Tõde ja õigus IV/XXVIII
XXVIII.
Aga kui ta jõudis Indreku tuppa, hakkas ta kohe peaaegu samuti rääkima ja mõtlema nagu Tiina köögiski, ainult et ta ise ei pannud seda tähele või ei saanud sellest aru. Teist mõistis, iseend mitte. Oli ta ehk vaheajal oma kõnnakut muutnud või uued jalad saanud? Mõni seda teab, millal inimeses midagi muutub. Kümme aastat elab, mõtleb, räägib nõnda, aga siis hakkab nagu äkki ja ootamata elama, mõtlema, rääkima teisiti. Mine saa temast aru.
Karini arvates kõik inimesed olid äkki teiseks muutunud, ka Indrek, ainult iseend tundis ta muutumatuna. Ükskord olid kõik inimesed avameelsed ja ausad, nüüd said lähimadki salalikeks ja petisteks. See oli lihtsalt hirmus. Kõige vähem ta suutis seda andestada Indrekule ja sellepärast jätkas ta temaga sama arutlust, mille ta oli lõpetanud, õigem katkestanud köögis.
Indrek pidi eelkõige taluma suure hulga õigeid, aga veel rohkem põhjendamatuid etteheiteid ning kõige võimatumaid kahtlustusi, mis voolasid ühes rikkalikkude pisarate ja ähvardustega. Sellest polnud küll, et Indrek tunnustas oma eksimusi ja süüd, Karin nõudis vannet, pühalikku tõotust, et mehel poleks enam ainustki saladust ei minevikus, olevikus ega tulevikus. Veel rohkem: Indrek pidi aitama ka Tiina saladuse paljastada, nii et kogu nende ümbrus, kogu nende igapäine elu oleks saladusist puhas. Täiesti puhas! Aga sellega Indrek ei saanud nõustuda, öeldes, et seni kui Tiina saladused ei takista teda tema kohuste täitmises, pole pererahval nendega midagi tegemist. Pealegi, Indrek oli arvamusel, et inimestest ja asjadest peab hoiduma teatud kauguses, kui tahetakse nendega kuidagi läbi saada, vastasel korral kannatab üks või teine, sagedasti aga mõlemad.
„Sest milleks siis inimesed ja asjad on lahus loodud, kui nad ei pea lahus olema,“ seletas ta. „Milleks tahtsid sa teenijale tingimata eraldi tuba, kui sul on himu osa saada kõigist tema saladusist? Milleks mees ja naine, kui nad oleksid võinud olla üks, nii et oleksid võinud olla ühised saladused ja et poleks olnud üldse võimalik petta? Eks! See on ju ometi võimalik, et inimene oleks ei mees ega naine, vaid lihtsalt inimene. Mõistad! Ainult inimene, muud ei midagi, aga ometi nõnda, et armastaks ja sigiks. Või mis veel parem: kujutle, et maailmas pole sajad ja tuhanded miljonid mehed ning naised, vaid ainult üks naine ja üks mees, kuid nõnda, et nad kahekesi kuidagi imelikul viisil täidavad kogu maakera, ka Vaikse ookeani ja Sahaara kõrbe, ning kui oled seda juba ilusasti mõelnud, siis mõtle veel lisaks, et see ainus mees ja ainus naine on üks, täiesti üks, nii et ilmas elaks üksainus inimene ja temast jätkuks kõigile kõrbedele ning ookeanidele. Nõnda poleks maailmas ainustki inimlikku saladust ega pettust, ega? Ja kui sa veel rohkem tahad mõelda, siis mõtle nõnda, et see ainus inimene…“
„Ei ela mitte ainult maakeral, vaid ka kuul ja planeetidel, isegi taevatähtedel,“ jätkas Karin nöökavalt ja tüdinult vahele. „Tunnen juba sinu kosmost ja kosmilist inimest. Enne ma mõtlesin, et sa vähemalt isegi usud sellest midagi, aga nüüd ma tean, sa räägid neid lollusi ainult selleks, et minu mõtteid teisale viia, mind lihtsalt ninapidi vedada. Tänini olen kuulanud sinu rumalusi ja nõnda olen ise rumalaks jäänd, aga nüüd on sellest küll, kas kuuled!“
„Hea küll, olen nõus, sul on õigus, see on lihtsalt rumalus, et elaks maailmas ainukene inimene, kes pole mees ega naine, vaid lihtsalt inimene, nii et tal poleks saladusi ega pettust, röövimist ega vargust, tapmist ega vägistamist, sõda ega rüüstamist ja et tal oleks aega Sahaaras harida põldu ning Vaikses ookeanis teha heina ja sööta karja…“
„Issand jumal, sa ajad mu oma lollustega hulluks!“ hüüdis Karin vahele.
„Kuis nii?“ küsis Indrek imestunult. „Mõtle ometi natukenegi järele. Inimesed ehitavad ju tunneleid ning maa- ja merealuseid raudteid, eks. Inimesed ehitavad kahesajakordseid maju. Aga ütle, miks nad ei võiks ehitada kahetuhandekordseid, ah? Ja kui nad teevad merealuse raudtee, miks nad ei võiks siis teha ka lihtsalt veealust raudteed, klaaskatus peal, nii et näeks sõites, kuidas ujuvad kalad ning kuidas suuremad õgivad väiksemaid? Arvad, et see on võimatu? Midagi pole võimatu, niipea kui inimene hakkab sellest kord tõsiselt mõtlema. Nii siis: veealune raudtee on meil juba valmis. Aga kui me oskame teha veealust raudteed, miks siis mitte veealust heinamaad või karjamaad? See on ju üsna lihtne, niipea kui veealune raudtee valmis. Väga võimalik, et inimene leiab ükskord, et põldu harida on kergem Vaikses ookeanis kui Sahaaras.“
„Väga võimalik,“ ütles Karin vahele, „aga mis puutub see meie asjasse.“
„Ega ta puutugi,“ vastas Indrek, „ja sellepärast ma ei tahtnudki sellest rääkida, ütlesin ainult muu seas, et sa teaksid, kuidas ükskord asjad maailmas kujunevad, kui meid enam ei ole. Sest sa pea meeles, mis oleks, kui elaks maakeral niiöelda üksainus inimene, kes oleks harmooniline, nii et ta ei valmistaks ei dreadnoughte, veealuseid paate ega mingisuguseid laskeriistu, ei suuri ega väikseid. Kas sa oskad kujutleda, millised kultuurilised võimalused siis avaneksid?“
„Jäta mind ükskord oma igaveste võimalustega!“ hüüdis Karin. „Siin ilmas pole mingeid võimalusi, siin istud nagu raudpuuris, kus aina pead, pead, pead!“
„See on nüüd,“ rääkis Indrek, „aga sa mõtle, mis on kümne tuhande aasta pärast. Siis võib-olla ehitame lõhkeainevabrikud kuule, et maakeral poleks enam õnnetusi ja viinamarju ning tomateid hakkame kasvatama Marsil või Venusel.“
„Kas sa saad aru, ma lähen ogaraks seda kuulates,“ ütles Karin üsna tõsiselt.
„Ilma selletagi võib ogaraks minna,“ rääkis Indrek nagu lohutavalt, „aga mis sa teeksid veel siis, kui ühel ilusal päeval poleks enam saladusi, nagu sina soovid, kui poleks üldse enam isiklikku elu. Ütleme nõnda: leitakse aparaat, millega võib lugeda inimeste mõtteid ja tundmusi. On lihtsalt niisukesed prillid, et kui paned nad ette, siis näed kümne või saja kilomeetri ringis kõik, absoluutselt kõik. Näed, kuidas inimesed põrmugi ei usu jumalat, aga ometi lähevad karjas kirikusse, kus nad palvetades mõtlevad ärist või uuest kleidist, mõtlevad oma haigest pimesoolikast või konnasilmast. Näed isegi seda, kuidas mees ja naine heidavad ühte voodi, samal ajal mõeldes üks tantsijannast, teine tenorist või baritonist. Näed, kuidas emad oma lapsigi kallistades mõtlevad võõrale mehele, tema sülelustele. Näed, kuidas noor neiu saab esimest korda emaks ja mõrtsukaks. Näed teenija, laste, mehe, omaste, kogu ümbruse valet, pettust, silmakirjalikkust, kadedust, kurjust, õelust, kahjurõõmu. Ja mis kõige hullem, niipea kui paned need kenad sinised prillid ette, siis näed iseennast sellisena, nagu sa tõepoolest oled.“
„Iseennast ma näen niikuinii,“ ütles Karin, kes jäi juba huvitatult kuulama.
„Kust sina seda tead, sul pole ju veel neid uusi siniseid prille ees olnud,“ ütles Indrek. „Minu arvates olekski just niisukesi prille kõige enam vaja, millega inimesed näeksid iseendid.“
„Muidugi, ega sina ilma saa, kui pead ikka kõik lolluseks pöörama,“ ütles Karin.
„Mitte sugugi,“ vaidles Indrek vastu. „Maailmasõda oleks ehk tulemata jäänud, kui inimestel oleksid olnud enesenägemise-prillid. Praegu on ju suurim häda selles, et inimene näeb oma kurja himu eelkõige ligimese küljes ja nõnda ta siis tormabki temale kallale, s. t. kuulutab sõja. Sina teed justament sedasama, mis maailma riigid ja rahvad: kui sind hakkab vaevama mingi tusk, siis tunneme seda meie Tiina ja lastega; on minul selline tuju, siis saad sina, Tiina ja lapsed; kannatab Tiina oma tujude käes, siis kuula, kuidas pauguvad uksed ja kolisevad riistad, nii et kas või tükid taga, kuna lapsed karistavad samas meeleolus oma nukke, mängukanne või meie kõrvu oma hirmsa kisaga. Niipea kui aga leiutatakse enesenägemise-prillid, ei kordu need asjad enam kunagi. Iga laps näeb siis, et mitte nukk või mängukann pole nii hirmus kuri, et teda peaks karistama või puruks peksma, vaid kurjus istub lapses eneses, nii et teda tuleb karistada, kui karistamisel üldse mõtet. Või arvad sa, et Tiina hakkaks ustega paugutama või riistadega kolistama, kui ta ühel ilusal päeval näeks, et mitte taldrikuil ja nugadel-kahvlitel, vaid temal endal on halb tuju, tema ise on kurjust täis, mitte nemad.“
„Aga millest sa ometi räägid?“ küsis Karin. „Tiina pole ju kunagi uksi paugutanud ega riistadega kolistanud.“
„Muidugi ei ole,“ oli Indrek nõus.
„Milleks siis see tühi loba?“ küsis Karin.
„Mina arvan, temal ehk ongi juba need enesenägemise-prillid,“ vastas Indrek. „Ja see ehk ongi tema suur saladus, mida ta sinule miski hinna eest ei ütle.“
„Muidugi,“ ironiseeris Karin. „Meie teenijatel on ikka igasugused ideaalsed asjad, eriti veel Tiinal. Parem ütle mulle, oled sina Tiinasse või Tiina sinusse armunud? Muidu ma ei mõista, milleks see mäng minu selja taga.“
„Tahad, ma ütlen sulle suure saladuse,“ vastas Indrek.
„Muidugi jälle mõni lollus,“ arvas Karin.
„Seda kindlasti,“ oli Indrek nõus. „Aga mis sest? Mõtle ometi: kui ma sinu selja taga Tiinaga mängisin, olin ma armunud sinusse ja ei osanud sulle kuidagi muidu head teha.“
„Head teha!“ osatas Karin. „Petta ja head teha!“
„See oligi minu lollus, et ma tahtsin oma naisele head teha,“ ütles Indrek. „Muidugi ei tulnud sellest midagi välja. Sest naine lihtsalt ei usu, et oma mees võiks tahta temale head teha. Eks ole nõnda?“
„Aga kuis ma siis usun, kui sa mu nõnda pettuse ja valega sisse põimid!“ hüüdis Karin. „Ja mis peaasi: ma ei ole kunagi kindel, et sa ütleksid mulle kõik, nagu mina sinule. Kui mina midagi räägin, siis räägin ma sulle isegi oma tundmused, aga kui sina räägid, siis nõnda, nagu ei ütleks sa midagi. Ometi nõuad ise, et ma sind milleski ei kahtlustaks.“
„Üsna õige,“ ütles Indrek, „mina kuulen sinult tundmustest, sina minult tõsiasjust, et aga need sulle midagi ei ütle, siis paistab, nagu polekski ma sulle midagi rääkinud.“
„Ära pööra minu sõnu pea peale,“ vastas Karin ägestudes. „Parem ütle mulle otsekoheselt, tean ma nüüd Meleski asjas kõik või on veel midagi tulemas?“
„Ma ei tea isegi selles asjas kõike, kuidas saaksin ma seda siis sinule öelda,“ vastas Indrek põigeldes, kuna ta endamisi aru pidas, kas vaikida oma tegelik osavõtt ja sellega seotud asjaolud surnuks või kui rääkida, mis siis rääkida. Peab ta ütlema, et ainult tema parema käe liigutus päästis tema elu ja et selle põhjuseks oli ehk ainuüksi see, et ta ei pannud Meleski parema käe liigutust tähele, sest muidu ta oleks ehk ebateadlikult seda jälginud ning siis oleks temaga sündinud seesama, mis Meleskigagi? Peab ta seletama kogu oma kahtluse, et Melesk toimis ehk enesetapjana ja et ta toimis üsna hoolimatult, sest kõige väiksema vääratuse juures oleks surm tabanud ka teda, Indrekut, istusid nad ju üsna lähestikku, peaaegu külg külje vastu? Lõpuks: peab ta ehk rääkima sellestki, et väga tõenäolikult võidakse teda kahtlustada Meleski reetmises ja et kui see saab kuidagi avalikult teatavaks, siis teda võib ähvardada hädaoht, saada äraandja palga osaliseks, mis tähendaks surma? Pidi ta tõepoolest seda kõike rääkima, sest ainult siis oleks nende vahekord täiesti selge ja puhas, nagu Karin seda viimasel ajal nii sagedasti armastas toonitada? Aga see võiks Karinilt riisuda öö- ja päevarahu, une ja söögiisu, lõpuks isegi aru ja sellepärast Indrek otsustas jätta kõik nagu on: hoidub kõik saladuses, on hea, tuleb midagi avalikuks, nii et Karin saab sellest kuulda, siis on see paratamatus ja eks siis näe, mis teha või kuidas toimida, aga ega kõik ikkagi päevavalgele uju. Nõnda arvas Indrek.
„Pane nüüd ise tähele, kuidas sa mulle vastad,“ ütles Karin. „On see mõni õige vastus?“
„Võid päris kindel olla,“ rääkis Indrek, „minu poolt pole selles asjas enam midagi oodata, sest mina olen kõik öelnud, mis mul öelda.“
„Aga kas sa tead veel midagi?“ päris Karin ja vaatas Indrekule uurivalt silma.
„Ei,“ vastas Indrek ja kannatas pilgu välja.
Sel lühikesel kahetähelisel sõnal olid Indreku elus otse saatuslikud tagajärjed, vähemalt tema ise arvas hiljem nõnda. Sest kõik, mis sündis, sündis selle tühise sõna pärast, nagu oleks temas eona peitunud niihästi kogu tema enda kui ka Karini inimlik totrus, pöörasus, kurjus ja julmus.
Meleski surm äratas nimelt väga suurt tähelepanu ja temast räägiti kõikjal. Huvi muutus veel elavamaks, kui ajakirjanduse kaudu sai teatavaks, et ametiasutused keelduvad tema suhtes andmast põhjalikke ja üksikasjalisi seletusi, mille tõttu pidi oletama, et kogu sündmusega on seotud mingisugused erilised saladused. Neist saladusist tegidki mõned lehed lööknumbri, et pingutada inimeste närve ja meelitada neid lehte ostma. Anti mõista, et lähemal ajal avaneb võimalus tuua asjasse lõplikku selgust. Sellepärast siis — ainult pisut kannatust, ainult pisut lehe ostmist ja lugemist ning siis on käes see saladuslik asi, mis piinab kõigi kodanikkude meeli. Pimesikumäng ja saladiplomaatia peaksid avalikus elus ometi jäädavalt mööda olema. Või mis ajast saadik ei kuulu inimese surm avaliku elu nähiste hulka? Ega püha bürokraatia ometi arva, et kui inimene on su vastane ja põrandaalune, et ta siis enam polegi inimene? Oma surnud vastast tunda on riigikodanikul rohkem põhjust kui elavaid sõpru. Üldse — vaba- ja edumeelsed lehed olid väga kurjad, et ametnikud ei tahtnud lasta põrandaalust inimest isegi peale surma täiel määral põranda peale.
Tõepoolest oli aga lugu nõnda, et Meleski surma saladus oli niiöelda avalik saladus, millest ei kirjutatud, kuid millest kaksi-kolmi päris julgesti räägiti. Ainult Karini kuuldes ei tehtud seda mitte. See pani teda väga imestuma ja tema uudishimu ning kahtlused kasvasid päevpäevalt. Ta katsus asjast juttu teha Kittyga ja proua Meeliga, ta küsis ühte ja teist Mägarilt ja isegi Paralepalt, aga nad vaatasid talle kuidagi imelikult otsa ning vabandusid teadmatusega: nad polnud asja kursis või kui olidki, siis nii halvasti, et ei tahtnud tühje jutte edasi kanda, sest neid on seltskonnas niikuinii üleliia. Viimaks ei saanud Karin muidu, kui määras Röneele kohtamise, et temalt saavutada seda, mida nii targu varjavad teised. Pealegi seadis Karin nõnda, et nad läksid kahekesi linnast välja sinna poole, kus pidi olema juhtunud Meleski surm.
Oli ilus kevadeilm kõleda meretuulega. Aga männiku vahel oli üsna soe, nii et Karin päästis mantlihõlmad lahti ja laskis nad lehvima nagu liblikatiivad. Et nad noormehega kõndisid külg külje ääres, siis takerdus see tuulepuhanguil Karini mantlihõlmasse ja tema palgeisse tõusis ikka elavam puna.
„Kui te teaksite, kui õnnelik ma täna olen!“ rääkis Karin ja vaatas noormehele otsa läbi juuksesalkude, mis langesid tuules silme ette. „Ma ei uskunud üldse enam, et ma võiksin veel nii õnnelik olla. Ainult üks asi vaevab mu südant.“
„Tohin ma teada, mis see on?“ küsis noormees.
„Mul on teile suur, suur palve, kas lubate seda täita?“
„Kui see minu võimuses seisab,“ vastas noormees niiskel pilgul, oletades jumal teab mida.
„Oh jaa! Seisab küll,“ vastas Karin. „Laulge midagi. Ma tahan teid siin kuulda, ma tahan teid üksi kuulda. Mõistate? Ma tahan, et laulaksite ainult minule. See on nii hea. Ma ei tea, mis ma teile annaksin või teie heaks teeksin, kui te laulaksite ainult minule siin metsas.“
„Armuline proua,“ ütles noormees nüüd liigutatud häälega ja haaras Karinil käest kinni, „lubage end üksainus kord suudelda ja ma laulan teile kas või õhtuni, tulen igapäev teile siia või mujale, kuhu käsite, laulma.“
Karin jäi nagu üllatatult seisma ja vahtis etteheitvalt noormehele otsa, kuid ei tõmmanud oma kätt tema peost.
„Seda ma ei või,“ ütles ta nagu vabanduvalt, „sest ma armastan oma meest.“
„Ega te siis sellepärast teda vähem armastama hakka,“ vastas Rönee. „See on ju üksainus kord.“
„Seda ei või teada,“ raputas Karin oma pead ja vaatas naeratades noormehele otsa. „Võib-olla hakkan vähem. Kunagi ei või seda ette teada.“
„On see siis nii hirmus, kui hakkate vähem?“ küsis noormees.
„See on väga hirmus,“ kinnitas Karin, aga nõnda, et teine kuidagi ei võinud taibata, räägib ta tõtt või heidab ta ainult tühja nalja. „Kas te veel kunagi pole seda tundnud?“
„Ei,“ vastas noormees, „sest ma pole veel kunagi õieti armastanud.“
„Aga nüüd te luiskate!“ hüüdis Karin, vabastas oma käe ja astus edasi. „Kindlasti luiskate! Sest kuhu jätate mammi?“
„Issand, kui õieti on tema mind hoiatanud!“ hüüdis noormees ja püüdis Kariniga sammu pidada.
„Milles?“ küsis Karin.
„Selles, et naised on südameta,“ vastas noormees. „Noored naised nimelt, ütleb mammi, sellepärast ta hoiatab mind alati nende eest.“
„Jumal tänatud, et mina enam noor ei ole!“ hüüdis Karin naerdes ja vaatas noormehele nagu õrritavalt otsa.
„Armuline proua, teie olete noor ja südameta,“ ütles noormees peaaegu nukralt.
„Kuis nii?“ hüüdis Karin imestunult.
„Te palute mind laulda, aga tuletate mulle ise mammit meelde.“
„Aga teie tahate mind suudelda ja kinnitate ise, et te kedagi ei armasta,“ vastas Karin, nagu oleks teda vallanud sama tõsidus, mis noormeestki.
„Teie mõistate mind võõriti!“ hüüdis noormees paluvalt.
„Naine ei mõista meest kunagi võõriti, mees ainult naist, pidage seda meeles,“ ütles Karin ülitargalt.
„Siis mõistan mina teid võõriti,“ rääkis noormees alistuvalt. „Aga kui ma teile laulan ja siis teid väga palun…“
„See oleneb sellest, mis ja kuidas te laulate,“ rääkis Karin vahele. „Ma ei luba seda isegi oma mehele heast-paremast, vaid ta peab enne midagi niisukest tegema, et ma tahan — nõnda peab see olema.“
„Nüüd on mul päris kindel, et te olete alles noor, sest vanad, nagu mammi, himustavad alati suudelda,“ rääkis Rönee elutargalt.
„Ei, noorhärra,“ õpetas Karin, „ainult mees hakkab kohe himustama, naine armastab. Laulge mulle armastusest.“
Jällegi ei saanud Rönee õieti aru, kas Karin heidab nalja või räägib ta seda, mis ta arvab. Ometi hakkas ta laulma, laulma armastusest. Kuid ta ei saanud seda kuigi kaua teha, sest Karin tormas tema juurde ja hüüdis nagu hirmusosinal:
„Ma palun, mitte enam! Ma ei või!“
„Teile ei meeldi täna mu laul,“ ütles Rönee ülinukralt ja haavunult. „Te ainult mängite minuga.“
„Ei,“ hüüdis Karin vastu. „Mul tuli äkki midagi hirmsat meelde, sellepärast. Te ju teate seda Meleski lugu, olete muidugi kuulnud?“
„Olen kuulnud,“ kinnitas noormees.
„See on ju ometi õige, et ta kusagil siinpool maha lasti,“ rääkis Karin. „Ja kui mõelda, et inimene suri siinsamas mõni päev tagasi ja meie laulame täna juba armastusest! Mul hakkas lihtsalt õudne. Kas teil ei hakka?“
„Ei,“ vastas noormees, „sest minul pole selleks mingit põhjust.“
„Ega minulgi ole, aga ikka on õudne,“ seletas Karin. „Ja uskuge, mul on pisut õudne ka armastuse pärast. Nii kui kuulen, et lauldakse, kohe käib värin südamest läbi, just nagu lauldaks surmast. Sellepärast tuligi mul esteks nii elavalt Meleski surm meelde. Ma olen hirmus uudishimulik, kuidas see küll kõik tõepoolest võis sündida?“
„Kas siis mees pole teile rääkinud?“ küsis Rönee.
„Tema ei tea isegi kuigi paljukest“ ütles Karin. „Tal on ainult hirmus kahju, sest Melesk oli tema koolivend.“
„Teie mees ei räägi teile, küllap tema juba teaks,“ tähendas noormees.
„Arvate?“ küsis Karin nagu kerges uudishimus, kuna endal lõi süda värisema. „Arvate tõesti, et tema võiks teada?“
„Räägitakse,“ vastas noormees.
„Mis nimelt?“ päris Karin.
„Teate, proua, ma ei usu teid, te mängite ikka ja alati,“ ütles noormees. „Praegugi teate muidugi palju rohkem kui mina, aga teete näo, nagu tahaksite minult midagi kuulda. Te uurite lihtsalt, kui palju mina tean.“
„Teie eksite,“ ütles Karin. „Teie eksite, sest te olete noor ja ei tea, mis on abielu.“
„Alles hiljuti ütlesite, et armastate oma meest,“ tähendas Rönee.
„Aga ma ei öelnud ju, et mees ka mind armastab,“ vastas Karin.
„See on iseenesestki mõista, sest milleks muidu naine on truu,“ arvas noormees.
„Nüüd ma usun, et te pole kunagi õieti armastanud,“ ütles Karin, „muidu te ei räägiks nõnda. Keegi pole ju truu sellepärast, et teda armastatakse, vaid et tema ise armastab. Näiteks, kui mina teid armastaks, arvate, et teie sellepärast oleksite mulle truu? Ei kunagi!“
„Jumala eest, nii tõesti, kui ma siin seisan, oleksin ma teile truu,“ kinnitas Rönee.
„Ja loobuksite mammist?“ küsis Karin.
„Te olete halastamatu,“ ütles noormees valuga.
„Näete, te ei mõtlekski truu olla, sest et te ise ei armasta,“ järeldas Karin. „Aga niipea kui hakkate armastama, siis tuleb ka truudus. Ja mis te arvate, kas te laseksite mind nii kaua ennast paluda selle Meleski pärast, kui te pisutki armastaks, kui teil oleks pisutki lugupidamist ja usaldust minu vastu. Aga teil ei ole midagi. Te tahate mind ainult suudelda, et oleks üks võit naiste juures rohkem. Võib-olla teil pole tõsist himugi suudlemiseks, sest kui see teil oleks, siis teeksite kõik, mis ma palun, teeksite ainsa lootusega, seega võita minu usaldus ja poolehoid. Aga õieti öelda, ega ma teid nii väga ei süüdistagi, sest viga on muidugi minus endas. Minus ei ole seda, mis ärataks usaldust, lugupidamist või armastust. Sest mõelge ometi, mind ei ole kogu eluaeg keegi õieti armastanud, mitte keegi, ainult mina olen armastanud. Seega olen otse vastand teile. Isegi minu oma mees pole mind ligi kümneaastase abielu järele armastama õppinud. Mõistate? Lihtsalt ei armasta, muud midagi. Ja mis ma võin sinna parata. Pean ma enese sellepärast temast lahutama? Aga mul pole ju kedagi teist, kes mind armastaks. Mitte ainustki! Enne tegi see mu nii hirmus õnnetuks, aga aja jooksul harjub inimene kõigega. Hakkad lugema ainult aastaid ja kortse näos.“
Rönee oli mitmel korral tahtnud vahele rääkida, aga Karin sundis ta käeliigutusega vaikimisele. Lõpuks pahvatas noormees ometi:
„Ma räägiks teile kõik, mis ma tean, ainult kui see poleks jälle mõni hirmus suur rumalus, nagu minuga sagedasti juhtub.“
„Issand jumal, võtke aru pähe!“ hüüdis Karin. „Te olete ju kunstnik, milleks teil tarkus? Kunstnik peab olema anderikas, see on kõik. Rumalus on vaimuanne, s. t. huvitav rumalus. Mina pean teile puhtast südamest ütlema, et targad mehed on kõik hirmus igavad, sest nemad kõik räägivad poliitikast. See on lihtsalt nagu vanne. Minu mees ei saa muidu Meleski surmastki rääkida, kui ikka segab sinna poliitikat.“
„Aga see on ju poliitika,“ ütles Rönee.
„Mina ei leia seda mitte,“ ütles Karin. „Meleski tapmine on ehk poliitika, aga ega siis sellepärast veel tema surm seda ole. Tema surm on lihtsalt surm, muud mitte midagi. Ja mina ei taha mingit poliitikat, vaid ainult Meleski surmast kuulda, sest mina armastasin teda.“
„Tähendab, te tundsite teda?“ küsis Rönee üllatatult.
„Ei,“ vastas Karin, ja kui noormees talle arusaamatuses päranipilgul jäi otsa vahtima, lisas ta seletuseks: „Õieti hakkasin ma teda alles pärast surma armastama. Sest kui ma nägin, kuidas mu mees tema pärast nuttis ja kuidas ka Tiina mehe nutu tõttu tönnima pistis, siis läksid ka minul silmad märjaks, ja ma ütlesin: see pidi olema kuldne inimene, teda oleks pidanud armastama…“
„Aga ta oli ju põrandaalune revolutsionäär,“ hüüdis noormees vahele.
„Teie räägite nagu kõik mehed, sest teie pöörate iga asja poliitikaks. Aga mina ei pööra, sest mina olen naine. Mina nägin lihtsalt pisaraid, muud ei midagi ja ma oleks tahtnud, et inimest, kelle pärast nutetakse, oleks armastatud. Mul tuli nimelt mõte, et see inimene hakkas ehk ainult sellepärast poliitikat ajama, et ta ei leidnud armastust. Ja siis ma ütlesin endale: hea küll, elus polnud sul armastust, aga surnult tahan mina sind armastada, et vähemalt sealilmas sul poleks vaja poliitikaga jännata. Nõnda ma siis armastangi teda nüüd ja sellepärast tahangi nii väga tema surmast kuulda.“
„Ta on selja tagant maha lastud, ainult õnnekohe on teie mees pääsenud, sest nad istunud mahalangenud puu peal kõrvuti,“ ütles Rönee ja mõtles jätkata, aga äkki märkas ta, et Karin on näost sootuks valge ja toetub männi najale. Ta sööstis teda aitama ja hädaldas: „Eks olegi jälle! Ma tegin vististi hirmsa rumaluse, et teile rääkima hakkasin. Aga see pole ju kindel, ainult kuulujutt…“
„See pole see,“ rääkis Karin, „seda ma tean, olen kuulnud… Aga kevadine õhk või tuul ja päike, ma ei tea mis, mina ei kannata seda. Paar päeva tagasi olime mehega kahekesi ja siis juhtus seesama: nagu jääks äkki hing kinni, süda seisma, ei tea millest… Aga, näe, juba läheb üle, vaadake, ma käin päris ilusti, pole enam midagi. Rääkige edasi. Korrake, mis te ütlesite, ma ei kuulnud hästi, sest enne tuli see nõrkusehoog mul peale.“
Noormees kordaski oma endiseid sõnu ja lisas siis seletuseks juurde:
„Õnnekohe pääsemiseks peab seda sellepärast nimetama, et üks oli ju sihtinud Meleski, teine teie mehe pihta, kuid mõlemad kuulid sattusid ühele.“
Karinile tuli tema halb nõrkusehoog uuesti peale ja nüüd juba hoopis kangemal kujul. Ta käsi otsis männi krobeliselt koorelt tuge, aga ei leidnud nähtavasti ja nõnda vajus ta männi juurde samblale. Rönee, kes talle appi tõttas, seadis ta istuma, selg vastu puud.
„Armuline proua, mis teil ometi on!“ rääkis ta hirmunult.
„Juba läheb üle, juba on parem, see tuleb ikka nõnda, kaks või kolm korda, kunagi ei jää ühega. Hea, et mu mees siin pole, muidu mõtleks ta jumal teab mis. Nüüd te näete, misuke ma olen. Öelge nüüd ise, kas võib niisukest viletsat naist armastada, kes ei suuda kevadist värsket õhkugi välja kannatada, kardab päikest ja tuult…“
„Ma jumaldan teid,“ rääkis noormees ja langes Karini ette põlvili, haarates tema käed.
„Suudelge siis mind,“ vastas Karin nõrgalt.
Ja kui noormees ta oma käte vahele kahmas ning teda nii tugevasti vastu rindu surus, et Karinil seljakondid rägisesid ja hingus lämbus, mõtles see parastades Indrekule: „Küll sa siis tead, mis on. Ma maksan sulle kümne-, saja-, tuhandekordselt kätte. Ma tasun iga su hirmsa vale veel hirmsama tõega, nii et sa mäletad. Veel surres pead sa mind mäletama. Mina armastan, aga sina mäletad.“
Noormehe suudlused ja kallistused muutusid aina metsikumaks ja pöörasemaks, sellepärast ütles Karin:
„Mitte nii kõvasti, mu huuled ponduvad üles ja kehale jäävad sinised laigud, mees võib näha, ta on hirmus armukade.“ Karin püüdis end hellalt vabastada noormehe kätest, kes peaaegu oli nutul valusast kirest ja ei tahtnud millestki hoolida. „Aga te pole mulle ju veel midagi jutustanud, ainult paar tühist sõna, mida ma isegi teadsin. Aidake mind ilusasti üles ja kõnnime pisut, te teate, kevadel on maa külm, te peate ennast minu pärast hoidma. Pealegi, pole ju sugugi viisakas, et mehe naine, kel juba lapsed, võõra noormehega nõnda metsas päikese käes aeleb, sest päikesest tulevad kõiksugu halvad mõtted ja himud. Ärge rääkige vastu, mina olen vanem, mina tean ja minu kohus on õigel ajal hoiatada, muidu tuleb kõik minu hingele.“
Nõnda siis tõusid nad maast ja pöördusid pikkamisi kodu poole, kuna noormees hakkas jutustama, mis ta teiste suust kuulnud.