Tõde ja õigus V/XX

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XIX
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
XXI

XX.

Indrek kuulas Pearu kosjajuttu, nagu oleks see räägitud purjus peaga ja ainult vembutamiseks. Mitte et Indrek poleks Pearu tõsidust põrmugi uskunud, vaid ta polnud kindel, mis just Pearu sõnades on tõsi ja mis niisama vigurijutt, nagu ta kogu oma eluea armastanud rääkida. Võib-olla jäi see, mille pärast Pearu oma pika jutu maha ajas, sõnades hoopis avaldamata, sest Pearu ehk ei rääkinudki selleks, et midagi ütelda, vaid et kuulda, mis lausub lõpuks see, kes tema juttu kuulab. Kosjajutu põhjuseks oli ehk õieti Indrek ise, sest miks ta küsis Pearult, kas ehk tema pole poissi tüdruku kallale ajanud, öeldes talle, et Tiina on ilus tüdruk. Kui ehk Pearu seda tõesti oli teinud, siis polnud tema kosjajutt muud midagi kui kaitsekõne iseendale.

Õhtul Indrek jutustas Pearu külaskäigust isale. Vana Andres pani seda väga imeks ja ütles:

„Pearu näeb vist kadu. Juba kaks, kolm aastat pole ta kodumailt kaugemale saand, kolab kargu ja kepiga ümber, nüüd korraga Jõessaares! Ei see niisama ole, see peab midagi tähendama. Aga tema kosjajutul võib ehk tõsi taga olla. Õigest Oru pärijast räägib ta juba sest ajast saadik, kus Eediga see õnnetus juhtus. Pearu suurustab ju alati, et tema nimi jääb Vargamäele, minu oma on aga siit läind, nagu Hundipalu Tiidul Hundipalultki. Ja imelik see ongi, et see nõnda on sündind — et meie Tiiduga kaome ja et Pearu jääb.“

„Tema nimi kaob ju ka, kui Eedist pole peremeest,“ ütles Indrek.

„Seda see Pearu kardabki ju,“ rääkis Andres. „Pearu näeb, et tema suurustamised kipuvad tühja minema. Ja sina ehk mäletad veel, et Pearu tappis millalgi Jõessaare all meie hea karjakoera ja laskis isegi sulase Matule vastu silmi, kui see teda taga ajas, et talle kere peale anda? Vaata, Indrek, just sellesama riistaga, mis tal siis käes oli, poiss saigi nüüd oma lopsu, nii et mina ütlesin kohe, kui asjast kuulsin: mis inimene külvab, seda tema ka lõikab. Jumal on pika meelega, ta andis Pearule palju aastaid aega, et kas ehk muudab teine oma südamemõtlemisi, aga ei — Pearu suurustas edasi. Noh, siis jumal tegi nõnda, et seesama riist, mis tappis enne loomi, läks nüüd juba inimese kallale, läks peremehe enda kallale, nii et kirjasõna pidi tõeks saama: kes mõõka tõmbab, saab mõõga läbi otsa. Muidugi, poiss ei saanud küll just otsa, aga ega tast õiget inimest ikkagi ole, Orule peremeest ammugi mitte. See panebki nüüd Pearu kibelema, kus ta tunneb, et tunnike on tulemas. Karla oli Ämmasool rääkind, et Pearu tahab Oru anda Joosepi pojale. Kui see tõesti nõnda sünniks, siis oleks see asi nagu minu suust kukkund, sest mina olen alati öelnd, et Vargamäe peaks olema kui mitte just ühe inimese, siis ühe vere käes, ehk siis kaoksid need igavesed vänklemised ja kohtukäimised. Pealegi oleks siis nõnda, et Pearul jääks nimi Orule, aga minul veri tervele Vargamäele, nii et, mis on siis enam, kas nimi Orul või veri Vargamäel?“

„Aga poiss võiks ehk terve poja saada,“ arvas Indrek, „sest ega tema viga ole loodud, vaid pärast saadud.“

„Kes seda teab, kuidas sellega on,“ ütles isa. „Mis peaasi, kust nad võtavad selle, kes tahaks nende poisiga last saada? Tiina on ju korralik tüdruk, ega siis tema ometi seda taha.“

Sellele Indrek ei vastanud. Aga paari päeva pärast, kui Tiina tuli alla sauna juurde, ütles Indrek temale:

„Tiina, teispere vana peremees käis minult teie kätt palumas.“

Tüdruk jäi päranisilmi Indrekule otsa vahtima, nagu ei saaks ta maast ega taevast aru, nii et see pidi asja lähemalt seletama. Nüüd kahvatus tüdruku nägu, huuled hakkasid tal värisema ja silmi ilmus meeletu hirm, ning natukese aja pärast ütles ta peaaegu sosinal:

„Härra tahab must nõnda lahti saada.“

„Kuis nii?“ küsis Indrek üllatatult. „Mina olen ju teist lahti. Teie ei ole ju enam minu teenistuses.“

„Härra ei taha, et ma mõnikord sauna juurde tulen,“ seletas tüdruk, endal peaaegu nutt varaks.

„Olete teie, Tiina, küll tobu!“ hüüdis Indrek naerdes. „Ah teie arvate, et mina soovitan teil sellele poisile minna iseenda pärast? Teate, mis mina teile ütlen: mina ei hakkaks teid takistamagi iseenda pärast, kui teie ise tahaksite minna. Kõik on teie teha. Teie võite ju Oru perenaiseks saada, kui hästi läheb…“

„Härra, kas te tõesti arvate seda tõsiselt?“ küsis tüdruk, endal ikka alles nutuvõru ümber suu.

„Ei, Tiina, mina ei arva midagi,“ vastas Indrek, „ma räägin ainult, sest ma lubasin seda vanale Pearule.“

„Kui hea te olete, härra!“ ohkas Tiina südamepõhjast.

„Ma ei saa põrmugi aru, milles on siin minu headus,“ ütles Indrek.

„Miks mitte,“ seletas tüdruk. „Mina ise ei taha ju sellest kuuldagi, millest teie räägite, aga kui te oleks mulle seda soovitanud, siis oleks ma ehk lõpuks uskuma jäänud, et nii see peabki olema, sest minul on teie vastu nii suur usaldus, härra. Ja nüüd olen ma teile nii tänulik, et te mulle seda ei soovitanud, mida ma ise sugugi ei taha. Ka tulevikus, härra, ma palun, ärge soovitage mulle kunagi seda, mida ma ei taha, sest nõnda võite mu suure õnnetuse sisse saata.“

„Olge üsna mureta,“ lohutas Indrek tüdrukut, „armuasjus ei lähe mina ei teile ega kellelegi teisele nõu andma.“

„On need siis armuasjad?“ küsis Tiina ja vahtis suuril silmil Indrekule otsa.

„Aga mis siis?“ küsis Indrek vastu. „Vana Pearu kinnitas, et poiss ise nimetavat teid ilusaks tüdrukuks; teised vaidlevad temale vastu, aga poiss ei lase ennast eksitada, tema peab omast kinni. Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. Sellepärast vana Pearu arvabki, et teie olete sellele poisile jumalast määratud. Isegi palavikus sonides kiitvat ta teid ilusaks tüdrukuks.“

„Härra, mul on hirmus häbi,“ ütles Tiina, aga ei pööranud ise silmi kõrvale, vaid vahtis Indrekule otsa.

„Miks häbi?“ küsis see.

„Et see poiss mind ilusaks tüdrukuks nimetab, sellepärast,“ seletas Tiina.

„On siis ilu häbiasi?“ küsis Indrek.

„Jah, härra, kui seda ainult selle poisi taolised näevad,“ vastas Tiina.

„Ma ju ütlesin teile metsas, et mina näen ka,“ rääkis Indrek.

„Siis on mul veel rohkem häbi,“ ütles tüdruk ja pööras nüüd pilgu kõrvale. „Ainult mõelda, et see poiss näeb sedasama, mis teiegi, härra! Aga kraavi juures te seletasite seda nii ilusasti — ütlesite: nemad ei näe minu ilu, nemad ei vaja seda ja sellepärast ei näe. Ja te ütlesite veel, et teie näete. See oli nii ilus, et nemad ei näe ja teie näete. Nüüd te juba ütlesite, et ka nemad näevad. Aga mina ei taha, et nemad näevad. Las see poiss tuli muidu niisama mulle kallale, aga minu ilu pole tal tarvis näha.“

„Hea küll,“ naeratas Indrek, „las ta siis tuli muidu niisama. On teie süda nüüd rahul?“

Aga Tiina süda ei olnud nähtavasti ka sellega rahul, sest ta ütles:

„Härra, te kiusate mind.“

„Kuis nii, mina kiusan?“ küsis Indrek. „Ega te ometi lõpuks arva, et ma omast peast teile neid asju räägin. Ma rääkisin isale seda enne kui teile, küsige temalt, kui te muidu ei usu.“

„Tähendab, siis ka teie vana isa teab juba, et Oru poiss nimetab mind ilusaks tüdrukuks?“ küsis Tiina.

„Ei, seda ta ei tea, ta teab ainult, et Pearu käis teil kosjas,“ seletas Indrek muiates. Aga Tiina võttis need sõnad sootuks tõsiselt ja ütles rõõmsalt:

„Jumal tänatud, et isa seda ei tea, muidu oleks mul ka tema ees häbi ja see oleks veel hullem.“

„Miks see siis hullem oleks?“ küsis Indrek.

„Isa on ju nii vana, sellepärast,“ seletas tüdruk. „Isa võib varsti surra ja kui mõelda, et ta sureks vale arvamisega minust, siis on see nii hirmus.“

Aga Indrek ei saanud kuidagi aru, mis oleks selles hirmsat, kui isa sureks teadmisega, et Oru Eedi peab Tiinat ilusaks tüdrukuks. Sellepärast seletas Tiina edasi:

„Siis ta ei saaks ju enam kunagi teada, et see ei ole õige ja teie seletasite seda asja kraavil hoopis teisiti.“

„Aga mina ehk eksisin siis,“ ütles Indrek.

„Härra, see ei või olla,“ ütles Tiina nüüd. „Teie ei võinud siis eksida, sest te ütlesite seda nii ilusasti. Nüüd te eksite, või te ajate minuga kiusujuttu. Te olete päevad ja ööd otsa üksipäinis ja tüdinete lõpuks sellest ära ning hakkate minuga kiusujuttu ajama. Sest mina olen siin tähele pannud, et inimene ei või muidu elada, kui peab kedagi kiusama, kas või pisinatukenegi, kas või nalja pärast. Ja et isa on nii vana, siis temaga ei taha te ei nalja heita ega kiusujuttu ajada, nõnda hakkategi minuga peale. Tänini te minuga seda ei teind, aga sestsaadik, kus see asi selle poisiga seal soos juhtus, on kõik teisiti. Peres on ka kõik minu vastu muutund, nagu oleks neil teada, kuidas ma seal jooksin, puss peos, ja pärast põõsa taga kükitasin ning teie mu kleiti otsisite. Ja teate, härra, mis ma unes nägin: et mina ise olen see kuusk, mille otsa te selle pussi viisite, et mina laman välja ääres, käsi püsti ja puss peos. Kui ma üles ärkasin, katsusin teise käega, et kas mul ikka tõesti pussi peos ei ole, nii selgesti nägin ja tundsin ma seda.“

„Teil istub see puss nüüd veres,“ ütles Indrek. „Ma pean ta lõpuks sealt ülalt maha tooma ja kuhugi mujale peitma, nii et teie ei teaks, siis jätab ta oma öösise hulkumise mööda teie verd.“

„Palun, härra, ärge tooge teda sealt ülalt maha,“ ütles Tiina, „see oli nii kena vaadata, kuidas teie sinna kõrgele ronisite ja ta terapidi seal sisse tagusite, nii et ta oleks kõvasti sees.“

„Aga kui ta teid ööseti piinab?“ küsis Indrek.

„Ega ta piina, ei, ma näen teda muidu niisama unes,“ seletas Tiina.

Indrek vahtis tüdrukule otsa, nagu mõtleks ta tema sõnade üle järele või nagu aimaks ta neis mingit salajast mõtet. Tiinal hakkas pisut nagu piinlik, sellepärast korjas ta tühjad toidunõud ja tegi minekut. Sellega oleks võinudki kogu see Pearu kosjalugu lõppeda. Aga ometi olid tal palju suuremad ja raskemad tagajärjed kui seda oskas arvata Pearu ise või mõni teine kogu Vargamäel, kaugemaist inimesist rääkimata. Kes nende tagajärgede saavutamises peaosa mängis, seda oli tagantjärele väga raske otsustada, üks oli ainult tõenäoline: kui Indrek poleks Pearu külaskäigust rääkinud ei isale ega ka Tiinale, siis oleks ehk kõik tulemata jäänud. Aga isegi selles ei võinud päris kindel olla, sest juhuslikult oleks Ott võinud teda erutavast asjast kuulda ka kõrvalt ning siis oleks ikkagi kõik lõppenud niisamuti. Nüüd võttis asjakäik muidugi hoopis lihtsa ja loomuliku arenemise.

Vanal Andresel oli südame peal, kas Oru pärijaks saab mõni Karla järeletulija või teine Joosepi poeg, kelle soontes voolab Andrese enda ja õndsa Krõõda verd, ja sellepärast jutustas ta Pearu kosjaloost varsti Sassile. Ta oleks parema meelega sellest rääkinud Maretiga, aga juhus tahtis, et ta esimesena puutus kokku mitte tütre, vaid väimehega, nii siis kuuliski see, mis vanainimesel ütelda. Sass ei pannud kogu juttu mikski ja sellepärast unustas ta tema oma naisele edasi rääkimata, ja kui pärast uuesti meelde tuli ning rääkima läks, siis oli Maret seda juba Tiinalt kuulnud. Sest Tiina ei saanud asja kuidagi enda teada pidada, vaid pidi seda tingimata ka perenaisele rääkima. See omakorda lausus sellest paar tühist sõna Ellile, kes kandis kuuldu edasi Otile. Nüüd oli punktini jõutud, kus tühjast jutust sai varsti põnev eluküsimus. Sest Ott küsis Ellilt kohe:

„Mis pärijat see Oru vanamees taga ajab, Orul on ju pärijad?“

Elli ei teadnud ega osanud asja õieti seletada. Sellepärast pöördus Ott otseteed Indreku kui jutu algallika juurde. Kuid Indrek, püüdes poisist vabaneda ja end mitte asjasse segada, ütles, et tema pole Oru taadi jutust selget taipu saanud, mis ta õieti mõtleb või tahab. Ott sellega ei leppinud, sest kahtlus näris rinnas. Paari päeva pärast tegi ta vana Andresega juttu ja nüüd sattus ta õigele soonele: ta kuulis kõik, mis süda soovis, kuulis veel rohkemgi, sest kui Andres nägi, et Ott on tema jutust huvitatud, siis seletas ta temale asja põhjalikult, alates nii-öelda iidamast ja aadamast. Nagu iga pika jutuga, aetagu seda kahe või mitme vahel, samuti sündis ka siin: midagi jäi arusaamatuks, pealegi veel mõlemale poolele. Ott ei mõistnud kuidagi, miks polnud ta tänini kordagi vana Andresega tõsisemalt juttu teinud, sest siis oleks ta ehk Oru pärijalugu juba ammugi kuulnud ning oma asja hoopis teisiti ajanud. Vana Andres omakorda ei saanud kuidagi aru, miks poiss temaga juttu vestma tükib, miks ta aina küsib ja pärib, ise aga sealjuures vihaseks muutub, nagu räägiks tema, Andres, paha pärast. Andres ei mõtle ju mingit kurja sellega, et tema tahaks ka Orule iseoma ja oma esimese naise Krõõda verd. Mis on Otil või mis on kellelgi sellepärast pahanduda?

Ja ometi süttis Otis Andrese pikka juttu kuulates otse tuline viha. Tema tundis, et teda on petetud, ninapidi veetud, lihtsalt haneks püütud. Juba algusest saadik! Sest Oru Karlal endal pidi ometi seisukord selge olema, kui ta kutsus Otti endale väimeespojaks, nii-öelda koduväiks. Tähendab asi hoitakse saladuses, et saaks tütred mehele; niipea kui see sündinud, siis mine oma Kaiega, kuhu tahad. Mine kas metsa kuuse või randa teise paadi alla. No oodaku nad, seda Ott neile ei kingi! Ott pole kellelegi midagi kinkinud, ei kingi ka neile. Ei kingi Juulilegi! Sest ka tema peab ometi teadma, mis neil kodus sünnib.

Nõnda mõtles Ott vana Andrese juttu kuulates ja ka pärast seda. Tema tundis, et temale on ülekohut tehtud, ja temas põles tasumishimu. Samal ajal hakkas teda erilise hooga põletama iha Elli vastu, just nagu kütaks ka seda tasumishimu. Elligi tundis äkki, et Ott hakkab tema vastu põlema, tundis seda tema juhulisest puutumisest, tundis pilgust, häälest, naerust, arvas tundvat isegi liigutusist ja seisanguist. Uuesti muutus põlevaks küsimus, kuidas kokku saada. Ja Ott ütles, et las tulevad pikad pimedad ööd. Nõnda muutusid pikad pimedad ööd, mida Elli alati vihanud, armastus- ja ihaldusväärseks. Kui nad ometi võimalikult ruttu saabuksid!

Aga loodus ei hakanud kahe noore põleva südame pärast hüppeid tegema, tema käis rahulikult oma rada, nagu oleks tal aega küll. Nõnda sai ka Ott aega Orul edasi käia, ning ta tegi seda nüüd peaaegu juba avalikult, hoolimata sellest, mis ütles Elli süda sees. Ometi oleks praegu võimalik olnud end paremini varjata, sest ööd olid juba pikemaks ja pimedamaks muutunud. Ott elas häid päevi, elas täie teadmusega, sest need ei pidanud kaua kestma. Ta sõi käsikaudu pimedas aidas marju, mis Juuli talle aiast noppinud, ta sõi ka marjapirukaid, mida Juuli talle oma käega valmistanud, ta maitses esimesi õunugi ning värsket kärjemett. Siis ütles tüdruk ühel ööl nuttes, et tema kardab enda pärast, tema kardab, et temaga pole asjad enam õiged. Seda silmapilku oligi poiss pikisilmi oodanud. Ta ütles:

„Noh, mis siis, kui pole õiged, siis on kõverad.“

„Aga sa ju ütlesid, et sinuga see kunagi ei juhtu, kinnitasid seda emalegi,“ rääkis tüdruk. „Ma olin nii julge ja mureta.“

„See oli siis,“ vastas poiss, „nüüd on teine asi.“

„Kuis nii teine asi?“ küsis tüdruk. „Me pole ju veel abielus.“

„Seda muidugi mitte,“ ütles poiss, „aga siis ma ei teadnud, et sa mind petad, nüüd tean.“

„Ott, hull!“ hüüdis tüdruk meeletult. „Kellega mina sind petan? Kust sa seda võtad?“

„Sina vead mind ninapidi nagu viimast poisiklopatsit,“ vastas Ott.

„Sa oled lihtsalt alatul“ hüüdis tüdruk nüüd.

„Soo! Või nii!“ hüüdis Ott vastu. „Kas sa ei ütleks mulle, kes on Oru pärija? Kes on omanik?“

„Omanik on minu isa,“ vastas Juuli.

„Sa valetad või sa oled põrundpea!“ hüüdis Ott nüüd. „Aga mis kõige õigem: sa oled petis. Sa oled mind kogu aeg petnud. Sa rääkisid majakesest taga väljaotsas, aga ise teadsid väga hästi, et mingit majakest sinna ehitada ei saa, sest sinu vanaisa ei luba. Mõistad: vana Pearu ei luba, sest tema otsib Orule pärijat, tema otsib meie Tiinalt Orule pärijat, meie Tiina kõhust.“

Need jõhkrad sõnad rabasid tüdrukut kui nuiaga pähe, esiteks sellepärast, et ta nägi — Ott on tõepoolest kogu seisukorra jälil, teiseks, et ta kuulis asju, millest tal polnud veel aimugi. Kogu ta keha hakkas suurest hirmust värisema, poisski oleks võinud tunda, kuidas värises vaese tüdruku keha, aga tema istus praegu eemal, nagu ei kõlbaks tal enam seda ihu puutuda, mis varjab tema enda sigitatud uut elu.

„Issand, halasta! ma ei saa sinu sõnadest midagi aru,“ lausus Juuli viimaks. „Mis on siin teie Tiinaga tegemist?“

„Muidugi, kust sina seda tead!“ venitas poiss pilkavalt. „Sina pole ju kunagi seda kuulnud, et teie poiss Tiinale soos kallale tikkunud ja teda vägistada tahtnud.“

„Seda küll, aga…“

„Aga mis siis veel?!“ hüüdis Ott vihaselt. „Mis me jaburdame siin! Kui poiss oleks saand Tiina kätte, siis oleks Tiinal võind sündida poeg, ning kui sel oleks olnd rohkem aru kui isal, siis oleks sellest saand Oru peremees ja Tiinast Oru peremehe ema, see on kõik, ning sinul ja ühes sinuga ka minul oleks olnd ainuke tee: võta oma kott ja kepp ning mine Vargamäelt alla. Muidugi, lollus on sellest sulle rääkida, sest sina ise tead seda kõike paremini.“

„Usu, kallis Ott, ma kuulen seda praegu esimest korda,“ kinnitas Juuli ja kobas kätega poisi järele, kes istus sängijalutsis. Aga see ei tahtnud praegu, et tüdruk teda puutuks, ta tõrjus kärsitult kobavad käed tagasi, öeldes:

„Anna mulle rahu, ära kisu mind!“

Juuli hakkas pimedas aidas suure häälega nutma, nii et seda oleks võinud igaüks kuulda, kes oleks korrakski seisatanud aidaukse taga või seina ääres. Ott ei teinud tüdruku vaigistamiseks midagi, nagu ei puutukski see temasse.

„Nüüd on su süda muidugi täis, et ma lapse saan,“ nuuksus Juuli lõpuks.

„Ei, mul on isegi hea meel, et see nõnda on,“ vastas Ott. „Nüüd on vorst vorsti vastu,“

„Issand jumal!“ hüüdis tüdruk ja ajas end padjalt üles. „Ma pole sulle ju midagi teind, olen sind ainult armastand.“

„Armastand ja petnud, nagu ikka,“ ütles Ott.

„Ott, kallis, ma ei ole sind petnud,“ rääkis tüdruk paluvalt.

„Seda räägi mõnele lollimale,“ vastas poiss. „Et sina või sinu ema Oru pärimisasjust midagi poleks teadnud, kui iga teine inimene sellest võib nagu lõoke laulda, seda ei suuda mind keegi uskuma panna.“

„Armas poiss, see asi on teisiti, kui sina arvad,“ seletas Juuli. „Vanaisa on ju küll ammugi Oru õigest pärijast rääkind, aga meie pole seda keegi tõsiselt võtnud. Koht on testamendi järele minu isa oma ja meie arvasime kõik, et nõnda see jääbki, sest rääkigu vanaisa, mis ta räägib, ega ta testamenti ometi muutma hakka.“

„Vanaisa on meie Tiinal kosjas käind, tahab teda Eedile naiseks,“ ütles Ott.

„Siis hakkab ta küll varsti surema või läheb lolliks!“ hüüdis Juuli. „Aga mina kuulen seda esimest korda.“

„Meil räägitakse sellest juba ammugi,“ ütles poiss.

„Ja miks sa siis minu eest seda varjasid?“ küsis tüdruk.

„Kas sa minule ütlesid, et vanaisa räägib õigest Oru pärijast?“ küsis poiss vastu. „Kas ütles seda sinu ema või sinu isa? See pakkus mulle poolt Oru kohta ja mina loll hakkasin õnge.“

„Jumal, jumal, kuidas sa küll räägid!“ hüüdis Juuli ja hakkas uue hooga nutma. „Nagu poleks mina sulle mitte kui midagi!“

„Jäta ükskord oma karjumine,“ sõitles poiss kärsitult. „Iseenesestki mõista, et ma poole Oru pärast siia aita poleks tükkind, seda tegin ma muidugi sinu pärast, aga kui mulle poolt kohta poleks ette valetatud, siis võib-olla poleks ma kunagi tulnd ja sul poleks olnd tarvis nüüd nutta. Üks asi on, kas lähed palja tüdruku pärast, ning hoopis teine asi, kas sel tüdrukul on midagi. Ja teie kõik valetasite mulle kogu aeg, et sul on osa Oru kohast, aga sul pole temast mingit osa.“

„Eks sa siis ometi kuula, mis ma sulle räägin,“ seletas tüdruk, „vanaisa ei muuda kunagi testamenti, tema lärmab muidu niisama ja nõnda on mul osa Oru kohast.“

„Nüüd ma sind enam ei usu,“ vastas poiss. „Sa oled mind kogu aeg ninapidi vedand ja tahad edasi vedada. Minule kas antakse kindlustus, mis mul loota, või ma tean, mis mul teha.“

„Mis kindlustust sa siis tahad?“ küsis Juuli peaaegu asjalikult, sest ta jõudis otsusele, et poisi tundmusi pole võimalik millegagi mõjustada.

„Tahan kindlustust, et kui mina siia jään, kas me siis saame oma maja, kopli ja karjamaa taha väljaotsa,“ vastas poiss. „Tahan kindlustust selles, mis mulle algusest peale lubatud.“

„Ja kui ma seda kindlustust sulle ei saa, mis siis?“ küsis Juuli.

„Eks siis näe, mis siis,“ vastas poiss peaaegu ükskõikselt. Tema toon ärritas tüdrukut palju enam kui tema jõhkrad sõnad. Poisi jõhkrusest tüdruk sai aru, sest see tuli vihast, mis teatud määral põhjendatud, aga tema ükskõiksusel polnud vabandust, vähemalt tüdruku arvates mitte. Sellepärast ütles ta:

„Tead, mis mõttele mina tulen, kui ma sind kuulan: sina tegid meelega nõnda, et ma lapse saan. Sa tegid seda selleks, et poolt kohta välja pressida!“

Juuli oli seda selleks rääkinud, et poissi valusalt riivata, aga tema katse nurjus täiesti, sest poiss vastas ilma pikemata:

„Eksid, kallis,“ — ta lausus viimase sõna nõnda, et see võis ükskõik mis tähendada, mitte aga seda, mis ta tõelikult tähendas —, „mind ei huvita enam ei see pool kohta ega sinu lapski.“

„Valetad!“ hüüdis tüdruk vihaselt. „Mis sa must siis tahtsid? Muidu ei võind plehku pista? Mis ma sulle kurja olen teind?“

„Miks sa petsid mind? Miks sa meelitasid mind varandusega? Teised võisid seda teha, aga miks tegid sina? Oli see ka sinu kiidetud armastus?“

„Kas ma alguses ka sind varandusega meelitasin?“ küsis tüdruk.

„Ei, aga siis tegi seda isa,“ vastas poiss.

„Aga minul polnud sellest vähematki aimu!“ hüüdis Juuli. „See on meeste mood, et nad mõtlevad varandusest, kui räägivad armastusest. Isa lubas sulle pool kohta ja sina tulid aidaukse taha mulle armastusest rääkima, aga nüüd kukud äkki mind süüdistama.“

„Ei, Juuli, poole koha pärast tulin ma küll Orule, mitte aga Oru aidaukse taha. Orule tulin selleks, et näha, mis tüdrukud need on, kes saavad kaasavaraks pool kohta. Ja kui sind nägin, siis tulin juba aidaukse taha, ilma et oleks põrmugi mõelnud poolele kohale.“

„Aga miks sa siis plehku tahtsid pista, kui ema peale tuli?“ küsis tüdruk.

„See on hoopis teine asi, sest emad mõtlevad, et kui käid kellegi aidaukse taga, siis pead selle ka kohe tanu alla panema.“

„Ei, vaid kui käid kellegi juures aidas, siis,“ ütles tüdruk.

„Olgu või nõnda,“ nõustus poiss, „aga see ongi see kõige raskem, seda ei taha igakord poole kohagi eest teha, veel vähem ilma millegita. Ma ju ajasin küll tol korral vastu, ütlesin, et minust meest ei ole, aga teie käisite siis hirmsasti peale, nii et ma isegi lõpuks hakkasin uskuma, nagu oleks mina see õige, kes sinuga abiellub. Ja olekski seda teind, kui mitte poleks teada saand, et niihästi sina kui ka sinu ema mind petsite.“

„Meie ei petnud sind sel korral,“ vaidles tüdruk vastu, „sest meie ei teadnud siis, et vanaisa mõtleb testamenti muuta.“

„Aga pärastpoole, kogu see aeg, kas sa ka siis ei teadnud, mis vanaisa tegi?“

„Ah, Ott, kallis!“ hüüdis Juuli. „Siis ma kartsin sind kaotada! Ma ootasin ja lootsin, et vanaisa sureb enne ära, kui ta jõuab midagi teha. Jah, tee mis tahes, aga oma armastuse pärast ootasin ma vanaisa surma, ootan seda ikkagi veel, ning ma mõtlesin, et küllap laheneb kõik enne õnnelikult, kui sina sellest teada saad. Nõnda oli see. Ja praegugi veel usun ma, et sinu kartus on üsna asjata…“

„Mina ei karda midagi,“ ütles poiss vahele.

„Kallis Ott, ära räägi nõnda,“ palus Juuli.

„Ei aita midagi,“ ütles poiss, „pettus jääb pettuseks ja minule teeb see asja vastikuks. Mis elu sellest saab, kui alguski on pettusest. See pole miski elu.“

„Sa ju ise petsid ka: ei tulnud ju alguses minu, vaid koha pärast,“ ütles tüdruk.

„Õige,“ oli poiss nõus, „sellepärast ma ütlengi, et mis elu sellest saab. Peab katsuma nõnda, et algusest saadik oleks ilma pettuseta.“

„Sinusugune ei oskagi ilma pettuseta,“ ütles Juuli nüüd.

„Ära karda!“ hüüdis poiss. „Ellit pole ma milleski petnud, aga…“

„Aga küll sa juba tedagi petad!“ hüüdis tüdruk vahele. „Elli, tähendab, ongi see põhjus, miks sa nii väga pettusest räägid. Nojah, teda pole sa vist veel kätte saand…“

„Kust sina seda tead?“ küsis poiss, nagu oleks Elli tõesti juba tema oma.

„Siis sa ei istuks siin,“ vastas tüdruk. „Alguses olid sa nagu mesilane meie aidaukse taga, nagu roju kass, kes jääb jalgu. Nõndasama oleks ka seal, kui midagi juba oleks.“

„Noh, kui seda veel ei ole, siis võib tulla,“ ütles Ott.

„Mina muretsen selle eest, et midagi ei tule,“ ütles Juuli peaaegu ähvardavalt.

„Sina ei tee mitte midagi,“ ütles Ott. „Sest mida rohkem üks tüdruk poissi kirub ja tõrvab, seda paremaks teine teda peab — jookseb ise talle sülle.“

„Seda saame näha,“ ütles Juuli.

„Eks saame pealegi,“ vastas Ott ja tõusis, et minna. Aga nüüd kargas tüdruk asemelt ja jooksis pimesi ukse juurde, et poisi minekut takistada.

„Sa ei tohi veel minna!“ kähises ta, nagu oleks selles lämmastav viha või arutu meeleheide. „Nõnda ei tohi sa minna! Kui sa mu ilma naeruks maha jätad, siis ma tapan enda ja su lapse!“

„Sa lähed napakaks,“ ütles poiss pisut põlglikult. „Ma ju ütlesin, et muretse kindlustus, kuidas jääb majaga taga väljaotsas, mis mulle lubatud. Kui sa mind mõtled enesetapmisega hirmutada, siis on see asjata…“

„Noh, siis tapan ma sinu, kui minu surm on sulle ükskõik!“ hüüdis Juuli.

„Tapa jumala rahus, kui sa saad,“ vastas poiss. „Mina ei nõua sinult muud, kui et sa oma pettuse heaks teeks, kui sa selle asemel aga tapma kukud, noh, siis las käia. Ja nüüd mine eest, ma tahan välja minna.“

„Ei lähe, enne pead lubama, et tagasi tuled.“

„Ma ju ütlesin, et muretse kindlustus.“

Nende sõnadega võttis Ott Juulist külmalt ja ükskõikselt kinni ning pööras ta ukse juurest kõrvale, tema vastupanust hoolimata. Ott hakkas ust avama.

„Kui sina mu nüüd maha jätad…“ kähises tüdruku hääl pimedusest.

Aga poiss ei kuulanud lause lõppu, kiskus ukse mürinal lahti ja kargas välja. Keegi jooksis suure rutuga aida taha. Ott pistis jooksjale kui nool järele ja tabas ta, kui ta tahtis üle aia karata. Tabatu osutus Eediks.

„Ah see oled sina, see tüdrukute vägistaja!“ hüüdis Ott ja raputas poissi, nii et tal pea kolksatas vastu aidaseina, sest äkki tõusis tal poisi vastu tuline viha, kui talle meenus, mis ta millalgi Tiinale rääkinud, see Ellile ning Elli temale, Otile. Sest ajast saadik polegi tal enam õiget elu Vargamäel olnud, ja seda kõik ainult selle poisi piilumise ja keelekandmise pärast. „Nuhk niisuke!“ hüüdis Ott, viskas poisi nagu takutordi vastu aeda ja läks minema, süda täis nagu õiglast viha.