Tõde ja õigus V/VI

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
V
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
VII

VI.

Mõne päeva pärast, kui Indrek tundis, et jõud hakkab uuesti kehasse tagasi tulema, asus ta endiselt kraavitööle. Küll sadas vahepeal veelgi lund, nii et sai juba kenakene reetee, aga maa oli pakseneva lume all endiselt sula ja suurenev külmgi ei teinud sellepärast tööle mingit takistust.

„Pole Vargamäel enne seda nähtud, et talvel oleks kraavi kaevatud,“ rääkis isa. „Vana sauna Madis oli küll kange mees, aga tema ajas ainult üle mihklipäeva. Sina aga ei taha hoolida ei mardist ega kadrist.“

„Ma ei hooli näärist ega kolmekuningastki, kui nõnda edasi läheb,“ ütles Indrek. „Ükski külm ei suuda paksu lume all maad kõvaks teha. Ainult pooleli-kraavi ei tohi öösiks jätta, siis ei saa hommikul enam maast jagu.“

„Ei mina usu, et see terveks talveks nõnda jääb,“ arvas isa, „küllap ajab lume veel ära ja paneb siis kõva põhja.“

Aga tuli mart ja lumi ei läinud, möödus kadrigi, kuid lumi kattis endiselt maad. Vähemad sulad ei jõudnud teda ära võtta. Enne jõulusid tegi külma ja andis siis hulk värsket lund juurde, nii et talv oli täielik. Kõik ohkisid talvteede ja madalamal maal asuvate rukkioraste pärast, mille mädanemist kardeti. Leidus isegi neid, kes käisid orasepõldusid paiguti läbi tallamas, sest segatud lumi ei kaitse enam maapinda külma eest. Nii möödusid jõulud. Kuid siis pööras äkki tuule vesikaarde ja hakkas puhuma, peaaegu lõõtsuma. Lõõtsus nõnda paar päeva ja siis oli igal pool vesi lahti. Uueks aastaks hakkas sadama vihma ja lahistas teda mitu ööd-päeva järgemööda. Kui siis viimaks tuul pöördus loodesse ja selgitas pilved, paistis kõrgemail paigul must maa ja madalikel lausa vesi. Kõik kraavid, ojad, nired, sood ja rabad olid muutunud lausa järveks. Jõeäärne hiilgas õhtuse päikese säras, nagu oleks ta elus peegel, millesse tipitud mustendavad küünid ja heinakuhjad. Näis, nagu oleks kevadine suurvesi saabunud juba uueks aastaks! Kuskil oli kuuldud sinikael-partidegi prääksumist.

Algas uus häda: vesi kippus rikkuma jõeäärseid heinu, sest ta ulatus paljudes kohtades küünipõhjadesse ja kuhjalavadesse.

Kolmekuningaks läks selgeks ja külmaks ning siis muutus kogu maailm kiilasjääks, mis hiilgas samuti kui elus vesigi — hiilgas veel pareminigi, sest jäähelk heitis hulka värvilisi varjundeid. Nõnda kestis see mitu päeva: selge, vaikne, külm, talvine päike madalas kaares ja pikad tähised ööd.

Indrek ei saanud muidu, kui pidi mitmel korral väljamäele minema ja sealt alla vaatama särava jõe ja kauguses sinendavate metsade poole, mis asusid teisel pool jõge, soid ja rabu. Neist metsadest ei teadnud ta praegu põrmugi rohkem kui Vargamäel karjas käies. See tundus imelikuna ja naljakana. Ta oli palju kuulnud, lugenud ja unistanud metsadest, mis pidid kasvama Aasias, Aafrikas ja Ameerikas, aga neist metsadest, mis paistavad silmapiiril, pole ta ei lugenud ega neid ka näinud — pole tulnud mõttelegi, et neid võiks vaatama minna, nagu seisaks lähedane meist nii kaugel, et temast ei oska unistadagi.

Aga praegu Indrek arvas, et aeg on hakata unistama lähedasest. Ta otsis vanad „noaaegsed“ uisud välja — päkapäraselt lõigatud lihtsad puuklombid, vene vikati vitsad rauaks all, mis laskis käia peal haljaks ja servadest teravaks, et aja kas või habet. Need puuklombid ta sidus endale jalge alla, milleks isa aitas heietada pehmed punemed, sest kõvad nöörid pidid soonima jalgadesse ja tegema haiget. Nõnda Indrek läks esiteks väljaäärseile loikudele, loikudelt kraavidele, mööda kraave luhtadele ja luhtadelt viimaks jõele, mis helendas kiilasjääs.

Esimesel päeval oli paras tuul ja Indrek laskis uiskudel vihiseda selle ajel, tehes hõlmad lahti ja hoides kätega laiali, et nad paisuksid nagu purjed puhanguil. Möödusid põõsad ja padrikud, möödusid kuhjad ja küünid, möödusid tuttavad jõekäärud ja hakkasid vastu tulema juba vähetuntud, lõpuks võhivõõradki. Aga tuul puhus endise hooga ja jää muutus nagu aina libedamaks. Tõusis liueldes tundmus, nagu oleks kogu maailm ainult kiilasjääs. Õnn, kui oskad liuelda ja kui sul on head rauad all, muidu oled kadunud laps.

Kadunud on isegi iga koerakutsikas, kui tal pole küllalt teravaid küüsi, nagu pere Mullal, kes tuli Indrekuga kaasa ja ei saa nüüd kiilasjääl kuidagi edasi, otsides sellepärast karedamat teed põõsaste vahelt. Seal ta nüüd välgatab oma musta ja valgega ja kaob vahetevahel tükiks ajaks silmast hoopis, nii et Indrek arvab ta olevat tagasi pöördunud koju. Aga siis ilmub ta jällegi silmapiirile, lõuad lõõtsutades laiali, punane keel ripakil suust väljas, ise õnnelik, nii et niuksumine kipub peale.

See on vast sõit, see on see õige aju, mida Mulla on ihaldanud kogu eluaeg, aga keegi pole teda tänini selles arvesse võtnud. Isegi heinaveole ei taheta teda hea meelega kaasa lasta, sest seal hakkab ta varsti kellegi peale haukuma või kilkama. Ainult siis, kui lumi on metsas nii sügav ja pehme, et Mullal pole vähematki lusti üle kümne sammu teelt kõrvale minna, ei tehta tema kaasatulekuks takistust. Aga mis lõbu pakub Mullale mööda talviseid teid sörkida, kus sõidavad reed, hao- või puukoormad, kus tallavad hobused oma raskete kapjadega, naelutatud rauad all, kus liiguvad kõik need, kes pole vabad ja sinnamaale arenenud, et taipaksid, mis on mets, metsas jäljed, jäljel hais, haisul hurmav võlu!

Täna on Mulla õige kaaslasega kokku sattunud. See ei hooli teest ega millestki muust, kihutab ainult ja ikka tuule järele, et oleks hea kerge minna. Vahel harva peatub ta üürikeseks, nagu mõtleks ta juba ümber pöörduda, aga ei: ta vaatleb ainult viivuks kauget jõekääru, metsatukka, niitude lagendikku või mõnda tundmatut talu eemal väljamäel ja liugleb siis edasi. See kestab nii hirmus kaua, et Mullagi meelest asi hakkab kahtlaseks minema, sest tema kõht kipub heledaks ja nina soojaks — talvekülmast hoolimata. Aga kui Mulla ninal hakkab soe, siis tema meeleolu langeb: pole mõtet põõsaste vahel sibada, kui sealt hakkavad kaduma hurmavad lõhnad, sest nõnda muutub maailm igavaks ja üksluiseks.

Aga siis sündis säärane ime, et jõeäärseilt niitudelt hakkas kaduma kiilasjää: uisud pidid teed otsima kas mööda sooni ja lohke või nad kahisesid rohulatvade vahel, mis ulatusid jääst läbi. Muidugi, see ime saabus väga pikkamisi, aga Indrek ei pannud teda enne tähele, kui nägi, et Mulla ei otsi enam teed põõsaste vahelt, vaid traavib tema kõrval. Indrek peatus, vaatas ringi ja ärkas nagu unest: jõgi oli luhtadelt oma kallaste vahele tagasi tõmbunud.

„Tähendab umbes siitmaalt või pisut ülaltpoolt peab peale hakkama,“ lausus ta endamisi, mõeldes jõe süvendamist ja õgvendamist.

Mulla tuli talle ligi ja katsus keelega kätt limpsata, nagu tahaks ta ütelda, et ka tema tõmbab kaasa, kui mõte teoks saab. Aga Indrek ei pannud teda tähele, sest tema mõtles inimese mõtteid ja unustas koera. Ta mõtles mõtteid, mis olid kaugel kõigest ümbritsevast. Aga kui ta pilk tabas kogemata metsatukka, millest ta natukese aja eest mööda tulnud, tundus talle, et see oleks nagu oma värvingut muutnud.

„Ega ometi veel õhtu saabu?“ lausus Indrek, võttis kella taskust ja vaatas: kaks läbi. „Tähendab ometi nii kaugel,“ ütles ta siis kuuldavalt ja kahetses peaaegu, et oli tulnud allatuult siiamaale. Maksis palju vaeva vastutuult siit tagasi sõuda.

Ta pani kuuehõlmad kinni, et need ei saaks tuult võtta — nõnda algas ta tagasisõitu. Aga kui ta tulles oli valinud lagedamaid paiku, siis nüüd puges ta ühes koeraga põõsaste vahele, et pääseda tuule käest, mis vastu õhtut aina kõvenes. Kuskil küünisuu ees tuulevarjus mugis ta oma kuiva leivasuutäit, mille ta seks juhuks tasku pistnud, kui süda hakkab närbima. Ka Mullal jooksis suu vett, nähes leivatükki Indreku käes. Polnud parata, pidi poolitama.

Karastunult algasid mõlemad peale einestamist uuesti oma teekonda. Aga pimedik saabus ammu enne, kui nad jõudsid Vargamäe alla tagasi. Pimedik saabus seda rutemini, et tormitsev tuul sai kuskilt lumepilved kätte ja paiskas need Indrekule ja Mullale näkku. Esiteks ainult kübetas lund, mida tuul vihistas lagedalt põõsaste vahele, aga varsti hakkas sadama päris mehemoodi, nii et mätsis silmad täis ja riided eestpoolt üleni valgeks.

Ei näinud enam viie sammugi peale ette ega taha. Oli ainult tuul, oli näkku peksev lumi, olid siin-seal teele sattuvad kuhjad ja küünid ning muu ümberringi ainult pimedus. Nii-ütelda käsikaudu Indrek kobas mööda kiilasjääd, kus polnud muud teed ega juhti kui mõlemal pool jõge seisvad padrikud. Tuli padrik vastu pahemalt, pidi hoiduma paremale, tuli paremalt, siis pahemale — see oli tema logi ja kompass. Ei saanud eksida ka kõige pilkasemas pimeduses, võis ainult asjatult oma teed pikendada, eksides jõekäärudel ühest padrikuservast teise. Lagedal katsus koera oma läheduses hoida, lootes, et see tunneb, kui kipub sattuma kärestikule, mida ehk külmast hoolimata ei kata küllalt tugev jää.

Nõnda tulid nad kaua, kaua ja lõpuks üsna pikkamisi, sest mõlemad olid surmani väsinud. Ja kui jõudsid kodumaile, kus oleks pidanud uisuteed otsima lohkudelt ja kraavidest, Indrek otsustas selle asemel vabaneda oma punemetest ja puuklompidest. Nõnda astusid nad lõpuks nagu kaks vana roisku koduteel, Indrek ees, koer jalg-jalalt tema kannul. Aga silm hakkas juba ümbrust seletama, sest lumi andis valgust.

„Ma juba kartsin, et oled kaela peale jõkke läind,“ ütles isa kodus.

„Paljuke sealgi puudus selle saju ja pimedaga,“ vastas Indrek.

„Seda minagi,“ seletas isa, „sest jõgi on salakaval, täna voog kinni, homme juba lahti, pole muud kui sulpsata sisse. Aga sa pidid selle ajaga üsna kaugel ära käima. Või puhkasid kusagil jalgu?“

„Kogu aeg ühes Mullaga teel — aina plõõnisime kahekesi,“ vastas Indrek. „Käisime vaatamas, kust tuleb jõesüvendamisega peale hakata.“

„Sa räägid, nagu peaks keegi varssi labida selga viskama ja kaevama minema,“ ütles isa.

„Küllap tulevad ka labidad,“ kinnitas Indrek. „Mõtlesin õige selle asjaga Oru Karla jutulegi minna.“

„Sina võid ju minna, kui arvad,“ rääkis isa. „Sass ei tee seda mitte. Ja mina ka ei läheks.“

„Küll on see naljakas,“ ütles Indrek nüüd. „Maad ja metsad on tundmatuseni muutunud, aga inimesed on endiseks jäänud.“

„Inimesed ja koerad,“ ütles isa. „Mäe oma käib endiselt Oru akende all kükitamas ja Oru oma Mäe õueväravas või toa ees. Ja sa tee nendega, mis iganes tahad, nemad oma pruuki ei jäta. Isegi soolaga laskmine ei aita, nagu läheks koera kõht ainult siis lahti, kui üleaedne vihase pilguga vaatab.“

„Aga miks ta siis vaatab vihase pilguga?“ küsis Indrek.

„Vargamäel on ikka niisukesed naabrid olnd, ja ei mina usu, et siia teistsuguseid kunagi tuleb,“ vastas isa.

„Aga kui katsuksime ise teistsugused olla,“ lausus Indrek.

„Mis sest kasu oleks,“ rääkis isa üsna rahulikult. „Oled aasta, oled kaks, katsud olla kolmandagi, viimaks saab süda ometi täis, nagu Jeesusel Kristusel, kui ei leidnud viigipuu otsast marju. Sest võta või praegu: mina elan üksinda saunas, ei tülita kedagi, ei puutu kellegisse. Pearu elab ülal oma toas. Et tal jalad alt otsas on, siis ei saa ta kodust kaugemale. Aga mis ta teeb: ta saadab oma pojapoja sauna seina sisse märki laskma. Mõistad! Mina elan saunas, tema laseb seina sisse märki, nagu oleks see ainuke sein maailmas, kuhu võib märki lasta. Ja mina teda keelata ei saa, sest see sein, kuhu ta laseb, on tema maa peal, ja krunt, kus ta lastes seisab, on ka tema oma, nii et ta võib teha, mis ta tahab, sest tal on õigus. Kui ma läksin kord poissi keelama, ütles see: ma lasen oma seina sisse, mis teil sellega, teisepere isa, tegemist. Ma võin selle seina mahagi lõhkuda, kui tahan. Mine saa inimesest aru: ta ütleb sulle teisepere isa, aga ise sihib läbi seina sinu pihta, nagu oleksid sa mõni täistopitud tedrekuju. Ütle nüüd ise, poeg, kui koer näeb niisukest asja, kas ta kõht ei pea siis lahti minema.“

„Poiss teeb seda ehk rumalast peast,“ arvas Indrek.

„Inimene ei tee teisele siinilmas midagi rumalast peast,“ seletas isa, „vaid aina suurest rõõmust, et võib teisele väänata. Ma olen mõnikord seda mõisade ülevõtmisegi asja vaadand ja mõelnd, et kas see ka pole pisut nagu sakstele väänamiseks.“

„Kuule, isa,“ ütles Indrek siin vahele, nagu tahaks ta vastu vaielda.

„Pea, pea, poju,“ rääkis isa omakorda Indrekut takistades. „Las ma räägin. Oli nimelt nõnda, et kui hakati siin maid jagama, siis tahtsid kõik saada. Kõik! Ja kui said maad kätte, siis hakati neid ära sahkerdama. Oleks ehk jällegi kõik sahkerdand, aga polnud ju niipalju võtjaid. Nii jäi mõnele saajale ikkagi maatükk kätte, hari ise või lase teised harida. Ütle nüüd ise, mis maanälg see niisuke on, mis ajab sahkerdama?“

„Maa ei sattunud jagamisel õigesse kätte, ei muud midagi,“ ütles Indrek.

„Aga siis ta pole tänapäevani õiges kätes,“ seletas isa, „sest sahkerdamine käib ju edasi, nagu oleks maa mõni paristamise kaup — kanamunad, vasikanahad, hobusesetukas või midagi niisukest. Alguses paristasid ainult maad ennast, nüüd aga paristavad igasugu maalaenudega. Inimene ei saa siinilmas muidu mitte raasukestki kuskilt, aga kui sulle on kord maatükk heast-paremast pihku pistetud, siis topitakse raha veel tagant järele, hoia aga peo lahti — tõsta lihtsalt kamaluga. Tead, Indrek, kui mina, vanainimene, seda kõike näen ja kuulen, siis pole muud, kui tahaks surra, sest mina ei saa ilmast enam põrmugi aru. Aga kui ma natukese aja pärast tähele panen, et teisepere koer tuleb nuuskides meie õueväravasse, ja kui meelde turgatab, et teisepere Eedi käib sellesama seina sisse märki laskmas, kus taga mina istun, — ikka põmm ja põmm, põmm ja põmm —, siis ma tahaks veel kaua elada, sest ma tahaks kangesti näha, mis sest küll tuleb, kui koerad elavad Vargamäel endiselt, aga inimestele jagatakse suured varandused jumalamuidu kätte. Tahaks nimelt näha, kui kaua see nõnda jagatakse ja mis siis tuleb, kui enam jagada ei ole. Aga ma usun juba nüüd, mis siis tuleb.“

„Mis nimelt, isa?“ küsis Indrek.

„Jagatakse, jagatakse ja ühel ilusal päeval pole enam jagada, sest kõik on otsas. Ning siis saavad kõigi hinged täis, et miks enam ei ole. Sest inimene arvab ikka, kui on täna, siis peab ka homme olema. Ja kas sa oskad öelda, mis siis sünnib, kui homme tõesti enam kusagil midagi ei ole? Tead, mina arvan, et meil lähevad saksad ükskord jälle ausse, sest nemad oskavad ikka nõnda asja ajada, et neil midagi on. Ja vaata, kui see aeg kätte jõuab, et meil enam midagi ei ole ja sakstel on, siis lähevad meie inimesed, kes kangesti saada tahavad ja kusagilt enam ei saa, sakste juurde tagasi, et ehk saab sealt veel midagi. Just seda ma tahakski näha, et kas koer läheb oma okse juurde tagasi, nagu pühakiri ütleb.“

„Isa, sina teed meie asjad ja inimesed hoopis hulluks,“ ütles Indrek.

„Usu, poeg, kui ma ütlen, et ei mina neid hullemaks tee. Aga kui ma näen, kuidas inimesed kõik läbi jõravad, mis aga iganes kusagilt kätte saavad, siis pole minul muud mõtet, kui et ei see nõnda küll kaua kesta või. Ja sellepärast polegi mul meie jõe puhastamiseks kuigi suurt lootust: tuleb enne peenike pihku, kui Vargamäeni jõuavad.“

„Mis siis muud, kui peame kärmed olema,“ ütles Indrek.

„Jah, kes tüki tahab hambusse saada, see andku päkkadele valu, muidu jääb hiljaks,“ kiitis isa järele pool tõsiselt, pool pilkavalt.

Aga Indrek võttis ometi asja tõsiselt, sest tema ei jaganud kõigiti isa arvamusi. Tema lootis, et küllap leidub ka raha Vargamäe jõe süvendamiseks, kui aga mehed ise mehed on. Nõnda siis ei oodanud ta ainult seda, mis teeb Sass, vaid hakkas ka ise tegutsema. Pealegi oli tal selleks praegu küllalt mahti, sest abi, mida isa vajas mõrdu jõkke viies või neid seal vaadates, nõudis vähe aega ja vaeva.

Indrek meisterdas endale haavalõmmudest suusad, mis polnud küll kuigi suured asjad, aga ometi aitasid nad ta igasugusest lumest ja hangest läbi. Esiteks luusis ta kodumail ümber, mõnikord isegi püssiga, mille laenas pere Oskarilt. Aga harva laskis ta, sest ta ei armastanud pauku. Kord-korralt omandasid tema suusaretked ikka laiema ulatuse, sest metsade, soode ja rabade talvine vaikus võlus. Mõnikord, sattudes värskeile jänesejälile, ta hakkas arga haavikuemandat heast-paremast muidu niisama taga ajama. Aga see ei pakkunud kuigi suurt lõbu, sest loomake kekerdas aina ringi, nagu oleks ta mõni õnnetu eksija. Teinekord kihutas ta lendutõusnud rabakanade järele, et vaadata, kas leiab nad uuesti üles.

Millalgi kuulis ta metsas kirikukellade löömist ja mõtlemata hakkas ta minema helina poole. Ta ei jätnud enne, kui oli jõudnud kirikumõisa välja alla. Kellad olid ammugi vaikinud, aga Indrekule näis, nagu oleks ta kogu aeg kuulnud nende kumisevat kõma.

Õige! Kirikukellad olid ise küll vaikinud, sest surnu oli juba hauda lastud ja haud kinni aetud. Aga nende helin jäi talvisesse õhku, pehmesse lumme, Indreku südamesse, kus oli olnud võib-olla lapsest saadik, oli olnud isegi siis, kui Indrekul endal polnud sellest vähematki aimu.

Oli silmapilke, kus Indrek läks kodunt kindla kavatsusega vihistada suuskadel nende siniste saludeni, mis paistsid sealpool soid ja rabu, peaaegu nagu maailma lõpul. Aga kui hakkas minema, teemoonaks tükk leibagi taskus, siis sattus kuhugi lagendikule, mis keset metsa või padrikut ja mis tundus äkki hirmus üksikuna ja mahajäetuna. Indrek jäi seisatades vaatama, nagu peaks lagendikul midagi sündima, aga seal polnud midagi peale puhta valge lume ja imelise rahu ning vaikuse.

Suusad pöördusid nagu iseendast seniselt sõidusihilt kõrvale, et teha ringi ümber lagendiku. Aga äkki Indrek nägi mõned kuivanud männid ja siinsamas unustas ta oma esialgse kavatsuse. Ta murdis kaks peenemat mändi maha, lõikas vaiguseid laaste, korjas peeni samblasi oksi ja tegi tule üles, mille ääres istus kaua aega, nagu tahaks ta olla üksikule lumelagendikule seltsiks. Ja kui viimaks siit tõusis, ei jätkanud enam endist teed, vaid pöördus kodu poole tagasi, nagu oleks ta kavatsus selles seisnudki.

Aga ometi sai ta oma rännakuil ka sinnamaale, kus asusid need sinised metsad, mis paistsid Vargamäelt vaadates silmapiiril. Õieti ei teadnud ta ju seda, sest lähedalt polnud ükski mets sinine, aga ta uskus, et küllap ta oma suusajälgi tegi sinimetsadessegi. See oli ükskord sajuse ilmaga. Ta läks kodunt välja, et jõel mõrdu vaadata, aga siis unustas selle, pöördus teist teed ja ajas lumele järele, nagu peaks ta vaatama, kuhu see läheb. Ning ta nägi, et lumi läheb ajades aina edasi, läheb isegi üle selle lagendiku, mille ääres Indrek oli lõkke paistel istunud, läheb läbi padrikute, üle niitude ja karjamaade, üle aedade ja kraavide, üle lohkude ja põndakute, üle aukude ja laugaste, nii et Indrekul pole muud, kui kihutagu suuskadel järele. Sest pole ühti, et tal pole täna leivatükki taskus, sest lumi lendab ju ka ilma leivata. Lumi lendab nagu jumala linnuke taeva all, kuidas ei peaks temaga kaasa lendama.

Aga Indrek ei jõudnudki sel päeval näha, kuhu lumi ajades läheb. Metsadest said uuesti lagendikud, padrikutest heinamaad, küngastest põllulapid, kuid lumi läks aina edasi. Indrek jäi kuskil põlluaia all seisma ja pühkis otsaesiselt higi. Aga kui oli pühkinud, tundis, et on väsinud ja tahab juua. Ta pidi peoga lund võtma ja suhu panema, aga lükkas suusad selle asemel üle hange aiateivaste vahelt läbi ning sõitis talu õue. Noor tüdruk võttis kaevust parajasti vett. Kui Indrek talt juua palus, küsis see, et ehk võõras tahab leigemat. Muidugi, kui on leigemat, siis leigemat.

Toas istus poolkurt ning poolpime vanamees ja lappis käsikaudu pastlaid. Indrek istus talle ligi ja katsus juttu ajada, küsides, kas neil ka on Vargamäe jõe ääres heinamaid. Aga ei, neil seal ei olnud, nemad tegid heina Võsaallikal.

„See on ju ikka seesama jõgi, vanaisa,“ rääkis tüdruk nüüd vahele, pakkudes Indrekule kruusiga kalja.

Aga ei, vanamees polnud sellega nõus ja jäi kindlaks, et jõe nimi on Võsaallika, mitte Vargamäe. Indrek leppis sellega ja küsis, kas ehk jõgi vihmaga üle ei aja. Muidugi, miks mitte, kui vett palju. Aga kas ei peaks siis jõge süvendama või õgvendama? Süvendama? Milleks? Et vesi vähemaks jääks? „Aga teda on viimastel aastatel niikuinii liiga vähe,“ arvas vanamees. „Kui olid metsad mõisniku käes, siis hoiti neid, aga nüüd käib laastamine aastast aastasse. Jagamine ja laastamine! Kardavad vist, et mõisnikud hakkavad neid tagasi võtma, siis pole muud kui maha. Nii et eks tule võta, leiad ainult paljad kännastikud! Noh, ja tead, külamees, kui meil on ainult kännastikud, ega siis enam vihmagi tule. Vihm armastab metsa, sest piksel on pikasse puusse hea lüüa. Öeldakse, et riik kuivatab mõnes kohas sood ära, sina, külamees, tahad hakata jõge tühjaks laskma, aga mis meie vaestest põldudest nõnda saab? Mis saab meie liivasössidest? Taevavesi tuleb ju ainult sinna, kus on maavett ees.“

Selline oli vanamehe veendumus, kes lappis käsikaudu iseoma või kellegi teise pastlaid. Ei aidanud mingisugused seletused. Vastuväitele, et igal pool pole mitte põlluks liivasöss, kostis vanamees, et las siis kuivatavad ja süvendavad need, kel pole liivasöss. Aga kui Indrek hakkas minema, ütles tüdruk, et vanaisa juttu ei maksa tähele panna, sest temal on vanainimese jutt ja isa taob temale ikka tulist rauda vastu — isa ja ka Robert. Nende arvamused ei hakka ka küll kokku, aga vanaisale vaidlevad nad mõlemad vastu.

Nõnda oli selles talus: vanaisa oli isa vastu ja isa poja vastu, kuid isa ja poeg olid üheskoos vanaisa vastu. Aga neid talusid leidus vähe, kus olid asjalised vanaisa, isa ja poeg. Enamasti vanaisa puudus. Sagedasti puudus ka poeg, nii et oli ainult isa tütardega. Seal oli kõne lihtsam. Kuskil leidus poeg emaga, seal oli veel kõige lihtsam, sest poeg kui uuema aja inimene ütles kohe, et miks mitte! Miks mitte hakata jõge puhastama, kui raha saab. Võib ju ükskõik mis teha, kui antakse raha ainult selleks, mitte aga mõneks muuks otstarbeks. Peaasi, peab raha vastu võtma, kui pakutakse. Paljud on võtnud. Ega ta mööda külge maha jookse. Eriti, kui pole tarvis tagasi maksta.

Niisuguseid ja ka teissuguseid inimesi Indrek nägi ja kuulis ümberringi, kui ta luusis mööda metsi ja astus vahetevahel kuhugi sisse kas jooma, jalgu puhkama või lihtsalt asjast juttu tegema. Pärast soode ja rabade üksilduses kodu poole tulles oli tal ikka tundmus, nagu oleks ta käinud savi sõtkumas — jutuajamisega nimelt. Peaaegu kellelgi polnud esimeseks küsimuseks, mis kasu tema ise ettevõttest saab, vaid mis saavad teised. Ning kui võis arvata, et teiste tulu on ehk suurem kui temal, kõnelejal, siis vaibus huvi asja vastu — vaibus isegi siis, kui teised üldse tulu said, mitte tema üksi. Oh jaa! Milleks siis mina, kui teistel kasulikum! Las nemad teevad ja toimetavad! Mina ootan, kuni minul kasulikum.

Nõnda pooldasid enamasti kõik ootamist, tahtsid näha, mis asjast välja tuleb. Kui veab, eks siis löö sekka. Muidugi, kui riik maksaks kõik, mis vaja, siis muidugi, sest mis siis veel arutada, aga… Mingisuguse aga taha jäi ikka kõik peatuma.