu nuhid või revolutsionäärid.“

Sellest ei saanud Indrek kuidagi aru ja sellepärast rääkis Viljasoo edasi:

„Aga muidugi! Ainult nuhk saab tasu sularahas, revolutsionäär niiöelda natuuras — ideaalides, mida vaja realiseerida.“

„Pidage!“ hüüdis Indrek vahele. Aga Viljasoo ei peatunud, vaid kirtsutas nina, kui jätkas:

„Iseasi, kui revolutsionääril kuluvad aja jooksul ideaalid viimase jupini ära, siis muidugi võtab ka tema tasu ainult sularahas. Nõnda see harilikult sünnibki ja sellepärast saab revolutsionäär kahekorrist tasu: esiteks pistab ta pintslisse ideaalid ja teiseks nõuab ta veel muud tasu, nagu oleks see ei tea milline teene, et ta on oma ideaalid kinni pistnud. Üleüldse meie, revolutsionäärid, oleme väga nõudlikud inimesed. Me armastame mässu ja poeme selleks põranda alla, aga loodame teistelt, et nad peaksid meid kas või vagadeks kannatajateks.“

„Tõsine revolutsionäär kannatab ju inimsoo parema tuleviku pärast,“ hüüdis Indrek vahele.

„Millalgi olnud keegi, kes kannatanud kogu ilma eest, kuid ilm pole sellest põrmugi õnnelikumaks saanud,“ vastas Viljasoo. „Aga edasi: oleme põrandaalused, aga tahame maksku mis maksab põranda peale. Ning kui oleme kõige selle saavutanud, jääme ootama ausammast.“

„Kui teie sõnu tõsiselt võtta, siis on korralikum olla nuhk kui revolutsionäär,“ ütles Indrek.

„Ei, seda mitte,“ arvas Viljasoo nina kirtsutades, „aga nuhk rahuldub vähemaga: saab oma tasu ja asi tahe. Ei mingit oreooli, ei mingit ausammast, vaid ainult põlgus ja unustus. Raskes elukutses, kus pead ohvriks tooma oma ainukese lapsegi, pole see hiilgav.“

„Aga keegi pole ju selleks sunnitud,“ ütles Indrek.

„Mõni on ka sunnitud,“ vastas Viljasoo ja äkki viirastus Indrekus mingisugune tume kahtlus, et kas ka Viljasoo ise pole nuhk, sest kuis ta muidu võib nõnda arutada. „Ja teate, miks meie, revolutsionäärid, oleme nii nõudlikud?“ küsis Viljasoo ja vastas ise: „Sellepärast, et peame revolutsiooni ja ka iseendidki pisut pühaks. Kõik sellepärast! Pühad on kõik nõnda. Kristuski ei tihanud muidu maailma lunastada, kui tahtis selle eest ilmakuulsaks saada: kõik pidid teadma, et just tema on see lunastaja, mitte mõni teine.“

„Mina arvan, et asi on otse vastupidi,“ ütles Indrek. „Kristuse ilmakuulsuse eest muretses inimene, mitte tema ise. Tema ei pannud ju midagi kirja, vaid seda tegi inimene. Kristus ise vist ei tahtnudki, et maailm teaks, kes ta lunastas. See ongi, mida võiksime ehk eeskujuks võtta. Ma olen sagedasti mõelnd, et kui näiteks minus oleks midagi, mis võiks ütleme kas või vihmaliimukagi lunastada, ja kui mina tahaksin seda teha Kristuse eeskujul, siis peaksin selle liimuka lunastama, ilma et seda teaks tema ise või ka laulev ööbik puuoksal. Ma ei peaks sellest lausuma ühelegi hingele, et olen lunastanud vihmaliimuka. Ja seda mitte sellepärast, et mul oleks häbi, miks lunastasin tumma ussikese, kui on alles lunastamata laulev ööbik, vaid et ma ei taha mingit tasu teo eest, mille tegin sisemise tarviduse ajel. Tarviduse rahuldamine ise ongi juba tasu. Aga te mõelge, mis muidu sünnib: mul on pahe, voorus või tarvidus vihmaliimukat lunastada, aga ma ei tee seda muidu, kui raiutagu mulle kõige pealt ausammas valmis, eks? Mille eest? Et mul on niisuke voorus, pahe või tarvidus, mis?“

„Aga mis siis, kui vihmaliimukas ei tahagi, et te ta lunastate, vaid ütleb: enne ööbik, siis mina, sest temal on suurem häda kui minul, miks ta muidu nõnda karjub — kas ka siis võib ilma ausambata?“ küsis Viljasoo.

„Ma ei saa teist midagi aru,“ ütles Indrek.

„Muidugi mitte,“ oli Viljasoo nõus, „sest mina mõtlen hoopis midagi muud kui teie. Mina mõtlen praktiliselt, sest muidu ei maksagi mõtelda. Te ehk olete juba kuulnud, et niiöelda kõik on kinni, kõik peale nende, kes oleksid võinud kinni olla, nagu näiteks mina. Sest mis olen mina? Revolutsionäär? Ma istun ju redus naise pärast, kel kaks last. Teeb seda mõni õige revolutsionäär? Ah jaa! Kröösus on lahti, tema üksi. Kui ma ise poleks alles lahti, hakkaksin teda kahtlustama. Ütlesin seda temale endalegi.“

„Ja tema?“ küsis Indrek põnevusega.

„Irvitas mulle näkku,“ vastas Viljasoo, „ja ütles: meiesuguseid ei taha keegi. Aga tema pole ometi minusugune. Või on ka temal mõni naine? On siis ainult need veel lahti, kel on mõni naine ja lapsed kaelas? Lihtsalt hirmus! Mis revolutsioon see on, kui kõik on kinni — kui kõik lasevad end kinni võtta. Mõistate — lasevad võtta! Lähevad nagu kanad ühte kongi ja — armsad võmmid, tulge nüüd jaole, siin oleme kõik, rohkem meid ei ole. Tõepoolest, puudub ainult, et ise oleksid politseile sõna saatnud.“

„Aga ehk saatsidki,“ arvas Indrek.

„Ah mis!“ vastas Viljasoo. „See on see, kui revolutsioon on inimestele püha asi, kui peab aina olema mingisugune üliinimlik vaimustus, et tüki kas või liimukaid lunastama, nagu teie ütlete. Kaua see võib siis nõnda kesta? Varsti on väsimus, tüdimus, vaimustusest mitte tuhkagi ja siis pole muud, kui katsu luku ja riivi ning tapi ja taba taha oma loorberitele puhkama. Ühesõnaga: liimukad on lunastatud, ööbik las laulda. Uskuge või mitte, aga mõnikord näib, et targem on olla Attila nahas, kui nõnda lunastustööd teha.“

„Mis on Attilaga?“ küsis Indrek.

„Suu mulda täis,“ vastas Viljasoo. „Tema on lunastatud.“

„Ja Meigas?“

„Surnud,“ vastas Viljasoo. „Langes võitluses dragunitega. Räägitakse, et oleks teine võinud ühes teistega põgeneda, aga ei märganud, sattus õhinasse. Mina imestan ainult, et teie siin olete.“

„Miks nii?“ imestus Indrek omakorda vastu.

„Teie läksite ju kaasa, ma tean, aga kuidas te saite ära tuldud, kui teised surid, seda ma ei mõista,“ seletas Viljasoo.

„Minu ajal ei surnud veel ükski,“ ütles Indrek; „ma lahkusin enne, sest et ei suutnud kauem teiste vaimustust kaasa teha. Minu arust oli see nii meeletu ja ülekohtune.“

„Imelik inimene, tema läheb revolutsioonist otsima aru ja õiglust,“ kirtsutas Viljasoo nina. „Mina olen ikka öelnud: revolutsioon on nagu naine, aru ja õiglusega ei pääse siin kuhugi.“

„Siis ei kõlba ma ei revolutsioonile ega naistele,“ arvas Indrek.

„Jah, mõlemiga peab olema kerge süda, ei tohi ei revolutsiooni ega naise tegusid liig tõsiselt võtta. Kõik läheb mööda. Lõpuks on ehk ometi kõige targemad need, kes lasid end kinni võtta: nüüd on neil seks korraks rahu majas, asjad ühel pool, ootavad kohut või väljasaatmist, tähendab — lihtsalt praktiline küsimus, kuidas on praegusel silmapilgul soodsam. Aga nii või teisiti nad vabanevad uuesti ja viivad revolutsiooni lõpule.“

„Usute teie tõesti, et viivad lõpule?“ küsis Indrek peaaegu erutatult.

„Kindlasti!“ ütles Viljasoo veendunult. „Mina ei taha enne surra, kui olen vabadust näinud.“

Indrekul oli nii imelik kuulda, et üldise põgenemise ja kartuse, peaaegu hirmu silmapilgul leidub inimene, kes usub revolutsiooni võitu. Ja kuigi ta ei osanud endale selgesti aru anda, kas ka tema ise suudab seda kaasa uskuda, aga üks oli tal ometi selge: hea ja lohutav on teada, et on kusagil keegi, kes usub kõikumatult selle saabumisse, mida nii paljud ihaldavad.

Indrek ei pääsenud nii ruttu linnast, nagu ta seda oli kavatsenud. Ta pidi nii mõnegi päeva pelgupaika otsima ja alles pühade eel, kui rahvast rohkem liikumas, sai ta minema. Pelgupaiga suhtes, nagu muiski asjus, Viljasoo toonitas aina praktilisust ja sellepärast arvas ta, et Indrek tegi suure rumaluse, kui ta tuli Lohkude juurest ära. Oleks pidanud tingimata sinna jääma.

„Hunt oma pesa ümbert ei murra,“ ütles Viljasoo, „ennem tõrjub teisedki hundid eemale.“

Aga nüüd polnud enam parata, pidi muidu läbi ajama ja mujalt ulualust otsima. Selle leidis ta lõpuks sealt, kus ta ei osanud teda oletadagi. Pimedikus astus ta „koeramamma“ juurde sisse nälga vaigistama. See võttis ta õnneliku naeratusega vastu.

„Jumal tänatud!“ ohkas ta, kui oli kutsunud Indreku tagaruumi, kus nad olid üksinda. „Teie olete alles vaba. Mina arvasin, et olete juba ammugi Toompeal, sest sinna viidavat nüüd kõik, kes ei saa põgenema. Taevas teab, mis nad nendega seal tegema hakkavad. Aga saksad saavad nüüd uuesti pukki. Kõik on niisukeses ärevuses, et ajab minulegi judinad peale. Ja kas te võite uskuda, et isegi koer kaotas oma rahu, läks nii närviliseks, et ei saanud enam ööl ega päeval magada. Söögiisu kadus teisel sootuks, sest loom on peaaegu nagu inimenegi, koduloom nimelt, kui pole und siis ei taha ka süüa. Ainult vingus ja niuksus teine, lamas kõhuli, lõug käppadel, silmad pärani — ööd ja päevad läbi nõnda. Nagu oleks teisele midagi sisse söödetud, mis teeb valu. Rääkisin sellest ka Viljasoole — te ju teate, misuke ta on — ja tema ütles kohe: koeral on revolutsiooni eliting kõhus. See olevat niisuke sigade haigus, mis hakkab revolutsiooni ajal ka koertesse. Tema vastu ei olevat muud rohtu kui aga kloroformi plaaster, mis pannakse ninale, see võtvat valu nagu peoga ära. Ma lasin tema nõuande järele teha ja teate, mis sündis? Koer suri ära. Kui ma sellest Viljasoole rääkisin, kehitas ta ainult õlgu ja ütles: „Mis parata, üks revolutsiooni ohver rohkem. Revolutsioon nõuab ohvreid ka koerte seast.“ Nii olen nüüd üsna üksinda. Üks tütar põgenes kellegi revolutsionääriga, kes käis siin söömas — ma arvan, ta oli ristimata juut: niisuke must, nina tönts ja lai, suu suur ja paks ning punane; teine elab — uskuge või mitte — armukest; minust ei hooli keegi, ütlevad, et nüüd on revolutsiooni-aeg, ja lõpuks viis see revolutsioon või eliting mu koeragi. Kõik lähvad härra Bõstrõile järele.“

Sellises armetus ja mahajäetud seisukorras oli proua Kuusik, kui Indrek talle ütles, et tema seisukord on veel viletsam, sest temal pole ulualustki.

„Jääge siia,“ ütles proua kohe; „jääge lihtsalt minule seltsiks, sest siit ei tea teid keegi otsida.“

Ka Indrek ise arvas, et siin oleks hea ulualune, sest siin liigub palju inimesi, nii et tema tulek ja minek ei ärataks kelleski vähematki tähelepanu ega kahtlust.