Tõde ja õigus V/IV
IV.
Mäe Sass oli oma tervel jalal sirgelt seistes kasvult kahtlemata üle keskmise, aga kuna inimesed näevad oma ligimestes kergemini vigu kui voorusi, siis valitses üldine arvamus, et Sass on mitte ainult alla keskmise, vaid lihtsalt lüheldane mees — nimelt siis, kui ta toetub oma vigasele jalale ja laseb terve jala põlvest nõtku. Ta pidi olema lühem isegi oma naisest Maretist, kes olevat oma ema Krõõda konti ja vaimu, nagu vanad inimesed kinnitasid; aga ometi polnud pikem abielupool Maret, vaid tõepoolest Sass, nagu nad seda teiste eeski mõõtnud, et kõik näeksid oma lihasilmaga, millist tühja juttu räägib maailm.
„Kui Sass oleks minust lühem olnd, siis ma poleks temale läindki,“ ütles Maret kord.
Ütles ta seda ainult suusoojaks või mõtles ta tõsiselt nõnda, seda ei tea keegi tänapäevani. Aga suurt mõju polnud neil sõnul inimesisse mitte, sest need mõõtsid ka pärast seda Sassi pikkust mitte tervelt, vaid vigaselt jalalt. Nõnda elab Vargamäe Sass kogu oma elu inimeste silmis lüheldase mehena, kuigi ise on tublisti üle keskmise. Sedavõrd vastuolus seisavad maailmas inimeste arusaamine ja tõsiasjad. Aga et inimene elab rohkem oma kujutelmadest kui tõsiasjust, siis ei valmista selline seisukord kuigi tõsiseid raskusi. Ainult vahel harva inimene virgub nagu unest ja ehmub selle kuristiku üle, mis lahutab teda tõsisest maailmast. Kuid siis uinub ta uuesti ja võib isegi kogu oma kultuuri ja tsivilisatsiooniga hukkuda, ilma et taipaks, kuidas ta pole kunagi õieti osanud eraldada vigu voorusist, kujutelmi tõsiasjust.
Nagu Vargamäe Sasski. Tema oli ei tea miks juba noorest east saadik endale pähe võtnud, et kuna temal teine jalg vigane, siis peab temast saama tingimata parim tantsija ning vastupidavam kõndija, nagu on paljud kõhetud ja kidakeelsed õppinud avalikeks kõnelejaikski. Isegi nekrutivõtmisel püüdis ta võimalikult vähe longata ja kiitis oma tervist, nagu tahaks ta minna kroonuteenistusse näitama, mida suudab viganegi jalg, kui ta on täie mehe all. Aga komisjonis raputati pead, ja Sass sai sõnalausumata valge passi — kõlbmatu!
Üsna loomulik oleks olnud, et Sass oleks õppinud rätsepaks või kingsepaks, sest mõlemad need elukutsed on nagu loodud vigastele. Aga Sass õppis tisleriks ja hakkas puusärke kokku lööma ning inglikujudega ehtima, nagu tahaks ta kõigile, kogu kihelkonnale näidata, kuis ta seisab aastast aastasse oma vigase jalaga pingi ääres püsti, saeb ja hööveldab, ilma et see teeks talle midagi. Ta teeb kogu kihelkonnale puusärgid, aga ise elab oma vigase jalaga priskesti edasi.
Muidugi, ükski ehk ei tulnud sellele, et Sassil on niisugused tagamõtted, Sass isegi ehk polnud sellest täiesti teadlik, aga ometi oli see nõnda. Sass tahtis maksku mis maksab iseendale, oma naisele ja oma lastele, pojale ja tütrele, kõigile inimestele näidata, et tema, see puusärgi-Sass, nüüdne Vargamäe Eespere peremees, on ikka ja alati täie mehe eest väljas olnud. Sellepärast pole ei tema naisel ega lastel mingit põhjust oma isa pärast häbeneda ega iseend halvemana tunda. Just nimelt: mitte end halvemana tunda oma isa vigase jala pärast, juba sellepärast mitte, et Sass ise on tema pärast küllalt kannatanud ja kannatab vististi surmani.
Vargamäelegi Sass tuli ehk oma jala pärast. Oleks tal sel silmapilgul, kus vana Andres ilmus oma ettepanekuga, olnud kaks tervet jalga all, siis oleks ta vististi ütelnud: „Armas äiapapa, sa oled väga lahke, aga mina olen oma kappide, kummutite ja puusärkidega nii kokku kasvanud, et ei raatsi neist kuidagi lahkuda ja Vargamäe kivide ning pajupõõsastega jändama tulla. Pealegi on mul naine kleenuke ja ei tahaks kuidagi rasket Vargamäe orjust oma peale võtta. Sellepärast siis katsu kuidagi ilma meieta läbi saada, müü kas või Vargamäe ära, kui oma lapsed teda ei taha.“
Ja kui Sass oma kahel tervel jalal seistes oleks nõnda ütelnud, siis oleks kogu kihelkond kiitnud tema mõistlikku meelt, tema armastust oma naise vastu ja tema õiglast ning omakasupüüdmatut südant. Aga oleks ta samad sõnad rääkinud ja sama sammu astunud oma vigase jalaga, siis poleks mitte ainult kogu kihelkond, vaid ka Andres ise kohe ütelnud: „Arusaadav! Mis ta oleks peale hakanud oma vigase jalaga Vargamäe soodes ja rabades. Sinna peab minema tuliterve inimene. Seegi vaadaku, kaua ta seal vastu peab.“
Neid sõnu kartis Sass oma naise ja laste pärast ja sellepärast võttiski ta vana äiapapa ettepaneku peaaegu kõhklemata vastu. Ainuke, kes valutas oma südant, oli Maret, sest tema teadis kõige paremini, mis tähendas minna isakoju. Tema nuttiski mitu head peatäit, aga see ei muutnud asja — Sass jäi oma otsuses kindlaks. Nõnda siis tulidki nad kiriku juurest Vargamäele ja tisleri lastest said talulapsed. Igatahes oli neil siin huvitavam kui kiriku juures, ehk küll nad enam kunagi ei näinud nii palju valgeid höövellaaste kui endisel eluasemel. Vargamäel polnud niipalju surnuid kui kiriku juures, sellepärast, arvasid nad alguses. Aga ükskõik, valged höövellaastud viirastusid ka hiljem neile nagu mõni imeline unelm või õnnemaa ja nende kahinat võis meenutada isegi kevadine õrnroheline lehestik oma pehme ja paitava kohinaga.
Ema Maret leidis lõpuks, et ta oli ehk asja liiga traagiliselt võtnud, valades pisaraid, sest Vargamäe polnud ikkagi enam päriselt see Vargamäe, millena ta teda lapsepõlves näinud. Pealegi polnud Sass põrmugi isa Andres. See oli tahtnud ükskord Vargamäest midagi teha ja ei lahkunud sellest unistusest kuni surmani, Sass aga mõtles Vargamäelt ainult midagi saada. Vargamägi oli talle tõepoolest eelkõige see mägi, kus asusid põllud; sood ja raba ta ei lugenud peaaegu põrmugi kaasa, seda sellepärast, et põldudelt lootis ta kergemini ja rutemini sissetulekuid kui soodest ja rabadest.
Sass ütles, et ega siis Vargamäega ole ometi teisiti kui kummuti või puusärgiga — esimene asi on, mis ma tema eest saan. Maksetakse kummuti eest paremini, klõpsin kummuteid, toovad puusärgid rohkem sisse, siis taon puusärke kokku. Lihtne, eks! Vargamäe põllud ja heinamaad on puusärgilauad, muud mitte midagi, kui tahate, isegi kuivad lauad, aga ikkagi ainult lauad. Ka sood ja rabad on lauad, aga alles toored, neist puusärki ei saa teha. Võiks isegi ütelda, sood ja rabad on saepakud, mis alles maha võtmata ja laudadeks lõikamata, aga kus on see loll, kes hakkaks toorestest saepakkudest tegema puusärke? Või kes sellist rampa ostaks? Nõnda on lugu Vargamäega Sassi arvates.
Sellekohaselt ta siis hakkaski siin töötama ja talitama. Aga varsti ta taipas, et Vargamäe põllud ja heinamaad pole veel kuivad puusärgilauad, nagu ta alguses targutanud. Andrese eluaegsele vaevale vaatamata kubisesid põllud alles kividest, nii et masinate jõudu siin tarvitama hakata, nagu Sass kavatsenud, oli üsna raske. Sass tõi oma aastate jooksul kogutud kopikad Vargamäele ja mattis nad kividesse ning kiviaedadesse. Aga kive oli Vargamäel veel küllalt ja kiviaedu veel ei kuigi palju, kui Sassi tagavarad jõudsid juba lõpule. See äratas silmapilguks nagu unest. Ta seisis vastamisi tõsiasjaga, mida ta polnud oletanud: matad viimse veeringu, mille vaevaga korjanud, Vargamäele, aga tema nagu ei mõtlegi muutuda ega veeringuid hakata tagasi andma. Kuid Sass sumas edasi, olgugi et tundis end tampivat samal paigal, nagu seisaks jalge all mitte põllumaa, vaid pehme soo.
Nõnda kuni tänase päevani ja edasi vististi kuni surmani. Aga Sassil on mõned head piimalehmad, kes söövad suvel põllul ja talvel mäletsevad ristikheina, mida vanal ajal krõmpsutasid tallis hirnuvad täkud, kellega sõideti pühapäeval uhkustavalt kiriku juurde ja pandi seal lasilapuu külge röökima. Lehmad annavad Sassile head ja rammusat piima, aga ei Sass ise, tema naine Maret ega poeg ja tütar saa seda rõõsalt ja koorimata maitsta, vaid ta kallatakse „vinkudesse“ ja sõidutatakse hommikul vara piimakotta, kust võid ta läbiaetult tagasi tuua ja iseenda, oma perekonna või ka loomade toiduks tarvitada. Pühapäeval kirikuteel on sama hobune aiste vahel, kes vedas argipäeval „vinkusid“, ja kiriku ümber ei röögi enam täkud, vaid hiilgavad jalgrataste lademed.
Nõnda on asjad. Aga Vargamäe Sass arvab, et tema elu on aina paremaks läinud ja et jõukus aina kasvab — puusärgilauad kuivavad, kui kasutada tema võrdluskeelt. Arutihti kordab ta kodus ja ka võõraste vastu: „Veel mõni aasta niisukesi piimahindu ja siis te näete, mis Vargamäel sünnib! Ma neile kivisaadanatele veel kord itsi teen, nii et nad mäletavad. Puuaiad maha, kiviaiad asemele! Venelased sisse ja karjatallid puripuhtast punasest raudkivist, nii et silmad kustuvad peal ära!“
Aga esiotsa kulub piimast saadud raha enamasti mujale — jalanõudele, riietele, jalgratastele, grammofonile (sest Sass isegi armastab muusikat, teistest rääkimata), suhkrule, riisile, mannale (ei ju lepi enam keegi omamaa toiduga), masinatele ja nende parandamisele ning igasugusele tühja-tähjale, millest varemalt ei osatud Vargamäel undki näha. Raha tuleb ja läheb ning tema oleks nagu suure osa oma väärtusest kaotanud. Mitte et tema eest midagi ei saa, vaid kellelgi pole raha vastu enam seda armastust, mis oli Sassil siis, kui ta klopsis kappe ja kummuteid või kui ta tagus puusärgilaudadesse naelu. Küll ei ole Vargamäe Sass veel sinnamaale jõudnud, kus on näiteks Oru Karla, eriti aga enamasti need mehed, keda istutati mööda rasvaseid mõisapõlde laiali. Nemad oleksid nagu hoopis otsustusvõime kaotanud, et üks raha või varandus on minu ja teine on teiste. Nad laenavad paremalt ja pahemalt, kõige meelsamini aga riigilt, sest ega temale ole vaja tagasi maksta, ütlevad nad. Ja nõnda elatakse lillutades, sest jumal teab, kuniks meid või neid maid, mis meile jagatud. Mis käes, see käes!
Nii et Sassil pole veel sellist asja ja arusaamist rahaga. Tema pole veel laenusid teinud, sest tema teab, et laenutasumine on ikka puhas raharaisk. Korralik inimene peab aga laenu maksma, nõnda tunneb Sass, või muidu oled varas ja petis. Samuti peab igaüks oma eest midagi saama, muidu on jällegi vargus ja pettus või lihtsalt lollus. Aga mis siis see on, kui Indrek kukkus äkki nagu taevast maha Vargamäele ja läks hakkas sõnalausumata kraavi kaevama, ilma et oleks küsinud tööhindu või isegi seda, kas Sass tahab üldse lasta kraavi kaevata?
Muidugi, kui Indrek oleks teinud seda ainult mõni päev või paar nädalatki, siis jumal temaga! Jännaku pealegi, soos ruumi on! Seal võib rohkemgi linnasaksu oma tuju täita, kui meeldib. Aga ei, Indrek ei jända muidu niisama, vaid tema mõtleb nähtavasti tõsiselt. Tema ei jända üldse mitte, vaid teeb tööd. Tema läheb hommikul valgevarus ja tuleb õhtul pimedikus. Ja nagu Sass kuuleb, ta ei söö õiget lõunatki. Ka ei vali ta ilma. Ta läheb mõnikord kraavile, kui hea peremees ei aja koeragi ulu alt välja.
Sass ei saanud lõpuks muidu, kui läks sohu linnamehe tööd vaatama, ja see oli vististi esimene kord tema Vargamäe peremehe põlves, kus teda soos miski tõsiselt huvitas. Aga ta läks nagu teisedki siis, kui Indrekut seal ei olnud. Kuid esimesele korrale järgnes varsti teine ja see juba Indreku kraavil olles. Oli kõle sügisene päev. Pilved tõmbusid juba varesekarva, nii et võis hakata esimest lund ootama. Hommikuti oli maa juba ammugi kahutanud ja sookaskedest hoidsid veel harvad oma viimseid koltunud lehti raagus latvade tipul. Öösiti vihisesid kiirestimööduvate tundmatute merelindude tiivad põhjast edelasse. Päeval kostis taeva alt kaa-kaa-kaak! kaa-kaa-kaak! — haned läksid, hallad tulid. Juba hakati ütlema, et kui nõnda edasi läheb, siis saab varsti luikesid kuulda — nende nukrat lõpplaulu. Aga Sass tuli kraavile enne luigelaulu. Tuli, seisis ja vaatas ning mõõtis silmaga läbikaevatud maa pikkust, nägi, et kraav on juba pöördunud põllu äärest jõe poole. Pani ka seda tähele, et valmis kraav on vett peaaegu ääreni täis ja et see tulvil vesi tikub kaevajale järele, peatub aga tammide või vahetõkete taga, mis labidas jätnud vee kaitseks.
„Küll see läheks, kui ots juba jõkke ulatuks,“ ütles Sass läbi hammaste, nagu oleks tal raske sõnu välja kiskuda oma valkjate vurrude alt.
„Võib-olla ei läheks sugugi, vaid hoopis tuleks,“ vastas Indrek.
„Aga milleks sa siis kaevad?“ küsis Sass üllatatult. „Ega sa taha ometi hakata Vargamäele jõest vett laskma?“
„On sedagi siin tehtud,“ naeris Indrek. „On kraave tammitatud, et vesi ei pääseks jõest väljamäe alla.“
„Seda minagi olen kuulnud ja sellepärast olengi kraavidele käega löönud,“ ütles Sass.
„Aga mis siis, kui vesi jões alaneb, ütleme nii paari jala ümber?“ küsis Indrek.
„Suvel kuivaga ta ju alaneb,“ seletas Sass. „Suvel on ka kraavid kuivad, mis sest siis kõigest kasu?“
„Aga mis oleks, kui vesi alaneks jões ka sügisel, kogu aastaks paar jalga?“ küsis Indrek uuesti.
„Seda pole ju,“ vastas Sass.
„Õige,“ oli Indrek nõus, „seda veel ei ole, aga seda võiks saada, meil on ju nüüd omad mehed Toompeal.“
„Sa arvad, et laenuga?“ küsis Sass. „Tänan väga! Sinna silmusesse mina oma pead ei pista.“
„Ei,“ vaidles Indrek vastu, „vaid nõnda, nagu igal pool: riik, nii-öelda kroonu annab osa raha, on olemas niisugune kapital, kust võetakse, ja meie ise peame andma osa.“
„Kes need meie ise on?“ kiskus Sass peaaegu põlglikult läbi hammaste. „Arvad sina, et Oru või Hundipalu annavad selleks ühegi marga? Minagi ei taha anda, kui õieti öelda. Pole and ega annagi.“
„Sa oled muidugi Kollaveres käinud,“ ütles Indrek, „ja oled seal jões hobust jootnud, eks? Kas oled tähele pannud, kuidas vesi seal mööda kive koliseb? Aga ometi on see ju sama Vargamäe jõgi. Mis sa arvad, kui võtaks õige kätte ja hakkaks meie jõe sängi süvendamise ja õgvendamisega Kollaverest peale?“
„Sest on ju viisteist, kakskümmend versta!“ hüüdis Sass vastuvaidlevalt.
„Sest pole midagi,“ rääkis Indrek. „Võiks olla isegi kas või sada viisteist, kakskümmend versta, sellest poleks ka midagi. Jõe ääres on ju igal pool heinamaad, tähendab — igal pool elavad inimesed. Sa mõtle ometi, mis sünniks, kui äkki kõik need sajad ja tuhanded inimesed, kes teevad mööda jõeäärt heina, paneksid raha kokku jõepuhastamiseks!“
„Ega nad ei pane ju,“ kinnitas Sass. „Mõni asunikki niidab jõe ääres, arvad sina tõesti, et tema tuleb sellepärast jõge süvendama? Ära usu! Tema ei anna selleks krossigi. Süvenda jõgi valmis ja paku siis, aga küll näed, ikkagi ei taha muidu, kui maksa veel kõrvale.“
„Kaua see asunik asunikuks jääb,“ ütles Indrek, „temast saab ju ka ometi kord pärisperemees ja siis tulevad tal teised mõtted pähe. Siis tulevad tal päris harilikud põllumehe mõtted.“
„Enne on minu suu Vargamäel mulda täis, kui see sünnib,“ ütles Sass veendunult. „See põlv inimesi peab ära surema ja teine asemele kasvama, siis ehk on parandust loota. Minu va äiapapal on tingimata õigus, kui ta ütleb, inimese veri on sõja ja mässuga nii rikutud, et nemad tahavad ainult võtta ja võtta ning aina teiste käest ja taskust.“
„Usu, õemees,“ ütles Indrek nüüd üsna südamlikult, „inimese veri on ikka rikutud olnud, sest ikka on ta sõdinud ja mässanud. Aga ilmas on ikka ka head verd olnud ja on tänapäevgi. Juba mitmel pool on ühisel jõul jõgesid süvendatud ja õgvendatud ja seda tehakse veelgi.“
„Seda olen isegi lehest lugend,“ kiitis Sass Indrekule järele, „ja olen mitu korda mõelnd, et ei tea, mis inimesed need küll peaksid olema, kes seda teevad.“
„Need on samasugused inimesed nagu meiegi siin,“ ütles Indrek. „Nad kaklevad ja peavad sõda, aga siis lepivad uuesti ja hakkavad üheskoos maid kuivatama ja jõgesid süvendama. Sedasama peaksime meiegi. Sa võiksid katsuda rääkida siitnurga meestega, kui nendega kokku puutud. Tee ainult juttu, ei muud midagi, kuuled, mis nad ütlevad. Võid nimetada, et oled lehest lugenud, kuidas mujal maailmas tehakse. Ja seal elavad ju ka ainult surelikud inimesed. Meie nurgas peaks ometi ka mehi leiduma. Ütle neile, et Sahaara kõrvest tahetakse meri teha. Olekski juba tehtud, aga mõned kardavad, et maakera pöörab nende viinamäed ja rohumaad siis põhjanabale, sinna aga ei taha ükski minna. Vargamäe jõe võib siiski ilusasti ära süvendada ja õgvendada, ilma et maakera sellepärast hakkaks pöörduma, seda võib neile rahustuseks lisada. Ja kui peaks mõnigi mees leiduma, kes kuidagi oleks asjast huvitatud, siis võiks omavahel kokku tulla, millalgi pühapäeval, kui kõigil aega. Võiks kokku tulla ja üheskoos asja arutada. Kui ka siin jutt sobib, siis võiks mõne aja pärast katsuda korraldada suurema koosoleku, ütleme, kas või vallamajas või kuskil mujal. Peale seda võiks juba ühise palvekirja peale mõelda, mis läheks ministeeriumi, kõigi meeste nimed all. Mõistad: terved suured, valged leheküljed ainult nimesid. See mõjuks, sest tänapäev tahetakse, et oleks hästi palju inimesi, või kui pole neid endid, siis vähemalt nende nimesidki.“
„Mina küll seda asja enda peale ei tahaks võtta,“ ütles Sass mõtlikult.
„Ega seda ole vajagi, et sa midagi enda peale võtaksid,“ seletas Indrek. „Sa lihtsalt räägi mõne mehega, kui kokku saad, olgu see täna, homme, ülehomme, sel või tuleval nädalal, lõpuks tee seda kas või alles tuleval kuul, isegi tuleval aastal, ega see asi põlema lähe, Vargamäe jõgi eest ära ei jookse. Pealegi, sina ise võid asja vastu olla, sest pole midagi, ainult ära teistele ütle, et oled vastu. Nõnda arvavad kõik, et oled poolt. Ja kui asjale lõpuks jalad alla saab ja paistab, et on kasulik ka poolt olla, noh, siis oledki, sest keegi ei tea, et sa olid alguses vastu.“
„Ei noh, kui ma juba kord rääkima hakkan, siis olen ma algusest peale kohe poolt,“ venitas Sass läbi hammaste, nagu tahaks ta mõista anda, kui pagana raske on talle see krempel. „Linnasaksad teevad nõnda, et hoiavad vorstil kahest otsast korraga kinni, kuni vorst rebeneb pooleks ja jookseb tühjaks.“
„Seda parem, kui oled kohe poolt,“ ütles Indrek, „siis on kindel, et asi hakkab liikuma.“
Kui mehed olid nõnda küllalt jutelnud ja lahkusid, tundsid nad mõlemad nagu mingit salajast vimma. Sass arutas endamisi kodu poole minnes: Mis see siis nüüd on? Ma naeran linnameest, et tema hoiab vorstil kahest otsast korraga kinni, aga mina ise? Ma olin ju vastu, olen kogu aeg vastu olnud ja nüüd olen ometi poolt. Olen ma tõesti poolt? Ei ole ju! Aga miks ma siis ütlesin, et olen, kui ma ei ole? Kuidas see nõnda võis tulla, et ma ütlesin endast seda, mis ma ei ole? Mis pagana krutski see küll on?
Sass tuli edasi-tagasi arutades otsusele, et teda on tingimata sisse veetud, kuidas? seda ei osanud ta seletada. See mõte ei andnud talle rahu. Ta tahtis asjast kodus pojale rääkida, aga see oli viljapeksumasinaga ametis ja ei tahtnud nähtavasti millestki muust teada. Oskar käis nimelt masinaga mööda talusid teatava tasu eest vilja peksmas ja teenis nõnda endale palka ning taskuraha. Tänagi asutas ta suure kärsitusega reisule, sest temale oli Kassiarul võistleja tekkinud ja sellepärast läks asi palju keerulisemaks: pidi hakkama vastastikku teineteist üle trumpama, üle lööma.
Sass seisis natukese aega poja juures ja vaatles tema askeldust, läks siis norus peaga minema, sest ta mõistis, et tema mured ei huvita poega praegusel silmapilgul põrmugi. Toas Sass tegi asjast juttu Maretiga. See kuulas ja vaikis, aga kui oli küllalt kuulanud, vaatas ta mehele naerdes otsa ja ütles:
„Indrek pole ju milleski süüdi, vaid sinu oma hea süda.“
„Mis ma selle südamega teen, kui lähen jõge lahti kaevama,“ vastas Sass peaaegu pahaselt.
„No kuule,“ seletas Maret nüüd, „Indrek ju ütles sulle, et sa räägiks ka siis, kui sa ise oled vastu. Ütle nüüd ometi, kas niisukest asja teeks mõni halb inimene? Indrek arvas, näed, et sina oled nõnda hea ja lähed oma suud kulutama tema pärast, lähed ja valetad iseenda peale, nagu oleks ka sina poolt.“
„Kuidas nii, tema pärast?“ küsis Sass arusaamatuses. „Mis siis Indrekul sellest on? Tahab siis tema õige Vargamäele jäädagi?“ Sassi häälest kostis kahklus ja pisut hirmugi.
„Tahab Vargamäele jääda ja tahab koha meie ja me laste käest ära võtta,“ jätkas Maret oma mehe toonil, hakkas aga ise varsti naerma ja ütles siis südamlikult: „Ei, armas mees, Indrekul endal pole Vargamäe jõest sooja ega külma, arvan ma, aga tema vanal isal küll. Ja kui Indrek tahtis, et sina räägiks jõe pärast, siis tema ise rääkis sinuga oma vana isa pärast, ei muud midagi. Sest sel on jõevee madalamaks laskmine juba sest ajast südame peal, kust mina mäletama hakkan. See on neilt päevilt pärit, kus ta alles Vargamäele tuli. Indrek tahaks oma vanale isale rõõmu teha, sellepärast rääkis ta sinule ja koputas sinu heale südamele.“
„Kust siis sina seda kõike nii hästi tead ja miks sa minule sellest kunagi pole kõnelnud?“ küsis Sass.
„Sina pole ju siin kasvand, mis siis sinule sellest rääkida,“ ütles Maret. „Sina ei tunne seda vaeva, mis minu isa ja ema kord Vargamäel nägid. Selle vaeva kätte mu ema enneaegu haudagi läks. Mina seda sel ajal ei mõistnud, olin alles väike ja rumal. Ei mõistnud seda õieti siiski, kui sinule tulin. Aga kui asusime Vargamäele elama, siis langesid nagu soomused silmilt. Ja et Indrek on veel kauem siit eemal olnud, siis näevad tema silmad vist veel selgemini. Sellepärast ta seal kraavilgi nüüd nõnda on…“
Kui Maret nõnda rääkis, hakkasid silmad tal endal sorinal vett jooksma. Aga ta ei katsunudki seda mehe eest varjata. See kuulas ja vaatas oma naise pisaraid ning äkki nägi ta kogu oma elu hoopis uues valguses. Võib-olla oli Maret ükskord temale tulnud ainult sellepärast, et ta oli kasvanud Vargamäel. Ta oli näinud siin vaeva ja muret ja sellepärast ei pannud tema Sassi vigast jalga mikski. Muidu võib-olla poleks ta Sassi peale vaadanudki. Nii et kui tema on tänanud mõnikord jumalat hea naise eest, siis tulevikus ei tohiks ta oma tänus ja eestpalves unustada ka Vargamäed. Kõigepealt peakski ehk teda tänama ja alles siis jumalat, peaks Vargamäed armastama ja jumalat tänama.
Nõnda Sass näeb äkki oma elu, kui ta kuuleb oma naise juttu ja vaatab tema pisaraid. Ja ta imestub, kuidas ta on võinud nii kaua elada, nagu oleks ta olnud pimedusega löödud. Nende paremad päevad on Maretiga juba möödas ja alles nüüd ta nagu hakkaks oma elust pisut aru saama. Aga hea seegi, et ta nüüdki taipab. Veel on elupäevi ja aega, et tasuda oma võlga Vargamäele. On lõpuks ehk seegi hea, et Indrek tuli siia, arvab Sass, kuigi see talle alguses hästi ei meeldinud, sest temaga, tähendab Indrekuga, olid nii segased asjad, et ükski ei teadnud õieti ütelda, mis ta ise on või mis temaga on.