Tõde ja õigus V/I

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare

I.

Kui üksik rändur, kandam kaksiti õlal — pikad kummsaapad ripakil ees ja pamp seljas —, jõudis Vargamäe maile, lähenes kuu juba silmaringile, muutudes ise aina punasemaks ja punasemaks, nagu võtaks ta oma taevasel teekonnal pikkamisi tuld. Vargamäe välja alt vaadates ta kumas ainult pisut veel üle mäe ja selles kumas meie rändur astuski mööda väljamäge üles, hoidudes teest paremale ja minnes huupi mööda kõrrepõldu, kus mustendasid siin-seal viljaaunad.

Rändur läks viljaaunade vahelt läbi otseteed mäenuki sihis. Seal pidid kasvama vanad männijändrikud — nende juurde tahtis ta. Aga pedakate asemelt ta leidis ainult suure kivivareme, mis varjas kännudki. Siia kivivaremele mees siis istuski, kui oli võtnud pambu seljast, nagu oleks ta juba oma pika öise teekonna lõpul. Istus, võttis mütsi peast, pühkis higi otsaesiselt ja laskis leigel tuulel sasida oma juukseid, kuulatades ise mingit kohinat, mis kuidagi ei tahtnud kosta, vaatas kustuvat kuud ja lausus endamisi:

„Kaob Jõesaare taha. Aga siit lähen käsikaudugi.“

Ometi, kui oli küllalt istunud ja tõusis kivilt, polnud minemine sugugi nii lihtne. Kõigepealt sattus ta kartulivagudesse, kus jalad takerdusid pealistesse; siis tuli pimedas vastu kiviaed, mida ta ei tundnud, ja kui ronis sellest üle, leidis peagi püstaia, mis oli talle samuti võõras. Aga ka sellest ta sai oma kandamiga üle ja läks vana mälestuse järgi ikka edasi, paiguti kividele ja mätastele komistades. Viimaks ta jõudis mingisugusesse kännustikku, kus tundis nagu kuusevaigu lõhna. Ta jäi seisatama. „Tähendab need olid juba nii suured, et kõlbasid maha võtta,“ arutas ta mõttes. Nüüd ta pöördus pisut pahemale ja läks julgesti edasi, lootes leida varsti lattaia, millest pidi üle ronima. Aga selle asemel seisis äkki põiki pikk must kogu ta ees. Mees peatus natukeseks nagu aru pidades või midagi meelde tuletades, pöördus siis ümber ja läks mõned sammud tagasi, seisatas uuesti mõttes, käis pimeduses ringi ja otsis midagi, jäi veel kord seisma ja ütles kuuldavalt, nagu kõneleks ta kellegagi, keda silm pimeduse pärast ei seleta: „Ka seda pihlakat pole enam, mille isa istutas Jussi kuuse asemele.“ Ja et olla asjas päris kindel, kõndis mees veel kord pikuti ja põiki sauna taga, otsides asjata kadunud aegu.

Lõpuks läks ta sauna ette, leidis ukselingi, mis tuttav, kergitas seda ja tõmbas — uks oli lahti. Ta astus kotta, avas auguga ukse ja katsus tasakesi sisemist toaust — ka see oli riivita ja lukuta. Mees kobis ühes oma kandamiga üle kõrge uksepaku sisse ja pani selle käsikaudu suure ahju kõrvale maha. Nüüd otsis ta kobades redelit, mis pidi viima vommile, ja kui ta selle oli leidnud, toetas ta istmiku alumisele pulgale, mis tasakesi kääksus. Vaevalt oli ta sellega toime tulnud, kui vanamehe hääl küsis pimedusest:

„Kes see tuli seal, kas oma või võeras?“

Tulija võpatas kogu kehast.

„Oleks nagu ikka oma,“ vastas ta veidikese aja pärast kõhklevalt.

„Aga häälest ei tunne,“ arvas vanamees pimedusest. „Tuttav nagu oleks, aga…“

„Ega vist tunne küll,“ lausus tulija, „pole ju ammugi kuulnud.“

Nüüd valitses pilkases pimeduses tükk aega vaikus. Siis liigutas vanamees end asemel, nii et säng nagises, ja küsis ebakindlalt, isegi nagu pisut ärevalt:

„Oled õige sina, Indrek, või?“

„Mina, isa,“ kostis ahju äärest redelipulgalt.

„Seda ma siis nägingi sinust mitu ööd järestikku und,“ rääkis isa. „Mõtlesin, et mis sinuga veel juhtuda võiks… hakkad õige surema või… Ah siis sina oled! Tulid kauemaks või?“

„Küllap ikka vist kauemaks,“ vastas Indrek.

„Ja sauna minu juurde?“

„Kui lubad, isa,“ ütles Indrek alistunult.

Isa liigutas end jälle asemel, nii et säng nagises, ja ütles siis:

„Poeg, minul pole Vargamäel enam midagi keelata ega käskida.“

„Isegi saunas mitte?“ küsis Indrek.

„Sedagi mitte,“ kinnitas isa. „Ma andsin kõik oma käest ära, et saaks enne surmagi kord vabaks. Inimene on ju niisuke loom, et kui tal midagi on, siis ta on selle vang. Aga miks peaks minusugust mulda veel vangis peetama? Vangirauad olgu noorte tarvis, sest nemad lähevad muidu paha peale. Noor on kui ahne loom, kes jookseb ringi, silmad kirges peas. Aga vana, kuhu saab tema? Ei kuhugi! Tal pole enam õiget silma ega kõrva. Minul, jumal tänatud, on kõrvad jäänud, sest ma kuulsin sind juba siis, kui sa väljas lähenesid saunale — tümp, tümp, tümp! Aga miks sa kohe sisse ei tulnd? Miks läksid esteks tagasi? Mida sa otsisid?“

„Otsisin pihlakat, mis sa ise istutasid Jussi kuuse asemele,“ vastas Indrek.

„Nii, nii,“ lausus isa mõttes. „Sa mäletad veel Jussigi.“

„Pedakaid pole ka enam mäetipul,“ ütles Indrek nagu otsides teist juttu.

„Kes sulle seda ütles?“ küsis isa huvitatult.

„Käisin ise ülal otsimas, leidsin pedakate asemelt kivivareme,“ seletas Indrek.

„Õige, õige,“ kordas isa, „pedakaid pole enam, on ainult kivivare. Ma ütlesin küll, et las nad seista jalal minu surmani — nad olid nimelt kõik juba ära kuivand —, aga ei, Sass võttis nad maha. Ma läksin oma silmaga seda tööd vaatama ja ütlesin seal, et võiks jätta ühegi minu rõõmuks sinna, kus ta on seisnud kogu minu ea. Suud mööda seda lubatigi, aga pärast leidsin, et kõigile oli saag äärde pandud. Ja et poleks enam jälgegi vanadest pedakatest, veeti kivivare kändudele. Noored ei armasta vanu tänapäev, nad pole neid vist varemgi armastanud. Ka vanad ei armasta noori õieti ja nõnda elavad nad kõrvuti, nagu oleksid nad pahukses üleaedsed. Aga minusse see enam ei puutu, sest kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. See saungi oleks ammu maha kistud ja ase üles küntud, kui mind poleks oma vana luie-kontidega risuks ees. Tänini on ikka kannatatud, eks näe, kas kannatavad surmani või tuleb veel enne kolimine. Ütle nüüd sinagi, Indrek, sa oled ju ilmas rohkem käind ja näind, mis on minusuguse armastus, kel seda vaja?“

„Küllap on ehk ka sinusuguse armastust veel maailmas vaja, isa,“ rääkis Indrek.

„Vargamäel mitte,“ vaidles isa vastu.

„Ehk vajatakse seda Vargamäelgi,“ arvas Indrek.

„Ei, armas poeg, mind ja minu armastust pole enam kellegil vaja. Kui inimene tahab, et temast veel midagi oleks, siis peab ta midagi tegema. Aga mis teen mina? Mis väärtus on minu tegemisel? Ma kannan risu jõkke, et vesi ei saaks joosta. Ükskord pahmitsesin, kui teised tegid tõkkeid, aga nüüd teen ise sedasama. Kui ma kisuks vanu tõkkeid jõest välja, see oleks teine asi, aga ma ei kisu ju. Ma ütlen, et nõnda püüan kala, aga oli aeg, kus ütlesin, et ennem jäägu kõik kalad jõkke, kui et sinna risu kantaks, mis takistab veevoolu. Siis kaevati Vargamäel kraavi, kuivatati maid, et mets läheks kasvama, nüüd ootavad kõik, et riik kaevaks. Minagi mõtlesin kord, et mis oleks, kui keegi võtaks ja puhastaks Vargamäe jõe ära, nii et vesi saaks õieti jooksma ja langeks, ütleme, paar jalga…“

„Aga need päevad võivad ju nüüd tulla,“ ütles Indrek vahele.

„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!“ ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast.

„Ehk näevad,“ arvas Indrek, ja äkki välgatas tal peas mõte, mis tundus nagu mingi eluülesandena ja läbis tuimunud südant värske puhanguga. Õige! Mis oleks, kui tema katsuks kasutada oma tutvusi linnas ja kui ta hakkaks Vargamäel ning igal pool ümberringi õhutama jõe puhastamise ja õgvendamise mõtet! Kui ta käiks läbi kõik metsanurgatalud ja ka need kauged välimaa-külad, kel heinamaad Vargamäe all jõe ääres! Kui ta räägiks kõigile ainult ühte ja sedasama: jões tuleb vesi alla lasta, siis muutuvad heinamaad, sood ja rabad kõvaks ja kuivaks. Jõe ääres hakkab siis koreda luhaheina asemel kasvama peen ja pehme arurohi, kas või metshärjapea ja hiirehernes. Kümne aasta pärast ei tunne endisi pehmeid ja kõikuvaid maid äragi. Sooheinamaast saab kultuurheinamaa, võserikust saab tihe mets, metsast saab helisev laas. Mehed ise peavad käed külge panema, peavad kokku tulema, aru pidama ja otsuse tegema, peavad palvekirja saatma, peavad, kui vaja, mitu palvekirja saatma.

„Kui minu silmad seda veel näeks,“ kordas isa samal ajal, kui Indrek andus oma mõtetele, „siis läheks minagi jõe äärde ja hakkaks risu sealt välja kiskuma, mis sinna kannud teised ja mida kannud ma ise. Ma oleks siis kõige õnnelikum inimene maailmas, sest minuaegsed mehed on juba kõik läind. Pole enam Hundipalu Tiitu, Aaseme Aadut, Kingu Priidut, Ämmasoo Villemit, Rava Kustast ega Kukessaare Jaani, aga nemad kõik olid minust nooremad. Elus on ainult Vihukse Anton, aga see olla nüüd veel unisem kui enne ja temasse selle ilma asjad ei puutu. Hinges olla ka Kassiaru Jaska, aga see elab nüüd linnas, on seal majaomanik. Nii et õieti oleks ainult mina, kelle silmad seda näeks, kui Vargamäe jõge hakatakse puhastama.“

„Aga eks Pearu ela ka veel?“ küsis Indrek isa sõnade vahele.

„Jah, temal on ka alles hing sees,“ ütles Andres, „aga temast ei olla enam kuigi suurt asja. Mina pole teda küll juba ammugi oma silma saand, aga ma kuulen, et teised räägivad, tema oodata päev-päevalt surma. Mineval talvel, kui see hirmus torm ja tuisk oli, lasti kõla lahti, et Pearu ollagi läind, — surnud just tormi ajal. Mina ja kõik teisedki ütlesid siis, et seda see hirmus torm ja tuisk tähendaski — tuldi Pearu hinge järele. Aga nagu pärast selgus, Pearu vaakunud siis küll hinge, aga jumal pole teda ikkagi võtt, pole veel taht, nõnda et elab tänapäevani. Jalad olla tal alt ära ja selg teha haiget — vist sellest, et teda häil päevil kord hirmsasti materdati, niisuke asi annab end vanas eas ikka tunda. Tema veab ju minuga vägikaigast, et kes enne, kas mina või tema — kel läheb enne suu mulda täis. Aga Vargamäe jõe puhastamisest pole tal kunagi sooja ega külma olnd. Hoopis teine lugu oleks Tiiduga, kui tema elaks. Aga tema ei ela. Ja kuigi ta elaks, nagu ta enne surma oli, siis ei märkaks ta midagi, sest tema läks lolliks. Mõistad sa, poeg, et niisuke tark inimene, nagu Tiit, läheb äkki lolliks: ei näe, ei kuule, ei pane kedagi tähele, ei vasta küsimistele, ei tunne sind ära. Lihtsalt ei tunne, tee mis tahes. Ma mõtlen veel tänapäevgi, et mis salajast kurja tema küll oli teind, et jumal teda nii raskesti nuhtles.“

„Ehk ei olnudki see talle nuhtluseks määratud,“ ütles Indrek.

„Sa arvad siis, et see on jumala armuand, kui tark inimene läheb lolliks?“ küsis isa.

„Kes teab,“ vastas Indrek, ja nüüd valitses natukene aega pimeduses vaikus. Viimaks ütles isa:

„Sul on ehk tõesti õigus, Tiidule võis see armuand olla, et ta ei kuulnd ega näind, kuis tema noorem poeg nagu väejooksik ja isamaa-äraandja maha lasti. Aga siis peab küsima: kuis võib niisukesel isal, nagu Tiit, olla pojaks isamaa-äraandja? Mis jumala nuhtlus see siis on? Või on ka inimestega, nagu metsaga: okasmetsa järele tuleb lehtmets, lehtmetsa järele okasmets?“

„Võib olla, et nii,“ oli Indrek nõus. „Vanemad on isamaalased, lapsed kadakad, isad koguvad varandust, pojad pillavad ja muutuvad kerjusteks, üks põlv teeb tööd, teine laseb lilla.“

Nõnda jutlesid isa ja poeg pimedas toas maast ja taevast, ilmast ja inimesist, aga mõlemal oli samal ajal tundmus, et nad peaksid ja tahaksid midagi hoopis muud kõnelda. Isa tüüriski sõnad mõnikord hella paiga poole, aga Indrek oskas ikka targu kõrvale põigelda. Viimaks ütles isa otseteed:

„Kuule, Indrek, mina olen sinuga juba tükk aega nagu täie inimesega juttu ajand, aga on see siis tõsi, mis leht sinust kirjutas?“

„Ma pole lugenud, mis lehed minust kirjutavad,“ vastas Indrek, „aga küllap nad ehk tõtt kirjutasid, isa.“

„Aga siis sa oled ju mõrtsukas, Indrek,“ ütles isa.

„Jah, isa,“ vastas Indrek.

„Miks nad ei pane sind siis kinni?“ küsis isa.

„Ma ei tea,“ vastas Indrek nagu lootusetult.

„Tule jumal appi!“ hüüdis isa. „Ennemalt niisukest asja ei olnd. Sõjast saadik oleks nagu kõik aru kaotand. Kõik! Maal ja linnas!“

„Ei, nemad arvavad, et ainult mina olen aru kaotanud, et mina olen pisut lolliks läinud,“ rääkis Indrek.

„Mina küll aru ei saa, et sina oleks lollimaks läind,“ ütles isa.

„Isa, ega minu lollus polegi niisuke, millest aru võib saada, minu lollus või haigus on teissugune, kui ta üldse on olemas.“

„Usud sa siis ise ka, et sa oled lolliks läind?“ küsis isa.

„Ei, isa,“ vastas Indrek. „Aga see ehk ongi minu lolluse või haiguse märk. Teised just seda kinnitavadki. Nad ütlevad: kui inimene veel aru saab, et ta hakkab lolliks minema, siis pole kuigi kardetav, aga kui tema enam aru ei saa, siis on otsas, siis on sootuks halb. Ja minuga olevat nõnda: olen loll või haige, aga ise sellest aru ei saa.“

„Mina ei saa ka sinust praegu aru,“ ütles isa. „Mis lollus või haigus niisuke on, mida inimene ise ei mõista, teised aga küll?“

„Ma katsun seletada, isa, aga ära pane pahaks, kui ma asju räägin, mida sa ei tahaks kuulda. Võtame näiteks Jeesuse Kristuse. Meile on õpetatud, et tema on jumalapoeg.“

„Aga seda ta ju ongi,“ ütles isa vahele.

„Hea küll,“ oli Indrek nõus. „Jeesus Kristus oli jumalapoeg, suri ristil ja lunastas maailma ja inimesed. Aga, isa, on inimesi, kes küll usuvad, et Jeesus Kristus suri ristil ja kannatas Pontsiuse Pilatuse all, aga kes eitavad, et ta oleks jumalapoeg. Nad ütlevad: ta oli inimene nagu meie kõik. Ta oli ehk palju parem, õiglasem ja vagam kui teised inimesed, ta oli niisuke haruldane inimene, nagu neid sünnib ainult mitme tuhande aasta kohta üks, aga ta oli ometi ainult inimene.“

„Nii et nemad tahavad seega öelda, et meie kõik oleme alles lunastamata?“ küsis isa ärevalt.

„Seda ehk muidugi ka,“ rääkis Indrek edasi, „aga asi pole selles ja asi on palju keerulisem. Kui öelda, et Kristus oli ainult inimene, siis on üks kahest: tema kas suri kui petis või…“

„Poeg, Kristusest ei peaks nõnda rääkima, olgu ta jumalapoeg või inimene,“ ütles isa siin vahele.

„Õige, isa, seda ei peaks,“ oli Indrek nõus. „Ütleme siis nõnda: Kristus suri kui inimene, aga tema ise uskus kindlasti, et tema sureb kui jumalapoeg. Mõistad, isa! Ta oli inimene, aga pidas end jumalapojaks ja selle tõttu hakkasid teisedki teda jumalapojaks pidama.“

„Mina usun, et tema oli tõesti jumalapoeg,“ kinnitas isa.

„Väga hea, isa, aga need, kes seda ei usu, mis tuleb neil Kristusest pidada? Mis tuleb pidada inimesest, kes usub, et tema on jumalapoeg, ja kes katsub ka teisi seda uskuma panna?“

„Kas siis ilmas on niisukest inimest, kes usuks, et tema on jumalapoeg?“

„Küllap ehk on,“ arvas Indrek. „Igatahes olen mina inimest näinud, kes uskus ise ja püüdis ka mind uskuma panna, et tema on Poola kuningas.“

„Kui liht inimene niisukest asja usub, siis on ta ju loll,“ arvas isa.

„Ja muidugi, isa, aga ta on veel lollim, kui peab end jumalapojaks. Sest kuningatroonile istuda on kergem kui ristil surra ja maailma lunastada, eks ole nii. Ja kui inimene ometi endast seda usub, siis peab ta väga haige olema. Nimelt pea peab tal haige olema. Muidugi, isa, võiks ka nõnda öelda, et ehk on maailmas inimesi, või kui neid tänapäev ei leidu, siis oli neid ehk varem või neid tuleb hiljem, tuleb nimelt niisuguseid inimesi, kes on peast ja südamest nii haiged, et võivad end uskuda tõelikult jumalapojaks ja võivad nõnda maailma lunastada…“

„Poeg, nüüd hakkad sa lolli juttu ajama,“ ütles isa vahele.

„Eks ole, isa, ja just niisuguste juttude pärast nad ütlevadki mulle, mina tahtvat mõrtsukaks saada, ilma et ise põrmugi mõrtsukas oleksin. Aga kuule, isa, kas ma siis tõepoolest ajan lolli juttu? Sa ju ometi tead, mis Kristus rääkis usust: kui me ütleksime ka selle mäe vastu, saagu ta üles tõstetud ja merre heidetud, siis peab see sündima. Ja kuidas äratas Kristus Laatsaruse surnuist? See haises juba. Noh, nüüd ütlen mina: kui usk võib seda, miks ei või ta siis ka veel suuremat? Miks ei või ta lõpuks sedagi, et muudab lihtsa inimlapse jumalapojaks, kes lunastab maailma, ainult kui sel inimlapsel on küllalt suur ja kindel usk? Mõistad, isa, — küllalt suur ja kindel!“

Nüüd valitses natukene aega vaikus ja siis ütles isa nagu kaastundlikult:

„Indrek, mu poeg, sinuga on asjad halvad. Kas sa just loll juba oled, seda ma ei tea, aga õige asi sinuga küll ei ole. Sina räägid asju, mis on patt pühavaimu vastu, ja seda ei anta andeks ei siin- ega seal-ilmas. Suur kirjamõistmine ajab su jampsima. Sind kuulates tulevad kadunud ema sõnad meelde. Tema ütles ikka, et sina oled meie patulaps. Nõnda nimetas ta sind, kui ta oma südant vaevas poodud Jussi pärast. Ja nüüd ma hakkan uskuma, et sina, Indrek, oled tõesti meie patulaps, sest sinu ema himustas Vargamäele perenaiseks juba siis, kui tema esimene mees Juss alles elas, ja mina tahtsin teda omale naiseks, kui ta oli alles teise mehe oma. Mina võib-olla tahtsin ehk pisut selle teise mehe, tähendab sauna Jussi surmagi, nii et ta läkski end pooma otse minu ja oma naise, sinu ema kurja himu pärast. Kui ma nõnda mõtlen — ja see on nõnda —, siis pean ma veel enne surma tunnistama, et õigus oli sinu emal ja mitte minul, ning õigus oli ka Krõõdal, minu esimesel naisel, kui ta ütles Vargamäele tulles, et soosild jääb soosillaks ja temast ei saa maanteed. Mina uskusin, et saab, aga pole saand tänapäevani. Õigus on ehk Vargamäe lastelgi, kes katsuvad, et saaks aga siit minema…“

„Isa, aga mina tulin Vargamäele tagasi ja mina olen juba ammugi mõelnud, et tuleb, mis tuleb, sünnib, mis sünnib, jäägu või kogu maailm kitsaks, Vargamäel leidub ikkagi minu jaoks ruumi,“ rääkis Indrek isa sõnade vahele.

„Nõnda pole minu lapsed veel kunagi Vargamäest rääkind,“ ütles isa rõõmuvärinaga südames, peaaegu vapustatult. „Tuleb see sul puhtast südamest, või ainult sellepärast, et hakkad lolliks minema, ei mina tea, aga minu vanainimese süda läheb otse kergeks ja ma olen uuesti nagu poisike, kui kuulen niisukesi sõnu oma poja suust.“

Aga isa rõõm ei kestnud kuigi kaua ja tema süda läks varsti jällegi raskeks niihästi Vargamäe kui ka oma poja pärast, sest see ütles:

„Vargamäe on sunnitööliste paik, aga inimene ei saa ilma sunnitööta läbi. Inimene ei oska ilma sunnitööta elada, olgu see sunnitöö vabatahtlik või teiste poolt peale pandud. Mina tahtsin, et teised paneksid mu sunnitööle, aga nemad ei pannud: nemad arvasid, et mina ei vaja seda. Nõnda tulin ma siis ise vabatahtlikult, tulin, isa, sinu juurde, sest sina oled kõik oma paremad aastad elanud siin kui sunnitööline.“

„Ei, poeg,“ vaidles isa vastu, „mina pole olnud Vargamäel ühtegi päeva sunnitööliseks.“

„Küll ikka, isa,“ ütles Indrek; „aga see’p see õige sunnitöö ongi, kui inimene ise tunneb end vabana. Sellisele sunnitööle tulin nüüd minagi.“

„Oli selleks siis vaja Vargamäed üles otsida?“ küsis isa etteheitvalt ja halvakspanevalt.

„Just selleks, isa,“ vastas Indrek lihtsalt. „Sinule paistab see muidugi imelikuna ja arusaamatuna, aga ometi on see üsna loomulik. Meie seal linnas oleme pisut vasika moodi, kes äkki laudast välja pääseb ja esimeses tuhinas oma kõhu lahti jookseb. Usu, isa, meil kõigil, või kui mitte just kõigil, siis suuremal hulgal seal linnas on kõhud lahti — ihu ja hinge poolest. Aga kaua sa nõnda elad? Kaua sa nõnda elada saad? Ei kuigi kaua. Sellepärast siis ongi varsti kõik omadega läbi. Ära arva, et ainult mina. Kui see nõnda oleks, siis poleks häda kuigi suur. Paljud, väga paljud! Kes pankrotti, kes vekslivõltsijaks, kes mõrtsukaks, kes röövliks, kes abielurikkujaks, kes pätiks, kes kaabakaks või kelmiks, kes liigkasuvõtjaks, kes valemängijaks või vargaks, kes lukulõhkujaks, kes noorte tüdrukute meelitajaks, kes oma lastega sahkerdajaks, kes iseenda müüjaks. Ja mis kõige hullem: need, kes elavad ja praalivad ausate inimestena, need on need kõige ilgemad, kõige jälgimad. Kes rüüstavad kogu maa, kes pigistavad Vargamäe sunnitöölisegi taskust viimase krossi välja, taovad uhkustades endale vastu õieliaetud rinda ja kisendavad täiest kõrist, et nemad on maailma ja inimeste päästjad. Kõigi nende ja paljude teiste eest, aga mis peaasi — iseenda eest tulin ma ära Vargamäele, tulin sinu juurde, isa, et jõuda selgusele eneses ja teistes.“

„Poeg, minu vana pea ei saa hästi sinu asjust jagu,“ rääkis isa, „aga kui sul oli tarvis Vargamäele tulla, eks sa siis jää pealegi siia. Ainult ma mõtlen, kas see on õige, et tuled kui sunnitööline ja et ka mina olen eland siin kui sunnitööline. Mina olen hakand Vargamäed armastama ja ma suren selle armastusega, seda tunnen ma.“

„Mis on armastus ja mis sunnitöö?“ küsis Indrek. Aga sellest ei saanud vana isa midagi aru. Ta arvas, et täie aruga inimene ei võigi sellest aru saada. Sellepärast ei lausunud ta enam sõnagi, ja kui ta nõnda oli natukene aega vaikides istunud, tuli tal magus haigutus peale, mis tuletas meelde, et aeg oleks heita koiduunele. Sellepärast juhatas ta pojalegi aseme kätte — käskis teda mööda redelit minna vommile, kust ta leiab põhukoti eest. Ta andis isegi juhatust, kuidas kotti soputada, kui tahab pehmemat aset. Aga Indrek ei vajanud koti soputust, ta ei koorinud end õieti riidestki lahti, viskas ainult kuue seljast ja sirutas enda käsikaudu leitud kotile pikali.

„Mis on armastus ja mis sunnitöö?“ sonis ta veel kord mõttes, kui oli juba pool-unes.