Tõde ja õigus V/XVI
XVI.
Nõnda siis oli ometi tõsi, mis Eedi oli rääkinud Tiinale ja see omakorda edasi, Elli teadis seda nüüd. Selle teadmise tulemuseks oleks pidanud olema tänu Tiinale, kes ta võib-olla kõige halvemast oli päästnud. Aga imelikul viisil viha Tiina vastu ei andnud Elli südames põrmugi järele, ennem aina nagu süvenes ja kõvenes. Elli nagu pidas Tiina süüks, et temaga võis niisuke asi juhtuda, mitte aga Tiinaga.
Ja milleks oli Tiinal vaja oma nina vahele toppida? Asi pole ju sellepärast olemata, ainult lahendus rikuti. Just: Elli arvas pealegi, et Tiina rikkus asja lahenduse, nagu ta Ellile sobiv. Poleks Tiina oma keelekandega vahele tulnud, siis oleks Elli ilusasti omal jõul Otist võitu saanud, s. t. ta oleks teispere Juulist Otis võitu saanud ja ta temalt üle võtnud, nagu ta võttis tema üle Tiinaltki. Oma võidus oli ta kaljukindel.
Et Ott võiks tema pärast mõne teise tüdruku jätta, sellest Elli saab aru, et ta aga lõpuks, kui Elli ise teda jätma õpetab või hukutab, ka Elli enda jätta võiks, see on temale täiesti olematu mõte. Tema uskus, nagu usuvad kõik noored tüdrukud, aga ka aastais naised, et tema on see rahusadam, kust ei purjeta enam ükski armulaevuke välja, kui ta kord ükskõik kui imelikul viisil siia sisse sõitnud.
Sellepärast ei saanud ta põrmugi aru, mis kasu on tal Tiina hoiatusest. Ta usub praegu, nagu varemaltki, et kui Ott oleks võinud ta õigel ajal — Elli ütles mõttes just „õigel ajal“, ilma et ta endale õieti aru oleks andnud, mis ta sellega just ütelda tahtis, — jah, et kui Ott oleks võinud ta õigel ajal sülle võtta, nagu ta seda heinamaal tol korral ütles, siis poleks ta Orul käima hakanudki, või kui ta oleks sellega juba hakatust teinud, siis oleks ta jalamaid lakanud.
Kõik tuli sellest, et Elli pandi tagakambri magama ja et Tiina magas eeskambris, nagu oleks see oma linnuunega talle vahiks. Alguses Ellil oli hea meel, kui Tiina ka kambrisse magama tuli, sest ta mõtles: paras, kui ei saa mina aita jääda, siis ka sina mitte, aga nüüd ärritas teda iga liigutus, mis Tiina tegi eeskambris oma krägiseval asemel. Kuidas see küll nii rahulikult ja muretult võis elada — Elli arvas nimelt, et Tiina elab rahulikult ja muretult, ja ei saanud sellest kuidagi aru. Vististi pole Oskar temale kunagi midagi selletaolist ütelnud ega talle nõnda otsa vaadanud, nagu Ott seda teha oskab.
Aga ka Otist ei saanud Elli aru: kuidas võib ta nõnda rääkida ja otsa vaadata ja samal ajal ikka veel Oru vahet jõlkuda? Elliga on teisiti: tema tunneb end juba paljaist sõnust, pilgust ja käe puutumisest sedavõrd Oti omana, et tal ei tule ükski teine mees meeldegi. Mis asi see küll inimestega nõnda on?
Nii mõnegi hea päeva Elli vaevas selle küsimusega oma pead. Lõpuks ei saanud ta muidu rahu, kui läks Otilt endalt selles asjas aru nõudma. Aga poiss vastas ilma pikemata:
„Ma olen ju mees.“
„Kas siis kõik mehed teevad nõnda?“ küsis Elli.
„Küllap vist,“ vastas Ott, sest kindlat vastust ta ei teadnud: ta oli ju kogu oma ea elanud oma nahas.
„Nii et te räägite sõnu ja teete tegusid, aga ise ei mõtle ega tunne midagi,“ katsus Elli mõista.
„Ei noh, miks ei tunne, aga ega see siis kaua kesta,“ seletas Ott. „Miski ei kesta kaua. See on nagu võidujooksmisega. Kaua sa ikka jooksed, väsid ju ära, sest ega sa jahikoer ole, et jooksed päevad otsa.“
Sellest ei saanud Elli aru. Tema arust pidi kõik kaua kestma. Ja ta ei võinud midagi parata, et tal hakkas ihu põlema ja veri leegitsema himust poisile tõendada, teda veenda, et on midagi, mis kestab kaua ja ei lähe üldse mööda. Temas, Ellis on see, mis jääb püsima, temas on midagi, mis teistel puudub. Ja tal hakkas Otist peaaegu hale meel, et see jookseb mööda laia maailma ümber ja ei leia, kus jääda peatuma, nii et Oskargi nimetab teda hulguseks. Elli tahaks sellele hulgusele kodu anda.
Selliseid mõtteid ja tundmusi tekitas Elli noor kuumendav keha ja leegitsev veri. Aga ükski ei teadnud sellest midagi, keegi ei osanud seda aimatagi. Ott poleks sellest ehk siiski aru saanud, kui Elli oleks seletuseks kas või kogu oma sõnade tagavara kokku otsinud. Ema oleks oma tütrele küll kaasa tundnud, aga vaevalt oleks ta tema tundmusi õieti taibanud. Ainuke inimene, kes teda ehk oleks mõistnud, oli Tiina, aga selle vastu põles ta tulises vihas, isegi ei teadnud, miks just. Kas ehk ainult sellepärast, et see teda mõistis ja talle kutsumatult appi ruttas?
Ka Ott kandis Tiina vastu südames viha, olgugi et mitte nii kuuma kui Elli. Ott arvas, et poleks Tiina oma keelekandega vahele seganud, siis oleks kõik pikkamisi iseenesestki lahenenud. Sest kaua sellised asjad ikka kesta võivad. Varem-hiljem saavad Oru vanad tema öösiste retkede jälile ja siis on laulul muidugi lühike lõpp. Ja see oleks võinud õnnelikult enne tulla, kui Elli üldse oleks midagi kuulda saanud. Nüüd on aga vaesele lapsele kas rumalusest või kadedusest ainult tühja südamevalu ja meelekibedust tehtud. Sellest veendumusest aetuna ta Tiinalegi kord ütles:
„Kas hakkas kahju, et Orul käisin, mis?“
„Ei, aga mul hakkas Ellist kahju,“ vastas Tiina lihtsalt.
„Seda ma arvan,“ ütles Ott pilkavalt, „või Ellist kahju! Omal oli kahju.“
Aga sellest ei saanud Tiina aru, nii et Ott pidi seletama:
„Ma oleks pidand meie oma eeskambri aknast sees käima, see on kõik. Teine, keda ootasid, see ei tule ju. Aga ära looda, Orul võid sa mul supi ära solkida, aga sinu juurde ma ikkagi ei tule, sest sa oled kuiv, nii et sa krõbised. Seda pea meeles, nii et sa teaksid.“
Ott oli need sõnad rääkinud suure südametäiega ja oli arvanud, et nüüd on ta Tiinat hingepõhjani haavanud — sest seda oleks ta tahtnud teha —, aga Tiina vaatas talle peaaegu õnneliku või tänuliku naeratusega otsa, nii et Oti süda kargas veel enam täis. Ja kui ta lõpuks tüdruku peale põrnitses, siis kõige enam just sellepärast, et ta polnud osanud teda õieti haavata ega talle valu teha, nii et see kaua tagant järele oleks mäletanud, kes ja mis Ott on.
Tiina meel läks aga Oti hirmsate sõnade pärast tõepoolest palju rõõmsamaks ja lahkemaks, sest tänini oli ta aknatrippe iga õhtu nööriga sidunud, et neid ei saaks väljastpoolt lahti loksutada, nüüd arvas ta, et seda pole enam tarvis teha, vähemalt Oti pärast mitte. Aga kui õhtu kätte jõudis, siis veendus ta, et ta oli päeval eksinud. Kas vana harjumuse ajel või salajasest aimusest, et Ott oli oma sõnad rääkinud suure südametäiega ja et ta just nüüd võibki tulla öösi Tiinat kiusama, sidus see aknatrippe niisuguse hoolega, et Elli, kes mitmel päeval temaga ainustki sõna polnud vahetanud, torkavalt ütles:
„Mis sa neist nii seod, sinu vargile ei tule ju keegi.“
„Kas just vargile,“ vastas Tiina, nagu oleks vahekord Elliga kõige loomulikum, „aga nõnda on ometi julgem.“
„Teisepere Eedi võib tulla, teisi tulijaid ei ole,“ ütles Elli nüüd, nagu tahaks ta mõista anda, et ta ei räägi ometi Tiinaga muheda jutu alustamiseks.
„Koer magab akna all, tema ei saa tulla,“ lausus Tiina, nagu ei mõistakski ta valusat torget Elli sõnus.
Et Tiina koera meelde tuletas, kelle pärast Ellil oli temaga õieti esimene kokkupõrge, siis arvas see, et Tiina teeb seda meelega, sest ta tahab talle ütelda: koera meelitasin sinult ja Otiga sünnib seesama, las ma aga seon oma aknatrippe, sest see meeldib poistele kõige enam. Nõnda mõeldes Elli süda läks hoopis täis ja ta ütle:
„Sa peaks koera oma juurde võtma, see oleks sulle paras.“
Aga see, mis Tiina nüüd ütles, rabas Ellit rohkem kui kõik eelmine.
„Olen koeragagi magand,“ rääkis Tiina. „Ühe koha peal linnas, kui olin alle noor, oli mu ase põrandal. Muud kohta polnud ju, sest korter oli väike ja saksad vaesed. Talvel oli seal hirmus külm ja mul polnud ka rohkem riiet peale võtta. Siis ma kutsusingi hagija, kes magas ukse all matil, oma juurde ja nõnda heitsime kahekesi ühtekokku, sest meil mõlemal oli nõnda soem. Esiteks ta vaesekese keha värises nagu minulgi, aga varsti kadusid värinad minul ja koeral ning siis uinusime. Saksadki teadsid pärast seda, aga nemad ei ütelnud midagi, naersid ainult. Härra heitis kord nalja, et Tiina õpib kavaleriga magama, aga see oli hoopis emane koer, pehme, rammus ja soe nagu padi. Sestsaadik ma armastangi koeri ja koerad mind.“
Elli ei teadnud, mis sellisest jutust arvata. Oli see mõni kuri kavalus või midagi muud, aga kuulates tekkis tal silmapilguks tundmus, nagu peaks ta siinsamas Tiinale kaela langema ja nutma puhkema. Ent järgmisel hetkel viirastus talle juba Ott külmast väriseva koerana, kes otsib sooja ja ei leia seda kuskilt. Nüüd tõmbus Elli süda uuesti kõvaks ja ta läks sõnalausumata tagakambrisse oma sängi.
Öösi ta nägi unes, et keegi võõras koer tikub tema juurde magama ja et tema aina tõrjub teda eemale. Tõrjumisest hakkab tal hirmus kuum ja äkki ta leiab, et tüütu võõras koer lamab ta jalul — sellest see kuumendus. Pahaselt tõukab ta koera eemale ja trambib lõpuks teda jalgadega.
Hommikul ema äratas ta etteheitega:
„Elli, tõuse üles! Vaata, kuis sa magad! Kas see on noore tüdrukule viisakas.“
Aga emal polnud vähematki aimu, et tütar oli unes maganud koeraga, nagu oleks ta sellest eeskuju võtnud, mis Tiina oli teinud ilmsi. Ometi oli hirmus mõtelda, et ta nõnda oli maganud, nagu ema ta hommikul leidis — porgandina paljalt. Ennem magaks Elli tõepoolest kas või koeraga, aga mitte nõnda, sest ta pole enam laps, nagu ema ütleb, Elli isegi tunneb äkki, et ta pole enam laps.
Aga Ott nägi temas ikka veel pisut nagu last, sellepärast oli ta hakanudki mujal ümber jooksma ja Oru vahet käima, kus arvas leidvat täiskasvanuid. Nendega on lihtsam, sest neil on elust asjalikum arusaamine. Õpetada noortele tüdrukutele asjalikkust, see on väsitav ja tüütu. Noor tüdruk endale naiseks võtta, see on teine, sest kui sa teda siis õpetad ja temaga jändad, siis õpetad iseendale, aga võõraste tarvis hakata misjonitööd tegema ei tasu vaeva. Nõnda arvas Ott.
Ometi pidi ta varsti veenduma, et Vargamäel polegi nagu õigeid täiskasvanuid naiste seas. Sest ei kulunud kuigi palju aega, kui Oru aidaski võeti teda suure tönniga vastu, nagu oleks seal äkki teada saadud, et Mäe Elli käib kõigi silme all nutuse näoga ümber, mispärast üldine viisakus ja hea komme nõuab Oru tüdrukuiltki „pilliajamist“. Ja mis kõige metsikum: nutsid mõlemad, Juuli ja Helene, viimane ehk veel rohkem kui esimene, olgugi et Otil polnud temaga mingit tegemist. Oli Helenel ehk sellest kahju? Või tundis tema õe häbi teravamini kui see ise, kes oli pimestatud ja tuimendatud oma elamustega?
Ott ei jõudnud veel mingile otsusele, kui keegi kobistas juba aidaukse taga, nagu oleks just seda valvatudki, millal poiss aita ilmub.
„Tehke uks lahti,“ käskis naise hääl, milles Ott arvas tundvat tüdrukute ema.
Soo, jumal tänatud, nüüd oli Otil äkki kõik selge: tema oli teolt tabatud. Ja esimeseks mõtteks välgatas tal peas: tõusta — sest ta istus Juuli aseme äärel —, avada uks ja panna ülepeakaela „putked mängima“, nii et ei kuuleks ega näeks praegu enam midagi, tulgu pärast mistahes. Ja hiljem kahetses ta nii mitu korda, et ta polnud oma esialgsele ajele järgnenud, sest see oleks asjale tõepoolest kõige lihtsama ja paremagi lõpu teinud.
Aga ta laskis esimese õige silmapilgu mööda, ja kui ta pärast oleks tahtnudki veel „sääred teha“, nagu ta seda mõttes nimetas, siis polnud see enam võimalik. Sest Juuli tõusis asemelt, et oma käega ust avada, ning alles nüüd Ott märkas, et tüdruk oli rõivais vaiba alla pugenud. Mis see siis pidi tähendama? Kokkumäng? Sissevedu? Lõksu meelitamine?
Ott kargas püsti, mõeldes ema ja tütre vahelt välja lipsata, sest selleks arvas ta endal praegu täielise õiguse olevat. Tema ei tulnud ei esimesel korral ega hiljem vägivallaga siia, õieti mitte ka pettuse ega kavalusega, vaid ausa ja korraliku meelitusega, nii et aidauks avanes talle peaaegu ilma tõrkumiseta, miks siis nüüd korraga selline vastuvõtt — mõttetu tönn ja lisaks veel vanaeit? Oti arvates polnud see aus mäng, milleks siis temagi peab veel ausalt jätkama. Nõnda ta siis sööstiski uksele, et leida pääseteed, aga enne kui ta jõudis seda teostada, oli ema nagu jumala välk aidas ning Juuli lõi ukse sellise jõuga kinni, et Ott aina imetles tema energiat. Isegi Helene oli jalule karanud ja õele appi tõtanud, nagu oleks ta kartnud, et see ei saa poisist üksinda jagu.
Muidugi, kui asja õieti võtta, siis ei tähendanud sellised naised Otile midagi, olgugi neid kolme asemel kas või kolmkümmend, aga tema jõulisest ülevõimust polnud enam mingit tulu, sest kuidas teada, kuhu naised pimedas võtme pistsid. Hakata aga naisi endid ja kogu aita läbi otsima, pealegi veel käsikaudu, see oleks lootuseta töö ja vaev.
Nõnda siis Ott vandus alla. Ta jäi keset põrandat harkjalu seisma ja ootas. Aga esiotsa polnud midagi muud kuulda, kui et tüdrukud olid uuesti arutult nutma puhkenud. Siis krabises tikutoos ja madalat ruumi valgustas varsti rahulik küünlatuli.
Äkki Ott tundis umbset aidaõhku ja villase riide ning lambanahkade lõhna ja ta imestus, kuidas ta küll varemalt polnud seda tähele pannud. Ah jaa! Tänini oli aidas ikka pime olnud ja pimeduses tundis ta ainult seda tüdrukut, kes istub praegu aseme äärel ja nutab. Valges paistab kõik hoopis teisena, peaaegu võõrana.
„Soo,“ ütles ema asjalikult, kui küünal seisis kindlalt kirstukaanele tilgutatud hangunud rasvas, pöördus ümber ja vaatas poisile otsa, nagu poleks ta teda kunagi varemalt näinud. „Ah niisuke sa oledki!“ lausus ta natukese aja pärast, nagu silmitseks ta midagi erilist. Ometi oli Ott üsna harilik poiss: müts pisut kuklasse lükatud, pintsak palja särgi peal ja säärsaapad jalas, et nõgesed ei saaks jalgu kõrvetada, kui ta hiilib mööda aiaääri ja hoonetaguseid.
„Kas sul siis sugugi häbi ei ole?“ küsis perenaine viimaks, kui ta oli poisiga tükk aega tõtt vahtinud.
Ott ei vastanud, ta pööras silmad kõrvale ja irvitas nagu kohtlaselt või piinlikult.
„Mis te minust tahate?“ küsis ta lõpuks.
„Seda sa võiks isegi teada,“ vastas ema.
„Kui ma teaks!“ ohkas Ott avameelselt, nagu oleks kogu asi mõni rumal nali.
„Ah muidu niisama tükkisid siia aita?!“ hüüdis Juuli nüüd.
„Just nii! Muidu niisama!“ vastas poiss. „Ja mina arvasin, et sina ka muidu niisama.“
„Kas sa ei rääkind, et taha väljaotsa võiks maja ehitada, kus oleks omaette koppel ja ka karjamaa käejala juures?“
„Seda muidugi,“ vastas poiss, „aga need olid sinu oma isa sõnad, mina ainult kordasin neid muidu niisama.“
„Ikka muidu niisama!“ hüüdis Juuli.
„Nojah,“ kinnitas poiss. „Midagi ma ju pidin ütlema, sest sa ju ise tahtsid nii kangesti, et ma midagi niisukest räägiks, ja et mul paremat ei olnud, siis rääkisin seda, sest see oli hästi meeles ja sinule meeldis see ka.“
„Siis sa pole üldse kellegi mees, vaid oled ka ainult muidu niisama!“ hüüdis Juuli nüüd.
„Tõepoolest, ega ma kui mees suur asi olegi,“ vastas poiss, „aga tüdrukutele ma meeldin, sest nemad armastavad, et poiss oleks pisut latataa! Ja seda ma olen, sest mul on niisuke loomus.“
„Kas sul siis sugugi südametunnistust ei ole?“ küsis ema pooleldi etteheitvalt, pooleldi nagu haletsevalt.
„Ei noh, mul on südametunnistus küll,“ seletas poiss, „ega siis ilma saa, aga mul on jälle niisuke südametunnistus.“
„Jah, sul on südametunnistus muidu niisama,“ ironiseeris Helene tagant aidanurgast.
„Pea sina oma suu!“ hüüdis ema nooremale tütrele. „Sina oled alles laps ja ei tea midagi.“
„Ega ma teagi ka,“ kinnitas Helene.
„Noh, siis ole vait!“ kärgatas ema. Poisi poole pöördudes ütles ta: „Mis südametunnistus see siis on, kui sa mu lapse ära meelitad ja pärast ütled, et see oli muidu niisama. Kus ta siis muidu niisama on, kui tüdruk näost ära langeb, nii et hakka jumal teab mis kartma.“
„Perenaine, see kartus on asjata, uskuge, kui mina seda teile ütlen, sest mina olen eneses kindel,“ rääkis poiss teatud tagamõttega lohutavalt.
„Oh jumal, jumal küll!“ ohkis Juuli peaaegu meeleheitel ja langes asemele kummuli.
Ott ei saanud hästi aru, mis tema teinud või ütelnud, et ollakse nii õnnetu. Ta vaatas peaaegu nõutult ümber ja lausus mõttes: „Olen ma nüüd küll pessa sattund!“
„Kas sa siis ei mõtle ometi, mis meist nüüd saab,“ rääkis ema silmi pühkides. „Mis näoga mu laps nüüd teiste silma alla läheb. Et see ilma eest varjule jääks, seda pole ju loota, sest…“
„Ega seda nüüd küll mitte,“ oli ka poiss avameelselt nõus, „meie Tiina oli juba Ellile rääkind, et…“
„See linna sipelgas!“ hüüdis Helene Tiina kohta põlglikult, sest temal olid selleks omad põhjused. Tema oli nimelt Mäe Oskariga kirikumail seltsimajas ja külapidudel mõnikord tantsinud ja ta oleks tahtnud seda veelgi teha, sest tema arvates sobis nende kahe tants kõige paremini kogu maailmas. Aga sestsaadik, kus Mäele ilmus see linna sipelgas, nagu Helene nimetas Tiinat, polnud Oskarit enam pidudel näha, sellest siis see Helene vimm Tiina vastu.
„Sina pea oma suu seal nurgas!“ käratas ema Helenele ja küsis siis Otilt: „Kust see Tiina seda siis nii hästi teab? Mis temal sellega tegemist?“
„Temale rääkinud Eedi,“ vastas Ott.
„Ah seda ta meelitabki poissi, et temalt kõik välja nuhkida!“ hüüdis ema. „Ja nüüd on varsti kogu ilm kõla täis. Sa ometi tead, mis korralik mees teeb, kui asjad nõnda läind.“
„Ei, noh, miks ei tea, muidugi tean,“ vastas poiss, „kui oled korralik mees, aga see’p see ongi, et kas ma olen korralik mees.“
„Aga Issand jumal,“ hüüdis ema hirmunult, „mis sa siis oled?!“
„Meie noor peremees ütleb, et ma olen hulgus,“ vastas poiss, „ja võib-olla et olengi.“
„Siis hulgusele on mu tütar enda ära raisand!“ kaebas ema.
Aga Juulil oli selles asjas teine arusaamine. Sellepärast pühkis ta silmi ja suud, nagu tahaks ta end kõigest olnust puhastada, ja ütles:
„Ema, ära usu teda, tema pole kellegi hulgus, vaid tema katsub end meie silmas halvaks teha, et nõnda kergemini minema saada. Pane sa tähele, tal on ka oma peres midagi soolas, mis see Tiina muidu meie Eedi juttu kohe läks Ellile klõhverdama.“
„Kuule, poiss,“ ütles ema nüüd ähvardavalt, „kui sul niisukesed tembud sees on, siis räägin ma asjast vanamehele ja tema ei mõista nalja. Ah sina tahad meie lapse ära naerda ja siinsamas meie silma all teisega peale hakata, nii et kõik peaksid meie häbi nägema. Sa võid muidugi teha, mis tahad, aga ära looda, et seda sulle kingitakse.“
Need sõnad panid poisi mõtlema. Ja et asja sekski korraks pisut siluda, ütles ta:
„Perenaine, seda minust ärge kartke. Tüdruk võib-olla loodab ja tahab, aga mina mitte, sest kui minul oleks valida tema ja teie tütre vahel, siis ei kahtleks ma silmapilkugi, muidu oleks ma juba ammugi koju jäänd.“
„Sa ju ise rääkisid, et Elli magab tagakambris isa ja ema juures,“ ütles Juuli.
„Seal oleks pidand ka teie magama, siis oleks kõik tulemata jäänd,“ ohkas Oru perenaine oma tütardele. Aga Ott ei võtnud seda kuuldavakski, vaid vaidles Juulile vastu, nagu poleks ema olemaski:
„Ja sina arvad, et ma sinna poleks pääsend? Oleks pääsend, kui aga oleks tõesti taht. Ukse kaudu muidugi mitte, sest see, saatan, kräunub hirmsasti, aga aknast! Aken on hoopis teine kui uks, tema ei tee häält, ainult trippidega peab olema ettevaatlik. Aga seda kõike poleks vajagi, sest Elli tuleb ise aknast välja, kui mina seda õieti tahan.“
„Heldene taevas, mis jutt see küll niisuke on!“ kaebas ema õnnetult, sest poisi kõneviis tundus nii häbematuna, et ta ei osanud selle kohta midagi ütelda.
Aga Juuli oli uuema aja inimene, kes ei saa enam kuidagi läbi ilma häbematuseta, ja sellepärast võis ta poisile üsna lihtsalt vastata:
„Ära ometi tühja kiitle.“
Juuli rääkis need sõnad teatud tagamõttega: tema tahtis nimelt poissi õrritada, et see rohkem räägiks ja seega iseend paljastaks. Nõnda see lõpuks sündiski. Otiga ägedalt vaieldes tüdruk taipas peagi, et poisi süda pole Elli suhtes puhas: ta püüab teda. Polnud mingit kahtlust, kumb võitjaks jääb, kas see, keda püütakse, või see, kes juba käes.
Juulil kiskus süda äkki valusasti rinnas kokku. Ta ei võinud midagi sinna parata, et ta tundis end oma armastuse haual. Ema oma vahelesegamisega oli Juuli arvates kõigele enneaegse lõpu teinud. Ilusast suvisest unelmast oli nõnda saanud argipäine toiming, mis toob ainult askeldust, tüli ja pisaraid. Ainus pääsetee: ka Mäel peaksid asjad argipäisuseni arenema, alles siis oleks Juulil võimalik oma vastasega võitlusse astuda. Elli peaks endaga sama kaugel olema kui tema, Juuligi. Nõnda arvas ta, kui ta vaidles poisiga selle üle, kas Elli tuleb aknast välja, kui Ott teda kutsub, ja kas ta saab tulla, ilma et isa või ema kuuleks.
„Jätke ometi ükskord lapse juures niisuke rääkimine,“ sõitles ema viimaks.
Aga see, keda ema lapseks nimetas, ütles sõnavalmilt enese kaitseks:
„Ema, las nad räägivad pealegi, ega mina niikuinii sellest aru saa.“
„Siis oled sa niisama rumal kui minagi,“ vastas ema Helenele. Ja poisile ütles ta:
„Aitab juba sellest. Ma tahan ometi kord teada, mis selle asjaga saab.“
„Ema,“ ütles Ott äkki meelitavalt ja peaaegu südamlikult, „kas me ei võtaks kõik natukse mõtlemisaega? Me peaks Juuliga kahekesi pisut aru, sest lõpuks on see ometi meie asi.“
„Nii et sa tahad niisama edasi jõlkuda?“ küsis ema. „Seda enam ei ole, või kui on, siis peab olema asjaga selge vahe.“
„Ema, ära käi talle ometi peale, nagu paluks me armu,“ ütles Juuli. „Tema on ju mees muidu niisama.“
„Juuli, ära ole kuri,“ palus poiss, „sa oled ju hea tüdruk.“
„Hea tüdruk, hea tüdruk,“ kordas Juuli ja ta silmad hakkasid jällegi vett jooksma ning suu kiskus virilalt viltu. Hiljutine viha ja tasumisiha olid nagu peoga võetud. „Muidugi olen hea tüdruk, aga mis see aitab, ikka vahid teise poole, kas see aknast välja pääseb.“
„Enam ei vahi,“ kinnitas Ott äkki nagu liigutatud meelel. „Ja kui sa tõesti tahad, siis jäägu nõnda, et maja taga väljaotsas ja koppel ning karjamaa sealsamas, nagu me seda rääkinud.“
„Issand, kui see ometi nõnda oleks!“ ohkas ema ja ka tema silmad hakkasid vett jooksma.
Aga Juuli nagu ei uskunud oma kõrvu. Ta ei uskunud sellepärast, et alles üürikese aja eest ta oli mõtelnud kurje mõtteid, tundnud ilgeid tundmusi. Veel praegu võis ta kurja mõtelda ja ilgust tunda, kui talle meenus, et mees, kes seisab tema ees keset põrandat, unistab mingist kambriaknast või aknatripistki. Ta tahaks selle, kes magab kambriakna taga, lasta porri tallata ja tahaks sellest mõnulda.
„No, tüdruk, sa ei rõõmustagi?!“ küsis Ott viimaks, kui Juuli tema sõnadest välja ei teinud.
Nüüd ärkas tüdruk nagu unest. Ta kargas aseme äärelt ja langes poisile kaela.
„Sina tõuramus niisuke!“ kirus ta läbi pisarate. Aga kõik mõistsid, et see tuleb puhtast armastusest. Helenegi mõistis, kes kargas ka püsti, nagu peaks ka tema kellelegi kaela langema. Aga temal pole selleks kedagi. On ainult vana ema, kes ütleb:
„Soo, Helene, nüüd võime meie minna.“
„Miks, ema?“ küsis Helene.
„Meid pole enam siin tarvis,“ vastas ema.
„Ma ei tee ju midagi, jään ilusti magama,“ seletab tüdruk. Kuis ma tänini võisin olla?“
„Tule nüüd, tule,“ vastab ema ja kisub noorema tütre kättpidi aidauksest välja.