Tõde ja õigus V/IX

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
VIII
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
X

IX.

Kestsid päikesepaistesed talvised päevad ja tuhandetähised ööd. Lõunaajal tilkusid juba päikesepoolsed katuseräästad, nii et veest sai kuke juua. Õhtupoole kasvasid tilgete asemele pikad, halkjad ja läbipaistvad purikad, alt peened, pealt jämedad, nagu oleksid nad eriline tõug heledaid porgandeid, mis juurduvad õhus. Aga kui juhtus mõni harilikust soojem ja vaiksem päev, siis langesid need heledad õhukasvud üksteise järele ülalt alla ja purunesid maas heleda kõlinaga.

Nõnda oli nende iga. Aga Vargamäel ei pannud seda keegi tähele, sest nõnda oli sündinud siin juba enne Andrese ja õndsa Krõõda tulekut, sündis kogu nende eluaeg, sünnib tänapäev ja sünnib ka tulevikus, kui on ammu möödunud praegune inimpõlv. Ka Indrek polnud seda varemalt tähele pannud, aga nüüd pani. Ta isegi ei tea, miks talle äkki puutusid silma jääpurikad, need kevadise päikese treitud looduse mängukannid. Nad puutusid silma, kuis nad heast-paremast ühel ilusal päeval ilmusid, paisusid, kasvasid ja siis niisama heast-paremast langedes purunesid. Nad armastasid inimeste eluhoonete lähedust, armastasid nagu inimese endagi lähedust, aga siis kargasid nad äkki ülalt alla ja said otsa, nagu poleks neil inimestest sooja ega külma. Miks nõnda? Milleks see kõik? Kas muidu ei saa?

Ei, Vargamäel päike muidu ei saanud, kui pidi kevadel katuseräästasse jääpurikad treima ja nad pärast ise ülalt alla puruks pilduma. Nõnda oli päikesega Vargamäel. Aga Indrek mõtles, et mis hakkab vaene päikene siis peale, kui ükskord võib-olla Vargamäel enam pole inimest ega tema eluhooneid, kuhu küll riputab ta siis oma jääpurikad, et neid pärast puruks pilduda? Võib-olla päike ei treigi siis enam purikaid? Võib-olla on päike siis vana ja ei armasta enam mängida? Kui kaob inimene, siis kaob ka purikas, mis? Kui kaob inimene, siis kaob ka katuseräästas, kuhu istutada purikaid. Päike, kallis, kui armastad oma purikaid, siis pead ka inimest armastama, sest tema valmistab purikate tarvis katuseräästaid!

Nõnda Indrek kõneles kirgavalt heleda päikesega, kui mõtles jääpurikaist saunaräästas, kõneles endamisi ja vihistas suuskadel mööda sädelevat lumelagendikku, kuhu oli oma jälgi teinud ainult mõni metsloom või -lind. Silmad kippusid kustuma valguse küllusest ja eredusest, kogu keha joobus temast luudeni ja üdini.

Kauged metsasalud koorusid pikkamisi oma ähmasest, peaaegu hallist talverüüst ja tõmbasid enestele ümber kord-korralt aina sinendavamad kevadevärvid, nagu püüaksid nad võistelda taevaga, mille serva nad kandsid. Noores kuusetihnikus oli keskpäeval juba tunda mingit erilist värsket lõhna. Rebane lamas ühel päeval paksu põõsa ääres nii pikk kui ta oli, jalad ette ja taha välja sirutatud, saba luuana lumel, ning ta oli päikesesoojusest nii joobunud, et Indrek sattus talle mõnesammulisse lähedusse, enne kui ta oma uimast virgus ning maast kargas. Jänes ei mallanud enam päeval magada, vaid kekerdas mööda põõsavahesid, nagu hakkaks ta juba teise jänese jälgi ajama, tema lõhna haistma. Rabakana losutas esimesel lumest vabanenud kulututiga mättatipul ja ta laskis inimese juba palju lähemale kui kuu aega tagasi. Ühel päeval Indrek kuulis varese kraaksumist ja pisut hiljem häälitses talvike noore kuuse ladval. Aga siis pöördusid ilmad tuulele ja sajule ja kevadest polnud enam märkigi tunda.

Mäe Sass hakkas palke maha võtma, sest tal oli kavatsus uusi eluhooneid ehitada, mitte küll tuleval suvel, aga võib-olla järgneval või selle järgmisel. Vana Andres hoiatas teda, üteldes, et milleks palgid nii vara valmis teha, lähevad käes mädanema, kui jõuab nad seina panna. Aga Sass vastas äiapapale:

„Ma tegin omal ajal surnutegi eluhooned ikka kuivast puust, milleks siis elavatele hakata ehitama toorest.“

Ja nõnda ta siis jätkaski kuuskede ja mändide mahalaskmist, kuigi õieti ei teadnud, millal võib nad seina panna. Tema tahtis lasta nad ära pinnata ja siis katuse alla virna laduda, kus vihmavesi ei pääseks nende pragudesse nõrguma. Osa mõeldud katusealusest oligi tal juba valmis, puuduva osa tahtis juurde ehitada. Kuna Indrek tüdines lausa luusimisest, siis läks ta lõpuks ilma kutsumata Sassile ja Oskarile appi puid pulgestama: hakkas seal saeotsa kinni või võttis kirve ja puhastas palke okstest.

„Kas on veel meeles, et hea kirves ei kannata kuiva kuuseoksa?“ küsis Indrekult vana Andres, kes ka oli tulnud nooremate nalja pealt vaatama. Sest puude mahalaskmisega sai mõnikord tõepoolest nalja, kuigi see nali võis väga hädaohtlikult ja kurvalt lõppeda. Mõtled ja sead nõnda, et puu peaks langema sinna, aga tema pimeloom langeb hoopis teisele poole või teisiti, kui inimene tahab. Selles ongi kogu nali. Ainult vaata ette, et sa ise alla ei jää.

„Küllap on!“ hüüdis Indrek isale vastu. „Aga kui ei kannata tera, siis kannatab silm ometi.“

„See muidugi,“ möönas Andres.

Ja jälle pole muud kuulda kui aga sae sihkat-sahkat, sihkat-sahkat, kirvesilma klips-klops, kilks-kolks, kirvetera nätsked hammustused või hele kõlin ning oksarisu põlemispragin. Põletamist toimetab vana Andres ja teeb seda peaaegu vastumeelselt. Tema arvates ei peaks üldse midagi metsas põletama, nagu tahetaks jumalailma kütta, vaid ka kõige peenema risu ja rägu peaks koju viima ning ahju ajama, kust temast saaks sooja inimene, mitte jumal. Sest jumal ei vaja meie kütet, tema kütab ise oma ahju, kuumutab päikese kerist. Nõnda arvab vana Andres. Aga Sass arvab vastupidiselt, Vargamäe pole metsast nii lage, et peaks kütteks tarvitama peent puru. Oksad küll, seda muidugi, aga risu tulle, sest ussipesa ei hakka keegi koju vedama.

Ja nõnda siis põletabki vana Andres, kuid mitte nii väga sellepärast, et ta seda tegema peab, vaid et ta ise midagi teha tahab. Okkaline oksapuru langeb särinal sütele ja kargab natukese aja pärast praksudes põlema. Valge suits tõuseb taeva poole, kust tuuleõhk katsub teda maapinna lähemale suruda, mahalangenud puudessegi hajutada, mis mattuvad ühes saagivate ja raiuvate meestega nagu paksu udulinikusse. Nõnda saavad ka nemad osa magusalt lõhnavast kuuseoksa-suitsust, mis imbub kõikjale — riietesse, juustesse, kogu kehasse, nagu oleksid nad lähedalt sugulased nende karuste hiiglastega, keda nad mees-mehelt jalust rabavad ja pärast okstest puhastavad. Õhtul viivad nad selle lõhna enestega kojugi kaasa, nagu peaksid ka Vargamäe vanade eluhoonete palgid haistma, et värske puu on saabumas, mis astub varsti nende asemele varjama inimest tuulte, sadude, külma ja muu kurja eest.

Vahetevahel vana Andres istub tule äärde kännu otsa ja otsib piibu ning tubakakoti välja. Seda teeb ta viimasel ajal kord-korralt ikka harvemini, sest tubakas pole enam kosutuseks ega rahustuseks, vaid muutub päev-päevalt ikka rohkem nuhtluseks. Tubakas läheb kangeks, tubakas läheb hirmus kangeks, nii et kui mõnegi korra oled piibust tõmmanud, siis kohe luksumine käes.

Kui see juhtus esimest korda, vana Andres pidas tõsiselt aru, et mis hull selle tubaka arusse on läinud, et ta luksuma ajab. Enne ta pole seda tempu teinud. Ja Andres võttis lehttubakat, mille ta ise kasvatanud ja „kunskoppi moorinud“, nii et ta oleks hea ja suupärane. Ta võttis neid pikki pruune lehti, mis kasvavad pikkade, punaõieliste varte otsas ja on määratud „havanna“ sigarite tegemiseks, nagu ta seda kindlasti teab. Sest selle tubaka esimesed seemned sai ta vanalt parunihärralt, kes andes ütles, et see on see puhthavanna, mida parun isegi suitsetab. Ainult seda vana parun ei teadnud, kuidas seda tubakat „moorida“, et tast saaks see päris havanna. Apteeker ja tohter ka ei teadnud, Andres küsis, kui ta käis viimast korda Mari pärast nende juures. Nemad tundsid inimese rohtu, aga tubaka rohtu mitte. Vaat’ seda kuulsat tubakat Andres panigi nüüd piipu ja katsus suitsetada, et kas ka tema ajab luksuma. Ja tule jumal appi — ka tema ajas! Esiteks ei ajanud, aga pärast hakkas ajama.

Andres mõtles kaua asja üle järele: mõtles maast, kus tubakas kasvanud; mõtles sõnnikust, millega maad väetanud; mõtles tubaka kuivatamisest ja tema „moorimisest“; mõtles seemneist, millest ta tubaka kasvatanud. Aga ainult ühest asjast ei mõtelnud ta alguses mitte, nimelt: kõik on hea ja õige, mis tubakasse puutub, ainult Andres ise pole enam õige — Andres hakkab vanaks jääma. Aastad olid temalt palju rõõmusid ja lõbusid võtnud, nüüd läks ka tubakas, mis oli peaaegu viimne. Jäi järele veel paljas elu ja olemine ning lohutuseks teadmine, et tema isaga oli ükskord niisamuti sündinud: ta lahkus siitilmast, kui kõik lõbud ja rõõmud olid ta maha jätnud.

Õhtul ei saanud vana Andres muidu, kui pidi Indrekule ütlema:

„Mõtle ometi, minu silmad peavad seda veel nägema, et Vargamäel raiutakse uute eluhoonete tarvis palke. Kui mina praegusi hooneid ehitasin, siis tegin ma omateada nad nii hästi ja nii suurte akendega, et minu eaks pidi aitama. Nemad pidid minu matma, mitte mina neid.“

„Ega seda veel sellepärast tea, kes kumma matab,“ arvas Indrek, „või need vanad hooned kohe maha kistakse, niipea kui uued valmis saavad.“

„Noh, kui pere asub uue katuse alla, siis mina kolin kohe alt saunast üles vana hoonesse,“ ütles Andres ja lisas natukese aja pärast: „Sinna tahaks ma surra. Sinnasamasse, kus surid Krõõt ja Mari.“

Indrek ei lausunud seepeale midagi. Ka isa vaikis, nagu ootaks ta. Lõpuks jätkas:

„Küll on inimese elu imelik! Teed ja ründad, kogud ja korjad, ja kui ootad surma, siis istud võera ulu all ning sinu oma kodus elavad peaaegu võerad inimesed, kes raiuvad sinu kasvatatud metsa uuteks eluhooneteks. Ei minu vanainimese mõistus aru saa, miks jumal selle küll nõnda on seadnud. Kui sina, Indrek, oleks võind näha, mis mu süda täna sees ütles, kui nad neid kuuska maha lasid, raginal üksteisest mööda, mürinal teineteise otsa. Mina mäletan, kui need kuused olid alles rehavarre jämedused. Minu silma all on nad suureks kasvand. Mina tegin neile aiagi ümber, et loomad oma terava sõrgadega ja sead oma ninaga ei saaks nende juuri rikkuda või mulla alt välja ajada. Nõnda nad kasvasid tänini minu silma all. Veel hiljuti ütlesin ma neile: kuusekesed, teil on veel aega kasvada, minul aeg minna. Aga neid ei ole enam ja mina olen alles siin. Ma täna hakkasin meelega seal oksi põletama, et saan niigi palju oma kuuskedest. Saan ninaalusegi kord soojaks ja magusa suitsuhaisu riietesse.“

„Isa, kas sul hea meel ei ole, et me just sinu kasvatatud puid maha võtame?“ küsis Indrek. „Mina arvan, et kui mina oleksin inimestele midagi niisukest muretsenud, nagu see kuusik seal, siis mina oleksin oma eluga väga rahul.“

„Mina olen ju ka rahul,“ vastas Andres, „aga meele teeb nukraks ometi. Ei tahaks viimaseks siiailma jääda. Tükk tüki järele kaob või heidetakse kõrvale kõik see, mis oli minu elu sisu. Minust endast on ammugi paljas vari järele jäänd, varjuks saab päev-päevalt ka mu elu. Aga surm ei tule.“

„Isa, kui surm ei tule, siis pole tal veel aeg tulla,“ lohutas Indrek. „Laseme enne Vargamäe jões vee alla, hakkame siis surma ootama.“

„Jah, poeg, selleks tahaks ma küll veel elada,“ oli Andres nõus.

„No näed, isa, ilmas leidub ikka midagi, milleks maksab elada,“ kinnitas Indrek.

„Aga elus läheb ikka teisiti, kui sa tahad või mõtled,“ rääkis Andres vaikselt ja rahulikult, nagu tuletaks ta üsna ükskõikseid asju meelde. „Minu elus on see küll nõnda olnd. Mõtlesin, et Andresest saab kord Vargamäel peremees, aga peremeheks on Sass, see lombak, keda üleaedne sõimab köntjalaks. Sass ei tulnd mul kunagi meelde, et temast peaks saama minu järeltulija. Puusärgitegija, kihelkonna kirstumees, see on Vargamäel peremeheks.“

„Oled sa siis Sassiga nii õnnetu, isa?“ küsis Indrek.

„Ei, poeg, ma poleks kunagi uskund, et temast saab sihuke mees,“ vastas Andres. „Ja Maret, see on minu kõige parema südamega tütar, sel on õndsa Krõõda süda. Aga ega siis see pole see, mis ma tahtsin.“

„On ehk hea, et inimene ei saa kõike, mis ta tahab,“ arvas Indrek.

„Seda muidugi,“ oli Andres nõus. „Sinust tahtsin ma kirikuõpetajat saada, või kui mitte seda, siis advokaati ometi, aga nüüd juba hakkan uskuma, et ongi parem, et sinust pole ei ühte ega teist saand. Sest ega kirikuõpetaja poleks ometi tulnd meestele Vargamäe jõest jutlust pidama. Aga näe, sina pidasid ja see aitas, Kassiaru siblis pärast seda nagu kukk kapukates. Kuulus ja kange Kassiaru, see Oru Karla sõber, nõuandja ja eestkostja. Ja kui sa oleks saand advokaadiks, ega sa siis oleks enam minu vanainimese juurde siia suitsusauna tulnd silku sütel küpsetama või kartuleid tulisest tuhast otsima. Ei, siis ma oleks praegu siin sama üksinda nagu minevalgi talvel. Aga nüüd oled mulle seltsiks. Ma olen tähele pand, et vanainimene tahab samuti teiste seltsi nagu lapski, sest inimesest saab vanas eas uuesti laps. Piipugi, raibet, ei kannata teine enam! Piipu ega viina! Oru Pearu ei või, nagu kuulda, enam sugugi viina võtta, läheb kohe lolliks, aga mina ei või piipu tõmmata, hakkan luksuma. Nii me elame, sest hinged on sees. Ja sina, Indrek, tulid minu juurde. Aga sind ma ootasin kõige vähem. Ülepea ei oodand. Nõnda on elus. Ootad, ei tule, ei oota, tuleb. See jõevee allalaskminegi, jõe puhastamine, ega ma sedagi enam oodand ega mõelnd, ja vaata, nüüd see ehk just tulebki. Ja tead, Indrek, mis ma veel ootasin, mina ja Maret ka, meie mõlemad?“

Isa vaikis, et kas Indrek vastab midagi, ja jätkas siis endisest veel vaiksemalt ja rahulikumalt:

„Meie ootasime sinu surma. Maret otsis lehest surmakuulutustki, et ehk pannakse sinna, kui see juhtub. Tema ütles nimelt, et tuleb see vabasurm, nagu leht kirjutab. Aga mina olen aina mõelnd, et kas inimese surm on vaba või ei ole, ja olen oma aruga otsustand, et ei ole. Tapa ise, lase teist tappa või sure, nagu inimesed ikka surevad, ikka ei ole vaba. Mina arvan, et kui inimene pistab käe iseoma elu külge, siis keegi sunnib teda, keegi ajab, nii et ta peab minema.“

„Aga kes siis?“ küsis Indrek.

„Inimesed ütlevad, et vanakuri, aga mina olen mõelnd ja otsustand, et kuis siis tema seda võib ja saab, kui on jumal taevas ja Jeesus Kristus siinilmas? Kuis tema võib oma käe pista inimese elu külge, kui inimene on lunastud, pestud Talle veres? Ei, tema ei või seda mitte. Ja ei või ka olla, et vanakuri tuleks jumala käsul, sest milleks hakkab jumal kuradit käskima, kui tal on omal inglid. Nii et see peab ikka jumal ise olema, kes ajab inimest seda tegema. Sest kui inime on niisuke, nagu mõni inime on, et temast enam midagi loota ei ole, head nimelt ei ole, milleks siis niisuke inime veel peaks elama? Ja jumal näeb seda, kui inimene on niisuke, ning siis ta ütlebki oma inglile, mine ja vaata, et see asi oleks lõpetud. Ja siis ingel tuleb ja seisab selle inimese selja taga, seisab alati, seisab öösel ja päeval, hommikul ja õhtul. See inime küll ei näe teda, aga ta tunneb oma südames, et ingel seisab ja ootab. Noh, ja kui kaua siis surelik inimene jaksab sellele vastu pidada, et ingel alati ootab? Ei kuigi kaua! Nõnda see lõpp siis tulebki, sest et jumal on nõnda otsustand.“

„Aga nõnda see ei või ju olla, isa,“ katsus Indrek vastu vaielda. „Hea küll, kui inimene tapab enda ise. Aga mis siis, kui tapab teine, tapab röövel?“

„Ka siis on see jumala tahtmine: selle inimese päevad on loetud,“ vastas isa.

„Aga mõnikord üks tapab teise kogemata,“ seletas Indrek. „Nägin kord linnas, kuidas tütarlaps jäi veoauto alla ja sai silmapilkselt surma. Miks olid tema päevad loetud? Kas temast polnud ka enam midagi head loota?“

„Ega tema päevad polnudki loetud,“ vastas isa. „Tema surma jumal saatis autojuhi pärast, selle päevad on varssi loetud, ingel on juba teel tema selja taha, et hakata seal seisma, kuni on lõpp käes. Laps oli hea, laps oli süütu ja tema oleks eluajaks heaks jäänd, jumal teadis seda, sellepärast polnud vaja, et ta nii kaua kõnniks siin ajalikus elus. Aga autojuht, sellega oli jumala juures halb asi, sellepärast saadeti talle viimane hoiatus — süüta lapse surm. Tema ise ütleb, et kogemata, inimesed tunnistavad, et kogemata, kohus otsustab, et kogemata, aga ei mitte, vaid jumala ingel seisis autojuhi selja taga ja nõnda sündis see. Jumal tahtis seda.“

Ja nagu oleks Indrek selle seletusega rahuldatud, ta ei esitanud enam uusi küsimusi. Sellepärast võis isa rahulikult jätkata:

„Sinugi asi on nõnda, olen mina mõelnd. Sinu naine oli hea, kui sina läksid teda tapma…“

„Isa, ma palun!“ hüüdis Indrek ja kargas järilt püsti.

„Ei, ei, poeg, luba, et ma sulle ütlen, kuidas mina seda arvan. Mina ei saa muidu sinuga ühe katuse all elada ja ühest riistast juua, kui pean seda sulle ütlema. Kuula ilusasti mind ära, sest võib-olla seisab jumala ingel ka minu selja taga, kui ma seda sulle ütlen.“

Indreku näos kiskusid lihased otse kramplikult kokku. Ta tegi kätega mingeid saamatult kobavaid liigutusi, pööras ja väänas pisut oma kehagi, nagu tahaks ta ära minna, aga jäi ometi paigale ja istus uuesti järile. See sündinud, isa hakkas uuesti rääkima.

„Jah, mina olen kõige selle aja mõelnd ja arutand ja ei ole muud otsust teind, kui et sinu naine oli hea. Sest oleks ta olnd halb, siis oleks jumal oma ingli läkitand tema selja taha. Aga ta ei läkitand. Jumala ingel tuli sinu selja taha ja nõnda sündis see. Muidugi, kohus tegi õieti, kui ta sind ei nuhelnd ega karistand, sest mis võib ajalik inimene jumala tahtmise vastu. Aga ma olen oma südames aru pidand, et mis asi see küll võiks olla, et jumal sind nõnda taga kiusab? On see sinu kurjuse või headuse pärast? Sest ühte kiusab jumal headusest, teist kurjusest. Kui oled liiga hea, siis jumal saab kadedaks, et inimene tahab temast parem olla, ja nõnda siis tulebki kõik. Tuleb kurjus, et ole hea, eks katsu veel hea olla. Siiski võib-olla kurjus tuleb selleks, et inimene oleks veel palju parem kui ta on, sest kui inimene on kurja teind, siis katsub ta ikka seda heaga tasuda. Vahel mõtlen ma, et jumala ingel ei seisagi sinu selja taga sinu enda, vaid minu pärast, seisab kadund sauna Jussi pärast, seisab sinu ema Mari pärast, seisab terve Vargamäe elu pärast, nagu ta on olnd. Sellepärast sa ehk selle jutlusegi ülal toas pidasid, et nad hakkaks Vargamäe jõge puhastama. Jumal on valind sind oma tööriistaks sinu vanemate patu pärast, sest neile annab ta andeks, aga sinule, nende lapsele, mitte.“

„Isa,“ pöördus Indrek nüüd vana Andrese poole, kui see ikka enam ja enam langes jumala tahtmise imelikesse keerdkäikudesse, „ükskord rääkisid sa hoopis teisiti. Mäletad, kui tulid, Antsu surnukeha reel, ja kui me siis pärast kahekesi seisime tallis hobuste juures, sul oli veel pihtkasukas seljas. Minul on see nii selgesti meeles, nagu oleks see alles eile olnud.“

„Jah, Indrek, see oleks nagu alles eile olnd, kui sa seda nõnda ütled,“ kordas isa. „Aga sest ajast saadik olen ma oma jumala ja Õnnistegijaga juba ammugi leppind. Siis ma arvasin, et jumal teeb mulle ülekohut, et ta teeb mulle verist ülekohut ja et tema poeg pole kunagi ilma ega inimesi lunastand. Sest siis ma mõtlesin ainult iseennast, mõtlesin oma õigust. Aga kui tuli sõda ja kui ma lugesin, mis sündis ka teiste inimeste õigusega, siis ma küsisin: mis see siis nüüd on? mis lugu on ülepea inimese õigusega? mis lugu on jumala endagi õigusega inimese juures maa peal, kui kõik kutsuvad teda vastastikku appi tapma? Ons jumalast saanud mõrtsukas? Peab jumal minema iseenda vastu sõtta? Sest vaata, poeg, kui jumal läheks meie poolt ja läheks ka sakste poolt — ja jumal võib seda, sest ta on igal pool — kui ta nõnda läheks, siis saaks ta ju iseendaga silm silma vastu kokku. Eks ole nõnda? Kas sa ei ütleks mulle, mis sünnib jumalaga, kui ta saab nõnda iseendaga silm silma vastu kokku? Kui mina nõnda siin asemeäärel istuks ja näeks, et mina istun iseenda kõrval, siis mina teaks, et minu surmatund on ligi. Mina teaks, et minu kõrval istub see, kes peab elama sealpool hauda edasi, kui mind enam ei ole. Aga kas jumal on ka surelik, et ta läheks hauda ja elaks pärast edasi? Ei, poeg, jumal on vaim, teda ei saa hauda panna. Aga kuis ta siis läheb iseendaga sõtta, kui teda ei saa hauda panna? Mis õigus see on, et inime seda nõuab ja palub? Vaata, Indrek, seda õigust polegi, inimene ainult usub, et on kusagil niisuke õigus. Inimene teeb seda sellepärast, et tal oleks hea näpuga jumalale näidata ja öelda: näe, jumalgi tappis jumala, miks siis inimene ei või inimest tappa. Selleks mõtleski inime niisukese õiguse välja, et kutsuda jumalat jumala enda vastu. Kui mina tol korral Antsuga koju tulin ja sinule hobuste kuuldes jumalast ja tema pojast nõnda rääkisin, öeldes, et mingu nad ära Vargamäelt, Vargamäe eluhoonetest, mingu ise ja võtku ka pühavaim kaasa, nii et Vargamägi oleks oma kivide, soode ja rabadega, oma kraavide, ojade ja jõega jumala hingeaurust täiesti puhas, jah, kui ma nõnda sinu ja hobuste kuuldes kõnelesin, oli mul kindel usk oma õigusesse. Sest jumal ise oli selle usu mulle and, arvasin ma. Jumal ise oli mulle õiguse-usu and oma pühakirjaga. Selle kirjaga läksingi ma siis jumala enda vastu sõtta. Ma ütlesin: kui oled jumal, miks ei pea sa siis oma sõna?“

„Kas siis jumalal pole tarvis oma sõna pidada?“ küsis Indrek vahele.

„Küll ikka,“ vastas Andres. „Aga kas inimesel on õigus seda temalt nõuda? Kas minul oli õigus? Ja kas ma olin jumalasõna õieti mõistnud? Kas see oligi jumalasõna, mis ma katsusin mõista? Vaata, poeg, sinnamaale jõudsin ma suure sõja ajal, kui nägin ja kuulsin, mis ilmas sündis. Pühakiri polegi ehk jumalasõna, vaid tühine inimese tarkus, seesama tarkus, mis tahtis ajada jumala tema enda vastu. Inimene kirjutas suure kirja ja ütles siis: see on jumalasõna, ning kui jumal neid inimesesõnu ei pidand, siis neeti ja vannuti ta ära, sest ta põlnd täitnud inimese õigust. Mina olin tol korral üks neist, kes nõudis jumalalt, et ta täidaks inimese õigust. Aga kui ma nägin, kuidas sõdides sai kõik tühjaks — vanemad ja ülemad, kuningad ja keisrid, vene keisergi, kellele olin kirikus altari ees truudust vandund — jah, seda nähes ütlesin ma: kõik on tühi, selge tühi, tühi vaimunärimine. Inime on uhke oma tõega, inime on iseennast täis oma õigusega, aga jumala ees ei maksa see midagi. Kus on teie kiidetud pühakiri ja kus on teie õigused, mis te jumalalt saand? Neid ei ole. Neid pole kunagi olnd. Te olete ainult oma inimlikus nõtruses uskund, et nad on olemas, ja olete jumalalt nõudnud, et tema teeks teile teie nõtra usku mööda. Aga jumal ei tee. Jumal tahab rahus elada ja tahab, et ka inimene elaks rahus. Aga inimene ihkab võitlust, oma pühakirjagi on ta mõelnd ainult võitluseks. Noh, siis võidelgu pealegi, mis on jumalal sellega tegemist. Tema laseb oma päikese paista heade ja kurjade peale. Minagi tahtsin võitlust ja tulin selleks Vargamäele. Ma tahtsin linna ehitada, nagu ma oma kanguses suurustavalt ütlesin, aga ei ehitand, kutsusin siia ainult puusärgitegija peremeheks. Seda tegin ma. Sest jumal õnnistas Vargamäe kive, mättaid, pajupõõsaid ja kadakaid samuti nagu mindki, aga ometi võitlesid need minu vastu. Isegi Pearut õnnistas ta samuti kui mind, õnnistas isegi rohkem kui mind, ja ometi oli tema mu vihasem vaenlane. Nõnda teeb jumal ja inimese õigus ei maksa tema ees midagi, õigus ja tahtmine. Mina kaevasin kraavi, et maad kuivatada, aga Pearu tammitas vett, et sedasama maad üle ujutada, ning jumal õnnistas me mõlemi kätetööd. Mina tegin aeda, et loomad põllule ei pääseks, aga Pearu tegi väravaid lahti, et tee oleks vaba, ning jumal oli ka temaga. Mina ajasin põllupeenraid sirgeks, Pearu minu poole kõveraks ja meie mõlemi selja taga oleks nagu jumala ingel seisnud. Mina rääkisin tõtt, tema valetas, aga mind ei kuulatud ega ustud rohkem kui teda. Jumal on mulle and pika ea siin maa peal, aga ka Pearul on alles hing sees, nagu oleks just tema see, kes peab nägema, kui kaua õige jumal mind laseb elada. Nõnda on jumala ja nõnda inimese õigusega. Jumalale meeldib Vargamäe pajupõõsas samuti kui inimenegi, kes juurib seda pajupõõsast. Ja nõnda see siis sünnibki: põõsas võrsub ja kasvab ning inimene juurib — päevast päeva, aastast aastasse.“

„Isa, sa ei usu jumalat,“ ütles Indrek üsna vaikselt.

„Ei, poeg, mina usun,“ kinnitas isa, „ja mina olen ta ammugi Vargamäe maile tagasi kutsund. Aga ma ei kutsu teda enam sõdima oma õiguse eest, sest minu õigus on inimese õigus ja see on jumala ees tühine asi. Inimese uskki on jumala ees tühine asi. Sest jumal teab ja näeb, et inimene usub oma labidat, millega ta maad kaevab, ja oma kirvest, millega puud raiub, ikka rohkem kui teda, jumalat. Oma loomagi usub inimene rohkem kui jumalat. Ja kui tõtt öelda, siis oma vihameestki usub ta rohkem, teistest inimestest rääkimata. Pearu oli küll üks riivatu inimeseloom, aga ometi uskusin ma päris kindlasti, et minu elu kallale ta salajas ei kipu ja katust pea peal põlema ei pista, aga jumalas pole ma sellegi poolest üsna kindel olnd. Kust mina tean, millal ta kas või oma pikse mulle kaela saadab. Ükskord süütas ta isegi südatalvel kiriku põlema, mis siis veel minust viletsast.“

„Isa, ei mina mõista, milleks sul jumal, kui sa teda niigi palju ei usalda kui Oru Pearut,“ ütles Indrek.

„Poeg, sinus räägib uskmata meel,“ vastas vana Andres. „Sa kaevad kraavi, sul on kaks labidat, aga kas sa arvad, et üks labidas küsib teiselt, usub ja usaldab ta sind, oma peremeest, või mitte? Ja ütleme, et üks labidas tõesti teiselt nõnda küsiks, kas see puudub siis sinusse, labida peremehesse? Ei ju puudu. Sina ei taha teadagi, mis labidas sinust arvab. Aga miks siis jumal peaks teada tahtma, mis inimene temast arvab, kas ta usaldab ja usub teda või mitte? Ons inimene jumala ees rohkem kui kraavi labidas? Ja milleks on labidal usk inimesesse? Inime tarvitab ju teda, mitte tema inimest. Nõnda ka jumal: tema peab inimest usaldama ja uskuma, mitte inime teda, sest inime on siinilmas tema tööriist. Ja jumal usaldab! Jumal usub inimest! Ning kui ta enam sugugi ei usu ega usalda, siis saadab ta oma ingli, et see seisaks ta selja taga, kuni kõik saab sündinud siin ajalikus elus. Jumal usub ja usaldab kõiki inimesi. Ka Pearut on ta usaldand ja on temasse uskund, usub tänase päevani, sest muidu oleks ta ammugi oma ingli läkitand tema selja taha. Miks ta Pearut usub ja usaldab, mina sellest küll oma inimesemõistusega jagu ei saa, aga ma näen, et ta usaldab. Võib-olla on jumal Vargamäel samuti seadnud, nagu sina kraavil: sul on kaks labidat, mättalabidas ja turbalabidas. Kui nüüd inime on jumala kraavilabidas, siis ehk on nõnda, et Pearu on jumalal tema kraavitöö juures mättalabidaks, mina aga turbalabidaks. Aga võib-olla et ka vastupidi — mina mättalabidas ja Pearu turbalabidas —, sest kes võib teada jumala majapidamist.“

„Kui see oleks nõnda,“ rääkis Indrek, keda asi hakkas juba pisut huvitama, „kui te Pearuga oleksite tõesti jumala kraavilabidad, miks te siis kogu oma eluaja olete nõnda vastastikku vängelnud? Miks te ei elanud rahus, nagu minu labidad kraavil?“

„Vaata, poeg, üks on inimese tööriist, teine jumala tööriist, see on kõik,“ vastas isa. „Nagu jumal kõrgem inimesest, nõnda ka tema tööriist kõrgem inimese tööriistast. Ja selles oma kõrguses teiste tööriistade seas läheb inimene kõrgiks. Ta läheb uhkeks oma tõe ja õiguse peale ja sellest tulebki siis vänklemine. Inimene vänkleb ja unustab, et ta on ikkagi ainult tööriist siin ajalikus ilmas, ning ta hakkab oma õigusega tülitama jumalat — oma tööriista õigusega. Nõnda on kõrgi inimesega. Ja ma ei saa veel tänapäevani muidu, kui pean aina oma tõe ja õiguse peale mõtlema, kui tuleb Pearu meelde, nii nõrk ja kõlbmatu olen ma jumala tööriistade seas. Mõtlen oma pikki aastaid ja kõike, mis ma teind ning näind, ja usun, et kui ma algaks oma elu Vargamäel uuesti, siis hakkaks just vanast otsast peale — hakkaks oma inimese õigusest peale. Niisuke jumala tööriist olen mina.“