Tõde ja õigus V/XVII
XVII.
Ott oli tol ööl Oru aidas naistele lõpuks alla vandunud, sest pikapeale oli ta otsusele tulnud, et Juuli on ometi tubli ja kena tüdruk, ning kui lisaks veel katuse pea peale saab, noh, siis jumal nendega. Ükskord võib ka naisevõtmise tembu ära teha. Aga imelikul viisil kahetses ta oma allavandumist üsna pea. Sest kui Helene ja ema olid läinud ja tema kui tulevane väimeespoeg täie õigusega ja õnnistusega Juuli juurde aita jäi, siis tundis ta nagu pettumust. Tuli see sellest, et tal nüüd oli õigus siin olla ja et ka Juuli arvas endal tema peale teatud õiguse olevat? Ott seda ei teadnud ja ei mõtelnud selle üle järelegi, ta ainult tundis, et kõik oleks nagu korraga muutunud.
Sellest ehk siis tuligi, et Ott hakkas juba järgmisel päeval arutama Mäe tagakambri akna küsimust, mille üle nad Juuliga ema ja Helene kuuldes vaielnud. Ott oleks tahtnud nimelt teada, kas vaieldav küsimus peab veel paika tema ja Juuli vahel, kes oli kippunud peaaegu kihla vedama, et Mäe Elli ei pääse aknast välja ega Ott sealt ka sisse, või tuleb see kemplemine nüüd olematuks tunnustada, sest et Ott vandus naistele alla ja lubas end lõplikult Juulile? Selle asja otsustamine piinas Oti südant mitu päeva. Aga edasi-tagasi mõttes tammudes, Ott kaldus lõpuks arvamusele, et kihlvedu jääb kihlveoks — Ott uskus juba, et nad olid Juuliga Mäe akna pärast kihla vedanud —, olgu tema, s. t. Ott, nüüd Juuli või kellegi teise oma. On asjas kord kokku lepitud, siis olgu ja jäägu see nõnda.
Sellepärast Ott hakkas parajat juhust otsima, et Elliga tagakambri aknast rääkida. Muidugi ei võinud ta ütelda, et ta teeb seda kihlveo pärast, mille ta tahab Oru Juulilt võita. Aga seda polnud tarviski, sest Elliga sai asjast ilma selletagi juttu. Elli nagu otse rüsinal ise kippus sellele „liimile“, sest temal oli oma valutav küsimus, nimelt: millises seisukorras on Oti Orul-käimine? Ta ei tahtnud sellest otseteed juttu teha, aga kaudselt piirles ta igal parajal juhusel selle punkti ümber, kuni viimaks Ott leidis põhjuse nagu üpris nukralt vastata:
„Pole midagi parata, see peab juba nõnda jääma, see on meie saatus. Pealegi ei ole asi minus, vaid sinus: sa magad tagakambris.“
„Mina ei või ju sinna midagi parata,“ ütles Elli.
„Ma tean seda,“ oli Ott nõus, „aga sa pole katsunudki parata.“
„Mis ma saan siis teha?“
„Kui katsuksid välja tulla,“ ütles poiss. „Mina tuleks kambri kohe, seda ma ütlen, aga sest poleks kasu, sest seal ei saa ainustki sõna vahetada. Muidu oleks ma kohe sees. Aknad tasakesi lahti ja palja jalu kambri. Kindel! Mitte keegi pagan ei kuuleks. Aga mis mõte sel oleks, kui pead istuma nagu tumm. Teine asi, kui sina saaks välja. Siis oleks hoopis teine asi. Ega sellepärast pole tarvis kaugele minna, ei. Ja seda ei maksagi jumal teab kui tõsiselt võtta, alguses võiks katsuda lihtsalt naljaks, muidu niisama, et kas saab välja või ei saa. Kui ei saa, nii et ema ärkab üles, siis võib ütelda, et tuba on liiga kuum, lasen värsket õhku. Mina oleks juba ammu seda teind ja neile kas või kiuste näidand, et niisuke hoidmine ei aita midagi, kui inimene tõesti tahab minna. Ja siis on veel see, et sa käid Oruga mul kaela peale, aga ise ei taha midagi selleks teha, et ma sinna ei läheks. Usu, et kui sina oma puurist välja saaks, siis ma ei vaataks enam Oru poolegi. Ega siis sind saa ometi Oru tüdrukutega võrrelda. Nii et kõik on selles, kas saad välja või mitte. Tripid käivad raskesti, aga neid võiks natuke määrida, aknahinged niisamuti. Ja mis peaasi — jalgu peab hoidma, et need ei kolistaks.“
Ott seletas pikalt ja laialt, mis, millal ja kuidas. Aga kui ta küllalt oli rääkinud, ütles Elli lootusetult:
„Sellest ei tule midagi välja.“
„Miks siis mitte?“ küsis poiss. „Õnne katsuda võib ometi.“
„Vanemate pärast ehk veel kuidagi saaks, aga Tiinal eeskambris, sel on ju linnu-uni, nagu ema ütleb,“ seletas Elli.
„Uks vahe pealt kinni, siis ei tea ta midagi,“ ütles Ott.
„Ema ei luba seda, tahab, et uks oleks lahti, muidu pole õhku, ütleb ta.“
„Noh, siis esiteks uks lahti ja kui kõik jäävad magama, siis tasakesti kinni,“ otsustas poiss.
„Uks ju kriiksub,“ kaebas tüdruk.
„Määret vahele,“ vastas poiss.
„Ema paneb seda kohe tähele ja küsib: kes on tagakambri ust määrind? Sest see on kriiksund kogu minu elu, ja ema ütleb, et ta on juba siis kriiksund, kui tema ema Krõõt veel elas. Sellepärast ei luba ta teda määrida, sest see kriiksumine tuletab talle tema ema meelde. Ta ütleb alati, et las ta aga kriiksub pealegi, ükskord tuletab ta sinule mind meelde, nagu mulle praegu minu ema.“
Nõnda siis Ott ja Elli peatusid takistuse ees, mida polnud võimalik kõrvaldada. Ukse kriiksumine ähvardas saada kahe noore inimese õnne hauaks.
„Oleks see minu teha, tead, mis mina teeks,“ rääkis Ott. „Mina prooviks, kuidas ja kust kohalt uks kriiksub ja kust mitte ei kriiksu. Sest mina ei usu, et ta ikka ja alati ühetasa kriiksuks. Ja õhtul seaks ta siis nõnda, et kinnilükkamine algaks ilma kriiksumiseta, ja ma lükkaks ainult järgmise kriiksuva kohani. Mõistad? Siis veel: peaks katsuma, kuidas ta rohkem kriiksub, kas ruttu või pikkamisi liigutades. See on väga tähtis. Ja ei olegi ju tarvis, et uks oleks tingimata üsna kinni; kui saab praokilegi, aitab sellestki, sest ega Tiina ometi ööd läbi valva. Aga ühte ütlen ma: kui mõni kutsuks teda nõnda, siis ei loeks ükski takistus, tema poeks kas või läbi lae, nagu lutikas.“
„Eks lase siis tuleb see lutikas,“ ütles Elli, sest ta ei kannatanud, et Tiina tema kõrvale paigutati.
„Ega ma siis ometi seda,“ tõrjus Ott. „Tiina võib minupärast kas või läbi lukuaugu pugeda, mul pole sest sooja ega külma. Tiina on minule paljas õhk, ta pole sedagi. Kus ta seisab, seal on minu tarvis tühi auk. Aga kui ta meil tee peal risuks ees, siis peame vaatama, kuis me temaga hakkama saame. Ja mina ütlen: kui saaks ukse kuidagi koomalegi lükata, siis võiks katsuda. Esiteks uks koomale, siis jälle sängi, nagu heidaks magama, ja alles sealt uuesti välja ning akna juurde. Mina ootan väljas, võtan su aknalaualt vastu, nii et sul pole vaja ronida ega hüpata. Aga ma võin su ka otseteed kambrist välja tõsta, nõnda on kõige vaiksem…“
Poisi sõnad panid tüdrukul kogu keha kuumendama. Ta unustas kõik raskused ja hädaohud ja küsis õhetavail palgeil, nagu oleks kogu asi selles küsimuses:
„Kas sa jäksad?“
„Ä’ä ole ikka laps!“ vastas Ott. „Mina, ja ei jaksa! Noored tüdrukud on minu kätel nagu udusuled.“
Nõnda arutasid Ott ja Elli oma rasket seisukorda, kui nad läksid mööda taliteed jõe äärde heinamaale, jäädes meelega teistest maha, sest Ellil hakkas äkki pastlakand hõõruma ja ta pidi seda seadma, milleks andis oma reha ja vikati Oti kätte hoida.
Plaani teostamine nõudis hulk aega. Sest kuidas tabada silmapilku, et võimalik oleks segamatult proovida tagakambri ukse kriiksumise riukaid.
Ja nüüd Elli õppis tõsiasja tundma, kui hirmus vähe oleme huvitatud oma lähemast ümbrusest ja kui hirmus vähe me teda tunneme. Võtame näiteks kas või selle kurikavala Vargamäe Eespere tagakambri ukse, mis kriiksus juba õndsa Krõõda ajal ja kriiksub veel tänapäevalgi ja mida ometi keegi pole vaevaks võtnud lähemalt järele katsuda, kuidas on õieti lugu tema kriiksumisega. Elli on vististi esimene inimene Vargamäel, kes tunneb selle kriiksumise vastu nii-öelda teaduslikku huvi, ja temagi ainult sellepärast, et Vargamäele on sattunud suviliseks „lofka“ poiss Ott.
Aga nagu iga uue asjaga ja iga uue tee rajamisega, samuti oli ka lugu ukse kriiksumise proovimisega: see oli raske ja nigerlik ülesanne. Üks kord tuleb peale ema, teine kord isa, kolmas kord vend, neljas kord Tiina, ning siis jällegi teatud teisendiga isa, ema, Oskar ja isegi karjapoiss, sest sellegi „nähvitsa“ eest peab end hoidma.
Millalgi Elli tabas silmapilgu, kus kambris polnud kedagi peale koera, kes lõõskas laua all magada, kuid imelikul viisil tõstis seegi kriiksumist kuuldes pea ja ronis viimaks laua alt välja, et lähemalt järele vaadata, mis asi see õige nõnda kriiksub või miks ta kriiksub. Koeral polnud muidugi Elli kavatsusest vähimatki aimu ja teda ajas puhas uudishimu või ka teadusehimu, kuid Ellile valmistas seegi hirmuvõpatuse. Ta jättis kriiksutamise, vahtis koerale otsa ja ütles:
„Valvad ka sina minu järele?“
Ilmatu pingutuse ja vaevaga Elli jõudis ukse uurimisega viimaks ometi lõpule, kuid tulemused olid üpris kurvad, nii et ta pidi Otile ütlema:
„Selle uksega pole midagi peale hakata, sellele ei aita miski! Liigutad teda järsku, siis on, nagu oleks roju kassipoeg mõnele jalgu jäänd, nii kui katsud hästi pikkamisi, siis krägiseb, nagu painutaks looka. Ja ka parajasti liigutamine ei aita, siis kriiksub teine nagu alati. Temaga võib otse hulluks minna.“
„Ehk oleks ikkagi targem, kui katsuks teda määrida,“ arvas Ott. „Aga hästi natukene, nii et kriiksumine jääks ainult pisut vaiksemaks.“
Aga Elli arvas otse selle vastu, et määrida ei või mingil tingimusel, sest Vargamäel on ustega nõnda, et nemad kas kriiksuvad täiesti või ei kriiksu hoopis tükkis mitte. Sellepärast jäi veel ainus võimalus: õhtul katsuda uks võimalikult koomale lükata, kui ei saa teda üsna kinni panna. Aga kui Elli seda tegi, torkas see emale kohe silma ja ta ütles:
„Mis sa sest uksest nii praokile paned?“
„See pole ju praokil,“ vaidles Elli vastu. „Suur lai vahe alles, nii et…“
„Lükka aga laiemale,“ käskis ema, „muidu pole küllalt õhku.“
„Eeskambris magab ju ka inimene, mis õhku sealtki tuleb,“ ajas Elli oma.
„Tiina on nääpsuke, tema ei tarvita kuigi palju õhku,“ arvas ema. „Tee aga uks rohkem lahti.“
Elli kriiksutas pisut ust ja ütles siis:
„Sellest aitab nüüd küll.“
Aga uksejant äratas isa, kes oli parajasti uinumisel, ja ta ütles peaaegu pahaselt:
„Mis ratsutamine see nüüd selle uksega on seal, nagu oleks see mõni kuntsiasi.“
Need olid hädaohtlikud sõnad, sest nad vihjasid sinnapoole, nagu oleks isal Elli salajasist mõtteist juba aimu. Aga nagu sagedasti, et kui häda kõige suurem, siis abi kõige ligem, samuti ka praegu. Ellil tuli õigel ajal õige mõte ja ta vastas ka nagu pahaselt:
„Teil oleks see uks nagu tähtsam kui oma laps! Ma tahaks ta koomale lükata, et eeskambri aknast ei saaks valgus hommikul nii vara silma paista, aga ei tohi, nagu oleks selle uksega tõesti ei tea mis.“
See mõjus. Ema ajas küll veel vastu, aga isa, kes armastas magada, silmad pimeda poole, ütles:
„Eks sa siis lükka ta pealegi pisut koomale, kui sa muidu ei saa, aga päris kinni ära pane teda.“
Nõnda siis lõpuks uksega jäigi, ja järgmisel päeval Elli võis oma võidust Otile teatada.
„Aga me peame pisut ootama, kohe ei või, ema sai ehk haisu ninasse,“ seletas Elli. „Las nad harjuvad sellega ära, et uks on nii koos, paari päeva pärast ma katsun veel koomale, siis pole enam midagi karta.“
Sellega oli ka Ott nõus. Aga kui lõpuks jõudis see öö, kus Elli tasakesi aknad avas — nii tasakesi, et ema seda isa valju norina kõrval põrmugi ei kuulnud, — siis juhtus olema tuuline ja sirelid ning õunapuud kohisesid tujukalt akna all aias. Nemad polnud Elli ja Oti armastusest põrmugi huvitatud ja sellepärast viskasid nad tuulekeerul oma kohinat käputäiekaupa avatud aknast sisse, nii et sellest ulatus Mareti kõrvunigi suure kapi taha asemele, ja ta küsis pooluniselt:
„Kes akna avas? Kas sina, Elli?“
Polnud parata, Elli pidi vastama ja ta ütles:
„Ema, kuum on, ma ei saa magada, väljas on nii hea jahe tuul.“
„Ära sa öösel välja mine, hoia selle eest,“ ütles Maret.
„Oh ei, ema,“ vastas Elli, „milleks välja.“
Aga Ott ootas juba akna kõrval sirelipõõsa varjus, ootas, et tüdrukut toast sülle haarata ja üle aknalaua kuulmatult välja tõsta. Puude kohina tõttu oli ta isegi nii julge, et tuli põõsa varjust välja, nagu mõtleks ta tütre nii-öelda ema silma alt ja käte vahelt ära viia.
Elli süda hakkas nii hirmsasti sees peksma, et ta kartis, ema võiks selle valjusid lööke isegi kapi taha asemele kuulda. Ta taganes aknast eemale ja tegi kätega tõrjuvaid liigutusi, andes poisile märku, et hoidugu eemale ja oodaku, sest ema kõrvad harjuvad kohinaga varsti, ta jääb uuesti magama ja nõnda läheb kõik hästi.
Ja olekski läinud, kui tegemist oleks olnud ainult emaga. Sest see jäi tõesti uuesti magama, nii et Elli võis istuda katseks aknalauale, selg väljapoole, siis sinnasamasse tõsta ka jalad, kust need juba järgmisel silmapilgul libisesid läbi akna aeda ja vedasid kogu inimese järele, kelle peksev süda punnis küll kõigest jõust vastu, aga ei võinud ometi midagi parata, sest jalgu oli kaks, süda ainuüksi.
Jalad kippusid puude ja põõsaste kohinasse ning nad seletasid pelglikule südamele rahustavalt: „Täna on hea, täna pole kastet, tuul ei lase kastel langeda, tuulega pole kunagi kastet, sest tuul toob küll vihma, mitte aga kastet. Kahte head ilmas korraga ei saa…“ Ainult sinnamaale jõudsid jalad oma jutuga, siis pidi vaene süda Ellil peaaegu lõhkema, sest Ott haaras kui varitsev metsaline ta oma käte vahele ja surus oma suu Elli suule, et see ei saaks suure südamevalu pärast karjuda.
Samal silmapilgul Tiina, kelle Elli oli suures õhinas ja ärevuses sootuks unustanud, tõusis tasakesi asemelt, lipsas kui vari ukse vahelt tagakambrisse, puutus magavat Maretit ja ütles tasa, nagu räägiks ta jumalaga või tema inglitega:
„Perenaine, Elli läks aeda.“
„Mmh?“
„Elli läks aeda.“
Maret kargas asemelt.
„Perenaine, kallis, ärge öelge, et mina, jumala pärast mitte!“ palus Tiina ja oli järgmisel silmapilgul uuesti ukse vahelt eeskambris, kus lipsas teki alla. Maret pistis pea aknast välja ja hüüdis sirelite ning õunapuude kohinasse:
„Elli! Elli, kus sa oled?“
Aga Ellit ei ilmunud. Ta tuli alles siis, kui ema tahtis läbi akna välja ronida, nagu oleks ka temal keegi, kes ootab teda tuulekohinas. Aga ei, teda ei oodanud keegi, kuigi ka temal värises süda sees hirmu pärast. Teda kiruti, teda vannuti, et ta tuli oma väriseva südamega, — nõnda oli temaga ja ta südamevärinaga.
„Kuhu sa kadusid?“ küsis ema, nagu polekski ta vahepeal magama jäänud, „lähed välja ja ei tulegi enam tagasi.“
Aga Elli vastas emale suure meelepahaga:
„Oma asjalegi ei tohi enam minna, siis ollakse kohe kannul.“
„Aeda siis?“ küsis ema.
„Aia sees on ju auk, sealt pääseb välja,“ vastas tütar.
„See’p see on, et aia sees on auk ja et sealt pääseb välja,“ kordas Maret paljutähendavalt. „Selle augu peab isa kinni panema, et poleks sealt käimist. Õunavargadki poevad sealt sisse, õunavargad ja teisepere koerad. Ja sinule, tüdruk, panen ma paela jalgu, kui muud ei aita.“
„Pane mind või pudelisse,“ vastas Elli ja heitis asemele.
„Pudelisse ja kork peale,“ kinnitas Maret ja hakkas aknaid kinni panema. Aga äkki tundus talle midagi kahtlasena, ta katsus ühte trippi ja katsus teist ning ütles siis: „Kuule, tüdruk, aknatrippe on määritud, need pole kunagi enne nii libedalt käinud. Need lähvad nüüd ju iseenesest lahti, ei seisagi kinni, sa pead neid õhtul hakkama nööriga siduma, nagu Tiina eeskambris.“
„Muidugi, mis eeskamber ees, seda tagakamber järele,“ pilkas Elli.
„Kuule, laps, kas õige sina neid aknatrippe määrisid?“ küsis Maret nüüd äkki emalikult ja õrnalt, istudes tütre aseme-äärele.
„Milleks siis mina?“ küsis Elli vastu, endal silmad vastu seina, selg ema poole.
„Mul turgatas äkki mõte, et sa oleks ehk selle poisi pärast sootuks aru kaotand, näen sind ikka temaga ninapidi koos, nagu oleks teil kahekesi ei tea kui suured salaasjad ajada,“ seletas Maret.
„Enam ei tohi teise inimesega rääkida ka,“ ütles Elli nagu mossitades ja jätkas siis: „Minu arust pole neid aknatrippe keegi määrind, ainult suvel tehakse neid ühtepuhku lahti ja pannakse kinni, nõnda kuluvad nad ise pikkamisi libedaks. Kevadel, siis on teine asi, siis on nad talve otsa seisnud ja roostes.“
Ema jäigi esiotsa seda seletust uskuma ja läks oma asemele. Aga seal hakkas ta millegipärast aknatrippe siduma ukse koomalelükkamisega ja siis ei uskunud ta enam midagi. Sellepärast otsustas ta Tiinaga rääkida, aga nõnda, et Elli ega keegi teine sellest midagi ei aimaks. Isegi Sassi ei tahtnud ta esiotsa kaasteadjaks. Maret sepitses siinsamas oma kavatsuse teostamiseks lihtsa plaani. Praegu lõpetatakse heinategu jõe ääres. Ta laseb Tiina hommispäev sealt poolest õhtupoolikust koju tulla pesu likku panema ja siis on kõigeks mahti küll, ilma et keegi neid segaks. Nõnda oli tema plaan ja seega suikuski ta koiduunele.
Aga Elli ei saanud koiduundki silma. Valus ärevus ründas vahetpidamata kogu keha ja veri peksis südames ja meeltekohal. Aga tema mõtted ei viibinud tema enda, vaid Oti juures. Tal hakkas poisist kahju, otse hale meel. Kuidas ta teda, Ellit, oli oodanud ja nüüd peab ta ikka veel ootama ning jumal seda teab, kui kaua, sest nüüd on ema valvel, selles pole kahtlust. Ema uni muutub nüüd nii ergaks, nagu ta olnud tema oma sõnade järele siis, kui Elli sipelnud alles kätkis: laps pole saanud teist külgegi pöörata või käekesi üle pea kokku tõsta, nagu ta armastanud magada, kui ema olnud juba ülal ja silmad lahti. Nii et nüüd tulevad rasked päevad.
Ent Ott tegi endale kogu asja palju kergemaks, kui Elli seda oma valusas ärevuses suutis oletada. Poiss seisis pärast tüdruku minekut tüki aega sambana paigal, nagu tahaks ta põhjani maitsta magusat rahuldamatut tungi kehas, vahtis kinnipandud akna poole, nagu küsides, mis see siis nüüd on? mis see vanaeit jändab oma tütrega? pöördus siis ümber, läks küürus madalate viljaga koormatud õunapuuokste alt läbi ja puges aiaaugust välja. Seal jäi ta veel kord seisatama. Aga siis ütles ta peaaegu asjalikul toonil kuuldavalt: „Äh, kurat! Ei õnnestunud! Ja nüüd laku panni!“ Ütles ja läks otseteed Orule, nagu tahaks ta seal Juulile aru anda, kuidas nende kihlveoga lugu. Kuid Juuli oli suurest ootamisest mossis ja ütles nina nuusates, mis rääkis nutust:
„Kuhu sa siis jäid? Ma mõtlesin, et sa enam ei tulegi.“
„Ei saanud ju ennem,“ vastas Ott, „Oskar lonkis väljas, piilub Tiinat.“
„Aga mis sul siis temast?“ küsis tüdruk. „Eks läinud esteks teisele poole ja pärast välja äärest ringi siia. Või ei viitsi enam seda? Muidugi, nüüd on see juba raske. Nüüd peaks mina varsti hakkama sinu juurde lakka ronima.“
„Juuli, ära pahanda minuga,“ ütles Ott, „ka minul on raske. Täna mul süda kipub ei tea miks valutama.“
Need sõnad tabasid õnnelikul kombel naela pead ja sellepärast Juuli uskus neid ilma pikemata. Juuli uskus neid sellepärast, et tema oma süda valutas, ja ta arvas, Otil on nii hell süda, et valutab tema südamele teadmatagi kaasa. See hajutas tüdruku meelepaha ja täitis tema südame suure hellusega poisi vastu, kes võttis seda kui tasu oma hiljutise seikluse ebaõnnestumise eest.
Juuli südant aga närisid kodused asjad, õigem — näris majake taga väljaotsas, kus pidi olema ka koppel ja karjamaa. Nendega oli aga järgmine lugu: Kui Oru perenaine oli oma vanema tütre asjad ühele poole saanud, siis hakkas ta neist ääri-veeri ka vanamehele rääkima. Aga see ei tahtnud sellest midagi kuulda, sest tema tütred pole veel nii vanad, et peaksid iga esimese karmansikuga pulmitama hakkama.
„Aga sa oled ju ise teda kutsund,“ ütles eit.
„Kõrtsilora, ega see pole ometi mõni kutsumine,“ vastas Karla.
Nüüd langes Oru perenaise süda sees hoopis ära ja ta hakkas nutma.
„Mis kullatükk see poisirajakas sinule siis on, et sina tema pärast oma silmi pühid?“ küsis Karla.
„Mitte minule,“ vastas eit.
„Kellele siis?“
„Eks ikka Juulile.“
„Tüdruk tahab kere peale saada,“ otsustas vanamees lühidalt.
„Ei aita enam,“ kaebas ema nuttes.
Alles nüüd taipas vanamees, kuidas lood, ja ta ütles kurjalt:
„Kus siis sinu silmad olid, eit?“
Aga eit nuttis ainult, sest tal polnud silmi õigel ajal olnud, selles oli vanamehel õigus. Enda vabanduseks eit oleks võinud ainult ütelda, et vanadel pole kunagi õigel ajal silmi noorte tarvis, nad tulevad oma silmadega ikka kas liiga vara või jäävad hiljaks. Nõnda oli Vargamäel enne, nõnda on see nüüd ja nõnda see vist jääbki, nagu oleks jumal seda nõnda seadnud.
„Poisirajakas, saatan, tuleks maha lüüa,“ arvas Karla natukese aja pärast. Aga eit vaidles sellele kohe vastu, öeldes:
„Ei, vanamees, mis see enam aitab! Ja kas ta nii halb ongi. Ta lubab Juuli ära võtta, kui…“
Aga Karla ei tahtnud esiotsa selle mõttega leppida ja ütles eide sõnade vahele:
„Kuidas see siis nõnda tuli? Tüdrukud magasid ju kahekesi.“
„Sellepärast minagi olin hooletu,“ ütles ema, „mõtlesin, et lapse juuresolekul…“
„Kes sul laps on?“ küsis isa. „Helene või? Leerist läbi ja ikka veel laps? Ega pole enam endine aeg.“
„See’p see on, et pole enam endine aeg, aga ikka usud veel, et on. Pane või kolme-, neljakesi ühtekokku magama, ikka ei aita midagi,“ kurtis eit.
„Aga mis sa siis nüüd õieti mõtled?“ küsis Karla. „Mis me siis nüüd teeme? Ega siis nende asjadele saa riivi ette lükata.“
„Poiss peaks Juuli ä’ä võtma, mis muud. Nõnda seda jätta ei või,“ vastas eit.
„Ä’ä võtma,“ kordas vanamees nagu osatades. „Kes seda hulgust teab, mis loom ta on. Kuidas sa siis annad oma lapse heast-paremast temale.“
„Noh, kui ta siia elama asuks, ega ta siis enam hulgus ole,“ arvas eit.
„Kuhu siia?“ küsis Karla,
„Sa ju ise olid talle rääkind, et annad tüki maad taha väljaotsa ja ehitad maja peale,“ vastas eit, „eks siis seda võikski teha.“
Karla jäi tükiks ajaks tummaks. Alles siis ütles ta:
„Ah siis sellepärast tükkiski ta tüdruku juurde!“
„Ei, ei, vanamees,“ vaidles eit vastu, „ta ütleb, et tema pole enne niisukest tüdrukut näinudki, kui meie Juuli on.“
Aga vanamees ei võtnud eide sõnu kuuldavakski, tema jälgis oma mõtet, rääkides nagu endamisi:
„No küll on tänapäev vast kaagid! Sina ajad temale kõrtsis lorajuttu, aga tema lips! aita tüdruku juurde. Pole muud kui hakka temale maid välja jagama, nagu oleks sul mõni mõisa. Hakka Vargamäele asunikka sokutama…“
Aga kui vanamees natukene aega oli nõnda mõnand, jäi ta äkki üsna vaikseks, peaaegu nukraks ja ütles:
„Tead, eit, meil ei ole Vargamäel midagi jagada ega anda. Ma tahtsin seda sulle juba ammugi rääkida, aga ikkagi lükkasin edasi, ei taht sind kurvastada. Aga et see nüüd kord kõne alla tuli, siis…“
„Vanamees, sa ajad mulle hirmu peale,“ ütles eit vahele. „Oled sa siis koha pankrotti ajand või?“
„Seda mitte,“ vastas vanamees. „Aga koht ei olegi ju minu.“
„Kelle siis?! Isa tegi ju testamendi!“
„Aga nüüd tahab ta testamendi ümber teha.“
„Tule jumal appi!“ hüüdis Oru perenaine siis ja langes toolile, nagu oleks keegi tal jalad alt ära löönud. „Mis Juulist siis saab!“
„Mis meist kõigist siis saab!“ ütles Karla ja jutustas lõpuks naisele, kuidas Pearu tahab Orule õiget pärijat ja kuidas ta on nõus esiotsa ootama, et näha, kas Eedist on midagi loota või mitte. Karla ei jätnud ka seda ütlemata, et Eedi näib Mäe Tiinaga sobivat, ja kuna see on linnatüdruk, siis saavad nad ehk lõpuks kahekesi hakkama, nagu isa arvab.
„Ja kui mitte, nii et ei ole enam mingit lootust,“ lõpetas Karla, „siis kirjutab isa koha Joosepi poja nimele, et jääks meie vahmiil Vargamäele. Nõnda ütleb ta.“
Niisugused olid asjad, mille pärast Oru Juuli valutas oma südant, sest emalt sai ta kõik teada. Ja kui siis Ott hakkas rääkima ka oma südamevalust, võis Juuli meel ainult hellaks muutuda, ei muud midagi. Asjade tõsist seisukorda ei võinud ta poisile seletada, sest ema oli selle kõvasti keelanud, või kuigi see poleks seda teinud, siis oleks Juuli ometi vaikinud, sest ta kartis nii väga, et Ott muidu ta kohe sinna paika jätab. Nõnda siis oli ta poisi vastu kümnekordselt hell ja anduv, nii et sel oli tundmus, nagu hakkaks nende armastus uuesti otsast peale.