Tõde ja õigus V/XV

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XIV
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
XVI

XV.

Et Tiina vahetevahel Oru Eediga tahes või tahtmatagi juttu ajas, see ei jäänud muidugi teistele tähele panemata. Ott heitis selle üle rumalat nalja, Elli sähvas parajal paigal pilkavalt, Oskar oli nagu nukker või kuri ja vanad ei saanud kuidagi aru, mis rääkimist on tüdrukul sellega, kellest ükski pole tänini väljagi teinud. Mareti süda ei saanud muidu rahu, kui pidi asjast Tiina endaga juttu tegema.

„Ta on nii naljakas,“ ütles tüdruk Oru poisi kohta.

„See on kuri poiss,“ seletas Maret.

„Kas ta just kuri on…“ lausus Tiina, nagu tahaks ta perenaisele vastu vaielda.

„Siis teevad teised ta kurjaks,“ ütles Maret.

„Võib-olla et teised,“ oli Tiina nõus, ilma et muud oleks ütelnud, sest sel korral ta ei teadnud ega aimanudki veel midagi sellest, mis puutus Otisse ja Juulisse ning kaudselt ka Ellisse.

Üks oli kindel: Tiina kaotas Oru Eedi kaudu peaaegu kõigi silmas midagi. Ka teda ennast hakati nagu selle poisi taoliseks pidama. Ainukesed, kes talle oma poolehoiuga endiselt truuks jäid, olid Oskar ja karjakoer Mulla.

Viimast peeti oma ülesandeks pisut suureks ja sellest oli ta nimigi tekkinud. Suur nagu mullikas, oli Sass tema kohta tuues ütelnud ja Elli oli siis kohe sõnavalmilt vastanud, et siis panemegi talle nimeks mullikas. Ei aidanud midagi, et koera nimi oli Kaaru, Elli hakkas teda hüüdma Mullikaks, millest sai pikkamisi tema praegune nimi. Kaaruks ei võinud koer Elli arvates juba sellepärast jääda, et ka Orul ja Aasemel olid Kaarud, kuigi need ei olnud nende Mulla kõrval mitte kui midagi. Ja nagu oleks koer teadnud, et Elli temale uue nime leidnud, hoidis ta tüdrukut kõige rohkem taga.

Aga sest ajast saadik, kus Tiina tuli Vargamäele, kippus Mulla Ellile truudust murdma ja Tiina juurde üle minema. Mis selle põhjuseks oli, kas söötmine, meelitamine või mingisugune eriline sümpaatia, kes seda teab, ainult kõik panid tähele, et Mulla kipub sörkima aina Tiina sabas. Nõnda sai koer esimeseks „mustaks kassiks“ tüdrukute vahel, sest kuna Elli oli alguses Mulla truudusega nii väga hoobelnud, ei võinud selle kõikuma lüües teatud meelekibedus tulemata jääda. Emalegi torkas see silma ja ta ütles pool-naljatades:

„Ärge nüüd ometi koera pärast naginasse minge.“

Sama koer oligi nüüd üks neist, kes Tiinale oma truudust polnud murdnud, otse selle vastu ta nagu aimas, millises seisukorras tüdruk viibib, ja hakkas ikka enam tüdruku sabas sörkima. Läks nii kaugele, et Mulla ei tahtnud enam karjaga metsagi minna, vaid heinalistega heinamaale, nagu poleks tal karjatada pässud, utud, tõmmikud, pugalad ja tähikud, vaid mingisugune ennenägematu loomake, kellele nimeks antud Tiina. Seetõttu tüdrukul tuli tegemist karjapoisiga, kes kord ütles:

„Tiina, kuramus, miks sa mu koera ära meelitad?“

„Miks sa mulle ‚kuramus‘ ütled?“ küsis Tiina vastu.

„Noh, kui sa koera ära meelitad,“ vastas poiss.

„Ma ei meelita ju,“ ütles Tiina.

„Aga miks ta siis enam karja ei taha tulla?“ küsis Heino.

„Kust mina seda tean,“ vastas tüdruk.

„Ä’ä tule mulle rääkima!“ hüüdis poiss uskumatult. „Sa ei julge üksi kuhugi minna, nagu oleks iga põõsa taga hunt, ja sellepärast kutsud alati koera kaasa. Eks sa ise ometi näe, ta on hakand eeskambri akna all magamagi, valvab, et nii kui sina jala õue tõstad, kohe on ta sul kannul.“

„Ei, Heino,“ vaidles Tiina vastu, „mina ei ole Mullat kunagi kaasa kutsunud.“

„Kutsud jah!“ kinnitas poiss. „Tean sedagi, kelle pärast, ega ma loll ole.“

„Nüüd teed enese tõesti lolliks, Heino,“ ütles Tiina, aga poiss pahvatas talle vastuseks:

„Sa kardad teisepere Eedit! Mina kardan ka, ja kui sa koera ära meelitad, siis ma ei julge karjas olla, ei julge loomadega kaugemale metsa minna.“

Need sõnad olid Tiinale nagu ilmutuseks. Korraga oli tal kõik selge. Tema isegi sai endale selgemaks karjapoisi suu läbi. Talle sai selgeks, et tema oli tõepoolest hakanud teisepere poissi kartma ja oli pisut sellepärast Mullat endaga kaasa kutsunud, ilma et oleks endale sellest õieti aru andnud. Tema hirm oligi ehk peapõhjuseks, miks koer jättis oma endise lemmiku, peretütre maha ja hoidus tema poole. Aga kui nõnda, miks siis koer tuli karjapoisi juurest ära, see kannatas ju sama hirmu käes, mis vaevas ebateadlikult Tiinatki? Või ähvardas teda ehk suurem hädaoht kui Heinot?

„Mina ei karda teisepere Eedit,“ vaidles Tiina poisile vastu, „mina ajan temaga sagedasti juttu.“

Karjapoiss hakkas naerma ja hüüdis:

„Ajad juttu ja omal püksid tuulavad tusti!“

„Heino, kuidas sa ometi räägid,“ ütles Tiina häbistavalt. „Teisepere Eedigi on viisakam.“

„Las ta olla pealegi, aga mind pole sul tarvis karta,“ ütles poiss enda vabanduseks. „Haugun, mis haugun, aga külge ei hakka. Eedi on hoopis teine, teda peab kividega eemalt loopima, nii kui ligemale lased, kohe hambad sees. Aga tüdrukud ei oska kividega loopida, sellepärast katsuvad nad heaga, kui on tige koer. Teisepere Eedi on ka niisuke tige koer, et sina katsud heaga. Aga mina ei katsu, mina olen poiss, nii kui näen, koer kallale, ei muud midagi.“

„Ah sina oledki see, kes koera tema peale nii õelaks ajab!“ hüüdis Tiina. „Kas sul tõesti häbi ei ole viletsat ja vaevast nõnda taga kiusata! Ma ütlen perenaisele, kui sa muidu ei kuula.“

„Ütle pealegi,“ vastas poiss naerdes. „Perenaine ise käskis! Ütles: kui tuleb, aja aga koer kallale, selleks me nii suure tõimegi.“

Nõnda vastas poiss ja läks loomadega mööda tänavat alla — vilistades, hõisates, koera haukudes, lammaste määgides ja kellade kõlinal, nagu oleksid asjad kõige paremas korras. Tiina vahtis talle järele, ilma et silm ometi midagi oleks seletanud, sest ta mõtted olid mujal, — mõtted olid selle juures, mis poiss oli rääkinud. Kas ta enne õieti kartis või mitte, seda Tiina ei teadnud, aga üks oli tal selge — nüüd ta kardab, ilma et õieti teaks, mida. Nüüd tuleb tal äkki ka see meelde, et varemalt on teisedki temalt küsinud, kas ta teisepere poissi ei karda, et ta temaga juttu ajab. Aga need küsimused on tänini ikka nagu kuulmeist või ajust mööda libisenud, ainult nüüd istuvad nad seal kindlasti ja helisevad — helisevad ja püsivad paigal.

Kuid elu käis Vargamäel samal ajal oma rada, teda Tiinas tekkinud hirm ei peatanud: lüpsti lehmi, pandi karjapoisile võid kannikasse ja piima pudelisse, luisati vikateid ja võeti loogu ning Indrek lõikas soos kraavi päev päeva kõrva. Paaril korral, kui heinategu oli kõige kibedam ja palju kuiva loogu maas, katsuti ka temale reha pihku pista, öeldes: „Niita jõuame oma peregagi, tule ainult aita kuiv hein kokku panna,“ aga tema ei võtnud seda kuulda, nagu oleks tema eluõnn ainuüksi soos. Tuli selle asemel vana Andres, kellele Sass otsis kõige kergemat reha. Aga see oli antud Ellile ja tema ei tahtnud sellest loobuda. Siis pakkus Tiina oma reha, mis oli kerguse poolest järgmine, aga nüüd jõudis Elli Tiinast ette, sest ta ei võinud kannatada, et teenija püüdis temaga reha-andmiseski võistelda, nagu Elli arvas, pealegi veel, et Tiina ei teinud seda omapead, vaid Oskari soovil. Sellele aga ei võinud Elli oma nuttu, mis ta vanaema kirjatud kirstu juures nutnud, kuidagi kinkida ja sellepärast pistis ta vanaisale kärmesti oma reha pihku, mille vars kõige suurema mähi ajal raiutud, et ta oleks tütarlapse käele pehme. Oskar nimelt oli selle varre raiunud, koorinud, lõhestanud ja lõpuks rehale tahagi löönud. Aga see sündis siis, kui nad olid alles õde ja vend, kes istusid üheskoos ratastele ja sõitsid siia ning sinna, kus juhtus midagi lahti olema. Nüüd nad enam ei teinud seda, ei teinud sellepärast, et Elli tahtis minna Otiga, keda Oskar nimetas hulguseks. See oligi, mida Elli ei suutnud vennale andestada, või nagu ta ise ütles — kinkida. Lõpuks ütles ta seda Otile endalegi, et see ometi kord taipaks, mil määral Elli hoiab tema poole, — ta ei hooli vennastki. Aga Ott vaatas asjale teisiti, kui Elli lootnud. Tema vaatas asjale asjalikult, mitte mööduvate tundmuste värvilise prilli läbi. Sellepärast ütles ta:

„Õige ta ju on, hulgus ma olen, mis muud.“

„Te pole sugugi hulgus,“ vaidles Elli ägedalt vastu. „Kui pole Tiina, siis pole ka teie.“

„Aga kes siis ütleb, et Tiina ei ole?“ küsis Ott.

„Oskar, kes muud,“ vastas Elli. „Teie olete hulgus, sest jooksete ümber, Tiina ei ole, tema seisab kodus.“

Nüüd hakkas poiss suure häälega naerma, nagu taipaks ta sõnade tagamõtet, ja ütles:

„Ah nii! Siis sellepärast olen hulgus! Ütles seda tõesti Oskar?“

„Aga kes siis?“ küsis Elli vastu.

„Tüdruk, sa pole sugugi nii tänapäine, nagu ma arvasin!“ hüüdis Ott nüüd, nagu mõistaks ta Elli sõnu hoopis teisiti, kui see nad mõtelnud. Elli isegi hakkas poisi naeru ja familiaarse tooni tõttu oma sõnu sootuks teisiti mõistma ning häbi kargas tal ühes verega näkku.

„Seda ütles tõepoolest Oskar,“ kinnitas Elli kohmetuses ja lisas enda kaitseks: „Mina ütlesin hoopis midagi muud.“

„Mida siis teie ütlesite?“ küsis poiss.

„Seda ei või ma öelda, sest teie naerate ainult, teil on kõik paljas nali,“ vastas Elli, kel äkki kippusid pisarad silma.

„Mitte sugugi,“ vaidles poiss vastu ja tema nägu muutus tõsiseks, sest pisut mõjus temasse tüdruku nukrus, pisut ka uudishimu, „mina võin ka tõsine olla, kus seda vaja.“

„Minuga pole teil seda vaja,“ ütles Elli.

„Seda ütlete muidugi sellepärast, et ma hulgus olen, eks?“

„Just sellepärast,“ kinnitas Elli, „sest ega keegi sunni teid hulkuma.“

„Aga mis ma siis peaks teie arvates tegema?“ küsis poiss.

„Seda peate ise paremini teadma kui mina,“ vastas Elli; ja kui poiss sellele kohe ei vastanud, vaid vaikides aru pidas, küsis tüdruk: „Kui te oleks siin või kusagil mujal peremeheks, nii et elaks oma kodus, ega te siiski vist oma hulkumist jätaks?“

„Noh, ei tea öelda, ehk jätaks, kui oleks noor naine ja muud niisugused asjad,“ ütles poiss.

„Mõtle, kui lahke!“ hüüdis Elli pilkavalt. „Võib-olla, et jätaks!“

„Jätaks vist kindlasti,“ ütles poiss. „Aga mul pole ju kodu ega naist, pole midagi.“

Oti sõnus ja hääles kostis nagu nukrus, Elli tundis, et kostis, ja sellepärast ütles ta:

„Teil võiks kõik olla, kui te ainult tahaks.“

Soo, nüüd oli Elli kõik oma südamelt ära ütelnud, nüüd võis ta loovõtmisega põõsa varju pugeda ja seal oma häbi või õnne oodata.

„Tüdruk, selle eest peaks su siinsamas sülle haarama ja ringiratast ära suudlema,“ ütles Ott esimesel parajal silmapilgul tasakesi, aga Elli tundis, et need vaiksed sõnad põletasid teda. Tal oli peaaegu tundmus, nagu olekski ta juba kellegi süles. Vähemalt teadis ta, et kui see sünniks, siis ei jätkuks enam tema häbist sellele vastupanuks.

Nõnda olid siis asjad Elli arvates ühel pool. Ainult see oli veel ütlemata, et nemad on ju Oskariga kahekesi, nii et neile jätkub Vargamäest ilusasti, tehtagu see pooleks või makstagu teisele tema osa välja. Ja küllap Elli sellegi ütlemiseks mahti leiab, pidagu isa, ema ja Oskar teda niipalju silmas kui iganes soovivad.

Aga Oti süda polnud nii lihtis ja kindel kui Ellil. Tema süda ei saanudki nii kindel olla, sest tema polnud kogu oma eluajal miskit nii kindlat näinud, kui oli Vargamäe, kus Elli kasvanud ja kasvades oma südant kindlustanud. Oti süda oli kohanenud esiteks oma vanemate vahelduva elujärjega, mis läks maalt linna ja linnast uuesti maale, ja pärast seadis ta end iseoma eluvõimaluste kohaselt, mis olid aprilliilmana muutlikud. See ehk oligi peapõhjus, miks ta võttis õlleklaasi juures kuulda Oru Karla kavalat kõnet tema tütardest, kes pärivad ükskord koha, sest poisist polla loota peremeest. Mäel, seal olevat teine asi, seal saab peremeheks Oskar, ja lollus oleks loota, et Sass hakkaks kohta kaheks jagama, sest selleks pole kogu Mäe krunt kõlvulinegi. Hoopis teine lugu on Oruga, see kõlbab ühele ja kõlbab ka kahele, kõlbab igapidi ja iga moodi, niisuke hea koht on Oru. Aga Mäe ei passi ühelegi hästi, sest kui see peaks hakkama teisele tema osa välja maksma, siis läheb koht haamri alla, teist ei ole. Mäel pole millestki seda hulka raha võtta, mis Oskar peaks Ellile välja maksma, kui „rehnutti“ õieti pidada. Ja sellepärast võib igaüks isegi mõista, mis lõpuks tuleb: Oskar saab prae ja väimees lakkugu panni. Muidugi, päris ilma ta ei jää, seda mitte, sest see on ju iseenesestki mõista, et tütar peab ka midagi saama, mis ta aga saab ja kuipalju see on, seda teab vanapergel ise. Sest Ott võib isegi arvata, et kui Oru Karlal oleks niisuke poeg kui Mäe Sassil, siis tema ei annaks oma väimeespoegadele Oru-prae pannigi limpsida, eluilmaski mitte. Ja samuti teeb ka Mäe Sass, lubagu ta alguses ükskõik kui palju.

Pealegi, Mäe Elli on ju alles laps, mis temaga jännata, täiel mehel peab olema midagi tublimat, muidu ei tule elust midagi välja. Sellepärast pidagu Ott õieti ja hästi aru, enne kui ta hakkab oma elujärjega aru pidama. Seda Karla ei räägi ei omakasu ega viha pärast naabermehe vastu, sest praegu, jumal tänatud, polegi Vargamäel mingit viha. Igaüks elab rahulikult omas majas ja omal krundil. Sass on muidugi kade, et Karlal mõlemad jalad terved, temal aga teine vigane, aga kes võib sinna midagi parata. Selle eest Karlal jälle poiss tohmakas, nii et ühte metsa lõpuks mõlemad. Mis puutub omakasusse, siis mis omakasu võiks Karlal siin olla. Ega siis Ott ole ometi mõni suur ja kuulus „vahmiil“, nii et Karla tahaks selle oma vahmiiliga kokku panna. Oti vahmiil pole Oru Karla vahmiili kõrval mitte kui midagi. Ja tütred polla Karlal ka vanad, et peaks nende pärast muretsema. Ehk kuigi nad oleks juba nii-öelda üle võsade, siis Oru oma metsaga tasub ilusasti kõik. Sellepärast räägib Karla ainult õpetuseks, sest Ott on alles noor ja ei tunne nooti. Muidugi, Ott meeldib Karlale, Ott meeldiks isegi tema tütardele, seda ka, aga see ei puutu ülepea asjasse, sest see on hoopis teine number.

Nõnda oli Oru Karla Otile õlleklaasi juures hambasse puhunud ja seda mitte sellepärast, et tal oleks oma tütarde mehelepanemisega häda, et ta oleks teadnud Mäe Elli südameasju või et Ott temale kui mees sedavõrd oleks meeldinud, et pole muud, kui hakka aga teist esimesel parajal silmapilgul koduväiks sobitama — ei, mitte midagi selletaolist. Oru Karla ainsaks eesmärgiks oli katsuda Otti „köntjalalt“ üle lüüa. Õieti poleks see ka ülelöömine olnud, sest Karlal polnud Otti kui töömeest põrmugi tarvis. Karla pärast võis Ott Mäel teenida kas või oma surma laupäevani, aga kui tal oli vaba silmapilk, siis pidi ta kas salaja või avalikult Orule tulema, et seda siin veeta, nii et kõik näeksid, kuidas Mäe suiline kipub ummisjalu Orule, sest seal on parem, lõbusam ja huvitavam, seal on üldse hoopis teine olemine, seda peavad kõik nägema, sellest aru saama ja rääkima, mitte ainult Vargamäel, vaid ka Hundipalul, Ämmasool, Sooväljal, Kassiarul, isegi vallamajas ja kiriku juures. Et seda eesmärki saavutada, selleks Karla laskiski mängu Oru koha ja ka oma kenad ja karsked tütred, kes olid endast heas lugupidamises ja ei mõtelnudki iga juhusliku tööpoisiga hakata kosjaasju sobitama. Sellepärast võiski isa neid söödaks välja heita, olles kindel, et midagi soovimatut ei sünni.

Kuid seekord tabas saatuse käsi niihästi isa kui ka tütreid. Isa ootuse ja tahte vastu Ott hakkas tüdrukutele esimesest silmapilgust kohe meeldima, sest ta oskas ajada „peenemat“ juttu ning oli üldse „lofka“ poiss, millist oli Vargamäel harva nähtud. Ei jõutud õieti ümber vaadata, kui õed olid Oti pärast teineteise peale juba kadedad, ainult kahe-kolmeteistkümnene Olga ei saanud millestki aru ja imestus, miks küll Juuli ja Helene äkki nii vaenlikuks muutunud. Aga seegi ei kestnud kuigi kaua, sest Ott tegi peagi lõpliku valiku, jäädes Juulile peatuma. Ja kuna kodus midagi polnud peale hakata, sest Elli magas tagakambris ja Tiina järele valvas Oskar, siis seadis Ott oma sammud peagi Oru poole, kus leidis lõpuks vastuvõtmist. Aga need asjad sündisid juba Karla selja taga; emalgi polnud alguses millestki aimu, sest tüdrukud magasid kahekesi aidas ja hoidusid ustavalt kokku. Muidugi, ema silma ei jõutud kuigi kaua petta, aga kui pettus avalikuks tuli, oli juba nii hilja, et ta oleks võinud parem hoopis avastamata jäädagi.

Nõnda oli Orul. Mäel kujunes asi pisut teisiti. Seal ei valvanud küll keegi Oti järele, kuid ometi oli seal ehk asjast enne juttu kui Orul. Juba varsti ütles Sass Maretile:

„Tea kus see Ott ööseti ringi kiiab, päeval veab vaevalt jalgu järele ja silmad vajuvad heinakaarelgi kinni, nii et, vaata, kukub viimaks vikatisse.“

„Kui see tihti sünnib,“ lausus Maret, „ei see hea koht või siis kaugel olla.“

„Ega ta, pime loom, ometi Oru vahet jõlgu,“ arvas Sass.

„Kes teda teab, pole kuulda olnd,“ ütles Maret, „aga paar korda olen mina teda näind sealt kandist tulema.“

„No küll on rist nende inimestega,“ kaebas Sass, „mis tööd niisuke teeb, kui ta ei maga. Ja siis see linna vahet kihutamine. Kui ta seal on korra ära käind, siis kolmeks päevaks oled nagu surnumatjaga töö juures. Ei peast ega jalust edasi!“

„Jah, oli ta enne mis ta oli nende teenijatega,“ ohkis ka Maret, „aga polnud seda, et sina sööda ja maksa palka, aga tema käib võitu jooksmas.“

„Mis sa teenijast räägid,“ ütles Sass, „vaata, et su omad lapsed võitu jooksma ei lähe. Nüüd on ju ilmas kõik nagu külgehakkav haigus — üks hull ees, teised karjas järele.“

„Ei meie lapsed lähe seekord enam vist kuhugi, esimene tuhin juba möödas,“ arvas Maret.

„Mõni seda teab, mis hullem on, kas esimene tuhin või see, mis pärast tuleb,“ ütles Sass. „Oskar hoiab ikka Tiinat taga ja Elli, see sosistab Otiga, kus aga vähetigi saab.“

„Las ta nüüd sosistab pealegi, küll me tast lõpuks jagu saame,“ lohutas Maret.

Aga siis sündis äkki nõnda, et Elli hakkas käima nutetud silmadega, nagu tahaks ta otse kiuste Maretile näidata, kui vähe emad teavad oma tütardest, poegadest hoopis rääkimata.

Oskar küsis Tiinalt, kes ju ka kambris magas, et kas ehk tema ei tea, mis küll võiks Elli nutu põhjuseks olla, aga ei, Tiina ei teadnud midagi, nagu ta kinnitas. Maret pöördus Elli enda poole, kuid ei saanud ka selt mingit vastust, kuuldes ainult mõnesuguseid ettekäändeid. Ainult niipalju pandi tähele, et viimasel ajal polnud mitte ainult Oti ja Tiina, vaid ka Tiina ja Elli vahekord äkki halvaks muutunud. Millest see? Mis kurja oli Tiina teinud niihästi Otile kui ka Ellile? Oli ta ehk katsunud nende vahele tükkida?

Elli arvates oli asi just nõnda, aga Tiina oleks pidanud otse vastupidist tõendama, kui ta oleks tahtnud rääkida. Tiina omateada oli tahtnud ainult head, kui ta oli läinud Ellit Oti eest hoiatama, kes käib Oru vahet, aga ta ei osanud ega saanud oma head tahtmist kuidagi usutavaks teha.

Tiina ja Elli vaheline rääkimine toimus õhtul eeskambris enne magamaminekut. Aga vaevalt sai Tiina selle öeldud, mis ta ütelda tahtis, kui Ellit vallutas nii tuline viha, et ta oleks teisele kas või käsitsi kallale karanud. Ei aidanud põrmugi, et Tiina kinnitas pisarsilmil: tema mõtelnud Ellit hoiatada pimesi hukatusse minemast. Kuid Elli nägi Tiinas ainult kadedust ja tasumishimu, sest alguses oli Ott ju temaga naljatanud, nüüd aga Elli poole üle tulnud.

„Sa oled lihtsalt madu inimesenahas,“ susises Elli ise.

„Elli, kallis Elli,“ palus Tiina. „Kui sa ometi teaks, kui suurt ülekohut sa mulle teed!“

„Sulle peaks piibupigi hambasse panema, ja seegi poleks sulle liig,“ vastas Elli aina kasvava vihaga. „Aga oota, küll sina ka ükskord oma jao saad! Las ma homme räägin sellest Otile!“

„Elli, ma palun, ära räägi…“ hakkas Tiina.

„Ah nüüd on pill lahti!“ kähises Elli võidurõõmsalt. „Ma arvan ka, sest Ott ei mõista nalja.“

„Mitte sellepärast, vaid katsume enne hästi järele kuulata,“ rääkis Tiina.

„Selle lolli poisi käest, mis?“ küsis Elli. „Ei, tänan, mul pole seda vaja; mina küsin homme Otilt, ja mis tema vastab, sellest aitab mulle.“ Ütles ja läks tagakambrisse, sest ema oli juba paar korda nõudnud, et nad oma sosistamise jätaksid.

Asemele heites Elli ei kahelnud silmapilkugi, et valetagu, kes valetab, kas poiss või Tiina, või ka mõlemad, aga vale see on, mis nad Otist räägivad, kõige kurjem ja ilgem vale. Elli uskus seda sellepärast nii kindlasti, et tal tulid meelde Oti sõnad, mis see oli heinamaal sooja päikese käes kahiseva ja lõhnava loo kokkupanemisel rääkinud süllevõtmisest, sealjuures ise Ellile nõnda silma vaadates, et see tundis seda pilku veel praegu oma kehal sängis teki allgi. Oli häbi ja hea ning sellepärast pidigi kõik muu olema vale. Elli kindlat usku tõendas see kõige paremini, et ta uinus varsti magama ja magas ühe joonega järgmise hommikuni, ainult niipalju oli õhtusest rääkimisest järele jäänud, et ta nägi unes, kuidas ta Tiinat karvust kiskus — sõna otseses mõttes. Aga seegi omandas lõpuks rahulikuma toimingu kuju, sest ta tundis viimaks peos mitte Tiina juukseid, vaid midagi rohelist — midagi linataolist.

Tiina seevastu vehkles kogu öö rahutult asemel. Vaevalt paar silmapilku leidis ta rahulikku und, muidu aina mingisugused viirastuslikud nägemused, üks segasem ja ebamäärasem kui teine, siiski kõik omamoodi õudsed ja kohutavad. Hommikul ei teadnud ta õieti, kas oli tal unes või ilmsi meenunud Indreku õpetus heast ja kurjast all saunas, kus tema seisis ukse juures, käsi lingil. Indrek oli ütelnud, niipalju kui Tiina teda mõistis, et ära tee head, kui sa ei taha kurja. Aga Tiina oli selle õpetuse unustanud. Ta oli tahtnud Ellile head teha ja sellest oli tulnud ainult kurjus, mille lõppugi polnud veel näha. Sest mis saab siis, kui Elli läheb Otiga rääkima? Millega Tiina tõendab oma sõnu?

Aga järgmisel päeval kujunes asi pisut teisiti kui Tiina kartnud, ta kujunes ka teisiti kui Elli lootnud. Kõigepealt Elli ei leidnud ristikheina kokkupanemisel kaua aega juhust Otiga rääkida, nii et tal oli küllalt mahti nii-öelda jahtuda. Ja kui lõpuks võiski rääkima hakata, siis küsis Ott üsna asjalikult:

„Kes seda sulle ütles?“

„Tiina eile õhtul.“

„Kust tema seda teab?“

„Eedilt, see rääkinud temale.“

„Ah see vemmal!“ hüüdis Ott, ja sellest oli küll, et Elli südant sees värisema panna. Ta ei osanud esimesel silmapilgul sedagi mõtelda, et pole ju tähtis, kustkaudu asi avalikuks tulnud, vaid kas see on tõsi või mitte.

Siiski, mis aitas veel tõde või vale, kui tütarlapse noor süda värises, nii et ka keha kippus värisema, et värin ulatus huulteni, mis muutusid äkki nagu lõdvaks. Alles tüki aja pärast Elli märkas küsida:

„Miks sa ei vasta?“

„Mida?“ küsis poiss omakorda.

„Kas see on tõsi?“

„Mis nimelt?“

„Käid sa Orul?“

„Olen paar korda käinud.“

„Aga Eedi ütleb, et öösel,“ sai Elli lõpuks lausuda.

„Noh, kui ta ütleb…“

„Et aidas?“

Ott ei vastanud enam. Tal hakkas noorest tüdrukust kahju, sest ta polnud õieti kunagi seda tahtnud, mille ees ta praegu seisis. Asi oli kujunenud nagu iseenesest. Muidugi, tema oleks võinud seda alguses takistada, ja et ta seda ei teinud, see oli tema süü. Pärast läks kõik takistuse peale vaatamata.

Ellil polnud inimesenägu peas. Silmadest said nagu surnusilmad, palgenukid tükkisid äkki esile, suu poleks nagu noore neiu suu ja isegi juuksed tõmbusid nagu ühes näonahaga tuhakarvalisemaks. Ta ei saanud enam sõnagi suust, sest keel ei liikunud, huuled olid tardunud, keha oli oimetuks muutunud. Nõnda seisis ta, kuni silmad hakkasid vett jooksma, siis tuli nagu elu kehasse tagasi ja ta pöördus ümber ning tahtis minna.

„Elli,“ ütles poiss, ja kui tüdruk jäi peatuma, siis jätkas: „ega ma ise poleks sinna läind, aga vanamees kutsus. Ma võiks seal lõpetada, kui sa tahad. See tuli kõik sellest, et sina läksid kambri magama, nemad seal magavad aidas.“

„Muidugi,“ ütles Elli pisut nagu üle õla tagasi, „nüüd lõpetad seal, ja kui sügisel minema hakkad, siis lõpetad siin.“

„Ei, Elli, siin ma ei lõpeta,“ kinnitas poiss.

„Mis sa siis teed?“ küsis tüdruk, pöördus uuesti ümber ja jäi poisi ette seisma, huulil ikka veel kramplikud tõmbed.

„Ma teen, mis sa tahad,“ ütles Ott.

„Ma ei tea enam, mis ma tahan,“ lausus tüdruk. „Pealegi, see pole tähtis, mis mina tahan.“

Ta pöördus uuesti minema ja nüüd poiss teda enam ei peatanud.