Tõde ja õigus IV/XX
XX.
Palmipuudepüha laupäeval laskis kojamees prügikasti tühjaks teha, et oleks suureks nädalaks ja ka pühadeks kõik puhas. Ja kui tulebki veel uut prügi ja uut mustust, siis on see juba niiöelda pühade mustus ja selle vastu ei või kojameeski mitte midagi, et ka kõige suurematel pühadel on oma prügi ja mustus.
Indrek tuli parajasti just sel silmapilgul koju, kus kojamees avas väravad ja prügivedaja laskis oma raske vankri mürinal hoovi. Indrek jäi väheseks seisatama, et vaadata ja kuulata, kuidas need kaks inimest toimetasid ja kõnelesid. Temale oli alati meeldinud selline tähtis toiming, nagu on seda prügikasti tühjendamine. See sündis ikka ja alati nõnda, nagu oleks see toiming saatusest ette määratud. Sa võid teha, mis sa tahad, sa võid elada, kuis tahad, aga ühel ilusal päeval avatakse ometi hooviväravad ja sisse sõidab mees vankriga, kes asub prügikasti kallale ja hakkab mitte ainult tühjendama, vaid niiöelda „sirvima“, mis inimesed majas teevad, mis nad söövad ja kuidas nad üldse elavad. Sest inimene jätab elades jäljed ja nendest võib kogenud ning teaduslikkude kalduvustega prügikasti tühjendaja teha kindlad järeldused, elada peaaegu majainimeste elu kaasa, ainult selle vahega, et tema vaimusilmade eest käib see tunni või poolega läbi, milleks teised kulutasid kuu või kaks.
Sellisteks arutlusiks endamisi olid Indrekul muidugi oma erilised põhjused: prügikasti tühjendajat nähes meenus talle ta valge pakk, mille ta matnud mõni aeg tagasi prügi sisse. Teda huvitas väga, kas see pakk tuleb nüüd päevavalgele või läheb ta tähelepanematult ühes kõige muuga vankrisse. Sellepärast läks ta üles oma tuppa ja jäi seal akna all seisma, et prügikasti tühjendaja tegevust silmitseda, nagu oleks see tõesti mingisugune suur ja tähtis toiming, mida maksab ikka ja jälle vaadelda.
Aga juba algusest peale märkas Indrek, et prügivedaja on ärksa vaimuga ja teadusehimuline mees. Tema ei lasknud ühtegi vähegi vaatlusväärset eset muidu kastist vankrisse, kui pööras teda enne mitmel korral ringi, lõi teda tasakesi katseks, tonksas jalaga ja kui vaja, võttis ta kättegi, et vaadelda ja isegi nuusutada.
„Ei ta selle mehe käest pääse,“ mõtles Indrek.
Ja ei pääsenudki. Sest ei võtnud kuigi palju aega, kui tuli nähtavale valge pakk, mille Indrek isegi siit maalt, s. t. toast akna alt tunnustas kohe omaks. Prügivedaja pööras teda esiteks hargiharudega, veeretas siis jalaga, nagu tahaks ta katsuda tema kõvadust, ja võttis ta lõpuks pihku, proovis sõrmede vahel ja hakkas siis paberit lahti arutama, nagu oleks see üsna harilik pakk, mille tood poest koju ja avad omas toas. Paberi seest tuli midagi nähtavale, mis äratas Indrekus kahtlust. See polnud nagu sugugi see, mis tema pakis pidi olema. Pealegi, tema pakis pidi leiduma kaks asja, igaüks omaette eraldi veel kord paberi sees, aga selles pakis oli ainult üks asi ja ühekordselt paberis. Ei puudunud palju, siis Indrek oleks alla rutanud ja paki tõmmanud prügivedaja käest, et lõplikult veenduda, mis paber see õieti on ning mis temasse mässitud. Aga õigel ajal tuli tal parem mõte: ta läks ja võttis binokli, puhastas ruttu selle klaasid ja tõstis ta siis silmile.
„Jumala eest, paberis on leib, mitte sai!“ hüüdis ta imestunult, nagu oleks ta avastanud mõni teab kui tähtsa uudise või leiduse. Ta võttis binokli silmade eest ja vahtis ilma selleta. Prügivedaja kooris paberi leivatükil tervena ümbert ära ja vahtis teda ümberringi, nagu püüaks ta lahendada mingit rasket küsimust. Samal silmapilgul lähenes prügivedajale kojamadam ja küsis oma heleda häälega, mis kostis läbi avatud õhuakna:
„Mis sa sealt leiad, et nii hoolega vahid?“
„Leib, mis leib,“ kärises prügivedaja hääl vastuseks. „Puht leivakannikas kohe, ilusasti paberisse mässitud, kirju paelaga kinni seotud, nagu pühadekink muistegi. Leiva haiski teisel alles küljes.“
„Kae koeri, neid inimesi,“ ütles kojamadam leivatükki omakorda näpu vahele võttes ja vaadates. „Mõnel inimesel pole leiba tarbeks suhugi pista, aga siin visatakse terve ilus kannikas prügikasti ja raisatakse puhast valget paberit ning nööri veel peale kauba. Mõni teab, mis küll niisuke asi peaks tähendama, sest ega siis niisuke asi muidu niisama ole. Seda ma täna öösel undki nägin, aina oli suur nälg ja puudus, nagu punaste ja sakslaste ajal. Ajasin terve päeva taga, kust ma küll selle hullu unenäo võtsin, aga seal see seletus nüüd ongi: ilus leivatükk prügikastis.“
„Ruunal õnne kui tõrva,“ kärises prügivedaja hääl, „temal on ta pühadekink käes.“
„Nojah, see ju ilus puhas leivatükk, mis see hobune siis ikka tahab,“ ütles kojamadam, kartis aga siinsamas, et pärast hakkab keegi teda milleski kahtlustama, kui ta seda leivatükki nii väga soovitab, ja sellepärast lisas ta hoiatuseks: „Aga ega tea ehk kihvtitud teine, tapab viimaks su ruuna ära, vaat’ siis sul pühadekakku. Peremees ajas ja tappis ikka neid rotirojusid, ehkku leib sellest ajast.“
„Ei minu ruuna peale hakka miski,“ kärises mehe hääl. „Minu ruun teab ise, mis ta sööb ja mida mitte. Kui sööb, tähendab on hea, ei söö, halb. Nõnda on temaga. Nii et teeme kohe proovi.“
Ja prügivedaja otsis taskust noa, võttis selle liikmest lahti, lõikas leivatükist paar suutäit ning läks ruuna nina ette, kes öhötas talle juba eemalt vastu, nagu tunneks ta leiva lõhna.
„Sööb!“ hüüdis prügivedaja nagu võidurõõmsalt. „Tähendab, leib on aus. Jumal õnnistagu heldet andjat!“
Need viimased sõnad pidi kojamadam tahes või tahtmata oma arvele võtma ja et õnnistust millegagi tasa teha, ütles ta:
„Nojah, mis sel leival siis ikka on. Leib on leib, tulgu ta prügihunnikust või poeletilt, üks prügikast ta kõik. Mõni prügikast veel korralikum kui poelett, kus kõik ilm käib käperdamas, siia kallale ei saa keegi, ainult oma maja elanikud.“
Nüüd astus ka kojamees juurde vaatama, millest eit ja prügivedaja kahekesi nii kaua ja valjusti vestlevad, ning nõnda algas kogu lugu uuesti otsast peale, sest ka kojamehele jutustati see imeasi ära, et prügikastist leitud paberisse mässitud ja ilusasti kinni seotud leivatükk.
„Mõni vaga inimene on tahtnud pättidele pühadekinki teha,“ ütles kojamees, nagu poleks ka temalgi asjast vähematki aimu. Nõnda kalduski jutt asjast hoopis kõrvale, kaldus maailma inimestele, nende rikkusele ja vaesusele, seisusele ja seadusele ning kojarahvas ja prügivedaja arutasid ja imestusid, kuidas küll inimene võib sinnamaale langeda, et temast saab pätt. Olla korralik ja aus kerjus või pidada seaduslikku vargaametit, — sest ka niisuke amet on seaduses ära märgitud — sellest sai niihästi prügivedaja kui ka kojamees aru, aga saada pätiks ja jäädagi eluotsani pätiks, niiöelda jumala linnukeseks, kes ei ketra ega külva, kerja ega varasta, see käis täiesti üle mõistuse.
„Et inimene ei tee tööd, sellest saab igaüks aru,“ rääkis prügivedaja käriseva häälega, „sest niisukesi jumala päevavargaid on kõik kohad täis ja nemad elavad palju paremini ära kui mina oma ruunaga prügi vedades, aga et inimene ei kerja ega varasta, see on sootuks uus kulduur, seda enne ei olnud. See on nagu see ipodroom. kus hobused, kes ei vea koormat ega sõida, vaid jooksevad aina võitu ja elavad ka ilusasti ära.“
„Mis sest hobuste ipodroomist rääkida,“ ütles kojamees omalt poolt, „sa mine parem vaata inimeste ipodroomi. Seal joostakse veel hullemini ja ikkagi elatakse ilusasti ära. Seep see uus kulduur ongi, et inimene tahab loomast mööda joosta. Sest esiteks on niisukesed ipodroomid, et ainult hobused või ainult inimesed, aga siis tehakse niisukesed ipodroomid, et võib panna hobused ja inimesed ühte, nii et oleks pisut kõrgem kulduur. Minu vennapoeg õpib seda ipodroomi jooksmist kangesti, tema ikka vahel seletab mulle neid asju. Tema ütleb, et kui tema võiks, ütleme, niiöelda viis täit aastat tublisti harjutada, et poleks vaja muud teha, kui aga ainult joosta, siis tema saaks küll igast ipodroomi hobusest mööda.“
„Ameerikas olla ju niisuke ipodroom, et mehed ja naised tulevad kokku ja katsuvad, et kes oskab kõige kauem suitsetada, ja ka need inimesed elavad ilusasti ära,“ seletas prügivedaja, et näidata, ka tema tunneb pisut maailma ipodroomi asju.
Selle aja peale oli Indrek juba ammugi akna alt lahkunud ja laua äärde toolile istunud. Kojarahva ja prügivedaja tark jutt oli ka temas mõtted äratanud, mis ei puutunud ei temasse endasse ega tema asjadesse põrmugi. Need olid niiöelda tühjad mõtted, mis eksisid inimsoo kultuuri rajul. See oli küsimus sellest, mida eelistada, kas pea või jalgade „ipodroomi“. Sajandeid on inimene eelistanud pea „ipodroomi“ ja on põlvpõlvelt saanud aina õnnetumaks, sest kuritegude ja enesetapmiste arv kasvab kiiresti. Inimene on püüdnud ennast ja teisi päästa mõistuse, usu ja kõlblusega ja on langenud aina sügavamale patuorjusesse. Võib-olla peaks inimsoo lunastustööd algama mitte peast, südamest, neerudest, vaid kõhust ja jalgadest. Ehk peaks koolidest välja heitma kogu usulise ja teadusliku krempli ning hakkama võidujooksmisest ja rusikavõitlusest kogu noorsoo kasvatust. Eriti võiksid sellega katsetada väikerahvad, sest neid on nõnda vähe, et nad võiksid võidujooksmise, maadlemise, rusikavõitluse ja igasuguste muude kultuuriliste mängudega ilusasti ära elada, nagu arvab kojarahvas ja prügivedaja. Jah, võib olla, kindlasti Indrek ei tea, sest kui ta teaks seda kindlasti, siis võiks ehk temastki saada mõni uus apostel, ilmaparandaja, õnnekuulutaja. Indrek ripub kuidagi paratamatult endise kultuuri küljes, mis on seotud peaga ja südamega. Teda vaevab praegu küsimus, on see hea ja õige, et ta pole veel tänapäevani Karinile rääkinud Meleski ööbimisest ja sellest valgest pakist, mis ta peitis prügikasti. Pealegi, täna, kui see pakk võeti prügikastist välja, oli ta hoopis midagi muud kui pannes — mis oli siis temaga vaheajal sündinud? Kuidas oli see inimkultuuri jäänus nii lühikese aja vältel sel määral teisenenud, et tahes või tahtmata pead arvama, nagu oleks see prügikast ja tema sisemus siin hoovil seisnud juba kümned tuhanded aastad ja nagu poleks see prügivedaja tõepoolest ainult prügivedaja, vaid mõni kuulus maapõue pööraja, kes lahendab suuri küsimusi kustunud elu varemeil.
Muidugi, Indrek võis küsida ja arutada niipalju kui süda kutsus, aga lahendust ta ei leidnud. Tema oli leivatüki suhtes sama tark või rumal nagu prügikastivedajagi. Selle asemel käis kojamadam oma taadiga muheleval näol ringi, sest nemad kahekesi oleksid võinud silmapilkselt mõistatusele seletuse anda. Aga neil oli oma mõistatus, mis jäi igavesti lahendamatuks: miks pani peremees nii ilusa saia ja singi prügikasti? Nõnda seisavad inimesed oma saladustega, vaevates üksteist, ja sellepärast mõtlebki Indrek praegu, et kas poleks ometi targem Karinile kõik rääkida, liiatigi kus nad tol korral õrnusehoos uuesti tõotasid teineteisele alati tõtt rääkida ja mitte midagi varjata, nii et nende vahel ei saaks midagi arusaamatut tekkima hakatagi. Aga kui Indrek seda tahaks rääkida, siis ei võiks ta ka varjata, et asjasse on pühendatud Tiina ja et ka see on seda tema eest varjanud, teda sõna otseses mõttes petnud. Kuid sellel oleksid juba sellised tagajärjed, et Indrek ei oska kõiki võimalikke tagajärgi kujutellagi. Tähendab, Indrek mängib teenijaga tema, Karini, oma naise selja taga kokku. Mis suhted on Indrekul sellisel korral üldse Tiinaga? Mis ajast saadik on Indrekul suhted Tiinaga? Ah sellepärast ei imetlegi Indrek enam teda, Karinit, tema imetleb ju Tiinat. Vana laul, kõik mehed on ühesugused: Tiina on ju noorem. Aga siis teeb tema, Karin, puhta töö, sest see on ju alles tema maja. Välja majast, jalamaid välja! Milleks pidada noort teenijat, kui on veel vanu olemas. Sest pole ühti, et vanad varastavad rohkem kui noored, kuipalju nad ikkagi jõuavad ära varastada. Ja kes võib Tiinastki teada, kui ta läheb sinnamaale, et mängib Indrekuga tema selja taga kokku. Vana krõnks majja, see on kõik. Pealegi, aa! nüüd alles Karin saab aru, miks temal tuli äkki nii hullumeelne himu teiste meeste järele: ta tundis loomusunnilikult, ta aimas nagu haisust, et Indrek pole puhas, tema süda on võlts, tema on petis, petab teda, Karinit, iseoma majas teise naisega. Ja kellega? Oma teenijaga. Jah, seda aimas Karin ja sellest tuli kõik. Nii et ta tegi üpris lollisti, kui läks Indrekule üldse midagi rääkima, temalt nagu andeks paluma. Indrek oleks pidanud temalt, mitte tema Indrekult andeks paluma. Ja et Indrek on tema selja taga sellise teoga toime saanud, teda, Karinit, oma teenijaga petnud, siis on Karini käed vabad, tema käed on eluajaks vabad.
Sellised ja veel palju teissugusemad oleksid võinud olla tagajärjed, kui Indrek oleks tahtnud Karinile kõik puhtast südamest ära rääkida, nii et nende vahel poleks olnud enam mingit saladust. Aga Indrek jõudis lõpuks otsusele, et ennem võtab ta oma hingele väikese saladusepatu, kui et ta kannatab need tagajärjed. Ta tegi seda täie teadmisega, kuigi ise uskus, et iga tegu saab seemneks teistele tegudele, mille ulatust ei oska kunagi ette arvata.
Samal ajal, kus Indrek iseendaga nõnda aru pidas, jalutas Karin lastega väljas. Tema oli oma „musta pesu“ päevast saadik nagu koguni teiseks inimeseks saanud: jändas lastega hommikust õhtuni või toimetas muidu mööda maja midagi. Ta oli nimelt äkki aimdusele tulnud, et ehk ei ole lastele sugugi ükskõik, kas nendega toimib ema ise või ükskõikne, harimata või poolharitud teenija.
„Eks ole,“ ütles ta Indrekule, „kui minul endal ka midagi targemat ei ole neile anda, siis on mul vähemalt armastuski, aga võõral teenijal pole ju sedagi.“
„Üsna õige, armas naine,“ vastas Indrek, „armastust on sul küll rohkem kui ühelgi teenijal, aga vaata ette, et sa oma armastusega lastele liiga ei tee.“
„Armastusest ei saa kunagi küll,“ arvas Karin. „Armastus kas tapku ära, ikka ei aita veel. Armastuse kätte tahaks mitu korda, igapäev mitu korda surra, niisuke on armastus.“
Sellise armastusega viiski ta nüüd oma lapsi jalutama. Aga kui nad täna kolmekesi koju tulid, saatis Karin Tiki ja Miia kohe edasi Tiina juurde, et see nad riidest lahti võtaks, ise aga tuli Indreku tuppa.
„Tead, kes meile täna vastu tuli,“ ütles ta. „Tema!“
„Kes tema?“ küsis Indrek, kes oli pooleldi alles oma mõtete küljes.
„Seal ta nüüd on!“ hüüdis Karin. „Ise keelad tema nime suhu võtmast ja nüüd ei tea, kellest räägitakse.“
„Õige,“ lausus Indrek. „Mõistan.“
„Küll oli ta täna üpris viisakas!“ hüüdis Karin nagu imetledes, ja kui Indrek midagi ei lausunud, lisas ta: „Palus mind äriasjus oma kontori, kõnetunnid siis ja siis. Nagu oleks teine küünarpuu alla neeland.“
Aga Indrekul ei tulnud ka nüüd sõna suust. Kogu asi Paralepaga oli liiga värske, kui et tema oleks tahtnud sellest juttu teha või midagi mainida, mis seisis sündmusega kaudseski ühenduses.
„Sa oled nagu pahane, et ma sellest rääkima hakkasin,“ ütles Karin.
„Ei,“ vastas Indrek, „aga ma ei armasta seda asja meelde tuletada.“
„Sa ju ise olid nõus, et sellest päevast saadik ei tohi meie vahel enam saladusi olla,“ rääkis Karin. „Ja kuigi mina ise oleks vaikinud, siis oleksid võinud lapsed kuidagi öelda, et meid teretas võõras onu ja kutsus mammat oma poole, nõnda oleks asi veel hullem olnud. Sa oleks mind kohe kahtlustama hakanud, et, nojah, kes see muud ikka oli kui tema, sest miks ma muidu ta nõnda maha salgan. Sa oleksid tingimata arvand, et mul on temaga veel midagi ees ning et asi pole üsna puhas. Sellepärast ma siis rääkisin kohe ise, et lapsed ette ei jõuaks ega sul poleks vaja mind kahtlustama hakata või niisukesele mõttelegi tulla. Aga nüüd see korraga ei meeldi sulle. Tähendab, ka sina ei jaksa tõde kannatada, ei suuda tõega elada, nagu sa ikka armastad ütelda. Nii et peab tahes või tahtmata salgama ja petma. Aga kuis ma siis seda teen, kui mul on lapsed ühes? Nemad ju võivad rääkida. Tähendab, ma ei tohi lastega välja minna, pean üksi käima, nagu kõik seltskonnaprouad, sest kõigil on omad saladused, mida ei või meestele rääkida, sest see ei meeldi neile. Eks ole nõnda? Nii et minu ilusad kavatsused, ise hakata oma lapsi kasvatama, lähevad tühja. Või pean ma ise seniks kööki minema, kuni Tiina lapsed välja viib. Sest tema võib, temal pole veel meest, kelle eest ta peab alati midagi varjama. Nagu sa näed, olen ma väljapääsemata seisukorras.“
„Inimene on nähtavasti üldse väljapääsematus seisukorras,“ ütles Indrek, „tema ei suuda elada ei tõega ega tõeta, eriti oma isiklikus elus. See on tema vanne.“
„Nii et meie oleme ka vandealused?“ küsis Karin.
„Meie ka,“ vastas Indrek. „Me pääseks sellest vandest ainult siis, kui meil poleks kunagi olnud, poleks praegu ega ka tulevikus ainustki pattu või eksitust teos, mõttes, meeles. Aga niisukest inimest ei ole. Me kõik oleme nõnda loodud, et igaühel on oma patud, ja sagedasti on kõige räpasemad need, kes pole ainustki pattu teinud, vaid ihkavad neid teha. Tegu puhastab pisutki inimest.“
„Eks ole, “ hüüdis Karin. „Nii et mina olen pärast oma patutegu pisut puhtamgi, kui oleks olnud ilma tegemata. Mina ise tunnen ka nõnda. Aga siis oled ju sina hullem kui mina. Tead, nüüd ma ütlen sulle veel ühe saladuse: mina olen mitu korda sinust mõelnud — aga sa ei tohi mulle seda pahaks panna, sest ma räägin ju ainult selleks, et sa m’ust kõik teaksid, nii et ma olen terve oma ihu ja hingega sinu naine, täiesti sinu, seest ja väljastpoolt — ma olen nimelt mõelnud, et kas sina oled kunagi — aga ära vahi mulle nõnda otsa, mul hakkab hirmus häbi, ma ei julge rääkida, pööra pea nõnda, vaat’ nii, vaata aknast välja, tee, nagu oleksid mõttes ja ei kuulegi õieti, mis ma ütlen, soo, väga hea — sest mõnikord mõtlen ma, et kas sulle meeldivad vahel teised naised. Saad aru, mitte, et kas meeldivad, vaid kas sa tahaksid nendega olla, nagu sa oled minuga? Ära veel silmi pööra, vahi aga aknast välja, ole mõttes. Ja siis ma mõtlen veel, et kui sulle mõni meeldib, kas sa oled katsunud mõnega olla nagu minuga? Ja siis veel: — mitte vaadata! nüüd just mitte — kui sa oleksid olnud, kes meeldib sulle rohkem, kas mõni võõras või mina, su oma naine? Seda olen ma tahtnud sinult ammugi küsida, aga ei ole julgenud, sest ma olen kartnud, et ma ajan su sellega halvale mõttele, nii et sa pärast võid mulle öelda: sa ju ise õpetasid. Mõistad. Aga nüüd, kus me uuesti leppisime ja tõotasime, et meil enam saladusi ei ole, mõtlesin ma, et ükskõik, ma ütlen sulle kõik. Aga sellepärast ei tohi sa kohe hakata võõraid naisi vahtima ega neid püüdma. Kui sa seda hakkad tegema, siis mul tuleb hirm peale ja ma pole omas koduski enam julge. Ma olen mitu korda Tiinat vaadelnud ja mõelnud, see võiks vist meestele väga meeldida — vaikne, tasane, kenad pruunid silmad. Ja kas oled tähele pannud, kuidas ta käib. Nõnda ei oska ükski teine naine käia. Ta astub nõnda, nagu oleks tal puusade ja põlvede vahel veel kusagil liikmed. Kui prouad vahel kohvikus naiste kõnnakut arutavad, siis ma olen neile öelnud, et olge head ja tulge vaadake minu Tiinat, siis näete, kuidas naine peab käima. Ütle päris otsekoheselt, kas sulle meeldib, kuidas Tiina astub?“
„Ma ei tea,“ vastas Indrek.
„Kas sa siis pole teda vaadelnud?“ küsis Karin.
„Ma olen mõelnud, et tal on midagi viga, nagu ma sulle alguses kohe ütlesin,“ seletas Indrek.
„Issand, oled sina küll proosaline!“ hüüdis Karin. „Viga või mitte viga, meeldida ta võib ju ikkagi. Näe, mõned vigased teevad kõige paremad partiid.“
„Peaasi, mul pole tänini aega olnud,“ ütles Indrek, „mul on niikuinii juba kolm naist kaelas.“
„Taevane isa!“ hüüdis Karin. „Kui lihtsalt sa nii hirmust asja ütled! Kes on need kolm?“
„Üks oled sina,“ hakkas Indrek.
„Hea küll,“ ütles Karin vahele. „Aga teised kaks?“
„Teine oled ka sina ja kolmas oled samuti sina, sest sina oled vähemalt kolme naise eest.“
Karin purskus hea meele pärast laginal naerma, läks Indreku juurde ja sasis ta juukseid, kuna see tal käe ümber niuete pani.
„Ega siis meestele alla kolme aitagi,“ ütles Karin, „kõik naised kinnitavad seda. Jumal tänatud, kui need kolm sul kodus on. Aga teisi naisi võiksid sa pisinatukene ikkagi vaadata — pea meeles, ainult vaadata, mitte rohkem, — siis sa näeksid nende ja oma naise vahet ning õpiksid teda paremini hindama. Mees peab oskama hinnata, mina tahan seda, sest muidu ma arvan, et temal on ükskõik, kes tal käes, ainult et aga oleks keegi. See pole huvitav ega pole ka naisele auks. Mees osaku hinnata ja jäägu siis oma naise juurde, niisuke peab olema minu mees. Pealegi, tead, mu armas — mees, kes tunneb ainult ühte naist, on seltskonnas naeruväärne ja naisel on väga raske, kui temal on naeruväärne mees.“