Tõde ja õigus IV/XXVII
XXVII.
Aga Melesk ei saanud oma ütlust lõpetada, sõna Mauruski jäi ta suus pooleli, sest samal silmapilgul karjus kaks häält nagu ühest suust: „Käed üles!“ ja sellele järgnes kohe peaaegu ühel ajal kaks pauku ning Melesk langes või õigem nagu libises kollaselt männitüvelt, millel ta oli istunud, tagurpidi pehmele ja rohelisele samblale selili, jättes põlvekõverdused puule, nii et keha oli ühel pool, jalad teisel pool mändi. Ta lamas sootuks rahulikult, tardunud silmad vastu kevadist taevast, nagu imestleks ta helevalgeid pilvi, mida tuul lennutas udusuleparvedena.
Äkki Indrek tundis, et keegi kobab kärmesti käega mööda tema taskuid ja kogu keha, nagu otsiks ta närvlikult midagi. Samal ajal nägi ta, et teine mees kummardus Meleski juurde ja tõmbas tal taskust parema käe välja, mis hoidis revolvrit.
„Näed,“ lausus ta teise tähelepanu sellele asjaolule juhtides.
„Võite käed maha lasta,“ kuulis Indrek oma kõrva ääres ja alles nüüd ta märkas, et ta seisis käed ülal.
Nüüd pöördus teinegi mees Meleski poole, et vaadata kätt, mis hoidis revolvrit. Sedasama tegi ka Indrek ja nõnda seisatasid nad kolmekesi kummargil lahkunu kohal, nagu oleksid nad nõresokstega leinakased keset männikut. Nõnda kestis see ainult silmapilgu, siis kükitas teine mees Meleski juurde, võttis tal revolvri peost, avas selle ja näitas, et ta on laetud ning laskevalmis.
Tähendab, me seisime paratamatuse ees,“ ütles ta siis.
„Seda võis arvata,“ vastas teine.
„Kas te lubate tal silmad kinni suruda?“ küsis Indrek.
Mõlemad mehed vaatasid Indrekule peaaegu jahmunult otsa, nagu näeksid nad teda alles praegu tõelikult esimest korda, aga siis vastasid nad korraga:
„Ja muidugi. Olge nii lahke. Palume.“
Nüüd Indrek lähenes omakorda Meleskile, kummardus tema juurde ja surus pahema käega tema silmad kinni. Aga kui ta mõtles käe eemaldada, avanesid laud uuesti, nagu poleks silmad veel küllalt näinud sinist taevast, ja sellepärast Indrek pani oma käe uuesti tarduvale näole ning jättis ta sinna. Et mugavam oleks lahkunu laugusid hoida, laskus ta lõpuks tema kõrvale nagu palvetades põlvili.
Varsti arvas ta märkavat, kuidas ihu tema käe all pikkamisi jahtub ja siis meenus talle midagi, mis oli sündinud aastate eest kuski umbses ruumis. Siis oli ta hoidnud kellegi halatsemisväärset kõhna ja vaevatut kätt, mis jahtus ja kangenes samuti, nagu praegu selle mehe laud. Nii imelik oli mõelda, et ole vana või noor, mees või naine, revolvriga või ilma, ikka jahtud ühteviisi, kui saabub surm. Ja siis äkki viirastus talle Mauruse vürsti valge saiakannikas ülal pika laua otsas. Ja see laud venis aina pikemaks, mida rohkem Indrek teda silmitses — laud pikemaks, saiakannikas valgemaks ja muu leib mustemaks, mis kattis kogu laua.
„Sõber?“ küsis mees, kes seisis Indreku selja taga.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek ja tõusis püsti, sest laud katsid juba silmi. „Koolivend,“ lisas ta natukese aja pärast.
Kui ta ümber pöördus, seisis tema ees ainult üks mees, teine oli kadunud, ilma et Indrek oleks tähele pannud, millal see sündinud. Nagu pärast selgus, ta oli läinud lähemasse majja telefoneerima linnast autot ja inimesi, kes saabusid varsti. Arst konstateeris silmapilkset surma, sest mõlemad kuulid olid hästi sihitud, ning siis asusid kõik sõidukisse — laip ja elavad, Indrek kaasa arvatud.
Tema ülekuulamine ei nõudnud kuigi palju aega, et veenduda tema juhuslikus asjast osavõtus. Aga ametnikke huvitas eriti küsimus, kas Meleskil oli Indreku teada vaenlasi või lähemaid suhteid naistega. Lõpuks Indrek sai isegi selle erilise huvi põhjuse teada: Meleski asupaigast oli telefoniga teatatud.
„Ja muidugi,“ kinnitas ametnik, „ning nagu pärast selgus, olid andmed täpsed, nii et telefoneerija pidi olema talle lähedane, muidu ei võinud ta nii hästi teada. See pidi olema kas parteikaaslane või armastaja naine, võimalik ka, et mõlemad koos.“
„Mina arvan, see oli keegi veel lähedasem,“ ütles Indrek.
„Mis?!“ hüüdis ametnik. „Isa, ema, õde, vend?“
„Ei, tema ise,“ vastas Indrek.
„Tema ise?“ imestus ametnik uskmatult.
„Vististi,“ kinnitas Indrek. „See on kõige tõenäolisem. Vähemalt minu arvates. Sest tema ütles, et uut ajakohast õndsakstegevat armuõpetust peaks hakkama kuulutama, mille lipukirjal seisaks: tapalava ja timuka valik vaba.“
„Me polnud ometi timukad, vaid seisime mees mehe vastas,“ seletas üks tabajaist ja laskjaist. „Te ometi ise nägite, et tal oli käsi taskus ja revolver laskevalmis peos.“
„Muidugi,“ oli Indrek nõus. „Aga mis siis, kui see oli ainult selleks, et teid sisse vedada?“
„Kuis nii sisse vedada?“ küsis teine laskja.
„Väga lihtsalt: ta korraldas nõnda, et te tema tapaksite,“ seletas Indrek.
„Ärge rääkige muinasjutte,“ ütles teine laskja.
„Võimalik, et räägin muinasjutte,“ vastas Indrek. „Aga te katsuge kogu seisukorda mõelda. Meie istusime, seljad allatuule, s. t. meie istusime nõnda, et meile oleks selja tagant hea ligi hiilida, ilma et midagi oleks kuulda. Eks! See näib mulle Meleskist imelikuna, sest tema on maal kasvanud ja karjas käinud, nii et ta peaks teadma, mis tähendab alltuule ja pealtuule. Siis: tal oli käsi taskus ja revolver peos. Aga käe pistis ta tasku alles siis, kui teie käsutasite „käed üles“. Öelge nüüd ise, kas on mingit mõtet katsuda kätt tasku pista laskevalmiski revolvri juurde, kui sihtiv revolver seisab selja taga? Minu arvates mitte mingit.“
„Loomusunnilik liigutus äkilises ärevuses,“ ütles ametnik.
„Väga võimalik,“ vastas Indrek, „aga minule paistab tõenäolisem, et loomusunniliku liigutuse asemel oli teadlik liigutus, sest muidu poleks teie ju lasknud. Ei oleks ju, kui ta oleks käed üles tõstnud? Ega?“
„Muidugi ei oleks,“ vastasid laskjad.
„Ja mis oleks teda kohtus oodanud?“ küsis Indrek.
„Vististi ka surm,“ vastas ametnik.
„No näete,“ ütles Indrek nagu võidurõõmsalt. „Mis mõte oli temal siis käsi üles tõsta.“
Ja nüüd Indrek hakkas kõike meelde tuletama, millest rääkis Melesk talle täna ja ka eelmisel korral, aga ta jutustas seda nõnda, nagu oleks see kõik sündinud täna seal metsas kollasel männitüvel, mille pealt Melesk langes lõpuks surnuna. Isegi Mauruse pikka söögilauda tema rukkileivaga ja vürsti laua otsas tema saiakannikaga ei unustanud Indrek. Lõpuks oli tal ainuke palve: see, mis ta rääkinud ja seletanud, jäägu ainult ametlikesse aktidesse ja pealtkuulajate mälestusse ja ärgu pääsegu avalikkuse ette. Melesk tahtis surra ausa revolutsionäärina, et oma mälestusega mitte riivata ei sõpru, tuttavaid ega võhivõõraid. Saagu talle see au osaks. Usutagu, et tema langes võitluses inimsoo parema tuleviku eest, kuigi ei tema ise ega tema kaasvõitlejad usu ega ihka seda tulevikku, nagu ta seda tõendas Indrekule seal männitüvel.
„Teil tuleb nüüd väga ettevaatlik olla,“ ütles ametnik Indrekule, kui nad tõusid lauast, et jumalagajätuks kätt anda.
„Kas kahtlustate ikka veel mind ja panete mulle saba järele?“ naeratas Indrek.
„Meie mitte,“ vastas ametnik, „vaid teised, kadunu sõbrad. Pole ju midagi loomulikumat, kui et just teis nähakse seda inimest, kes meelitas Meleski metsa, et seal teda meie kätte mängida. Mõistate?“
Need sõnad rabasid Indrekut sel määral, et ta istus uuesti toolile ja alles siis ütles:
„Mõistan, mõistan! Kuidas küll mul endal see mõte pähe ei tulnud! See on ju ainuke tõenäoline seletus.“
„Ainuke,“ kinnitas ametnik. „Teie ei saaks vist meilegi tõendada, et mitte teie polnud see, kes meile eile telefoneeris.“
„Mis kella ajal?“ küsis Indrek kärsitult, sest äkki tundis ta, nagu peakski ametnik teda Meleski õigeks reetjaks, ja ta süda muutus külmaks kui jää. Tal hakkas peaaegu meeletu hirm mõeldes, et inimene, kes kõneleb temaga ja vaatab talle silma, võiks kanda sellist mõtet peaajus.
„Kell pool neli,“ vastas ametnik.
„Siis võin vähemalt teile oma süütust tõestada,“ ütles Indrek rõõmsalt ja kergendatud südamega, „sest kella kolmest neljani magasin kodus ja seal pole mul telefoni.“
„Ah teil kodus ei olegi telefoni?“ küsis ametnik nagu kinnituseks.
„Ei ole,“ vastas Indrek, „ja nüüd ma tean, milleks see hea on: mind ei saada mu sõbra reetmises süüdistada.“
„Kes võib teie magamist kinnitada?“ küsis ametnik.
„Teenija,“ vastas Indrek.
„Jumal tänatud, siis olete päästetud,“ naeris ametnik ja andis Indrekule uuesti kätt. „Ja teie arvate tõesti, et tema ise võis telefoneerida?“ küsis ta.
Indrek jaatas seda, aga samas tundis ta, et just see tema veene ongi põhjuseks, miks teda, Indrekut, võidakse pidada oma sõbra äraandjaks. Tema veene pidi seega olema kõigist oletusist kõige imelikum ja ebatõenäolisem. Tema seletusedki, tähendab, pidid teiste arvates olema kas võltsitud või lihtsalt välja mõeldud, et nende kaudu juhtida juurdlejaid valeteele. Tundus, nagu otsitaks mingit konksu, mis avastaks kogu mõistatuse.
Koju jõudnud, Indrekut valdas nukrus ja raskemeelsus. Ta mäletas kogu oma elus vähe päevi, kus ta oleks olnud sel määral masendatud. Ja vististi kunagi polnud ta tundnud nii teravalt elu mõttetust kui praegu. See oli peaaegu pimeda saatuse aimdus, millega seltsib meeleheide. Tal oli millestki valusalt kahju, aga ta ei taibanud veel hästi, millest just. Kahetses ta Meleskit? Milleks seda, kui ta oli omadega tõesti läbi, nagu ta ise kinnitas. Tahtis ta ehk ühes temaga langeda kollaselt männitüvelt pehmele samblale? Seda mitte, sest tal olid naine ja lapsed. Isegi kui neid poleks olnud, ka siis poleks ta tahtnud nõnda lamada, tardunud silmad vastu kevadist taevast. Ei, ei, Indrek tahtis elada, ja et ta nii väga armastas elu, sellepärast oligi tal nii hirmus raske ja valus, sest surm oli nii lähedalt temast mööda läinud. Ainuke pääs, et ta oli tõstnud oma käed, ehk küll ise ei teadnud, kuidas või millal. Aga mis siis, kui ta oleks Meleskit jäljendades pistnud käe tasku? Siis oleks olnud surm. Milline õnn, et ta ei pannud sel silmapilgul Meleski käeliigutust tähele, muidu oleks ta vististi järgnenud tema eeskujule ja oleks langenud ühes temaga selili samblale. Tingimata! Indrek ei kahelnud selles põrmugi. Oleks langenud ja oleks jätnud jalad puu peale, kuna kodu oleks oodanud lapsed. Ah jaa! Nad poleks teadnud sel silmapilgul oodata. See oleks tulnud pärast. Siis oleks leitud, et tema ase on tühi. Just nii! See on õige sõna: tühi. Maailm oleks tühjemaks jäänud. Maailm jäi Meleskigagi tühjemaks, maailm jäi vaesemaks, Indrek tunneb seda nii selgesti. Ei ole enam inimest, kes mäletaks valget saiakannikat, ei ole, kes kannaks lippu pealkirjaga: tapalava ja timuka valik vaba…
Indrek ei mäleta kõike, mis ta mõtles üksinda oma toas istudes, ta teab ainult, et kui Tiina sisse astus, siis jäi ta ukse kõrvale seisma ja tema silmad tõusid vett täis, nii et ta vahtis vesiste silmadega Indrekule otsa. Nüüd märkas see, et ka tema silmad märjad, ja ta ütles selgituseks ning nagu vabanduseks:
„Mäletate seda härrat, kes hiljuti meie kolikambris magas — see on surnud, täna lasti teine maha.“
„Issand jumal, miks?“ küsis Tiina.
„Ta pani käe tasku, sellepärast,“ vastas Indrek.
„Mis seal taskus siis oli?“ imestus Tiina.
„Laetud revolver,“ vastas Indrek. „Arvati, et ta mõtleb lasta.“
„Ma kartsin, et prouaga on midagi juhtunud, kui nägin, et härra nõnda,“ rääkis Tiina.
„Mis siis prouaga võiks juhtuda,“ ütles Indrek. „Peaasi, temale mitte midagi rääkida.“
Aga vaevalt oli Indrek need sõnad öelnud, kui Karin avas välisukse ja astus sisse. Tiina katsus küll ruttu Indreku toa ukse vahelt ära lipsata ja kööki põgeneda, kuid Karin oli juba tema märgi silmi märganud ja hüüdis talle järele:
„Tiina, tulge tagasi! Tulge siia! Mis teil on? Miks te nutate? Või olete nutnud? Ütles härra teile midagi? On ta oma toas?“
Ja nagu näriks teda mingisugune kahtlus, ta tormas Indreku tuppa ja vahtis ka sellele uurivalt silmi.
„Ka sinul on silmad, nagu oleksid sa nutnud?“ ütles Karin. „Mis see tähendab? Tiina tuleb sinu toast ja teil mõlemil on nutetud silmad.“
„Sa näed viirastust,“ ütles Indrek ja püüdis naeratada.
„Tähendab, teil on minu selja taga saladused!“ hüüdis Karin. „Taga targemaks! Sinul Tiinaga saladused! Minule ei või ta oma saladusi rääkida, sest tõotused on ees, aga sinule võib. Muidugi, ma mõistan. Nüüd hakkan ka paljust muustki aru saama.“
Ja ilma et Karin oleks oodanud Indreku vastust, ta tormas kööki Tiina kallale, et temalt nõuda selgitust. Varsti hakkas sealt kostma vali ja äge sõnavaling. Indrek ootas natuke aega ja kui Karini hääl ei vaikinud, vaid ikka enam hoogu võttis, läks ta temale kööki järele. Juba koridoris kostsid talle sõnad:
„Võite silmapilk pakkida oma asjad! Saate kahe nädala palga ette ja tehke, et olete läind, ma ei taha te varjugi enam näha.“
„Jäta, Karin, Tiina pole milleski süüdi, tule, ma seletan sulle kõik.“
„Ma ei vaja sinu seletusi,“ vastas Karin ägedalt, „ma nõuan Tiinalt vastust ja kui ma seda ei saa, siis läheb ta veel täna.“
„Tiina ei või sulle vastata, sest mina keelasin seda tal ära,“ seletas Indrek. „Mina tahtsin ise sulle rääkida. Pealegi, Tiina ei tea ju peaaegu mitte midagi.“
„Aga kes siis teab?!“ karjus Karin.
„Mina ainuüksi,“ vastas Indrek.
„Mis Tiina siis tönnib, kui ta midagi ei tea,“ ütles Karin pisut pehmemal toonil, nii et Indrek söandas juba katset kogu asjale veidikese nalja maiku anda, öeldes:
„Kui härra tönnib ees, siis peab teenija järele tönnima, sest muidu võidakse pahaks panna, et ta ei tunne sakste hädale kaasa.“
Karin vahtis uurival pilgul Indrekule otsa ja vastas:
„Tead, mees, mis ma sulle Tiina juuresolekul ütlen…“
„Ära ütle enne midagi, kui oled kuulnud, mis mina sinule ütlen,“ rääkis Indrek naljatoonil vahele.
„Ei,“ jäi Karin oma juurde kindlaks. „Kõige pealt ütlen mina sinule, nii et Tiina oleks tunnistajaks: mina usun sind palju vähem kui Tiinat, sest sina oskad asjad ikka niisukeses valguses paista lasta, nagu sinule meeldib. Nõnda vead sa mind iga silmapilk ninapidi. Sa lihtsalt petad mind. Seda tahtsin sulle öelda.“
„Ja mina vastan selle peale sinule ka Tiina juuresolekul: mina pole sind kunagi petnud ega pole seda püüdnudki. Kui sinu eest on midagi varjatud, siis ainult selleks, et sind mitte erutada ega sinu rahu rikkuda. See on kõik.“
„Aga nõnda erutad sa mind veel rohkem, sest ma tunnen terve kehaga, et te minu eest midagi varjate, mind ninapidi veate,“ seletas Karin.
„Hea küll, hea küll,“ oli Indrek nõus, „aga tule nüüd.“
„Pean ma tõesti oma asju pakkima hakkama, proua?“ küsis Tiina silmi pühkides, kui Karin mõtles köögist lahkuda.
„Oodake esiotsa pisut,“ vastas Karin. „Aga igatahes on teil päris saun alles ees.“
Oma tuppa jõudnud, Indrek hakkas jutustama, aga ta tegi seda nõnda, nagu poleks ta ise kogu sündmust kaasa elanud, vaid nagu oleks ta seda kuulnud teistelt inimestelt. Ta rääkis pikalt ja laialt kõigest sellest, millest arvatavasti pidi kirjutatama ka lehtedes, jättis aga kõik oma teada, mis loodetavasti reporterite kõrvu ei puutunud. Et Melesk hiljuti ülal kolikambris ööbinud ja et ka Tiina seda teadis, sellest ei lausunud ta sõnagi.
Karin kuulas ja suitsetas pabeross paberossi järele. Indrek tundis, et temal olid omad salajased mõtted, omad salajased plaanid. Kui ta lõpuks seletas, kuidas tal kodus Meleskist nii hirmus kahju hakanud, et ta isegi ei teadnud, millal silmad märjaks läksid, ütles Karin:
„Hea küll, et sinul oli kahju, sellest ma saan aru, aga mis puutub see võhivõõrasse inimesse, Tiinasse? Miks siis tema kohe nutma hakkas?“
„Ta ei nutnud ju,“ ajas Indrek vastu, „aga kui ta äkki nägi, et minu silmad märjad, siis tulid ka temal pisarad silma. Seda ei või ju kuidagi nutmiseks nimetada.“
„Muidugi,“ lausus Karin pilkavalt, „kui majahärra nutab, siis tönnivad teenijad kaasa, aga kui nutab majaproua, siis hoiavad nad naeru. Just nõnda! Minu pärast pole Tiina veel ainustki pisarat kulutanud. Hea küll! Seda pean meeles.“
Nende sõnadega tõusis Karin toolilt, et minna. Kui Indrek ka mõtles tõusta, ütles Karin:
„Sina jää aga ilusti siia, sind pole kööki põrmugi vaja, kui mina räägin Tiinaga.“
Nüüd oli Indrekul selge, et kogu asi võib omandada kurva pöörde, sest Tiina räägib ehk juhuslikult rohkem kui tema. Ja Indrek kahetses, miks ta polnud kõnelnud Karinile Meleski ööbimisest ülal. Aga tema kahetsus saabus üpris hilja, sest niipea kui Karin nõudis Tiinalt seletust, miks tal on võhivõõra inimese pärast nii hale süda, vastas see ilma pikemata:
„Aga ma ju tundsin teda.“
„Kust siis teie tunnete minu mehe koolivendi?“ imestus Karin. „Teie tunnete ja mina ei tunne.“
„See härra käis ju kevadel kord siin, kui prouat polnud kodus,“ seletas Tiina.
„Ma kuulen seda esimest korda. Härra pole mulle sellest sõnagi lausunud,“ ütles Karin ärritatult, sest ta aimas ja oletas kohe mingit uut saladust. Tiina aga taipas neist sõnust, et ta rohkem rääkinud kui lubatud, ja tema ainsaks mõtteks oli veel: mis ütleb nüüd härra. Selle tõttu sattus ta oma sõnadega hoopis segadusse ja nõnda lõppes viimaks sellega, et ta jutustas puhtast südamest kõik, mis ta üldse teadis. Aga mida rohkem ta jutustas ja mida suurematesse peensustesse ta süvenes, seda enam kasvas Karini ärevus ja kärsitus. Kui ta enne oletas ja kahtlustas, siis nüüd kaldus ta ikka enam veendumusele, et tõenäolikkus ületab kõik oletused ja sellepärast asus temasse viha nende vastu, kes teda oma teguviisiga hirmutavad. Praegusel silmapilgul oli tal ainult üks lohutus: ometi kord on ta saanud teada Tiina saladuse. Aga nagu kahtleks ta selleski, küsis ta:
„See siis oligi teie suur saladus, mida te minule ei öelnud?“
Tiina vahtis Karinile natukene aega üksisilmi otsa, nagu peaks ta aru, kas tõtt rääkida või jällegi valetada, ning valis lõpuks esimese, öeldes:
„Ei, proua, see ei ole minu saladus, vaid see on härra saladus.“
„Nii et teie saladust ma ikkagi veel ei tea?“ hüüdis Karin otse jahmunult.
„Ei,“ vastas Tiina ja pööras oma punaseks nutetud silmad kõrvale.
„Aga kas härra teab?“ küsis Karin.
„Ma ei tea, kas härra teab,“ vastas Tiina.
„Mis jutt see siis on, et teie seda ei tea,“ pahandas Karin, sest teda hakkas piinama uus uudishimu, uus kahtlus. „Teie saladus ja teie ei tea. Kas olete härrale rääkinud või ei ole? Olete või ei? Ei või jah?“
„Ei ole,“ kinnitas Tiina.
„Tähendab, härra ei või ju siis teada,“ järeldas Karin.
„Võib olla, et ei või,“ ütles Tiina nõus olles, aga see viis, kuidas ta seda tegi, ärritas Karinit pööraselt ja ta karjus peaaegu meeleheitel:
„Issand jumal! Mis võib-olla siin veel võib olla?! Teie saladus, teie pole rääkind, tähendab — härra ei või teada. On see nii või ei?“
„Võib olla küll, proua,“ vastas Tiina.
„Te olete idioot, mitte inimene!“ karjus Karin. „Ma lähen hulluks teie võib olla käes. Võib olla, võib olla! Midagi ei või olla, kui ei ole. Ja siin ei ole, mõistate? Teie pole rääkind, tähendab, ei ole — härra ei tea.“
„Jah proua, ma pole rääkind, tähendab, ei ole või ei mäleta,“ vastas Tiina.
Nüüd Karin kargas Tiina juurde, haaras tal käsivartest kõvasti kinni, vahtis talle meeletul pilgul otsa ja küsis lämmastatud häälel:
„Mis?! Ei mäleta? Tähendab, härra teab? Te olete ometi rääkind? Tiina, ma palun teid jumala keeli, halastage ometi kord minu peale ja rääkige tõtt, rääkige, nagu asi tõepoolest on, ma tõotan, et ma mitte ei pahanda, et ma ei ütle teile ainustki halba sõna. Ära ei aja teid ka mitte, jääge meile kas või eluotsani. Ma teen kõik, mis te soovite, päästke mind ainult sellest hirmsast teadmatuse ja kahtluse piinast.“
Aga nüüd Tiina silmad läksid uuesti märjaks, kui ta katsus Karinile vastu vaadata, ja ta ütles üsna kindlasti:
„Ei, proua, oma saladust ma rääkida ei või, sest see pole ainult minu saladus.“
„Kelle siis veel?!“ hüüdis Karin ja laskis Tiina käsivarred vabaks.
„Ka see on minu saladus,“ vastas Tiina.
„Te olete nõdrameelne oma saladustega!“ hüüdis Karin nüüd, aga varsti välgatas tal uus mõte ja ta ütles: „Hea küll, Tiina! Teie kinnitate, et minule ei või oma saladust öelda, sest see pole ainult teie saladus. Aga kas härrale võiksite, kui ta küsiks?“
„Ei,“ vastas Tiina mõtlemata ja lisas: „Praegu mitte.“
„Aga millal siis?“ päris Karin.
„Seda ma ei tea,“ vastas Tiina. „Võib-olla ei kunagi.“
„Aga kui tuleks aeg, et ütleksite härrale, kas võiksite siis ka minule öelda?“ pinnis Karin edasi.
„Kui ütleksin härrale, siis teaks ka proua, sest mees ja naine on üks,“ vastas Tiina veendunult.
„Küll olete teie alles laps, Tiina,“ ütles Karin nüüd peaaegu kaastundlikult ja haletsevalt. „Teie mõtlete abielust jumal teab mis.“
„See on kõige ilusam, mis ma mõelda oskan,“ vastas Tiina. „Kui mina saaks selle mehe, keda ma tahan ja kes mulle määratud…“
„Ah, kohe määratud?“ naeratas Karin nokkivalt.
„Aga kuis siis muidu, proua,“ rääkis Tiina. „Minule on mees määratud ja kui ma selle kätte saaks, oleks ma nii õnnelik, nagu ma üldse olla võin. Ma oleks kõige õnnelikum.“
„Ka siis, kui see määratud mees on teie vastu halb ja ülekohtune?“ küsis Karin.
„Määratud mees ei ole ülekohtune ega halb,“ seletas Tiina, „nõnda on ainult mitte-määratud, mitte-õiged mehed. Kui on see õige ja määratud, siis tema tehku, mis tahes, ikka on hea, ikka on õige. Kui mina saaks selle õige, siis mina lepiks kõigega, mis ta eluilmas teeks. Ja kui olekski vahel hirmus raske, siis ma ütleks endale: mees on ju määratud, mees on õige, aga mina ise pole vist päris määratud ega õige, sellepärast ongi vahel nii hirmus raske. Ja teate, proua, ilma meheta on vahel ka hirmus raske, miks siis peab mehega ainult kerge olema?“
„Aga milleks siis mehele minna, kui ikka on raske?“ küsis Karin.
„Et oleks õnnelik, selleks,“ vastas Tiina.
„Ja teie, rumal laps, arvate, et võiksite olla õnnelik, kui on hirmus raske?“
„Aga, proua, vahel on ju nõnda, et mida raskem, seda õnnelikum. Õnn on nagu arstirohi — mida kibedam, seda parem.“
„Kui teil tõesti nõnda oleks, siis oleksite kõige õnnelikum inimene, keda mina näinud,“ ütles Karin.
„Ei, proua, ma ei ole veel kõige õnnelikum,“ vaidles Tiina vastu, „aga minust võib saada kõige õnnelikum. Ja kui ma vahel mõtlen, kui õnnelik ma siis olen, kui ma olen kõige õnnelikum, siis olen ma juba seda mõeldes väga õnnelik.“
Karin vaatas Tiinale otsa, nagu kahtleks ta tema täies arus. Köögist lahkudes ta lausus endamisi:
„See on see, et ta nõnda käib. Mina käin teisiti ja sellepärast ma ei saa nõnda mõelda.“