Tõde ja õigus V/VIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
VII
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
IX

VIII.

Vargamäe suurpäev ei andnud inimestele hingeliselt neid tulemusi, mida nii mõnigi oli lootnud. Ta tõi isegi teatud pettumuse. Oli kaua räägitud ja oodatud ning lõpuks polnud ometi midagi muud saavutatud, kui et pidi endiselt pimesi edasi ootama ja lootma.

Vanal Andresel oli esialgu tundmus, et oleks ehk parem olnud, kui tema selle päevani poleks üldse elanud — kui ta oleks surnud ühes Hundipalu Tiiduga. Kuigi siis Vargamäe oleks läinud võhivõõraste kätte, nagu Hundipalugi, tema ise poleks seda oma silmaga näinud. Aga nüüd ta peab elama võõrana võõral maal, kuigi see on tema oma Vargamäe, mida ta ikka veel armastab.

Indrek ei jõudnud tükil ajal unustada Kassiaru sõnu ja muiet meestesumma ees, et ah jaa! ta on Indreku kohta lehest lugenud, sel olnud linnas mingisugune protsess. Mujal igal pool oleks ta seda kergemini ära kannatanud kui Vargamäe eluhoonetes, mis alles nii meenutasid möödunud aegu ja olusid.

Aga ka Kassiaru Nõmmanni meeleolu polnud roosiline. Tema oli hoopis unustanud, et ta Indrekut sõnadega riivanud, sest omateada oli ta ainult puhast tõtt kõnelnud. Õieti polnud ta temale tervet tõtt ütelnud, muidu oleks ta pidanud protesti tõstma, et Indreku taoline mees üldse kipub sõna võtma ausate ja korralikkude inimeste seas. Kassiaru kahetseski tagantjärele, et ta seda polnud teinud, sest siis poleks tal tarvitsenud kogu meeskonna ees kuulata Indreku hiilivalt riivavaid pisteid ning näha tuttavate ja sõprade näos pilkusid, millest võis järeldada, et nemad peavad teda löödud meheks.

„Sai kitli peale,“ irvitas keegi toas, kui Kassiaru sealt läbi läks, ja ta oli kindel, et nende sõnade ja naeruga mõeldi teda, Kassiarut. Aga oodaku nad! Kassiaru näitab neile veel, kes saab kitli peale, tema istub ju alles pangajuhatuses ja sealt ulatub ta käsi ja sõna kaugele. Kassiaru on oma sügavamas hingepõhjas veendunud, et temale on rasket ülekohut tehtud, pealegi täiesti ilma põhjuseta, ja kel sellepärast naer peale kipub, selle paneb Kassiaru nutma.

Ärgu tuldagu Kassiarule kõnelema vaeste isamaa-armastusest. Kui keegi ei armasta varandust, kuis võib ta siis isamaad armastada, sest ka isamaa on varandus, puhtpaljas varandus. Isamaa on tõelikult see põhikapital, mille mõistlik inimene paneb protsente kandma. Kui neist protsentidest kõigile ei jätku, siis pole süüdi üksikud oma saagihimuga, vaid selleks on lihtis põhjus: meie põhivarandus, meie põhikapital, s. t. isamaa on liiga väike ja kehv, kui et sest kõigile jätkuks. Kassiaru ei mõista kuidagi, milles on tema siin süüdi. Tema armastab oma isamaad ja kasustab teda, tehku teised sedasama, tee on vaba. Isamaa on ju nagu naine: kui sa ütled, et sa teda armastad, siis pead teda ka kasustama, muidu on sinu armujutt tühine.

Nõnda kaitses Kassiaru peremees ennast oma mõttes Indreku arvatavate süüdistuste ja pistete vastu. Ta kordas oma kaitsekõnet ikka ja jälle uuesti ning aina teisendatud kujul, nagu kahtleks ta ise selle tões ja õiguses. Samal ajal haudus ta aga teatud plaani, mis tal oli tärganud just Indreku sõnade ärritaval mõjul. Nimelt: kas ei peaks kõigest väest kaasa aitama, et kogu kavatsus tõepoolest teostuks, ja kas ei oleks kuidagi võimalik töid oma kätte saada, olgu tervena või vähemalt teatud mõistlik osagi. Nõnda võiks ta kõigile tegelikult tõendada, et pole sellest küllalt, kui isamaad armastatakse, vaid oma armastuse peab oskama ja suutma ka teoks muuta, sest armastus on tegu. Kassiaru suudab ja oskab seda, kes ei usu, see tulgu ja vaadaku.

Selles peitus Kassiaru peremehe lohutus. Aga Oru Karla ei osanud end peaaegu millegagi lohutada. Sest kui ta tuli sel selgel ja säraval talvisel pühapäeval koju ja jutustas Pearule, mis naabertalus sündinud, ütles see:

„Poeg, Orul oleks pidand see sündima.“

„Sedasama ütles mulle täna ka Kassiaru Nõmmann,“ vastas Karla.

„Kassiaru tunneb rehnutti,“ kinnitas Pearu, „aga sina, poeg, ei tunne.“

„Tunnen, isa,“ vaidles Karla vastu. „Rehnutt oli mul algusest peale selge, aga…“

„Aga mis siis veel, kui rehnutt selge?“ küsis isa, kui Karla peatus.

„Ma ei uskund, et sest ülepea midagi tuleb,“ seletas poeg.

„Aga, näe, nemad uskusid ja lõid su üle,“ ütles Pearu. „Köntjalg lõi su üle, mu poeg.“

„Ei, isa, köntjalg poleks midagi teind, kui Indrekut poleks olnd,“ seletas Karla. „Sel on ju lõuad nagu kirikuõpetajal kantslis.“

„Seda minagi arvasin, et see on tema töö,“ lausus Pearu nagu alistunult. „Sellest on linnas mees suand, aga mina uskusin, et temast tuleb hobusevaras või mõni muu suli ja karmansik. Usu, Karla, mina uskusin seda tõesti. Aga mul oli sitt usk, nii et hakka viimaks veel vanas eas seda usku vahetama. Sa reakisid kord, et ta tahtnud oma naist tappa…“

„Seda kuulda oli,“ ütles Karla.

„No pidi see aga vemmal olema, kui tast muidu jägu ei suadud,“ arvas Pearu. „Indrekul on hea süda, ja kui inimesel on hea süda, siis tast suab kergesti mõrtsukas. Ma olen seda vanast Andresest märkind, sest ka tema ei ole sitt mees. Ja tema oleks mu mitu korda elus maha löönd, kui ta aga oleks mu kätte suand. Aga ei suand, sest minul oli alati tema rehnutt selge. Õel inimene annab kitli peale, aga hea inimene lööb su korra pealt maha, seda pead sa, poeg, meeles pidama. Sellepärast pea õieti rehnutti, kui sa köntjalaga asju õiendad, ka tema on hea inimene.“

„Seda mu eitki ütleb,“ lausus Karla, „et jätku ma see teisepere Sass rahule.“

„Ah siis eide plära pärast sa lasidki mehed Mäele kokku minna?“ küsis Pearu, nagu oleks ta just seda oodanudki, et Karla hakkaks oma naisest rääkima. Ja kui see ei vastanud, jätkas ta: „Seda ma mõtlen ja peangi aru, et mis rehnutt see niisuke minu pojal on: kogu ilm aetakse nuabri poole kokku, aga tema vuatab pealt ja ei tee ühtigi. Ah see on siis sinu eide tarkus! Nojah, kui eit pikutab pükstes, siis tuat sörgib seelikus.“

„Ei, isa, minul on omad püksid ja eidel omad,“ katsus Karla vastu vaielda.

„Kulla poeg, majas on ainult ühed püksid ja need on eide või tuadi jalas,“ rääkis Pearu. „Minu vanamooril püksa ei olnd ja, näe, Oru jäi võitjaks: Mäe Andres on saunas ja peres kõnnib köntjalg. Pane tähele: mina sain Andresest võitu ja temal ei aidand ei ta jumalasõna ega suur ihuramm, aga sina lased lombakal omale jala taha panna.“

„Isa, ma ju ütlesin sulle, et see pole Sass, vaid Indrek,“ rääkis Karla.

„Hea küll, et Indrek, mis siis sest,“ ütles Pearu. „Kas siis te Kassiaruga kahekesi temast võitu ei suand?“

„Sa oleks pidand kuulma, kuidas ta Kassiarule punktid ette pani, nii et see ei osand mimm ega memm öelda,“ seletas Karla.

„Enne oleks pidand tegema,“ ajas Pearu oma. „Oleks pidand tegema nõnda, et mehed oleks tulnd kokku kas või vallamajasse, kui mitte mujale, ja sinna Indrek poleks suand, sest tema pole ju muaomanik. Mis on linnauntsakatel muameeste seltsis tegemist või reakimist?“

„Tema tegi enda kohe Sassi vollmahimeheks, kui Kassiaru katsus talle pulka lõugu pista,“ seletas Karla.

„Muidugi, mis tal oma kodus viga mängida!“ venitas Pearu. „Aga minul, armas poeg, on kahju, et ma näen, kuidas Oru hakkab Mäele alla jääma. Oru jääb Mäe päkaaluseks, selleks jääb ta. Sest, vuata, Karla, mis see aitab, et sina oled terve ja tema vigane, kui Mäe on Orust üle. See on hullem, kui et mees on mehest üle. Mees sureb, aga koht jääb, see ei sure. Seda rehnutti Andres tundis. Tema verd oleks Orule vaja…“

„Isa, sa hakkad vanaks jääma,“ ütles Karla nüüd. „Sa ei mõtle enam, mis sa räägid. Kui Andres seda kõike nii hästi tundis, miks tal siis poega peremeheks ei ole?“

„See on hoopis teine rehnutt,“ vastas Pearu. „Andrese poeg elab linnas, aga kui tuleb korraks Vargamäele, siis pistab endale vöö vahele sinu, pistab kange Kassiaru Nõmmanni, pistab terve Kõrvenurga ja, kui mina oleks noor, siis pistaks vist ka minu. Niisuke on Andrese poeg, kui ta tuleb korraks koju käima. See on, mis mu vana hinge ja südant sööb. Sest vuata, poeg: teie hakkate kord seda jõge puhastama, kuhu kogu ilm on kand risu. Kõik on kand — peremehed, sulased, saunamehed, vabadikud ja karjapoisid. Ja küll sa näed, te puhastate ometi selle jõe ära, nii et rohi ja mets hakkab kasvama. Ja kasvab lausa kõigi silma all. Aga kui sa näed ja kui näevad seda sinu lapsed, näevad võeradki inimesed, mis te siis kõik ütlete? Eks ole siis kõigil keelel või mõttes: seda on vana Mäe Andrese poeg teind. See on Andrese, minu vana vihamehe poja töö. Tema võttis asja üles, tema ajas mehed kokku, tema pani nad tööle. Vuata, poeg, kui ma nõnda mõtlen, siis ma arvangi, et Orule oleks vana Andrese verd, talle oleks õndsa Krõeda verd vaja — Eessuke olgu temaga, hallelooja! Sest mis on minu lapsed teind? Mis oled sina, mu poeg, teind? Joosepile ma keelasin oma vänge vihamehe esimest tütart, aga see on tema endale, ta lastele ja tervele majale õnnistust tuond, seda olen ma märkind. Sedasama õnnistust oleks ka Orule vaja. Vihamehe veri toob Orule õnnistust, sest see on kange veri.“

„Aga minu poiss ei märka Mäe Ellit,“ ütles Karla.

„Poiss on alles noor,“ ütles Pearu nagu lohutavalt.

„Isa, ma kardan, minu poisile ei aita aastad,“ rääkis Karla lootusetult.

„Jäksi tal ju on, ehk tuleb viimaks ka nutti,“ arvas Pearu. „Krutskid on tal juba juurde tulnd.“

„Mis aitavad tema krutskid,“ ütles Karla ja lõi käega.

Mõlemad vaikisid tükk aega. Siis ütles Pearu:

„Sul peaks olema noor naine, kes kannaks veel lapsi ilmale.“

„Seda aru olen isegi pidand,“ vastas Karla.

„Noh, siis on see õige rehnutt, kui mõlemad ühte ja sedasama,“ rääkis Pearu. „Olgu kas või võeras naine, aga olgu noor. Mehel peab olema noor naine. Sest vana naine on hullem kui vana õunapuu. Õunapuule lööd naelagi sisse, mis ulatab südameni, ja ta hakkab uuesti vilja kandma, aga mis teed vana naisega? Mis paneb selle vilja kandma? Ei miski.“

„Jah, isegi raudnael ei pane teda vilja kandma,“ kiitis Karla isale järele.

„Muidugi mitte,“ kinnitas Pearu, „löö või ots südamesse, nagu õunapuule. Nii et peab olema noor. Ja kange verega. Sest mis aitab paljas noorus, kui pole kangust. Vargamäele on kangust vaja, muidu siin ei saa. Mäe Sassil on kangust ja sellepärast ei tee vigane jalg ühtigi, teeb ta veel kangemaks. Tõsi jutt! Kui inimesel on mõni viga, siis see viga teeb ta palju kangemaks, seda olen mina oma elus tähele pand. Vaata meie poissigi. Sest pole ühti, et tal on pea haige, rammu on tal juba praegu mehe eest, nagu oleks pea jäks kehasse läind. Ainult kui teaks, kas tal veri on terve. Sest kui tal oleks veri terve…“

„Tohtrid ütlesid küll, et terve, sest et viga tuli pärast, mitte emaihus,“ seletas Karla.

„Tohter on nagu kaval mustlaseeit, tema kuulutab ikka head, et inimene rõõmsama meelega annaks. Ütleb haigele, et homme tõuseb sängist, aga võta näpust! Homme tuuakse puusärk koju. Tohtreid ma ei usu. Aga kui suaks katsuda, nii et prooviks, siis oleks selge ilma tohtrita. Kui näeks, mis laps see on, mis ta suab. Ja kui see oleks terve verega ning poeg, siis jätaks Oru temale, poisi pojale, nagu Andres andis Mäe Mareti pojale. Nii peaks tegema.“

„Aga kui laps ei ole terve verega, mis siis?“ küsis Karla. „Siis on meil kaks niisukest kaelas.“

„Poeg, sul ei ole rehnutti peas,“ ütles vana Pearu. „Sest kui laps ei ole terve verega, siis me teame, et poisi veri on tõesti haige ning meie ütleme, et asi meisse ei puutu ja et meie ei tea. Küsigu poisilt. Aga mis nad temalt küsivad, kui tema veri on haige! Las küsivad! Ega tema ole ometi mingi otsaline, kui tema veri on haige. Mitte kui midagi nad talle ei tee. Ei tehtud Mäe Indrekule, ei tehta ka meie poisile. Nõnda saaks kindla otsa peale.“

„Küll on see minu asi õige hulluks läind,“ ohkas Karla. „Hakka ise oma last kas või kurja peale õpetama. Sest ega siis tema heaga kellegi ligi pease.“

„Ä’ä ütle ühtigi, küllap peaseb heagagi,“ vastas Pearu. „Aga kulu võib see tublisti teha.“

„Isa, mina ei usu, et sellest tembust kunagi asja saaks,“ ütles Karla otsustavalt.

„Noh, kui ei sua sellest, siis suab ehk teisest,“ arvas Pearu.

„Misukesest teisest?“ küsis Karla peaaegu kohkunult, et mis see isa oma vanas peas suurest igavusest veel on välja haudunud.

„Sellest, mu pojuke, et laps oleks sinu, aga isaks hakkaks poiss,“ rääkis Pearu. „See ongi see päris rehnutt, teine on muidu niisama. Teine on ainult reakida, aga see on teha, sest see on seadsam — sinu veri on ju terve. Oru saaks nõnda õige pärija, õige peremehe, kel õige nimi.“

„Ja mina peaks veel vanas eas oma eite petma hakkama?“ küsis Karla.

„Võib-olla petma, võib-olla mitte, ma ei tea,“ ütles Pearu. „Aga kas õigem on oma vana isa Orut petta, mis? Ma andsin Oru ju selleks sulle, et sina annad ta oma pojale edasi. Kus on su poeg? Pean ma tõesti surres nägema, et Orul pole õiget pärijat? Eedist ei saa ju peremeest, milleks temale siis koht? Kui temast ei saa ka lapse isa, milleks temale siis pärandus? Kuule, poeg, kõigil on ehk kergem, kui petad oma eite, eidelgi on kergem.“

„Isa, sa ajad nüüd hullu juttu,“ ütles Karla.

Pearu hakkas kavalasti naerma ja rääkis:

„Ajangi ehk tõepoolest hullu juttu. Aga testamenti võin siiski muuta, kui tahan, selleks olen veel küllalt noor.“

„Isa, sa lähed lausa päise päeva ajal lolliks!“ hüüdis Karla nüüd hirmunult. „Mis su meeled täna korraga nii segi on ajanud? Kas ikka see Mäe asi või?“

„Ei, poju, minu meeled on selged, aga sinul pole täit aru peas. Sina usud, et vana Pearu võib rahus surra, kui Orul pole õiget pärijat. Aga tema ei sure nõnda ülepea mitte, jääbki elama. Haud ei võta teda vastu. Tema ise hakkab oma pojale pärijaks.“

„Isa, kallis isa, mis sinuga täna on?“ küsis Karla murelikult.

„Ma tahan Orule pärijat, õiget peremeest,“ vastas Pearu. „Seda olen ma mõelnd ja arutand juba sest ajast suadik, kus sa tõid poisi linnast koju. Ma olen oodand. Aga nüüd ei taha enam, tänasest peale ei taha. Mina tahan surema hakata, sest vuata, poeg, see tänane asi seal Mäel on mu eluhimu kustutand. Mina ei taha näha ega kuulda, kuidas ilm hakkab reakima Mäest ja tema rahvast, mitte aga Orust, kuidas ilm läheb Orust mööda, nagu teda poleks olemaski. Minust, Pearust, vanast mullast, võib ta mööda minna, sest mina ise olen möödas, aga Orust mitte, sest Oru elab alles, Oru on priske ja noor. Aga sina küsid minult, kas sa pead veel vanas eas oma eite petma hakkama! Sina sead oma ahtra eide viljaka Oru kõrvale, nagu ta polekski surelik inimene. Ei, poeg, sinu eit on juba praegu surnud. Kui ta elab, siis andku poeg, andku Orule õige pärija. Sina ise oled ka surnud mees, kui su ihus pole enam õigeid pärijaid. Pean siis mina, vana muld, hakkama Orule pärijat muretsema? Pean ma hakkama naist võtma, pulmi pidama? Kes tuleb isameheks, kui Oru Pearu sõidab kosja? Oru Pearule ei tule keegi isameheks, kõik arvavad, et tal pole täit aru peas. Oma poegki arvab. Arvavad, et tal pole täit aru olnudki. Aga Oru Pearul oli rohkem kui täis aru, tal oli kahe mehe aru, nagu kuradil, kes suab kahe mehe vastu. Pearul on ikka veel rohkem kui täis aru, aga vastu ei sua ta enam kellegile. Ei sua, sest ta on vana. Ta ei sua enam naisegi vastu ja sellepärast ta enam ei pulmita. Aga naisi tulemas oleks. Oo, naisi oleks! Naisi on ikka tulemas, sest naine mõtleb, kui ei sua oma mees vastu, siis suab mõni teine. Suab võeras! Naine ei karda pettust, nagu minu poeg Karla. Naine mõtleb ainult: suaks Oru kätte, suaks Orule pärija! Nõnda mõtleb naine, kui läheb võera mehega. Sest võeralt saab naine lapse, oma mehelt lapsele nime, õige nime. Nõnda teeks naine, kui ta tuleks Oru Pearule. Ja Pearu ütleks: see on tema laps. Pearu näitaks, et kui ta ei sua enam meeste vastu, siis naise vöö jäksaks ta ikka veel lahti teha. Seda näitaks ta, kui ta võtab lapse omaks. Ning see naine armastaks teda, armastaks selle võera lapse pärast, armastaks ja ootaks minu surma. Jah, kui naisel oleks laps käes, siis ootaks ta Pearu surma. Aga teisedki ootavad, ootavad ja ütlevad: on sel, raipel, aga visa hing! Andres läks sauna, et kellegil poleks vaja tema surma oodata, läks teiste tülist ära. Aga kuhu lähen mina? Kuhu läheb Pearu?“

„Isa, ära räägi patujuttu,“ sõitles teda Karla. „Sinu surma pole keegi oodand.“

„Nüüd hakkavad ootama, sinagi, poeg, hakkad,“ vastas Pearu. „Ootavad, sest miks nõuan Orule pärijat, miks reagin naisevõtmisest, miks reagin testamendist, miks reagin Andrese ja Krõeda verest. Sina, poeg, ütled — Elli! Sa ütled, et meie poiss ei näe, kui kena ja viisakas tütarlaps on Mäe Elli. Kes reagib Ellist? Orul pole ju meest kasvamas, kes peastaks kord selle tüdruku vöö, Orul pole, ega tulegi! Mina reagin Joosepi esimesest või teisest pojast, see on see Andrese ja õndsa Krõeda veri. Et kui sinul pole õiget pärijat ja kui see ei tulegi, sest sina ise ei taha seda iseenda, oma laste või eide pärast, ja et kui siis teeks nõnda, et Oru pärijaks oleks teine Joosepi poeg, muidugi peale sind, pärast sinu surma või ka enne seda, kui sina ise seda tahad ja nõnda arvad. Seda olen mina mõelnd. Nõnda tuleks meie vahmiil ja Andrese ning Krõeda kange veri, sest Liisi oli nende esimene laps. Siis põlnd veel mingit vistart Mäe ja Oru vahel, nii et Liisi veri jäi vaenust rikkumata, nagu oli rikkumata Joosepigi veri, sellepärast pidigi neist kahest kirikualtari ees puar suama. Seda olen mina siin oma apluagri tagakambris välja tuhteerind. Rikkumata veri, seda oleks Orule vaja, siis ehk jätaks teisepere koergi oma kükitamise meie akna all.“

„Sina, isa, tahaks siis minu pärandusest ilma jätta?“ küsis Karla üsna asjalikult, ilma et oleks põrmugi arvestanud Pearu tundlikuks muutunud tooni.

„Ei, poeg, ma ei taha seda,“ vastas Pearu ka pisut kainemalt. „Kui ma seda oleks taht, siis poleks ma üldse reakima hakand. Aga ma reagin, et oleks sul õige pärija, kellest suaks õige peremees…“

„Kas siis Orul ei või koduväi peremeheks olla nagu Mäelgi?“ küsis Karla.

„Aga kust mina tean, kes kord Oru koduväiks suab. Mäel on köntjalg, kust sina niisukese võtad? Kust sa võtad niisukse, et tal oleks midagi, mis teeb vere kõvaks, meele kangeks? Sassil on vigane jalg, mis on Oru koduväil?“

„Isa, kui sa vigast otsid, siis on meie poiss Orule paras,“ ütles Karla nüüd.

„Poeg, sa ei tunne rehnutti,“ rääkis Pearu nagu lootusetult. „Haige pea teeb vere pahaks, aga haige jalg kangeks ja kõvaks, ning kui oli juba enne kange ja kõva, siis veel kangemaks ja kõvemaks. See on nagu õunapuuga, mis läheb pookimisega paremaks. Nõnda on lugu. Viga on inimesel õnneasi, hea viga nimelt. Sellepärast ära tule oma poisiga, sest temal on sitt viga küljes. Nagu oleks sõnnikuvankri assiots healt õunapuult lahmaka koort pealt ära viind. Sinu poisil polnd õnne. Hea küll, et püstoliraip lõhkes, aga miks siis kohe pähe? Oleks võind ainult teise silma. Minu isal oli kord ühesilmaga ruun, aga see oli nii pagana kange loom, et peaaegu nagu täkk, märadki inkusid, kui läks ligi, sest et tahtis nuusutada. Mõistad, poeg, ise ruun, aga tahab nuusutada, nii kange verega. Siis ei suand keegi aru, mis see on, aga nüüd ütlen ma: ei midagi muud, kui ühe silmaga, pime silm tegi vere kangeks, nii et ruunast sai peaaegu täkk. Sest küll märad tunnevad, kas on sugugi täku verd või ei ole. Aga sinu poiss ei tunne ise midagi ega tunne ka tüdrukud, Mäe Ellist reakimata. Sinu poisil nagu polekski poisi verd. Ja sellepärast tema vanaisa, see vana Oru Pearu ütlebki, et mis pärija või peremees tema on. Uut on vaja. Aga sina ei taha, ütled, et peab eite petma ja seda sina ei taha. Noh, kui ei taha, ütlen mina, eks siis las tuleb Joosepi poeg. Ja ma ütlen veelgi: see oleks see kõikse parem. Sinu eidele see muidugi ei meeldi, aga siis tehku nii, et sul poleks tarvis petta ja et ometi oleks pärija. Mõistad, poeg, seda võib pettusega, aga võib ka kokkuleppimisega, nii et sina ja eit oleks ühes nõus. Sest ega see ole ometi abielurikkumine, kui kohale tahetakse õiget pärijat, kohale ja iseendale. Nii et teie peaks kahekesi aru pidama, kuidas see seadsam on. Aga kui eit ei taha aru pidada, tahab ehk lahutada, nüüd, reagitakse, olla see kangesti moodis ja passilik, jah, kui eit tahab ehk seda, siis ma ei tea, siis on ehk petmine parem, Orule muidugi, sest et pole varanduse jaotust. Nii et sellest kõigest võid sa, kallis Karla, näha, kuidas sinu vana isa armastab sind ja Vargamäe Orut. Aga kui sina armastad ainult oma eite ja ei mitte Vargamäe Orut, siis ei ole sina veart, et sinu sugu ta päriseks suaks. Siis las tulla Joosepi poeg, kes toob Orule minu ja mu vänge nuabrimehe, minu kange vihamehe Mäe Andrese ja tema õndsa esimese naise, selle Mäe põhiema vere, kelle nime, oh poeg, ei pea sa ilma asjata suhu võtma, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime kurjasti pruugib, hallelooja, uamen!…“

Vana Pearu hakkas lõpuks rääkima peaaegu prohveti viisil, aga Karla ei pannud seda tähele, sest tema südant hakkas vaevama suur mure iseenda, oma eide ja kõige enam oma soo pärast. Mis peab sest kõigest saama, kui isa lõpuks ometi muudab testamendi, et anda Oru Joosepi pojale? Mõne silmapilguga püüdis ta mõista keerdkäigud, mille arutamiseks isa oma vanas peas oli tarvitanud võib-olla aastaid, ja ilma et oleks jõudnud õieti mingile kindlale otsusele, ütles ta viimaks:

„Isa, kui õige sina katsuks minu eidega neist asjust rääkida.“

„Miks siis mina?“ küsis Pearu. „Need on eide ja tuadi asjad, naise ja mehe asjad, sest nemad on üks liha, ja need asjad puuduvad nende liha.“

„Isa, sina räägid sellest nagu vanainimene, mitte kui mees,“ seletas Karla. „Vanainimene võib rääkida, sest pole ühti. Kui sa olid noor, siis rääkisid purjus peaga, nüüd räägid vanainimese peaga, nõnda mõtlen ma.“

„Karla, selle jutuga oled sa oma isa õige poeg,“ ütles Pearu nüüd peaaegu rõõmsalt. „Just nii see elus ongi, et kui inimene on noor, siis reagib ta purjus peaga, ja kui ta on vana, siis reagib ta vana peaga, muidu pannakse talle seda pahaks. Lapsele lüüakse suu peale, kui tema leivalops muidu kinni ei seisa, aga purjus inimese ja vana suud ei sule keegi, neid kuulatakse. Hea küll, ma võtan selle asja oma kätte. Sina oled siis süüst lahti, võid öelda, et ei sina tea sest õhkagi, mis mina, vanainimene, oma arus haun, mis rehnutti ma pean.“

Aga kui isa oli sellega nõus, mis Karla temalt soovinud, hakkas see kohe seda kahetsema. Võib-olla oleks targem olnud isale seda mitte ütelda, siis oleks asi ehk pisutki veel peatuma jäänud, aga nüüd hakkab ta liikuma. Võib-olla tulevad isal äkki need mõtted sellepärast, et ta tunneb oma surma lähedust, siis oleks kõige targem olnud, kui oleks kõigiti katsunud asja viivitada. Vanad inimesed surevad ikka enamasti kevadel ja sügisel, ehk ongi lähenev kevade isal viimseks. Sellised mõtted vilasid Karla peas, kui ta ütles:

„Isa, kas sa ei kannataks selle asjaga pisut? Kas sa ei ootaks kevadeni, kui hakkavad välised tööd, siis oleks nagu pisut lahedam, pole järjest toas nii ninapidi koos, pole vaja aina teineteisele otsa vahtida. Oled rääkind ja oled kuuland ning lähed kevadise tuule kätte, kus lahedam, olgugi süda raske sees. Ja eit ei pääse ühtepuhku kallale, saab natukenegi hinge tagasi tõmmata. Sinul oleks ka rohkem aega, rohkem mahti, kui jääd eidega kahekesi koju.“

Karla rääkis, ilma et isegi õieti teadis, millest. Tal oli ainult üks asi meeles: isa peab takistama, asja peab viivitama. Pearu kuulas teda vanainimese kannatlikkusega. Viimaks ütles ta:

„Poeg, su püksid hakkavad tusti sõeluma! Oru ajab sulle hirmu peale! Aga hea küll, ma ootan kevadeni. Ma ootan, et sa näeks, kuis ma sind armastan. Aga kui sa ehk loodad, et ma hakkan varsti surema, nii et sa suad minust ilusasti lahti, siis sa eksid, poeg. Vanal Pearul ei tule enne surma, kui Oru asjad juttis, seda pea meeles. Ja mis ma veel tahtsin öelda: et kui sa ehk minu surma ootad ja sellepärast kevadet soovid, siis — mis on suurem patt, kas eite petta, et pärijat suada, või oma vana isa surma oodata? Seda tahtsin sulle, poeg, enne veel südame peale panna, kui ma jään kevadet ootama.“

Need olid rasked sõnad, Karla tundis, et olid, aga ometi oli tal hea meel, et asi on kevadeni edasi lükatud.