Tõde ja õigus V/V

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
IV
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
VI

V.

Samal ajal kui Sass lahendas nõnda õnnelikult oma vimma, Indrek heitles kraavil hoopis teissuguse hädaga. Enne Sassi tulekut ta oli joonud janu külma vett ja siis tublisti tööle hakanud, nii et piht tõmbus pisut niiskeks. Nõnda oleks asi üsna korras olnud, kui aga Indrek oleks parajasti tööd edasi teinud. Aga heale jutule sattunult ta jäi labidavarre najale seisma, ilma et oleks soojemat riiet ümber võtnud. Kord tundis küll, et külmavärin oleks nagu kehast läbi käinud, aga ta ei pannud sellele suuremat rõhku. Kuid Sassi minekul märkas äkki, et südame alla tekiks nagu mingisugune kõva asi, mille ots ulatub kuidagi imelikul viisil pähe.

Ta sülitas pihku ja hakkas tööle, nagu oleks ta sattunud marru. See polnud õieti enam kraavikaevamine, mis nüüd sündis, vaid mingisugune hullumeelse rünnak pehmele maale, mida tahetakse ühelt paigalt teise pilduda niisuguse kiiruga, nagu oleneks sellest kellegi elu. Ei olnud enam aega vaadata, kas labidavars kuiv või märg, kas käed puhtad või porised, oli ainuke küsimus maailmas: pingutada lihaseid võimalikult ruttu sel määral, et keha läheks soojaks, et ta muutuks palavaks ja tõmbuks märjaks, hakkaks nõretama, leotaks riided.

Aga keha ei teinud seda. Temal oli nähtavasti üks tung: jääda rahule, seista paigal. Sest miks muidu lihased kippusid muutuma lõdvaks ja nagu kangeks. Nad ei tahtnud sõna kuulata. Mõtled labidaga lüüa siia, aga hoop läheb teisale, tahad visata raske mätta kaldale, aga käed ei pea tasakaalu ja nõnda libiseb ta labidalt ja langeb kraavi tagasi. Korralikust tööst saab nõnda paljas tosimine. Aga ükskõik, kui tosimine, siis tosimine, ainult sooja tahaks saada, sest muidu hakatakse pead varsti nagu millegi raudsega vitsutama.

Äkki kargab Indrekul meelde, miks pole ta kuube selga pannud. Ta heidab labida käest ja ronib ülepeakaela kraavist välja kuue juurde. Seda selga ajades lõõtsutab ta kõigest jõust, nagu oleks see toiming eriti raske töö. Aga enesele tundub, et hingus pole palav, vaid külm. Ta tormab jällegi kraavi, aga kui mõtleb võtta labida, leiab ta selle vartpidi veest. Ta ei imestu, nagu peakski see nõnda olema, ja hakkab uuesti tööle, kuuenööbid kõvasti kinni, kraegi üles tõstetud. Endiselt ei taha kangestunud lihased peaaju käske täita, kaldudes loiult ja lõdvalt oma ülesandeist kõrvale. Aga peaaju piitsutab lakkamatult takka, peaaju teeb sada imet, et lihaseid ja liikmeid ergutada. „Nüüd on ju kuub seljas, nööbid kinni, krae ülal, nüüd peab saama sooja,“ räägib peaaju. „Veel pisut pingutust, siis on võit meie. Tunnete, südame alt läheb juba soojemaks, nii et kuub aitab lõpuks. Peab aitama! Maailmas on nõnda, et kui miski enam ei aita, siis töö aitab ikka. Tema tingimata! Veel, veel! Sest pole ühti, et higi juba jookseb…“

Nõnda sonis Indrek, sundides end aina kiiremale ja pingutavamale tööle, kuni lihased hakkasid jällegi õieti sõna kuulama, keha läks tõepoolest märjaks ja hakkas leotama riideid. Siis kargas kraavist, haaras labidad ja kirve ning pistis jooksma, nagu oleks tal kurjad tagaajajad kannul. Komistas soos mätaste vahele, tõusis üles, labidad kolisesid käes, ja jooksis edasi. Arumaale jõudnud, andis jalgadele uut tuld juurde ja jõudis sellise lõõtsutamisega koju, et isa vaatas talle hirmunult otsa. Õnneks oli tuba soojaks köetud. Indrek kahmas kuiva pesu ja tormas mööda redelit ahjule. Sealt laskis ta oma pikad kummisaapad alla kukkuda. Seljast kistud riided ladus ta siiasamasse hunnikusse. Kuiv pesu seljas, heitis ta soojale vommile pikali ja ladus endale riideid peale, niipalju kui kätte puutus.

Kogu seda toimingut vaatas isa natukese aega vaikides pealt, siis aga taipas kohe, milles asi, valas ämbrist vett patta ja riputas ahjusuu ette lee kohta, kus hõõgusid elavad söed. Siis läks ta oma karpide kallale kobistama, kust otsis kummeliteed. Riidevirna alt Indrek hakkas isale oma häda kaebama ja seletama, kuis see kõik tulnud. Ta ei jätnud sedagi ütlemata, et jutt Sassiga oli jõest — selle süvendamisest ja õgvendamisest.

„Tuli siis Sass sohu kraavile?“ imestus isa.

„Tuli kraavile ja lubas meestega jõe pärast rääkima hakata, kui on paras juhus,“ vastas Indrek.

„Ilmas sünnivad veel tänapäevgi imed,“ arvas isa, „aga ära sina mul nüüd surema hakka. Jõgi jõeks, aga ega ta inimest maksa.“

„Ära karda, isa,“ lohutas Indrek, „suur häda on juba möödas.“

„Seda näeme alles homme hommikul, ära enne hõiska,“ arvas isa.

Nõnda oligi. Indrek pääses küll kõrgest palavikust ja otsesest eluhädaohust, aga palaviku ta sai siiski, pealegi mingi salalikult hiiliva ja roniva, mis halvas pea ja tappis luud-liikmed, nagu oleksid need millegi pehme ja raskega läbi tümmitatud. Selline olukord kestis päevi. Vahel näis, nagu hakkaks järele andma, aga kui katsus üles tõusta, algas vana lugu uuesti otsast peale. Ei aidanud miski muu, kui tuli rahulikult välja kannatada ja lamada. Aga et selline lamamine nii raskeks võib osutuda, seda Indrek poleks varemalt kuidagi uskunud. Juba selle lühikese ajaga oli tema töö talle nagu südame külge kasvanud. Ta arvutas ikka ja jälle uuesti, kui palju süldi kraavi ta oleks jõudnud kõigi nende äralamatud päevadega valmis kaevata. Pealegi sõi haigus jõu luist-liikmeist ja lihaseist, nagu oleks end lõpuks ometi kätte maksnud see meeletu pingutus, mis ta kraavil viimati läbi oli teinud.

Esimest korda astus ta üle ukse läve välja vaiksel ja pehmel hilissügisesel päeval, kui eelmisel ööl oli sadanud hea patakas värsket lund peaaegu sulale maale. Kõik kohad ja asjad olid üleni helevalged, nii et tulles peaaegu pimedast toast silmadel hakkas otse valus kogu seda lõpmatut valgust vaadates, nagu oleks kevadine päike äkki ilmunud taeva. Indrek käis ja vaatas sauna ümber. Aga varsti ta ei rahuldunud sellega, sest ümbritsev suur valgus kiskus ta kaugemale. Ta nagu oleks tahtnud näha, kas igal pool on kõik nii valge, puhas ja puutumatu. Pealegi vaikne, isegi enda jalaastumist pole kuulda. Ja kuigi satud vitsaraole, mis jala all murdub, siis tumestab pehme lumi pragina või praksumise, nii et teda on vaevalt kuulda. Varese kraaksumine ja haraka kädistamine aiateibas on ümbritsetud nagu looriga. Kõik kõlas teisiti, kui Indrek kuulis seda viimati. Metshiir on juba jõudnud põõsa alla oma pisitillukesed jäljed tippida. Kuskil on mõned sammud käinud mingisugune lind. Vares muidugi, mõtleb Indrek ja astub edasi. Mis toimetusi sellel siin pidi olema? arutab ta ise. Siis leiab ta oravajäljed — ikka kaks jalga korraga hüpatud. Eks vaatame, kuhu see on läinud, lausub Indrek endamisi ja läheb oravale mööda jälgi järele. Aga jäljed viivad kuhugi väikese kuuse alla, kus loomake lumme augu kraapinud, nii et sammal väljas. Isegi sammal on käpakestega üles kistud, nii et puhas muld näha. Indrek kummardub ja kraabib sõrmedega pisut mulda, aga ta ei leia midagi iseäralikku. Siis läheb ta uuesti oravale jälgi mööda järele, kuni need kaovad suurema kuuse otsa. Aga mis see siis on? Kuuse all lumel pähklikoored. Kust need? Äkki Indreku suu kisub naerule ja ta ütleb otse kuuldavalt: „Soo, va vennas, alles esimene lumi, aga sina juba talvetagavarade kallal. Vaata, et sul kevadeks peenike peosse ei tule.“ Indrek ajab pea tagasi ja vahib kuuse otsa, otsides oravat, aga silm ei leia. Vististi on ta mööda puid edasi läinud.

Edasi astub ka Indrek. Alles kauase käimise järel satub ta ka jänesejälile. See paneb ta natukeseks mõtlema. Tähendab lumesadu pidi enne koitu lakkama, arutab ta jänesejälgi vaadeldes, et need täiesti selged ja puhtad. Või ei anna esimene lumi ka haavikuemandalegi rahu, ei lase heledas valguses magada ja sellepärast tuleb päeval välja? Usu, va vennas, selliste ilusate ja puhaste jälgedega viid oma naha hirmus kergesti turule. Ennem oleksid võinud põõsa alla jääda, sealt poleks sind keegi tontki värske lumega leidnud.

Endale peaaegu tähelepanemata Indrek oli jõudnud kraavile. Lumikatte all paistis see üksikuna ja mahajäetuna, peaaegu võõrana. Ei kuskil ühtegi jälge elavast hingest. Isegi metshiirel või vesirotil pole uues kraavis või tema kaldas mingit toimingut. Ainult valge lumi! See kattis seda paika, kus Indrek oli viimati peaaegu surmahirmus pingutanud oma lihaseid ja pehme, musta turbaga heidelnud, sest ta teadis, mis tähendab, kui südame alla kerkib midagi kõva ja kui see sirutab oma katsesarved nagu otsaette. Aga valget lund vaadeldes see kõik ei tundunud enam kuigi reaalsena, vaid ennem mingisuguse kurja viirastusena või paremal korral ähvardava ettekujutusena, mille juured peitusid kuskil minevikus. Ja Indrekul tuli meelde, kuis kogu Vargamäe oli tundunud talle esimesel päeval sama tundmatuna ja võõrana nagu oma kaevatud ja lumega kaetud uus kraavgi ning kuis ta meel oli siis muutunud mitmel korral päris härdaks kohe. Aga täna mõjus ümbruse võõrus rahustavalt. Ei olnud midagi, mis oleks elustanud möödunud päevi. On hea, et kõik on maetud nagu värske lume alla — saab puhata võõrana võõras ümbruses. Keegi pole huvitatud, kes sa oled, kust tuled, kuhu lähed. Kui ometi oleks ka inimestega nõnda! Aga ei ole. Inimene, õnnetu, ei muutu ega unusta. Tema ei taha unustada, nagu kardaks ta oma raske vande kaost suurt õnnetust. Aastatuhandete pärast otsib ta ikka veel oma esivanemate jälgi — tuhnib, kaevab, higistab, näeb vaeva. Ja ometi ei leia ta midagi muud, kui et on juba kõik enne olnud.

Sellises meeleolus Indrek pöördus videviku saabudes kodu poole tagasi. Aga teda ootas suur üllatus. Vaevalt oli ta mõnikümmend sammu astunud, kui lumiste põõsaste vahel tuli vastu noor naine, kes ütles tuttava häälega:

„Tere õhtust, härra!“

Indrek võpatas kogu kehast, nagu näeks ta viirastust. Alles tüki aja pärast sai ta lausutud:

„Tiina, teie! Mis see siis peab tähendama? Kuis saite siia? On keegi surnud või?“

„Ei, härra, kõik on terved,“ vastas Tiina. „Aga vana isa ütles sauna juures, et kui tulen mööda jälgi, siis leian teid tingimata üles, sest ega praegu vist muid jälgi ole, arvas ta. Nõnda siis tulingi.“

„Aga miks tulite üldse siia? Ma keelasin selle ju ära…“

„Ei, härra, seda te ei keeland,“ vaidles tüdruk vastu. „Te ütlesite, et ei tohi kirjutada, sest teie tahate rahu, aga…“

„Tule jumal appi!“ hüüdis Indrek otse lootusetult. „Kui on keelatud kirjutamine, siis siiatulek ammugi.“

„Mul hakkas hirm, härra,“ rääkis tüdruk nüüd alistunult ja vaikselt. „Mul hakkas kole hirm,“ kordas ta.

„Miks siis?“ imestus Indrek.

„Ma kartsin teie pärast, härra, kartsin, et teiega võib midagi juhtuda,“ seletas Tiina. „Ma tundsin, et teiega on midagi, tundsin juba mitu päeva ja ei saand viimaks muidu, kui pidin tulema. Aga kodus ma ei öelnud, et siia tulen, seda mitte, härra. Nii et kodus ei tea keegi midagi, ei vanad ega lapsed.“

„Te ei tohi ka tagasi minnes midagi öelda,“ keelas Indrek.

„Ei, härra,“ kinnitas Tiina. „Ütlen, nagu estekski, et käisin ema vaatamas, käisin sugulaste pool.“

„Üldse ei oleks pidanud te tulema, kas kuulete, Tiina,“ ütles Indrek.

„Kuulen, härra,“ vastas tüdruk, „ma enam ei tule. Aga kui mul jälle hakkab hirm, härra, mis ma siis teen?“

„Mis hirm see teil siis on?“ küsis Indrek.

„Ma ei tea, mis hirm,“ vastas tüdruk. „Aga kas härraga ei juhtund nüüd midagi?“

„Olin mõned päevad haigestunud, täna olen esimest päeva väljas,“ ütles Indrek.

„No näete, härra, kas ma ei tunnud õieti!“ hüüdis tüdruk rõõmsalt. „Ma arvasin kohe, et mis hirm see mul ikka on, midagi peab olema või tulema.“

„Aga kui teie iga minu haigestuse puhul hakkate siia jooksma,“ ütles Indrek nüüd ähvardavalt, „siis teadke, mis mina teen: ma lähen siit minema. Ma lähen ükskõik kuhu, hakkan ükskõik mida tegema, aga siia ma ei jää. Ja nüüd peate kohe tagasi minema.“

„Jah, härra,“ ütles Tiina ja hakkas oma mantlit kohendama, nagu mõtleks ta jalamaid minekut teha.

„Ega te siis täna enam jõua kuhugi minna, õhtu juba käes,“ ütles Indrek, „tahes või tahtmata peate selle öö siin magama.“

„See olekski parem, kui ma natukenegi võiks siin olla, muidu mõeldakse linnas, et mis ema ja sugulased need mul küll on, kust nii ruttu tagasi tullakse,“ rääkis Tiina nüüd õnnelikult. „Ma mõtlesin juba teel tulles, et küll oleks hea, kui härra lubaks ühegi päeva paigal olla, siis võiks juba uskuda, et käisin ema vaatamas. Nojah, käisin vaatasin, et vanainimene on rõõmus ja terve, mis siis muud kui jälle koju tagasi, kus töö ootab. Nõnda võib ju küll olla, härra, eks?“

Tiina ootas natukene aega, et kas Indrek vastab midagi, aga kui see vaikis, hakkas ta uuesti:

„Ma mõtlesin, et härra on peres, kus lapsi, ostsin sellepärast natuke šokolaadi, aga siin pole kedagi. Mis ma nüüd selle šokolaadiga teen, härra? Ega ma ometi hakka teda linna tagasi tassima, tahvlid taskus tüliks.“

„Sööge homme teel tagasi minnes ise ära,“ ütles Indrek, „see on kõige õigem ja parem. Lastele ärge viige, rikute ainult nende hambaid ja kõhtu.“

„Tean, härra, et ma koju lastele ei tohi viia,“ vastas tüdruk, „aga ise ei raatsi ma ka süüa, see on selleks liiga kallis ja hea — Stude oma.“

„Siis ma ei tea, mis sellega teha,“ ütles Indrek, „sest ülal talus pole ka lapsi. Tütar on kõige noorem, aga ka see on juba kuue-, seitsmeteistkümne-aastane.“

„Kui kahju!“ ütles Tiina, aga tegi seda sellisel toonil, nagu oleks tal otse selle vastu ainult hea meel.

Nüüd vaikisid mõlemad natukene aega nagu nõutult. Aga tüdrukul oli nähtavasti piinlikum kui mehel, sest tema ei kannatanud välja ja hakkas jällegi rääkima, üteldes vabanduvalt:

„Härra annab ehk mulle andeks, kui ma räägin puhast tõtt. See on minust muidugi hirmus rumal, aga mis sinna parata, kui olin nii rumal, et tulin niisukese mõtte peale. Just enne ärasõitu! Mõtlesin, et mis siis, kui härra on haige, kuidas ma lähen linnast maale üsna tühjade kätega. Ja nõnda siis ostsingi. Soo, jumal tänatud, nüüd on see väljas, nüüd on mu süda täiesti puhas,“ ohkas Tiina lõpuks.

Aga Indreku juures saavutas ta otse vastupidise tulemuse: see oli tänini uskunud tema puhast südant, aga nüüd hakkas ta kõiges kahtlema. Sellepärast ütles ta:

„Kui oli šokolaad teil südamepiinaks, kas siis ka mitte see hirm, millest rääkisite?“

„Kuis nii, härra?“ küsis Tiina arusaamatuses. „Ma ütlesin kohe, et hirm oli teie pärast, härra.“

„Ma mõtlen nimelt, et kas teil üldse hirmu oli: kas see pole teie väljamõeldis, nagu šokolaadi ostmise põhjuski.“

See rabas Tiinat raskesti. Ta seisis hulk aega sõnalausumata ja ütles siis:

„Härra, ma ju ütlesin, et tegin väga rumalasti, kui šokolaadi ostsin, aga oli veel rumalam öelda, et ma seda teie pärast tegin. Sest kui inimene on hakand kord valetama, siis valetagu edasi. Nii kui ta katsub ühegi vale tõeks teha, läheb kõik muu valeks. Tulevikus ma enam nii rumal ei ole. Räägin alati tõtt, aga kui kogematagi tuleb väike vale, siis õiendama ei hakka, mingu see väike vale viimaks ei tea kui suureks.“

„Kas te ise ka mõistate, kui kardetavat asja te räägite?“ küsis Indrek tüdrukult.

„Aga mis ma pean siis tegema?“ küsis tüdruk väriseval häälel vastu, nagu poleks tal nutt enam kuigi kaugel. „Mina olen muidugi rumal ja räägin rumalaid asju, aga ega siis härra sellepärast veel rumalaks pole läind, et ta mind enam põrmugi ei usu. Ma valutan linnas päevade ja ööde kaupa oma südant, nii et hoian teist vahel kahe käega rinnas kinni, sest muidu kardan, et lõhkeb. Läheb prõksti puruks ja ongi kõik valmis. Aga kui siia tulen ja ühe pisikese asja valetan, siis arvab härra kohe, et olen ka oma südamevalu valetand. Ei, härra, südamevalu oli ja, näe, tuli nüüdki jälle tagasi, juba hakkas uuesti. Pealegi, kui härra tahaks, siis võiks ta kohe teada saada, kas ma valetan või räägin tõtt. Sõitku ainult koju…“

„Ma olen praegu kodus,“ ütles Indrek vaikselt vahele.

Need sõnad lõid tüdruku mõtted segi. Ta vaatas imestunult Indrekule otsa ja laskis siis silmad vanuvas videvikus ümber käia, nagu otsiks ta kõnesolevat kodu värske lumega kaetud põõsastikust. Aga samal ajal meenus talle saun, nagu ta seda hiljuti näinud, ning ta ütles:

„Ah siis niisuke on teie kodu!“

„Jah, niisuke,“ kinnitas Indrek.

„Aga härra pidi olema ju perepoeg?“ kahtles tüdruk.

„Nüüd on härrast ning perepojast järel ainult saunamees ja kraavilõikaja,“ seletas Indrek.

„Härra, mina kõlbaks ennem sauna kui teie, sest mina kasvasin keldritoas,“ rääkis tüdruk. „Siin on pisut paremgi kui sügaval maa all, kus terve ilm tallab sul pea peal. Niisuke oli minu kodu. Aga teie kodu, härra, on seal, kus on te lapsed, ja kui te praegu, kas või täna õhtul, võtaks kätte ning sõidaks sinna, siis te kuuleks, nimelt vanaproualt, kuidas mu süda linnas valutas. Muidugi, temale ma ka valetasin, sest ma ei võind ometi öelda, et mu süda valutab teie pärast, härra, ta oleks jumal teab mis mõtlema hakand. Ma ütlesin talle lihtsalt, et süda valutab ema pärast, ja seda valet ma enam tõeks ei lähe tegema. Nüüd olen juba targem kui šokolaadiga. Las vanaproua usub pealegi, et minu süda valutas ema pärast, ega see usk talle kurja tee. Iseasi, kui teeks kurja, siis oleks muidugi hoopis iseasi ja siis peaks ehk lõpuks talle tõtt rääkima.“

„Tõtt peab ikka rääkima, Tiina,“ ütles Indrek.

„Aga ma ei võind ju ometi vanaprouale öelda, et mu süda valutab teie pärast, härra,“ vaidles tüdruk vastu.

„Miks mitte,“ ütles Indrek. „Oleksite teie tõtt rääkinud, siis poleks teil olnud vaja siia sõitagi, sest vanaproua oleks teile siis kohe öelnud, et südamevalul on elus vähe tähendust. Valud tulevad ja valud lähevad ja kunagi ei tea, mis on parem, kas et nad tulevad või et nad lähevad.“

„Valud tulevad ja valud lähevad,“ kordas Tiina mõttes tasakesi, ärkas aga siis nagu unest ja ütles: „Aga vanaproua ütles, kui ma oma südamevalust rääkisin, et, armas laps, eks sa sõida siis pealegi, kui südamevalu järele ei anna.“

„Seda ta ütles ju ainult sellepärast, et te talle valetasite,“ seletas Indrek. „Ega te ometi arva, et vanaproua oleks sedasama öelnud, kui te oleksite talle tõtt rääkinud.“

„Nii et seekord tegin ma väga hästi, kui ma tõtt ei rääkind,“ tuli Tiina põiki vastupidisele otsusele, kui Indrek püüdis teda juhtida. Sellepärast ütles see:

„Tiina, teie olete üsna rikutud tüdruk, meile tulles te olite parem.“

„Ei, härra, ma ei ole rikutud,“ vaidles Tiina südilt vastu. „Või kui olen, siis olin juba teile tulles. Teile, härra, pole ma kunagi valetand ja ei valeta ka, ainult see šokolaad. Aga et ma vanaprouale valetasin, siis sellest on mul ikka veel hea meel, sest nüüd nägin ma oma silmaga, et olete terve, härra, ja sain teada, et mu südamel oli õigus, kui ta valutas, sest teie olite haige, härra. Ainult kui ma teaks, mis ma selle šokolaadiga pean tegema. Kui ma ehk võiks ta teie isale anda? See on hea pehme piimašokolaad.“

„Ah see, mis teil endal vale pärast kurgust alla ei lähe, on teie arvates minu vanale isale paras, kes kogu oma elu tõde ja õigust taga on nõudnud?“ ütles Indrek pooleldi naljatavalt, pooleldi tõsiselt.

„Härra, te ajate mu nutma,“ ütles Tiina. „Ma olen oma šokolaadiga kõige õnnetum inimene maailmas. Juba rongile istudes hakkas mu süda tema pärast hirmsasti valutama ja ma mõtlesin kohe, et ega see head ei tähenda. Nii see ongi!“

Ta pühkis silmi, sest seal olid tõesti pisarad, ja et nad just sel hetkel jõudsid sauna ette, kus isa neile vastu tuli, siis nägi ka tema Tiina nõres pilku ja küsis:

„Miks sa nutad? Mis sul viga?“

Indrek tahtis midagi rahustavat vastata, kuid Tiina jõudis temast ette, rääkides nõnda:

„Miks ma ei peaks siis nutma, isa! Lapsed saatsid härrale, s. t. oma papale, head pehmet piimašokolaadi, aga härra ütleb, et ei tema ega teie, vanaisa, võta seda oma suu sissegi. Mis ma siis nüüd teen selle šokolaadiga või kuhu ma ta panen? Ja mis ma linnas lastele ütlen, kui nad küsivad, kuhu šokolaad sai ja kes selle ära sõi?“

„Noh, kui häda on ainult šokolaadi söömises, siis pole veel katki midagi,“ naljatas isa. „Mina söön küll ainult leiba ja rüüpan vett peale, aga kui just tarvis, siis võin ma leiva kõrvale ka pisut šokolaadi hammustada, ega suutäis veel surma too, kui vett hästi peale laanida. Mis Indrek teeb, seda mina ei tea, sest tema oli mitu päeva haige.“

Kui Indrek ja Tiina kahekesi tuppa astusid, kuna isa välja jäi, ütles esimene:

„Te olete tõepoolest seda väärt, et ma oleksin pidanud teid jalamaid linna tagasi kihutama.“

„Jah, härra, ma oleks pidanud tõesti kohe linna tagasi minema,“ oli ka Tiina ise nõus, „sest siis poleks seda uut valet enam olnd, pealegi nõnda teie ees. Mul on hirmus kahju ja häbi! Aga see tuli nii iseenesest, et ma ei saand sugugi aega mõelda, et see on ju jälle vale, mis ma ütlen. Muidugi, kui lapsed oleks teadnud, et ma siia tulen, siis oleks nad tingimata midagi härrale saatnud või saata tahtnud — kas või šokolaadi, kui mitte muud. Nii et kui nõnda mõelda, siis mu uus vale ei olnudki päris vale. Liiatigi juhtus see nii hullusti, et mul just koju jõudes pidid silmad märjaks minema. Oleks see sündind metsas, siis poleks sellest midagi olnd. Ma kohe lihtsalt ei teand, mis isale vastata, sest ma kartsin, et kui teie vastate, härra, siis ütlete kõik plauhti välja. Kõik! Et mina teie pärast südant valutand, et ma vanaprouale valetand, et ma teile valetand, et mul on taskus see hirmus šokolaad — kõik, kõik, kõik! Selle hirmu pärast ma hakkasingi nii ülepeakaela rääkima, et tuli ainult vale välja.“

Tiina pidi varsti vaikima, sest ka isa tuli tuppa ja süütas lambi. Ja nii hull, kui see oligi, aga lõppes viimaks sellega, et kui tuli õhtusöök, mille valmistamisel ja laualepanemisel Tiina oskas end kohe kasulikuna näidata, kohanedes silmapilkselt uute oludega, siis isa tahtis seda šokolaadi näha ja maitsta, mille pärast ennist pisaraid valatud. Ja kui isa oli tükikese tahvli küljest murdnud ja suhu pannud, ütles ta asjatundlikult:

„Suus tal pole vigagi, aga ei tea, mis ta kõhus teeb.“

See andis ka Tiinale põhjust rääkimiseks ja ta lausus nagu vabandust paludes:

„Härra, teie ärge sööge, kui kardate oma haiguse pärast.“

Aga just nagu Tiina sõnade kiuste ka Indrek murdis nüüd tahvli küljest tubli suutäie ja sõi selle sõnalausumata ära, nagu ei paneks ta mikski seda valet, millesse kogu see šokolaad kastetud. Tiinal hakkas sellest hirmus piinlik, ühtlasi aga nii hea, et tal kippusid uuesti pisarad silma. Ja kui ta õhtul ahju taga pingist, paarist toolist ja järist koostatud asemel lamas, vaibaks oma mantel peal, kippus ta süda sees aina rõõmutsema. Naeratus huulil, uinus ta ja hommikul ärkas samuti ning ta kinnitas isale, et tal pole ammugi nii magusat und olnud kui täna öösi.

„Aga unes tihkusid kord, nagu tahaks nutma hakata,“ ütles isa. „Mõtlesin, et kas õige ikka veel see šokolaadirisu meeles, nii et ei saa magadeski rahu.“

Et jutt nõnda jällegi šokolaadile kaldus, siis Tiina kasutas juhust ja pakkus järelejäänud tahvlit isale. Aga see ütles, et tema hommikul parem piibutab, sest see võtab öösise halva maigu suust ära, lisas aga siinsamas juurde, et kui seda šokolaadi tõesti nii palju on, et teda enam kuhugi pole panna, siis tema võiks ta pere Ellile viia, kes on kui mesilane maiustuste järele. Nõnda siis Tiina andiski kõik šokolaadi vana Andrese kätte ja see pistis ta oma pihtkasuka tasku perre viimiseks, et ka seal saadaks osa sellest valest, mis käib šokolaadiga kaasas, nagu ei peetaks kogu Vargamäel, olgu ülal peres või all saunas, tõest enam kuigi suurt lugu.

Seega siis olid asjad kõige paremas korras ja Tiina oleks võinud rõõmsa meelega linna tagasi minna, aga ometi oli ta meel nukker, nagu jääks ta ennem alatiseks siia. Ta oleks tahtnud Indrekule veel midagi ütelda, aga ei leidnud parajat juhust ega õigeid sõnu. Lahkudes julges ta ainult isale kätt anda, kuna ta Indrekule ainult pead nokutas. See tegi ta meele veelgi nukramaks. Sellepärast siis, kui ta oli jõudnud mäeharjale ja pöördus sealt alla soosilla poole, hakkasid ta silmad äkki nagu iseenesest vett jooksma, nagu peaksid kõik Vargamäelt lahkuma nutuga.