Tõde ja õigus V/XXI

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XX
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
XXII

XXI.

Kogu Orut oleks nagu tabanud meeleraskuse, tusasuse ja nukruse laine. Igaüks nohiseb ja mühiseb omaette, nagu peaksid kõik teineteise vastu mingit kurja salanõu. Juuli käib nutetud silmadega ja teda näeb teiste seas ainult ühistel töötundidel, muidu istub ta aidas, uks irvakil, nagu toimetaks ta siin mingit „kunskopi“ asja.

Aga ei, Juuli ei toimeta midagi, enamasti istub ta muidu niisama, käed rüpes, noor keha nagu lõdvalt ja jõuetult kõverasse ja kössi vajunud, silmad pisarais või kuiv ja tuim ainitine pilk tühjuses, nagu tahaks ta sealt midagi leida. Ja kui ta küllalt ühte punkti nõnda uurinud, pöördub silm teise paika ja vahib sinna endise mõttetusega.

Nõnda on nüüd tema elu. Aga mõtetega ei oska ta endale õieti aru anda, mis see õieti on ja mis nüüd tuleb. Möödunudki päevad tunduvad rohkem unenäona kui tõsieluna. Oli kevad, olid puhkevad pungad, olid õied, oli lindude laul, olid pikad valged ööd, oli rõõm, oli õnn, katsu või käega, oli armastus, ja nüüd pole enam midagi.

Jah, seni kui oli armastus, oli kõik, aga kui läks tema, läks ka muu. On veel ainult mure südames, valu rinnas ja pisarad silmis, mis otsivad nutunurka. Pirised veel nagu kärbes ämblikuvõrgus. Jooksed ema juurde, isa vanaisa juurde ja kõik räägivad, seletavad, arutavad, vaidlevad, paluvad, kuni kõik oleksid nagu üksteise peale pahased.

Sest vana Pearu istub oma toas ja peab „rehnutti“, ta peab kõvasti rehnutti ja annab endale aru kogu oma majapidamisest siin Vargamäel. Tema ei taha ohje võõraste kätte visata, nagu tegi seda Mäe Andres, see löödud mees, — Pearu arvab, et löödud. Sellepärast ei võigi ta Karla sõnu tähele panna, ei või hoolida tema naise nutust, sest naised on Vargamäel ikka nutnud; nuttis tema eit omal ajal, nuttis Mäe Mari, nuttis isegi õnnis Krõõt, see kuldne hing, nagu Pearu arvab. Vargamäe ongi ehk jumalast selleks loodud, et lapsed siin naeraksid, naised nutaksid ja mehed peaksid kõvasti „rehnutti“.

„Mis nüüd saab?“ küsib Juuli mitmendat-setmendat korda emalt nelja silma all. Aga see ei tea, mis nüüd saab, sellepärast vastab ta:

„Armas laps, ära ole nii hädaline, peab kannatama.“

„Ma ei taha enam kannatada, ma ei suuda!“ vastab Juuli.

„Peab, armas laps,“ vastab ema, „naine peab maast-madalast kannatama õppima.“

„Ja mees?“ küsib Juuli. „Temal on ainult lõbu?“

„Sa näed, mu kallis, jumal on selle nõnda seadnud, siis peab ta õige olema.“

„Ema, kui sa teaksid, misuke viha mul vahel tõuseb, misuke hirmus viha.“

„Lapsuke, ära räägi nõnda,“ sõitleb ema, „sa oled ehk tõesti niisukeses seisukorras ja siis pole vihastamine hea: laps tuleb ka vihane, vesiste silmadega ja vihane.“

„Tulgu või veriste silmadega!“ hüüab Juuli. „Või arvad, ema, et mina hakkan seda värdjat ilmale kandma?“

„Armuline taevas!“ hüüab ema vastu. „Mis peab sinust nõnda saama! Mis saab meist kõigist nõnda!“

„Mul on ükskõik, mis minust saab,“ vastab Juuli. „Aga kui ma mõtlen, kuis ta viimati oli, mis ta rääkis ja tegi, siis tulen ma ikka rohkem otsusele, et see on meelega, see on kiuste, see on kellegi teise nõuande järele kiuste. Sest tema ise ei võinud seda tahta ega teha, tema mitte. See on kadedusest, hirmsast kadedusest, ei muud midagi.“

„Armas laps, oma hädas hakkad sa tonta nägema päise päeva ajal,“ katsub ema tütart rahustada.

„Ema, need ei ole tondid,“ vaidleb Juuli vastu. „Sest miks siis nõnda, et esteks pole midagi ja alles pärast? Miks ma kohe nõnda ei jäänd?“

„Tütreke, see on jumala käes,“ seletas ema. „Sa näed mind ja oma isa, me oleme ju kõik need aastad eland, aga lapsed ei tulnd iga aasta. Miks? Keegi ei tea. Vahel tahtsime, et tuleks, aga ei tulnd, sest see asi polnd meie, vaid oli jumala käes.“

Aga nüüd andis Juuli vastuse, mis pani ema kogu kehast võpatama, sest ta ütles:

„Ema, sa oled juba vana inimene, aga oled ometi rumal. Sa räägid jumalast, aga see jumal on mees. Mees ainuüksi on see, kelle käes on meie lapsed. Ott seletas mulle kõik ilusasti ära, kui oli veel armastus, ja sellepärast ma teangi, et see, mis minuga, on meelega, on lihtsalt kiuste.“

Ema hakkas nutma.

„Mis armastus see veel on, kui niisukesist asjust räägitakse,“ ohkas ta. „Siis pole ju ime, kui kõik lörri läheb. Kui mina noor olin, siis oli see teisiti.“

„Siis olid ainult mehed targad,“ ütles Juuli.

„Kuhu me oma tarkusega jõuame,“ vastas ema. „Õnnetuks saame, ei muud midagi.“

„Kui ma oleks rumalam, arvad sa, et siis Ott poleks mind siiapaika jätnud?“ küsis Juuli.

„Seda ma ei tea,“ vastas ema, „aga sinul endal oleks ehk kergem olnd, kui nüüd oma suure tarkusega, et see on meelega, et see on kiuste. On ju üsna ükskõik, kas meelega, kiuste, kogemata või teadmata, peaasi, et sa suudaksid oma risti kanda, et sul jätkuks jõudu, sest muidu sa lähed hukka.“

„Mis mul veel minna on,“ ütles Juuli lootusetult. „Minu elu on niikuinii läbi.“

„Rumal laps,“ sõitles teda ema. „On enne sind nõnda elatud ja elatakse ka peale sind. Sa tead ometi, et tädigagi juhtus nõnda, nagu sinuga praegu, aga, näe, elab teine ilusasti edasi, sai mehelegi pärast. Ja ega seda veel tea, vanaisa süda annab ehk lõpuks järele ja siis on kõik hea, sa saad oma maja ja maalapikese taha väljaotsa ning Ott tuleb tagasi.“

„Ja sina arvad, ema, et ma nüüd veel nii väga seda Otti ootan,“ rääkis Juuli. „Mis elu see oleks temaga peale seda kõike. Mul läheb kõik vastikuks.“

„Juulikene, kallis,“ lohutas ema. „See on sellepärast, et oled alles nii noor. Ja poisiga on ka sellepärast, et tema on samuti noor. Kui te vanemaks saate, küllap te siis eluga lepite. Sa ära vihasta nii väga Oti peale, sest mees on nagu laps, kel silmad kirges peas, kui näeb uut mängukanni, aga kui saab kätte, siis kas purustab ta ära või viskab muidu minema. Sina oled nüüd niisuke mängukann. Aga sa ei oleks pidand ennast temale kätte andma, nii et ta oleks võind sinuga mängida, sest mängust saab mehel varsti himu otsa ning siis läheb ta teist mängukanni otsima. Sa ei oleks pidand aidaust avama, sest ega ta väevõimuga ikka sisse poleks murdnud.“

„Ema, ega mina polekski teda sisse lasknud,“ seletas Juuli, „aga Helene käis mulle kangesti peale, et lase ta pealegi sisse, me oleme ju kahekesi, mis ta meile ikka saab teha. Nõnda see siis tuligi, sest ma kuulasin lõpuks Helene nõu.“

„Noh, ja nüüd kuula minu nõu,“ rääkis ema: „kannata ilusasti ära, ootame ja vaatame, mis sest tuleb, küll jumal pöörab veel kõik heaks.“

Aga Juuli oli oma mõtete ja tundmustega ummikusse sattunud, kust polnud tema enda arvates väljapääsu.

Nõnda siis kestis Orul endine rõhutud meeleolu edasi, sest Juuli nakatas ka kõiki teisi. Ainult Helenesse ta ei suutnud mõjuda. Helene oli kogu Vargamäel ainuke, kel kippusid laulud peale, Helene ja vana sauna Andres, sest ka sellel laulis süda sees, kuigi ta kurk enam ei kumisenud. Nõnda ei kuulnud keegi vana Andrese laulu, mis helises tema südames, ja sellepärast võis ta leelutada kas või päevad otsa uutest ja parematest päevadest Vargamäel, mil siin valitseb juba üks veri — Andrese enda ja tema esimese naise Krõõda veri. Kuid Helene, kel ei laulnud mitte ainult süda sees, vaid ka suu peas, nii et kõik võisid seda kuulda, sai emalt sagedasti tõrelda.

„Mis sa, pime, karjud järjesti,“ ütles see, „eks sa näe, mis Juuliga on. Sa nagu aina rõõmustad tema häda üle.“

„Ei, ema,“ vastas Helene, „aga milleks ma tema häda pärast peaksin norutama, küll minul tulevad omad hädad, eks ma siis jõua nina maaterale lasta. Ja kas ma küll Juulit ei hoiatand! Kas ma ei öelnd talle, et see poiss on petis, ta ainult mängib, ära võta teda tõsiselt, aga Juuli ei kuuland, võttis ikka tõsiselt, noh, nüüd on käes, ongi tõsiselt. Ott pole ju üldse niisuke, et võtaks midagi tõsiselt, aga Mäe Oskar…“

„Ah see ajabki sulle nii need laulud peale?“ küsis ema vahele.

„Ei, ema, ma laulan muidu,“ vastas tüdruk.

„Sa laulad selleks, et Oskar kuuleks,“ ütles ema.

„Kuulgu, kui tahab,“ naeris tüdruk.

„Tead, lapsuke, mis nõu mina sulle annan: mida rutem sa selle Oskari oma peast välja viskad, seda parem on see sulle. Sellest ei või midagi head tulla,“ rääkis ema tõsiselt.

„Ema, sina ära õpeta mind, ma tean isegi, mis ma teen,“ ütles Helene.

„Sa ei tea midagi,“ vaidles ema vastu. „Juulile oled sa nõu and, et lasku Ott sisse, lasku aita, noh, seal see sinu nõuanne nüüd on.“

„Aga kas ma ei kinnitand Juulile, et pea meeles — ainult nalja pärast, ainult, et näha, misuke ta tõepoolest on, aga Juuli läks kohe tõsiseks, nõnda tuli see,“ seletas Helene.

„Sinul on siis Oskariga nalja pärast?“ küsis ema. „Aga sa ometi tead, et tema on Tiina sabas.“

„Ema, sa ei saa millestki aru!“ hüüdis Helene nüüd. „Ega siis Oskar enam Tiina sabas ole.“

„Kust sina seda tead?“ küsis ema.

„Mis seal teada,“ vastas Helene. „Arvad siis sina, et Oskari-sugune poiss hakkaks veel tüdruku sabas sörkima, kellega niisukesed asjad sünnivad, nagu Tiinaga soos?“

„Ah siis sellepärast laulad sa!“ imestus ema. „Poiss tuli üleni veriselt koju ja sina laulad. Vaata, et sul selle lauluga pill pika ilu järele ei tule.“

„Ei tule midagi, ema,“ kinnitas Helene, „mina ei võta kohe nii tõsiselt nagu Juuli. Ja kui ei võta tõsiselt, siis ei tule miskit pilli.“

Helene oli endas nii kindel, et vaevalt sai ema selja pööranud, kohe oleks võinud ta edasi lõõritada, sest tal oli millegipärast nii suur rõõm, et võimatu oli seda ainult iseendale pidada. Tema rõõm oli seda kestvam, et ta põhines peaaegu ainult tema oma noorusel ja selle illusioonidel. Ning et need viimased nii ruttu ei kaoks, selle eest oli jumal muretsenud. Enne ei võidud ühes Vargamäe talus nii-öelda kõrtki liigutada, kui et teises poleks see varsti olnud teada ja et seda poleks edasi-tagasi arutatud ja seletatud. Aga nüüd võis mööduda mõnikord nädalaid, ilma et üks naaberrahvas oleks teisest midagi lähemalt kuulnud. Sest nüüd käisid kõik teated Hundipalu, Ämmasoo, Vihukse, Võlla, Kassiaru, vallamaja, kiriku või meierei kaudu, aga enne oli vahejaamaks, kui mitte muu, siis vähemalt Vargamäe oma saun. Seal saunas elas vanamees ja temal oli eit, kes hoolitses selle eest, et kahe talu vahel ei katkeks viimsed sidemed. Ta käis ühel pool, ja mis ta sõna kuulis ning nägi, viis ta teisele poole, kust tõi vastutasuks seda, mis ta kuulis ja nägi seal. Kuigi vanamees teda selle eest mõnikord rihmaga nüpeldas, ometi ei loobunud ta oma pühast kohusest, mis jumal talle peale pannud, ja nõnda elasid vargamäelased küll halvas läbisaamises, aga heas arusaamises, sest üks tundis ühte ja teine teist. Aga nüüd elab saunas vana Andres ja temal pole eite, kes hakkaks jumala käskjalaks. Andres ei tea sellest suurt midagi, mis sünnib tema oma peres, veel vähem on tal aimu Oru askeldusist ja „rehnutipidamisist“. Eriti on see nõnda sest ajast saadik, kus ka Indrek asus sauna vana Andrese seltsi. Nad elavad nagu kaks mullamutti, ükski ei kuule neist midagi. Pole ka seda teada, kas nad kahekesi juttu ajavad, või kui nad seda teevad, millest nad siis räägivad.

Nõnda on nüüd Vargamäel ja sellepärast võib Oru Helene kaua, kaua rõõmsalt lõõritada, ilma et ta õieti teada saaks, kas Mäe Oskaril tema rõõmu tarvis kõrvu on, või on ta hoopis kurdiks jäänud. Enne kuulis Otiltki midagi, aga nüüd ei näita ka see enam oma nägu. Samuti ei puutu Eedi Tiinaga enam kunagi kokku, kuigi piilub veel tema järele, sest Tiina kas ei lähe üksinda kuhugi, või kuigi läheb, siis võtab koera kaasa, kes tunneb Eedi haisu poole versta peale ning pistab kohe lõugama, hambad irevil suus. Sellepärast võiks isegi irevil hammastega koer kogu Vargamäe vahekorra võrdkujuks olla neile, kes ei tunne asjaolu lähemalt; kes ei tea, miks vana sauna Andres helistab laule südames ja Oru Helene huulil, miks vana Pearu vaevab oma pead raskete mõtetega ja miks Eedi piilub puude ja põõsaste, kivide ja aedade varjul. Ja vähe on neid, kes seda õieti teavad. Üks teab ühe natukese, teine teise natukese, täit teadmist pole kellelgi.

Ja inimestega on selline imelik lugu: kes ei tea, see vaevleb, et saaks teada, ja kes juba teab, see valutab südant, et ta teab. Mäe Oskar teadis, aga ta kahtles, kas ta teab õieti, ning see on see kõige suurem vaev. Ta teadis, et Tiinaga oli soos midagi juhtunud, aga mis või kuidas just, see jäi ebamääraseks, nagu oleks kõige üle tõmmatud mingisugune saladuslik linik. Alguses ta peaaegu uskus, mis tüdruk ise rääkinud, aga siis läks kõik segi, sest Elli oli pillanud mõned imelikud sõnad. Elli tegi aga seda sellepärast, et temas tekkis äkki kahtlus ema ja Tiina vahekorra suhtes: Elli hakkas arvama, et Tiina on emale abiks tema järele valvamises. Seda Elli ei tahtnud Tiinale kinkida ja sellepärast pillas ta mõned sõnad verest ning pussist. Ja kui Oskar lähemat seletust nõudis, ütles õde:

„Mis sa sellest minult küsid, küsi Tiinalt eneselt, tema peab seda paremini teadma.“

Nõnda läkski Oskar Tiinalt küsima. Aga see ütles, et tema kuuleb sellest esimest korda ja et tema ei tea asjast midagi rohkem, kui mis ta juba rääkinud. Nõnda käis Oskar nagu Pontsiuse juurest Pilatuse juurde. Aga Elli oli oma asjas kindel ja ütles:

„Tiina valetab. Tiina varjab sinu eest ja petab sind. Tal on häbi öelda, mis temaga sündis.“

Aga ka nüüd ei andnud Elli lähemaid seletusi, sest ta arvas õigusega, et poolikud teated on Tiinale kõige kahjulikumad. Nõnda ei jäänud Oskaril muud nõu üle, kui hakkas Oru poisi järele valvama, kuni tabas viimaks selle. Ta küsis temalt pussi, et midagi lõigata, ja kui see selle andis, ütles ta:

„See pole sinu oma. Kus on sinu puss?“

„Kadund,“ vastas poiss ja vahtis häbelikult Oskarile otsa.

„Kuhu sa ta kaotasid?“ küsis Oskar.

„Eedi ei tea, ei mäleta,“ vastas poiss endise häbelikkusega.

„Sa luiskad,“ ütles Oskar. „Ütle, kuhu sa ta kaotasid, ma aitan ta sul üles otsida. Või võttis keegi ta sinu käest ära? Ütle, kes võttis, ma toon ta sulle tagasi. Minule võid sa seda öelda, sest meie oleme mehed. See oli ju ilus ja hea puss.“

„Ilus ja hea puss,“ kordas Eedi kohtlaselt naeratades.

„Kas võttis mõni tüdruk?“

„Ilus tüdruk,“ lausus poiss.

„Ega ometi meie Tiina?“ küsis Oskar.

„Tiina ilus tüdruk,“ ütles poiss nagu mingis ekstaasis.

„Kas tõesti Tiina?“ päris Oskar.

„Tiina võttis,“ kinnitas poiss.

„Millal? Kus?“

„Ma tahtsin Tiinaga rammu katsuda, siis,“ seletas poiss.

„Noh, kas olid Tiinast üle?“

„Ei,“ vastas poiss, „Tiina torkas pussiga.“

„Kas koer ei tulnd kallale?“

„Enne Tiina pussiga, siis koer.“

„Kas oli väga valus?“

„Veri jooksis,“ ütles poiss.

„Ja siis Tiina võttis pussi ära?“ küsis Oskar.

„Tiina võttis,“ kinnitas poiss. „Indrek tuli, mina jooksin ära.“

„Ah Indrek tuli ka sinna?“

„Indrek tuli ka ja Eedi jooksis ära.“

„Kas Tiina karjus?“

„Tiina karjus ja Eedi karjus.“

„Miks Eedi karjus?“

„Kui Tiina pussiga ja Mulla hammastega.“

„Aga miks karjus Tiina?“

„Ei taht rammu katsuda.“

„Miks sina tahtsid Tiinaga rammu katsuda?“

„Tiina ilus tüdruk,“ ütles poiss, „ilus tüdruk teeb meheks.“

See vastus ajas Oskarile judinad kehale, aga ta äratas ka mingisugused loomalikud alginstinktid, mida ta täna märkas endas esimest korda. Äkki hakkas tal nagu vastik ja häbi iseenda ees, sest ta nägi Tiinat hetkeks nagu selle poisi silmadega. See oli nii jõle, et ta katkestas jutu siinsamas ja läks oma teed. Aga poiss jooksis talle järele ja hüüdis:

„Oskar, Oskar! Eedi puss! Eedi puss Tiina käes!“

„Hea küll, hea küll,“ vastas Oskar tagasi vaatamata, „ma katsun ta Tiinalt kätte saada.“

Aga kulus mitu päeva, ilma et Oskar oleks Tiinale sõnagi lausunud. Ta ei reageerinud enam ka õe pistetele, mis olid määratud Tiinale. Oskaril oli piinlik ja häbi, isegi pisut nagu õudne, et ta oli läinud Oru poisilt asja järele kuulama. Nüüd laskis ta kõik puhata, laskis seni seista, kuni hakkas jällegi Tiinat nägema oma endiste silmadega. Alles siis küsis ta temalt:

„Kuhu te Oru poisi pussi panite?“

Tiina jäi Oskarile suuril silmil otsa vahtima ja neis peegeldus hirm; tüdruku huuled tõmbusid üsna valgeks, nagu oleks sealt kadunud viimne verenatukene; suurevõitu suu venis hoopis suureks; näojoonte omapärasest armsusest sai peaaegu alistunud häbedus. Alles tüki aja pärast ütles ta:

„Sellest te ei oleks pidand minuga rääkima.“

„Poiss tahab pussi kätte,“ ütles Oskar.

„Ah te rääkisite sellest tema endaga!“ imestus tüdruk kohkunult ja pöördus kõrvale, sest tal tulid pisarad silma. Nüüd pöördus ka Oskar kõrvale, sest tal oli kõrvetavalt häbi.

„See oli muidugi väga rumal,“ ütles ta vabanduvalt, „aga ma ei saanud muidu, ma tahtsin teada. Ja kas te ei vastaks minu ühte küsimust?“

„Ei, ma palun, mitte mingit küsimust!“ hüüdis Tiina. „Ma ei või! Ma jooksen ära, kui te sellest veel räägite.“

„Tiina, kallis,“ ütles poiss äkki iseendale ja ka tüdrukule ootamata, nii et see pöördus hirmunult ümber. „Andke andeks, see tuli mul kogemata,“ kogeles poiss, nähes tüdruku hirmunud pilku. „Ma tahtsin öelda, et…“

„Palun, ärge öelge mitte midagi, ma kardan kõike, mis te ütlete,“ rääkis Tiina.

„Mina ei saa teist põrmugi aru,“ ütles poiss. „See pole ju teile kuidagi häbiks…“

„See on mulle häbiks,“ kinnitas tüdruk.

„Seda ka ei või öelda, kuhu see puss sai?“ küsis poiss.

„Seda ma ei tea,“ vastas Tiina.

„Ma ei usu teid,“ ütles Oskar. „Mul on valus, et ma teid ei usu, aga ma ei või sinna midagi parata, ikka ei saa ma teid uskuda. Teie ei räägi tõtt.“

„Oskar, see tõde kuulub ju minule, jätke seda,“ palus tüdruk.

„Ma tahan teada,“ mangus poiss.

„See on inetu, ma ei taha öelda,“ ajas tüdruk vastu, „ma ei taha üldse sellest rääkida, ei taha ka, et teie või keegi teine sellest räägiks.“

„Ma palun, öelge ainult, mis sai selle pussiga, siis ma enam ei küsi.“

„Hea küll,“ vastas tüdruk. „Ma pistsin ta soos mättasse, et ükski teda enam ei leiaks, mina ise ka mitte.“

„Kas ka Indrek nägi, kuhu te ta panite?“ küsis Oskar.

„Milleks see?“ küsis tüdruk peaaegu kohkunult vastu.

„Aga selleks, et kui tema seda nägi, siis tema leiab ta kohe üles, kui ta aga tahab, sest tema mäletab meie soos iga põõsa ja mätta, kuhu ta silma peale löönd,“ seletas Oskar.

„Jumal tänatud siis, et härra ei näind,“ ütles Tiina nüüd.

„Aga ta oli ju seal?“ küsis poiss.

„Te lubasite mitte midagi enam küsida,“ ütles tüdruk.

„Ainult see, ma palun: kas onu oli seal?“

„Härra tuli hiljem, tema pussi ei näind,“ vastas Tiina.

Nüüd Oskar vaikis natukene aega, nagu mõtleks ta millegi üle järele ja ütles siis nukralt:

„See on nii hirmus, et ma teid ei usu. Sest mõelge ometi ise: te kinnitate esteks, et te ei või öelda, kuhu puss sai, sest see on inetu, aga pärast tuleb välja, et pistsite pussi mättasse, kust teda keegi ei leia, ja see pole sugugi inetu, vaid minu meelest väga ilus. Kuidas see siis nüüd on, et see on inetu, mis ei ole inetu? Sellepärast arvan ma, et teie ei räägi ikka veel tõtt. Teil on mingisugune saladus, mida te varjate.“

„Ma ju palusin teid mitte enam sellest rääkida,“ ütles tüdruk, valus ilme näos ja silmis. „Ega ma siis seda ole öelnd, et pussi mättasse pistmine on inetu, vaid et terve see asi, millest me räägime. Mul jooksevad judinad üksteise järele üle keha, aga teie ei hooli sellest, ajate oma uudishimu taga. See on lihtsalt hirmus, et teie läksite selle poisiga minust rääkima. Kuidas te ometi võisite seda? Te olete tänini minu vastu nii hea ja viisakas olnd.“

„Uskuge, Tiina, ma olen seda ka nüüd ja edaspidi,“ kinnitas poiss.

„On see siis viisakas, minust temaga rääkida?“ küsis Tiina.

„Me ei rääkind midagi halba,“ ütles Oskar. „Tema isegi kiitis teid.“

„Ja teie meelest pole see halb, kui tema kedagi kiidab?“ küsis Tiina.

„Ta ütles ainult: Tiina ilus tüdruk, muud mitte midagi,“ seletas poiss.

„Mis ta siis veel pidi ütlema? Mis hullemat võis ta veel ütelda?“

„Aga Tiina, see on ju õige,“ ütles poiss nüüd.

„Nüüd hakkate ka teie mulle häbematusi ütlema,“ rääkis tüdruk ja tema huulil tundus värinat, kas pealetükkiva nutu või lihtsalt erutuse tõttu, sellest oli võimatu aru saada.

„Te olete lihtsalt ülekohtune,“ ütles poiss nüüd pahaselt. „Ma pole mõelnudki teile häbematusi öelda või teid haavata, vaid ma ütlen lihtsalt seda, mis ma arvan. Teie olete ja jääte minu silmas ilusaks tüdrukuks, võtke seda heaks või pange pahaks. Ma tahtsin seda teile juba ammugi öelda, sest teie peate ometi ükskord teadma, mis ma teist arvan. Ja nüüd pidage seda meeles.“

„Kes on teile öelnud, et ma olen ilus?“ küsis Tiina poisilt, ja et see jäi tüdrukule imestunult otsa vahtima, nagu ei mõistaks ta, millest räägitakse, siis võis tüdruk jätkata, korrates võimalikult Indrekult kuuldud sõnu: „Mina olen Vargamäe tarvis liiga nõrk ja nääpsuke, ei jäksa siin hästi elada, sellepärast ei või ma ka ilus olla. Need, kes minu ilu siin kiidavad, ei usu ise seda, aga nemad tahavad, et mina seda usuks, see on kõik. Oru poisile on muidugi keegi teine need sõnad suhu pand, ja see on nii inetu, et teie neid kordate, liiatigi minule endale. Mul hakkab hirmus häbi, sest ilusad tüdrukud lähevad ikka halvale teele, poisid kiusavad neid, sellepärast. Ja kui nüüd teie ka hakkate minuga nõnda rääkima, siis ma hakkan kartma, et teie tahate mu halvale teele viia. Sellepärast ärge rääkige minuga nõnda, ma palun.“

Oskar kuulas peaaegu ammuli suuga ja ta ei saanud kuidagi aru, heidab Tiina temaga nalja või mõtleb ta seda tõsiselt. Aga Oru poisi sõnade mõju oli kui peoga jäädavalt võetud ning ikka enam ja enam tundis ta seda tüdrukut endale lähedasena.