Tõde ja õigus V/II

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
III

II.

Hämaras valguses Indrek avas silmad, sest ta kuulis naisehäält ütlevat:

„Soo, pudru ja piim on siin, isa, hakka kohe sööma, muidu jahtub ära.“

„Mul on täna ka külaline, tea, mis sellele anda,“ vastas isa.

„Kus ta sul siis on?“ küsis naisehääl.

„Ülal, ahju peal, kus siis mujal, muud aset mul ju polnd,“ seletas isa.

Nende sõnade juures tõusis Indrek vommil istukile, et alla vaadata, ja ta tabas kaks alt üles vahtivat silma, mis peaaegu purskusid vett täis, kui naine tundis ülal istuva mehe ja otsekui hirmunult hüüdis:

„Armas aeg, sina, Indrek!“

„Mina, Maret,“ vastas Indrek lihtsalt ja ronis mööda redelit maha.

„Küll oled sa vanaks läind,“ ütles Maret Indrekule, kui see alla jõudis, kuhu väike neljaruuduline aken suutis pisut rohkem valgust kallata kui üles ahju peale.

„Meie kõik läheme vanaks,“ lausus Indrek ja pöördus õe silmade eest kõrvale, sest need seisid ikka veel pisaraist tulvil.

„Mina olen varssi ainus noor Vargamäel,“ katsus isa naljatada, kes oli akna all juba oma toidu kallale asunud.

„Jah, isa oleks nagu tõepoolest sestsaadik nooremaks läind, kui ta sauna elama asus,“ rääkis Maret peaaegu veendunult.

„Noh, siis muutun ehk minagi jälle nooreks, kui ma mõni aeg isa seltsis saunas saan elanud,“ katsus ka Indrek naljatada. Aga Maret võttis seda kibetõsiselt, sest ta küsis:

„Tahad sa siis tõesti siia elama asuda?“

„Tahan küll,“ vastas Indrek.

„Aga sul pidid ju lapsed olema, kes siis neid kasvatab?“ küsis Maret etteheitvalt.

„Olen siis mina mõni lastekasvataja, õde?“ küsis Indrek nukralt vastu.

„Issand jumal!“ ohkas Maret ja pööras silmad pimeda poole, sest need hakkasid sorinal vett jooksma. „Küll on see kõik hirmus!“

„Aga tead, Maret, ärgem rääkigem sellest kunagi enam,“ palus Indrek. „Selle asemel katsume elada. Katsume paremini elada kui tänini, sest üks päev paremat elu on rohkem väärt kui aasta halvast elust rääkida.“

„Mis sa siis tahad tegema hakata, kui sa siia jääd?“ küsis Maret.

„Kas siis minu jaoks Vargamäel tööd ei leidu?“ küsis Indrek vastu.

„Sa pole ju meie tööga harjund,“ ütles Maret.

„Küllap harjun jällegi,“ arvas Indrek.

„Sa pole ju õieti kunagi Vargamäel tööd teinud,“ ütles Maret, nagu püüdes vennale selgeks teha, kui mõttetu on temal tulla Vargamäelt tööd otsima.

„Indrek ütleb, et tema tulnd Vargamäele sunnitööle,“ rääkis isa nüüd laste jutu vahele.

Neid sõnu kuulates õde jäi vennale pärani silmi otsa vahtima. Ja nagu mõistaks ta äkki isa sõnade kogu kurva mõtte, hakkas ta peaaegu suure häälega nutma. Või oli ta ka iseoma tööd siin tundnud kui sunnitööd ja karjus sellepärast iseoma häda pärast?

„Ära nuta, Maret,“ rääkis Indrek härdalt, „mina arvasin, et sunnitöö Vargamäel on ometi kergem kui surm, sellepärast tulin.“

Seepeale ei vastanud õde tükil ajal midagi, aga kuuldud sõnad katkestasid äkki pisarate voolu. Ja põlleotsaga silmi kuivatades ta lausus nagu lohutatult:

„Ah nõnda mõtlesid sa seda.“

„Nõnda,“ kinnitas Indrek.

„Siis on muidugi hea, et sa meid ei unustand,“ ütles Maret peaaegu rõõmsalt.

„No näed, õde, asjad on kõige paremas korras,“ katsus Indrek nagu naljatada.

Selle naljaga jutt seks korraks õieti lõppeski. Sest isa lõpetas oma hommikueine ja see tuletas meelde, et ka Indrek tahaks ju süüa. Seda Maret tõttaski tooma ja tegi seda sellise hädalise kiiruga, nagu võiks ta muidu ehk hiljaks jääda. Samal ajal Indrek hakkas ettevalmistusi tegema metsaminekuks, sest tema tahtis enne, kui hakkab töö järele ümber vaatama, näha vanu tuttavaid paiku, puid ja põõsaid. Ta tahtis kõige selle seltsis viibida, mille keskel ta oli kasvanud, rõõmutsenud, hõisanud, unistanud. Sest pikad kadunud aastad olid surunud minevikule lohutava ilupitseri.

„Kas tõmbad iseoma pikad säärikud jalga?“ küsis isa.

„Esiteks pidin küll, aga nüüd mõtlesin ümber. Minu omad peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,“ vastas Indrek.

„Kõige säädsamad oleks pastlad, aga kas su jalad vett kannatavad,“ arutas isa. „Sa pead ikka seda teadma, et on juba sügisene aeg ja sul tuleb vees solistada, sood pole enam nii kuivad kui olid ükskord.“

„Aga pole ju paar nädalat nüüd vihma olnud,“ katsus Indrek vastu seletada. „Või on siin sadanud?“

„Seda mitte,“ ütles isa, „aga küllap lähed ja näed kõik ise, see on parem kui minu seletus.“

„Ma paneksin siis pealegi pastlad, kui ma nad kuskilt saaksin,“ otsustas Indrek.

„Võta minu omad,“ ütles isa. „Ma lappisin nad hiljuti kinni, ainult pahemal on teine orm pihastanud, selle pean enne uue panema.“

Nende sõnadega tõttaski ta seda tegema.

Võis olla kella kümne paiku, kui Indrek oli reisuvalmis. Ka täna, nagu eelmisedki päevad, puhus leige sügisene tuul edelast, lennutades kergeid pilvi nagu suitsuses taevas. Päike paistis nagu läbi halli vina ja sagedasti katsid ruttavad pilved ta peaaegu täiesti, nagu võiks iga silmapilk hakata sadama, et ladiseda päevade kaupa, aga siis äkki hele päikeseketas välgatas uuesti harvakoelise pilve tagant ja ujus viimaks suitsuvinalisele, kahvatule taevalapile, kust ta süstas varsti jällegi ligiruttava pilve varju. Nõnda oli see kestnud päevi ja öid ja näis, nagu võiks see kesta igavesti.

„Sookask tõmbub juba kollaseks,“ ütles Indrek sauna ees seistes, kuna isa istus paku otsas ja pusis pastla kallal.

„Juba hakkab värvi andma arukaselegi,“ rääkis isa. „Mõni haab seisab juba nagu tulle torgatud.“

Kui Maret toiduga sauna juurde jõudis, olid Indrekul juba pastlad jalas.

„Kas sa end nõnda ära ei külmeta, jalad saavad ju märjaks,“ rääkis õde hoolitsevalt.

„Pole viga, vanad karjase jalad,“ vastas Indrek. Ta tahtis esimesest päevast peale enda viia samasesse eluviisi, millises ta millalgi ammu oli lahkunud Vargamäelt. Ta ei hoolinud sellest, et vaheajal oli tema ise ja ka kõik muu teiseks saanud.

„Kuhu sa kõige enne mõtled minna?“ küsis isa, kui Indrek avas saunaukse.

„Mõtlesin otsaga jõe äärde jõuda,“ vastas Indrek.

„Aga sinna viivad nüüd uued teed, vanad on ammugi kinni kasvand,“ seletas isa.

„Mina lähen mööda vanu teid,“ seletas Indrek.

„Siis lähed mööda rägu.“

„Kui rägu, siis rägu,“ vastas Indrek ja läks uksest välja.

Vaevalt oli ta mõnisada sammu astunud, kui tal tulid tahtmata meelde isa sõnad, mis see ennist pimedas saunas öelnud: või on ka inimestega nagu metsaga — okasmetsale järgneb lehtmets, lehtmetsale okasmets? Tõepoolest oli see välja ääres igal pool nõnda sündinud. Kus pidi olema lepik, sealt leidis kuusiku, kus kuusik, seal oli tõusnud kaasik, põndakul, kus oli kasvanud igasugune rägu ühes kadakatega, süstsid taeva poole nõtked männid.

Muidugi, see kõik oli üsna harilik näht, aga Indrekut rabas see peaaegu hingepõhjani. Ta tundis südames valusat pitsitust, nii et jäi tahtmatult seisatama. Maalõhngi oli teiseks muutunud, nagu kohaneks see taimestikuga. Ja kui Indreku silmad sattusid kogemata oma pastaldele ja nartsudele, siis paistsid need äkki talle naeruväärsetena. Talle näis tagantjärele, nagu oleks ta pastaldes ja nartsudes ilmunud selleks vanadele paikadele, et tunda end endisena. Aga milleks peab inimene jääma endiseks, kui mets ja maagi muutub kuni tundmatuseni? Milleks taotleda jäädavat, kui kogu maailm saab aina teiseks ja uueks?

Ometi, kui Indrek jõudis sohu, kus hüppas mättalt mättale, kuni jalg vääratas ja lipsas veise jalajälje-auku, kust purskus mudast vett kuni põlvedeni üles, viirastus talle äkki kõik, nagu see olnud aastakümneid tagasi: karjakellade kõlin, koera haukumine, tallede määgimine, kes kaotanud mätaste vahel oma ema silmist, lindude laul ja häälitsemine ning leige tuul ja soe päikene. Just nii: soe päikene ja lindude laul, nagu oleks millalgi siin olnud ainult kevade.

Nägemus ja temast tõusnud tundmus oli nii elav, et Indrek jäi kuhugi mätta otsa seisma, nagu peaks ta veel praegugi tundma kevadist soojust ja kuulma lindude laulu. Aga pikkamisi silmad seletasid võhivõõrast ümbrust, seletasid sookaski, mille lehestikku sügise sulatanud juba kollast ja sulgenud kõik laulusuud. Ainult pastlas jalg oli tal märg ja teine kuiv, nagu see oli olnud aastakümned tagasi. Ja talle meenus, kuis ta siis mõnikord oli katsunud, et kui kaua ta õige saab käia ühe kuiva ja teise märja jalaga. Tundide kaupa läks ta siis mättalt mättale ja künkalt künkale, toetudes märja jalaga vette või porri ja viies kuiva jalga ikka kuivalt edasi.

Mõtlematult hakkas ta ka nüüd samuti mängima. Aga see ei õnnestunud tal kuigi kaua, sest kuiv jalg sulpsatas tal peagi vette, pealegi veel nii põhjalikult, et sai palju kõrgemalt märjaks kui teine. Indrek jäi peaaegu imestunult vahtima, et mis koht see küll on, kus leidus nii salalik ja sügav vesi. Ja oligi, mida imetseda: tema jalg oli libisenud kahe mätta vahelisse auku, mis oli jäänus endisest kurikuulsast kraavist, kus Oru Pearu millalgi ammu oli tammitanud vett Mäe Andrese karjamaale, põhjendades seda oma loodheinamaa kastmisega. Hoolega otsides Indrek leidis veel teisigi samasuguseid auke, mis seisid reastikku, juhatades Vargamäe alt Jõessaare poole. Neid vaadeldes ta tundis rinnas valusat tuksatust. Ah ainult niipaljuke on säilinud sellest Vargamäe rahvaste suurest elusoonest ja askelduste tallermaast!

Siiski, imestuda polnud siin eriliselt midagi. Vargamäel ei sünni ju midagi muud, kui mis on juba lugematu hulk kordi sündinud laias maailmas. Rahvad ja kultuurid tõusevad ning langevad ja järeltulijad tosivad oma esivanemate tuhas ja põrmus ning ahervartel, olles uhked ja suurelised oma huvide sügavusest ja kustumatust teadusehimust. Aga nagu esiisadel-emadel polnud kuigi suurt huvi ega lugupidamist oma kultuuri vastu, samuti on järeltulijailegi nende eluasemed ja eluallikad üsna ükskõiksed asjad, mida võib iga tühise tuju või himukese rahuldamiseks muuta tuhaks ja põrmuks ning ahervarteks, et uutel järeltulijatel oleks jällegi põhjust milleski tosida ja oma tosimisega uhkustada ning ajada rinda ette õieli.

Otse loomusunniliselt pöördus Indrek ümber ja läks aukuderea juhituna välja äärde tagasi, kust oli juba natukene maad eemale jõudnud. Ta tahtis oma silmaga näha Pearu endist loodheinamaad, mis oli millalgi maksnud niipalju muret ja vaeva, uneta öid ning meelepahandustki. Aga heinamaa asemelt Indrek leidis loomade poritud soo vähese rohu, mõne männijändriku, kasekiitsaka ja hallpaju-põõsaga, kust karjane ei leia vilepuudki, sest Vargamäel pole seda lolli, kes ei teaks, et hallist pajust ei saa üldse vilet, on ju tema pind üleni mügerik, mispärast koor läheb pealt ära tõmmates lõhki.

Indrek otsis ka seda paika, kuhu Pearu oli tahtnud ehitada nii kõva tammi, et teispere karjapoiss ei suudaks seda ära lõhkuda, aga kõigest sellest kange mehe tööst ei olnud kuskil jälgegi leida. Kõik oli kadunud, nagu poleks seda kunagi olnudki. Iseasi, kui oleks siin kaevama hakanud, siis oleks ehk sattunud mõnele vaiale või ka kivile, millega Mäe Matu millalgi ammu siin pildunud Pearut. Aga Indrekul polnud labidat, või kuigi oleks olnud, siis kaevamisele poleks ta ometi asunud, sest selleks polnud Vargamäe kraav veel küllalt vana. Indrek seisis muidu niisama siin sookaskede keskel, mille lehestikku sügis tippis juba kollast, seisis ja uneles seletamatus nukruses, nagu hakkaks ta päise päeva ajal aru kaotama. Ometi oli tema aru selge, ainult tema sisemuses langes suur ja lai maailm kokku, muutus olematuks. See oli tema isiklik maailm, täis rõõmu ja kurbust, lootust ja unistusi.

Iga mätas, iga küngas, iga kask, mänd, kadakas ja põõsas oli teiseks saanud, isegi teatud sajakoorse-perekonda ei leidnud ta sealt, kust läks teda otsima. Ometi arvas ta, et kõik võivad muutuda, võivad välja kasvada, aga tema jääb — sajakoorne jääb, sest tema tahab kasvada kõvaks ja sitkeks, et oleks noatera ees nagu luu ja sarv, ja sellepärast kasvab ta tasa ja targu. Võid oodata palju aastaid pikisilmi, et sajakoorsest saaks rehapulka, aga enne tüdineb ootaja, kui jõuab kasvada sajakoorne. Ja nüüd ei olnud teda ometi enam endiselt paigalt leida. Polnud leida enam seda küngastki, mille lõunapoolses otsas seisis millalgi sajakoorse-mätas. Nõnda ei jäänud Indrekul muud üle, kui pidi pettunult edasi minema. Aga ta ei jätnud lootust kuskilt ometi leida midagi tuntut ja tuttavat. Mineviku mälestuste uss näris tema südame kallal.

Kui ta oli tükk aega edasi tampinud mööda vesist padrikut, tõusid tedred suure parinaga natukese maa pealt tema eest lendu — kõik noored kuked, kes heitsid juba verisulgi ja omandasid täiskasvanu musta rüüd, milles võib järgmisel kevadel kuhugi lagendikule või väljamäele mängu ilmuda. See lennuparin oli äkki nii tuttav, nagu oleks ta seda alles eile kuulnud. Ja kui ta kuulatades seisatas, nägi ta enda ees vana kuivanud soomändi, millel latv pealt ära ja murde läheduses pehastunud oksatüügas. Millegipärast köitis see kuivanud mänd Indreku tähelepanu. Ta tundus tuttavana ja sellepärast astus ta temale lähemale. Kui ta on see, mõtles Indrek, siis peavad tal ka madalamal tüve küljes tugevad oksatüükad olema, kuhu võib ronides jalgu toetada.

Õige, oksatüükad olid olemas, aga nii mädanud, et Indrek murdis nad kergesti tüve küljest. Just see oksatüügaste murdmine rabaski Indrekut. Sest mõtelda, et see vana männijändrik on nii palju aastaid siin seisnud, ilma et keegi oleks tema vastu niigi palju huvi tundnud, et oleks kas või muidu niisama heast-paremast tema mädanud oksatüükad ära murdnud, oli nagu mingisugune suur elumõistatus. Millalgi oli see mädanud konts olnud kuulus üheoksaga mänd. Talle roniti siis arutihti otsa ja istuti tema ainukesele oksale kiikuma, sest oks oli toores ja tugev, kandis iga aasta hulka rohelisi käbisid, mis lõhnasid vaigust.

Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt soopinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine mänd Vargamäel, võib-olla kogu maailmas. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karjalind või tõusis temalt taeva poole mõni soolõoke ning laskus varsti lauluga siiasamasse vaiguste käbide keskele. Oo, ta võis kas või kümme korda roheliselt männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski. Isegi loomad polnud käinud tema vastu oma kaelu nühkimas, sest muidu lipendaksid kuskil karba küljes mustad, valged või punased karvaudemed.

Indrek katsus mändi maha murda, nagu ta oli murdnud tema oksatüükad, aga tüvi pani alles vastu. Soopedakas, lausus Indrek endamisi ja asus kogu jõuga männi kallale, sest millegipärast tahtis ta tema tingimata maha murda. Aga kõik ta jõupingutused olid asjatud. Isegi männi juured olid nagu uuesti ümberringi maa külge kinni kasvanud. Lõpuks Indrek katsus männile otsa ronida, et proovida, kas endine kiigeoks on veel kõva või mädanud. Ka seda ei suutnud ta. Siis hakkas ta otsima parajat löögipuud, millega ulatuks oksani. Leidis tüki maa pealt peenema kuivanud männi, mille murdis maha ja tõi kohale. Ta hakkas sellega kiigeoksale hoope jagama, aga see murdus ainult ladva poolt, tüügas pidas vastu.

Hulk aega jändas Indrek vana männiga, kuni märkas, et ta oma parema käe oksa otsas veristanud, siis viskas ta löögipuu maha, vaatas veel kord kuivanud männijändrikule otsa ja ütles endamisi: „Isegi surnult teine, raisk, tugevam kui inimene elavalt. Peaks kirve või sae tooma.“ Nõnda ütles ta, kui hakkas verist kätt imedes edasi minema, ja tal ei tulnud kuidagi meelde iseendalt küsida, milleks ta küll peaks selle soopedaka kallale asuma kirve või saega.

Nüüd kõndis ta üsna huupi mööda sood, mis tundus võhivõõrana. Ta unustas kraavi hoopis, kus oli kord vett paisutatud, riieldud ja ärbeldud. Ta otsis ja ei leidnud enam taliteed, kust olid millalgi liikunud lumega heinakoormate voorid, jättes heinakõrsi ja -pepri põõsaste äärde, kuhu jänesed tulid öösiti sööma, jättes tõenduseks pikki jälgi ja ümmarikke pätsikesi. Igal pool aina põõsastik, rägu ja mets, mis oli paiguti nii paks, et varjas päikese täiesti.

Äkki Indrek sattus okastraadist aiale ja jäi vahtima, nagu näeks ta viirastust. Okastraat siin! Jah, ta oli lihtsalt puust puusse tõmmatud ja läks nõnda edasi aina tiheneva ja kõrgeneva metsa poole. Tähendab piir, lausus Indrek endamisi ja läks okastraadi juhituna.

Tal tuli äkki meelde, kuidas köster ja kirjutaja olid kord jõe ääres südaööl vaielnud isamaaliste küsimuste üle: köster oli tahtnud kord kuulda Jõessaare mail koorilaulu, see pidi olema tema arvates see õige luule, kirjutaja aga arvas sellegi luule olevat, kui tema käib südaööl kolm korda jõepõhjas oma kahva otsimas. Vaesed mehed! Kui nad ometi nüüd tuleksid ja vaataksid, siis nad näeksid, et kõige õigem luule on okastraat, mis läheb ühelt elavalt puult teisele.

Jõe äärde jõudes Indrek tundis äkki, kuis tal lõi naerule suu ja kogu ihu ning hing: siin oli kõik nõnda, nagu oleks ta alles mõni päev tagasi siit lahkunud. Ainult lähemal ja kaugemal lömitavad mustjashallid küünid oleksid nagu rohkem maa ligi lömitanud ja jõevesi vaiksemaks jäänud: havid ei lobistanud enam vookaelades kõrkjapadrikus vähemaid vendi püüdes ja partide prääksumist polnud kuskil kuulda. Aga hilised pääsukesed lendlesid ja häälitsesid, nagu ei tunnustaks nad kinnivajunud kraave ega okastraati. Ruttu, ruttu korjasid nad oma poegadele toitu, et need saaksid võimalikult pea jaksu lennuks lõunamaile.

Indrek katsus häälitseda ja hüüda, aga jõgi ja küünid olid tummad: küünid olid heinu täis ja ei kajanud vastu. Aga millalgi olid nad kõik tema hõikele vastanud — kõik, lähemad valjemalt, kaugemad nõrgemalt, olid vastanud, nagu oleksid nad elavad olevused. Indrekut valdas endine nukrus, üksilduse ja mahajäetuse nukrus. Tundus, nagu häälitseksid pääsukesedki ainult sellepärast, et nad on seltsimeeste poolt siia maha jäetud.

Mingi sisemise aje sunnil Indrek läks rohtunud voo juurde, kus oli ennemuiste tõke. Ja leidnud veel praegugi siit tõkke, ta läks seda mööda üle jõe ning läbi heinamaade paju- ja kaserägastikku, kus asusid vanal ajal põdrad, metskitsed ja metsised. Siin ta kolas nagu pimesi ja käsikaudu ringi, aga ei leidnud põtradest ega metskitsedest enam jälgegi. Aga metsiseid nägi.

Päike kaldus juba õhtu poole, kui Indrek jõudis kuhugi välja äärde, ilma et ise oleks õieti teadnud, mis koht see on. Pärast selgus, et ta on Hundipalul, ning imeselgena meenus talle, kuis ta paljude aastate eest istus Tiiduga kord kasepakul ja arutas suuri ja tähtsaid isamaa-asju.

Nüüd ei ole Tiitu enam Hundipalul ja tema järeltulijadki on siit mailt viimseni lahkunud. Siingi on kõik võhivõõras, nagu soos ja rabaski. Kogu ümbrus ja elu oleks nagu mingisugune pettekuju ja tühipaljas illusioon. Esimest korda Indrek tundis sellise selgusega, milline illusioon on elu ja kui õudselt üksikuna inimene seisab maailmas. Meelehärdus haaras voogava lainena kogu olemuse.

Samal ajal keegi võõras noormees tuli rattal kihutades mööda põlluteed väljaotsa poole ja, silmanud Indreku, kargas rattalt maha ja küsis, kustpoolt Indrek tulnud ja kas ta ehk karjakelli pole kuulnud. Nõnda sobis nende vahel jutt ja Indrek küsis, kas siin mail veel põtru leidub või mitte.

„Pole sellist kaupa enam,“ rääkis noormees uhkustavalt. „Kes siia tuleb, see sureb. Nüüd on igal mehel oma vintraud ja selle otsa eest ei pääse ükski põder. Ja kuigi meie ise hoiaks, salad teevad nad ikkagi sirgeks. Parem siis juba ise ja kas või salaja.“

„Nii,“ lausus Indrek.

„See on kultuur,“ rääkis noormees iseteadlikult. „Sestsaadik, kui oleme iseseisvad, kasvab kultuur kiiresti, lehtki ütleb seda.“

„Jah, kiiremini kui metsloomad jõuavad sigida,“ rääkis Indrek.

„Aga muidugi, loom inimese tarkuse vastu ei saa,“ oli noormees nõus, jättis head õhtut, istus ratta selga ja kihutas minema, et kuulata, kas kuskilt ei kosta karjakellad.

„Kultuur, kultuur,“ kordas Indrek ja tüüris jällegi jõe poole, et jõuda sillale. „Okastraat ja vintraud,“ lausus ta natukese aja pärast.

Jõudnud jõesilla juurde, ta jäi seisatama ja vaatles neid suuri kive, mis seisid endiselt neil paigul, kuhu Hundipalu Tiit nad aastakümnete eest pannud. „Kas ka see on kultuur?“ küsis Indrek endamisi ja kahtles selles, sest kultuur tähendab ikka millegi või kellegi hävitamist. Ei, ei, need kivid pole mingi kultuur, nad on ainult kivid, et inimesed võiksid käia kuivi jalu veest läbi.