Tõde ja õigus IV/XXI
XXI.
Karini omad asjad olid sedavõrt ta meeled köitnud, et ta unustas proua Itami poisu haige kõhu, unustas proua enda jämedad jalad ja aiamajakesegi, mille ta pidi saama tasuks, kui ta aitab uskuda lapse kõhu terveks ja tema ema jalad peeneks. Aga kui möödusid niiöelda teiskordsed mesinädalad — ja need mööduvad harilikult ikka, nagu esmakordsedki, — siis pahvatas kõik äkki Karinile meelde. Ajaviitmata kutsus ta nüüd lapsed Indreku tuppa, kes oli tööl, sest pühad olid kadunud ühes mesinädalatega, pani ukse lukku, et Tiina ei saaks segada, istus sohvale, tõmbas ühe lapse ühele, teise teisele poole ja hakkas neile jutustama haige kõhuga poisust.
„Kas siis poisul veel kõht terve ei ole?“ küsis Tiki.
„Ei veel,“ vastas Karin. „Me pole ju kaua aega oma palvetki lugenud. Nüüd hakkame uuesti peale, sest need päevad oli mammil hirmus palju tegemist, nii et ei saanud kuidagi aega.“
Ja ta tõmbas laste käed endale rüppe ja käskis järele lugeda, kuna tema ise ütles ees: „Poisu, kallis, iga tund ma näen und, et kõht sul ikka, kuigi pikka, saab tervemaks.“ Nõnda lugesid nad arvamata hulk kordi. Kui lapsed viimaks ära tüdinesid ja Karin neilt küsis, kas nad ka ise mõtlesid poisu peale, kui nad tema kõhust lugesid, vastas Tiki:
„Ei, mamma. Ma mõtlesin, et Tiina oli täna näinud liblikat. Ma oleks ka tahtnud liblikat näha.“
„Ja sina, Miia?“ küsis Karin vanemalt.
„Ma ei teagi, mis ma mõtlesin, ma vist ei mõelnd midagi,“ vastas see.
„Nõnda ei saa meie poisu kõht kunagi terveks,“ ütles Karin nukralt, kuid laste rõõmust meelt ei häirinud see põrmugi ja nad vahtisid emale otsa, nagu ei usukski nad tema nukrust.
Kui see püha talitus tehtud, nagu Karin seda toimingut nimetas, saatis ta lapsed teenija hoolde, pani end riidesse ja tõttas proua Itami juurde. Aga parajasti sel silmapilgul, kus tema jõudis Itamite hooviväravasse, kanti seal pisitilluke helevalge puusärk sisse. See pistis Karinile nagu jääpanga südame alla, mitte niipalju sellepärast, et Kitty poeg ehk surnud, sest selles poleks midagi iseäralikku, vaid et tema oli ühes lastega lugenud surnud poisu kõhu parandamiseks ja ise uskunud, et see aitab. Ta oli lugenud surnud lapsele, nagu tahaks ta teda ellu äratada. Jumal tänatud, et Tiki ja Miia midagi ei mõelnud, ainult lugesid, lausus Karin iseend lohutades, nagu oleks mõtteta lugemine parem kui mõttega.
Jääpank Karini südames oli õieti ennustanud: Kitty poiss oli surnud ja Kitty ise sügavas leinas.
„Kuhu sa jäid, Karin, kallis,“ ütles ta. „Ma ootasin ja ootasin, aga sina ei tulnud. Nüüd on mu buubi siin.“ Ta astus laua äärde, kus peal puhkas nääpsukene keha, ja kõrvaldas lina. „Nüüd on siis ta kõht igaveseks terve,“ ütles ta silmi pühkides.
Karinil tõusid silmad pakitsevalt vett täis ja ta seisis nii kõveras ja köökus selle kange kehakese ees, nagu tahaks ta alandlikult palvetada.
„Kallis, ära loe issameiet, ega ta pole veel ristitud, ainult registreeritud. Mees ütles, et las ta kõht saab enne terveks, eks me siis jõua ristseid pidada, nõnda see jäigi,“ rääkis Kitty.
Nüüd hakkas Karinil sellest nääpsukesest kehast veel enam kahju ja ta oleks tahtnud suure häälega karjuda. Aga ema ei nutnud enam, sest tema oli seda juba küllalt jõudnud teha. Tema seisis muidu Karini kõrval ja pühkis ainult silmi. Ning kui nad pärast kahekesi mõnusalt mugavail toolidel istusid, sai Karin kogu kurva sündmuse teada, kuidas ta saatusliku pöörde võtnud ja sellega lõppenud, millega ta nähtavasti lõppema pidigi.
Itamid olid oma lapse kõhukorratusega pikapeale sedavõrt harjunud, et pidasid seda peaaegu loomulikuks nähtuseks, nagu peakski nende lapsel selline kõht olema. Erilist polnudki ju selles midagi, sest ka täiskasvanuil seltskonnainimestel juhtuvad väga sagedasti kõhukorratused, nii et arstidel oleks tegemist ja jooksmist. Pealegi kui seltskond ei anna arstidele tööd, kes siis peab andma. Ja kuna Itamite buubi kuulus juba lapsest saadik seltskonda, siis olid asjad peaaegu korras, ainult pisinatukene nagu korrast ära.
Sellepärast aeti endiselt äri, käidi kinos, isegi teatris, aga seda harva, külastati kohvikuid ja teisi lokaale, kus veetis oma aja tõusev uus seltskond, söödi ja joodi restoranides, kus võidi seda teha laulu ja muusikaga, tehti kaasa mõni väljasõit, sest seda nõudis seltskonnast lugupidamine. Ühesõnaga, elati üsna harilikku elu — olengud, peod, söögid, joogid, uued kehakatted. Olengud isegi oma ruumides, sest kaua sa ikka teiste laualt sööd ja jood, vahel peab laskma teisi ka oma laualt süüa ja juua. Mööda olid ju need kuldsed ajad, kus Itam poissmehena võis piiramatult teiste laudu ja pudeleid tühjendada — teda peeti nimelt suureks söödikuks ja joodikuks, — ilma et sellest iseendale oleks tõusnud mingisuguseid vastukohuseid, peale tantsimise ja edvistamise peretütardega ja peale pondunud pereprouade käte suudlemise, mis lõhnasid mõnikord heeringaselt, mõnikord aga jumal teab milliselt.
Itam ise oli küll suud mööda kodusele pidule veidi vastu seisnud, aga seda mitte lapse kõhu pärast, vaid põhjuseks oli äriline seisukord, sest üldised olud andsid end ka Itamile tunda, millest ta aga naisele ei pidanud tarvilikuks rääkida. Itam oleks tahtnud mõne õnneliku operatsiooni lõpu ära oodata, et võiks siis tuju poolest kõik registrid lahti tõmmata, nagu tema seda armastas ja nagu armastasid seda ka tema sõbrad ja tuttavad.
Proua Itam võttis mehe vastuseismist kui näpunäidet lapse haigusele ja tõttas kohe seletama, et see ei tohiks ometi kaasa rääkida.
„Kallis, ütlesin ma mehele, seltskond ei või ometi meie lapse kõhukorratuse pärast oodata,“ seletas Kitty Karinile. „Sest ega meie laps pole ainukene seltskonnas, kel korratu kõht. Kui aga tahaks rehkendada kõigi laste korratute kõhtudega, siis poleks seltskonda üldse olemas.“
Niisugune oli proua Itami veendumus enne oma lapse surma ja sellekssamaks oli ta ka jäänud peale surma, sest tema ei armastanud oma veendumusi muuta, uskudes, et korralikule inimesele on sellestki küll, kui ta vahetab moe järele oma riideid. Nõnda siis tuli kõik, nagu ta tulema pidi. Hakkas õieti sellest, et hoidja ütles viimasel pühal Kittyle, lapse kõht olevat nüüd sootuks käest ära.
„Issand jumal, mis tal siis jälle viga on? küsisin ma hoidjalt,“ jutustas Kitty, „ja kui mu mees koju tuli, ütles ta nännäle: mis sa oled temaga teinud? Mu mees ütleb nimelt teenijatele ikka sina, mitte halva pärast, vaid et oleks respekt, ja hoidjale ütleb ta veel iseäranis sina, sest et venelane ei tea, mis teie, vaid ainult, mis sina ja meie, nõnda ütleb minu mees. Muidugi, nännä suure häälega nutma, et tema pole lapsele midagi teind, aga mees ütles talle üsna lihtsalt: miks siis lapse kõht ükskord terveks ei saa, vaid aina läheb hullemaks? Laps soigus, nagu ei magaks ta ega oleks ka õieti ülal. Kui teda puutusin, ajas ta silmad pilukile ja avas oma suukese, mis veel vaevalt suutis häält teha. Ega ta märg ole? küsisin ma ja hoidja vastas, et mis asjast ta ikka märg võiks olla, tal polegi enam midagi seest tulemas. Aga kui ma last katsusin, siis oli ta ometi märg ja mu mees sai nüüd juba päris kurjaks ja karjus nännäle, et sa tapad mu lapse nõnda ära, kas sa võid seda Issanda oma jumala ees vastutada. Nännä muidugi vastu, et jah, tema võib vastutada, et tema pole last tapnud. Kui ma siis lapse paljaks koorisin, et teda õieti järele vaadata…“ Siin ei suutnud proua Itam vastu pidada, vaid hakkas nutma. Alles natukese aja pärast võis ta edasi jutustada, kuidas kõik oli olnud.
Nimelt: kui Kitty oma silmaga nägi seda nääpsukest keha, millel kael nii lõdvaks ja imepeeneks muutunud, et „suur pea seisis nagu villase lõnga otsas“, tõusid tal silmad tahtmatult vett täis. Ei, sündides polnud see keha mitte niisuke, ka nädal või mõni päev tagasi oli ta alles teissugune ja teist karva. Roosakast oli saanud midagi tuhakarva halli. Ja kui viletsad tundusid selle „näost ära langenud“ naha all need pisitillukesed luukesed! Kittyl oli tundmus, nagu polekski selles vaevalt häälitsevas kehas enam muud kui aga need armetud, haletsemisväärsed luukesed tuhakarva naha all. Kittyl olnud nii valus, et ta tahtnud karjuda otse suure häälega, nagu metsloom. Kus olid tema silmad tänini olnud, et ta midagi polnud näinud? Surm istus ju tema lapse peatsis, surm korises tema viletsas kõhukeses, luges tema pisitillukesi, armetuid luid, urgitses nende üdis.
Nüüd polnud enam aega, nüüd polnud enam silmapilkugi aega, kohe pidi tulema arst, pidi tulema mitu arsti, terve konsiilium, mingu või kogu maailm uperkuuti. Helistati ühele, teisele, kolmandale, neljandale, keegi ei teadnud lõpuks mitmendale arstile kõlistati, aga neid kas ei saadud kätte või nad olid tööga seotud. Viimaks ometi õnnestus: arst pidi tulema. See polnud küll sama, kes oli varemalt last vaatamas käinud, aga ükskõik, ometi oli ta arst ja täitis selle kohuseid: vaatas, küsis, katsus, koputas, kuulas, kirjutas rohu, õpetas ja lubas mõne tunni pärast tagasi tulla. Kui majahärra talle küsimusi esitas, oli ta tagasihoidlik ja sõnakehv, ümbritsev rikkus ja küllus ei avanud ta suud. Järgmisel korral oli ta veel vaiksem ja sõnakehvem ning kui härra Itam lõpuks nelja silma all temalt küsis, kas elu või surm, siis arvas ta, et lootust vähe.
„Aga lootust ikkagi on?“ küsis Itam.
„Lootust peab alati olema,“ vastas arst.
Nüüd hakkas telefon uuesti helisema ja selle tagajärjena ilmus kolm arsti korraga — konsiilium, nagu härra Itam pärast armastas toonitada, sest tema pidas seda uhkusasjaks, et tema poeg suri konsiiliumiga. Aga imelikul viisil konsiilium küsis, vaatas, koputas ja kuulas õudselt vähe, nagu oleks ta muidu niisama kohale kutsutud korraks vaatama, kuidas Itamid elavad oma lumipalees, ja nägema, kui heldelt nad võivad tasuda arstidele nende vaeva, mida nad pole näinud, nagu arvasid kõik, ka nännä. Vaikides, nagu toimetanud, tahtis konsiilium ka lahkuda, ja kui majahärra temalt ta otsust küsis, siis tegid arstid peaaegu näo, nagu ei mõistaks nad õieti, mis neilt soovitakse. Kaks pöördusid minekule, kolmas, kõige vanem ametivend, tähendas majahärrale, et nende ülesanne olevat siin lõppenud. Samas aga ta nagu kahetses oma raskeid sõnu ja lisas lohutuseks:
„Siiski, mõnikord sünnivad imed. Sellepärast — soojad kompressid ja kõik muu, nagu tänini.“
Muidugi, imet ei sündinud, sest imed sünnivad viimasel ajal nii harva, et neist ei jätku väikeste laste kõhtude ravimiseks.
Mõne tunni pärast kustus närbunud kehakesest viimne elunatukene, kustus tasa ja pikkamisi, isegi nagu ilma sügavama vapustuse ja valuta, just kui oleks surm mõni kaastundlik lohutaja, kes talitab tasa ja targu. Lõpuks poisike liigutas veel kord oma hambutut suukest, meenutades emale ennenägematut konna.
„Ma ei saa kuidagi mõttest lahti, miks tuli mul siis just konn meelde, see külm ja vastik loom. Küll ikka vist ainult sellepärast, et minu buubi suri ristimata,“ kurtis Kitty.
Surija katsunud oma raskeid laugegi paotada, et viimast korda näha jumalailma valgust, aga ei jaksanud; laud langesid veel kindlamini silmadele, nii kindlasti, et silmad vajusid auku, ning nõnda oligi kõik möödas, ainult suu tuli kinni panna. Kes juuresolijaist kõige rohkem kurvastus, mõni seda teab, kindel oli ainult, et kõik kolm olid sel silmapilgul väga kurvad, hoidja mitte vähem kui isa ja ema.
Kõige enne toibus härra Itam ise. Tema sai lapse surmast nagu uut elujõudu, mis tungis tegevusele. Eelkõige oli tal selge, et kuigi tema laps on surnud, siis vähemalt on see sündinud korralikult — arst on käinud, konsiilium on käinud, vanemad ise on seisnud surivoodil. Kellelgi ei peaks olema midagi ette heita. Ja mis puutub matustesse, siis peavad kõik nägema, et härra Itam teab, mis ta võlgneb oma seltskondlikule seisukorrale, nii et ka selle poolest ei peaks olema kellelgi midagi ette heita ei temale ega tema naisele.
Peale selle mõlkus tal juba meeles hauasammas, mingisugune inglikuju palmioksaga, nagu ta kusagil näinud, või isegi lapsukese enda kuju, kui see kuidagi teostatav. Ühesõnaga — pidi olema või tulema midagi sellist, mis jäädvustab väikese lahkunu alatiseks, mitte ainult nende eneste, vaid ka kõigi sugulaste, sõprade, tuttavate ja võhivõõrastegi meeles, kel polnud elava lapsukese vastu vähimatki huvi või kes polnud teda kunagi näinud ega temast kuulnudki. Itam teeb seda kas või ainult vagatsejate kiuste, kes ütlevad, et püha ristimine ja ristiusk teeb inimese igaveseks, tema tahab näidata, et tema laps saab surmas ka ilma ristimata igaveseks. Niisugune kangelane ja usu vastu võitleja oli ärimees Itam. Muidugi, see ei takistanud teda põrmugi laual käimast või isegi koguduse eesseisjaks olemast, aga see oli teine asi, hoopis teine.
Oma tegevusele tungivast elujõust püüdis Itam ka Kittyle sisendada, niipalju kui vähegi võimalik. Nõnda siis arutati üheskoos läbi, mida igal viisakal surmajuhul paratamata arutama peab: räägiti surirõivaist, puusärgist, pärgadest, lilledest, matustest ja peielistest, keda vaja kutsuda. Lõpuks leiti, et proua Itam isegi vajab nii mõndagi korralikuks leinaks ja selle avalduseks, kui ei taheta lapse mälestamist jätta poolikuks.
„Tõepoolest, Karin, kallis,“ rääkis Kitty, „mul ei ole mitte midagi asja- ja ajakohast selga panna. Ja sellepärast ma siis ütlesingi mehele, et nõnda see ei lähe, sest mis ütleks ja mõtleks seltskond. Ta mõtleks ja ütleks tingimata, et Itami äriasjad peavad räbalad olema, kui ta oma naist laseb nõnda närutada, et tal pole õiget leinariietki. Muidugi, sellest sai mu mees kohe aru, sest tema on üldse väga arusaaja inimene. Ja nüüd on mul sellepärast tööd ja toimetust, jooksmist ja mõtlemist, nii et kas tapa või iseennast siia lapse kõrvale. Mõtlesin omale uue kleidi teha, uue kübara osta, siis veel sobivad kingad, kindad, võib-olla peab isegi uue mantli tellima, lihtsalt hirmus, kui palju muret ja vaeva! Tahtsin sind paluda, kas sa ei saaks mul abiks olla, sul nii hea maitse, minu mees nimelt ütleb seda, ei tea, kust ta seda on kuulnud. Käiks, jookseks, vaataks, valiks ja ostaks üheskoos.“
Oh jaa! Miks mitte! Seda Karin võib. Tema on valmis teda tema hädas aitama. Sellisel raskel silmapilgul ei või kedagi üksi jätta.
Nõnda langes Kittyl nagu kivi südamelt ja ta hakkas tundma, et temagi ammutab oma pojukese surmast uut elujõudu. Oo! Küllap juba kõik kujuneb nagu kord ja kohus, küllap nad ostavad lilli ja pärgi, kutsuvad omaksed, sugulased ja tuttavad, kutsuvad niipalju, et võhivõõrad julgevad isegi kutsumata kaasa tulla või vähemalt tänavaservi statistidena palistada, imestledes ehitud surnuvankrit ja teda vedavaid rõivastatud hobuseid, mehed nagu lõvitaltsutajad kõrval. Muusika panevad nad mängima, lauljad laulma, nii et väikesel buubil poleks oma emale surmas midagi ette heita. Teadku ta veel haualävelgi, kuidas teda armastatakse. Autod olgu jalgsi sammuvate peielite järel nagu tähesaba — pikk, pikk, nii et kaob kaugusse.
„Mis sa arvad, kallis,“ küsis Kitty Karinilt, „kas oleks kõlvulik buubit lasta praegu üles võtta, niikuinii pole meil temast pilti?“
„Miks siis mitte,“ vastas Karin peaaegu imestusega, et Kitty võib sellises asjas kahelda. „Täiskasvanuidki pildistatakse surnult ja lehedki on nende piltide peale maiad.“
„Sul on üsna õigus, kallis Karin,“ ütles Kitty, „tuleb lasta tingimata üles võtta ja siis mees võib pildi lehte panna, kas või kõigisse lehtedesse, nii et minu buubi saab veel peale surma kuulsaks.“
Aga kui Kitty rääkis sellest mehele, siis selgus, et temal oli väljas askeldades valminud hoopis suurem mõte. See mõte oli tal tulnud just siis, kui kunstnik Mägar oli kohvikus tema juurde astunud, et paar sõna mõistlikku juttu vesta. Itam ei rääkinud küll kohe oma kavatsusest Mägarile, aga küllap ta temaga juba asjad joonde ajab, kui peaks tarvis tulema. Nõnda oli ta oma mõtte juures endamisi öelnud. Ja kui nüüd naine kodu hakkas rääkima ülesvõttest, siis tuligi Itam otsusele, et kohvikus mõeldud mõtte võib kodu teoks teha. Nõnda siis ta seletas naisele oma suurepärase mõtte.
„Aga kas Mägar tuleb?!“ hüüdis Kitty peaaegu õnnevärinal.
„Tuleb,“ vastas Itam iseteadvalt. „Mis ta siis tahab, et ta ei tule, kui temale maksetakse. Pealegi on ju surnud last parem maalida kui elavat, sest elav ei taha hästi paigal seista, aga surnu seisab. Nii et kui asja õieti võtta, siis peaks surnu maalimine odavam olema kui elusa inimese maalimine. Aga hea küll, olgu pealegi, ma maksan talle siiski hariliku hinna, ma maksan talle isegi sada protsenti üle hariliku hinna, siis ta on oma määrdekastiga ikkagi siin.“
„Aga kallis mees, on see praegu moes, surnuid maalida?“ küsis Kitty. „Sest me peame seltskonna peale ikka ka mõtlema.“
„Kui ei ole moes, siis teeme uue moe otsa lahti,“ vastas Itam.
„Kui me ometi seda võiksime!“ hüüdis Kitty.
„Küll näed, et võime,“ kinnitas Itam.